Hää Hille: Praxise-jutu jätkuks

Hää Hille!

Hirmuleevendamisest saan ma aru. Aga see eesmärk ei tulnud tollest jutust eriti hästi välja.

Samas huvitab inimest, kes valima läheb, eelkõige see, et valituks osutuksid need, keda tema valida tahtis. Ja kui ta ei oska ennast paremini väljendada kui öeldes, et tema hääl kaotsi läheb, siis ei ole tarvis sõnadele keskenduda, oluline on mõte: hirm, et minu isiklik valik kaob kuhugi mutiurgu ning tegelikult kogunevad järgmiseks neljaks aastaks mäe otsa need, keda ma sinna hoopiski saata ei tahtnud.

Ja see kartus on ju teatud mõttes põhjendatud. Nagu yteldud ja näidatud, katkeb Eesti valimissysteemis teatud valikute korral seos antud häälte ja valituks osutunute vahel mitte yksnes yksikisiku, vaid ka parteide või valimisnimekirjade tasandil. (Panen torru sinise kuuli, ent välja tuleb punane.) On loomulik, et see tekitab valijas kartuse tummaks jääda.

Muidugi, otseselt ei mõjuta see tehniline efekt kuigi suurt osa valijaskonnast - enamik, nagu teada, hääletab ju rahumeeli KeRe poolt. Ent säherduse efekti kaudne mõju on märksa laiem. Just sedalaadi hirmud panevadki lõpuks kodanikuyhiskonna vaikima.

Milline valimissysteemi kohendus seda efekti vähendaks, on kahtlemata ypris tehniline kysimus. Aga ma tahan mitte promoda oma isiklikku pisikest seadusemuudatust, vaid osutada probleemile. Kui selle olemasolu tunnistatakse, on seda võimalik ka lahendada.

***

Kahtlemata on teatud mõttes õigus ka neil, kes soovitavad ikkagi just nimelt oma lemmiku poolt hääletada, olgu ta nii väike ja jõuetu kui tahes. Neil on õigus selliste valijate seisukohast, kelle arvates on selliselgi valikul mõju: see annab nende valitule tuge, suunab talle meedia tähelepanu, sunnib suurparteisid teistmoodi käituma ja teiste ideedega arvestama...

Mina, vabandage, olen selleks liiga kyyniline. Ma ei usu, et inimesed, kes on Toompeal veetnud kaheksa või kaksteist aastat ning parteiaparaadis veel mõne, muudaksid oma suhtumist millegi nii ebamäärase mõjus. Inimloomusele on omasem eitada isegi ilmseid tõsiasju, nii nagu 1939. aasta lõpul eitati Eestis peatset Vene okupatsiooni. Miks peaks siis pidama endale ohtlikuks yksikkandidaate ja parteisid, kes võidujooksu võitjate seisukohalt läbi kukuvad?

Teadusfilosoofias mööndakse aina sagedamini, et vana mõtteviis sureb alles koos selle kandjatega, teisiti paradigmad ei muutu. Ma kahtlustan, et yhiskond toimib laias laastus samamoodi kui teaduskogukond. Poliitika muutub, kui vahetuvad poliitikud - ja kui uued poliitikud mõtlevad teistmoodi kui senised.

Aastapäev

Sain oma paraadi juba eile õhtul kätte, kui lippasin töölt kiiruga peatusse eelviimast bussi ootama. Pärast pikemat passimist läksin silti uurima ja leidsin lipiku, mis teatas: vabariigi aastapäeva eelõhtul kella kymnest käib kodubuss kurat-teab-kustkaudu. Selleks kellaajaks oli igatahes ka viimane läinud. Õnneks sain kolmandast firmast takso.

Eks ma olen juba varem kahtlustanud, et Tallinna kaardi sõiduplaneerija tegelikkusega alati täielikult ei seostu. Kes seda teab, millal või kas yldse mingid muudatused või ajutised ymberkorraldused seal kajastuvad. Teisalt ei ole ka bussipeatuste sildid usaldusväärsed; hiljuti seletas yhe marsafirma asjapulk mu hilisõhtusele ärritusele vastuseks, et linna tegelinskid pole juba mitu nädalat viitsinud silte vahetada, aga veebis on õnneks õiged kellaajad, veebi võib uskuda. Marsa ise väljus kaks minutit enne õiget aega. Arva siis nyyd midagi.

Täna tähistasin aastapäeva paari pakisupiga (palju enamat riigiametniku palk ei võimalda) ja valimisega. Minu valik oli juba mõnd aega selge: teistest parteidest on siiber, väljajääjaid ma toetada ei taha, olgu siis peale sotsid. On suhteliselt kahjutud (riigi poliitikat nad nii või teisiti dikteerima ei hakka) ja kuigi konkreetne seltskond oma juskede ja pihladega yleni just liiga sympaatne ei tundu, meeldib mulle sotsiaaldemokraatlik ideoloogia. Kui erakonda järjekindlalt toetada, ehk jõuab see kah millalgi Eestisse. Meie riik ja yhiskond on sedavõrd paremale kaldu, et natuke vastukaalu kuluks hädasti ära.

Natuke softi installimisega mässanud (serdikeskus mu ID-kaarti ära ei tundnudki, aga mis mul neist, kui kaart ise töötab), põrnitsesin yllatunult nimekirja. Sotside kodulehel seisva Jõgeva- ja Tartumaa kandidaatide loendiga see kyll kokku ei läinud. Ehk vaatasin mingit valet asja?

Mõtlesin, et võtaks mõne naisterahva. Heljo Pikhof ja Marjustin olid ainsad, kes tuttavad tundusid. Pikhof on vana ametiyhingutegelane, aga ei ole suutnud mulle millegagi meelde jääda. Marjustin on kyll, aga tema on ka selgelt peibutis, nimekirjas viimasel kohal. Mis siis teha? Valisin lõpuks Tartu Ylikooli aula administraatori, kellest varem kunagi kuulnud polnud. Töötasin ise ka viisteist aastat tagasi natuke aega Ylikooli peahoone valvurina, teatud hingesugulus ikkagi.

Valimine tuletab meelde, et lubasin Tikrile ammugi kirjutada "Estonian Politics for Dummies" ehk pisikese valimiskooli. Tekst on ka suuremalt jaolt valmis, vaja yle vaadata ja võrku kleepida. Eks ta hilja peale jääb, valimised juba käivad. Aga blogide kohta reklaamikeeld ei kehti ja yleyldse, ega ma suurt reklaami ka.

Mis nyyd siis edasi? Ah et puhkepäev? Lõbutsetud kyll, tagumine aeg tööle hakata.


P.S. Jajah, muidugi, ma uurisin Tartumaa kandidaate. Linna omad on eraldi, seal oli Rita Hade kyll. Huvitav, mitu häält ta veel saab?

Mis nad mu isikukoodiga teevad?

Miskipärast tahab juba iga teine firma minu käest isikukoodi. See on neil vist mingi eriline haigus. Viimasena nõudis seda Rahva Raamat, kes algselt palus kirjas andmeid uuendada, vastaval lehel aga kisas, et olen teinud vea ja unustanud neile isikukoodi anda. Ei unustanud, ma lihtsalt ei näe mingit põhjust seda igayhele jagada.

Kirjutasin RRile vastu ja kysisin, mida paganat nad sellega peale hakkavad. Kuniks vastust ootan, lugesin ka nende kodulehelt privaatsuse kohta käivat juttu. No ei leia ma sealt mõistlikku põhjendust, tee või tina.

Töödeldavate kliendiandmete koosseis
AS Rahva Raamat kogub kliendiandmeid järgmises koosseisus:

ees- ja perekonnanimi /äriühingu nimi;
isikukood / registrikood;
elukoht / asukoht;
arveldusarve;
kontaktandmed.

Nime järgi teatakse, kellega suheldakse. Elukohta saadetakse mulle kliendilehte ning kui ma netipoest tellin, ka pakke. Arveldusarvet neil otseselt vaja pole, netist tellides pean ju nagunii ise panka sisse logima ja seal maksma, aga no olgu. Telefonis hakataks mind arvatavasti spämmima, kui ma selle neile annaksin. Ent isikukood?

Milline on kliendiandmete töötlemise eesmärk?
AS Rahva Raamat tööteb kliendiandmeid selleks, et:

täita kliendiga sõlmitud lepingut;
kaitsta oma rikutud või vaidlustatud õigusi (nt andmete edastamine kohtule);
paremini mõista klientide ootusi ning seeläbi pakkuda kliendile sobivaid, kvaliteetseid teenuseid;
täita oma kohustusi, mis tulenevad õigusnormidest (nt andmete edastamine uurimisasutusele).

* Mul pole RRiga lepinguid või kui mõni peakski olema (nojah, kliendilehe saatmise aluseks võib kah juriidiliselt võttes lepingut lugeda), ei ole selle täitmiseks mu isikukoodi tarvis.
* Kui ma kellegi kohtusse kaeban, saab ta mu isikukoodi vajaduse korral kohtupaberitest. Kui keegi mind kaevata tahab, saab ta seda teha ka koodita.
* Minu ootusi RR isikukoodi abil kyll paremini ei mõista. Ma ootan, et igayks ei nuhiks minu isikuandmetes.
* Õigusnormid iga poodnikku isikukoode korjama ei kohusta, uurimisasutusele andku aadress ja nimi.

Ma kahtlustan, et kõiges on syydi ajulaiskus. Yhelt poolt ettevõtte asjapulkade oma: lihtsam on kysida yhekorraga kõike, mis pähe tuleb, kuni vanaema kinganumbrini välja. "Ähk lähäb taris," nagu öeldakse. Teiselt poolt klientide oma: kes see viitsib vaielda, lihtsam on anda kõik, mida tahetakse.

Ainult et ikkagi milleks?


P.S. Uudiskirjas endas polnud muud aadressi kui rahvaraamat@rahvaraamat.ee; sellele saadetud vastuse peale tuli veateade. Ainus alternatiiv on link "ei soovi uudiskirja". Ma soovin uudiskirja kyll, tahan ilmuvatel raamatutel silma peal hoida. Aga ma tahan ka oma kysimusele vastust. Kust ma seda nyyd siis kysin? Jube imelik viis neil klientidega suhelda.

Numismaatikute rõõm

Nägin eile midagi, mille peale numismaatikud ogaraks läheksid: Assyyria eurosid.

Kaheeurosel olid Ištari väravad, yheeurosel lamassu või šeedu - teate kyll, see tiibade ja habemiku inimpeaga härg. Kahekymnesendisel ja pisematel seisis Assyyria riigivapp: tiivuline päike, riigijumal Aššur turjal.

Loomulikult oli see unes.

Lamassu.

Allikas: Wikipedia/Trjames

Ištari värav Pergamoni muuseumis.

Allikas: Wikipedia/Ricton Norton

Aššur kui "sulisryys vibukytt".

Allikas: Wikipedia

Kadunud mandaatide saladus: Kakumetsa lugu

Kuna selgus, et mõni blogilugeja ei saanud mu hiljutisest valimisjutust hästi aru, seletan veel kord, sedapuhku lihtsas keeles mõistujutu abil.


***

Kakumetsa vald, kus elab 101 hääleõiguslikku kodanikku, kuulutas end Kakumetsa Vabariigiks ja võttis enam-vähem yksyheselt yle Eesti valimisreeglid.

Kakukylas elab 40 inimest. Nemad hääletavad nagu yks mees Kõduerakonna poolt. Teist eelistust neil ei ole, sest seda pole kunagi vaja läinud. Kyll aga yhendab neid veel yks asi: veendumus, et konkureeriv Koduerakond on kõige kurja juur ning vaba Kakumetsa hukatus.

Kukukylas elab 30 inimest. Nemad hääletavad kõik koos Koduerakonna poolt. Teist eelistust pole neilgi, sest Koduerakond on parlamendi kylge naelaga kinni löödud. Ning, oh yllatust, nende arvates elutseb Yrgkurjus hoopis Kõduerakonnas.

Kikukylas elab 15 inimest. Nende yhine lemmik on Nunnuerakond. See on muidu ysna samasugune kui Kodu- ja Kõduerakond, ainult natuke pisem. Kui Nunnuerakonda mingil põhjusel valida ei saaks, meeldiks neile ka Koduerakond täitsa kenasti.

Kok-kok-kokukylas elab 10 inimest. Nemad toetavad Tupsuerakonda, mis on Nunnuerakonnast veelgi väiksem. Kui Tupsuerakonnal peaks kunagi pahasti minema, eelistaksid nad häda sunnil Kõduerakonda.

Kakluskylas elab 6 inimest, kes kõik armastavad hirmsasti vaielda. Nendest toetab yks Rahuerakonda, yks Rohuerakonda, yks Rõhuerakonda, yks Mahuerakonda, yks Kõhuerakonda ja yks Nohuerakonda. Yhine on neil vaid põlgus Kodu- ja Kõduerakonna vastu, millel nad erilist vahet ei näe; Nunnu- ja Tupsuerakond neile ka ei meeldi, ent päris nii jäledad siiski ei tundu.

Valimistel juhtub nii, et kõigepealt mõõdetakse neljale suuremale erakonnale ports kohtasid kätte: Kõduerakonnale 40, Koduerakonnale 30, Nunnuerakonnale 15, Tupsuerakonnale 10. Seega on 95 kohta 101-st jagatud ning viimased 6 võiks jagada pisierakondadele.

Aga ei jagata. Selle asemele tehakse väike mõnus diil ning needki 6 kohta jaotatakse nelja suurerakonna vahel. Yksikasjadesse laskumata võib pakkuda näiteks 2 lisakohta nii Kodu- kui ka Kõduerakonnale (kokku vastavalt 42 ja 32) ja 1 lisakoht Nunnu- ja Tupsuerakonnale (kokku 16 ja 11). Ylejäänud lakkugu panni.

Kakluskyla rahvas koguneb kõrtsi aru pidama. Kui nad oleksid hääletanud kõik koos Nohuerakonna poolt, oleks sel parlamendis 6 kohta. Mitte just palju, ent vaesel ajal siiski asjaks. Kui nad oleks toetanud Tupsuerakonda, oleks see pälvinud 11 asemel 16 kohta ning muutnud vihatud Kodu- ja Kõduerakonna elu ehk natukenegi keerulisemaks. Selle asemel said aga suurema jao nii-ytelda nende kyla kohtadest endale just need, kellele neid mingil juhul anda poleks tahetud.

Mis me valesti tegime? kysivad yhed. Maailm on ebaõiglane, leiavad teised. Poliitikud on sead, õpetavad kolmandad. Seepeale teevad kõik kaluskylalased koos veel yhe õlle.

Revolutsiooniturism

Kena inimene kaebas, et nii kui kuskil huvitavaks läheb, soovitab välisministeerium sinna mitte reisida. Tema tahaks aga tunda masside joovastust ja revolutsiooni tervendavat hingust.

Kuuldavasti on Vene turistid revolutsiooni rõõmud juba avastanud. Miks ei võiks siis mõni firma võikski hakata mässuturismi pakkuma? Minu arust on siin täiesti vaba turunišš.

Päevakava

8 äratus
9 hommikusöök
10 buss
12 meeleavaldus (arusaamatu loosungi kandmine 100 EUR)
13 lõuna
14 miiting (politseinike pihta kivide loopimine 200 EUR)
15 ekskursioon vanalinnas
16 buss
18 õhtusöök
19 vaba aeg, rannapuhkus (paadilaenutus 50 EUR)

Järgmine kysimus on muidugi, mida teevad edukad turismifirmad siis, kui saabub mõõnahooaeg ja kuskil parasjagu ei mässata. Jätame selle koduseks ylesandeks.

Valimiskool: Praxis ja bullshit

Pean Praxise-nimelisest analyysikeskusest yldiselt lugu, kuid täna ma nende jutuga ei nõustu. Nimelt kirjutab sealne projektijuht Hille Hinsberg ysna pyhalikus ja vagalt demokraatiat ylistavas toonis jutu sekka nii:

Mis juhtub häältega, mis on antud erakondadele ja üksikkandidaatidele, kes ei ületa valimiskünnist ja jäävad Riigikogust välja? Need hääled tulevad arvesse lihtkvoodi arvestamisel. See tähendab, et nende tõttu läheb isikumandaadi ja ringkonnamandaadi jaoks nõutav häältearv suuremaks. Neidki hääli ei anta kellelegi teisele. Inimene, kes saab oma ringkonnast isikumandaadi, kuid kandideerib nimekirjas, mis ei ületa valimiskünnist, pääseb siiski Riigikokku. Üksikkandidaat, kes vajalikku häältearvu ei kogu, Riigikokku ei pääse, kuid talle antud hääli ei saa ka keegi teine.

Jah, hääli kui niisugusi yle ei kanta. Kuid mandaate kyll. Selles mõttes on Hinsbergi retoorika siiski bullshit; pelk sõnamäng, virvendus tegelikkuse pinnal.

Mandaadid, mille oleks võinud saada väikeste erakonnad, kes jäid alla valimiskynnise, jagatakse Eesti systeemis ymber suurte erakondade vahel, kes valimiskynnise yletasid. Seejuures pälvivad lõppkokkuvõttes rohkem lisamandaate need erakonnad, kelle toetus oli suurem. Ehk siis: kui ma annan hääle nimekirja poolt, mis ise yhtki mandaati ei saa, tugevdab see lõppkokkuvõttes nende ylekaalu, kes on kõige populaarsemad ja kes mulle tõenäoliselt kõige vähem meeldivad (kuna pisierakondadele antud hääled on sageli protestihääled poliitilise establishment'i vastu tervikuna).

Ning just see paljudele Eesti praeguses systeemis ei meeldigi: kui ma ei taha Savisaart ega Ansipit ja hääletan niivõrd nende vastu, kui vähegi oskan, siis saavad nende erakonnad minusuguste arvelt parlamendis mandaate juurde. On seda siis nii raske mõista?


P.S. Retoorikast kõneldes pean ma silmas seda, et tihti, kui kellelegi ei meeldi olemasoleva systeemi kriitika, kasutatakse ratsionaalsete argumentide kõrval või asemel ka emotsionaalseid, kõneldes pyhalikult toonil demokraatiast kui ainsast ja asendamatust ilmakorrast ning unustades, et: 1) tavaliselt kritiseeritakse konkreetset demokraatlikku systeemi, mitte demokraatiat kui põhimõtet või ideaali; 2) ei ole mingit ratsionaalset tõestust, et esindusdemokraatia oma praegusel läänemaisel kujul peaks jääma igavesest ajast igavesti muutumatuks poliitiliseks systeemiks, millest paremat pole põhimõtteliselt võimalik leiutada.

Fraasid nagu "valimised on demokraatia pidupäev" toimivad just nimelt sellise emotsionaalse argumendina: kes õõnsale kujundile vastu vaielda julgeb, on paha inimene, kõige hea ja pyha vaenlane (näiteks mina). Enamasti jäävad vastased seepeale vait, sest kes ennast ikka niisugusse positsiooni tahaks seada.

Tegelikult saab demokraatiat pooldada ka ilma demagoogiata. Ma tean, et on raske, aga no proovige vähemalt.

Eesti elanike keskmine vanus

Kui kedagi miskipärast huvitama peaks, siis see on meestel 37,1 ja naistel 42,0 aastat.

Sattusin täna töö käigus silmitsi kummalise tõigaga, et sellist näitajat Statistikaameti kodulehel ei ripu ja ka mujalt oli seda raske leida. Näiteks Maardu elanike keskmine vanus on Vikipeediaski mainitud, aga Eesti kohta sellist numbrit lihtsalt pole. Nii et arvutasin välja.

Aluseks on 2010. aasta 1. jaanuari seis Statistikaameti andmebaasi tabelis koodiga RV023. Jätsin kõrvale alla 1-aastased ning 85+, kuna esimesi oli vilets valemisse lisada (jajah, ma võinuks liita igale vanusele 1 ja pärast 1 maha arvata), teised on esitatud grupina ja kolmandaks on mõlemaid õnneks liiga vähe, et tulemust oluliselt mõjutada. Ega mul nii ylitäpset vastust tarvis olnudki.


***

Muude tegemiste vahel jõudsin arusaamisele, et statistilised keskmised ei ole sugugi triviaalsed, vaid võivad - ja isegi peaksid - panema järele mõtlema.

Näiteks on Eesti keskmine mees nimega Vladimir Ivanov ja keskmine naine Olga Ivanova, aga nad mõlemad on eestlased, samuti on eesti keel nende emakeel. Neil on 1,43 last, ehk siis yks kahe peale (ilmselt poeg, poisse on natuke rohkem) ning yks võiks olla mehe laps eelmisest kooselust, kes elab ema juures (tasakaalu huvides siis tydruk). Ja ehkki ma pole selle kohta statistikat näinud, võin empiirilise materjali põhjal oletada, et alimente Vladimir tytre emale ei maksa või vähemalt yritab kõrvale vingerdada.

Järeldagu igayks sellest siis, mida tahab.

Elisale, sõbrapäeval

Armas Elisa!

Eelmisel nädalal katkes mul järjekordselt netiyhendus ilma igasuguse hoiatuseta. Nagu selgus, oli endistviisi häda selles, et otsekorraldusele vaatamata ei suutnud Sa mu arvelt raha kätte saada. Ja kuigi ma olen seda korduvalt ytelnud, et kuna Su netipulga teateprogrammike töötab ainult Windowsis, ei ole minul mingit võimalust sinna saadetud teateid Linuxi all näha, ei suuda Sa endistviisi probleemide korral kasutada yhtki muud meetodit - ei e-kirja ega SMSi saata, isegi mitte helistada.

Maksin mineval neljapäeval arve käsitsi ära, ent praeguseni ei õnnestu mul Sinu võrguga yhendust saada. Möödunud on neli päeva. Kui lisada tordile kreemiks nukker tõsiasi, et esimestel kuudel töötas võrk suuremate probleemideta, ent viimasel ajal on yhendus nii Tallinnas kui ka Harjumaal sedavõrd nõrk, et tihtipeale ei suuda Google Chrome isegi mu Gmaili postkasti avada, tekib kysimus: mille eest ma õigupoolest maksan? Teenust ju ei ole, on ainult pidev närvesööv jant kommunikatsioonifirmaga, mis ei suuda kommunikeeruda.

Kurb ja paha on.

Tahaks ju suhteliselt lihtsaid asju.
Tahaks, et Sa saadaks mu e-posti aadressile teated ka siis, kui miski ei toimi, mitte ainult arveid ja spämmi.
Tahaks, et otsekorraldus töötaks ja ma ei peaks käima alatasa tobedas iseteeninduses, just nagu mul oleks vähe paroole, mida meeles pidada.
Tahaks, et kui ma interneti eest maksan, siis see ka töötaks. Egas ma Slashdoti serverit pea, kõigest kirju tahaks lugeda (ja vahel saata ka).

Kas on lootust, et Sa lähemal ajal millegagi sellest nimekirjast hakkama saad, või ma pean uurima, kui valuliseks mulle lepingu katkestamine on tehtud?


Siiralt Sinu
Oop

Kui ma veel poiss olin

Mu enda sooline identiteet on alati tuimalt ja igavalt sirgjooneline olnud, aga see ei tähenda, et ma teistsugustest inimestest aru ei saaks. Pealegi on mul silmad veesoone peal. Vahel satun näiteks yhe põgusalt netituttava tydruku blogisse, loen ta romantiliste siseheitluste kirjeldusi ja mõtlen heldinult nina nuusates, et armuks või ära, kui naisterahvas oleksin. Mitte ei saa aru, miks nemad seda ei tee, juba kaugelt ja ridamisi.

Nii et Dar Williamsi "When I was a boy" hakkas mulle ysna ruttu meeldima. Suisa sedaviisi, et tegin hädapärase tõlke nende jaoks, kelle inglis minu omast viletsam. Dar Williamsil on muidugi yldse head laulud, soovitan siiralt.




Dar Williams - Kui ma olin poiss

Ma ei unusta kunagi, kuidas Peter Pan tuli mu majja ja võttis mul käest.
Ma ytlesin, et olen poiss; õnneks ta ei kontrollinud.
Ma õppisin lendama, ma õppisin võitlema,
ma elasin yhe ööga läbi terve elu,
me päästsime teineteist piraatide laevalt.

Ja ma mäletan toda õhtut,
kui ma lahkusin sõprade juurest hilja
ning kuulsin, kuidas keegi ytles mulle, et see on ohtlik,
keegi peaks mind aitama,
ma pean leidma mõne kena mehe, kes mind koju saadaks.

Kui ma olin poiss, ehmatasin ma ema poolsurnuks,
ronisin kõige otsa, kuhu vähegi sain
ja ma ei tea, kuidas ma ellu jäin.
Kyllap tundsin trikke, mida kõik poisid teadsid.

Ja sa võid mind koju saata, kuid ka mina olin kunagi poiss.

Ma olin põnn, kes sulle meeldiks, tavaline väike poiss jalgrattal
ja ilma särgita - mind ei huvitanud, kes mind nägi.
Naaber tuli välja ja kamandas: "Pane särk selga!"
Ma vastasin: "Ei pane! See on viimane kord, kui ma sellega seadust ei riku."

Nyyd olen ma riidepoes ja sildid õpetavad, et vähem on rohkem.
Rohkem liibuvat, rohkem nähtaval. Rohkem nende, mitte minu jaoks.
See ei aita mul kymne sekundiga joonelt puu otsa ronida.

Kui ma olin poiss... Näed seda pilti? See olin mina:
rohuplekiline särk ja tolmused põlved.
Ma tean, kuidas asjad on muutunud.
Neil on nyyd tabletid, mida myya, implantaadid, mida sisse panna,
implantaadid, mida välja võtta.

Aga ma ei unusta, et ka mina olin kunagi poiss.

Ja nagu mets, kuhu ma hiilisin, on seegi saladus, mida hoian,
kui ma pole just väsinud, kui mind ei tabata valel hetkel,
kui mul on olnud halb ja yksildane päev ning vestlus jõuab
maipõrnikate pyydmiseni aias maja taga.

Ja nii ma jutustan mehele, kes minu kõrval käib, teisest elust, mida elasin,
ja ytlen: "Nyyd oled sina peale jäänud, mina kaotasin ja sina võitsid."
Ja tema vastab: "Oi ei, ei. Vaata,

kui ma olin tydruk, me rääkisime emaga kogu aeg
ja ma korjasin igal pool lilli.
Ma võisin alati nutta, nyyd teen seda isegi yksinda harva
ja ma olen kaotanud osa oma hellusest,
kuid ka mina olin kunagi tydruk.
Ja sina olid täpselt minu moodi ja mina olin sinu moodi."


***

When I was a boy


I won't forget when Peter Pan came to my house, took my hand
I said I was a boy; I'm glad he didn't check.
I learned to fly, I learned to fight
I lived a whole life in one night
We saved each other's lives out on the pirate's deck.

And I remember that night
When I'm leaving a late night with some friends
And I hear somebody tell me it's not safe,
someone should help me
I need to find a nice man to walk me home.

When I was a boy, I scared the pants off of my mom,
Climbed what I could climb upon
And I don't know how I survived,
I guess I knew the tricks that all boys knew.

And you can walk me home, but I was a boy, too.

I was a kid that you would like, just a small boy on her bike
Riding topless, yeah, I never cared who saw.
My neighbor come outside to say, "Get your shirt,"
I said "No way, it's the last time I'm not breaking any law."

And now I'm in this clothing store, and the signs say less is more
More that's tight means more to see, more for them, not more for me
That can't help me climb a tree in ten seconds flat

When I was a boy, See that picture? That was me
Grass-stained shirt and dusty knees
And I know things have gotta change,
They got pills to sell, they've got implants to put in,
they've got implants to remove

But I am not forgetting... that I was a boy too

And like the woods where I would creep, it's a secret I can keep
Except when I'm tired, 'cept when I'm being caught off guard
And I've had a lonesome awful day, the conversation finds its way
To catching fire-flies out in the backyard.

And so I tell the man I'm with about the other life I lived
And I say, "Now you're top gun, I have lost and you have won."
And he says, "Oh no, no, can't you see

When I was a girl, my mom and I we always talked
And I picked flowers everywhere that I walked.
And I could always cry, now even when I'm alone I seldom do
And I have lost some kindness
But I was a girl too.
And you were just like me, and I was just like you."


P.S. Hakkasin mõtlema, et igaks juhuks peaks vist täpsustama: ma teen identiteedi ja stereotyybistamise probleemidel vahet kyll. Aga neil teemadel on palju yhist ka. Ja yldse on jutt hoopis muusikast.

Toimetatud Eesti

Olen mõnegi tuttavaga aeg-ajalt arutanud, kui palju ytleb lugejale raamatu tõlkija või toimetaja nimi. Suhteliselt vähe vist, suurem jagu inimesi pole ju kuigi agarad lugejad. Tõlkijate ja toimetajate vastu on põhjust huvi tunda vaid neil, kes kas ysna palju loevad või ise raamatuid valmistavad. Vahel ei pane raamatupoed ja kirjastused raamatututvustuse kõrvale isegi autori nime, peetakse ylearuseks. Mis siis teistest tahta?

Tõlkijaid omakorda tuntakse rohkem kui toimetajaid. Neile antakse auhindu (ehkki pisikesi), algatatakse tõlkeprogramme (ehkki nõdrakesi), vahel harva ilmub ka tõlkekogumikke (mõne aja eest näiteks Harald Rajametsa oma). Tõlkijaid mainitakse ikka raamatuarvustustes, kui arvustaja just väga noor ja ullike pole; toimetajaid vaid siis, kui midagi tõsiselt viltu on läinud.

Samas on toimetajatel tugev pikaajaline mõju. Autorid ja tõlkijad kujundavad muidugi samuti keelt, ent toimetajad loovad selles yhtluse. Tihti ei passi ajakirjaniku või kirjaniku tekst toimetamata kujul yldse trykki lasta. Et muidu hea ivaga, ent äpardunud vormis juttu tõsiselt toimetada, on muidugi vaja tugeva stiilitajuga kogenud toimetajat, kes julgeks teksti muuta, kuid ei teeks seda yleliia.

Meil on selliseid olnud kyll. Kui mõne aja eest Linda Ruud suri, täheldas yks ta kolleeg, et Lindata näeks eesti luule ysna teistsugune välja, aga tema järelehyyded kogu kohalikus ajakirjanduses võinuks peoga ära katta. Legendaarseid toimetajaid on tänagi, ehkki vähe. Ja enamjaolt on need tundmatud legendid: tuntud ainult nende seas, kes aja- ja muidukirjanduse telgitaguseid teavad. Helju Vals võtab vahel ikka sõna, tema eeskujul mõni noorgi, kuid enamasti sulanduvad toimetajad vaikselt tausta ja lavale ei trygi. Eks seda ole nende palganumbritest näha ka.

Praegu on vana, nõukogudeaegse kooliga toimetajaist mõni veel alles, ehkki suurem jagu juba läinud või minekul. Mõni noor ja innukas filoloog võiks võtta kätte ning teha Eesti toimetajatest alguses bakalaureuse-, siis magistritöö ning lõpuks raamatugi. Korjata mälestusi nii kolleegidelt kui ka toimetatutelt. Kes keda ja kuidas mõjutas, milliseid jälgi jättis. Mismoodi näevad välja need kohad Eesti kultuuri- ja keeleloos, kuhu keegi tavaliselt ei vaata.

Kui hästi kirjutada, võiks sellest saada päris põnev raamat. Nimeks võiks panna näiteks "Toimetatud Eesti".

Elagu revolutsioon! Või ärgu elagu?

Mu sõber, kes töötas arheoloogilistel kaevamistel Lähis-Idas, jutustas kord säherduse loo. Kui ta Saksa ekspeditsiooniga liitus, kohtas ta kõiksugu kirevaid tyype. Olid eurooplastest juhtkond ja spetsialistid, olid beduiinidest labidamehed, olid kurdidest arvutipoisid. Muuhulgas oli ekspeditsioonil kokk. Ja oli ka "kokk", keda kunagi ei nähtud syya tegemas, kuid kellel käis sageli kylalisi. Heas fyysilises vormis, läikivate päikeseprillide ja karmide nägudega kylalisi.

Esimestel aastatel tundsid "koka" kylalised sageli huvi noorte kurdide vastu, kes istusid päevad läbi arvuti taga, suhtlesid eurooplastega ja teenisid kohalikus mõistes kõva palka, millest kahtlemata saatsid tubli jao kaugesse kodukylla, kus pool perekonda sellest elatuda võis. Yhel hetkel aga nende huvi kurdide vastu kadus ja märksa põnevamaks hakati pidama vaeseid beduiine. Miks? Sest nad said aru: kuni intelligentsed kurdi poisid töötavad hommikust õhtuni kodust kaugel, teenivad korralikku raha ja joovad õhtuti koos sakslastega õlut, on nood märksa ohutumad kui vaesena kodus, Kurdi Tööpartei põlisalal. Aga kui ykskord peaksid võimule tulema vagad beduiinid, kes range järjekindlusega iga päev viis korda palvetavad, istuvad julgeolekumehed kurdidega samas kongis, kui neid just lihtsalt sama seina äärde ei panda.

Teine mu sõber kutsus hiljuti yles avaldama toetust Egiptuse rahva demokraatlikule revolutsioonile. Piinlik kyll, ent ma jahutasin pisut tema entusiasmi. Sealkandis kipub nimelt mõnikord juhtuma, et kui rahvas diktatuuri vastu mässab ja demokraadid isevalitsejat rõõmuga kukutada aitavad, järgnevad vabad parlamendivalimised, millel tulevad võimule korralike elukommetega vagad mehed. Seejärel korraldatakse riiki pisut ymber, et see vastaks paremini rahva yldise toetuse pälvinud korralike ja jumalakartlike inimeste vaadetele selle kohta, kuidas tuleks tõlgendada pyhakirja neid kirjakohti, mis õpetavad korraldama riiki ja kohtusysteemi. Mõni aeg hiljem likvideeritakse ebajumalakultuse igandid, lõpetatakse moraalne lodevus haridussysteemis ning juurutatakse õiglased karistused kurjategijatele. Lääne meedia kasutab pisut teistsugust keelt; meie uudised räägivad siis muistsete kunstiväärtuste hävitamisest, naiste koolihariduse piiramisest ja aeg-ajalt ka kellegi kividega surnuksloopimisest.

Meile siin sellised uudised ei meeldi. Aga miks? Rahvas ise ju tahtis nii. Kas meile ei meeldi siis demokraatia? Nii kaugele ei tahaks enamik meist oma väidetega minna. Eestis on rahvaste enesemääramise õigus tänini veidi valulisem kysimus kui suurtes lääneriikides, mis enese olemasolu kunagi ohustatuna ei tunne. Me ei saa kuidagi vaidlustada rahva õigust oma elu yle otsustada, muidu seaksime kahtluse alla omaenese riigi. Mis me sest kõigest siis arvama peaksime?

Lääne suurriigid ei toeta kolmanda maailma diktaatoreid mitte sellepärast, et nad on diktatuuridest suures vaimustuses. Selle taga on puhtpragmaatilised kaalutlused. Suured rahvaliikumised kalduvad olema populistlikud, andma ebareaalseid tõotusi ning nende unustamiseks lubama enamuse võimu vähemuste yle. Kuni diktaator ei ole oma võimust päriselt hullunud, saab temaga pidada läbirääkimisi ning sõlmida vastastikku kasulikke tehinguid. Massihysteeriaga ei saa. Nii ajas näiteks Tuneesia endine president Zine El Abidine Ben Ali korruptsioonist ja kohatisest vägivaldsusest hoolimata Euroopa-sõbralikku ning majanduslikult edukat poliitikat; milline on temale järgneva rahvavõimu poliitika, ei oska keegi ennustada. Võib-olla järgneb aastatepikkune kodusõda, võib-olla fundamentalistlik islamirežiim, aga võib-olla mõistlik demokraatlik riigikord.

Ainult et heas usus võetud risk ei pruugi ennast õigustada. Sel juhul me tulemuse eest vastutada ei tahaks. Teatud mõttes ei tähendagi see loobumist väärtustepõhisest poliitikast, vaid valikut eri väärtuste vahel. Kas me eelistame rahva tahte vaba avaldust ka siis, kui see tahe meile ei meeldi?

Mõistagi on see raske valik. Ega see erinegi suurt sellest, mida Eestis juba pikemat aega näeme. Meil on kyllaltki palju inimesi, kellele ei meeldi Keskerakonna ja Reformierakonna viljeldav populism. Samas on veel enam neid, kellele meeldib. Praegu on populistidel Eesti parlamendis absoluutne enamus. See võib meile meeldida või mitte meeldida, kuid tõenäoliselt võidavad Kesk ja Reform ka järgmised valimised, tehku ylejäänud erakonnad, mis tahavad. Populistid on populaarsed, see ongi ju nende eesmärk ja pyha paleus.

Noh, vähemalt on Eesti populistid ysna rahumeelsed. Retoorikale vaatamata ei võta kumbki kahest suuremast erakonnast ette midagi vägivaldset. Ei taha nad venelasi Eestist välja saata ega Lätile sõda kuulutada, majanduses rakendavad heatahtliku hooletussejätmise poliitikat, kõikudes koos kogu Euroopaga yles-alla. Selline valitsus on mugav ka Brüsseli ja Stockholmi jaoks, olukorda muuta ei taha keegi.

Mis me siis teeme - kehitame õlgu ja lepime rahva tahtega?

Põrgupõhja Jyrka majandusõpik

Käisin Ugala teatri "Jyrkat" vaatamas, Peeter Tammearu lavastuses. Hea lihtne ja lakooniline tykk. Kõiki vahendeid oli pruugitud ysna napilt ning tempo oli - no ytleme mahedalt - eestilik. Mulle parasjagu sobis.

Jäin mõtlema, et Põrgupõhja Jyrka lugu võiks kommenteerida ka mõni majandusteadlane. Praegu passiks täitsa kenasti tõlgendada Tammsaare teksti kui Eesti majanduslugu. Mis see Eestimaa rahvas siis viimastel aastatel muud teinud on kui ahminud kavalate Antsude soovitusel laene, mida ta, ullike, ei mõistnud kulutada ega tagasi maksta. Arusaamatuks jäi nii see, kuhu laenuraha pihust pudenes, kui seegi, kust kurat see nyyd võtta tuleks, kui kurjad Skandinaavia pensionärid kepiga vehkides oma raha tagasi nõuavad.

A: Kuhu sa laenuraha panid?
B: Maja ehitasin.
A: Kuhu sa selle maja tegid?
B: Panga põllu peale.
A: Kelle nimel maja on?
B: Panga nimel.
A: Miks sa siis arvad, et see sinu maja on? Ja miks sa yldse maja ehitasid, mitte maad ei parandanud?
B: Pank soovitas, et ehita maja, nii saab rikkaks. Pank on minu sõber.
A: Kus ta siis sinu sõber on, kui ta su kohtusse kaebas?

Mnjah.

Tööd leiab sepp-kyljendaja-korrektor

Nõudlus iga asja meistrite järele kasvab. Alles hiljuti sai siin reklaamitud Estonia töökuulutust, milles otsiti arhivaar-raamatukoguhoidjat. Nyyd pakub Tallinna Ylikool ametikohta kyljendajale, kes yhtlasi kujundab ja keeletoimetab, sekka teeb ka sepatööd. Olgu-olgu, selle viimase lisasin omalt poolt juurde.

Töö kirjeldus
Ametikoha põhieesmärk on ülikooli kirjastusele laekuvate tööde küljendamine koos illustreeriva materjali (fotod, graafikud, joonised, tabelid jne) töötlusega, trükiks ettevalmistamine; kirjastuse e-väljaannete küljendamine ja veebi ülesriputamine.

Põhilised tööülesanded:
- käsikirjade trükiks ettevalmistamine;
- elektrooniliste materjalide ettevalmistamine ja ülesriputamine;
- kirjastuse tarbetrükiste trükiks ettevalmistamine;
- vajadusel raamatute kujundamine;
- vajadusel keeleline korrektuur;
- küljendus- ja kujundusalane koostöö autorite, keeletoimetaja-korrektori ja trükikojaga.

Nõudmised kandidaadile
Kõrgharidus, soovitatavalt kujundusalane;
küljendusalane kogemus; väljaannete trükiks ettevalmistamise kogemus;
hea arvuti ja erinevate küljendusprogrammide kasutamise oskus;
hea interneti kasutamise oskus;
eesti keele oskus kõrgtasemel; inglise keele oskus vähemalt kesktasemel;
konstruktiivsus, algatus- ja otsustusvõime, vastutustundlikkus, pingetaluvus, hea koostöö- ja suhtlemisoskus, õpivõime.

Ootan põnevusega tööpakkumist traktorist-ämmaemandale. Nende kutseharidust kunagi HTVs reklaamiti, kyllap siis töödki leidub.

Kuidas teha Tom Kha suppi

Hiljuti pakkus yks lahke hing mulle suurepärast karrirooga. Kõigele lisaks toimus see mu omas kodus. Et yritusest jäi kappi pool pakikest kookospiima, soovitas ta mul mõni päev Tom Kha'd keeta.

Täna tuli see soovitus mulle poes uidates meelde. Helistasin ja uurisin, mida tarvis läheb. Tõsi, tegin retseptis mõningaid muudatusi; eelkõige sellepärast, et kõht oli hirmus tyhi ja ma muutusin poes entusiastlikuks. (Muuhulgas ostsin näiteks paki kuskussi, mida varem vist söönudki pole, rääkimata valmistamisest, ning selle kõrvale ka tuubi harissaad.)

Minu kogemuse põhjal on retsept umbes niisugune.

1. Aja vesi kannus keema.
2. Mõistata, palju peaks vett potti minema, kui kirjas on "4-6 dl". Kalla liiga palju. Siis vala osa ära.
3. Lisa kookospiim. See on paks, tykiline ja plumpsub vahvasti. Võib-olla ei pidanud seal algselt tykke olema, aga ma ei taha seda teada.
4. Vaata, kuidas piim enam-vähem kohe yle keeb.
5. Hoia potti õhus pliidi kohal ja vannu uljalt. Siis kalla osa poti sisust kaussi.
6. Potti ikka veel käes hoides võta kraanikausi kõrvalt lapp ja kuivata pliit ära. Kogu piim ei mahu lapi sisse, sestap korda protseduuri veel mõned korrad.
7. Naudi kõrbenud kookospiima lõhna.
8. Pane pott tagasi pliidile ja lisa piimale maitseainesegu. Korda punkte 4-7, kuni kolmandik kausist on täis lahjendatud kookospiima natukese maitseainega.
9. Lõika seitse šampinjoni viiludeks. Kahtlusta algusest peale, et neid on liiga palju, ent topi nad sellest hoolimata potti. Kalla natuke supivedelikku kaussi.
10. Haki kuubikuteks kaks kanafileed. Pyya need potti pressida. Kalla natuke vedelikku pealt ära kaussi.
11. Keera kuumust supi all vaheldumisi vähemaks ja juurde, kartes ylekeemist.
12. Haki kuubikuteks tomat. Lisa see potti, kalla osa vedelikku kaussi.
13. Haki ka teine tomat. Vaata seda hingevärinaga. Vala vähesest järelejäänud vedelikust veel yks osa supikaussi. Lykka tomat lõikelaualt potti, pliidi kohal kõrguvaks pyramiidiks. Suru see potti, kasutades ohtralt toorest jõudu.
14. Vaata tulemust natuke aega õnnetult, siis löö käega ja tõsta osa supipaksu lusikaga kaussi. Keera pliidi alt tuli ära, võta kauss ja saiapäts kaasa ning tule tuppa sööma.

Keeruka protsessi tulemusena valmib yheliitrises potis umbes kaks liitrit vyrtsist suppi, mis maitseb yllatavalt hea. Teeks või teine kordki.