Friday, October 31, 2008

Kuidas tervitada suitsetajat?

Kriminaalasi Viljandi Ühendatud Kutsekeskkool direktori Tarmo Looduse suhtes lõpetati, kuna tema süü ei leidnud tõendamist.

/---/

Täisealine õpilane väitis, et direktor Loodus oli tal käskinud sigaretti kätte võtta ning pärast seda noormehe käe kokku pigistanud.

Uurimise käigus ilmnes, et Loodus siiski ei käskinud õpilasel sigaretti kätte võtta. Loodus surus küll noormehe kätt, kuid direktor ei teadnud, et tal on suits peos.

Oktoobri alguses läks Loodus kooliterritooriumil suitsetavaid noormehi korrale kutsuma. Direktor tegi ettepaneku tervitada noormehi käepigistusega ning nooruk ulatas oma käe, milles oli ka põlev sigarett.
Olen yksvahe aastaid suitsetanud, olen pidanud ka seda varjama. Kogemus synnitab kahtlusi.

Oletame, et ma teen sellise eksperimendi: palun suitsetajast sõbral põleva suitsu pihku peita ning surun siis ta kätt. Mis te arvate, kumb saab kõrvetada? Kui pihku peidetud sigaret on - nagu tavaliselt - sõrmedega risti, satub hõõguv ots vastu minu, mitte suitsetaja sõrmi. Kui sigaret on millegipärast omaniku käega enam-vähem paralleelselt, jääb suitsuots kenasti kahe käe vahele ja kostab kahehäälne röögatus.

Eeldusel, et täiearuline koolidirektor peab yldse tarvilikuks suitsetavaid õpilasi käepigistusega tunnustada.


Millegipärast jääb mulle mulje, et Viljandi uurijad ja prokurörid ei suitseta. Või ei mõtle. Või mõtleb ja suitsetab nende eest IRL?


***

Ja nyyd kysimus EPLi ajakirjanikele: mitme t-ga kirjutatakse sõna sigaret?

Ylikooli raamatukogu kuum kalender

Leidsin postkastist teate, et juba saab tellida Tartu Ylikooli raamatukogu 2009. a kalendrit, myyki tulevad need 24. novembrist. Jee, rõõmustasin. Seal on kindlasti vähemalt yks minu tuttav ka sees - kui mitte kaks.

Tutkit. "Väljaannet illustreerivad ... näidised" "rahvusülikooli esimesi kümnendeid peegeldavatest arhivaalidest ja kunstivarast". Nende hulka minu tuttavad kyll ei kuulu.

Järgmisel aastal võiks ikkagi raamatukoguhoidjate piltidele mõelda.

Hartmann päästab Eestimaa

Mõtlesin ikka, et toreda riigikoguja Toomas Trapido algatatud roheportaal Bioneer on lihtsalt uus vahva väljaanne. Aga selgub, et see toetab ka vanu ja väärikaid põhimõtteid. Näiteks toda kaunist sententsi Murphy seadustekogust, mis kõlas umbes nii: "On ebamoraalne jätta kollanokkadele alles nende raha."

Ning tõesti-tõesti, Bioneer promobki kõikvõimalikke šarlatane, kes lollidel nahka yle kõrvade sikutavad. Eile söödeti lugejaile ette vana lugu sellest, kuidas kogu maad katab hirrrmus kole Hartmanni võrgustik, mille sõlmpunktides juhtuvad hädad ja õnnetused.

Hartmann ise oli ilmakuulus tark ja õilis onkoloog, kes uue rahalypsimasina leiutajana kindlasti õndsaks sai. Hartmanni võrgustikust elatuvad niinimetatud vitsamehed, kes ennast ka teadusesarnase nimega "geobioloogideks" kutsuvad - mitte seepärast, et nad tõepoolest sellenimelise teadusega tegeleks (mis uurib näiteks mikroobide ja mineraalide seoseid), vaid kuna nende myygijutt ei sobi ei geoloogia ega bioloogiaga. Tänu Hartmanni leiutisele saavad nad mööda kergeusklike tube ringi käia ning nuriseda, kui võimatult pahad on ikka need eluasemed. Probleem on nimelt selles, et sellesinase hypoteetilise ruudustiku kylg olla 2-2,3 meetri pikk, nii et vähegi korralikku mõõtu voodit saab võrku riivamata vaid pysti paigutada. Seega on võrgustik praktiliselt kindla peale minek.

Hartmanni võivad oma kaitsepyhakuks pidada ka džuudikasvatajad ja lambapidajad, kuna tema võrgu halva mõju vastu aitab ka voodi alla pandud lambanahk või džuutvaip. Mõni pidada džuuttooteid ekstra sel eesmärgil Eestissegi tooma. Võib-olla on neist abi ka mõrtsukalike veesoonte vastu, kuna enamik esoteerikahuvilisi ajab need Hartmanni võrgustikuga järjekindlalt sassi, ent pole ikka veel ära surnud.

Tubli, Toomas! Ent miks peab mõtlema nii väikeselt? Järgmiseks võiks algatada riigikogus hiidprojekti, mille käigus kogu Eestit kattev Hartmanni võrgustik maa seest välja kaevatakse ja ära põletatakse. Või ladustatakse kuhugi ökoloogiliselt säästlikul moel. Sel viisil saab puhitistes vaevlevast riigieelarvest mugavasti raha välja nõristada, hulk inimesi leiab aga raskel ajal tööd.

Ja kui see projekt läbi, võib alati midagi uut välja mõelda - näiteks algatada e-tervise kõrvale ka a-tervise projekt, et salvestada kõigi Eesti elanike astraalkehade andmed. Või teha kohustuslikuks teleka peale asetatavad kvantmehhaanilised kivid, mis halva energia ära söövad. Või ehitada kogu Toompea kohale pyramiidi, et riigikogu ja valitsus igavesti pysiks. Tööpõld on lõputu, haara ainult hangu järele ja hakka viskama.


***

Ah et mis see mind puudutab? Õige eestlane on ju kuss, kui naabri hobust varastatakse. Kui näiteks Maaleht jama ajab, lööngi enamasti käega. Paraku olen pidanud ysna mitu korda selgitama, et roheline ei tähenda alati esoteerikahullu idiooti. See selgitus ei veena aga varsti kedagi.

Wednesday, October 29, 2008

Minikorrektne

Sõnu on kuidagi palju saanud. Muusikapaus.









Tuesday, October 28, 2008

Lälgige meid! ehk adekvaatse vastamise kunst

Kysimus:

Tere.

Tahaks autoga sõitma õppida. Millal ja kuidas see võimalik oleks?

Teie kodulehelt leidsin, et järgmine kursus algab täna, aga ega vist
nii hilja enam sellele kohti ei ole? Täna pean paraku ka Tartus olema.
Samas - hea oleks alustada esimesel võimalusel.


Siiralt Teie
...


Vastus:
Tere

Lälgige meie www.laplar.ee

Lugupidamisega autokool Laplar

Ma arvan, et ma ei lälgi. Isegi mitte juhul, kui neil on kontorisse lälgimiseks veebikaamera pandud. Tõenäoliselt ei saanud vastaja muidugi mu jutust sõnagi aru, ent see pole siiski minu mure. Tallinn autokoole täis.

Ärge ytelge, et Eesti majanduses on midagi pahasti. Kui ettevõte võib endale lubada seda, et saadab inimese, kes tahab firmale raha anda, enda sisutyhjale kodulehele - ehk antud juhul sisuliselt pikalt -, elab ta ilmselt paremini kui peaks.

Tallinn vajab Ylemiste Vanakese monumenti

Kodanik Tank nuriseb, et Eesti muistenditest pole vägevaid kujusid võtta: puha Ylemiste hallvanakesed ja Tartu vaimud. Leedukatel on karujõuga suurvyrst Gediminas ja rauast hunt, vaat' kus nemad ikka oskavad!

Minu meelest pole eestlastel põhjust häbi tunda. Kujutleme vaid, kuidas Tartu maantee veeres mäenõlval kõrgub yle majade pika habemega vanamees, pilk ähvardavalt linnal ja pahem käsi Toompea poole välja sirutatud, parem käsi hoiab aga kindlalt kempsupoti nöörist, valmis kohe-kohe seda sikutama. Eks ole ju võimas! Kemmergu saab kerge vaevaga kujundada tollest majast, mille otsa pandi mõne aasta eest klaasist kobakas just nagu vanamoeline veepaak. Nöör kylge ja valmis.

Teine võimalus on panna kuju Vabaduse platsi veerde, vabadussõja võidusamba kohale. Et myydikangelase monument kerkib Tallinnasse, võidab konkursi loomulikult õuekunstnik Tauno Kangro. Ta võib siis ka traditsiooniliselt väikese taskuraha teenida, kui Vanakese näo mõne ärimehe järgi voolib. Linnavalitsuse ette sobiks muidugi kõige paremini aus ja lahke Saaremaa mees, tulevase parkimisaugu omanik Vjatšeslav Leedo.

Sel juhul saaks kohe mõelda ka järgmisele tööle: Jaani kiriku kõrvale haljasalale sobiks suurepäraselt skulptuurigrupp "Vjatšeslav Leedo seljatab Delfi hydra". Eeskujuks sobiks tuntud antiiktaies "Laokoon ja pojad".

T. Kangro, "V. Leedo Delfi hydra haardes" (kavand)

Vabadussõja võidusamba võime aga lahkelt venelastele annetada. Las pystitavad selle mõnele Moskva suuremale platsile. On järgmine kord, kus ilma Eesti saatkonda ohtu seadmata demonstratsioone korraldada.

Monday, October 27, 2008

Kuidas eesti Vikipeediat Firefoxi monteerida?

Endalegi yllatuseks sain valmis pisikese plugina, mis lisab eestikeelse Vikipeedia Firefoxi otsingumootorite hulka ylemises parempoolses kastis. Õpetus tuli siit, ega ma ise vist osanukski.

Pyydsin seda Firefoxi lisade saidile yles riputada, aga see osutus tyytuks. Taheti mingit .xpi-laiendit ja muud seesugust, millest mina midagi ei tea. Ja kes seda sealt ikka otsib, niisugust asja tahab vast ehk kymme inimest kogu maailmas. Riputaksin siiasamma, ent seda ei paista jällegi blogimootor taluvat. Panen hoopis mujale ja lingin siit.

Niisiis, kasutamisõpetus.

1. Otsi oma kõvakettalt yles fail "wikipedia-eng.xml" või "wikipedia-eng.xml".
2. Siis kopeeri sellel aadressil yles riputatud tekst Notepadi ja salvesta otsitud failiga samasse kausta (ehk kataloogi ehk directorru) nime all "wikipedia-et.xml". Või salvesta alguses "wikipedia-et.txt" ja nimeta see hiljem ymber "wikipedia-et.xml".
3. Ning lõpuks tee Firefoxile taaskäivitus (ehk restart).
4. Nyyd saad valida enda veebilehitseja (ehk brauseri) parempoolses ylemises nurgas pesitsevast aknast uue vahva otsimootori.


Ise ma ilutegija.

Sunday, October 26, 2008

Ooperiuni

Eile siis, vahelduseks, "Tosca" Estonias. Täitsa meeldis. Võib-olla pole ooper siis nii palju kultuur kui eelmine nähtud etendus?

Tõsi, kujunduse kallal julgen nuriseda, sest see oli kõige moodsamat sorti - hulk tellinguid, mis võib tähendada mida tahes. Aeg-ajalt võib ju midagi niisugust pruukida, ent viimastel aastatel tehakse seda igas teatris. Mu fantaasia hakkab yles ytlema. Aga sellest kirjutas osaline asjalikumalt. Kui ka subtiitrites komasid nappis (kes on Estonia keeletoimetaja?), polnud yldiselt ikkagi viga. Kohe kahju hakkas, et harva teatrisse jõuan.


Tuli tahtmine netist veel mõni "Tosca" esitus välja otsida ja yle vaadata. Kodus kuulasingi jupphaaval umbes poole uuesti yle - siin on 1938. aasta versioon vabalt saadaval. Millegipärast ei õnnestu mul enamasti teatris ooperit nii selgelt kuulata, et mõni motiiv või aaria meelde jääks. Tähelepanu hajub saja asja vahel laiali: syndmustik, laul, pillihääled, kujundus, valgustus... Uuemal ajal ka subtiitrid. Kyllap rikub kõrva ka moodne muusika, kus on komme iga fraasi vähemalt neli korda korrata. Miks nad sedasi teevad?

Ja veel yks tore tähelepanek. Tavaliselt on mul kombeks iga kontserdi või teatrietenduse käigus korraks tukakile jääda. Tukk lihtsalt tuleb, sõltumata minu tahtest, päevasest väsimusest või etteaste häädusest. Jah, on kyll kole piinlik. Ei, ma ei tea, millest selline unisus. Aga sedapuhku jõin enne etendust ja teisel vaheajal tassi kohvi - ja oli kogu aeg ärkvel. Ehk hakkab see häda yle minema?

Naljakas, et kaks teatrit yhtaegu sama tykki teevad. Nyyd oleks päris huvitav ka Vanemuise "Toscat" näha. Ylehomme on juba etendus...

Täitsa lolliks läinud

Mida võiks arvata inimesest, kes pyhaba varahommikul poole kymne paiku endale veidrast soursop'i-nimelisest viljast (mis ta eesti keeles olla võiks? graviool? guanabana? guyabano?) teed keetes köögis laulab: "Tralla-lal-lal-laa-laa! Mežžii! Bžžžž! Žumm! Žumm!"?

Saturday, October 25, 2008

Lapsed internetis ja tassike teed

Larko annab teada, et Katrin Saksa blogitsensuurikavast on tasapisi kujunenud soov kaitsta lapsi kurja interneti eest. Nyyd kysibki näitsik kogenud lastevanematelt nõu.

Et filtrid on puised ja eestlastel nendega pealegi keeleprobleemid, kirjutas Larko juba ära. Lisan hoiatuseks, et kord määratud keelde on mõnikord raske maha saada - näiteks Google lylitab mu otsingutes idioodi järjekindlusega "moderate safe searchi" sisse. Õnneks see midagi sisuliselt ei takista, käib ainult närvidele.

Laste asjus on Katrinit raske aidata. Lapsevanemana olen suhteliselt vähekogenud, netielukana aga märksa enam, nii et mõningaid tähelepanekuid olen siiski teinud. Eks esimeste asjade seas peaks lastele neti kohta muidugi selgitama, et

* msni võõrastele lahti jätta ei ole hea mõte,
* suvalisi linke ja vilkuvaid reklaame ei klõpsita - eriti, kui tekst on võõras keeles ja aru ei saa -,
* kõike ettejuhtuvat ei installita ning
* netis kohatud tegelased ei pruugi päris elus sugugi nii toredad olla.

Rääkimata sellest, et nett ei ole tegelikult anonyymne, iga nõmetsemine ja rumalus jääb kauaks nähtavale ning turismireisile minekust blogis sõpradele teada andes võid hiljem avastada, et kodus käisid yllatuskylalised.


Ainult et parimal juhul suudavad kodused seda lastele ise õpetada. Koolis õpetatut ei kuula niikuinii keegi - või kuulavad yksnes need, kes niigi mõistlikult käituvad. Mida Europarlament sel juhul teha võiks? Tassikese teed.

Friday, October 24, 2008

Tumbarõõm

Kolme aasta eest järjekordselt Tallinnasse kolides lootsin, et saan suure tyhja toa, mille servadesse pystitan raamaturiiulid, yhte nurka kirjutuslaua arvutiga ning teise vahva imeasja, mida sõbra pool näinud olin: magadisaseme, mille saab kolmeks kokku voltida ja istmena pruukida. Palju siis inimesel ikka mööblit tarvis läheb?

No ei läinud nii. Tuba on pisike, aga kaugeltki mitte lage. Raamaturiiulid olen seni kuidagi ära mahutanud, ent enamiku elamisest võtab enda alla majaperemehe mööbel: tobe diivanilaud, logisevatest moodulitest koosnev diivan ja jõletu sektsioonkapp. Lahti neist ei saa, kasutada kah ei anna. Ja toda unelmate aset pole pikki aastaid näinudki.

Kuni eelmise laupäevani. Puhtjuhuslikult uitasin hiidpoes ja leidsin, et võiks ju igaks juhuks mööblipoodi vaadata. Suurema lootuseta astusin sisse, kysisin... ja oligi, madrats-tumba nime all. Juhhuuu!



Tõsi, kõik pole nii lihtne, kui arvata võiks. Poes ähvardati kuni kuupikkuse ooteajaga. Nii hull asi õnneks polnud, paari päeva pärast kutsuti juba järele. Tatsasin kohale ja sain teada, et tuleb minna hoopis lattu. Miks inime peab yhe mööblityki pärast kaks korda poes ja kolmandal korral laos käima, ei saa aru. Aga noh, ega kliendi aeg ei maksagi midagi.



Arve väljatrykkimisega läks kah oma pool tundi, see keeruline protseduur vajas kahe kassapidaja nõu ning kahe arvuti tarkvara. Tundub, et ostjaid mööblipoodides enam eriti ei ole, või siis napib kompetentseid myyjaid. See viimane võib täitsa tõsi olla, lukuleti näitsik tunnistas näiteks ise, et ei tea lukkudest midagi. Asjatundja pidada alles reedel tulema. Siiamaani läheb Eestil veel liigagi hästi: puudus on tööjõust, mitte tööst.

Nii või teisiti, sõprade abi ja hea õnne toel sain oma aseme kätte. Kuhu ta mahutada, ei tea. Aga vähemalt on see hea märk. Äkki ongi nii, et kui yhel kaunil hommikul uuel madratsil ärkan, on lahked päkapikud sektsioonkapi ära viinud. Ma oleks neile tõesti tänulik, paneks nurka alustassiga piima ja puha. Unistada ju võib?

Wednesday, October 22, 2008

www.olenmaalt.ee

Nägin Jänedal pisikest veoautot, mille kyljele oli kirjutatud "www.puukujud.ee" ning taha:

Oops Vabandage
olen maalt
Või et siis nõnda.

Tuesday, October 21, 2008

Eriti loll kujundus

Äripäeva uus avaleht.

Aitäh Ajale, kes viitas. Ma poleks oma silmaga nägemata uskunudki. Peletada lugejaid omareklaamiga, mis sentigi sisse ei too ja ka lugejale midagi ei anna - no tõepoolest.

Kujutleme nyyd hetkeks, kuidas kõik päevalehed löövad esikylje lagedaks ja panevad selle keskele pisikese kirja: "Loe meite lehte! Jõle ia leht on, noh!"

Võeh.


P.S. Väidetavalt olla musta lataka asemel ilma Adblockita vaadates mingi panga reklaam. Ei mina tea - pole piisavalt masohhistlik, et proovida. Mõistlikus koguses ja formaadis reklaami ma enda ekraanil kinni ei keera, aga enamik Eesti lehti yletab kyll mu valuläve. Ah et reklaamiraha jääb minu pealt tulemata? Väga kahju, nutame siis natuke. Proovige Google Adsi moodi kontekstitundlikke tekstikuulutusi.

Tähelepanekuid kultuurist

Käisin eile kultuuri nautimas. Olen nyyd kultuurne nagu mustikas: suurem, saagirikkam, sinisem (või lillam, kuidas kellelegi), väidetavalt lahjema maitsega.

Ega ma ilmselt kultuuri nägema satukski, kui keegi iga kord ei ässitaks.

Kultuur on popp. Mina ei ole. Arvatavasti tunnen ma kadedust.

Kui kultuur juhtub olema freudistlik, kas see on siis peenisekadedus?

Kultuur paneb mul tagumiku valutama.

Kultuur on ilus, värviline ja liigub palju. Nii pysib ta heas vormis.

Kultuur on multimediaalne: ta kasutab mitut sorti meediavahendeid läbisegi. Neist igayhe jälgimiseks vajab vaataja silma. Ideaalne publik on liitsilmadega, näiteks kiilid.

Kultuuril võib olla narratiiv, kuid keegi ei suuda panna seda sõnadesse. Sõnastatud syžee on profaanne. Lugude jutustamine labastaks kultuuri.

Kultuur kasutab ohtralt lihtsat atribuutikat ja veelgi ohtramalt keerulist tehnikat. Kui tehnika valitseb kultuuri, kas tohib öelda, et ta on tehnokraatlik?

Kultuurist on raske välja pääseda. Kultuuril on pikk saba ja rasked uksed.

Kultuur tekitab minus iga kord segaseid tundeid. Ega mul ju midagi tema vastu ei ole, pigem ikka poolt. Samas ei suuda ma ilmutada pooltki sellest vaimustusest, mida kultuurilembesed sõbrad-sugulased-tuttavad mult paistavad ootavat. See tekitab omakorda piinlikkust ja kohmetuskrampi. No mis sa teed, ei saa vanast kukest munejat ega minust kultuuriinimest.

Kultuurist toibumiseks lontsisin kohvikusse. Kuni mina oma kohvi ja vett ilma luristamata juua pyydsin, lõid Guido Kangur ja keegi kahtlemata väga oluline Tiit kokku ja lahku, mitu plaati myydud on ning kuhu milline raha läheb. Tundus keeruline. Nagu kultuur.

Ma arvan, et meile mõlemile on parem, kui ma nyyd mõnda aega jälle kultuurist eemale hoian. Nii mulle kui kultuurile.


***

Sedapuhku esindas kultuuri Vanemuise etendus "Sigmund ja Freud" No-teatris, kuuldavasti viimane. Kui žanri peaks määratlema, ytleksin, et koomiline ballett lauludega. Oleks vabalt võinudki No etendus olla. Ma tean ysna mitut inimest, kellele see kindlasti väga meeldiks. Neile meeldib No ka. Ei, ega ta paha olnud - ma lihtsalt ei tunne vajalikku entusiasmi. On piinlik kyll, ausalt, just nagu keset võõrast pidu või paraadi, kus ei oska olla ega istuda. Aga teeselda oleks kah imelik. Ma väga vabandan.

Kogu etenduse aja mõistatasin, kas minu ees istuv inimene on Hannes Kaljujärv või vana tuttav Krahv. Ei olnud see ega teine, hoopis naisterahvas.

Monday, October 20, 2008

Tere tulemast Ida-Skandinaaviasse!

Avastasin just EPLi septembrikuise Veinilehe, milles Trivento Argentina ekspordijuht Lucas Dalla Torre lausus nii:

Minu vastutada on Kesk- ja Ida-Skandinaavia maad, sealhulgas Eesti.
Kummaline geograafia. Arvatavasti on probleem ikkagi Eestis ja EPLis, mitte Argentinas. Ehkki mine sa tea.

Sunday, October 19, 2008

Euroopa Liit kysis minu arvamust

Hetk tagasi lahkus Emori rahvauurija, kes mulle oma tund aega järjest kõikvõimalikke kysimusi esitas. Oli väga hariv. Takkajärele tundub, et oleks pidanud märkmeid tegema.

* Kas olete Euroopa Liidu asjadega hästi kursis või tahate rohkem teada saada?

Mõlemat? Arvatavasti tean siiski rohkem kui enamik eestlasi, ent märksa vähem kui tahaks. Vikipeedias olen paari artiklit kõpitsenud, samas jäi teema tykati ysna segaseks.

* Millise tasandi - EL, riiklik, kohalik - esindajad on kõige paremini esindatud, et esindada Euroopa Liidus Teie isiklikke huve?

Selle lausega jooksis keegi rappa. Raba esindusse.

* Millistele valdkondadele Euroopa Liit kõige enam raha kulutab? Aga millele peaks kulutama? Yks võimalikke variante: võitlus Euroopa ja rahvusvaheliste looduskatasroofide vastu.

Tyhja sest kirjaveast, ent "võitlus Euroopa ja katastroofide vastu" on sõnastatud hurmava elegantsiga. Meenutab Irve loosungit "Päästa naised ja maailm".

* Kas olete kuulnud Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondist, mis abistab globaliseerumise ohvreid?

Tõesti pole kuulnud. Kahtlesin alguses, kas sihuke yldse olemaski on - äkki tegi testi koostaja kurja nalja.

Kui mina lähen ja kaeban, et kannatab globaliseerumise all, kas ma saan siis toetust? Kas hingelised kannatused loevad? Aga kui mul on arstitõend?

Kreenholmi endisi töötajaid, kusjuures, peaks see loogiliselt võttes toetama. Nemad paraku pole vist suuremalt jaolt paberite järgi eurooplased.

* Kas Euroopa Liidu eesistujariigid vahetuvad kuue kuu takka?
* Kas Euroopa Liidul on 15 liiget?
* Kas Šveits kuulub Euroopa Liitu?
* Kas eurot kasutab 12 riiki?


Tore mälumäng. Kas kysijad lugesid euroriikide hulka ka Kosovo?

* Kas Euroopa Liit on kaasaegne?
* Kas europarlament on dynaamiline?


Hulk kysimusi tegeles mainekujundusega, suurem osa neist sama ymarasõnaliselt kui see viimane. No kuidas sa ytled, et parlament, mis pidevalt yhest riigist teise kablutab, ei ole dynaamiline ehk liikuv?

* Mis on Euroopa Liidu identiteedi jaoks kõige olulisemad? Variandid: ajalugu, geograafia, hymn, lipp, yhised väärtused, euro, tunnuslause...

Jabur valik. Turunduslikult on hymn muidugi tähtis. Aga ajaloo või geograafiaga ei saa seda ju võrrelda. Need on pealegi juba ette antud, takkajärgi ajalugu ju muuta ei saa.

* Kas transporti peaks korraldama Eesti riik või Euroopa Liit?

Millist transporti? Raudteeyhendust Euroopaga või bussiliiklust Aegviidu ja Albu vahel? Yhte pole Eesti igatahes korraldanud ja teist ei paista kah varsti enam olevat. Las nyyd proovib Euroliit?

* Mis peaks olema järgmiste eurovalimiste põhiteemad?

Mis mõttes "peaks"? Kas selleks, et valimistel võita, või selleks, et mingeid teemasid inimestele teadvustada, või...? Ja mis vahel sel on? Eestis toimuvad sisuliselt ikka isikuvalimised, tõenäoliselt lähevad parlamenti hoopis teised. (Kes usub, et Savisaar läheks tõepoolest Brysselisse, kus ta yksnes venelastega rääkida suudab?) Hääletavad kõik lõpuks nii, nagu partei ette ytleb - mitte kodupartei Eestis, vaid yleeuroopaline hiidpartei, mille nime Eestis enamik valijaid ei teagi. Sõltumata koduparteide seisukohtadest või valimispropagandast.

Muuseas, enamiku europarteide nimedel pole ka pysivat eestikeelset tõlget. Eri tekstides tõlgitakse need erinevalt, eestikeelsete kodulehtedega nad ennast ei vaeva. Ja milleks? Kolkapoliitikas aetakse läbi kohalike maskidega.

* Kas kolite lähema viie aasta jooksul?
* Kas Teil on kahe aasta pärast tööd?


Kust mina tean? Arvatavasti. Yyrikorter ja palgatöö on sama kindlad kui ilm: midagi tõenäoliselt on, kuid kes seda aastaid ette teab.

* Kas koliksite mõńda teise ELi liikmesriiki?

Iirimaale - iga kell. Paraku on kõik mu oskused keelepõhised, nii et see eeldaks head hulk kodutööd. Ja mõned mulle olulised inimesed ei peaks sest projektist tõenäoliselt suurt midagi.

* Mis võiks Teid kolima innustada? Variandid: parem tervishoid, paremad töötingimused, parem kliima, võimalus kohtuda uute inimestega...

Kas parem kliima võiks tähendada rohkem vihma ja tuult?

Töö lõpuks saime Euroopa Liiduga teineteisest märksa rohkem teada. Kysitlejaga muidugi ka. Tal elab sõbranna Iirimaal - pagan, ehk oleks pidanud kontaktandmed võtma...

Saturday, October 18, 2008

Phaethoni viimane lend

Ajakirjandus armastab myyte. Jäime hiljuti yhe sõbraga arutama, kui populaarsed on ikkagi Lood. Haaratakse iga võimaluse järele probleeme lihtsustada, leida arhetyypilised tegelased ja suruda nad tuttavasse skeemi. Lugejadki on selle yle rõõmsad: algusest peale on selge, kuidas asjaosalistesse suhtuda ja mida millestki arvata.

Meedia elab myytide vahendamisest. Ent samas võib mõnikord ka päris ehtne myyt meie nina alla ilmuda - ja keegi ei pane tähelegi.

Päikesejumal Heliosel oli poeg nimega Phaethon. Yhel varahommikul tuli ta isa juurde, kes parasjagu päikesevankrit päevaseks sõiduks valmis sättis ja palus: "Isa, lase mõnikord ka minul vankrit juhtida! Teised poisid ei usu, et ma olen sinu poeg, mõnitavad ja pilkavad." Helios kortsutas kulmu: "Ei, Phaethon, sa oled siiski liiga noor. Päikeseratsud on tulised, nad tunnevad kohe ära, kui nende ratsmeid kindla käega ei hoita. Kasva veel mõni aasta, kyll siis sõidad." Phaethon läks noruspäi minema.

Ysna segane pilt Phaethonist.

Yhel päeval tõusis päike aga varem kui muidu. Helios jahmatas: Phaethon oli ikkagi, vastu tema keeldu, vankriga sõitma läinud. Alguses liikus päike yhtlaselt yle taeva, seejärel aga vänderdas kord vasemale, kord paremale ja kaldus lõpuks maa poole, kus põletas Aafrika kõrbeks ja tulevased afroameeriklased mustaks. Zeus yritas päästa, mis päästa andis, ning virutas vankrile välguga. Phaethon sõitis Eridanose jõkke, mille ääres tema õed heliaadid nutsid, kuni muutusid papliteks ning nende pisaraist sai merevaik.

See on nyyd mälu järgi ja ysna kirjanduslikult jutustatud. Veel kirjanduslikumalt kirjutas Mati Unt raamatus "Phaeton, päikese poeg".

Inimesed on juba ammu armastanud seda kurjakuulutavat nime sõiduvahendite jaoks tarvitada. Yht neljarattalist kerget kaarikutyypi nimetatakse faetoniks, 1929. aastal loodi Graham Paige DC Phaeton, 1997 ideeauto Chrysler Phaeton ning 2002 luksussedaan Volkswagen Phaeton.

Faeton.

Mis oleks veel parem vahend, milles end surnuks sõita, kui juhitavuse kaotanud päikesevanker? Kärntenis ehk ladina nimega Carinthias kordas Jörg Haider myyti ja lahkus lavalt pauguga. Makske kinni või tehke järele.

Friday, October 17, 2008

Muna Birminghami moodi

Mitte, et ma oleks seda viimasel ajal kuidagi eriti sagedasti teinud. Kui viimaseks ajaks pidada umbes viit aastat, siis korra vist isegi olen. Aga ega täpselt ei mäleta.

Sattusin Wikipedias artikleid lappama.
* Mis pagan on see "bubble and squeak", mida Beaujolais' sildil soovitatakse?
* Aga sealt viidatav iiri colcannon?
* Kes on eesti keeles kale ja miks teda eri keeltes "roheliseks kapsaks" hyytakse?
* Kui kellelgi on veenev argument, miks ma peaksin uskuma, et "pyttipannu" on rootsi ja mitte soome päritolu sõna (ning järelikult ka roog), siis tulgu heaga lagedale - mina muidu ei usu!
* Keerulistest retseptidest saan aru, lihtsatest mõistetest ei saa. Okei, brine on soolvesi ja to brine on... marineerima. Vahel ka sisse soolama. Ei mõista loogikat.

* Mis on corned beef? Soolaliha?
* Aga hashed beef? Ei ole hakkliha, selle sisse käivad (vahel) sibulad ja muu suupärane.
* Misasi on eesti keeles pickling - kas samamoodi soolamine/marineerimine kui curing? Ja miks on saksakeelne vaste - einlegen - niivõrd, kui mina saksa keelest yldse aru saan, lihtsalt "sissetegemine"? Kas see ongi nihuke yldmõiste?
* Sunday roast on õnneks vähemalt yldjoontes mõistetav. Ja et pyhabane röst võib tähendada ka telekas samal ajal näidatavat poliitiku intervjuud, on sympaatne ning lõbus. Tehke järele, Eesti õnnetud telekanalid!
* Aga mis on chives? Champ? Brisket? Appi, ma enam ei jõua... miks seda kõike koolis ei õpetatud?

Kuskil selles segadikus tuli ette ka praemuna. Mõtlesin, et kaen perra, mis nad sellest ka räägivad. Ja siis leidsin, et kogu loos pole Birminghamist piuksugi!

Kuidas siis nii? Uurisin eestikeelsetelt kokanduslehtedelt. Tõsi, seal on muna Birminghami moodi mainitud kyll, ent kuidagi mannetumalt kui mina kogu aeg teadnud olen. Mis on maailmaga lahti? Miks keegi elementaarseid asju ei tea? Kas keegi siis enam hommikut ei söögi? (Või mina siis tean - ma ise ju ei söö, minu jaoks on normaalne söögikord pärast kella kolme öösel, otse enne magamaminekut.)


Niisiis, pärast seda pikka sissejuhatust:

muna Birminghami moodi.

Nii, nagu ma seda kunagi keskkooli algusajal kellegi praeguseks ununenud isiku käest õppisin.


Võtad saia. Saiapätsi kui niisuguse, tervikuna. Mitte viilutatult, vaid lõikad ta ise viiludeks. Viilud aga võiks olla vastavalt sõrme paksusele ja koka kogemusele kaks või kolm sõrme paksud. Mitte paksemad, seda kergem on nendega pärast asjatada.

Saia sisse tuleb lõigata auk. Mis saiapudist pärast saab, ei tea. Minu poolest võib partidele sööta, või siis kaladele. Tallinnas sobib selleks Schnelli tiik, Tartus Emajõgi või Tiigi tänava tiik. See, mis jääb parki perbyroo ja zooloogiamuuseumi vahel. Seal on kalu kyll, Eesti juhtiv zoosemiootik Kalevi Kull ja ta kursavennad kunagi ylikooliajal lasid.

Et see peab just tingimata sai olema ja mitte leib, on mul väga selgelt meeles, kuna ma ise muidu saiasööja ei ole. Sellest ka kimbatus saiasisudega. Aga uskuge mind, kui ma ytlen, et leivaga on sel asjal hoopis teine maitse. Ja see võib mõnele isegi meeldida, ent konkreetse roa suhtes on see lihtsalt vale maitse. Nii et piirdume, palun, saiaga.

Saia sisse lõigatav auk peab jätma saia mõnusalt krõbeda kooriku (või selle koha, kus nõukogudeaegseil saiadel oli krõbe koorik) kenasti terveks, sest muidu laguneb kogu kupatus laiali. Sai pannakse nimelt pannile ja selle alla sobivas suuruses juustulõik. (Peale ka, aga pisut hiljem.)

Juust on arusaadavail põhjustel suhteliselt tugev, aukudeta ja mitte liiga õhuke. Kahtlen, kas moodsas kilepakendis sulatatud juustuviilud ikka kõlbavad - võib-olla valguvad laiali ja jäävad panni kylge. Aga võib-olla ei valgu ka.

Niisiis, kui pannile on pandud juust ja sai, tuleb katki lyya yks muna ja valada saiasisesesse auku. Seepeale on kohe näha, kui sai on liiga õhuke - siis valgub muna yle ääre ja seda ei õnnestu pealmise juustuviiluga saia sisse sulgeda. Muidugi, kui sai on liiga paks, vajuvad juustud kahelt poolt lohku. Kuid see pole tavaliselt eriline probleem.

Kyll aga on omaette nipp saia keeramisega. Kui me paneme pannile alumise juustuviilu ja saia, on meie pyhalik lootus, et juust sulab saia kylge ning ei lase munal väja valguda. Ent sama lootus on meil ju ka ylemise saiaviilu suhtes, mis ei saa pooltki nii palju kuumust! Seega tuleb yhel hetkel ajada pannilabidas - soovitavalt puust, ideaalis kadakane - kogu kupatuse alla ja keerata seda nii, et seni veel poolvedel muna saia seest välja ei valguks, mõlema kylje juustuviilus jääks rangelt oma kohale ning miski ei kleepuks pannilabida kylge, lõhkudes toidu struktuuri.

Kuidas seda kõike saavutada, ei oska ytelda. Mul kyll iga kord välja ei tule. Aga vahel tuleb ja seda on tulemusest ka selgelt märgata.

Kui teil on soov muna maitsestada - minul tavaliselt on, olgu siis pelgalt soola või paremail päevil ka musta ja erkpunase pipraga -, tuleb seda teha mingil hetkel esimese juustuviilu, muna ja teise juustuviilu pannitamise vahepeal. Segane ja kiire aeg, mõistagi. Aga eks halvemal juhul võib ka soola- ja pipratoosi lihtsalt hiljem ligi võtta.

Garneerida võib millega iganes. Maailmas on palju garneeringuid: oad, salat jms roheline, värsked ja vanutatud aiaviljad... Võib. Aga ei pruugi.

Olemuselt on muna Birminghami moodi muidugi hea lihtne roog. Tyypiline poissmehe- või tudengieine. Yldse mitte nii keeruline kui siin kirjeldatust paistab. Samas - kui sa yht rooga ihuyksi teed ja sööd, kes sind ikka arvustab, kui miski nässu läheb?

Õige. Kõige karmim toidukriitik: sa ise. Selle eest juba midagi ei varja. Nii et parem on teha head asja hästi.

Ah et miks Birminghami moodi? Ei mina tea. Seda ma ju Wikipediast leida lootsingi.

Wednesday, October 15, 2008

Kuidas tunda ära kurjategijat?

Tänase pirni pani Eesti Politsei, vahendas (väikeste kirjavigadega) EPL:

"Rõhutan veelkord, et maantee servas mustlase välimusega meeste peatumismärguandeid tuleb eirata ning teatada sellest kohe helistades politsei lühinumbrile 110," ütles Jõhvi politseiosakonna ülemkomissar Ain Kruuse.
Et mustlane on pätt ja kaabakas, teab igayks. Mis asja on sellisel maantee ääres kätt tõsta? Ei, kuritegevus tuleb lõigata ära selle juurte juurest. Viru politsei alustab peagi ennetusprogrammiga, mille käigus teibitakse kõigil mustlase välimusega imikutel juba synnitusmajas käed teibiga keha kylge, et nad ei saaks tulevikus autosid peatada.

Järgmiseks mõeldakse ka teiste elanikkonna kihtide peale, keda iseloomustab kuritegelik fysiognoomia - näiteks juudid, kommunistid ja vabamyyrlased. Ainuke probleem on, kuidas neid ära tunda - näiteks mustlasi on ju Eestis vähe, igayks pole näinudki. Abi-, muidu-, munitsipaalpolitseinike ja vabatahtlike abistamiseks riputan siia väikese pildigalerii.



Mustlane. Vaadake seda vilavat pilku ja libedat naeratust - kahtlemata mõlgub tal meeles juba järgmine pettus! Niisugune mees võib terve riigi ära varastada.



Juut. Längus silmad ja lõualott on juutidele eriti iseloomulikud. Ning kes veel kannaks kikilipsu isegi politseifotol?



Kommunist. Taas kord libe naeratus ja kahtlase intelligendinäraka moodi prillid. Nende taga peitub aga rahvusvaheline õõnestustegevus, mille palgelt vaid isamaalised kyynised suudavad elajamaski maha kiskuda.



Vabamyyrlane. No kas säherduse töllakil mokaga saab siis mõni aus inimene päise päeva ajal ringi käia? Siililegi selge, et ei saa! Isegi pea ei taha niisuguse kaela otsas otse seista.



Lõpetuseks võrdlusmaterjal: jalgrattasportlased puhkehetkel pärast väsitavat trenni oma kodumaa hyvanguks. Ausad eesti mehed kõik.


P.S. Olgu siis ka väike mõistatusmäng: kes kõik piltidel kujutatud nimepidi yles loeb, saab auhinnaks kypsise. Või sellega võrdsustatud isiku, kokkuleppel.

Tuesday, October 14, 2008

Kas uudised synnivad vihast?

Haige Mõistuse Syndikaadi uudis Ansipist ja Islandist leidis endale lugeja. Kahtlemata on see tore. Veel toredam on, et lugejad viitsivad HMSi loomingu yle diskuteerida. See kõik on tore, kuid igav. Huvitavam on, et uudise mõjul hakati rääkima vihast. Keegi mainis isegi "Sündikaadi viha küündimatu pressi liivakastimängude vastu".

Ma ei saa ega taha teiste eest kõnelda. Aga vähemasti mind ennast motiveerib pigem mitte viha, vaid tõdemus, et meie reaalsus sarnaneb tihti veidral kombel koomiksile. Pealegi seavad meie avaliku elu armsad tegelased end tihti olukordadesse, kus oleks imelik nende yle naermata jätta. Kui inimene ulatab sulle mäda tomati, ronib siis lavale ja pistab nina kardina vahelt välja, klounimaaling näol, on teatud spontaanne reaktsioon ju täiesti loomulik?

Võib-olla on teistel teistsugune motivatsioon, kust mina tean. Mulle isiklikult meeldib mõelda, et HMS ei sea kedagi märklauaks, inimesed võtavad selle rolli ise. Libauudised ei muuda elu absurdseks, vaid näitavad, et see on absurdne tõlgendusest sõltumatult. Mina kui komödiant, kommentaator ja tõlgendaja annan yksnes kiusatusele järele - tõsi, ypris meelsasti.


***

Egas kunst ole, kullaksed, elu.
See on nii-öelda elu peal vaht.
...
Suppi segab yks kulbiga härra,
kelle nimi on nii-öelda kokk.
Kui kokk riisub vahu ära,
siis ongi vahuga jokk.
Oli see Rundla luuletus? Võis olla kyll.
Ylejäänut ei mäleta.


***

Ehkki ma ei väsi imestamast, miks sedavõrd paljude arvates on absurd olemuselt kuri, mõjub niisugune seisukoht ise siiski väsitavalt.

Monday, October 13, 2008

Päikesepoisid: Rozencrantz & Guildenstern AS

A says: tunne on nagu "Rosencrantzis ja Guildernsternis"
B says: hm? R&G?
A says: mingid suured ja tähtsad õukondlased jalutavad mööda suurel
tempol ja sa kuuled juhuslikke katkeid nende vestlustest
millest ilmnevad mingid intriigijupid
sh eluliselt olulist informatsiooni
aga lõppeks pole sul yhegi katke kohta suuremat aimu
B says: no see on meil firma poliitika, et ennast puudutavaid otsuseid kuuled kõlakatest
A says: ja suurem jagu sinu oletusi on andmete ebapiisavuse tõttu niikuinii ekslikud
B says: no just, kuna kontekst on puudu
A says: lihtsalt "R&G" on selle nipi peale yles ehitatud
B says: tõsi
heh, ma tean, kuidas sellest kirjutada: "Firma Stoppardi moodi"
A says: lugeja/vaataja näeb Ri & G ebapädevust
B says: jah
A says: sest ta tunneb "Hamletit" olgu või kuulu järgi, aga teab, kes on kes
ja kujutab ette, et Polonius langeb rapiiri läbi
aga kirjuta
huvitav juhtimispsyhholoogiline kirjatykk oleks

Sunday, October 12, 2008

Zoopoes ymisejat igatahes polnud

Viljandi on turistilõks.

See on nagu teekann: kaas tehakse lahti, sind pistetakse sisse, kaas pannakse peale tagasi.

Kõik on korras, kui sa sinna saabud, või isegi ringi uitad, langevaid lehti loendad ja langenutes sahistad, kohvikuakendest sisse või välja piilud, vaatad öist kirikut ja mõistatad, miks see just roheline peab olema. Aga kui sa sealt lahkuda yritad, saabub lõputu kyynlapäev.

Viljandisse minekuga peab olema ettevaatlik. Olen seal viimastel aastatel käinud kaks korda ja mõtlen hoolega, enne kui uuesti lähen. Kindluse mõttes peaks varuma isikliku põgenemisvahendi - või isegi kaks, näiteks jalgratta auto pagasnikus. Ent kyllap ajab siis lumetorm umbe kõik need teed, mis ringiratast linna tagasi ei vii.

Ei, iseenesest on Viljandi täitsa kena koht. Seal on hea antikvariaat ja veidi depressiivne vaade järve teisele kaldale, millega pole osatud midagi mõistlikku peale hakata. Palju lehti ja yhest otsast valge sild, mis viib pimendatud pargirajale. Turismiinfokeskus, mis kõigi omasuguste armsal viisil on suletud siis, kui mina sealt mingit infot võiks tahta. Ja palju kollaste puudega ääristatud teid, mis viivad linnast välja mitte kuhugi.

Lõksus tunnen ma end seal ikkagi. Võib-olla on mul oma lõks kaasas.

Saturday, October 11, 2008

Välistartlase seiklused Tallinnas

...ehk kuidas soovitab Tallinna veebikaart sõita Pelgulinnast yhistranspordiga Järve Selveri juurde:

Kliki julgelt, naerad kõvemini.

Marsruudi esimene ots tuleb teha vist mingi veetrammiga?

Friday, October 10, 2008

Miks eestlane iial paremaid ajalehti ei saa

Oudekki kirjutas loo sellest, kui õilis on ajakirjanike ja kirjanike segregatsioon. Mitte mingil juhul ei tohiks yks inimene mõlemat rolli täita, parem oleks aga, kui kirjanikud ja ajakirjanikud yksteist ei tunnekski. Ja bussis peaksid nad ka eri ridades sõitma. Lubatud on kyll elukutset vahetada, ent selleks tuleb eelmine päevapealt maha jätta.

Kommentaaridki on huvitavad. Räägitakse, et andetud kirjanikud ja ajakirjanikud kirjutavad sarnaselt. Et ajakirjanikke peetakse ikka kirjutajateks ning raadioajakirjanikke kahtlasteks. Et kirjanik lähtub loost, ajakirjanik aga faktidest. Et lehtede faktivead tulenevad sellest, kui ajakirjanik tahab saada kirjanikuks. Et ajakirjanduse ja ilukirjanduse vahel on selge piir. Et luuletaja on luiskaja, sest rahvatarkus on tarkus. Et kirjandusest teeb iga lugeja ise asja, ajakirjandus on aga otse tarbitav ja ideaalis ei tohiks väga sõltuda lugejast.

Tegelikult sõltub ka ajakirjandus lugejast. Esiteks selle kaudu, et lugejale meeldida pyydes tehakse tekste aina lyhemaks, pilte suuremaks, pealkirju ja uudistevalikut atraktiivsemaks. Keda huvitav Euroopa ministrite järjekordne kogunemine? Blaa-blaa-blaa. Kirjutame parem tõehetkest ja tähetantsust. Ajakirjanduse intellektuaalse taseme määrab madalaim yhisnimetaja. Õige ka, teisiti talitav leht vajab pidevalt toetust või sureb ära.

Teiseks loeb iga lugeja ka uudiseid eelnevate seisukohtade võtmes. Kui leheloos kirjutatakse, et Tallinna ametnikud alguses Tondile kõrghooneid ei lubanud ning pärast Farmaatsiatehase poolemiljonist ylekannet Vilmsi sihtasutusele hakkasid järsku lubama, jagunevad lugejad kenasti kolmeks: yhed loevad sellest, kuidas Keskerakond järjekordselt pätti teeb, teised sellest, kuidas kallutatud ajakirjandus Savisaart järjekordselt taga kiusab, kolmandad aga näevad tyypilist igavat poliitikalugu ning lappavad edasi, anekdootide ja koomiksi poole.

Mulle meeldib gonzoajakirjandus. Hunter S. Thomspson ja "The Kentucky Derby Is Decadent and Depraved". Ent tundub, et sellele poleks Eestis tarbijat. Arusaamad meediast - ja mis seal salata, ka kirjandusest - on kuidagi lihtsad ja... yheylbalised. Ilukirjandus peab ilusasti valetama ja ajakirjandus peab edastama fakte nii, nagu nad ON. Faktid on ju ilmselged ja objektiivsed, seisukohad aga vaieldavad ja subjektiivsed. (Ehkki subjektiivse yle poleks nagu kah mõtet vaielda... no see koht on pisut segane.)

Eks rahvas väärib oma valitsejaid ja lugejad ajakirjandust. Sest kes seal lehes siis kirjutab? Ikka seesama rahvas.

Thursday, October 9, 2008

Hundi ökoloogiline jalajälg

Lapsu valutab sydant lehmade pärast, kes liiga palju vett larbivad. Yhe kilo veiseliha tootmiseks kuluvat nimelt 20000 liitrit vett.

Numbrid tunduvad suured. Nii suured, et mõni ei taha uskudagi. Samas jaguneb see kõik lehma eluea peale laiali. Nii et yks kord seedimisest läbilastud vesi jõuab rahulikult jõkke, merre, pilvedesse ja uuesti joogikynasse. Arvud on petlikud, just seepärast neid igasuguses propagandas armastataksegi. Tõenäoliselt liiguks see vesi samamoodi ringiratast ka ilma lehmata.



Lõppeks kulutab Indias ringi jalutav lehm, keda keegi ei söö, peaaegu sama palju vett. (Võib muidugi juhtuda, et vähem, kuna teda keegi ei pese ning põua ajal tuleb kurvalt janu kannatada.) Probleem on pigem saastas, mida reoveest tihtipeale (ja mõnes kandis suisa enamasti) välja ei korjata. Ja muidugi vee raiskamises nendes piirkondades, kus sellest niigi puudus käes. Aga ses suhtes on igasugune põllumajandus jõletu ning riisisöömine tuleks yldse ära lõpetada.

Pealegi pole lehmad mitte ainsad sõralised. Taimetoitlaste seedimine on kord juba selline, et vajab ohtralt vett ja annab maailmale vastutasuks väärtuslikku metaani. Yks hunt haukab aga elu jooksul ysna mitut rohusööjat. Kas keegi on välja arvutanud, kui suur on hundi ökoloogiline jalajälg?

Wednesday, October 8, 2008

Buseekook sõbulaga Jumelistest!

Bloge mööda uidates sattusin kohta, kus Postimehe tarbimishuvilised keeletarkusi vahetavad. Klassikalised "loheloigud", "hapuhoor" ja "allah puuviljad", lisaks trobikond uusi leiutisi.

Nädalavahetusel käisin Balti jaama turul. Loodetavasti kestab see kapitalismist hoolimata veel kaua, sest ehkki mul turgu harva tarvis läheb, on ta teinekord ypris asendamatu. Kõikvõimalikku vana kola tuleb mujalt tikutulega taga otsida.

Praegu meenus see mulle aga seoses keeleelamustega. Kyllap neid oli seal rohkemgi, meelde jäid aga kaks. Esimene, "buseekook", on ilmselt arusaadav. Aga mida võiks tähendada ilusas selges vene keeles silt "сыбуль"?

Esimesene õigesti vastaja saab auhinnaks yhe sõbula.


P.S. Kord ennemuiste saatis yks lahke myyja mingis Balti jaama riidepoekeses mind pikka mantlit otsima Jumeliste Keskusse. Kena temast.

Tuesday, October 7, 2008

Aktuaalne singikaamera

Hanrahan nurises, et inimesed peavad uudiseklippide tegemist kergeks. Vaatavad pooleteiseminutist juppi, kehitavad õlgu ja kukuvad irisema. Mõtlemata, kui palju mitme inimese töö ja vaev selle jupikese tegemiseks kulus.

Nurin õigustatud. Hirmus, kui su tööd ei hinnata. Mina aga, nagu sõbrad ammu märganud on, viin jutu alati toidule. Selle ilu ja õilsuse peale meenus mulle nimelt sink.

Sõltumata teadmistest võtab inimene singi pihku ja sööb. Kas maitseb või ei maitse, ytleb otse välja. Mis sest, et ta tehnoloogiast midagi ei tea: tema on lõpptarbija, kelle jaoks seda asja tehaksegi. Kui singi maitse on halb, ei muuda kymnete inimeste higi seda paremaks.

Meediaga on suhteliselt samamoodi.

Teisalt on teatud nippe, millega saab singisööjat alt tõmmata. Nitrit teeb selle ilusamaks, nii et liha on ka kuu aega hiljem sama karva kui värskelt. Naatriumglutamaat teeb selle maitsvamaks, lisades maitsele ymarust või täiust, mida tuntakse nime all umami.

Meediaga on suhteliselt samamoodi.

Kumbki variant ei ole eriti kena. Ei singi, meedia, tegija ega tarbija suhtes. Aga eks tehke paremini, kui oskate.

Monday, October 6, 2008

Marju nagu raba

Nagu viimati metsas käies märkasin, marju tänavu tõepoolest jätkub. Rabas uidates on aga olukord veel hullem: kykita ainult laudtee äärde maha ja kohe on pihk jublukaid täis. Midagi leiab igale maitsele.



Jõhvikad.



Pohlad.



Sinikad.



Kukemarjad.


Kusjuures kukemarju ma varem ei tundnudki.

Sunday, October 5, 2008

Hei, mina siin

- Hei, mina siin. Kuule, kas koju mingit söögikraami kah vaja on? Noo... mul on keedetud kartulit ja sardelle ja tomatit. Olgu, vast saame, jah, hakkama. Ehkki ma jäin just mõtlema, et yht asja on vaja kyll: mul sai eile just Torusiil otsa. Mida? Vetsu-Cillitit? Okeeei, eks ma vaata. Tšau!

- Hei, mina siin. Ma jäin just mõtlema, et mul on seal poes käimisega vist raskusi. Vaata, alles ma just põikasin sinna sisse, enne kui panka läksin. Ostsin uue Loomingu Raamatukogu ja selle Päevalehe sarjas ilmunud Mälgu ja Päevalehe ja... Ei, mul on tšekk alles kyll, aga ikkagi tähendab see sekeldamist ja seletamist. Või peaks mingi koti raamatutele ymber ostma. Riidekotid on kõik kodust maale tassitud, kilekotti ei tahaks, aga R-kiosk riidekotte jällegi ei myy... Nojah, eks ma mõtlen veel. Võib-olla käin kodu juures Säästukas. Iseasi, et kas seal Cillitit ja Torusiili on.

- Hei, mina siin. Ma vist ikka lähen sinna poodi. Läksin just Varrakusse ja ytlesin: "Tere. Mul on kodus yks Varraku kirjadega riidekott. Kas teil neid veel on?" - "Nojah, ja mis siis?" - "Ma tahaks yhe osta. Ostsin just raamatuid ja väljas kisub vihmale." Myyja läks siis taharuumi, tõi sealt koti ja ytles: "Ma ei myy teile seda kotti. Las jääb ettemaksuks. Järgmine kord, kui tulete, võtke kott kaasa ja pange ilusti raamatuid täis." Nojah, eks nad seal teavad mind ka juba nägupidi, kui mitte nimepidi. Vot nõnda.

- Hei, mina siin. Ytle mulle nyyd, milline neist kaheksast Cillitist see õige on? Mul on siin Fresh ja Lemon ja katlakivivastane ja teine katlakivivastane ja mingi roheline ja... Ei, vetsupotipildiga pole yhtki. Jah, Torusiili sain. Domestos? Torusiili lähedal? Oota, ma vaatan. Yhel pool on Mister Muskel ja Ajax ja Cif ja teisel pool... läheb juba pesupulbriteks yle. Aa. Noh, jah, kui ei ole... Olgu siis peale. Lehva!



Hei, mina siin. Leidsin mõlemad yles. Kumba Sa eelistad, Domestost või Cillitit? Vihje: Domestos on kolm korda odavam. Ma sellepärast SMSin, et enam helistada ei julenud.

Saturday, October 4, 2008

Kuidas loendada kaheni?

ID-kaart on tore asi. Paraku ei paigalda nende lugejaid lapakatesse vist praktiliselt mitte keegi. Tööarvutites lugejaid kah tavaliselt pole, nii et lõppkokkuvõttes on ID-kaardi põhiline kasutusviis ikkagi kaasas tassimine ja kysijatele ettenäitamine, olgu siis pangas või trammibussis.

Et ID-kaarti omaenesegi arvutis pruukida, läheb vaja rakendusi. Neid saab vahvalt veebilehelt id.ee. Rakendusi pakutakse laias valikus: Windowsile, Macile ja Linuxile. Sellest viimasest ma siia pildi panengi:

Friday, October 3, 2008

Kas mul on ka isiksus?

CV-Online'i elulugudes on kolm huvitavat lahtrit: isiksuse omadused, tugevad küljed ja nõrgad küljed. Mida neisse kirjutada?

Kas "isiksuse omadused" tähendab ainult neid omadusi, mis pole nõrgad ega tugevad? Põhimõtteliselt võib ju kõiki jooni mõlemana vaadelda. Kokkuhoidlik või ihne? Põhjalik või pedantne? Uuendusvalmis või pysimatu?

Yks sõber soovitas kirjutada umbes nii:

Olen paindlik, töökas, teadmishimuline, hea huumorisoonega ja initsiatiivikas. Väärtustan lojaalsust. Minu nõrgemateks külgedeks on ehk püsimatus, mis sunnib pidevalt uut otsima, ning ülemäärane täiuslikkuse taotlemine, mis sunnib viimistlema ja viimistlema.
No ta ytles ka, et tal oli seda kirjutades väga lõbus. Mul lugedes samuti.

Töökus on vaieldav nähtus. Kui selle ikka endale CVsse paned ja järgmiseks jalutab ylemus su kuubikust mööda just hetkel, mil viieminutise kohvipausi tegid... Mnjah. Parem mitte riskida.

"Hea huumorisoonega"? Või oleks ohutum kirjutada lihtsalt "huumorisoonega"? Iga inimene arvab, et ta huumorimeel on hea. Isegi need, kes selle puudumise eest invaliidsuspensioni saama peaksid.

"Väärtustan lojaalsust"? Mitme otsaga asi. Enamik ettevõtete ja organisatsioonide juhte ei kujuta ette, et töötajad või liikmed ka neilt mingit lojaalsust oodata võiksid. Tasuta tööylesannete kuhjamine, inimeste solgutamine yhest ametist teise, permanentsed reformid, töökeskkonna ja töövahendite muutmine töötajatelt kysimata... See on kõik on täiesti tavaline. Sama igapäevane kui see, et väljavihastatud töötaja kaotab juhtkonna suhtes vähimagi lugupidamise. Juht aga haigutab ning arvab, et kaader peabki voolama. Väärtustan lojaalsust? Kahtlemata.

"Ylemäärane täiuslikkuse taotlemine"? Khmmmm. Kuidas kõlaks "pedantne nokitsemine pisiasjade kallal, kuni kannatus katkeb ja töö nurka lendab"? Mnjah.

Ehk oleks ikkagi ausam, parem ja ohutum kirjutada isiksuse omaduste alla "hajameelne ja unine"? Või siis vähemalt "puuduvad"?

Thursday, October 2, 2008

Kas internet on keemiline või bioloogiline?

Tallinna Kristjan nurises hiljuti, et .ee domeenide jagamise reeglid on ajast ja arust. Võiks märksa vabamad olla.

Tegelikult on see ju ikkagi probleem yksnes eraisikutele ja mitme brändiga ettevõtetele. Tõepoolest, kui noorkirjanik Aadu Kikkapyks tahab panna oma uusimad taiesed yles aadressile www.kikkapyks.ee, peab ta tegema selleks MTY. (Mis võtab, olgu Allah tänatud, umbes tund aega arvuti ees.) Kes juba tõsisemalt raha teenib, sellel pole eriline mure tekitada domeenihalduseks OY. Kui minimaalseks omakapitaliks 40 000 krooni kusagilt ei leia, ei ole nii haleda käibega brändile ka oma veebi vaja. Esimene domeen antakse igale ettevõttele ju niigi, turismitaludele ja tudengifirmadele piisab sellestki.

Nii et häda pole eriti suur. Tõsi, niisugune systeem, kus kogu riigi domeenijaotust majandavad riigiasutuse endistest töötajatest vennaksed Lippmaad, pole kah miski asi. Mis siis, kui nad vales kohas käsikäes teed yletades trammi alla jäävad? Ja KBFId niisuguse asjaga koormata on siiski ysna totter. See on teadusasutus, pagan võtaks, Keemilise ja Bioloogilise Fyysika Instituut - ja kumma alla need õnnetud .ee domeenid siis kuuluvad, keemilisse või bioloogilisse fyysikasse?

Wednesday, October 1, 2008

Soomukit tahad?

From: A
To: B
soomukit tahad? mulle tuli just osta.ee uudiskiri.

From: B
To: A
saaks vene jalaväejao varustuse ja seersandiauastme pealekauba, ostaks ehk kyll. või liisiks. kaitseliitlane ostab oma varustuse ise.
enne sõda oli muide Tallinna malevas ka yksik eskadron (seega ratsavägi) ja yks soomukiyksus. praegu on ainult meredivisjon ehk pisike laevastik.


From: A
To: B
oot, sa käisid ju autokoolis. mis kategooria lube soomukile vaja on?

kusjuures selle ostmise ja eBays mahamyymisega saaks ehk isegi
spekuleerida. turismiatraktsioon tooks kah sisse, aga sellega peab
keegi tegelema.


From: B
To: A
mmm, põle aimugi. kardetavasti kraad kangemaid kui B. või oot, see käib massi järgi. tuleks ära kaaluda.
a ARK teda nigunii ära ei registreeri, hirmutasid TV3 uudistes. :(


From: A
To: B
no siis polegi muud teha kui edasi myya.
kurat, see peaks ju olema juba regatud, kui sellega Eestis sõita
tohtis. tyybikinnitus ja puha. ainult omanik vahetub.


From: B
To: A
oot, ma ei näinud selle asja enda kirjelduse viidet sinu kirjas. olen ma loll ja pime?

From: A
To: B
pyydsin sulle edasi saata, aga osta.ee pildid kadusid kuhugi. kaks hetke.

niih, pilt on manuses ja link siin:

http://www.osta.ee/uudiskiri


Praeguse seisuga maksab transport rohkem kui soomuk.
Ja siis on veel kysimus, mis tingimustel seda millisele maale myya tohib.

Oksjoni lõpuni on muidugi seitse päeva, kyllap hind selle ajaga vähemalt yhe nulli juurde saab. Ei pea see spekulandi elu kah liiga kerge olema.

 
eXTReMe Tracker