Hommikul loeti mulle sõnad peale, et ma kuskilt otse läheks, lumi olla heinamaal rinnuni. "Mhmh," noogutasin. Kesse siin loll on? Ma lähen ikka sealt, kus rada kenasti tee peale viib, näe, jäljed siin ees ja... lõpevad pesunööri all ära. Viimased kymme meetrit polnudki lumi rinnuni, ainult veidi yle kubeme. Tihkelt lund täis topitud saapad ei kuiva ilmselt enne homset.
"Vara yles, hilja voodi läevad töö ja vile koos," ymisesin, riputades kontoriseintele pilte ja peegleid, mida keegi juba mitu kuud menetleda ei suutnud. Tund hiljem tulid töökaaslased. "Need on kõik ju viltu?" - "Viltu jah! Ja kui kellelegi ei meeldi, siis haamer ja naelad on siin!"
Tõlked on yleval, kohe läheb esimene lugu, siis tuleks neelata alla toimetatava raamatu saba, visata allkiri tõlkelepingule, kirjutada veel yks lugu ning minna kohtumisele autoriga. Kõike seda lähema kahe tunni jooksul. Aa, mapitäis ylikooli paberimajandust on kah endiselt ära saatmata.
Ja mida teen mina? Raiskan aja blogimisele. Nii nutikas minust.