Neil Gaiman kirjutas oma blogis restoranist nimega Alinea.
Mis tundus hirmpeen. (Peaaegu nagu molekulaargastronoomia, ainult et see nad olla ei taha.)
Vaatasin kodulehte.
Aina peenemaks läks.
Lugesin Wikipedia artiklit.
Leidsin lingi, kus kodukokk nende toite põlve otsas järele teeb:
www.alineaathome.com.
Nyyd on mul juhe koos.
***
Samuti mainis Gaiman vokaal-instrumentaalansablit Vermillion Lies, mis pidada esinema koos Amanda Palmeriga.
Gaiman on hea.
Palmer on hea.
Järelikult on ka Vermillion Lies hea?
Mhmh, oligi.
P.S. Mu enda viimane saavutus oli hakkida ära kogu majas leiduv roheline (kurk, tomat, paprika, petersell, seller, till, sibul, kysla), lisada see pannil praetud gyros-lihale (nii nad sea tugevalt maitsestatud tagumikutykikesi Stockmannis nimetasid) ning kallata kõige otsa kaks purki kikerherneid (siinkohal tervitame taas Stockmanni, umbes 7.90 purgist või nii). Maitses hästi. Mu kaaskokk, -syydlane ja -sööja nimetas seda gemüse'ks.
P.P.S. Tegelikult on söögitegu täiesti mõttetu. Ma võin istuda pool päeva, rukolaleht suus, ning õnnest mõmiseda. Teise päevapoole jaoks on teine leht. Ja tomatist ma parem ei räägigi. Milleks, vabandage, sihukesele kogu maailma kokakunst?