Juhtus kuidagi nii, et sel suvel olen ma lugenud järjest raamatuid ametnikest. Vahel ka ametnikelt. Millalgi juunis, vististi, alustasin "Jah, härra ministriga". Järgnes "Jah, härra peaminister". Mõlemad head raamatud, ehkki takkajärele mõeldes võinuks kumbki olla hea jupi õhem seeläbi suurt midagi kaotamata. Aga igatahes hea muhe ylevaade briti byrokraatide-riigiteenrite elust ja ilmavaatest.
Järgmiseks sattusid pihku Aleksander Bellegarde'i, eelmise sajandi alguses lyhikest aega Eestimaad valitsenud kuberneri mälestused, mille Päevaleht nyyd taas laibaryvetamise korras välja andis - st läbi kopeerpaberi, midagi kohendamata või kommenteerimata. Nagu Mart Juur tunnistas, on Bellegarde nupumees, sõrme talle juba suhu ei pistaks. Õige ka, näppu laibale suhu toppida ei ole hygieeniline.
Ajaloole mõeldes on kuberneri memuaarid huvitavad just vaatenurga poolest. Minu põlvkonnale pole keegi kirjeldanud, mida võis arvata 19. sajandil tsiviliseeritud keisririigi pealinnast provintsi sattunud tubli, ehkki pisut põdura kujutlusvõimega byrokraat Balti erikorrast. Kui siitkandi tavasid sellest seisukohast vaadata, ei saa neid tõepoolest nimetada jätkusuutlikuks, euroopalikel printsiipidel põhinevaks halduspraktikaks. Eriti kui säherduste kultuuritute kommete põhjenduseks tuuakse yksnes Päevalehe ajakirjanikele omane "aga nii on alati olnud!". No väga tore, homsest ei ole siis.
Yhel hetkel meenus katkend Kavandimaa rahvalikust ballaadist vaalalaeva meeste teemal:
"Õiglast tsaarivalitsust
otsemaid ja kohe just
hakkas asi huvitama."
Just nõnda kõik oligi.
No ja nyyd loen ma vähehaaval, teksti väikeste klaasitäite kaupa nautides Anton Tšehhovi jutustuste kogu, mis eesti keeles 1946. aastal välja anti. Hea raamat, hea tõlge, hea kujundus. Sõjajärgseil aastail ilmus meil yldse igavesti häid väljaandeid.
Yks sõber oli just rõõmus sama aasta loogikaõpiku yle, mis ma talle leidsin. Mu enda riiulis ilutseb tollane Vanade Idamaade ajalugu ning hiljem objektivismi pärast ärakeelatud filosoofia ajaloo õpik suisa kolmes eksemplaris, kuna paremat pole tänini välja antud ja nii on, noh, sattunud. Raamatutele meeldib minu juures, nad kogunevad siia suisa ise. Võiks öelda, et tunglevad parvedes ukse taga. Trepikojas tuleb õhtuti ikka tuli põlema panna.
Igatahes, jah, Tšehhovi jutud on kah ametnikukirjandus. Toonase Venemaa linnaelu koosnes sedavõrd suurel määral riigiteenistusest ja -teenistujate suhetest, et isegi teiste yhiskonnakihtide esindajatest rääkivaist lugudest lipsab varem või hiljem mõni ametnik läbi, olgu või sokkis ja kikivarvul, et mitte silma torgata.
Ajalooliselt ju sama maailma näeb Tšehhovi mõnevõrra teisiti kui Bellegarde, värvilisemalt ja varjundirohkemalt. Kuigi midagi on neis sarnastki - nii nagu Tšehhov, suhtub ka Bellegarde oma tegelastesse eelkõige sympaatiaga, inimsõbralikult. Isegi viimases mölakas on mõni joon, mis võimaldab teda mõista, kui lugejal selleks vähegi tahtmist on.
Sellest humanistlikust ilmavaatest või autoripositsioonist olen uuemas eesti kirjanduses vahel puudust tundnud. Ehkki mõnel kirjanikul see ikkagi on, Keskülal ja Kivirähul näiteks. Kyllap on asi mingis silma ehituse eripäras.
Mis ma nyyd siis järgmiseks lugeda peaksin võtma, kui Tšehhov läbi saab? Kafka päevikud, "Protsessi" ja "Metamorfoosi"? Putukad oleks ehk head ametnikud kyll. Kong Fuzi ja Kohtunik Di lood? "Alfred J. Prufrocki armulaulu" ja "Tyhermaa"?