Friday, December 23, 2011

Inimesed on õpetlikud

Inimesi on igasuguseid, igayks isepidi imelik või imeline. Täna hommikul mõlkus mul meeles yks tuttav, kelle kõige iseloomulikum joon on ehk täiesti uskumatu siirus. Eks sellisel loomujoonel on nii meeldivad kui ka ebamugavad kyljed, enesestki mõista. Aga vahel võib seda siirust ammulisui vahtima jääda kyll. Tegelikult ju väga sympaatne ja haruldane.

Tema teine iselaadne kylg on sydantsulatav soov olla õnnelik. Mida yks inimene siis muud ikka tahta oskab? Ent igayks ei ole ses suhtes sugugi nii kirglik ja järjekindel. Jällegi, vahel võib see pyyd just liigse innukuse ajel lörri minna. Aga kui inime seda tõesti väga tahab, siis tõuseb ta pysti, klopib põlved puhtaks ja kuivatab nina ning hakkab jälle samasuguse idealismiga otsast peale, ikka uskudes ja särasilmselt. Vapustav vaatepilt, ausõna.

See mu tuttav - või võin ehk isegi ytelda sõber - organiseeris endale oma usu ja igatsuse toel tänavu ise jõulukingi, just sellise, nagu tahtis. Kui inimese usk on tugev, võib ta teisele päikse pähe ja kuu selga mõtelda ning lõpuks on see kõik nii päris, et teisedki näevad. Ei, noh, tore, et tal tore on. Hoian pöialt.

Ma ei tea, kas temalt midagi õppida suudan, kuid isegi hämmastumine teeb mõnikord head. Hoiab hinge värske.

Thursday, November 24, 2011

Väikeste pertseptsioonide tants

Kui Ylikooli vana keemiahoone remont enam-vähem valmis sai, korraldasid ametnikest koomikud majale nimevõistluse. Eks see oli ette teada, et uueks nimeks Philosophicum saab - ametnikud ei ole enamasti kuigi fantaasiarikkad -, ent mõni tore soovitus tuli ka. Yks sedasorti pakkumine oli "Klaasist loomaaed". Nimelt panid ametnikest märksa fantaasiarikkamad ehitusmehed auditooriumide seintesse maast laeni kõrguvad klaasaknad.

Nagu teada, pööratakse kõik uuendused poole võrra tagasi, et nad ikka korralikult pooletoobisteks jääksid. Nyyd on siis akende keskmine paan mattklaasiga kaetud. Tulemuseks on paras varjuteater: aknast mööduvad mytsid ja jalad, nägusid aga ei ole.

Kikivarvul seistes või maha kykitades saab muidugi näha, kes on sees või väljas. Võib mängida toredat möödujate mõistatamise mängu - näiteks osakonna koordinaatori tunneb punaste pykste järgi ära. Võib seista väljas ning teha seesolijatele varju- või näputeatrit. Võimalusi on palju.

Tänases filosoofia ajaloo seminaris tekkis lyheldane diskussioon, et säherdune palagan sarnaneb nõndanimetatud kartesiaanlikule teatrile: istub keegi toas ja tema eest keksivad mööda mingisugused pertseptsioonid. Mis täpselt seal väljas on, kurat täpselt teab. Aga midagi justkui oleks. Hume'i teatris põhimõtteliselt sama eeskava, ainult vaatajat ei ole kohal.

Mistõttu läks arutlus kysimusele, kas eurooplase mõistus suudab yldse võtta vastu tajumise mõistet ilma tajujata. Ja kui see tõesti nõnda peaks olema, kas sel juhul võis Hume olla näiteks hiinlane. Sest muidu on eelmist väidet raske Hume'i olemasoluga kokku viia.

Ja kogu selle aja möödusid meist mingisuguse obskuurse seminari kylastajad, esinejad või kes tahes. tähendab, juhul, kui nad ikka möödusid. Need võisid olla automaadid. See kõik võis olla puhas näivus ilma mingi reaalse tagapõhjata. Mul pole mingit võimalust seda kuidagi kindlaks teha. Veel enam, ma ei saa tõestada sedagi, et ma ise neid vaatlemas kohal olin. Ma ei näinud ennast möödumas. Põhimõtteliselt oli see võimalik, aga kust mina tean? Nägusid siin ju ei näe.

Ainus, milles ma võin kindel olla, on minu tajud. Midagi ma justkui ikkagi nägin, ykskõik, kas seal siis oli midagi näha või ei, ning kas mind ennastki parajasti nägemas oli. Tajud ja tajumine, väikeste pertseptsioonide lõputu yhtlane rivi.

Saturday, November 19, 2011

Kas meil tulevikku ka on?

Hiljuti istus Toompeal koos järjekordne lasteparlament. Piltide järgi tundus igati asjalik punt, ehkki keskkoolinoori lasteks nimetada on veidi imelik - selle sõna järgi ootaks ikka nooremaid näha, vähemalt teiste seaski.

Jäin pilte vaadates mõtlema: huvitav, kui nyyd uksed kinni panna, nad sinna sisse jättagi ja nii-ytelda vanade parlament koju pinsile lasta - kas nad siis suudaksid tõesti asju uutmoodi teha? Või võtaksid uued tulijad kiiresti vanad positsioonid ja nimetused kasutusele, jagaksid ennast Reformi-, Kesk- ja muidufraktsioonideks ning kogu trall läheks vanamoodi edasi?

Sellest tulevik suures osas ju sõltubki. Kas noortel õnnestub neile edasiantavat mõttelaadi piisavalt ignoreerida või jääb kooli ja kodu yhine kasvatus peale ning ainus reaalne lootus on noored yhiskonnast isoleerida, et vähemalt miskigi muutuks?

Lõpetan kysimärgiga, sest kui ma veel yhe lause kirjutan, muutun depressiivseks.

?

Wednesday, November 9, 2011

Keelefilosoofia seminari konspekt

Keel muutub. Tähendused lahkuvad me sõnade alt,
kuni selgitus, mille kord kokku seadsime,
ei ytle enam kellelegi midagi.
Sõnad on jäänud samaks ega lahku oma kohtadelt,
kuid meie mõtted ei taba enam märki,
nende sisu ei ole enam seal.
Lõpuks ei oska me isegi öelda,
millest mõtlesime eile.
Keel voolab me ymber, petlikult kindel,
vikerkaarevärvilised heiastused selle pinnal
varjavad läbipaistmatut tumedust, mille põhjas
rohelised ideed magavad raevukalt.
Meie oleme vaid nende unenägu.

Thursday, November 3, 2011

Tulge täna Wikipedia sünnipäevapeole!

Toimub kell 18.00 Tartu Lutsu-nimelises linna raamatukogus Kompanii uulitsas. Huvitavat juttu räägivad poppide rastalokkidega Eesti noorim doktor Margus Niitsoo ja Karl Kruusamäe. Pärast pakume soolast ja magusat kringlit, kohvi ja teed.

Reklaamin kyll hilja, aga parem kui yldse mitte. Tulge pittu!

Põhimõtteliselt sai mõte alguse sellest, kui millalgi augustis (vist?) andsin Tallinna Televisioonile intervjuu rahvusvahelise Wikipedia 10. synnipäeva puhul ja reporter kysis, kas torti ka antakse. Lubasin, et millalgi saab - paraku olen nyyd oma tegemistega Tartus, nii et TTV ilmselt ei tule.

Paar täpsustust ka. Eestikeelne Vikipeedia saab 10-aastaseks alles 2012. aastal, tänavu sai 9. Ja erinevalt sellest, kuidas Õhtuleht Kruusamäe Ivo hommikul Terevisioonile antud segasevõitu intervjuud refereeris, ei ole "Eesti rekord" mitte 7000 artiklit, vaid 267 739 muudatust (10. oktoobri seisuga TLY filosoofiaõppejõud Andres Luure, keda naljaga pooleks ka eesti Vikipeedia "peatoimetajaks" on kutsutud). Kes konkreetselt kõige rohkem artikleid teinud on, ei oskagi ytelda.

Ajaloo häbi

1920. aastal sõlmisid poolakad Riias Nõukogude Venemaaga rahulepingu, milles jagasid omavahel ära umbes aasta aega tegutsenud Valgevene Rahvavabariigi. Valgevene eksiilvalitsus Kaunases karjus hääle kähedaks, aga teda ei kuulanud keegi.

Pärast Teist ilmasõda lasid norrakad endistel Saksa armee sõduritel miinivälju puhastada. Kui plats puhas, käsutati sakslased sealt risti-põiki yle jooksma. Kokku läks neid sedaviisi kaotsi paar-kolmsada - suure sõjaga võrreldes mitte just eriti suur arv.

Muuseas kasutasid norrakad samasugust kavalat nippi kui ameeriklased ja inglasedki: et sõjavange ei peaks kohtlema Genfi konventsiooni nõuete järgi, nimetati neid mitte sõjavangideks, vaid desarmeeritud vastase võitlejateks. Juriidiliselt on kõik korrektne ja ei pea nii palju syya andma. Ameeriklased laenasid põhjenduse omakorda sakslastelt, kes pärast Poola annekteerimist 1939. aastal leidsid, et sõjavang peaks pärinema mingist riigist, ent Poola riiki ju enam pole. Loogika on raudne.

Needsamad ameeriklased tegid 1968. aastal näo, et Tšehhoslovakkias ei juhtu midagi huvitavat. Käed oli Vietnamis tööd täis ning relvastuse piiramise leping vajas hädasti venelaste allkirja. Nii lõppeski Praha kevad.

Iga rahva ajalugu on sedalaadi juhtumeid täis. Ma ei oska ytelda, võib-olla pole neid mustlastel või sölkupitel, aga võib-olla on need lihtsalt kirja panemata jäänud. Ega keegi neist eriti rääkima kipu.

Selge see, et 1919. aastal interneeritud Vene Loodearmee valgekaartlased ei olnud Eesti iseseisvusest eriliselt vaimustatud. Seepärast eestlased nende edasitungi Piiteri peale ka nii innukalt ei toetanud, nagu lääneriigid lootsid. Kui kommunistide valitsus oleks kukutatud, olnuks eestlastel ysna kama, kas Lääs upitab uuesti võimule tsaari või Kerenski, Venemaa territoriaalsest terviklikkusest oleksid mõlemad peagi rääkima hakanud. Syya oli endalgi vähe, tõved levisid ka, nii et tingimused laagrites ei olnud midagi erilist. Surid, siis surid, bolševike käes läinuks märksa hullemini. Samas, ega meil millegagi uhkustada ka pole.

Loomulikult oli Eesti valitsus Vabadussõjas sundseisus: mehed lihtsalt ei läinud sõtta, kui neile maad ei lubatud. "Oma" riik on tore, aga miks pean mina härraste eest naha turule tooma? Isiklik maatykk on midagi selget ja konkreetset, selle eest võib võidelda kyll. Kuskilt seda juurde ei kasvanud ja Läti ka vabatahtlikult ära ei andnud, tuli baltisakslaste käest võtta. Seitsesada aastat orjaööd, teadagi. Mis saab rahvast, kelle elatusallikas ära võetakse? Midagi ei saa. Umsiedlung pani baltisakslaste ajaloole lihtsalt punkti, lõpulause kirjutas Eesti Vabariik. Kui sakslased laevadele läksid, räuskasid eestlased lehtedes, kui tore on, et Eestis õhk puhtaks sai. Loodus tyhja kohta ei salli, samal ajal tulid nõukogude sõdurid idast asemele.

Ei toimetanud Klooga koonduslaagris ega Tartu näituseväljakul yksipäini sakslased, kui väga me seda ka uskuda ei tahaks. Eestlasi jagus nii Saksa vangivalvuriteks kui Vene julgeolekumeesteks. Kõiges ei ole syydi võõrad.

Eestlaste ajaloos on kyllalt hetki, millest me rääkida ei soovi. Iseenesest pole selles midagi ebatavalist, kõigil jagub neid. Aga kui me neid enda rahvuslikku alateadvusse ei suru, vaid julgeme öelda, et jah, oli sellised asjad, mille yle tänapäeval järele mõeldes on piinlik ja paha, siis on väike lootus, et me neid ehk uuesti ei tee. Ja kui me ei tao vastu rinda karjudes, et kõik rahvad on sigadusi teinud, ainult meie yksi mitte kunagi, sest kõik eestlased on synnist saati vagad ja õiglased - võib-olla saame siis aru ka sellest, et mitte iga venelane ei vastuta Nõukogude okupatsiooni eest ja iga sakslane Maarjamaa ristisõja eest.


***

Mulle isiklikult tundub, et suurte ja ylevate hetkede kõrval peaks me ajalugu kajastama ka muud. Mind puudutab see väga otseselt, kuna teatmeteoste asi on rääkida kõigest võrdväärselt, põhjamata ja ylistamata, mitte kinnistada rahvuslikke myyte. Loomulikult tuleb neistki kirjutada, kuid ei maksa unustada mainimata, et need on myydid. Entsyklopeedia ei tohiks fakte maha vaikida ka siis, kui yhiskond ise ei suuda veel neist kõnelda. Kysimus on, kuidas sellega alustada.

Wednesday, November 2, 2011

Majandusliku toetuse taotlus

Anna almust, fondikene,
pilla pappi, pandikene,
sularaha, seegikene,
tudengille tolmuselle,
vagabundi vaeselle,
kaamele kirjatsuralle,
et need sandid söönuks saaksid,
tudengid saaks toidetuksi,
ei need hulgused läeks hukka,
ei need tolkamid tohletaks,
magistrandid magaks nurgas.

Monday, October 24, 2011

Objektiivsus, subjektiivsus ja keel

Aeg-ajalt satun ma täiesti ootamatutes kohtades filosoofilistele mõttekäikudele. Viktor Pelevini "Libalooma Pühast Raamatust" leidsin täna näiteks huvitava Berkeley-käsitluse ning isegi tema kurikuulsa tõrvavee retsepti, Vikipeedias artiklite vormistuse ja yhe spetsiifilise loendityybi järjestuspõhimõtete teemal diskuteerides aga komistasin subjektiivsuse ja objektiivsuse otsa.

Subjektiivne on kõik, mille reeglid on määranud subjekt. Vikipeedia puhul võib näiteks tuua artiklite nimed, sisu, liigendus, kategooriad ja Vikipeedia enda nime. Huvitav on siin see, et hulk subjekte leidis neis asjus kompromissi: ylejäänud subjektid võivad sellega nõustuda või mitte, aga kui nad omal ajal otsustusprotsessis sõna ei võtnud, pole neil väga palju kobiseda, kuni uusi osalejaid ei kogune nii palju, et on põhjust senist konsensust uuesti arutada.

Ka intrasubjektiivne, konsensuslik kokkulepe on subjektiivne, kuid see on grupiviisiline subjektiivsus ja säherdusena teatud mõttes laiema moraalse legitiimsuse või mandaadiga kui individuaalne subjektiivsus. Ratsionaalsuse seisukohalt selle legitiimsus muidugi ei muutu, ratsionaalsus huvitub yksnes argumentidest, kuid mõnelgi juhul on vaja yhiskondlikku kokkulepet - sotsiaalsed praktikad selleta lihtsalt ei tööta.

Yks niisugune sotsiaalne praktika on keel. Suur osa keelefilosoofiast on kamarajura, halvas mõttes metafyysika, mis on kyll lõbus, kuid ei kirjelda kuigivõrd keelt nii, nagu see tegelikkuses funktsioneerib. Me ei tarvita ju aredaid, selgepiirilisi mõisteid, mis oleksid definitsioonidega yheselt antud ja mis kõlbaksid traditsiooniliseks loogiliseks analyysiks. Meie mõisted on pigem hägusad, ebamäärased, enam-vähem selge on vaid nende kese, nii-ytelda prototyyp - ent yleminek asjast mitteasjaks on sujuv, vaieldav, sõltuv võrdlusmaterjalist ja kontekstist.

Vares on muidugi must kahe jala ja kahe tiivaga lendav olevus, ent ka valge vares on vares. Yhe jalaga vares on vares. Vigase tiiva tõttu maad mööda keksiv vares on vares. Kui sel pole jalgu ega tiibu, lennata pole sel mõtteski ning see on näiteks roheline, ei ole see tõenäoliselt vares. Aga mine hullu tea.

Keel on liiane, suur osa sellest on ratsionaalse analyysi seisukohalt ylearu. Suurema osa ajast, mil me räägime, ei kuula meid keegi. Kui kuulabki, saab tavaliselt valesti aru. Me mõistame yksteist vaid niipalju, et saaksime omavahel praktilist tegevust koordineerida: yldjuhul, laias laastus, rohkete vigadega. Nyansid lähevad alati tõlkes kaduma.

Põhimõtteliselt on keele synnimehhanism väga lihtne. Kui yrginimene Uugu ytles teisele yrginimesele Uudule "Urgh?", too põrnitses teda natuke aega mõistmatul pilgul, kruttis siis sõrme meelekohal ja keeras magama, jäid nad mõlemad nälga ja surid ära. Kui aga Uugu "Urgh?" sai Uudult vastu innuka noogutusega "Urgh!", nad mõlemad haarasid nuiad ning läksid mammutit kyttima, elasid nad veel kaua õnnelikult ning said palju lapsi. Nii me siiamaani suhtlemegi.

Individuaalsel tasandil kordub sisuliselt sama protsess. Biheivioristlikust vaatepunktist sarnaneb selle algus tingrefleksile: kui iga kord kaasneb toiduga häälitsus "Mämm", hakkan ma lõpuks näljasena ka ise "Mämm" ytlema, lootes, et äkki antakse sellega koos syya. Varem ju anti, õpetab meile induktiivne järeldus - loogika seisukohalt äärmiselt kahtlane, kuid vahel siiski ysna praktiline arutlusmehhanism.

Mul pole aimugi, mis neist silme eest möödaujuvatest laikudest ja kõrvukostvaist helidest on "auto", aga kui seda piisavalt sageli mingit sorti helide ja kujunditega koos korratakse, proovin ma lõpuks järele, äkki saan ise ka mõnele "autole" pihta. Samas võin ma seda sõna eluaeg teistmoodi kasutada kui teised, kui keegi mulle nyansse ei selgita ja ka elu ise mind ymber õppima ei sunni.

Nii et kogu keel on subjektiivne. See tähendab aga, et selles saab "eksida" või "vigu" teha vaid samavõrd, kuivõrd saab rikkuda iga selgelt väljendamata, kõigile arusaadavaks oletatud lepingut.

Inimesed ei mõista abstraktsioone kuigi hästi, me kipub neid ikka asjastama ja konkretiseerima. Kui meil on mingisugune kokkulepe, hakkame varem või hiljem kujutlema, et see on midagi iseseisvat, mis ei sõltu minust ja sinust, mida ei olegi enam nii kerge muuta, mida ei saa tyhistada lihtsalt sõnavahetusega "Ah, hunt sellega." - "Nojah." Me arvame, et see on midagi objektiivset ja yldkehtivat, pyyame leiutada sellele metafyysilisi ja olemuslikke põhjendusi. Selliseid näiteid on palju: kes jahub oma rahva ajaloolisest ylesandest, kes ylikooli, raamatukogu, sõjaväe või mis tahes muu puhtyhiskondliku nähtuse ajatust loomusest, kes yldistab oma isiklikke nappe teadmisi yhest konkreetsest keelest ja omaenese mõtlemisest reegliteks, mis kehtiksid kõigi võimalike keelte ja mõtteprotsesside kohta.

Nii see ju tegelikult ei ole. Palju subjektiivset ei muutu kuhjudes objektiivseks. Sõnaloendi objektiivse järjestuseni võib jõuda juhuarvude generaatori abil, kui see kasutab mitte juhuslikkuse arvutuslikke imitatsioonimehhanisme, vaid radioaktiivse protsessi abil toodetud rida. Kõik muud reastamisviisid on subjektiivsed, need sõltuvad inimestest.

Teisalt pole meil sellisest objektiivsusest kuigi palju kasu. Mõistlikum on jääda subjektiivsuse juurde, kuid teha endale selgeks, et see on meie teadlik valik ja enamgi veel: me valime vaid yhe konkreetse subjektiivsuse viisi paljude teiste seast. Loodetavasti on meie eelistus yhel või teisel moel põhjendatud, ent kui ka pole, võiks see ikkagi olla vähemalt teadlik.

Sageli on praktiline teada, mida sa otsustad - või kui keele juurde tagasi tulla, siis ka, mida sa räägid. Sageli on praktiline olla teadvusel.

Saturday, October 22, 2011

Mis arvab Eesti riik kohalikust vene kultuurist?

Ameeriklastel on hea hulk afroameerika uuringutega tegelevaid asutusi, selleks mõeldud stipendiumeid ja muid rahastusskeeme, see on korralikult väljakujunenud uurimissuund.

Kas Eestis on mõni akadeemiline uurimisryhm, mis tegeleb Eesti venelaste ja nende kultuuri uurimisega mitte nii-öelda omaks lõbuks, lihtsalt slavistika, sotsioloogia või kirjandusteaduse raames, vaid eri teadusalasid integreerides, riikliku rahastusega, mis on ette nähtud just nimelt sellele teemale? Mõni stipp või grant, mis pärineks mitte Vene, vaid Eesti riigilt?

Tahaks lihtsalt teada.

Friday, October 21, 2011

Plutarchos, platooniline keskmik

Tekkis kysimus, kas nimetada Plutarchost keskplatonistiks või keskmiseks platonistiks.

"Keskmine platonist" kõlab justkui hinnang, olgu siis olulisuse või kvaliteedi kohta.

"Milline platonist Plutarchos oli?" - "Noh, nii... keskmine. Ei väga silmapaistev ega ka päris hädine. Kõlbas kyll."

Või siis...

"Istusid baarileti taga kolm platonisti. Kaks äärmist läksid piljardit mängima ning kolmas oli Plutarchos."

Teisalt, jah, ega ta kogu platonismi keskne kuju ei olnud, yksnes keskplatonismis.

"Väljakule jookseb number seitse, keskplatonist Plutarchos. Ääreplatonistid on täna Antiochos ja Ammonios Sakkas. Ja nyyd liigub kaamera aristotellaste poolele."

Nii ei sobi ja naa ei sobi. Aga midagi peab inimese kohta ju ytlema!

Thursday, October 20, 2011

Truualamlikkus - unustatud voorus

Lappasin täna 1934. aasta ajalehti, otsides artikli "Kontrrevolutsioon" tarbeks viidet yhe kaasvikipedisti poetatud tsitaadi kohta. Tsitaat ise pärineb Konstantin Pätsi kõnest Riigikogu ees 15. märtsil 1934 ja kõlab veidi pikemas variandis nii:

Nüüd seletatakse, et see samm olevat astutud niisugusel ajal, kui riigis on maksnud täiesti harilik olukord, kus käimas harilik agitatsioon ning võtnud maad valimiseelne ärevus, muud midagi. Ma pean ütlema, et kui revolutsiooni tundemärke alles sellest leida, kui kodanikud juba üksteise vastu on astunud võitlusse, siis on see minu arvates väge pealiskaudne revolutsiooniliikumise uurimine. Revolutsioon riigis algab siis, kui hakatakse kindlate tagajärgedega pöörama riigivõimu aluseid ja laostama seda võimu. Revolutsioon on võimu laostamine ja kontrrevolutsioon on võimu ülesehitamine.
("Võimuhaaramine vabadussõjalaste poolt pidi sündima lähemal ajal." Päevaleht nr 75, 17. märts 1934, lk 3; minu paksendus)

Meenutan, et see on seesama Päts, kes osales 1905. aasta revolutsioonis ning põgenes pärast seda enam kui aastaks Soome, kuna oli tagaselja surma mõistetud. Muutuvad ajad, muutuvad ka inimesed, ytles Ovidius.

Kõige yllatavam oli tegelikult lehtedest ilmnev inimeste reaktsioon. Päts ja tema kildkond haaras võimu, kehtestas tsensuuri ja keelustas parteid, lubas sellessamas kõnes riigiaparaadi puhastust (mida ida pool samal ajal korraldas suuremas mastaabis Pätsu kolleeg Jossif Vissarionovitš) - ja kuidas reageerisid inimesed?

Avaldasid lehe esikyljel suuri kuulutusi:
Käesolewaga teatan oma oma lugupeetud ostjaskonnale, et lehtede teated, nagu oleksin mina arreteeritud ühenduses "wabadussõjalaste" arreteerimisega, on ebaõiged, mind kuulati ainult üle ja wabastati kohe, kuna ei leitud minul mingit sidet olewat eelnimetatud organisatsiooniga. Olen poliitiliselt endiselt erapooletul, riigikorda jaatawal seisukohal ning loodan, et minu ostjaskond mind endiselt oma lugupidamisega austab.

Kõige suurema lugupidamisega
koloniaalkaupluse omanik Johannes Tusti,
Suur Karja tän. 17.
Tõrjusid teateid, justkui oleks nad vapside häälekandjale "Võitlus" raha andnud:
Et "WABA MAA" mind ikka weel rahule ei jäta "WÕITLUSE" vekslite pärast, waatamata minu kategooriliselt wastupidisele tõendusele ja asjaolule, et mina "WABA MAA" wastutawa toimetaja juba kohtulikule wastutusele olen wõtnud waleteadete lewitamise pärast, siis teatan awalikult, et olen nõus maksma igaühele
1.000.000 senti
iga minule esitatud "WÕITLUSE" weksli pealt, mis kannab minu allkirja, ehk iga weksli pealt, mille mina olen wälja annud "WÕITLUSELE".

Jüri Kodres

Põletasid kirjasõna:
Narva-Jõesuu seltskond korraldas neljapäeva õhtul vabadussõjalaste laimukirjanduse piduliku põletamise Narva jõel. /---/ ""Võitlus" salapäraselt ja nägematult müüs meie maad ja rahvast läände ja itta. /---/ "Võitlusest" jääb Eestile mustim tulease ja tumedaim mälestus."

Koristasid yleöö valeks osutunud pilte:
Läinud nädalal pandi üles Narva äride vaateakendele suured A. Larka pildid. Pärast kaitseseisukorra väljakuulutamist ja vabadussõjalaste erakonna sulgemist kadusid kõik pildid. Isegi nende äride vaateakendelt, kelle omanikke tuntakse Narvas vabadussõjalaste aktiivsete tegelastena.
(See ja kõik eelnevad 17. märtsi Päevalehe esikyljelt.)

Ajakirjandus ulgus vaimustusest. 16. märtsi Päevalehe juhtkirjas sooviti, et Isake valimised edasi lükkaks:
Meil peavad lähemal ajal ees seisma riigivanema ja riigikogu valimised. Tõuseb küsimus, kas praeguste meeltesegaduste päevil, kus ühelt poolt alanud üldine rahunemine, aga seda ägedam tuluke edasi ähvardab, on üldse otstarbekohane ette võtta neid valimisi ja kas ei ole otse riiklikult tarvilik neid pikemaks ajaks edasi lükata. Juriidilist takistust ei saa selleks olla, kuna uue põhiseaduse järele praegune riigivanem, kes ühtlasi ka peaministri kohusetäitjaks, võib vastavaid samme astuda. Ja mis valimised need oleksidki, mis toimuksid praegustes meeleoludes?

Loogika "mida rahulikum, seda suurem oht" meenutab ida pool samal ajal kultiveeritud teesi, et sotsialismi edenedes ägeneb ka klassivõitlus. Nii või teisiti tuldi rahva soovile vastu.

Mida kirjutas Pätsi igavene vastane Jaan Tõnisson "Postimehes", mis mõni aeg hiljem rekvireeriti?
Niisama selge ja arusaadav tohiks aga teisest küljest olla, et mina nüüd avameelselt väjendan oma poolehoidu ja toetust sellele, kui riigivanem K. Päts vabariigi valitsuse eesotsas on asunud kindlatele sammudele võitluseks hädaohtlikkude võimuhaaramispüüete ja terrori vastu mei riiklikus elus. /---/ Tahaksin loota, et ka minu poliitilised sõbrad nende seisukohtadega ühinedes riiklikel kaalutlustel on valmis otsekoheselt toetama praeguse vabariigi valitsuse eesotsas seisvat riigivanemat K. Pätsi, kui tema kinni peab sirgjoonelisest poliitikast kindla korra loomisel, nagu meie kõikide sümpaatiad peavad saatma ka ülemjuhataja kindral Laidoneri resoluutset aktsiooni riikliku korra ja rahvusliku julgeoleku kindlustamiseks demokraatliku riikluse vaimus.
(Päevaleht, 16. märts, lk 2)

Kõige eelneva järel on igati mõistetav, et töötava talupoegkonna laiad massid nõudsid riigireeturite ymberkasvatamist tootval tööl:
Kuna praegu vahi all peetavad vabadussõjalaste erakonna juhtivad tegelased A. Sirk, H. Johanson, J. Reinbach, L. Hellat, Klaarman ja Treibach alles hiljuti käisid Kuusalu rahvamajas oma "uut armuõpetust" kuulutamas ja praegu peavad "riigileivale" jääma, kus riigi lnendest kasu ei ole, siis on Kuusalu kihelkonna põllumeestel kavatsus tekkinud vastavate võimude poole pöördud palvega, et kõik need kuus "vüürerit", kes Kuusalus on käinud, saadetakse nüüd Kuusalu õmbrusesse maaparandustöödele, nagu peakraavide kaevamine jne.
(ibidem)

Mine tea, ehk õppis Suur Tyyrimees Mao oma meetodid hoopis Eesti rahvalt? Vaevalt hiinlased niivõrd palju eestlastest erinevad, et poleks vabatahtlikult valmis kaasinimest mõnitama.

Igatahes on yleyldine järsk truualamlikkus suisa hämmastav. Enne Pätsu võimuvõttu ei olnud ju 1917. aastast saadik Eestis seesugust korda, mis oleks alamaile truualamlikkuse voorust meenutanud. (Või vähemalt 1919. aastast, kui Eesti Töörahva Kommuuni arvestada.) Aga kui vana koer ka uusi trikke ei õpi, siis vanad pysivad yllatavalt hästi meeles ning klopitakse esimese vihje peale kohe tolmust puhtaks.

Mida kõike võiks näha, kui selle pilguga tänapäeva Eestis ringi vaadata?

Wednesday, October 19, 2011

Ajaloo iroonia

Eestlased on raamaturahvas. Oi, kuidas me armastame lugeda!

Paar päeva tagasi oli mul au lõigata juhuslikult kaasas olnud kääridega lahti Lev Trotski "Nõukogudevalitsus ja rahvusvaheline imperialismus", mis ilmus 1919. aastal Peterburis Eesti Töörahva kommuuna kultuura ja ariduse valitsuse kirjastuses.

Raamat algab nii: "Seltsilised! Kommunistlik ehk sotsialistlik õpetus seab oma tähtsamaks ülesandeks meie vanal patusel maakeral niisugusesse seisukorda jõuda, kus inimesed teineteist enam maha ei laseks."

Kuldsed sõnad.

Monday, October 17, 2011

Armas SEB!

Tere.

Muutsin juba mõne aja eest internetipangas ära oma aadressi. Miks SEB tahab mu uue pangakaardi vanale aadressile läkitada, ei oska ytelda. Eriti absurdne on muidugi saata 17. oktoobril kiri, mis nõuab pangakontorisse pöördumist hiljemalt 16. oktoobril.

Mulle meeldiks märksa enam, kui SEB yks käsi teaks, mis teine käsi teeb, ning ma saaksin kaardi aadressile, kus ma elan.

Kena õhtut.

Siiralt Teie
Oop

Tuesday, October 11, 2011

Uue aja Augustinus

Lugesin just yhest raamatust lõiku, mis meenutas Augustinuse "Pihtimusi". Samasugune sorimine iseenda hinges, enese tagant kellegi teise otsimine ning tunnistused, et inimesel pole aastate kaupa olnud aimugi, mida ta ise parasjagu teeb või mis on selle tagajärjed. Tõsi, autor ei olnud päris sama suurusjärku yhiskonnategelane ning ka tema teksti synni asjaolud olid mõnevõrra teised, ent siiski - puhtfilosoofilises plaanis - millised metafyysilised metafoorid, millised hingepiinad, milline traagika! No ja koomika muidugi ka, ehkki selle nägemiseks peab olema väga kyyniline.

Oma kõnes XVII kongressil rääkisin ma siiralt... Kuid tegelikult elasid minus edasi kaks hinge... me ei suutnud tõeliselt parteile alluda, temaga lõpuni yhte sulada... Me vaatasime ikka veel tagasi ja elasime oma erilist hingeelu, kogu meie olukord pani meid silmakirjatsema. Ma kinnitasin uurimise ajal, et 1929. aastast ei olnud meil Moskvas enam endiste zinovjevlaste keskust. Ja nii ma ise ka arvasin: mis keskus see siis oli - olid lihtsalt Zinovjev ja Kamenev... pluss veel paar-kolm inimest... Tegelikult oli see keskus, sest nende mõnede inimeste poole vaatasid allesjäänud endised zinovjevlased, kes ei tahtnud tõeliselt parteis lahustuda. Minu endised mõttekaaslased... hääletasid alati partei joone poolt... kuid omavahel jätkasid nad... parteile ja riigile vaenulikke jutte... Kas me seda tahtsime või mitte, olime faktiliselt üks partei ja tema suure töö vastu võitlemise keskusi... Esimesest ülekuulamisest peale olin ma ääretult nördinud, et mind taheti seostada lurjustega, kes olid tapnud Kirovi... Kuid faktid on kangekaelsed. Lugenud süüdistuskokkuvõttest Leningradi keskuse kohta kõiki fakte... pidin ma tunnistama endise Leningradi opositsiooni ja minu enda moraalset ja poliitilist vastutust toimunud kuriteo eest... Kui ma 1933. aastal asumiselt tagasi tulin, ei avanud ma kuritegeliku kergemeelsusega kohe parteile kõiki isikuid ja kõiki parteivastaste plaanide katseid... Ma kahetsen täielikult, kahetsen palavalt. Olen valmis tegema kõik, et juurdlusele kaasa aidata... Ma olen nimetanud ja olen valmis uuesti nimetama kõiki isikuid, kelle kohta ma mäletan, et nad olid varem osalised parteivastases võitluses... ma teen seda lõpuni, tuletades need kõik meelde, sest see on minu kohus. Ma võin öelda ainult seda, et kui mul oleks võimalik kogu rahva ees andestust paluda, oleks see mulle suur kergendus... Nähku teised minu raske näite varal, mida tähendab partei teelt kõrvalekaldumine ja kuhu see võib viia...

Nii kirjutas Grigori Zinovjev 13. jaanuaril 1935 "Avalduses uurijatele", või vähemasti väidab seda Edvard Radzinski raamatus "Stalin" (tõlkinud Margus Leemets).

Raske on uskuda, et Zinovjev ei olnud sama siiras kui õnnis kirikuisa Augustinus. Või vastupidi.

Thursday, October 6, 2011

Käed eemale Tallinna Televisioonist!

Inimesed ei õpi. Nyyd kustutab Tallinna Televisiooni peatoimetaja Mart Ummelas järjekindlalt kokkuvõtet TTV kohta tehtud kriitikast. Ma tõesti ei viitsi teda pikalt refereerida, lisan vaid valiku lõbusamaid tsitaate.

* Kui asi ei muutu, likvideerime kogu selle märksõna.

Kes on "meie", kes Vikipeediast märksõnu likvideerima loodab hakata?

* Kui artikkelö puudutab otse meid kui juriidilist isikut, siis on täiesti lubamatu, et keegi kõrvaline kirjutab sinan kokku asju, mis meie tegevusse üldse ei puutu. (Kirjaviis muutmata.)

Vikipeedia eripära on, et seal kirjutavadki kõigest kõrvalised isikud. Ja on naeruväärne väita, et syydistused TTV keskerakondlikus kallutatuses TTV-sse yldse ei puutu - kas need on õigustatud, on juba teine kysimus, mida Ummelas, muuseas, yldse ei puudutagi.

* Kordan, et kõrvaldan jätkuvalt kõik sellised viited. Kui see ei aiat, olen valmis pöörduma Wikipedia rahvusvahelise keskuse poole, et likvideeritaks eksitavad väited ja laim.

Ma saan aru, et TTV uudiste puhul aitab telefonikõne linnavalitsusse Isakesele, ent Wikipedias telefoniõigus ei tööta, seega pole mõtet ka sellega ähvardada.

* Kummaline loogika. Valitud on ju esmajoones asjasse mitte puutuv kriitika, aga mitu minu kirjutist ja vastused ajalehtedele on välja jäetud, rääkimata Raepressi asjakohastest uudistest.

Kui Raepress kommenteerib TTV poliitilist kallutatust, on see mitte uudis, vaid kyyniline nali. Muuseas, mitu inimest on palunud Ummelasel artiklit puuduvate seisukohtadega täiendada. Ei mingit reaktsiooni.

* Kui asi ei muutu, likvideerime kogu selle märksõna.

Veel veidraid ähvardusi. Ja kes on see "meie", kes kavatseb Wikipedias märksõnu likvideerima hakata?

Lisaks syydistab Ummelas Wikipediat laimus ja valedes, kuigi kriitika all pole yhtki algupärast väidet, on ainult referaat stiilis "A ytles nii" ja "B ytles naa". Kohe näha, et tegu on Edasi naljarubriigi "Herilane" pikaajalise autoriga. Humorist.


***

Yhtlasi syydistab keegi, kes omal ajal artiklit "Roheline ideoloogia" ymber kujundas, mind armastuses roheliste ja vaenus Keskerakonna vastu. No miks nii fantaasiavaeselt? Delfi kommentaarides on mind kuuldavasti ka juudiks, vabamyyrlaseks, kommunistiks ja fašistiks nimetatud. Aga yldiselt saavad mu sõbrad, kes tegelikkust tunnevad, selle syydistuse peale kõvasti naerda.

Wednesday, October 5, 2011

Ei seisa tõelise demokraatia eest

Mulle meeldib anarhia. Õigupoolest osalengi ma yhes anarhistlikus kommuunis, mille tegevusel on ka reaalne väljund: Wikipedia kogukond on nimelt suuresti iseorganiseeruv anarhia.

Samas ei meeldi mulle populism mitte yhelgi kujul. Aeg-ajalt lööb mu inimloomus muidugi välja, kuid see ärritab mind ennast ning enamasti saan enda reaktsioonidele ysna kiiresti jaole. Populismi põhijoon on ju, et see ajendab sind reageerima primitiivsete reaktsioonide tasandil, mõistuse osavõtuta. Aga mulle meeldib olla teadvusel ja mõtelda oma peaga.

Sellepärast ei meeldi mulle ka anarhistlik populism. Mulle ei meeldi yldsõnalised yleskutsed laadis "Me ei ole elutu kaup poliitikute ja pankurite käes", "Võta sõbrad kaasa ning tule seisa TÕELISE DEMOKRAATIA eest" ning "kui sind juba "Siberi rongi" peale pannakse ning ALLES SIIS mõistad, et oodake oodake!! See nüüd küll õige tegu pole ... siiis... ON LIIIGA HILJA !!!". Tõsi, kyllap on selles osa ka minu vastumeelsusel kirjaoskamatuse suhtes. Kirjaoskamatuse likvideerimine ja kogu maa elektrifitseerimine olid bolševikel minu arust päris head ideed, asjata jäeti need unarusse.

Ma tahaksin näha mitte yksnes rusikatega vehkimist ja plakateid kirjaga "Maha X!", vaid ka edasist tegevusplaani ja plakateid kirjaga "Nyyd teeme nii: Y, Z, W". Tahaksin kuulda, mis täpselt on see, mis on kõnepidaja arust valesti, ning mida ta selle asemel teha soovitab. Kyll ma siis mõtlen, kas ma tahan tema meeleavaldusel osaleda. Kuni ta seda ei ytle, olen tema motiivide suhtes sama kahtlustav kui võimulolijate suhtes. Neist vähemalt tean ma, et nende peamine soov on säilitada status quo, olgu see kui stagneerunud tahes. Tõenäoliselt olen ma selle vastu. Aga olla poolt, teadmata ise, mille poolt?

Mulle ei meeldi populism. Seepärast ei meeldi mulle praegune Eesti valitsus. Mitte yksnes seda, mulle ei meeldi suur osa opositsioonist kah. Erinevalt Ivo Rullist, kes hiljuti Postimehes Eesti populismist kirjutades seda suuresti rohelistega samastas, esindab seda minu arvates kõige edukamalt ELDR - Euroopa Liberaalide, Demokraatide ja Reformistide Partei -, mil on Eestis kaks kohalikku kontorit: Keskerakond ja Reformierakond. Kumbki hirmutab oma pooldajaid teisega ning selja taga peseb yks käsi teist.

Populistid pääsevad kõige kergemini võimule seal, kus valitseb enamusdemokraatia - mitte demokraatia de Tocqueville'i moodi, kes rõhutas vajadust arvestada alati ka vähemustega, vaid toore häälteenamuse arulage jõud. Enamust on väga kerge saavutada: leidke vähemusest vaenlane ning ajage mõned avalikel etendustel teibasse. Edasi toimub kõik iseenesest, mass kannab teid kätel. Pikaajaliselt pole see eriti kellelegi kasuks, isegi mitte massile endale, aga sellest ei hooli mass ise ega ka populistid. Populistlik riik on nahapäästjate idiokraatia, kus igayks loodab, et ehk tema isiklikult pääseb yleyldisest katastroofist. Nii need lemmingud yksteist kaljult alla trygivadki.

Sestap ei poolda ma ka kampaaniaid à la "Mina ei toeta Kreeka päästmist Eesti maksumaksja rahaga". Toetan kyll. Euroopa Liidu tasandil on suhteliselt vähe demokraatiat, seal valitseb ametnike ja ekspertide võim, mis teeb keskeltläbi paremaid otsuseid kui populistide valitsused riikides. Nemad ei pyya massile meeldida, seepärast võivad nad käituda ratsionaalselt ja ebapopulaarselt, näiteks nõudes riikidelt kokkuhoidu. Kreeka suurim probleem on demokraatia: valitsus saab ju isegi aru, et majas on jama, aga ykski normaalne inimene tänaval ei tunnista, et just nimelt tema milleski kokku hoidma peaks. Kõiges on syydi poliitikud ja pankurid, mitte kunagi mina! Ja valitsus arvestab sellega, mõeldes järgmistele valimistele.

Sellest hoolimata on kogu Euroopa majandus tihedalt seotud ning mida tihedam see side on, seda kasulikum meile kõigile pikas perspektiivis. Paraku ulatub populistide silmapiir yksnes järgmiste valimisteni, siis saabub maailmalõpp ning valimiste järel luuakse kogu maailm uuesti. Kas te tõesti arvate, et kui Eesti oleks sama sygavas kriisis kui Kreeka, käituks seni järjekindlalt minnalaskmispoliitikat viljelenud Reformierakond või Keskerakond teisiti kui kreeklased?

Kui kreeklased põhja lastakse, järgneb neile varem või hiljem ka Eesti. Erinevalt neist on meil tugevat Euroopat vaja juba puht välispoliitilistel põhjustel - täpsemalt yhelainsal põhjusel ning see põhjus asub idas, Peipsi järve taga. Ykski impeerium ei jäta võimaluse korral laienemata, kui saab seda teha odavalt ja kiirelt. Sajanditepikkune praktika näitab, et oleks naiivne uskuda, justkui oleks Putini Venemaa kuidagi oluliselt õilsam ja vägivallatum kui Ivan Julma, Peeter Suure, Lenini või Stalini Venemaa. Ainus, mis Eesti elanikke lähemail sajandeil kaitsta võib, on Euroopa Liidu kiire muutumine yhtseks ja tugevaks yhendriigiks.

Eesti iseseisvus kõlab kaunilt, kuid eesti rahva ja kultuuri jaoks oleks sel fataalsed tagajärjed. Juba praegu toetab Euroopa Liit Eesti kultuuri sisuliselt rohkem kui Eesti riik, mis on me kultuuri, hariduse ja keele suhtes parimail hetkedel ykskõikne, vahel aga suisa vaenulik. Mida rutem sellistelt valitsejatelt ja nende valijatelt võim käest võetakse, seda parem.

Tuesday, September 27, 2011

Sõnasõnumine

Koostasin kord ajakirjanikele abivahendiks paar loendit ja näpunäidet. Tundub, et neid läheb inimestel endiselt vaja, sestap riputan siia avalikult yles.

Hämmastavalt paljude inimeste sõnavara kipub piirduma sõnadega "sõnab" ja "sõnul". See võib näida kyll yllatav, ent tegelikult on eesti keeles ka teisi sõnu. Muidugi on nimekiri esialgne ja hädapärane. Kes siiski abi leiab, tarvitagu.

Nimekirja pruukimise käigus palun kasutada pead. Kõlab uskumatult, kuid ma olen kuulnud virinat, et need pole ju synonyymid. Lase loll palvetama, peksab pea vastu põrandat puruks.

sõnab

analüüsib
arutleb
arvab
ennustab
hindab
hoiatab
juhatab
juhendab
julgustab
jutustab
kahtleb
kiidab
kinnitab
kirjeldab
kirub
kommenteerib
konstateerib
kostab
kurjustab
kuulutab
kõhkleb
kõneleb
laidab
lausub
leiab
lisab
loetleb
loodab
lubab
mainib
meenutab
muheleb
mõtiskleb
märgib
möönab
neab
nendib
nimetab
noomib
nõuab
nõustub
näitab
ohkab
oletab
oponeerib
osundab (muuseas, see sõna tähendab "tsiteerib", mitte "näitab")
osutab
pahandab
pakub
pelgab
poetab
põhjendab
reageerib (avaldusele, eelnevale, kommentaarile...)
resümeerib
rõhutab
rõõmustab
räägib
sedastab
seletab
selgitab
soostub
sõnab
teatab
teavitab
toonitab
tsiteerib
tunnistab
tunnustab
tutvustab
täheldab
tähendab
täiendab
täpsustab
unistab
usub
vaidleb (vastu)
veenab
vihjab
viitab
väidab
õpetab
ütleb

annab nõu
on kindel (ebalev, nukker jne)
suhtub umbusuga
toob näite
võtab (jutu, eelneva, ...) kokku

"Avab" ei kõlba "sõnab" jms asendusena kuhugi. Sel juhul tuleks ka lisada, mida avatakse - enamasti millegi (kontserdi, ettevõtmise, streigi, teadaande) tagamaid või tausta.

sõnul

andmeil
arvamuse kohaselt
arvates
arvutuste kohaselt
hinnangul
jutu järgi
kartust mööda
kinnitusel
kirjeldust mööda
meelest
meenutusel
mäletamist mööda
oletuste põhjal
sõnul
sõnutsi
teada
teatel
tunnistuse järgi
tunnistust mööda
väitel
X-ile teadaolevalt

aga

Aga asemel saab edukalt kirjutada ka ent ja kuid. Kui neid vaheldumisi pruukides ikka liiga palju agasid kõrvu satub, on nad ylearu ja tuleb kiiresti välja visata. Proovitagu, saab parem.

Monday, September 26, 2011

Tere tulemast Vikipeediasse!

Pärast tänast Postimehe lugu olen hakanud saama kirju inimestelt, kelle artikkel Vikipeedias vajaks kohendamist. Siiani on kõik kenas viisakas toonis ja asjaliku jutuga, kohe meeldiv lugeda. Eks ma vastan neile samamoodi.

Õigupoolest ei ole Vikipeedia rahval selle vastu midagi, kui keegi ennast puudutavas artiklis tõesti faktivigu parandab või puudulikku materjali täiendab. Probleemid tekivad siis, kui keegi tahab, et artikkel kajastaks tema isiklikku suhtumist. Täna hommikul käis yhe pisipartei poliitik oma vastaseid sõimamas: "kättemaks", "libajuhatus" ja "usurbeerimine" (kirjaviis muutmata). Tyhistasime muudatused, kutsusime kodaniku korrale ning kui ta samas vaimus käitumist jätkab, saab bänni. Mõni ei õpi teiste vigadest, mis teha.

Aga kui keegi tahab asja paremaks teha, olgu ainult lahke. Töökäsi läheb alati tarvis, mis meil selle vastu olla saab? Ei kõige vähematki.

Rahvaajakirjandus: ikka sedasama, ainult odavamalt?

Yle-eelmise jutu kommentaarides tehti mulle ettepanek asuda kaastööliseks tuttuues veebiportaalis Tekster. Ee... hm... jah... aitäh osutatud au eest, aga ma pole kardetavasti selle vääriline.

Esiteks kirjutan ma juba aeg-ajalt Delfisse ja ei suuda sellekski korralikult aega leida, rääkimata systeemsemast blogimisest. Mitte, et Delfi mulle eriliselt meeldiks; loen seda harva ja kommentaare mitte kunagi. Aga kui ma tahan, et mu mõte mingilgi määral leviks, tuleb see avaldada kohas, mida loetakse. Ja praegu on see paraku Delfi.

Teiseks kõlab "Kirjutamine massimeediale mitte omasel moel on meie eesmärk omaette! Mida originaalsem ja algupärasem keelekäsitlus ja stiil – seda parem! Mida üllatavamad teemad – seda parem! Mida subjektiivsem suhtumine – seda parem!" kuidagi tuttavalt. Põhimõtteliselt ongi see ikka seesama Delfi. Muljet toetab uue saidi rubriigiliigitus. Mind huvitaks tõsiselt võimalus teha midagi uut, midagi, mis oleks parem kui praegune Eesti klikiajakirjandus. Seda antud juhul kahjuks ei pakuta.

Kolmandaks võib Teksteri "Korduma kippuvatest kysimustest" lugeda:
"Kõikide tekstide lugemine maksab alati 0,05 eurot.
Kõikide lugude hindamine maksab alati 0,01 eurot.
Iga teksti lugemine toob kirjutajale sisse 0,024 eurot. Kes senti ei korja...
"
Kui pooltyhja portaali ainus tuttava nimega autor on Hillar Kohv, ei kõla see just väga perspektiivikalt. Ma ise selle eest ei maksaks ja ei soovita ka teistel.

Kui need isiklikud vastuargumendid kõrvale jätta, siis minugi poolest, tehku aga. Ainult et ma ise teen parema meelega midagi muud. Midagi huvitavat.

Sunday, September 25, 2011

Kirikud ja kinnisvara

Delfi kirjutas, et riik jagab kristlikele kirikutele järgmisel aastal 700 000 eurot, toetades muuhulgas otsesõnu misjonitegevust. Martin Vällik avaldas seepeale Skeptik.ee-s oma kirja õiguskantslerile, milles kysis, mis kiriku ja riigi lahususest sai ning miks toetatakse just nimelt neid usuorganisatsioone, mitte näiteks judaismi, budismi või islamit. Õigustatud kysimus.

Kommentaarides arutati muuhulgas ka kiriku kinnisvara teemat. See võetakse masendava järjekindlusega jutuks iga kord, kui keegi nuriseb Eesti Kirikute Nõukogu riikliku rahastamise pärast. Just nagu oleks luterlikul kirikul, millele kuulub enamik Eesti ajaloolisi kirikuhooneid, nendega mingi olemuslik seos, mis põhjendab riigi raha kyhveldamist riigi yhe suurema kinnisvaraomaniku aukliku põhjaga taskutesse - EELK pole neid hooneid isegi mitte ehitanud.

Kinnisvaraga on asi ju tegelikult ysna lihtne. Kui inimesele kuulub ajaloolise väärtusega rajatis, mille vastu on yhiskondlik huvi, on tal kohustus see korras hoida. Kui see tal yle jõu käib, läheb rajatis pärast korduvaid ettekirjutusi sundvõõrandamisele. Nii, nagu mõne mõisahoone arhitektuuri säilitamiseks ei ole ylimalt tähtis, et selles elaks mõisnik, ei pea ka kirikut kui hoonet tingimata yhe konkreetse usuorganisatsiooni kaudu ylal pidama, makstes möödaminnes maksumaksjate (sh moslemite, juutide ja paganate) rahast kinni organisatsiooni muud kulud.

Kui kirikutel on tõepoolest jaksu ja huvi kogu oma kinnisvaralahmakat ylal pidada, lasku aga käia, keegi ei keela. Ainult et miskipärast kipub see kõik pigem lagunema. Loogiline ka: kõik need myrakad pystitati ajal, mil kirik oli kõrtsi kõrval iga kogukonna põhiline kultuurikeskus, selle kylastamine ja kirikumaksud igayhele kohustuslikud. Tänapäeval ostavad inimesed selle raha eest raamatuid ja käivad kinos, majanduslik baas on kadunud.

Kui koolis käib kymme last, pannakse see tuima näoga kinni, kuna niisugune asi ei tasu end majanduslikult ära. Miks peaks siis riik doteerima kymnest mutikesest koosnevate koguduste majutamist mõttetult suurtesse hoonetesse, kus vaesed vanurid peavad kõvadel pinkidel kylmetama, sest keegi ei jaksa neid õnnetusi kytta? Käigu koos kirikuõpetaja soojas kodus, nii nagu iga teine MTY. Ja kirikuid majandagu, tõepoolest, Riigi Kinnisvara AS. Las remondib, hooldab ja yyrib välja - olgu siis kinoks, ballisaaliks või mošeeks.

Monday, September 12, 2011

Kuidas poliitikut Vikipeedias ilustada?

Erinevalt inglise Wikipediast ei ole eestikeelses Vikipeedias väga sageli probleeme poliitikutega, kes omaenese artiklit ilustama kipuvad. Tavaliselt teevad seda teisejärgulised kujud ja meil on nemadki ysna viisakad, vaid Max Kaur lisab vahel enda artiklisse mõne lause oma kuulsusrikkast eluloost või otsib laiema naeratusega pilti. Tõsi, Edgarit kiputakse vahel ikka kiitma, näiteks lisas keegi kord naljaka ylistuslause: "Oma mahukas teoses kirjeldabki autor endale iseloomuliku otsekohesuse ja poliitilise aususega sündmusi Eesti iseseisvuse saavutamisel." Pikka iga batjuškale, isamaa isale ja vabastajale!

Täna hommikul võttis keegi mitte ylearu intelligentne, kuid see-eest usin ja parteiliselt ustav inimene ette artikli Marek Strandbergist ning hakkas, noh, kui just mitte iluoperatsioone tegema, siis igatahes paksult kosmeetikat tarvitama. Toon mõned näited.


***

Enne: "2004. aastal osales Marek Strandberg Euroopa Parlamendi valimistel ja kogus üksikkandidaadina 5372 häält. Ta ei osutunud valituks."

Pärast: "2004. aastal osales Marek Strandberg Euroopa Parlamendi valimistel ja kogus üksikkandidaadina 5372 häält. Ta ei osutunud valituks. Heast tulemusest innustust saanuna asus ta koos mõttekaaslastega ette valmistama rohelise partei asutamist."

"Hea tulemus", "innustumine", "ta koos mõttekaaslastega"... Kõlab kenasti. Nii nagu järgmiseski paranduses: ikka MS "ja teised".

Enne: "2006. aasta detsembris avaldati, et Eesti teadlased eesotsas professori Mati Karelsoniga, nende seas ka Marek Strandberg, leiutasid elektroonikaseadmeid elektromagnetimpulsside eest kaitsva kanga, mille ajakirjandus ristis "imekangaks"."

Pärast: "2000-2006 aastatel töötasid Eesti teadlased Marek Strandberg, Katrin Idla ja professor Mati Karelson välja elektroonikaseadmeid elektromagnetimpulsside eest kaitsva kanga, mille ajakirjandus ristis "imekangaks"."

Meie lemmik on tõstetud esikohale, põhitegija kõige viimaseks ning aastanumbrite tagant on kadunud punktid. Vaene eesti õigekiri.

Enne: "Mitmesuguste sõjaliste rakenduste tõttu rahastas projekti algul 4,4 miljoni ning hiljem 5,3 miljoni krooniga[Nils Niitra "Eestis toodetud militaarimed osutuvad sageli kasutuks" Postimees, 01.11.2010] 2005-2007 kaitseministeerium, kus sellal töötas teadus- ja arendustegevuse nõunikuna Strandbergi elukaaslane Katrin Idla.[Nils Niitra "Sõdurid ootavad pikisilmi Strandbergi imekangast" Postimees, 01.11.2010]"

Pärast: "Mitmesuguste sõjaliste rakenduste tõttu rahastas projekti aastatel 2000-2010 kaitseministeerium."

Katrin kadus kaitseministeeriumist, nii et isegi sinist suitsu ei jäänud. Rahastuse suurus haihtus, samuti ka viited.

Enne: "Enne kaitseministeeriumi rahastust taotles Strandberg kanga arendamiseks korduvalt raha Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt, kes aga ei pidanud projekti perspektiivikaks. [Peeter Kuimet "Eesti teadlased leiutasid imekanga" Postimees, 22.12.2006]"

Pärast: "2001 aastal küsiti toetust Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt (EAS) koos Kreenholmi Manufaktuuriga, et alustada staatilist elektrit hajutavate kangaste tootmist, EAS ei pidanud projekti tollal perspektiivikaks. [Peeter Kuimet "Eesti teadlased leiutasid imekanga" Postimees, 22.12.2006] Arendustegevuse mittetoetamine Eesti riigi poolt viis hiljem suurettevõtte sulgemiseni omanike poolt ning jättis töötuks paljud inimesed. Täna on elektrit juhtivate kangaste arendamine ja tootmine maailmas jätkuvalt kasvava trendi ja turuga tegevus."

Meie kangelane ihuyksi oleks päästnud tuhanded inimesed töötusest, nurjatu Eesti riik ent hylgas kodumaise geeniuse ja saatis õnnetud narvakad näljapajukile. Oo, kui kaunis ja kurb! Mis asi on aga "jätkuvalt kasvav trend"? Trend on eesti keeles suundumus või tendents. Mis siis õigupoolest kasvab, seejuures jätkudes?

Igatahes pole väidete tõenduseks leitud yhtki viitamiskõlbulikku allikat.

Enne: -

Pärast: "Vaatamata 2010 aastal poliitilistel põhjustel üleskeeratud skandaalidele ning väidetele justnagu polekski kangast olemas, kulges arendustöö ülikooli laborites edasi ning 2011 aastal toimuvad kangast loodud toodete esmased katsetused Kaitseväes."

Arendustöö jätkub ja katsetused toimuvad? Tore. Kas selle kohta mõni viide ka on või on tegu pigem unelmaga? Ning jälle ei ole anonyym osanud järgarvude lõppu punkte panna. "Just nagu" kirjutatakse lahku, selle eest puudub ka koma.

Enne: "Enne 2011. aasta parlamendivalimisi toimus Tartus Tasku keskuses tema karikatuuride näitus."

Pärast: "2011. aasta 23. veebruaril, vahetult enne Eesti vabariigi aastapäeva, toimus Tartus Tasku keskuses tema esimene isikunäitus."

Esimene? Kas on ka teine või me räägime ainukesest? Ja kui meil on valida kahe fakti vahel, siis kumb avab Eesti kunsti tähtsyndmuse konteksti paremini: kas see, et (kahtlemata ylimalt isamaalised ja spetsiaalselt vabariigi aastapäevaks joonistatud) karikatuurid toodi rahva ette Nõukogude armee aastapäeval, päev enne 24. veebruari, või see, et Riigikokku kandideeriv poliitik korraldas veidi enne valimisi enda näituse?

Enne: "Tema elukaaslane on Tallinna Tehnikaülikooli Molekulaartehnoloogia õppetooli teadlane, loodusteaduste magister Katrin Idla. Idla töötas Kliima- ja energiaagentuuri arendusnõunikuna ajal, mil Strandberg oli agentuuri nõukoja esimees. ["Strandbergi elukaaslane teenis agentuuris nädalaga 27 000 krooni" Äripäev, 20.09.2010]"

Pärast: "Tema elukaaslane on AS GeneCode juhataja ning Tallinna Tehnikaülikooli Molekulaartehnoloogia õppetooli teadlane, loodusteaduste magister Katrin Idla."

Vaene Katrin kaotati ka Kliimaagentuurist (koos Äripäeva artikliga), just nagu kaitseministeeriumist poleks kyllalt olnud. Õnneks anti asemele vähetuntud AS Genecode (selle tuntum nimekaim on Briti tervisetoodete firma), mida Vikipeedia anonyymne kaastööline kahjuks käänata ei oska. (Õige on kas "AS-i Genecode", "ASi Genecode" või "AS Genecode'i".)


***

Kokkuvõttes kustutati artiklist ysna systeemselt kriitilised või kriitilistena tõlgendatavad väited, asemele kleebiti ent viideteta ilukõne. Ei ole ilus, härrased. Ei ole isegi mitte arukas. Miks arvatakse, et Vikipeedias keegi midagi sellist tähele ei pane?

Pean lähiajal Tartu Ülikoolis Vikipeedia-teemalise kursuse raames noortele ajakirjanikele ja suhtekorraldajatele loengu Vikipeedia ja meedia suhetest. Tänan siiralt tänast anonyymi loengus käsitlemiseks väärtuslikku värsket materjali andmast, toon selle kindlasti negatiivse näitena. Kallutatud artikkel torkab kogenud vikipedistidele kiiresti silma, ei maksa loota, et sellega vahele ei jääda. Säherdusi muudatusi tyhistada ei ole aga kuigi raske.

Hoiatuseks teistele, kes kavatsevad Vikipeediasse suunduda, taskud kreeme ja puudreid täis, meenutan aga eesti vanasõna: loll saab kirikus ka peksa.

Sunday, September 11, 2011

Filosoofia on targutamine

Stuudiumi seekordse etapi motoks said järgnevad sõnad, öeldud siiralt ja lähedase inimese poolt:

"Mis see filosoofia muud on kui targutamine, onju, äh-häh-hää! No ega see ei ole ju halvasti öeldud!"
Filosoofia magistrantuuri alustuseks väga sobilik. Muidu tekib veel liigseid ootusi või ohtlikke illusioone.

Tegelikult teeb mind murelikuks hoopis muu. Mis siis, kui see on pärilik? Kas ma olen ka aeg-ajalt sama delikaatne? Siis on kyll jama.

Saturday, September 10, 2011

Kunstiline progress

Sattusin Artishoki (Artišoki?) blogist lugema sissekannet Teretulemast Taunolinna!. Hunt selle Kangroga, mõnesaja aasta pärast ei mäleta teda keegi, mind võlus hoopis järgnev lause:

Enne üleüldise maitse paranemist pole mõtet korrutada, et pronksist Korstnapühkijaid püstitati 19. sajandil, et avalikku arvamust eiravaid otsuseid langetati Nõukogude Liidus, et madala iluvalulävega ärimeeste valitsetud Eesti jääb üheksakümnendatesse, et Korstnapühkija on kõiki esteetilisi kategooriaid arvesse võttes masendavalt ebaõnnestunud teos, 2011. issanda aastal.

Hämmastav. Imeline. Kust tekib inimestel kujutlus, et kunstis toimub progress, mis sajandite vältel kogu yhiskonna kunstilist maitset parandab? Kuidas nad millegi sellise peale tulevad?

Arvatavasti on selles syydi yleyldine progressikultus, mis Lääne yhiskonnas viimastel sajanditel vohab. Kui teadus ja tehnika muutuvad järjest paremaks (või noh, nii me kujutleme), siis kindlasti liigub samamoodi võidult võidule ka kõik muu: yhiskond, kunst, luule ning ajalugu tervikuna. Kas liigutakse just võiduka lõpu poole (nagu uskusid Hegel ja Fukuyama) või lihtsalt igavesti edasi (nagu usuvad turumajanduse ideoloogid ja enamik transhumaniste), on vaieldav. Aga "igatahes, seltsimehed, põhja!", nagu yteldi yhes Eesti kultusfilmis.

Ma ei näe mingit põhjust midagi sellist väita. Kunst on kunst. Maitsed, moed ja voolud muutuvad, leiutatakse uusi võtteid ja tehnoloogiaid ning avastatakse vanu. Aga progress...? Kas keegi tõepoolest on suuteline väitma, et - kui võtta neid mitte yksikute "geniaalsete" teostena, vaid oma ajastu esindajatena - "Mona Lisa" on objektiivselt parem kui Aphrodite Kallipygos ning "Guernica" parem kui "Mona Lisa"?

Tuleb nii välja.

Hämmastav ja imetlusväärne.

Friday, September 2, 2011

Eesti filosoofia tõeline pale

Paar juhuslikult valitud pilti sel nädalal Tartus peetud Eesti filosoofia aastakonverentsi esinejatest.







Ja nyyd, noored mehed (ja miks mitte ka naised), vutt-vutt-vutt Tartusse filosoofiat õppima!

Monday, August 22, 2011

Mida ma teadusest otsin?

Vestlesin mõne aja eest sõbraga teaduse teemal. Täpsemalt tahtis ta teada, mida ma sealt otsin, kui kipun magistratuuri selge kavatsusega selle järel kohe ka doktori kallale minna. Veelgi täpsemalt oli tal oma teooria olemas: tema arvates on selle taga puhas edevus, soov enda nime teadusajakirjades näha.

Kui ta seda jura aina edasi ajas, sai mul kõrini ja panin poole lause pealt toru ära. Ei ole mul neil päevil huumorimeelt. Sorry.

Mis ma sealt tegelikult tahan? Avaldamisest tulenevat egolaksu kyll mitte. Olen kirjutanud ajakirjanikuna tekste, mida luges yle 40 000 inimese; selle kõrvale pole yhelgi teadusväljaandel midagi panna. Põhiline, mis ma sest sain, oli iiveldustunne. Delfi kommentaariumile mõeldes läheb syda tänini pahaks. (Täiesti ausalt, fysioloogiline reaktsioon, mitte tundeline kõnekujund. See on yks ilge urgas, mis lehkab juba kaugelt nyrimeelsuse, õeluse ja meeleheite järele. Iiiik.)

Järele mõteldes tundub, et tahan eelkõige huvitavate inimestega suhelda. Jajah, filosoofiast võiksin ma ka iseendale sahtlisse kirjutada, ent mind ei huvita monoloog. Ma tahan dialoogi: rääkida minu jaoks põnevatest teemadest - eelkõige filosoofiast - inimestega, kes minu arvates huvitavalt mõtlevad. Osa sellest arutelust toimub muidugi ajakirjades, aga osa ka konverentsidel, listides ja kõikvõimalikes kuluaarides.

Mulle meeldib vahetada mõtteid kellegagi, kes minust aru saab, mõtte lennult haarab ja sellele vastata suudab, olgu siis edasi seda arendades või vastu vaieldes. Nyride inimestega koos on kurb ja nyri olla, seepärast ma inimeste suhtes niisugune snoob olengi. Ja noh, kui heas seltskonnas vestlemiseks peab doktorikraadi omandama, olgu siis pealegi.

Tahaks, et oleks huvitav.

Thursday, August 18, 2011

Oop otsib onni

Pärast mõningast rehkendamist selgus, et praeguse palgaga ei jaksa ma oma yhetoalist yyrikat pidada. (See seletab ka, kuhu kadus raha mu pangaarvelt.) Riigiamet on paraku nõnda kulukas hobi, et kahju kyll, aga sellest tuleb loobuda.

Teisalt pean ma poolest septembrist alates niikuinii igal nädalal kolm tööpäeva Tartus veetma. Kujutlege nyyd riigiametnikku, kes käib kontoris ainult kaks päeva nädalas. Kujutlete? Ammet ei kujutle, fantaasiat ei jätku.

Nii et nyyd tuleks leida Tartus kiiresti yks odav korter ja yks kuni mitu tööd, mida magistrantuuri kõrvalt teha kannataks. Kui kellelgi yle jääb, andke teada. Kolimisabi kuluks põhimõtteliselt ka ära, kui leian paiga, kuhu kolida.

Wednesday, August 17, 2011

Praktilise mõistuse kriitika

A istub palavas ja umbses päiksepoolses toas, uks kinni, aken vaevu praokil ja selle ees tihe jäik kardin.
Siseneb B.

B: Lõunast. Sul siin palav ei ole või?
A: On kyll.
B: Aga miks sa akent lahti ei tee?
A: Ee...
B: Ma jätan ukse lahti.
A: Ee...
B: Ja tõmba see õnnetu palakas yles ja lykka selle asemele ribikardin, sealt vahelt puhub tuul läbi.

A teeb kõike kirjeldatut. Palavus annab tasapisi järele.

B (mõttes): Kretiin.
A (mõttes): Kuradi pioneerijuht.

Sunday, August 14, 2011

Muudkui aga näitavad

Komistan viimasel ajal ootamatult näituste otsa.

Alles nädal tagasi või nii sai Kiek in de Kökis käidud.





Reedel leidsin Admiraliteedi basseini äärest näituse Tallinna kaartidest.



Laupäeval sattusin Rotermanni kvartalis näitusele nõukogude ajast. Soovitan soojalt, minge ise ja võtke põnnid ka kaasa. Seal saab asju nuuskida ja näppida. Jube palju nostalgiat ja retrot muidugi.





Ja yks päev näidati Arukylas vikerkaart.

Thursday, August 11, 2011

Kes tunneb Tallinna torne?

Mõtlesin, et oleks tore endale kõik Tallinna tornid selgeks teha. Kättevõtmise asi ju. Tegin vanalinnale tiiru peale ja pildistasin tornid yles. Noh, peaaegu kõik, mõnd teadsin juba varem.

Viimastega sest pildiseeriast on ikkagi segadus. Seisavad nad seal Rannamäe tee ja Tornide väljaku veeres kõik kenasti rivis ja näevad minu jaoks ysna yhesugused välja. Aga milline on milline? Välistartlane jääb sellega jänni. Aidake ometi!


***

Siin on kõik lihtne: vasakult paremale seisavad Grusbeke-tagune, Eppingi, Plate ja Köismäe torn. Viimane jääb juba teisele poole Suurtyki uulitsat, aga seda siit vaadates ei arvakski.



***

Segaseks läheb siis, kui tornid on yhekaupa. Milline see nyyd on? Eppingi? Plate? Vist mitte Grusbeke, too oli justkui myyrist eemal. See siin aga on otse tänava ääres.



***

Kas see võiks olla Köismäe? Või on see Plate? Epping? Igatahes jääb ta maja kylge.



***

No ja see on hoopis majade taga peidus. Aga mis ta nimi on?



***

Kas see on sama mis eelmine? Vist mitte. Korsten on kyll kuidagi tuttav, ega see keraamikakoda majutav Loewenschede ei ole?



***

No ja kes nyyd yle katuste piilub? Grusbeke? Või jääb too veel vasemale, kaadrist välja?



***

Kes elab metsa sees? Kes elab paksu metsa sees?



***

Tornide väljak, endine Stalingradi väljak. No kas see on nyyd siis Loewenschede? Või ikkagi Köismäe? Oeh.

Ja kuhu nad väljakule joonistatud tornide kaardi panid? Ukraadena!



Ega ma Stoltingi ja Hattorpe-taguse vahel ka päris kindlalt vahet tee, aga seal hakkab yht-teist juba selguma. Ylejäänud on juba enam-vähem paigas.


Vaata ka:
Tallinna linnamüür
Köismäe torn
Plate torn
Eppingi torn

Wednesday, August 10, 2011

Kes minevikku ei mäleta?

Jaak Juske imestab oma blogis, et ei mäletanud kõiki 15 Nõukogude liiduvabariiki, pidi yhe isa käest yle kysima.

Tegelikult väga hea kysimus. Kas tulevad kõik jorus silme ette vähimagi pingutuseta? Ometi loeti neid meile iga jumala päev riburada yles, nad kõik olid isegi igal rahatähel - praegu euro peal näiteks ei ole.

Mida me oma minevikust mäletame? Või need, kelle jaoks see isiklik minevik ei ole, oma maa ja rahva minevikust? Kas ongi nii, et kõik, millest napp kakskymmend aastat möödas, tundub kui uni, aga see, millest vanaisagi isiklikke mälestusi ei jutusta, enam-vähem yheaegne keskaja ja Antiik-Kreekaga?

Meil, inimestel, on halb ajalooline kujutlusvõime. Me ei suuda korralikult tajuda aegu, kus meid ei ole. Neil, kelle jaoks möödunud aastatuhanded elavalt silme ette kerkivad, on mingi tajuhäire; tavaline see igatahes pole. Ylejäänute jaoks võisid aga yrginimesed ja dinosaurused vabalt yhel ajal tegutseda.

Kes mäletab, kui vana on maakera? Aga universum?

Mina, muuseas, sain kõik 15 yles loetud. Ainult Moldaaviaga pidin pingutama. Imelik, olen seal ju isegi käinud.

Monday, June 20, 2011

Uneaeg tulevikus



Selle artikli kirjutamisel on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Henry Oldenburg, saksakeelset artiklit de:Henry Oldenburg, venekeelset artiklit ru:Ольденбург, Генри, prantsuskeelset artiklit fr:Henry Oldenburg, hollandikeelset artiklit nl:Henry Oldenburg, portugalikeelset artiklit pt:Henry Oldenburg ning jaapanikeelset artiklit ja:ヘンリー・オルデンバーグ seisuga 20. juuni 2011.

Hoiatus: oma töö alla sellist märkust kirjutades võib autorit tabada äkiline syrrealismihetk, mis koosneb magamatusest, adrenaliinist ja kyberpunklikust taipamisest, et mingi absoluutselt arusaamatu tulevik on juba käes.

Kui ma pea kakskymmend aastat tagasi ylikooli astusin, olid sellised asjad ulme.

Kellegi jaoks on ikka veel.

Tuesday, June 14, 2011

Kas Syyria lesbi on Vene turist?

Mõne aja eest lõi väikestviisi laineid yks Syyria lesbiblogija, kes kirjeldas kohalikku poliitilist möllu. Siis läks ta väidetavalt kaotsi, syydistati julgeolekut.

Rahvusvaheliste palvekirjadega tegelev portaal Avaaz.org korraldas petitsiooni kadunud blogija toetuseks. Meedia möllas. Inimesed käisid blogis kommenteerimas, et julgeolek on siga.

Järgmiseks selgus, et blogijat polnud olemaski, blogi kirjutas hoopis Šotimaal elav ameeriklane, kes on kunagi Syyrias käinud ja kelle kaasa on ekspert Syyria majanduse alal. Tehniliselt oli ettevõtmine muidugi äbarik, seetõttu harrastusnäitleja vahele jäigi. Kui Syyria julgeolekul oleks aega temasugustega tegelda, oleks nad ammu kuulutanud, et tegu on väljamõeldisega. Inimesed käisid blogis kommenteerimas, et blogija on siga.

Nyyd kirjutas sest juhtumist ka yks mu sõber pealkirja all "Puhas kallis pettus".

Eks siin ole mitu teemat.

Yks see, et tugitoolis on jube mõnus totalitaarriiki mängida. Tyyp hädaldas, et ta ei teinud ju kellelegi liiga. Syyrlased arvasid teisiti. Ehkki, jah, arvasid need, kelle endaga ka midagi ei juhtunud.

"Ma oleks võinud peaaegu blogija saatuse kohta pärida ja siis oleks minuga pahasti läinud!" lärmas yks. Ilmselt hea eluga ära harjunud. Kui ma oleks julgeolekutöötaja, kutsuksin ta kontorisse, vaataksin talle leebelt otsa ja kysiksin: "No öelge nyyd ise, mis teie elul siin, meie kallil sotsialistlikul kodumaal viga on, kui te võite kogu maailma ees pasundada, et kõige tavalisema pärimise peale juhtub teiega midagi ebamääraselt väga-väga paha, ja ehkki see on sulaselge laim, ei tehta teiega ometi midagi? Ameerikas oleks te juba ammu kohtusse kaevatud ja kodust ilma jäänud."

Teiseks on see kena näide, kuidas tarbijast, kes on meediaga kohandunud, saab väikeettevõtja, kes varustab turgu nišitootega. Iseenesest ju kiiduväärne, algatusvõime ja puha. Teised tarbijad peaks tänulikud olema, mitte sõimama. Ökoloogiliselt puhas väiketootja kauni loodusega Šotimaa nõlvadelt, ei ekspluateeri vaeseid syyrlasi ega midagi.

Kolmandaks näitab juhtum, et permanentne petitsioonihullus on väljunud mõistuse kontrolli alt. Faktidest huvitumata algatatakse ylemaailmne emotsionaalne ahelreaktsioon ykskõik millisel tundeliselt sobilikul ajendil. Eks ka petitsioon on muidugi toode.

Seda enam, et internetis antud hääled ei maksa midagi, nagu tegelikult teab igayks, kes sedasorti hääletuste toimemehhanismi pisutki tunnevad. Kumu viienda korruse näitusel "gateways" on isegi yks selleteemaline eksponaat: arvuti, milles saab koostada petitsioon ykskõik mille toetuseks, tellides sellele sada, tuhat või miljon toetajat vastavalt soovile.

Kuidas, muuseas, kirjeldada Avaazi pysitarbijat? Kas see on inimene, kellel on kõrge sotsiaalne teadlikkus, madal valulävi ja suur syda, või inimene, kellele meeldib mugavalt ja millegagi riskimata protestida? Kas ta sarnaneb rohkem vene turistidele, kes osalesid Egiptuses demonstratsioonidel ykskõik mille poolt, et ainult kodus uhkeid fotosid näidata, või väidetavalt Leninilt kiitust pälvinud "kasulikele idiootidele"?

Huvitav, kui paljud tõelised Syyria lesbid Avaazi teenuseid kasutavad?

Wednesday, June 8, 2011

Kunstilainel

Ma pole elus joonistada osanud, aga nyyd tehti Google Chrome'ile Deviantarti lisa.


Puu.


Valik tyypilisi riigiametnikke.


Paul Gauguin - Kukk palmide all (1879).


Liiga palav on, et midagi mõistlikku teha.

Monday, June 6, 2011

Kuidas tutvustada ilusat Eestimaad

Anonyymseks jääda soovivale asulale anti võimalus tutvustada end lugejatele portaalis, mis räägib Eesti omavalitsustest. Seal ei ole reklaami, ainult lyhike tekst ja fotod informatiivsete allkirjadega - ideaalis just see, mis iga piirkonda kõige paremini iseloomustab.

Anonyymseks jääda soovivas asulas yht-teist tõepoolest leidub: Baltimaade suurim puithoone - 19. sajandi II poolel valminud kurttummade kool, 1928 ehitatud raudteejaam, kaks vana ja korralikku parki, tunnustatud helilooja mälestustahvel, rahvusliku ärkamisaja suurkuju haud, rahvuspoetessi synnikoht, 15.-18. sajandi kalmistu, varemeis mõisahoone, linnamägi...

Mida meie sõbrad kohalikust omavalitsusest siis läkitasid? Kaks pilti kohaliku Konsumi luitunud majakarbist, yhe riigilipu ja postipangaga postkontorist, yhe loetamatu sildiga ettevõtte sarast, kaks tyypilistest korrusmajadest, mida võib pildistada ykskõik kus. Paar pisut paremat fotot ka: kirikust, vallamajast, soisevõitu jõekäärust ja yhest kujust uue koolimaja ees.

Tõepoolest, kyllap on omavalitsejatel õigus: ju teatud mõttes sobibki nende asulat kõige paremini iseloomustama foto, mille keskel ilutseb larakas Konsumi logo, selle all aga kirjad "Brand outlet", "Lilled" ning "Apotheka". Raske oleks leida kaadrit, mis kohalikus kultuuriloolises kontekstis ytleks selgemini: "Ära tule, absoluutselt mõttetu koht!"

"There's only one good use for a small town: you know that you wanna get out," laulsid Lou Reed ja J. J. Cale. Ma pole seda vaadet kuigi tihti nii avalikult propageeritavat näinud. Värskendav avameelsus.

Miskipärast hakkas ikkagi kurb.


P.S. Ikka parem kui foto Savisaarest Valli baari ees. Yks anonyymseks jääda sooviv linnavalitsus pakkus seda ka.

Tuesday, May 24, 2011

Kirjutajate võim ja voli ehk Kuidas päästeti Päts

Üks esmesi katseid roppust piirata oli selleteemaline Briti seadus 1857. aastal, mida tuntakse ka Lord Campbelli seaduse nime all. See lubas pidada kinni ja hävitada iga trykitoote, mis tavaseaduse alusel ropuks mõisteti.

Täpsemaks määratluseks pruugiti kohtulahendit nimega Hicklin Rule, mis sai nime Londoni magistraadi Benjamin Hicklini järgi. Kõne all oli syydistus Henry Scotti vastu, kes avaldas katoliiklusevastase pamfleti "The Confessional Unmasked". Magistraadid mõistsid Scotti syydi, aga Quarter Sessionsi kirjutaja muutis otsuse ära, väites, et kavatsus oli syyta. Kysimus lahendati kõrgemas instantsis.

Ameeriklased venitasid 1873. aastal roppusevastast reeglit omakorda, kuni selle alusel sai ära keelata ka jutud rasestumisvastastest vahenditest ja abordist. Tolle seaduse nimi oli Comstock Law, postiteenistuse eriagendi Anthony Comstocki järgi.


***

Hunt selle seadusega (mis oli syydi heas hulgas jamas, mida James Joyce'i õnnetu "Ulysses" hiljem kannatama pidi), ent kohtukirjutaja mõtteviis mulle meeldib.

Praeguseks ma enam ei mäleta, kust, ent kusagilt ma lugesin järgnevat lugu, mis peaks pakkuma rõõmu kõigile Eesti omariikluse sõpradele.

Nimelt sai kunagisest Eestimaa kubernerist Bellegarde'ist hiljem Vene tsaaririigi trykiasjade peavalitsuse ylemus. Sellena valitses ta hea hulga kummaliste asjade yle.

Kui 1905. aasta mässu järel mõisteti Konstantin Pätsile surmaotsus, läks Päts maapakku. Tõsi, otsuse tegi välikohus, millel, nagu hiljem apellatsioonikohtus otsustati, polnud õigust inimeste elu ja surma yle otsuseid langetada. Aga Päts, tollaseks ajaks juba vana ja Poska käe all kogenud jurist, teadis, et elusal kaamlil on märksa parem võimalus oma mittekaamellust tõestada kui surnul. Nii et ta pysis Soomes ysna vagusi ja ootas.

Ära ootas. Meie armsa kuberneriherra Bellegarde'i hoole all andis trykiasjade peavalitsus nimelt siseministeeriumi vastava ukaasi välja ilma Pätsu puudutava kohtuotsuseta. Mul pole õrna aimugi, mis aastal see ilmus, millaks ja kuidas pidanuks viga parandatama, mis see kõik maksma läks, mis olnuks (või olidki ehk?) distsiplinaarkaristused või mida Bellegarde kui vana ja kogenud byrokraat ise asjast arvas.

Aga yks kelmikas ajaloolõik on see igatahes ning paneb mõtlema ysna mitmes suunas. Näiteks, kui palju elusid võiks byrokraatia säästnud olla, mitte yksnes hukutada. See kõik on mõnes mõttes ysna oluline. Maailm on yks, meie tahtmine teine, tulemus kolmas ning lõpp neljas. Eks hoia kinni, kust sa saad... ning lykka teine sisse.

Monday, May 23, 2011

Kuidas kalduda teemast kõrvale

Kui hakkad yht teemat uurima, leiad selle kohta märkusi igalt poolt. Avastasin just midagi lõbusat prantsuse "Entsyklopeediast". Noh, teate kyll, Sellest "Entsyklopeediast". Just-just.

Nimelt on seal artikkel Woolsthorpe'i nimelisest kylakesest Inglismaal. Algab see nii:

WOLSTROPE, ( Géog. mod. ) bourg d'Angleterre, dans le comté de Lincoln, où naquit Isaac Newton, le jour de noël, vs de l'an 1642
Ehk siis "WOOLSTHORPE (kohanimi) linnake Inglismaal Lincolni krahvkonnas, kus jõuluööl vastu 1642. aastat syndis Isaac Newton".

Ning edasi läheb terve artikkel Newtonist, "suurimast ja haruldasimast geeniusest, mi8s eales on kaunistanud inimsugu" jne. Woolsthorpe'ist rohkem mitte sõnakestki.

"Entsyklopeedia" ideoloogide arvates olnud nimelt (nii räägivad kõlakad) raisatud juba kyllalt tinti pyhakute elulugudele ja kuningate tegudele, tähtis olnud rääkida hoopis tavalisest ilmaelust. Ega keegi otse vastu vaielnud, ent mõned elulood smugeldati siiski teksti. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

"Balzac on prantsuse kirjanduse Eiffeli torn. Aga Eiffeli torn rajati..." Mäletate?

Friday, May 20, 2011

Kuidas teha sõltumatuid komiteesid

Lõik anonyymseks jääda soovivast bakatööst:

Newtoni tagasihoidlikkust rõhutavad tema tellitud portreed, millest Westfall (2007: 105) loetleb 23. Mis puutub enda suuruse tunnetamisse, siis annab sellest tunnistust tõik, et Leibniziga aastaid kestnud vaidluse käigus lasi Newton Londoni Kuninglikus Seltsis, kuhu nad mõlemad kuulusid, määrata selle lahendamiseks komitee, mille raporti kirjutas ei keegi muu kui Isaac Newton. Loomulikult mõistis komitee Leibnizi süüdi plagiaadis; raport ilmus Seltsi väljaandes, mille toimetas Newton, ning seda arvustas Seltsi Filosoofilistes Toimetustes pikalt, kuid anonüümselt jällegi Newton. (Westfall 2007: 96–97)
Westfall, Richard S. (2007) Isaac Newton. Oxford & New York

Thursday, May 12, 2011

Päevalehe sulgemine

Toreda pealkirja all "Eesti Päevaleht astub sammu tulevikku" kirjutab Vallo Toomet, kui õnnelikuks saavad Päevalehe lugejad sellest, et nyyd nad enam tasuta uudiseid lugeda ei saa. Kohe tuli meelde aeg, mil Ameerika kapitalistid olid kuristiku äärel, meie Nõüukogude Liidus pidime aga neile järele jõudma ja möödagi minema.

Mind huvitab, mida see asi tegelikult tähendab.

Eks see liigutus on kontserni yhtlustamispoliitika tagajärg. Manitski ähvardas EPLi kinni panna ning Luik loodab loomakese hädatappu vältida. Tõsi, Ekspressi tehnoentusiastlike praktikate pealesurumine ei ole alati kõige arukam teguviis, hoolimata Hõbemäe isiklikust rahulolust.

Samamoodi pressiti Maalehele Ekspressi kombed peale, sest "meie siin teame kõige paremini, kuidas lehte teha". Maalehel oli hoopis teistugune ärimudel, isehakanud targad lõhkusid sidemed seniste reklaamiandjate ja lugejatega - hoolimata sellest, et Maalehe ostmise eel oli just nimelt see kasumis ja Ekspress ei olnud. Aga noh, mis yhes kohas valesti, see teises jälle uuesti.

Ma ei tea, kuidas liikusid Ekspressi lugejad ja reklaamirahad, kui Ekspress sulgus. Neid arve oleks põnev näha, sest ilmselt hakkab EPLiga toimuma seesama. Põhikysimus on: kas lugejad suunduvad Delfisse või Postimehte? Kui Delfisse, mis avaldab Ekspressi, Maalehe ja EPLi uudiste kokkuvõtteid, siis pole kontserni tasandil mingit vahet. Tuleb kärpida kulud miinimumini ja las vireleb. Kui lugeja läheb Postimehe juurde, on lugu muidugi kurvem.

Jah, Postimees pani ka oma paberlehe lood mõne aja eest luku taha (ja ma ei tõesti ei usu, et neid olulisel määral ostetaks), aga Postimehel ja EPLil on mõningane vahe. Postimehe paberlugusid ymbritseb kohutav virrvarr kollasest ja poolkollasest pahnast: Elu24, endiste sopaajakirjanike vorbitud "teadusuudised", kõikuva kvaliteediga majandusuudised jne. Selle seas ei torka paberlehe kadu veebilugejale silma. Ses mõttes on PM võrreldav just nimelt Delfi, mitte EPLiga.

Mina olen Postimehest hoidunud just nimelt selle kollase läbu pärast, samamoodi Delfist. EPLi uudised ei ole eriti head, põhjalikud ega kiired, aga hädapärast ajavad asja ära ning ega mul enamaks aega olegi. Rahvusvahelisi ja kultuuriuudiseid loen niikuinii mujalt. Vahel on seal ka häid arvamusi olnud, ehkki toimetuse yldine meelsus (v.a Kadri Ibrus) läheb aina juhmimaks. Aga eks see on kogu Eesti ajakirjanduse häda. Head analyysi saab Praxisest ja Memokraadist.

Ega ma sellepärast nyyd oma tarbijakäitumist oluliselt muutma hakka. Lappan Päevalehe saidilt pealkirjad yle ja loen kord kolme-nelja nädala takka Sirpi, kui keegi Twitteris lingib. Võib-olla tõesti ERR, nagu Irve soovitas? Loodan ka, et jälle jääb natuke rohkem aega raamatute jaoks. Mul ootab Google Booksis lugemist terve virn suurepärast 17.-18. sajandi kirjandust.

Ei oleks iial uskunud, et Harri Kingot tsiteerima hakkan, aga tõepoolest: "EPL pole asendamatu. Aga nad vist seal EPL-is ei tea seda..."


P.S. Nagu ka EPLi kommentaariumis mainitakse, ei ole Ekspressi kontserni vaimustunud yleminek Apple'i suletud andmeformaadile kuigi nutikas. i-eesliitega asjad võivad ju ägedad olla, ent ennast nendega sidudes piiratakse kunstlikult võimalike tarbijate hulka. Aga noh, Hõbemäele ei suuda seda keegi selgeks teha.

Sunday, May 1, 2011

Töörahva püha puhul: Minu põlvkonna šibboleth

Postimehes räägib sotsioloog Raili Nugin põlvkondadest. Kenasti räägib, õiget juttu. Kohe lust vaadata, et ega ajalehedki kogu aeg valetada jaksa.

Mul tuli selle peale paar põlvkonnateemalist laulu meelde. Noh, nii... minu ajast. Kumbki omal moel protestiv. Eks toona oli muidugi suhteliselt selge, kelle ja mille vastu protestida, nyyd on see märksa keerulisem.

Esimene laul:


Teine laul:


Neid otsides leidsin kolmandagi, mis sobib kenasti illustreerima väidet, et pärast 1980. aastat syndinud mõnest kultuuritekstist enam aru ei saa. Ehkki, jah, vene keele oskus oli juba 1990ndate alguses nadi.

Eriti nauditav koos kogu ajaloolise irooniaga.

Thursday, April 28, 2011

Pensionirulett

"Pensioniplaan on tervik!" kiunub pank. "Ära hinda poole pealt!"


Tõsi. On jah tervik. Kõigele lisaks on see yhekordne katse. Põhimõtteliselt tõsisem kui isegi vene rulett: kui sul hästi läheb, saad vene ruletti uuesti mängida. Pensionile aga minnakse ainult yks kord. Kui vahepeal on keegi su säästude eest auto ostnud ja sellega vastu puud sõitnud (või harrastanud sellega võrdväärseid finantsoperatsioone), ei ole teha enam midagi.

No ja mille järgi peaks inimene, kes pole just investeerimisspetsialist, otsustama, milline pensionifond valida? Senine lyhike ajalugu ei näita midagi. Kui sa just selles eas pole, kus pensioni kogumisest enam praktilist kasu olla ei saagi, jõuab terve su pank enne su pensioniiga mitu korda omanikke vahetada, rääkimata strateegiast, osakonnajuhatajast või fondijuhist. Tegu on nii pikaajaliste protsessidega, et nende eest ei vastuta sisuliselt keegi - ammugi tänapäeva panganduses, kus tegevjuhtkond muretseb põhiliselt järgmise aktsionäride koosoleku, mitte panga saatuse pärast seitsmekymne aasta perspektiivis. Aktuaarid yritavad juhtide lyhiajalist mõtlemist vähehaaval tasakaalustada, ent lõplikke otsuseid nende teha ei anta. Pealegi on Eestis tegutsevate pankade omanikud enamjaolt mere taga, siinsete pensionäride saatus huvitab neid ysna vähe.

Ka Eesti riik, mis loob pensionifondide tegutsemiseks tingimused, ei ole pikas perspektiivis eriti usaldusväärne. Juba paarikymneaastane praktika on tõestanud, et kui häda käes, minnakse häbenemata kõigi sotsiaalprogrammide kallale. Ei ole pensionid, lastetoetused ega õppelaenud ykski see pyha lehm, millel vajaduse korral natuke verd lasta ei võiks. Pole oluline, kas mativõtmine on õigustatud või ei; kui mu pension on minust sõltumatul põhjusel väiksem kui ma arvestanud olin, ei aita ykskõik kui hea õigustus mul elektriarveid maksta.

Tunnen ysna mitut inimest, kelle pensioniplaan on täiesti teadlikult ja otsesõnu säherdune: töötan, kuni ära suren. Ja nende seas pole sugugi ainult teismelised või varases keskeas tehnofriigid. On isegi neid, kes võiks juba praegu pensionil olla. Kui su pension ei võimalda eluaset ylal pidada, mida muud sa siis teha saad kui töötada? Kui su palgast ei ole lihtsalt võimalik midagi koguda, mida sa siis plaanitsed?

Ega siin polegi eriti midagi teha. Kui, siis võiks ainult pangad oma krokodillipisarad ära pyhkida. Eesti ettevõtted ei ole yldiselt eriti vastutustundlikud ning usinale teesklusele vaatamata pole seda ka pangad. Kui selle asemel, et laenubuumi ajal yksteise võidu laenutingimusi leevendada ja igale uksest sisse astujale poolvägisi laene toppida, oleks Eesti pangad jätkanud lihtsalt tavapärase ratsionaalsusega, oleks paljudel inimestel probleemid märksa väiksemad ning pankadel endil rahulolevamad kliendid.

Ning enne, kui keegi hakkab jälle pihta hädakisaga, et ma teen ilmsyyta pankadele liiga, kuna igayks vastutab oma laenude eest ise, tuletan meelde, et pangad myyvad teadupärast usaldust. Selle hulka kuulub ka usaldus, mis inimestel on pankade ratsionaalsuse suhtes: on loomulik eeldada, et pangal on parem oskus hinnata eraisiku laenuvõimet kui tal endal, ning sama loomulik on eeldada, et pank eelistab pikaajalist kliendisuhet kliendi kiirele tyhjakslypsmisele ja pankrotistamisele, et siis tema kinnisvara otsas istuda. Praktikas pangad kahjuks klientide usaldust ei õigusta - ei Eestis, Iirimaal ega USA-s.

Loomulikult on ka pankur täiesti tavaline inimene. Enamasti ei viitsi temagi mõelda, otsib lihtsaid lahendusi ja läheb teiste omasugustega pikalt arutlemata kaasa. Kui kõik ymberringi räägivad majanduse igikestvast edust, pyyavad ka fondijuht ja analyytik oma töökohti säilitada ning ei hakka iga võlakirja pärast lõputult ohkima. Kyll pärast selgub, kas oli rämps või polnud. Muidu võetakse tööle keegi entusiastlikum, kelle silmad rohkem säravad ja suu laiemalt naeratab.

See kõik on äärmiselt inimlik ja igati mõistetav. Aga oma õnnetu hala, teate, lõpetage ikkagi ära. Neid, kelle põhiline lootus on töö juures surra, see niikuinii ei veena. Ainult sydame ajab pahaks.

Wednesday, April 27, 2011

Aed

Taastusravihaigla aknast paistavad õunapuud. Seegi oli kunagi kellegi aed. Aga kelle, ei tea enam keegi.
Nii nagu väljas, nõnda ka sees.

Wednesday, April 20, 2011

Teine sugupool

Avastasin täna hommikul, et statilises leibkonnauuringus peavad inimesed valima oma leibkonnale pea. Selge on see, et perekonnas saab olla ainult yks pea: yks rahvas, yks perekond, yks Juht. Mõni võiks siinkohal pikalt jutustada, kuidas statistika abil yhiskondlikke võimustruktuure kinnistatakse, aga mina praegu ei viitsi.

Artise kino reklaamib oma Euroopa filmide festivali plakatitega, kus kenad noored pyksata naisterahvad ungari, rootsi ja kyllap mõnes muuski keeles meelitavad: ykskõik mis keeles ma räägin, ikka olen ilus vaadata.

Ausõna, mulle meeldivad ilusad paljad naisterahvad. Botticelli "Venuse syndi" vaataks või söömata - eriti Monty Pythoni Münchhauseni-filmis, kus Venust kehastab Uma Thurman. Mõnikord tekib siiski tunne, et neid on, vabandage, kuidagi liiga palju. No mis pagana loogika ses kinoreklaamis on? "Mis sest, et aru ei saa, tule ikka vaatama!" Kas Artis kavatseb subtiitrite pealt kokku hoida või näitab Ungari pornot?

Millaski reklaamiti mu töökoha vastas bussipeatuses mingit spordiklubi - jälle yhe vaese tydrukuga, kel polnud raha pykse osta. Ei saanudki aru, kas see oli siis nudistide klubi või milles asi. Naabermaja ees kipub parkima auto, kus napis rõivas neiuke kutsub pabereid paberihunti toppima. Mis seos seal olema peaks? Vagina dentata ja kastratsioon?

Miks yleyldse peaks kõike siin ilmas paljaste naistega reklaamima? Kas on tõesti kindel ja kontrollitud, et naistel kunagi raha ei ole, välja arvatud lesbidel? Need viimased on muidugi pururikkad, mhmh.

Kuuldavasti tahavad toredad inimesed teha Uut Rohelist Erakonda, kus kõik oleks Teisiti: keegi ei petaks, keegi ei varastaks, keegi ei teeks teisele liiga. Muuhulgas mõeldakse ka sugulisele ebavõrdsusele: "Erakonna 10 esimese Riigikogu saadikukandidaadi seas on vähemalt 4 teisest soost kandidaati ja nende järjestus on üle ühe."

Huvitav, milline see vähemusse jääv "teine sugu" siis on? Ma pakun, et mehed.

Saturday, April 9, 2011

Kuidas teha mitteuudist: juhend algajale ajakirjanikule

Võta aluseks tõik, et midagi ei juhtunud. Pane see pealkirja. Jätka sellest kirjutamist kogu uudise vältel.

Kui sa midagi mainid, ära lisa yhtki yksikasja. Kui sul on paari fakti jagu taustainfot, võid teha igast sellisest omaette artikli. Mis sellest, et igayks võib leida need faktikesed Google'ist või Wikipediast kiiremini ja mugavamalt, sinu päevatöö saab nõnda tehtud.

Pole vaja midagi uurida, pole vaja midagi seostada, pole vaja isegi kelleltki kommentaari kysida. No olgem ausad, kuidas sa ikka kysid kelleltki, miks midagi pole juhtunud ja ei juhtu veel tykk aega? Piinlik on ju.

Nii pole vaja leiutada isegi põhjust, miks teema jutuks võtta. Suurem jagu asju siin ilmas synnib igasuguse põhjuseta, miks mitte siis ka leheartiklid?

Ja tulemus on siin: "Michelini tärne niipea Eesti restoranidele ei tule".


P.S. Ohjah, Martin-poiss, ma tean kyll, et sa oskad paremini ka, aga see käkk on tõesti Eesti rahvusringhäälingu vääriline.

(Vaata ka: "ERR Liibanonis: oodata on arenguid". Algversioon oli nii loll, et isegi ERRi paadunud toimetajatel hakkas häbi ja see pyhiti vaikselt vaiba alla. Nagu elu hiljem näitas, oli uuendatud versioon "ERR Liibanonis: tundub, et röövijad teevad viimaseid tõmblusi" muidugi samuti totter.)

 
eXTReMe Tracker