Wikipedia artikkel vererahast räägib, et Rahvasterände aegu tuli vabatmehe tapmise eest maksta 200 solidust ehk šillingit, 8. sajandi Lex Alamannorum kysinud aga peapiiskopi eest 600. Tavaline usumees maksnud 300 šillingit, ehkki kui ta löödud maha missa lugemise ajal, olnud taks 400. Ära ikka mine sotsiaalseid funktsioone häirima.
Mercia seaduste järgi 9. sajandil maksnud vabatmees endistviisi 200 šillingit, aadlimees 1200. Kuninga eest nõutud vererahaks 30 000 šillingit: 15 000 mehe eest, maksta kuninglikule perekonnale, ning 15 000 kuningavõimu eest, rahvale välja jagada. (Võiks arvata, et tol ajal oli lihtrahvas igati kuningatapmise poolt. No aga millal nad olnud pole.) Peapiiskopi hind oli tõusnud samuti 15 000 šillingini.
Siit võib teha mitmesuguseid huvitavaid järeldusi. Näiteks, et inflatsioon oli kõva ja kui ylemuste hind ligikaudu samaks jäi, läks lihtrahva nottimine järelikult märgatavalt odavamaks. Mine tea, ehk on yldse tegu hulgihinnaga. Teistpidi vaadates võib oletada, et peapiiskopid olid ohtra kyttimise tagajärjel haruldaseks muutunud ning seetõttu kerkis ka turuhind.
Iseenesest on vereraha ju teatud mõttes ypriski humaanne nähe. Midagi sellist, mida moodsal ajal "euroopalikuks" tavatsetakse kutsuda: komme mitte kõiki patuseid kohe maha lyya, vaid jätta vähemalt mingi võimalus (olgugi vaid rikastele) asi vaikselt joonde ajada. Väidetavasti suri see välja 9.-12. sajandil, kui lõunast tulnud Pyha Rooma keisririik uusi seadusi levitama hakkas. Nonde verehimu jaoks rahast ei piisanud, kõik untsantsakad ja tegelinskid tuli ikka rahva rõõmuks oksa tõmmata või dekapiteerida.
Sama Mercia seadus ytles ka, et maata kõmri nahk maksis yksnes 80 šillingit ning säherduse kõmri oma, kellele kuulus vähemalt yks nahatäis maad, 110 šillingit. Mulle tuli kohe meelde yks varasem jutt sellest, kuidas Saraatovi ja Astrahani vahel on kakssada versta maad, kus ei ela yhtegi inimest. Ainult tatarlased ja kalmõkid.