Tore on vestelda inimestega, kes tunnevad su vastu huvi. See tekitab hea enesetunde ja kinnitab usku, et sa oled väärtuslik veel kellelegi peale iseenda. Suhtlemine on vahva.
Mõnikord, kui mõni selline helistab, jätkub juttu kauemaks. Yks teema viib teiseni, teine kolmandani - nii see jutulõng veereb. Päike tõuseb, päike loojub, aga meil on viimne rel... ei, ma tahtsin ytelda, jutt pooleli.
No ega seda maksa häbeneda. Mõnus on ju, kui teisel inimesel on himu su elukäigust aimu saada. Kus oled, mida teed... kõik on nii põnev.
Veereb see tunnike või paar mööda, hää hing hakkab ära väsima. Vaatad enda ette kogunenud tyhja kohvitassi, supikaussi, jutuajamise käigus pestud nõusid ja loetud raamatut ning pyyad ka lõpuks sõna sekka poetada. Aga siis heliseb vestluskaaslasel teine telefon ning ega tollele sobi ju vastamata jätta.
Rääkige ikka inimestega, see teeb neile rõõmu.