Tegelikult on islamiradikaalidel õigus: Euroopa humanistlikul sekularismil - või siis vähemasti yldisel humanismil - põhinev ilmapilt ja kultuur on tõepoolest agressiivne. Meil siin Firanjis räägitakse muidugi multikultuursusest, tolerantsusest, autonoomsusest ja muust seesugusest. Aga kui jälgida, kas me oma jutu järgi ka tegelikult käitume, ei ole pilt sugugi nii malbe.
Humanisti sallivus lõpeb ysna järsult seal, kus keegi teine pretendeerib oma õigusele olla sallimatu. Me sekkume ysna kiiresti ykskõik millise riigi siseasjadesse, kui seal võetakse kombeks abielurikkujad kividega surnuks pilduda või panna vangi need, kes rikuvad usutavasid.
Põhjus on lihtne. Humanism põhineb usul yldinimlikesse väärtustesse, see aga ei lase humanistil uskuda, et kellelgi oleks õigust neisse mitte uskuda. Teooria ning reaalsuse vahel on põhimõtteline vahe: miski ei keela eurooplastel uskuda, et keegi teine ei usu inimeste õigustesse ja vabadustesse, ent me ei saa aktsepteerida väidet, justkui neil olekski õigus eitada yksikisiku õigust usu-, sõna ja mõttevabadusele, inimväärsele või yleyldse elule. Parafraseerides äraleierdatud Voltaire'i: me oleme valmis kaitsma oma vastase õigust meile vastu vaielda ka selle inimese elu hinnaga, kes talt seda ära võtta tahab.
On täiesti loomulik, et niisugusel kultuuril tekivad naabritega konfliktid - olgu jutt siis kirikuriiklikust islamist, musta Aafrika nõiajahtidest või Hiina totalitarismist. Ammugi siis, kui tema kätes on reaalne majanduslik ja sõjaline jõud, mis lubab tal pidada ennast vähemasti yheks maailma sandarmeist.
Ei, ma ei väida, et tolerantsuse nimel tuleks humanismist loobuda. Ma arvan vaid, et teesklusest on kahju, mitte kasu. Hundil pole mõtet teeselda lammast. Seda enam, et ka teised asjaosalised pole lambad.