Eks see on mul juba pikka aega nii, et meeleolu kõigub maniakaalse ja depressiivse faasi vahel. Maniakaalses sebin ringi, askeldan, korraldan, innustan, laulan ja loon ja ehitan. Tutvun uute inimestega ja tõmban nad kaasa, mis tahes jabur yritus mul ka parasjagu käsil on. Seoste loomine seostumatu vahel käib mul sujuvalt.
Depressiivses faasis olen veendunud, et millestki midagi välja ei tule, ise olen inimestele vaid tyytu ja kõik kättevõetu pudeneb sõrmede vahelt maha kui liiv. Aeg nurka pugeda, tekk yle pea tõmmata ja vaikides masenduses marineerida.
***
Yks tänane yritus jäi ära. Ega keegi mind sinna ei kutsunudki, oleksin kontvõõraks tryginud.
Yhele ma ei läinudki, sest noh, kylm ja märg ja vaevalt ma seal targemaks saan.
Yht asja, mis ma kirjutasin, ei taha keegi. Milleks toppida inimestele tarbetut?
Yht asja, mida ma kirjutada mõtlesin, ei taha kah keegi. Või noh, hädapärast ja pika hambaga, kuid tasuta ja virisedes. Ehkki see langeb rohkem juba rubriiki "Initsiatiiv on karistatav".
Tervis vindub. Parem kui nädal tagasi, aga mingi lust see kah pole.
Asjad, mis välja peaks tulema, ei tule.
Inimesed kaovad kuhugi ja kui nähtavale ilmuvad, ei mäleta midagi. Ega nad peagi.
Kes alt veab, on sedavõrd syytu näoga, et tekib kahtlus: äkki ta tõesti ei saa millestki aru. Siis pole ju mõtet nuriseda ka. Olgu peale, mu oma viga.
Keda mina olen alt vedanud, suhtub kuidagi nii kummaliselt, et ma ei tea ise kah enam, mida enesest arvata.
Kõik keerukad ning üllad ettevõtted teelt targutuste tõttu kalduvad ning kaotavad teo nime.
Hambad katki ja haridus väike, ei taha kumbki ise paraneda.
***
Võtan aja maha ja panen poe kinni. Vaatame, millal see yle läheb.