Tuli selline sõna nagu peibutus-Barthes.
See on Barthes, kes visatakse poodiumilt auditooriumisse ohvriks, et noored nirginäoga filoloogitydrukud mööda linna ringi lippaks, part hambus ja silmad säramas. Ei midagi keerulist, ei midagi ohtlikku, ei midagi oma peaga mõeldut: valitsegu peatäis valitud kirjanduspyhakuid ning nende maaletoojaist prohvetid kui maapealsed asemikud.
On see Linga Luhaääre efekt? Igatsus koguda enda ymber noortest plikadest groupie-parv ja esineda ka muidu põlatud humanitaarteaduses nagu tõeline rokkstaar? Kas semiootiliste haiguste teadlik levitamine võiks olla karistatav?
***
Peibutuspartideks kõlbavad ka muud bulgaroprantsuse koolkonna kirjandussemiootikud, aga Barthes on miskipärast kõike populaarsem. Võib-olla häälduse pärast.