Puuetega inimeste osakaal maakonniti, 2010.
Andmed statistikaametist, aluskaart Wikipediast (CC 3.0).
Yks pilt on tuhandet sõna väärt. Tegelikult oleks jutukam slaidišõu, mis näitaks, et mul praegu käepärast olevate andmete algusest peale (vist 2000. aastal) on puuetega inimeste osakaal kõigis maakondades tõusnud.
Kujutage ette, et jalutate mööda Põlva kesklinna ja iga viies vastutulija veereb ratastoolis. Tallinnas iga kahekymnes, Eestis keskmiselt iga kymnes - Saare-, Viljandi- ja Ida-Virumaa on sellele ka ysna lähedal. Midagi on kuskil ilmselt nihu.
Kas läheb eestlaste niigi nigel tervis aina hullemaks või hakatakse vaeseid ja vigaseid aina usinamalt arvele võtma? Kas maarahvas koguneb Tallinnasse tööd otsima ja põduramad ei jaksa tulla? Kas Põlvamaa mäekõrgune ylekaal on seotud sellega, et seal on Eesti kõige viletsamad teed?
Kurat seda teab. Aga nii me elame. Iga aastaga saab Eestist yha enam santide, töötute ja pensionäride riik. Need kategooriad kattuvad suuresti, kuid mitte täielikult; kui kõik kolm töövõimelisest elanikkonnast maha arvata, ei jäägi varsti suurt kedagi järele.
Kui vald ei jaksa oma sante toita, peavad sandid hakkama valda toitma.