Tahaks kirjutada sellest, kui kummaliselt jaburaid arvamusi vahel inimeste peades kasvab. (Näiteks, et kapitalistidest vereimejad raiskavad kogu raha žampanjale ning kreemikookidele, et õpetajad on ylemakstud ning et iga inimene tahab maksta kord kuus samapalju makse, sõltumata tuludest.)
Tahaks kirjutada sellest, kuidas saatsin veidi aega tagasi omaenese "Aulik emand või neidis!"-kirja (vihjates selle lõpus ropule rahvalikule ballaadile, mille kord masendushoos kirjutada võin).
Tahaks kirjutada sellest, kuidas mõne tasulise teenuse pakkuja hakkab liigutama alles siis, kui oled ta suurima apologeedi käest avalikult kysinud, mis tunne on (su enda kui kliendiga koos) pisisulidest hanitatud saada.
Tahaks kirjutada sellest, kuidas tööd on palju, ent raha ikkagi mitte. Et mõne inimese pärast on mure. Et ajakirjandus ei ole päris ja päriskirjanduse jaoks pole aega.
Aga vat ei kirjuta.
Kurat selle virinaga, jääb teiseks korraks. Selle jutu kirjutamise jooksul algas Pyha Patricku päev ja see on täiesti piisav põhjus kõigi jurade kiuste hea tujuga magama minna. Päälegi on maailmas armsaid inimesi, mystiliselt head kirjandust ning tihket rammusat musta õlut, kelle kõigiga ma kavatsen täna kokku puutuda.
Aitäh ja palju õnne meile kõigile.