Mingi kummaline magusavajadus on alateadvusest yles kerkinud. Mina, kes ma kunagi tilkagi magusat ei tarvitanud, joon yrglilleliselt lõhnavat teed rammusa lusikatäie meega. Eelmisel nädalal kadus kuhugi pool purki õunamoosi. Kuivadelt veinidelt olen liikunud poolmagusale, töö lyrbin kohvi asemel kakaod ning hetk tagasi konsumeerisin tahvli šokolaadi rutem kui Saaremaa tšempionlammas apellatsiooni.
Vitamiinipuudusest lolliks läinud? Ei tohiks ka olla. Kahe nädalaga olen krõmpsutanud end läbi vähemalt neljast kilost hapukapsast. Toorelt. Andke aga kauss ja kahvel kätte ning raamatut lugedes kolksatab söögiriist järsku vastu kausipõhja. Kurgist, tomatist ja sibulast kõnelemata. (Kust ma teada sain, et tomatist, sibulast ja oliiviõlist võib salatit teha? Kas minu lapsepõlves siis tehti? Justkui ei mäleta, ent seal see teadmine nyyd on.)
Mälu pudeneb taas ebamäärasteks pilvekesteks ja hajub. Inimesed kysivad, mis ma eile tegin. Ei mäleta, kas teate. Mis siis veel pikematest ajavahemikest kõnelda. "Mäletad, viisteist aastat tagasi..." - "Oi, oli jah! Huvitav, miks ma seda vahepeal ei teadnud? Ja siis oli seal veel see ja..." Aitäh meenutajatele, nende abita läheks mul pool elu kaotsi. Katsun vähehaaval yles kirjutada, ent kahjuks alustasin liiga hilja.
Uudised muutuvad aina kummalisemaks. Alles ma lugesin, et USA ilmajaam saatis idarannikule juba mitmenda lumetormi. Täna sain teada, et lugejate soovil hakkab Delfilt mormoonidelt mitmenaisepidamise taaskehtestust nõudma. Umbes samal ajal selgus, et Ida-Timor on virtuaalne riik, mille puhtast igavusest mõtlesid välja Melaneesia häkkerid. Lõpetuseks olevat Eesti Ekspress muutunud ajakirjaks; selle vastu pole mul isiklikult kyll midagi, ehk saab kirjandus siis pisut rohkem ruumi.
Sõber kirjutas väitekirja. Kirja ennast pole veel lugeda saanud, see-eest nägin lehes ilmunud arvustust. Kui seda uskuda, on tegemist millegagi psyhhedeelia ning metafyysilise mystitsismi piirilt. Ei, noh, väga lahe. Igal juhul parem kui siinkandis tyypiline "Oskar Kruusi arvamus Tuglase arvamusest Heideggeri arvamuse kohta Bergsoni arvamusest selle teemal, mida Hegel arvas Schellingi arvates Aristotelesest (kes arvatavasti arvas midagi kellestki, kelle nimi ei ole kahjuks säilinud)".
Kõik kokku jätab siiski veidralt unenäolise mulje. Arvestades, et loen praegu (muuhulgas) yhtaegu "Kafkat mererannal", "Maailmatantsu", "Ellujäänu mälestusi" ja "Tubakapoodi", pole midagi imestada, et maailm mu ymber võtab kummalisi vorme. Võib-olla aitaks see, kui rohkem magada - kuid kes siis minu asemel avasilmi und näeb?