A.Z.Foreman on yks huvitav tegelane, kes tõlgib inglisse luulet hulgast keeltest - venest ja bretoonist pärsia ning heebreani. Tunaeile kirjutas ta sellest, milline on tema arvates hea luuletõlge. Foremani meelest peab hea tõlkija vaatama sihtkeelt vähemalt mingil määral kui võõrkeelt - ainult nii suudab ta tuua selle kirjanduslikku traditsiooni midagi uut ja väärtuslikku.
Kes mugandab tõlgitava liialt oma moodsa traditsiooniga, annab inimestele yksnes rohkem sedasama, mis neil juba on. Seepärast ongi Ezra Poundi ja Nabokovi tõlgetel pysiv väärtus, aga Pope'i Homerose-mugandused või Coleman Barksi vabavärsistus Rumist pigem piinlikud kirjandusloolised kurioosumid.
Mulle tundub, et kogu lugupidamise juures Tõnu Õnnepalu vastu ongi just see yks põhjus, miks ma tema Baudelaire'i tõlget ei talu. Rytmis ja riimis väljenduv range vorm on Baudelaire sõnumi oluline osa. Loobudes sellest vabavärsi kasuks, läks Õnnepalu kergemat, kuid ka libedamat teed. Leebe loomus, mis teha. Orast ja Laabanit võib aga syydistada kõiges muus, kuid mitte selles.
P.S. Märt Väljataga kirjutas kord enam-vähem samal teemal.