Vaatamata asupaigale kesk ajaloo tallermaid on eestlastel mõned rahvuslikud eripärad: kultuurilised, antropoloogilised, geneetilised. Yks niisugune on pisike anatoomiline nyanss: eestlase sydametunnistus hakkab tööle alles pärast kohtuotsust.
Viimati panin seda tähele eile, kui lehed jutustasid, kuidas ringhäälingunõukogu esimees Andres Jõesaar ajas punase tulega yle ristmiku sõites alla rollerijuhi koos reisijaga.
Kas ta ka oma nõukogu esimehe kohalt tagasi astub, ei osanud Jõesaar veel öelda. "Süüdimõistmise korral ei jätka ma oma kohal kindlasti," ütles ta. Ekspertiis teeb õnnetuse asjaolud kindlaks täna. (EPL)
Minu poolest võib inimene näha päev hiljem syndmuskohal istudes välja nii õnnetu kui soovib. Ta võib seda kodus peegli ees harjutada. Ta võib sinna "juhuslikult sattunud" kaamerate ees ka kivinäoga olla ning mitte yhtegi sõna lausuda. Loeb mitte näoilme, vaid see, mida ta teeb - ja kas yldse teeb. Või ootab ta kõigepealt ära kohtuotsuse, et näha, kas on juriidiliselt syydi või ei. Eks ole, eetikaga tegeleb ju kohus?
Jõesaar isiklikult mind ei huvita, pole ma talle varem tähelepanu pööranud ning pärast tsiteeritud repliiki käin ilmselt kaarega ringi. Aga ta on tyypiline näide, millesarnaseid on kymnete ja sadade kaupa. Villu Reiljan, kes siiamaani vigiseb ja väänleb. Jaan Kundla, kelle arvates pole esinduskuludest majoneesiost ega sõimamine kuriteod, järelikult...? Jaak Aaviksoo, kelle poliitiline "vastutus" piirdub lobaga. Edgar Savisaar, kes kuulutab märtriks iga korrumpeerunud linnaametniku, keda kohtus protseduurilistel põhjustel syydi ei mõistetud. Igayks võib seda loetelu jätkata vastavalt soovile.
Loomulikult pole asi eestlastes. Juudid, setud, tšuktšid, hiinlased, tšerokiid... inimesed on ikka yhesugused. Aga kui moralist seda tunnistab ja igayhe peale isiklikult näpuga ei näita, kehitavad kuulajad õlgu ning lontsivad vaikselt laiali. Kõik ju teevad nii, milles siis mina syydi olen?
No ja õige ka. MINA ei ole kunagi syydi. Kuni kohtuotsuseni.