Vähihooaeg on täies õies. V. kirjutas, kuidas vähipyygil lõbutses. Mingis lehes ilmus uudis salavähilistest. Mu enda lähemate sõprade seas on see vahva koduloom yhel juba ammu ning hiljuti sai teine hää tuttav sama toreda uudise. Vähid on moes.
Aeg-ajalt tundub kõik allamäge veerevat. Uudised on halvad, raha napib, töö kuhjub ning jaks lõpeb, ilm on kas liiga palav või liiga kylm või liiga märg või kõike korraga. Igasugused kehaosad valutavad, söök ajab sydame pahaks ja nälg on. Toas on umbne, akna taga niidetakse ohtra karjumise saatel muru, arvuti streigib ja internet venib, tähtajad vuhisevad aga mööda nagu kilpkonnad eesti soost talitajast. Statistika on liiga keeruline, ykski teema pole artikli tarbeks kyllalt huvitav, adminiliides sigatseb ning toimetatavas raamatus kasutab autor normaalsete nimede asemel hiinakeelsete toortõlkeid inglisse, nii et enne asjade ylesleidmist kulub pool tundi Google'i ja Wikipedia seltsis. Kaal kasvab ning põlveliigesele kirjutatud harjutuste leht on kuhugi kadunud.
Siis räägib keegi jälle vähist ning asjad vudivad kiiresti oma kohtadele tagasi. Mul pole midagi viga, kuskilt väga tõsiselt ei valuta, tööd jätkub ning toitu niisamuti. Mind ymbritsevad toredad inimesed ja koledatest hoian eemale. Õigupoolest pole mul yhtegi probleemi.
Teiste pärast muretsen kyll mõnikord.