Mis värk selle Kafkaga on? Ta paistab viimasel ajal kuidagi teemaks olema. Eile ostsin Balti jaama uuest putkast Gregor Samsa nimelisi pirukaid. Ei olnud putukaga, olid hoopis kõrvitsa ja kartuli ja lihaga. Täitsa head.
Yks päev kysis põnn mult smsitsi: "kas kafka oli homo?" Uurisin pool tundi asja ja vastasin, et vaevalt, võib lugeda kyll. Või kui tal sellised huvid on, soovitan Alan Bennettit ja Emil Todet. Ei no minugi poolest, lasku aga käia - mul pole selle vastu midagi, kui ta mõne kena tydruku koju toob. Mis vanaema ytleb, pole enam minu mure. Aga miks just Kafka?
Minu töölaua vastas seinal ripub ta pilt ka. Suur juht ja õpetaja, inspiratsiooniallikas igapäevatöös - ma eelistan ka protsessipõhist lähenemist teleoloogilisele (tööd tuleb teha, mitte ära teha). On vist noorepõlvepilt, ehkki mine tea, Kafka suri enne vanaks saamist ära.
Eks mul on seal teisigi ametnikule tarvilikke atribuute, näiteks viisteist köidet hallitanud Balzaci. Olla garaažis vett saanud, ostsin saja krooniga. Millalgi peab tehnilise piiritusega ära puhastama, ytleb tulekahjujärgne kogemus. Balzaci "Jumaliku komöödia" galerii kõikvõimalikest Issanda loomakestest tuleb ametniku töös kahtlemata kasuks.
Pealegi on ta suurepärane etnograaf, erinevalt Lauri Vahtrest, kelle yks tasuta saadud raamatuke mul kah riiulis seisab. Muust huvitavast on seal veel yks koomiks, roheliseks kasvamise raamat ning peotäis Savisaare-teemalist kirjandust yhe projekti tarbeks. Annab Allah aega atra seada, vast saab tänavu valmis kah. Oleks sobilik, ikkagi juubeliaasta.
No ja siis on laual muidugi riigilipp. Alles hiljuti luges armas esivanem mulle sõnu peale, et kehvade olude ja ebaõnnestunud ajaloo tõttu sai minu sisse liiga vähe patriotismi systitud. Õieti nagu polekski teist, justkui Tõnissonil raha. Protestisin nagu suutsin: on kyll! See on lihtsalt yhe teise riigi patriotism (ja lipp). Ma saan aru, et tegu on geograafilise eksitusega, aga no mis teha. Eks ma pean sellega elama.
Ah, tegelikult pole säherdusel elul viga midagi. Rahaga läheb muidugi aina kitsamaks ja tervis kipub vahel käest ära, see-eest on tööl sõbralikud inimesed ja esteetiline keskkond. Töö konti ei murra, pigem kisub mitmekesiseks ja kohati isegi huvitavaks. Kui selle kõrvalt rahamuredele lahenduse leiab ja koolitykid tehtud saab, võiks nii mõneks ajaks jäädagi. Hea rahulik paik kirjutada ja järele mõelda.