Toimetamise käigus leidsin tekstist viite F. Scott Fitzgeraldi "Suurele Gatsbyle". Ega mina pole seda ka lugenud, aga lauses See värv viis mu mõtted alati romaanile "Suur Gatsby" - kumale Daisy kella otsas oli midagi kahtlast. Mis mõttes "kella otsas"? Kellad on ju tavaliselt ymmargused, ilma otsteta. Kuma kellaklaasi taga võiks veel olla, ent ikkagi... Midagi oleks justkui nihu.
Kui ma nyyd järele mõtlen, oli Ameerikas pärast sõda skandaal naiste asjus, kes pidid omal ajal värvima kellaosi helendava värviga. Radioaktiivsusest ei teatud toona midagi, nii et hiljem tuli sellest vägev vähijama. (Vt eelmine sissekanne, eks ole. Ma ytlen, et need loomakesed trygivad praegu uksest ja aknast sisse.) Järelikult oli FSFi aegu selliste detailide jaoks liiga vara.
Sellele ma aga varem ei mõelnud, vaid läksin Wikipediasse ja lugesin läbi sisukokkuvõtte. Tõepoolest, kui autor kirjutas ...the glow at the end of Daisy's dock, siis ta seda ilmselt silmas pidaski: kaid või paadisilda. Kontrollisin igaks juhuks netis rippuvatest tsitaatidest yle, nii oligi. Kuidas eesti tõlkes on, ei oska kahjuks ytelda. Kui keegi saab perra kaia, oleksin tänulik.
Lappasin natuke muudki tausta, Fitzgeraldi elulugu ja tema naise elulugu ja tema viimase elukaaslase elulugu ja veel paari romaani kokkuvõtteid. "Sumedast ööst" lugedes meenus vähehaaval, et kunagi algas ka yks laul sõnadega Tender is the night... Natuke mäletasin isegi meloodiat, kummitas ja ära ei läinud.
Egas midagi, Youtube'i kallale. Esiteks tuli laul ennemuiste FSFi romaani järgi tehtud filmist. Siis muusikal, lavastatud 2004. (Väga head näitlejad, muide. Kohe meenus Aldridge'i "Viimne pilguheit", ega ma seal kirjutatust enamat Fitzgeraldist teagi.) Siis tuli veel terve trobikond variante kuni Belgias esinenud "Triffids"-nimelise ansamblini välja, mille solist ei osanud oma vasema käega midagi peale hakata ja muudkui vehkis närviliselt.
Lõpuks leidsin siiski ka selle, mida otsisin. Järjekindlus viib mõnikord sihile, kui just päriselt rappa ei eksita. (Aga rabas on praegu kindlasti ilus.) Ei ole Blur oma kunagisele populaarsusele vaatamata suutnud mu mällu nii pysivat jälge jätta, et ma nende nime peast teaks. Ent näe, head lihtsad meloodiad ilmuvad vahel täiesti ootamatult välja. Rahulik ja mahe muusika, hea öösel poole yhe aegu kuulata.
Hiinast Ameerika kirjanduse kaudu Briti muusikasse. Pealkiri pärineda John Keatsi "Oodist ööbikule" ("Ode to a Nightingale"), seda luuletust ma kyll ei mäleta. Kas selle tõlge mitte ehk yhes Vikerkaares ei ilmunud? Äkki ei ilmunud kah.