Sain luulekogu käsikirja kokku ja tylitan sellega nyyd kirjastusi. Kirjastused ei taha. Suurem jagu tõrjub viisakalt, mõni ei vasta ka yldse. Enamjaolt nenditakse, et neil pole mu vastu isiklikult midagi,
Uurin nyyd Kultuurkapitali paberimajandust, värban soovitajaid ning mõtlen, mida teha annaks. Ehk oleks rahataotlemise ja muu säherduse kõrval mõtet tegelda ka turundusega? Näiteks riputada siia või muudesse säändsetesse paikadesse aeg-ajalt näidiseks paar luuletust yles. Lugeda mõni linti ja panna Youtube'i. Uurida, kas keegi ehk ka endale eksemplari broneerida tahab. Oleks nii-ytelda kaasavara, millega kirjastuste vahet käia - näe, mul kymme (sada, tuhat) ostjat juba olemas. Iseasi, kui tõsiselt nad seda võtaksid, surnud hingi on veebis ju lihtne genereerida. Aga ikka parem kui paljas vesi.
Eks ma olen tegelikult rohkem vaikselt nurgas istuja ning märkamatult mööda seinaääri hiilija, ei taha pyyne peale ja prožektorite ette. Oleksin palju rõõmsam, kui leiaksin kellegi teise mu tekste lugema. Aga mis sa hädaga teed.
Mõtlen veel selle yle.