Monday, December 27, 2010

Tigeduse tagapõhi

Tõnn Sarv mõtiskleb, mis teeb eestlased tigedaks, jõudes välja ysna levinud arusaamani: tigedaid on tegelikult vähe, ent tilk tõrva tikub ikka meepotti rikkuma, eriti kui see tilk just su enda viimasesse lusikatäide satub. Mure tuleb majja siis, kui meesöömist tõrva tõttu maha jätma hakatakse.

Pakun siiski, et yksikud ehtsad tigedikud polegi probleem. Õhkkond või kultuur muutub siis, kui täiesti tavalised inimesed hakkavad tigedalt käituma. Vaevalt nad kuskil loomult märksa tigedamad on kui mujal, inimese bioloogia nii kiiresti ei muutu.

Mis ajab inimese pahuraks ja torssi, äkiliseks ja yle reageerima? Sant ilm ja luuvalu, taskutiisikus ja muidumured. Tagumise tiiru peal ehk eesmiste faktorite mõjul juba ka pahandused sõprade ja perega, töökaaslaste ja muidututtavatega.

Teatud mõttes objektiivsed põhjused kõik. Leebe ja meeldiva ilma yle pole meil põhjust uhkustada. Eesti rahvastiku tervisega on nii, nagu parasjagu on (st, ega suurt ei ole). Niigi nirule elatustasemele keeras kriis vindi peale, buumiaegsed laenuvitsad peksavad ja pitsitavad. Lahutuste arvu ma eriliseks näitajaks ei pea, alatisi alimendiprobleeme ning ses suhtes juba riikliku poliitika taseme saavutanud ykskõiksust aga kyll.

Mis me siis teeme? Parandame riiki, edendame rahvameditsiini ja soojendame jõudumööda kliimat. Vahepeal käime yksteise järel riburada pankrotis, siis saab võlgadest vabana jälle otsast alustada. Kyll Rootsi pensionärid ja yhistud selle ära kannatavad. Ärgu parem nurisema tulgu, muidu hammustame, vot.


P.S. Erinevalt Tõnnist poleks ma nii kindel, et Oru Pearu tingimata tige oli. Mingi sihelmine rahutus või rahulolematus teiste ja iseendaga temas peitus, seda kyll. Aga ega ma algteksti ammu yle lugenud ka pole. Viimati nägin Pearut yhes tykis koos kõneleva koeraga.

Sunday, December 26, 2010

Päikesepoisid: Kingisoovitused

A: Kas X-le sobiks kinkida Kristiina Ehini luulekogu?
B: Ehinit? Miks ei, ikka võib.
A: Aga Triin Soometsa? Kas sa teda tunned?
B: Isiklikult mitte. Lugenud natuke olen.
A: Kas ta Y-le sobiks?
B: Kas ta tahab, et luule oleks ilus?
A: Ei, ta tahab, et luule oleks huvitav.
B: Hm. No siis võib.
A: Aga Elo Viiding?
B: Igayhele ta ei istu. Ilusast luulest hoiab ta ikka ysna kaugele. Samas, huvitav on ta kohe kindlasti.
A: Kalju Lepik?
B: No see on kindla peale minek. Lepik on Lepik.
A: Lepik on Lepik jah. Kas sul Kaalepi "Muusad ja maastikud" on?
B: See on see paks?
A: Jah, kõige viimane.
B: On. Väga hea.
A: Selle ma ostan siis endale.

Saturday, December 25, 2010

Pime jõul

Väljas on pime.



Tykati suisa tontlik.

Kirikus on pime, sest usk on oopium rahvale.
(Kirik suhtub oopiumiurkasse nagu Säästumarket Stockmanni.)

Toas on kah pime.
Kahjuks ei varja see mu kunstiannet.

Friday, December 24, 2010

Kuidas Elektriraudtee oma maine ära kujundas

Eilne jõulueelne mööda linna jooksmine lõppes sellega, et seisin Balti jaamas rongi kõrval ja ootasin põnni, kes saabus Haapsalu bussilt viimasel minutil. Astusime rongile ja uksed pandi kinni.

Rongil selgus, et tunaeilse Aegviidu õnnetuse tõttu myydi pileteid ainult Raasikuni. Kui alguses oli konduktor kahtlevam, saabus lõpuks ka selgus: Raasiku ongi uus lõpp-peatus. (Ehk nagu moegurud ytlevad: valge on uus must.) Elektrirongid ei pidavat Kehrasse enam mahtuma ja kuna Elektriraudtee tellitud bussid olevat Kehras, tulevat neid oodata.

Raasikul imetles umbes kaks bussitäit rahvast yht ysna tavalist rohelist lõõtsikut, mis lumes kinni seisis. Pyydsime bussi lahti lykata, aga maa oli pehme ja kallak, ei läinud ta kuhugi. Lõpuks tuli aru pähe ning kobisime kohalikku poodi sooja.

Poerahvas teadis jutustada, et see oli samal päeval juba teine buss, mis samas koha kinni seisis. Ei tea, miks nad tahtsid otse perrooni äärde sõita, kus ymbergi pöörata ei saa; suvel olla kõik bussid kenasti poeesise platsi peale jäänud. Nojah, egas inimesed õpi.

Poes seisime kaks tundi. Kohalik bussike, mis meid Aegviidust edasi viima pidi, oodanud rahvast pool tundi ja sõitnud siis minema. Bussijuhiga peeti kyll mitmelt poolt läbirääkimisi, et tulgu meile Raasikule järele ja viigu ära, kyll hädalised kõik kinni maksavad, aga ei, too ei saanud oma ylemusi kätte ja omapäi otsustada ei riskinud.

Õnneks oli poes lahke rahvas. Mina sain kaks topsi kohvi, rõnga vorsti ja plasku viletsat brändit, põnn paki kypsist, limonaadi ja hamburgeri. Suurem jagu hädalisi kyll midagi ei ostnud, niisama kygelesid ja vahtisid aknast välja. Väljas oli põnevalt pime.

Vahepeal sõitis yks diiselrong mööda; too miskipärast pääses kyll läbi, ehkki elektrilised ei pidanud enam Kehrasse saama. Keegi ette ei hoiatanud ja ega me oleks siis Aegviidust ka kuhugi minna osanud. Jala viisteist kilomeetrit, kompsud ja kodinad kaenlas, aitäh. Yks naesterahvas oli mingi päris suure asjaga, midagi redelisarnast vist.

Tuli ka traktor bussi tõmbama, ent osutus liiga tillukeseks. Suuremat meie ära oodata ei jõudnudki. Kaks tundi hiljem teatati, et varsti tulevat Narva rong ja viivat kõik Aegviitu, ent meile pidi juba väimees järele tulema. Tegime siis poele paar tiiru peale, et majapidamist kõige vähegi vajalikuga varustada. Puudus oli kõigest, alates rukkijahust ja lõpetades teega. (Nyyd tuli just meelde, et tuletikud unustasin ikka ostmata.) Kokku saime viis kotitäit tarvilikku träni. Noh, asi seegi vaesel ajal.

Enne elektrirongiga sõitmist mõtlen edaspidi kyll kaks korda järele, kas ma ennast tõesti piisavalt vihkan. Kõigile Elektriraudtee ylemustele soovin aga siiralt ja lahkelt jõuluks tripperit ning uueks aastaks luumurde igale jäsemele.


P.S. Ega selles kõiges pole ju midagi uut. Monopol käitub juba ammu nagu monopolid ikka: sõitjaid teavitama ei vaevu, muudab graafikut oma tujude järgi ning laseb oma veebilehe disainida peadirektori alaealisel purjus lapselapsel. Lisaks veel sõidukaardi systeem, mis matkib Tallinna yhistranspordi totrusi. Kui ei meeldi, luuser, sõida mõne teise firma rongiga.

Monday, December 13, 2010

Kokandus kodus ja võõrsil

Iseendale keeta ja kypsetada tundub enamasti kuidagi mõttetu. Näsid võileiba ja lepid sellega - või siis keedad pakisuppi. Teistele vaaritada on palju lõbusam. Sestap leppisin mineval nädalal kokku kulinaarse kylaskäigu.

Et mul on ilmateadetest ysna ähmane ettekujutus, ei osanud ma muidugi arvestada, et samal päeval paneb keegi kohalikule lumetormile nime kunagise Valge Maja töötaja järgi, justkui oleks meilgi Eestis orkaanid. Igatahes suhtun nyyd Monikasse suure tänutundega, sest just tema tõttu venis kylaskäik venis yhe õhtu asemel kahepäevaseks. Aitäh muidugi ka lahkele võõrustajale, kes mind ulu all pidas ja välja kylma kätte ei saatnud. Kahe päeva jooksul tegin tööd kokku vast ehk tund aega, mis on õppepuhkusele vaatamata hea saavutus - kodus kipub ikka sydametunnistus kripeldama, sedakorda aga ummistas lumi Elisa võrgu lõplikult. Aasta parim puhkus, justkui jõulukink.


***

Mõtlesin, et katsetaks yle teab kui pika aja taimetoitu. Tundub, et õnnestus. Sihtgrupp sõi ja kiitis.

Ega seal tegelikult midagi keerulist olnud. Riivsaias paneeritud ja võis praetud baklažaanid, peal peotäis rukolat, pisut kyyslauku ja viilakas mozzarellat. Salatiks kõrvale tomat, rukola, oliivid, feta, pannil röstitud pähklid ja pisut pipart, kastmeks oliiviõli ja valge veiniäädikas. Kusjuures soola tõepoolest polnudki. Mõni pani juurde, aga mina selle järele vajadust ei tundnud, ehkki söön soola kindlasti yle Eesti keskmise. Kyllap teeks head, kui sagedamini selleta läbi ajaksin.

Märkus iseendale: kyslat ja rukolat võinuks rohkemgi olla. Oliive varu teine purk ka, esimene syyakse kokkamise käigus ära. Ning leivakraam on tegelikult ylearu.

Mis veel haruldasem, proovisin kätt ka magusa kallal. Jällegi, ei midagi liialt komplitseeritut, lihtsalt maasikad suhkru ja myndiga veinis. Ise olin muidugi kerges paanikas, sest ega ma magustoite yldiselt ei harrasta. Nagu selgus, sobivad kylmutatud maasikad kyll, suhkur ei pea tingimata olema kuldne ega vein Beaujolais, sobib ka tavaline ungarlane - antud juhul György-Villa Merlot.

Taas märkus: rohkem mynti. Ja enne serveerimist võiks natuke segada. Pealpool oli pigem vein ja põhjas maasikamahl, samas on just tasakaal kõige mõnusam.

Huvitav, kas tänavune Beaujolais on juba väljas ja otsas? Ekspressi ma enam ei loe ja ega seal Keskülagi ole, kes sellest kirjutaks. Keegi mulle ytlema kah ei tule.


Järgmisel päeval sain veel eksperimenteerida, kui konstrueerisin pisikesest hakklihapeotäiest, sibulast ja ylejäänud riivsaiast kotletid. Ei julge lubada, et esimest korda elus, aga viimase kahekymne aasta jooksul kyll kotletitegu ei mäleta. Võib-olla varem tegin. Tulid täitsa söödavad, ainult pisiksed ja kidurad, nagu poleks neid noorespõlves piisavalt toidetud. Eelmise päeva jääkidest syndis kõrvale uus salat ning kuuldavasti sai pererahvas myndist veel kolmandal päevalgi teed keeta.


***

Pyhapäeval kodus istudes mõtlesin taas toidule. Kylmkappi ja selle ymbrust uurides lendasid gurmeemõtted siiski kiiresti kuradile.

Supipotti kogunesid tohletanud kartulid, kuivanud porru ja jäätunud porgandid. (Kylmkapp võtab tööd nii tõsiselt, et mul on nyyd pool purki hapukurgijääd.) Maitseks viimased peterselli- ja sellerijuurejäägid ning paar vart piparrohtu, mis oli peaaegu värske. Noh, vähemalt siis, kui see mu majapidamisse toodi. Suvel vististi.

Tegin toas muud tegemist, kuni nina kõrbelõhna tundis. Esimese hooga asi väga hull ei tundunud, aga põhjakihi kartulitest lõpuks asja ei saanudki. Muust supist syndis hoopis kausitäis hautist, milles söe maitset pyydsid varjata vyrtsid. Ei õnnestunud. Pakinuudlid on ikka kindlam kraam.


***

Järeldus? Tuleb rohkem kylas käia.

Wednesday, December 8, 2010

Inimrämps

Ajendatuna yhest õilsatele pyydlustele vaatamata mitte just ydini väga viisakast artiklist (vahest ehk minu jaoks mitte piisavalt viisakast), kirjutas yks mu tuttav ilus inimene nii:

Ma arvan lihtsalt oma paratamatus optimismis, et see inimene, kes mulle käratab “mis sa tuigud, pimeloom, raisk” ei ole tingimata rämpsinimene. Ta ei kärata nii mitte tingimata sellepärast, et ta ei oskaks inimestega arvestada põhimõtteliselt vaid sellepärast, et ta ei oska selles situatsioonis teisiti käituda. Ta ei oska ennast viisakalt väljenduda, ka tema võib tunda ennast halvasti, et ta teisele otsa sõitis, aga tal kanaliseerub see vihaks, mitte vabandamiseks.
Kogu see diskussioon on väga huvitav, selle eeldused ja järeldused samuti. Soovitan lugeda pikemalt Punase Hanrahani blogist. Tahtsin vaid (depressiivse vaikuse vahepeal) deklareerida oma isikliku arvamuse (mille enamasti ja enamikus asjades eelistan hoolikalt maha vaikida).

Olles ka ise talumatult äkilise iseloomuga, ei usu ma siiski, et oleks olemas rämpsinimesi. Ma võin väljenduda aeg-ajalt vahkvihas kuidas iganes, ent sygaval sisimas solvaks selline väljendus mind ennast. (Samamoodi jälestan ma iga meesterahvast, kes kõneleb "eitedest" selle sõna argikeelses tähenduses. Olen, jah, ilge snoob. Soovitan sama kõigile, kes minuga mingil põhjusel suhelda tahavad.)

See ei tähenda, et ma poleks mõne inimese seisukohtade suhtes kardinaalselt vastupidisel arvamusel. Ikka juhtub. Ma pyyan vaid - kuni vähegi suudan - eristada inimest tema seisukohtadest ja arvamusavaldustest.

See ei tähenda, et ma kellegi arvamusele vastu ei vaidleks. Ikka juhtub. Vahel ka ysna energiliselt.

See ei tähenda, et ma kellegi (arvamusest tulenevatele) tegudele vastu ei vaidleks. Ikka juhtub. Kahtlemata olen ma võimeline mõne inimese maha tapma. Silm ka ei pilgu. Samamoodi laseksin maha ka marutõbise koera. Mul oleks loomast kahju, võib-olla väga kahju. Aga ma vajutaksin päästikule.

Nimetamata teda rämpsuks.


P.S. Tundub, et mingis ysna kummalises mõttes tunnen ma hingesugulust Immanuel Kantiga. Kant protestis kyll inimese vahendiks muutmise vastu, ent lahterdamine eri järku või kasti inimesteks tundub mulle samavõrd välistavat inimese eesmärgina, nii nagu vana hea Immu seda enesest- ja ainumõistetavaks pidas. Oleme ehk mõlemad yllatunud: mina ja Immanuel.

Friday, December 3, 2010

Mis meid kõiki seob?

Mis on yhist tulekahjul, modellidel ja kunstniku uppuval laeval?

Kommentaarid,
kommentaarid,
kommentaarid.

Ehk ongi see eestlaste rahvusyhtsuse alus, tugi, side ja kondiliim.

Pakun välja kunstilis-poliitilis-iroonilis-meediakriitilis-reflektoorse projekti: riputage yles Eesti põhiseadus, laske seda vabalt kommenteerida (poetades aeg-ajalt linke meediaväljaannete kommentaariumitesse ja popimatesse blogidesse) ning andke aasta pärast trykki kommenteeritud väljaanne. Kas riigikogu selle kinnitab, on juba tema mure; rahva mandaat on igatahes olemas. Noh, kes teeb ära?

Thursday, December 2, 2010

Jõulueelne hõrgutis

Jõulude eel ja järel on teadupärast vaene aeg - enne korjad raha jõulukinkideks, pärast lakud haavu. Erilistest piduroogadest pole juttugi, lyrbi oma pakisuppi ja ole sellegi yle õnnelik. Aga vahel siiski tahaks midagi uut.

Mõtlesin läbi lumestunud linna koju vantsides, et otsiks kapist makarone ja teeks midagi pasta sarnast. Võileibu ei saanud ju teha, leib sai eile otsa. Paraku oli pakipõhjas vast ehk paarkymmend kidurat sarvekest, ei neist saa muud kui lahjat suppi. Kaevusin siis sygavamale kappi ja otsisin asendusaineid: purk tatart (oo, haruldus, seda tuleb hoida), purk herneid (miks mitte, aga... mõni teine kord), riis (ei, mulle ta tõesti meeldib, aga alles viimati oli), kruubid... Kruubid? No miks mitte kruubid.

Niisiis keetsin hakatuseks pool potitäit kruupe. Lisasin neile kuubiku loomalihapuljongit (et oleks midagi tiba rammusamat), seejärel peeneks hakitud tomatit, porrut ja rohelist sellerit (vitamiinide pähe) ning viimase jupikese Poola valgehallitusjuustu (Säästukast leidsin, mõnusalt vänge). Kõige otsa basiilikupuru ja röstitud sibulahelbeid. Natuke hautada, läbi segada ja taldrikule.

Nime ei oska ma sellele toidule anda, kuid maitse sai yllatavalt hea. Väljanägemiselgi polnud viga, ilus kirev teine. Paremas seltskonnas oleks võinud sinna kõrvale veinigi lahti teha.

Kui keegi nyyd midagi eriliselt peent ootas, on ta praeguseks väga pettunud. Oma viga. Kirjandusega, muuseas, on tihti nagu toiduga: kes lauda istudes pretensioonid kaasa toob, jääb paljust heast ilma.

President Pätsu ökovanker

Aeg-ajalt nurisevad ökoinimesed ameeriklaste kombe pärast odavat bensiini raisata. Eks sama suhtumist leia mujaltki, kus naftat toodetakse: sõjaeelsed Iraagi-kirjeldused on ses suhtes kaunis võikad, Siberi leegitsevaist tõrvikuist oleme kõik kuulnud (mõni ka näinud) ning ega meie siin Eestis pole kah siiani yle saanud uskumusest, et bensiin peab olema odav ning yhistransport on vaestele.

1930ndate majanduskriisi aegu oli USAs kasutusel säherdune mõiste nagu Hoover wagon, eesti keeli siis vast ehk Hooveri vanker. Nime sai see 1929-1933 valitsenud president Herbert Hooveri järgi. Nii kutsuti nimelt autosid, mida eelnenud majandusbuumi aegu laialt osteti (aitäh Henry Fordile), kuni selgus, et bensiini ostmiseks ei jätkunud raha - ning seetõttu rakendati hobused auto ette. Eks osariigid väänasid kytuseaktsiisist, mis said, ning see ajas asja veel hullemaks.

Pilt: Wikipedia/Saskatchewani ylikool, 1935

Kanadas kutsuti hobujõul liikuvaid autosid toonase peaministri Richard Bennetti järgi Bennett buggy'deks ehk siis Bennetti kaarikuteks. Eestis oleks sarnane nähtus võinud olla Pätsu vanker.

Kui bensiinipuudus on nii suur, et sedasorti terminid rahvasuus levima hakkavad, pole mingi ime, kui kõik veel aastakymneid hiljem bensiinis kymmelda tahavad. Samamoodi meenutavad inglased oma talongimajandust.

Me kõik kipume mõnikord yle reageerima.

Saturday, November 27, 2010

Kadunud kaardi saladus

Käisin mitu päeva tööl ringi ilma uksekaardita. Kes teab, kuhu ma ta pista võisin - töölaual ega sahtlites polnud, kodus raamatute vahel ega diivanipragudes samuti. Arendasin välja asjakohased nipid ja tehnikad.

Lift lubab ilma kaardita sõita esimesele korrusele. Seal käib palju rahvast, saab hääletada.

Õigest koridorist ymber nurga käänates ja yles minnes pääseb kolmandale korrusele. Kui nina vastu ukseklaasi suruda ja abituid liigutusi teha, laseb mõni mööduja ikka sisse.

Ukse tagant võib ka toakaaslastele helistada ja laulda: "Laske sisse mardisandid, kaske, kaske!" Samuti saab neilt kaarti laenata, kui on tarvis korraks maja peale lipata.

Lõunal on kasulik käia kellegagi koos.

Jne.

Lõpuks kysisin fuajeest ajutise kaardi, millega igale poole ei pääse, aga hädaga ajab asja ära. Hästi ei tahtnud kyll töötada ning liftil ajas korraks juhtme kokku, punased ja rohelised tuled vilkusid ilusasti.

Mõistagi oli kaart mul kogu selle aja kotis, tassisin teist mööda ilma ringi ega teinud märkamagi. Nyyd on tal natuke solvunud ilme.

Friday, November 26, 2010

Suitsukanajalajäljed kultuurirahva hinges

Sel ajal, kui teised lõunal käisid, lugesin mina värsket Vikerkaart, Kalev Kesküla erinumbrit. Oma kolm või neli autorit järjest meenutasid "Elu sumedusest" peamiselt seda, kuidas kultuuritoimetajad istusid Kalamaja rannas ning olid õllekõrvased suitsukanajalad toetanud värskele Sirbile. Ju need kanajalad meie kultuurirahvale hinge peale käivad.

Mulle ka. Mõtlesin - mis mõtlesin, tundsin! -, kuidas tahaks õlut ja suitsukana. Yksvahe olid kõik turud neid Meerikamaiste kaheksa- või kymnekoivaliste kanade suitsujäsemeid täis, Bushi koibadeks hyyti. Tõsi, toona sai neid ikka rohkem veini kõrvale järatud - õilis Monastõrskaja Izba, mille väärtusi Keskülagi korra avalikult kaitses, kui järjekordne kodanlasest veiniaadlik tudengite lemmikjooki põlastama kippus. Rahvasuu hädaldas, et kanad olla steroididest pungil, nii nagu neid tervisehysteeriaid ikka esinema kipub. Hädaldas kyll, aga täis suuga.

Ei ole nyyd enam odavaid kanakoibi, otsa said nad kõik ja uutel kanadel on ainult kaks jalga. Ei ole ka Kesküla.

Mis sest rääkida, lähemas perspektiivis ei ole õlutki. Lõunalt tulijatega oli juttu uhkest raamatuesitlusest: võidaks ju sealgi õlut ja suitsukana pakkuda, reedene päev toob Sirbi sõrmede pyhkimiseks ise kätte. Igati viisi- ja moodupärane yritusevorm, kirjandussegi raiutud.

Aga ei, kultuursed ollakse. Kirjandusega tegele vabal ajal. Ja kes seda Sirpi ikka loeb.

Thursday, November 11, 2010

Koer kirikus ja siga elutoas

Aastaid tagasi nentis yks mu sõber: "Tartu toomkiriku yhes nurgas s...b koer, teises aga peab ylikooli kogudus jumalateenistust. Ainult luterlased saavad millegi niisugusega hakkama."

Viimasel ajal on mul endal mõnel pool sarnane tunne olnud. Mõistagi hoopis teistsuguses kontekstis - ma ei ole kuigi religioosne ning igatahes mitte kristlane. Kuid kahtlemata saab midagi niisugust tekkida yksnes juhul, kui jutt on millestki sinu jaoks olulisest.


***

Olen ylikooli hingekirjas olnud nyydseks pea kaks aastakymmet, kui väiksemaid pause mitte arvestada. Olen kuulanud loenguid vähemalt neljas teaduskonnas, mõnd eri õppejõudude esituses isegi kolm korda. Selle aja jooksul olen näinud nii mõndagi: ysna erineval tasemel õppejõude ning ka yliõpilasi. Aga see pilt, mis praegu avaneb, mulle kyll rõõmu ei tee.

Kahtlemata ei ole mina oma ihusilmaga näinud ylikooli kuldset õnnepõlve ning vaevalt seda iial olnudki on. Alati on leidunud õppejõude, kes astuvad auditooriumi ette ning hakkavad uimaselt inisedes õpikuteksti kordama. Alati on leidunud ka yliõpilasi, kes ei oska korralikult yhtki keelt ning on võimetud koostama pikemat kui kolmesõnalist mõttekat lauset, rääkimata selle mõistmisest. Ainult et miskipärast näib mulle, et neid polnud varem nii palju.

Ega sest olekski suurt häda, kui aeg-ajalt ei oleks nõutud, et niisuguse seltskonnaga tuleb seminaris diskussiooni arendada. No mida sa räägid Delfi kommentaatoriga, kes kirjavigadest kubisevas tekstis demonstreerib enda teadmatust ajaloost, poliitikast, kultuurist ning käsiteldavast teemast? Aga kui õppejõul ei teki kysimust, kuidas säherdune monstrum keskkoolist välja lubati, rääkimata ylikooli vastuvõtmisest, mis siis minagi kobisen. Mina kvaliteedi nimel võitlemise eest palka ei saa, egas ma haridusminister ole.

Tõsi, motivatsioon oma aega sellele kõigele kulutada langeb muidugi nullini. Pyyan yldiselt ikka valida seltskonda, milles liigun - mulle meeldib, kui see mõjub arendavalt, mitte ei tekita mõnusat yleolekutunnet. Nyyd pean paraku nentima, et isegi sõpradega koos joomine inspireerib mind intellektuaalselt enam kui mõni loeng või seminar. Loodetavasti jätkub mul kõigest hoolimata kannatust see õnnetu ylikoolikujuline toode ometi ära lõpetada, et võiksin seejärel nelja tuule poole kaduda. Enda äkilist iseloomu tundes pole ma ses kahjuks enam sugugi kindel.


***

Mõni päev tagasi avastasin, et eesti Vikipeediasse on siginenud uus kaastööline. Paraku koosneb uue tegelase väärtuslik ja hoolas panus peamiselt seosetust lalinast ja huilatustest tihedalt seotud teemaderingis varakeskajast ja hetiitidest taoistliku alkeemia ning pseudoteaduslike majandusteooriateni. Loomulikult puuduvad selles nii mõte, viited kui ka õigekiri.

Mul pole midagi yhegi teema käsitlemise vastu Vikipeedias, kuid see peaks toimuma entsyklopeediaartikli vormis. Ka õigekirjatus pole otseselt probleem: mu sõprade seas on dysgraafe, kuid nende teksti on võimalik parandada. Nad on nimelt vaimselt terved, nende kirjatööd ei sarnane kadunud Ylo Kiple omadele: "Maailma võimu tõde, prii tuba, yksindus ja selts."

Yks grafomaan jõuab toota päevas rohkem teksti kui mitu toimetajat nädalaga parandavad. See tähendab ent, et needsinased toimetajad ei tee midagi muud kasulikku. Läbu jääb internetti aastateks.

Tihtipeale tuleb mul diskuteerida inimestega, kelle arvates Vikipeedia ongi yks mõttetu saastahunnik: seal pole ju selget autorsust, retsenseerimist ega ranget kaastöötajate valikut. Päris nii see kõik tegelikult ei ole, ent toimuva taustal on aina raskem vastaspoolt veenda. Ega ma ise ka varsti enam usu.

Kui yhes nurgas reostab keegi, kes vajaks tegelikult hoopis arstiabi, ei näe ma mingit mõtet teises nurgas viiteid, õigekirja ja stiili toimetada. Kogu see töö mattub usinate hullude märatsemisse, kelle jaoks minu töölaud on yksnes kemmergusein, kuhu saab vabalt sodida. Milleks siis niigi nappi aega raisata?


***

Nagu korduvalt yteldud (ja mõned inimesed iialgi vist ei mõista), huvitavad mind mitte yksikjuhtumid, vaid yldistused. Ma näen siin märksa laiemat kysimust kui yks permanentse reformi käigus ära solgitud provintsiylikool või veebientsyklopeedia perifeerse haru personaliprobleemid. Oluline kysimus on hoopis see, kuidas peaks sedalaadi olukordades inimestega käituma.

Jah, enamasti olen minagi leebe ja inimsõbraliku lähenemise poolt. Aga mitte alati. Kõik kohad maailmas ei ole hooldekodud, kus iga inimest tuleb avasyli vastu võtta. Kui kuskil tahetakse midagi konkreetset saavutada, tuleb leppida paratamatusega, et kõik inimesed sinna ei sobi. Leebelt võib ka kyynarnukist kinni võtta ja uksest välja talutada.

Jah, muidugi on see kohutavalt julm ja jõhker. Ent nunnutamine ei ole tegelikult inimsõbralik. Tyhja sellest, et kõigi võrdseks kuulutamisel lahkuvad esimestena need, kes ka mujal hakkama saavad - nemad võivad enda eest ise hoolitseda. Kuid ka need õnnetukesed, kelle tõttu latt muru kõrgusele lastakse, tajuvad varem või hiljem ebamugavust. Ega siga ennast elutoas tegelikult hästi tunne, õues on parem ja kodusem.

Kahtlemata leidub ka teisi seisukohti: õilsamaid ja ilusamaid, kultuursemaid ja viisakamaid. See siin on minu oma.

Wednesday, November 10, 2010

Kokatädid lehetoimetustes

Rain Kooli kurtis hiljuti, et Eesti lehed ei saa siiani aru, misasi on internet, rääkimata muudest toredatest vidinatest nagu tahvelarvutid. Küllike Rooväli nentis, et veebi mõistetakse pruukida vaid klikikogumiseks. Ilmselt on õigus mõlemal.

Päevalehel juhtus täna järjekordne tööõnnetus. Pealklirja all "Miks inglased Narva kolisid?" jutustavad Andres Eilart ja Aavo Kokk paari faktikribula jagu suitsetamisest 17. sajandi Euroopas. Ainult pealkirjaga ei seostu tekstis ykski lause.

Kyllap sest paberlehes juttu on. Lugu lõpeb kui noaga lõigatud; nähtavasti unustati lisada märge, et edasi tuleks lugeda paberilt. Ega see pole mingi erand, vähem silmatorkavaid juhtumeid on kõik kohad täis. Lehekujundajad teavad infograafika tähtsust, ent netis on sellega nagu on: kes riputab joonised ja pildid yles imepisikesena kui seasilmad, kes jätab yldse ära.

Aga internet ei ole yksnes tselluloosivabrikute reklaampind. Igal veebilehe lugejal ei ole arvuti kõrval virna värskeid ajalehti. Ma kahtlen sygavalt, kas neid tegelikult kuigi palju ongi, kes veebis poolikut artiklit nähes kohe leheputkasse tormavad. Pigem mõjutab see lugejaskonda teistpidi - aina vähemad neist tulevad tagasi. Narri lugejat yheksa korda...

Kord veebi riputatu jääb sinna pikaks ajaks. Harva viitsitakse leheveebides käkitut parandada, uus sisu tuleb ju kogu aeg peale. Teisalt on Eesti ajalehed loobunud internetisisu kvaliteedikontrollist. Paberlehtedes see harjumuse jõul veel toimib, mis näitab, et toimetuste strateegia kujundajad mõtlevad ikka veel internetist kui paberi ripatsist. Niivõrd kui me ajakirjandusel muidugi strateegiat ongi; tihtipeale tundub, et seda asendavad paanika, eufooria ja improvisatsioon.

Mis siis saab? Midagi ei saa. Väikesel turul tasub kvaliteet ennast ära yksnes siis, kui kõik turuosalised seda tahavad. Kui yks konkurentidest hakkab kvaliteedi arvelt odavamalt tootma, järgnevad teised sellele ysna ruttu.

Õnneks ei pea Eesti lehed ka väliskonkurentsi kartma. Nagu Tõnn Sarv mõne aja eest märkis, on eestlased tänini suures osas umbkeelsed. Seda ka meediatarbimises: suurem jagu inimesi ei tunne end yheski võõrkeeles nii vabalt, et neis igapäevaseid uudiseid lugeda.

Infoajastu on toonud väikestesse yhiskondadesse uut laadi kihistumise. Kes suudab mõista teisi keeli ja keerulisi tekste, orienteeruda kõikvõimalikes moodsates ja muutlikes infoallikates, võib soovi või vajaduse korral ka Eestist ära minna, olgu fyysiliselt või vaimselt. Kellel see yle jõu käib, jääb siia, tahtku või ärgu tahtku. Väiksem maailm, vähem valikuid.

Kes siseturule toodab, võib sellega arvestada ja käituda nagu kehvemat sorti koolisöökla kokk: söö seda plöga, mis ma su pudrukaussi lajatan, või ole nälgas. Vaba maa, otsusta ise.

Tuesday, November 9, 2010

Päikesepoisid: Iroonia mahe võlu

A: Ega ma liiga kuri ei olnud?
B: Vahet pole. Kes aru said, said aru, ja kes aru ei saanud, las olla neil ka hea päev.
A: Kes aru ei saa, neil on alati hea päev.

Monday, November 8, 2010

Kuri Kivirähk ja Leebe Liblikas

Laupäevases EPLis kirjutas Madis Kolk Andrus Kivirähust, kurjusest ja teatrist. Mõnes suhtes olen temaga nõus, mõnes ei ole.

Minu jaoks rõhutab Kolk liialt Kivirähu kurjust. Mitte kõik, mida Kivirähk kirjutab, ei ole soe sõbralik huumor. Osa sellest on satiir ning satiir peabki olema terav. See ei saa olla leebe, leebe satiir on hambutu. Kuid ehkki Kivirähk on mõnikord kuri, ei ole ta seda pelgast kurjuselustist - ta on kuri alati asja pärast, mingil konkreetsel põhjusel. Temas pole isegi õiget viha mitte. Arvan, et oskan seda ära tunda, sest, noh, minus endas teinekord on.

Kolgi loo põhiteema on siiski teine: imestus selle yle, et Kivirähk võtab kurjustada kõikjal mujal, ent mitte teatris. Olen seda ka ise tähele pannud.

Kui tuli välja "Rehepapp" ja Kivirähk muutus populaarsest humoristist kultuskirjanikuks, sattus mulle näppu ka paar ta varasemat teost. "Rehepapi" retseptsiooni taustal oli eriti huvitav võrrelda seda "Liblikaga". Toona nuriseti ysna tihti, et "Rehepapp" olevat õel, selles puuduvat nii-ytelda positiivne programm. (Vaesed kriitikud ei osanud uneski näha, kui rõõmsameelne ja reibas tundub "Rehepapp" Kivirähu järgmise raamatu kõrval, mida võõramaistes kuurortides eestlaste pyhakirjaks pidama hakatakse.)

Mulle tundub, et Kivirähul on positiivne programm täiesti olemas. Ta pani selle kirja "Liblikas", ent keegi ei pannud tema positiivsust tähele. Lugejaid ei huvita positiivne programm, lõhkuda on palju põnevam. Ja ega kriitikudki ole midagi muud kui vaid yks sort lugejaid. Mis tal siis muud yle jäi kui publikuga kohaneda?

Yht asja märkasin ma "Liblikas" veel, mis seletab mõndagi. Ehkki Kolk seda just niimoodi ei sõnasta, torkab see silma ka Kivirähu neis näidendeis, mis kõnelevad teatrist, näiteks "Teatriparadiisis". Kivirähk nimelt armastab teatrit. Ausalt, siiralt ja kirega, võib-olla isegi pisut sentimentaalselt. Väga sympaatne joon.

Sunday, November 7, 2010

See eesti keele säädus... Vol. 2

Vanu tekste lapates leidsin pea pooleteist aasta vanuse kirjatyki. "Parim enne" on kyll tõenäoliselt möödas, ent "kõlblik kuni" arvatavasti veel mitte, ehkki mõni viidatud syndmus kipub praegu meelest minema. Niisama raisku lasta ka ei taha, las ripub parem siin. Pealegi ei viitsi ma praegu tõsistest asjadest korralikult blogida, see laul on aga juba olemas.

Laulda vana hea "See Vene riigi säädus" viisi peal.


***

See eesti keele säädus
on ropp ja roojane
ja ereltite orjus
meid rõhub rängaste.

EKI-l võimu oli vähe,
tema sõda alustas,
sest ajalehti yle
tema voli ihaldas.

Deskriptiivne paradigma,
nii uhke oli ta.
Käis pauk ja normatiivseks
ta tehti päevaga.

Päevaleht, see uhke meedia,
tema kohtus võitmata,
kuid uue säädusega
saab yle kaela ta.

Õigekeelsussõnaraama-
tu lahti tegime
ja pensjonäre nähes
sealt jalga lasime.

Tiiu Erelt rõivit kannab,
mis potisinised,
aumärke neile annab,
kel käed on tindised.

See eesti keele säädus
on ropp ja roojane
ja ereltite orjus
meid rõhub rängaste.


Eelmine kord sai teemat käsiteldud siin.

Tuesday, November 2, 2010

Päikesepoisid: Nii nad välja suridki

A: No miks see autor kogu aeg niimoodi kirjutab? Mis ta sellega mõtles?
B: Aga kutsu ta siia ja kysi.
A: Ma ei saa!
B: Miks?
A: Ma sõin lõunaks sibulat!
B: Ma mõtlesin, et te räägite toimetamisest. Sa tahad teda suudelda või?
A: EIII!!!

Monday, November 1, 2010

Maailm on jõudnud absurdi

"Maailm on jõudnud absurdsusse: kui sa ei räägi kasulastele neegrite ja valgete suhete lubatavusest, siis lapsendada ei saa. Punkt!" röökis yks tänane sissekanne mu Facebooki uudisvoos.

Ah, õige kyll, seekord oli jutt ikkagi homodest, mitte neegritest. Aga no mis seal vahet? Mõlemad on alamad inimtõud, kes tuleks korralike inimeste yhiskonnast isoleerida.

Ausõna, ma võtsin tolle sissekande autori sõbrakutse vastu yksnes hajameelsusest. Eesnimede sarnasuse tõttu pidasin teda kogemata võimalikuks tulevaseks sugulaseks. Vabandan väga ning yhtlasi parandan vea.

Friday, October 29, 2010

Tee silmad lahti (Abre los ojos)

Troll seisis ristmikul, oodates rohelist tuld. Tavaline oktoobriõhtu: hämar, kuid mitte veel pime, värvitu linn, porise ilmega puud, hall autorivi, vihmamärg asfalt, paaris-kolmes põhivärvis kilgendavad tuled.

Valges mytsis vene neiu seletas hoolikalt sissepakitud põnnile naeratades: "Sa muudkui lobised-lobised-lobised... Ole vahepeal natuke vait ka, vaata aknast välja. Näed: tuled ja linn, kui ilus on..."

Äkitselt oli jah ilus.

Thursday, October 28, 2010

Tervisi teisest ilmast

Käisin eile raamatuesitlusel. Sirvimise põhjal tundub täitsa hea olema, eks millalgi loen põhjalikumalt läbi ning arvustan ka.

Yks noorsand tunnistas seal poolihääli, et kui ma hämarasse ruumi astusin, mõtles ta esimese hooga, et Kalev Kesküla tuli.

Ehk peakski hakkama inimestele Kesküla tegema, nii nagu Egon Nuter teeb Merd ja Andrus Vaarik Oravat. Kummitaks karsklasi ja kutsuks neid pattu kahetsema.

Elu niigi lyhike. Joogu parem veini, saab sumedam.

Tuesday, October 26, 2010

Mis vahet seal on, mis raha sul ei ole?

Praeguseks paistab kogu eurotemaatika olevat kenasti maha jahtunud. Mõni veel turtsub ja uriseb, mõni kasutab viimast võimalust kahtlemiseks, aga yldist hysteeriat ja lärmi isamaa reetmise teemal pole. Kyllap on abi sellestki, et ei toimu rahvahääletust, mis võiks läbi kukkuda, nagu juhtus näiteks Suurbritannias. Põhimõtteliselt ei lubakski lepingud meil loobuda, Maastrichti kriteeriumide täitmisele järgneb euro nagu sygisele lumi - mitte sama vääramatult kui tellis maa poole kukub, ent siiski ysna tõenäoliselt.

Ei mäletanudki, et yks mu lemmikuid on samal teemal ka laulu teinud. Tervitan sellega siis kõiki vankumatuid eurovastaseid. Et jätkuks ikka salvedes pyssirohtu ja kõrides kaeblikku häält, millega rahvusvahelisest kommunistide, imperialistide ja vabamyyrlaste vandenõust laulda.



Beautiful South: The Root of All Evil

If Euro replaces the pound,
It's still likely to be shiny and round
Rich may switch the way they feel rich
But not the man who's alive, and the man who is drowned

Keeping pound only makes sense
If you're worth more than 99 pence
Those who have a lot and those who have not
Remain francs, marks, pesetas and cents

If money is the root of all evil
What does that make lover of pound?
We'll be eating frogs and modelling clogs
And you'll be hunting French and Dutch with a hound

Now a nation goes to the vote
So our country has its name on the note
Same set of people, same boat
Need their name in the back of their coat

Head or tails can't have been won on
Whose head graced, whatever was spun.
If Queen's head's not on money they've got
It's still business, and money's still fun

If money is the root of all evil
What does that make lover of pound?
We'll be eating frogs and modelling clogs
And you'll be hunting French and Dutch with a hound

Now a nation goes to the vote
So our country has its name on the note
Same set of people, same boat
Need their name in the back of their coat

Now a nation goes to the vote
So our country has its name on the note
Same set of people, same boat
Need their name in the back of their coat

Monday, October 25, 2010

Kus on toimetaja koht?

Niidule oli toimetamine kaaslooming – nii põhjalik ja järjekindel oli ta oma missioonis. Pärast käsikirja trükkiminekut oli mõnigi autor küsinud, kas mitte panna Heldur Niitu kaasautoriks.
Nii kirjutas Rein Veidemann reedel Postimehes Keele ja Kirjanduse pikaajalisest toimetajast.

Tänapäeval tehakse selliseid soovitusi vaid irooniliselt. Toimetaja ylesanne on olla märkamatu isegi juhul, kui autor on pooleldi kirjaoskamatu. Võimetus ennast väljendada, rumalus ja harimatus on mõnikord autori omapära, tema ainulaadne stiil.

Oska hinnata seda, mis inimesel on, nõudmata seda, mida ei ole.

Sunday, October 24, 2010

Tulemust ei või iial teada

Vahel on mõni teema õhus. Vahel ei ole ka, sa ise lihtsalt leiad seda igalt poolt nagu siga pori.

Lugesin just Kirill Jeskovi "Viimset sõrmusekandjat", mis on põhimõtteliselt samasugune mõõga ja mantli lugu spetsnazi ajaloolisest rollist nagu "Sõrmuste isand", millele Jeskov oponeerib, ainult pisut vähem romantiline.

Eks ta nii kipub ikka olema: ametlikus narratiivis räägivad võitjad pateetiliselt häält väristades õilsusest ja yllusest, revanšistlikus ajalookirjutuses aga tigetsevad kyynilised kaotajad, kirjeldades muda, verd ja muid elunaudinguid. Kumbki kirjeldab teist poolt kurjana, aga kaotajad yritavad anda enda headust edasi vihjetena, mitte otsesõnu ja fanfaarihelide saatel.

Sarnastest asjadest tuli lugeda hiljuti yhe koolikursuse raames, kus joosti tuuletiivul läbi anarhismi. Hoolikalt suunatud löögid võimukandjate pihta ärritavad terrorirežiimi aina suuremale jõhkrusele, kuni kodanikel villand saab ning algab yleyldine reoluutsija. Eks ses oleks justkui teatud loogika. Kaua sa kannatad kurbade naeru? Mõnikord tundub ikka, et võtaks need võtmed ja virutaks sinna naervasse näkku...

Ainult et praktika pole nii lihtne. Palju need anarhistlik terror ikka on saavutanud? Gandhi aga pani oma satyagraha toel terve suure riigi pysti. Mis muidugi kiiresti lagunes, sõdib tänini iseendaga ja vehib tuumarelvaga. Elu on mitme otsaga. Ykski teguviis ei toimi kyllalt hästi, et seda yleyldiseks meetodiks kuulutada.

Lõpuks komistasin Facebookis yteluse otsa, mis sisuliselt samasse teemasse läheb:

"Teoreetiliselt võib kujutleda olukorda, kus relvastatud sekkumine varases staadiumis võib hoida ära ulatusliku konflikti. Probleem on selles, et vägivalla tulemust ennustada on väga raske, kui mitte võimatu. Selle õiglus ei ole algusest peale garanteeritud - see selgub alles hiljem. Kindel on vaid see, et kus on vägivald, on alati ja vältimatult ka kannatus."
Autori nimi oli kunagi Lhamo Dondrub ja ta on yldiselt ysna mõistlik vana.

Friday, October 22, 2010

Fukoism

Kui keegi saab kelleltki midagi nõuda - millegi valmistamist, kirjutamist, maksmist, mida iganes -, on tegemist võimuga. Aga võimu läheduses keel muutub, nii nagu valgus kaldub gravitatsiooniväljas kõrvale. Selleks pole vaja kellegi tahet ega tööd, see toimub ysna iseenesest.

Nii tekivadki kummalised neologismid ja seni tavapärased sõnad hakkavad tähendama midagi, mida nad eluski poleks arvanud end tähendavat. Nad põgeneksid kriisates, kui saaksid. Ent juba on hilja.

Thursday, October 21, 2010

Eetika kysimus

Oletame, et keegi on kirjutanud mõne mitte eriti salajase, õigupoolest isegi rahva ette saatmiseks mõeldud lause, mida internetis kohates ta siiski ei rõõmusta.

Kas selliseid lauseid peab, võib või tohib avalikult tsiteerida? Mis tsiteerimisele järgneda võiks?

Kas selliseid lauseid peaks yldse kirjutama?

Kysimus on, mõistagi, yleyldine ja põhimõtteline. Olen kohanud mitmel pool igasuguseid yksikjuhtumeid, aga need pole olulised. Mind huvitab printsiip. Shoot the messenger?


***

Muidu on kõik vaikne.

Ametnikud nahistavad paberites, homod kappides, siilid lehtedes. Sõnajalg pladistab kapi otsas ja ajab vett maha. Tolm rullib end toanurgas ja sygisene hämarus on ennast toas sisse seadnud. Enam ei lähe ta siit kuhugi.

Hämarust muuta ei tohi, see on eurodirektiiviga keelatud.

Wednesday, October 20, 2010

Kui palju peaks kartma?

Jälle tundub mulle, et inimesed kardavad liiga palju. Paikades, kuhu nad suurel hulgal kogunevad, nõrgub hirm ylevalt allapoole nagu vihmavesi katkise katusega majas.

Kardetakse väliseid rünnakuid. Kardetakse sisemist õõnestamist. Kardetakse näida mitte piisavalt töökas. Kardetakse kaotada mainet, väärikust, positsiooni, tööd. Väärtust kellegi silmis, vahel ka iseenda. Kardetakse otsustada, kardetakse jääda vastutavaks. Kardetakse rikkuda reegleid, nii kirjutatud kui ka kirjutamata. Mõnikord neidki, mille olemasolu võib yksnes oletada. Kardetakse mõelda, kardetakse tunda. Kardetakse omaenese hirmu, kardetakse seda endale tunnistada.

Tahaks neid kuidagi aidata, aga ega mina ka ei oska, mul on vaid mõned aimdused. Pealegi on see kõik jube väsitav.

Väga väsinud peast hakkab tunduma, et ehk on kartjatel õigus. Mõistan ma neid niigi, see kõik on nii väga inimlik. Aga mõistmine ei tähenda õigeks tunnistamist, veel vähem omaksvõttu.

Kust ma tean, et nii tegelikult polegi? Äkki peaks mina ka kartma?
Ma kardan inimeste pärast.

Sunday, October 17, 2010

Uus misantroopiahoog ehk Läheb aina paremaks

Yks kena inimene karvustas just VAT Teatri "Misantroopi". Olen seda lavastust kirjades mitut puhku kommenteerinud, nii et korjan need jutud siia kokku.

Lyhidalt kokku võttes: ebalen natuke, kuid mulle see lavastus siiski pigem meeldis.

Oli jah jant. Olid jah äärmuseni karikeeritud rollid. Oli jah palju tordiga näkku löömise laadis nalju. Ning kui ma arvan, et seal oli muudki, ei ole ma sugugi kindel, kui palju sellest muust tuleneb rohkem must endast kui tykist. Aga see pole ju minu mure, eks?


***

Mulle meeldis mäng kõigi nende tinglikkustega: joonistatud lavakujundus ja muu atribuutika, tegelaste riietele õmmeldud nimesildid, kostyymivahetused... Teatud mõttes on ka karikeeritud rollid yks sihandne tinglikkus. Umbes nagu Pekingi ooperi või no maskid.

Kui seda tõlgendust vaadata umbes samasuguse võõrastusega nagu no-teatrit või animet, kus näod peavadki olema veidrad ja liigutused liialdatud, liialdus on yks tinglikkuse rõhutamise viise ja selles toimivad omaette hoopis uued skeemid, muutub kogu komplott päris huvitavaks. Näiteks oli igas rollis seda vähem jämekoomikat, mida suurema sympaatiaga autor/lavastaja/publik sellesse suhtus (või suhtuma pidi või suhtuda võiks).

Mitte, et mulle veidrat tunnet poleks jäänud. Aga eks see on minugi jaoks vist niisugune yhekordne trikk, millega yks kord võib läbi saada, teist korda enam ei pruugi.


***

Yks ysna viimati pähe tulnud mõte oli umbkaudu selline. Moliére kujutas oma komöödias liialdatud tyype, karikatuure. VAT pööras aga need pahupidi: karikatuursus on välispidine, kaugele näha. Nii jääb ruumi mõelda, mis neis seespool olla võiks.


***

Mis vahe on Célimène'il ja Arsinoél? Yks kaotas selle, mida tal ei olnud, teine selle, mis tal oli ja võinuks olla. Lisaks muidugi positsioon seltskonnas, ehkki Célimène'ile jäi ilmselt rohkem aega, et kaotatut tasa teha. Eetiliselt? Inimesed nagu inimesed ikka. Tõenäoliselt ei mõelnud kumbki õelutsedes kurja teha, neid huvitasid nende endi pisikesed eesmärgid ja kõik muu oli kõrvalprodukt. Kui puid raiutakse jne, pealegi on mõni laast lendamise ära teeninud (või igatahes on nii mõnus mõtelda).

Koos elada ei kannataks ma kummagagi (ehkki yhega olen vist elanud). Célimène'is tundus rohkem soojust alles olevat, vähemasti selle rollijoonise põhjal. Selle kaudu pääseb inimesele ligi, läbi hirmudest ja kaitsereaktsioonidest. Samas, kes teda täpselt teab. Ega seda palju järel olnud.

Molière muidugi kujutaski karikeeritud tyypide kaudu ajastut, nii nagu Aristophanes oma "Pilvedes" (kuhu, erinevalt "Misantroobist", oli jämekoomika juba sisse kirjutatud; kultuursed inimesed, ärge lugege, ropp ja kole tykk on).

Kumb on parem, Célimène või Éliante? Mispoolest parem? Éliante pääses lavale suhteliselt vähe, tema ainus silmatorkav joon oli passiivsus. Tahaks kyll Alceste'i, ent kui ei saa, mis siis ikka, võtame järgmise. Näide kirjanike tyypilisest hädast: positiivseid kangelasi on palju raskem huvitavaks kirjutada kui negatiivseid. Pahed ja kired on igayhel erinevad, ideaal aga yhtviisi sile ja ymar nagu kera. Veereb hästi, pole kuskilt kinni hakata.


***

Eelmine kord arvasin sellest lavastusest nii. Nyyd mäletasin end olevat hoopis positiivsemalt arvanud. Lõppkokkuvõttes jäi mulle parem mulje siis, kui arvan end mitte nii hästi arvavavat kui siis, mil arvasin mitte nii hästi. Segane? Jah, olen kyll. Aga mis see siia puutub?


***

Mäletan yht ennemuistset televersiooni "Misantroobist" kostyymidraama stiilis, mille vahele lauldi laulukesi. Muuhulgas näiteks hoopis teisest ajastust pärit François Villoni ("Ma prantslane, Pariisi kodanik..."), keda Molière'iga yhendas vaid armastus võllanaljade vastu. Väidetavalt lavastanud selle (ja peaosalenud ses) 1986. aastal Noorsooteatris Lembit Peterson. Ega kellelgi ei juhtu salvestust olema?



P.S. Näe, veel yks arvustus. Ega ma neid seni uurinud olegi.

Saturday, October 16, 2010

Päikesepoisid: Parem koer kui isa

A: Kui lapsed tänapäeval kodu mängivad, siis keegi ei taha isa olla. Ytlevad, et ma olen parem koer.
B: Mispärast?
A: Isa läheb hommikul ära tööle ja tuleb alles õhtul, tema on mängust väljas. Aga koer on kogu aeg kodus.

Thursday, October 14, 2010

Tõbiste salat

pool sibulat
veerand keedupeeti
kaks lehte hiina kapsast
viis lusikatäit marineeritud peeti
kahe sõrme jagu ersatsvorsti
yks tomat
kolme sõrme jagu kurki
sidrunipipart
peterselli
tillisoola

Tõenäoliselt sobinuks salatisse ka ananassikonserv, aga seda parasjagu polnud. Arvatavasti kysla. Mõne arvates kindlasti köömned. Vorst polnud tingimata vajalik, halvemaks ka ei teinud.

Kõrvale rukkileiba, kuuma õunamahla ja antibiootikume.

Saturday, October 9, 2010

Kliendi elu e-riigis

Elisa netipulga kord väljaostnult võid selle vaid sisse soolata: yhildumatus Linuxiga ei ole teenindaja jaoks mingi põhjus, et võiksid selle tagastada. Maksa, raisk! Ja nii 24 kuud.

Tele2 iseteenindusse võid sõnumeid saatma siseneda vaid juhul, kui oled parooli viimasel ajal uuendanud või sul on telefon. Kui telefoni juhtumisi maha unustasid ja peaksid kellelegi sõnumi saatma, on see su hädine isiklik mure ning Tele2 ei huvita.

Elioni äratusteenusele helistades vajuta 1, oota, siis vajuta veel mõningaid numbreid ning kuula, kuidas poole klõpsimise käigus algab pidev piibitamine. Ah et öine automaatteenus ei toimi? Helista meie klienditelefonile kell 9-23. Muul ajal ei ole Sinu mured teps mitte meie mured.

Armsad Eesti telekomifirmad! Tänan teie peaideolooge, teenusejuhte ning standardteenindajaid.
Kurat teid kõiki võtku!

Thursday, October 7, 2010

Ligikaudsed lähendid

Pärast mõningasi kõhklusi ostsin poest juustulaadse toote. "Hollandi juustulaadne," ytles etikett. "Päritolumaa: Belgia". Ei mingit valmistajat, anonyymse autori taies.

Hiljem lisandusid korvi veel leivalaadne toode, vorstilaadne toode ja paar tomatilaadset toodet. Et kõik arvutimärssi ei mahtunud, ladusin nad kilekotilaadsesse tootesse.

Jõudnud kodulaadsesse tootesse, pyydsin valmistada poesaagist mõned kuumad võileivad. Leib alla, tomat ja juust peale, vahele sidrunipipart ja soola - nii see ju teadupärast käib.

Juustulaadne toode vastas ootustele. Ei sulanud. Võdises kuhja otsas pehme kallerdisena, ilmselt oli tal kylm. Maitse järgi ma teda kyll juustuga segi ei ajaks.

Tomatilaadsel tootel puudus vana hea ymar mekk ehk umami, oli pelgalt miski loodetavasti vitamiine sisaldav orgaaniline ollus. Kui keegi muistseid ulmefilme tunneb, siis "Soylent Green" on ysna sobilik assotsiatsioon. Vorstilaadne toode ei maitsenud liha (hehee, nukker nali) ega isegi mitte jahu järele. Leivalaadne toode ei ajanud pepri, see on igatahes pluss. Ega ma ehtsat aganaleiba proovinud pole, võrrelda ei saa. Esimese ilmasõja aegsest sakslaste saepuruleivast olen ka yksnes raamatuist lugenud. Tõstsin toote igaks juhuks pliidist kaugemale.

Kõht täis, lugesin natuke õpikulaadset toodet. Selle põhjal on midagi konkreetset kokku kirjutada ysna raske, ent tuleb: kursuselaadse toote raames oodatakse mult seminaritöö laadset toodet. Õnneks on teised juba oma margi maha pannud.

Otsisin kapist natuke veinilaadset toodet ja kallasin endale klaasikese. Maitses nagu pahaksläinud puuviljamahl. Mitte viinamarjamahl, midagi ersatsmultinektari sarnast. "Valmistatud Euroopa Liidus," ilguksid ampelomaanid. Tegelikult muidugi Tilburgi linnas, tuntud veinimaal Hollandis.

Põhiline lootus on, et peagi tuleb unelaadne toode ja näitab midagi, mis ei puutu sellesse elulaadsesse tootesse.



P.S. Vabandatagu mind delikaatsete isikuandmete paljastamise pärast, aga kursuselaadse toote raamesse kuulub diskussioonilaadne toode ning ma tõesti ei suuda hoiduda tsiteerimast yhe sealse kaastudengi kysimust: "Kas elukorraldus - kasvatus lähtub nn orianduslikul eeldustel ehk inimesi haritakse eliidile (sh. ärieliidile) vastavalt, oleks/on reaalsust arvestavale anarhistile vastuvõetav?"

Mis asi on eesti keeles "lähtub orianduslikul eeldustel", mida tähendab "haritakse eliidile vastavalt" ja mis on sel tegemist "oriandusega"?

Mu hämmelduse ajendit täpsemalt formuleerides: kas see on tõesti ylikool ja miks ma siin olen?

Tuesday, October 5, 2010

Syya ei synni, aga vaata, kui ilus!

Rain Kooli tähistas Sirbi 70. synnipäeva kysimisega, kas meil sellist kultuurilehte ylepea tarvis on. Vasta: jah, on kyll. Mis sellest, kui ei mõika. Samamoodi oli mõnel mehel 1944. aasta sygisel tarvis lyhikeses perspektiivis täiesti mõttetut tankirusikat, mis osutus äärmiselt vajalikuks 45 aastat hiljem. Kurat, laske vähemalt paar pauku õhkugi!

Mind see õhkupaugutamine ikkagi natuke häirib. RK ise ju loomustab ka Sirpi nõndaviisi:

Lakanud olemast ühiskondlik arvamusliider, lakanud loomast Eesti rahva kultuuri-, mõtlemise ning sisuliselt kogu olemise ühist fooni.
Mõneti on mul sellest ikkagi kahju. Ma ei arva, et see peaks tingimata nii olema. Et seda tuleks võtta nii enesestmõistetavalt, nagu Sirbi praegused tegijad paistavad võtvat. Tundub, et saaks paremini, kui tahaks. Kui vähemalt yritakski mitte yksnes pilvi kõmmutada.

Aga ega ta, tyhi, naljalt kuhugi kao. Enamiku eestlaste jaoks on Sirp nagu kodumaine põllumajandus: ise me selle saadusi suurt ei tarbi (leibki võib tulla Lätist või Soomest, piima igayks enam ei joo ja kyyslauk kasvab Hiinas), ent põhimõtteliselt tahaksime, et ta alles oleks. Nii igaks juhuks, sentimentaalsetel põhjustel. Mõnikord purjus peaga on ilus vaadata.

No palju õnne sellegi puhul.

Monday, October 4, 2010

Teostame läbiviimist kvartaalselt

Kardetavasti on kusagil inimesed, kes peavad õhtul koju tulles lastega umbes niisugusi dialooge:

- Kas sul on käesoleval aruandeperioodil kooliväliseks teostamiseks ettenähtud õppetegevused juba ellu viidud?
- Jooksval perioodil puuduvad vastava operatiivdokumendi andmetel niihästi eelmisest perioodist ülekantud kui ka käesoleval perioodil algatatud inim- ja ajaressursinõudlikud tegevused. Kas sellistel tingimustel on võimalik teostada füüsilise kultuuriga seonduvaid tegevusi välitingimustes?
- Välitegevusi võib möönda eeldusel, et operatiivdokument on ajakohastatud vastavalt aruandeperioodi nõuetele. Kooskõlasta nõuetele vastavus kolleegidega telefoni teel kommunikeerudes!


Mul on pisuke pelg, et tunnen mõnd säherdust.

Thursday, September 30, 2010

Mis tulu võiks Eestile tõusta filosoofiast?

Yhe seminari tarbeks taheti säherdust kirjatykki. Lugesin esimest laekunud tööd, kratsisin natuke kukalt ja kirjutasin siis ka ise jutu kokku.

Olen vist natuke kyynilisem kui yliõpilaselt eeldatakse. No elavad yle. Teemakohast naiivsevõitu entusiasmi ei ole mul tõesti kusagilt võtta.



***

Milline roll võiks filosoofial olla Eesti riigi ja yhiskonna jaoks?

Kui tahame jõuda mingi arusaamani sellest, mis on Eestil filosoofiaga pihta hakata, tuleb kõigepealt ära otsustada, mis on selle kysimuse kontekstis filosoofia.

Yks viis filosoofia määratlusi liigitada on jagada need kaheks: yhed lähtuvad filosoofias käsitletavast ainesest, teised ajaloolisest traditsioonist. Esimeste jaoks on filosoofia distsipliin, tegevusala või muud seesugust, mis tegeleb niisuguste ja naasuguste kysimuste pystitamise ja uurimisega. Teistele on filosoofia miski, mis sai alguse Antiik-Kreekas, mida hiljem on jätkanud need ja need siin, seal ja tollal ning kui meil on tarvidus teada saada, kas miski on või ei ole filosoofia, toimub see põhimõtteliselt pretsedendiõiguse alusel.

Kes yritab filosoofia määratlusi koguda, jõuab ysna kiiresti yllatava tähelepanekuni: enamik neist, kes filosoofiaga tegelevad, ei määratle seda yldse mitte kuidagi. Ehk on neil liiga palju tegemist, et enda tegevuse yle järele mõelda. (Tegevusala eripäraga arvestades ei puudu ses olukorras killuke objektiivset irooniat.) Võib ka olla, et inimesed lihtsalt väldivad kaugeleulatuvate tagajärgedega väidete sõnastamist, millest tulu ei tõuse kuigivõrd (milline filosoof on saanud kuulsaks oma filosoofiamääratluse poolest?), ent kahju ei ole teps mitte võimatu (kes teab, mäherdusi järeldusi mõni kolleeg sest akadeemiliste administraatorite kuuldes teha võib).

Põhimõtteliselt on olemas muidugi kolmaski liik filosoofia määratlusi. Need on kunstipärased, lillelised ja täiesti kasutud, ent popularisaatorite ja tsitaadiraamatute koostajate seas ylimalt hinnatud. Ent väljaspool raamatumyyki on nendega tõepoolest vähe pihta hakata.

Tänapäeval palavalt armastatud praktiline filosoofia (mis tihti yritab end teoreetilisest filosoofiast distantseerida samavõrd kui reaalteadusedki) lähtub tavaliselt määratluste teisest liigist. Suur osa sedalaadi filosoofiaga kokkupuutujaist valibki endale meelepärase koolkonna konkreetsete järelduste alusel ning liigub neist tasapisi teooria suunas tagasi, nii kaugele kui keegi just parasjagu söandab.

Niimoodi käsitletud filosoofial on inimeste veendumustele ja käitumisele siiski väga vähe mõju, sest see on sobitatud neile takkajärele, justkui mõne matemaatikaylesande intuitiivsele lahendusele post hoc konstrueeritud lahenduskäik. Näiteks torkab teadaolevalt vaid yks Eesti poliitikuist raamatukogukataloogidel silma oma (kunagise) spetsiifilise Platoni-huvi poolest. Tõenäoliselt leiaks hoolas otsija tema tegevusest mõne platonismi jälje, kuid ka homöopaat omistab oma lahusele ravitoime, ehkki selle ilmseim efekt on tekitada keemikuis lõbus tuju.

Teoreetiline filosoofia on aga enamiku inimeste jaoks liialt keeruline, et sellesse töö, eraelu ja muu meelelahutuse kõrvalt hobi korras syveneda. Sel pole lihtsaid, kergesti mõistetavaid igapäevaseid järeldusi, mis avalduks toiduvalikus, arstiarvetes või kohtulikus karistuses ebasympaatsele naabrimehele.

Kuidas peaks filosoofia mõju siis yhiskonnani jõudma? Aeg-ajalt kostab yleskutseid, et filosoofid ise peaksid seda avalikkusele vahendama. Hiljuti ilmutas Guardian kena artikli, kus mõnigi popularisaator soovitas filosoofidel astuda elevandiluutornist tribyynile ja väljenduda lihtinimestele arusaadavas keeles - selle järele olla rahva seas märgatavalt suurem ootus kui tavaliselt arvama ollakse harjunud.

Samas vaidlesid teised neile vastu, tuues näiteiks rea hiljuti ilmunud filosoofiaraamatute pealkirju. Tõepoolest, jutt kahedimensionaalsete semantikate populariseerimisest kõlab mõnevõrra... entusiastlikult.

Kogu selle toreda debati taustal sulgevad Briti ylikoolid aga filosoofia osakondi. Asjaosalised haridusjuhid tunnistavad avalikult, et nende tegevus ei sõltu kuigivõrd isegi konkreetse keskuse teaduslikust tasemest - filosoofiaosakonna ylalpidamine on puhas kulu, majanduskriisi tingimustes kahanevad ent kõigi ylikoolide eelarved järsult. Kui miski tuleb vältimatult sulgeda, on selge, et juura või majandus see ei ole, meditsiinist rääkimata.

Eestis pole asjalood nii drastiliseks läinud - võib-olla sellepärast, et meie kõrgkoolidest tegeldakse filosoofiaga ysna vähestes. Enamikus piirdub filosoofia yhe-kahe õppejõuga, kes loevad sissejuhatavat kursust ning hea on, kui sedagi õppekavareformide käigus ära ei kohitseta. Oleks siiski naiivne arvata, et sellest võiks järeldada filosoofia olulisemat rolli Eesti yhiskonnas kui see on Yhendatud Kuningriigis.

Mis mõju võiks sellistes tingimustes olla ikkagi Eesti filosoofial Eesti riigile ja yhiskonnale? Arvatavasti umbes samasugune (või veidi väiksem) kui oli Platonil Syrakuusa riigile ja yhiskonnale. Mäletatavasti flirtis Platon lisaks poliitilisele teooriale mõnda aega ka praktikaga, tehes paar reisi sealsete valitsejate Dionysios I ja II õukonda. Yks neist reisidest päädis Platoni jaoks Kyreene orjaturul, kus keegi ta arvukaist fännidest filosoofi välja lunastas ning koju tagasi toimetas. Eelarvekitsikuse aegadel ma selliste heategude peale siiski väga ei loodaks.

Tuesday, September 28, 2010

Majanduse laineharjadel sipeldes

Miks tahavad inimesed kasutada luulelisi väljendeid ja panna oma taiestele lillelisi pealkirju, kui nad samal ajal kardavad eemalduda klišeedest? Mõnikord läheb veel hullemini ja entusiast ristab äraleierdatud, kuid omavahel sobimatuid metafoore, saades tulemuseks midagi "ajakirjandusmaastiku lipulaeva" sarnast.

Kyllap nad loodavad oma tegevust ilukõnega õilistada. Hing ihkab midagi ylevat ja kaunist, mis ulatuks kaugemale igapäevasest tulutust ryhmamisest ja argielu porist. Kui päriselt luule või näitekunstiga tegelda ei saa, võiks ju vähemalt keel pakkuda väljapääsu hallusest värvilisse maailma.

Ent treenimatu keel veab alt, nii nagu keskkõrvas peituvad tasakaaluelundid algajat akrobaati. Ka eneseväljendust peab harjutama, muidu jääd koperdama senikauaks, kuni tuleb mõni halastaja samaariamees ja ytleb sinu eest välja selle, mida ise silmas pidasid, kuid ytelda ei suutnud. Kui tuleb. Enamasti pole osavaid abimehi tegelikult kusagilt võtta.

Ytlesin hiljuti yhe inimese kohta, et tal on luuletaja hing. Tõsi, luuletaja annet pole talle antud, kuid ega ta ennast sellest häirida lase. Tema elab end muul viisil välja, rakendades oma poeetilisi kalduvusi kõikvõimalikes paikades, kust keegi neid oodata ei oskaks.

Võib-olla tundub see ytelus natuke õel, kui ma algselt mõtlesin - tavalise ääremärkusena tavaliste inimeste elude tavalistele paradoksidele. Tean selliseid palju, aga ei oska minagi neid alati väljendada. Sellistest asjadest kõneldes peab alati hoolega mõtlema, kui palju ja kuidas ytelda tohib, et keegi haiget ei saaks.

Kuid mu luuletajaloomusega tuttav ei tea sellest kõigest midagi. Tema elab oma elu edasi, istutades igasse päeva poeesiaõie, mida mul mõnikord on vaadatagi valus, lähedalt nuusutamisest kõnelemata. See-eest on ta omamoodi õnnelik (kuigi ma pole kindel, kas ta sedagi teab).

No ja kas see siis ei olegi kõige tähtsam?

Monday, September 27, 2010

Tehnofoobia ylistus

Aabram nurises Twitteris: "Võimatu on saada tavakasutajat mobiil-ID kasutama. ID-kaardi jamad on inimesed ära hirmutanud. Nüüd nad kardavad ka lihtsaid lahendusi."

Tõepoolest, mina ka ei taha. Milleks mul teda vaja peaks olema? Ainus rakendus, mis meelde tuleb, on Ekspressi kodulehe tasulised artiklid. No tänan väga - ainuke inime Ekspressi töötaja, kelle lugude eest tõesti rõõmuga maksnud oleksin, ei kirjuta enam mitte kunagi mitte kuhugi. Peeter Helme eest maksta oleks vaimne masohhism.

Tegelikult on selle taga muidugi yldisem tehnokonservatiivsus. Ei maksa seda valesti mõista: laias laastus olen ysna tehnikasõbralik, vahest isegi -sõltlaslik. Loen alalõpmata telefonist kirju ja ajalehti, tahan Google'it ja Wikipediat kogu aeg käe-jala juurde, uurin rõõmu ja huviga kõikvõimalikke vidinaid ning ei pelga uusi programme katsetada, olgu manuaal siis saadaval või ärgu olgu.

Selle kõige kõrval on endalgi naljakas vaadata, kuidas ma teinekord mõnd uut leiutist aastate viisi omaks võtta ei taha. Kui arvutihiired välja tulid, olin nende suhtes alguses ysna skeptiline ja lootsin, et see komme peagi mööda läheb. Uus Windows oli suisa jõle vaadata - disainitud inimestele, kes lõikavad klaviatuurijuhtme kääridega katki ja teevadki kõike yksnes roti abil, võeh.

Ega hiirte võidukäik toona kindel polnudki, kõiksugu veidraid liideseid tuli laboritest rahva ette riburada nagu maasikaid metsas nõia majakese juurde. (Kes mäletab, misasi on põdel?) Yks takkajärgi kõige kentsakamaid hiiremudeleid seisis nelja jalaga laual, sõrmega tuli liigutada hoopis plaadi keskel seisvat muna. Enamik inimesi pole säherdust imelooma elus näinud.

Mobiili ostsin alles 2001 või 2002. Varem suhtusin neisse kahtlustavalt ning pidasin imelikuks kommet alatasa helina peale pysti karata ja taskutest midagi otsima hakata. Nyyd... nojah, teadagi. Mõtlesin just, et suunan hommikul oma töötelefoni mobiilile. Jube tyytu on lauatelefoniga nikerdada ja kui olen liikvel, ei saada mind kuidagi kätte. Kellel seda jama vaja on.

Twitterit pidasin pikka aega tarbetuks. Eks ta seda suuresti ju ongi, aga mõnikord mugav. Kahjuks lähevad seal sassi kolm valdkonda: kirjandus, isiklikud tuttavad ja poliitika-ajakirjandus. Sortima õppida ka ei viitsi, pigem viskan kunagi ylearuse välja.

Facebook, tõsi, on yks nuhtlus. Eelkõige seetõttu, et nii nagu mul puudub immuunsus televisiooni suhtes (näidake toanurgas ykskõik millist liikuvat pilti, jään ikka seda jõllitama nagu kyylik madu), kipun ka mängudesse kinni jääma. Ja neid on FBs palju, põikle nagu laevuke rannakaride vahel.

Muidu polekski viga, vahel liigub seal päris asjalikku infot ja mõne inimese mõttearendused meeldivad mulle samuti. Jällegi: varem pidasin Facebooki enda jaoks täiesti ylearuseks ning kui ydini aus olla, oli mul ses asjas õigus. No mis teha, sihuke on trummilööja saatus.

Nii et teatud määral on skeptilisus ja konservatiivsus ennast õigustanud. Ei ole vaja niisugust tehnoentusiasmi, mis kõike unustades yha järgmistesse moeröögatustesse kargama sunnib.

Pealegi sõltub kõige kasulikkus ja kasutus inimesest endast. Võtame näiteks blogimise: mis tolku sellest kyll tõusta võiks, kui keegi oma igapäevaelust heietab? Eriala-, hobi- ja elukutseblogid on iseasi, neil on mingid konkreetsed funktsioonid. Kõik muu on - vähemalt mõne inimese arvates - ajaraisk.

Ega ma poleks ka kymme aastat tagasi uskunud, et ise blogima hakkan. Kui suudan, hoian eraelu muidugi tänini enda teada. Olen ikka mõelnud, et peaks rohkem tähtsatest ja kõrgetest asjadest kirjutama: kirjandusest, filosoofiast, yhiskonnaelu põletavatest tulipunktidest...

Kui iroonia kõrvale jätta, on ses jutus teatud iva kyll. Mõtted ei lähe meelest ära ja ykskord läbikirjutatud teemaarendust saab hiljem juba tõsisemates žanrides pruukida. Kel lugejaid leidub, võib blogist ka huvitavat tagasisidet hankida.

Ainuke häda on, et keerulistest asjadest kirjutamine võtab koledasti aega. Aeg on aga mu kõige kallim vara, mida ma niigi kuidagi säästa ei mõista. Kui võtta ööpäevadest maha uni, kõiksugu askeldused, teistele tehtavad tööd, seltskondlik loba, venitamine ja molutamine ning liikumine punktist A punkti B, jääb kasulikku aega väga vähe järele.

Nii et seda vähem on mõtet aega tehnikale kulutada. Las saab kõigepealt endaga ise hakkama, kyllap jõuan ta hiljem yles võtta, kui ennast juba natuke tõestanud on. Olen kergekujuline tehnofoob, kes tassib päevad läbi kaasas lapakat, mobiili, mp-mängijat, laadijaid ja juhtmeid - und das ist auch gut so, nagu ytles yks Berliini linnapea, ehkki mõnevõrra teistsuguse teema kohta.

Thursday, September 23, 2010

Kuidas suhelda ajakirjandusega

Ära hakka talle pihtima.
Ole ettevaatlik iga toll.
Ära žurnalisti usalda.

"Makk ei tööta," väidab ta.
Kui seda usud, oled loll.
Ära žurnalisti usalda.

Kui oma armsamast jutustad,
näed kõike trykis hommikul.
Ära žurnalisti usalda.

Sõnad on talle väänata
ja narriks jääda on sinu roll.
Ära hakka talle pihtima.

"Aga X on kena," ta kinnitab.
"Ta koolis oli sõbrannaks mul."
Ära žurnalisti usalda.

Sõber, vaenlane, kaine või täis kui troll,
mees, naine - pea meeles, mis öeldud sul.
Oleks rumal talle pihtida.
Ära žurnalisti usalda.



***

Ei ole kõige elegantsem tõlge, aga paremat mul ka pole.
Autor.
Algtekst.

Monday, September 20, 2010

Hea elu retsept

Guardiani sotsialistlikud brownie'd on võrratud. Tõsi, yks tykike võrdub põhimõtteliselt kolmekäigulise lõunasöögiga ning järgmisel hommikul ähvardab raske šokopohmell, kuid saadav nauding on hilisemaid kannatusi väärt.

Eileõhtune täismenyy oli sihuke:
* grillkana-rukola-tomatisalat
* brownie'd
* suitsuangerjas
* hiina ploomivein
* kyberpunkfilm "Thirteenth Floor"
* esimene osa tänavusest BBC seriaalist "Sherlock"
* ETVst juhuslikult leitud Poirot
* tund aega taksootsinguid

Ega mina brownie'de asjus suurem tegija olnudki. Sebisin niisama jalus: hakkisin kana, pildistasin pisut ja noolisin kaks šokolaadikaussi puhtaks.



Hiina vein meenutas väljanägemiselt rohkem kompotti: keeratava plastkaanega purk, peotäis ploome põhjas. Maitselt sama lilleline kui hiina veinid ikka - ytleme, et need suhtuvad Ida-Euroopa veinidesse nagu need omakorda Lääne-Euroopa veinidesse -, ent ilma odavate hiinlaste piiritusemekita, mis annab neile tugeva sarnasuse lõhnaõliga. (Võtke kunagi yks lonks Calvin Kleini või Elizabeth Ardeni toodangut ning te teate täpselt, millest ma räägin.)

"Thirteenth Floor" polnud paha, kuid sisaldas ysna mitu leitmotiivi, millest mõni kipub juba klišeeks muutuma. Miks kasutavad kõik kyberpunkfilmid samasuguseid kasutajaliideseid ja fonte, ererohelist taustaruudustikku ning sama värvi laserikiiri iga kord, kui on tarvis midagi skännida? Mudelmaailmaehitajate avastus, et ka meie enda maailm on mudel, ei ole samuti midagi uut. Samal, 1999. aastal tuli välja sama ideed mõnevõrra nutikamalt pruukiv "Existenz", ent mõte oli juba siis halli habemega. Ja ma pole sugugi kindel, kas Stanislaw Lem oma Ijon Tichy lugudes seda just esimesena kasutas.

Tänapäeva toodud "Sherlock" oli suurepärane, mitte kopikatki halvem kui brownie'd. Erilist rõõmu tegi mulle see, et ma doktor Watsonit kehastava Martin Freemani ära tundsin, ehkki ei mäletanud, kust täpselt. ("Hot Fuzz" loomulikult. Ja "Hitchhiker's Guide to the Galaxy". Ja, ennekõike, "Love Actually".) Benedict Cumberbatch oma loovas hulluses oli samuti võrratu; kui ta samas vaimus jätkab, astub varsti Jeremy Brettile kandadele. (Muuseas, ta on varemgi geeniust mänginud - BBC sarjas "Hawking".) Uue põlvkonna Briti näitlejad lähevad aina paremaks.



***

Ylikooli peahoone vastu kasvanud hotell Antonius meenutab kõige lähemalt Frenchi kuulsusrikast võõrastemaja Vallikraavi uulitsas. "Valik Lõuna-Eesti hallitusjuuste" jne. Menyy järgi otsustades pole restoraniomanik muidugi mõistnud, et ta on Tartus.

Sealt ymber nurga keerates võib avastada, et isegi pärast seda, kui Illak peahoonest igasuguse hariduse välja ajas, ei mahu kogu byrokraatia sinna ära. Mulle byrokraadina teeb see muidugi rõõmu.



***

Ylikooli kohvikus puuduvad elektripistikud, WiFi on salasõnastatud ja kemmerg avatakse kell 12. Õnneks on mul oma WiFi kaasas.

Teise korruse suletusest on muidugi kahju. Erinevalt esimesest korrusest on see tsiviliseeritud ja hinnavahet praktiliselt pole.

Ise sellesse suuremat uskumata rakendasin oma teadusliku deduktsiooni meetodil väljatöötatud lahendust ja ravisin pohmelli cappucino-koogiga. Toimis. Ma pean endasse rohkem uskuma.



***

Teine korrus oli suletud ka 12.13. Millal taipavad Eesti söögikohapidajad, et ette hoiatamata ja igasuguse selgituseta uksi kinni hoida ei ole hea äritava? Kardetavasti mitte kunagi.

Teisalt: kui avatud ylikooli loeng algab teatega, et käesolev kursus on syndinud kahest senisest kursusest saladusliku juhuse mõjul mõistuse osavõtuta ning järgmisel aastal on need jälle lahus, ei ole ka see hea äritava.

Mitte, et sellest ei tohiks rääkida - sageli tuuakse hea teenindaja näitena seda, kes mõnikord soovitab ka konkurendi juurde minna. Ent meie potentsiaalset rahvusylikooli juhtiv rahvusbyrokraatia võiks tõepoolest olla natukene arukam. Näiteks paigaldades auditooriumitesse elektripistikud lapakate jaoks.



***

Aga väljas on vihm, mis tõmbab triibud yle halli taeva ja seni veel rohelise metsa. Arukas, asjakohane ja meeldiv. Nyyd pole enam väga palav, vähemalt väljas.

"Kas selle petlikuna näiva laua taga on miski ja kas me pääseme sellele ligi?" kysib õppejõud.
"Taevas kisub kõrgeks, sügis astub maha, jälle kukub asju diivanite taha," vastab Viiding.
Ei me pääse.

Guardian arutleb pikalt, kas brownie peaks olema pigem kookjas või kypsisjas. Puhas metafyysika, ei muud. Kummad Platonile rohkem meeldisid?



***

Suur kollane kuu madalal Tigutorni kõrval kui juusturatas: punane kile ymber, pisiksed sinised juustunumbrid sees. (Kuhu need said? Kas nyyd nokitakse nad välja niipea, kui nad juustumassi tihenedes moodustuvad, enne kui nullid ja yhed jõuavad kaheksateks ja yheksateks kasvada?)

Teisel pool taevas suitsused pilved, päikese hõõguv koni torgatud kuhugi linnatagusesse jõekääru.

I'm gonna make me a big sharp axe,
shining steel tempered in the fire.
I'll chop you down like an old dead tree,
väike puust linn, väike puust linn.




***

250 g 70protsendist šokolaadi
250 g soolata võid
300 g pruuni rafineerimata suhkrut
3 suurt muna ja 1 kergelt vahtu klopitud munarebu
60 g täisterajahu
1/2 tl küpsetuspulbrit
näputäis soola
60 g kakaopulbrit
100 g pähkleid

1. Soojenda ahi 180 kraadini ja laota 23x23 cm praepannile kypsetuspaber.

2. Keeva veevanni kohale kaussi 200 grammi šokolaaditykke. Sega ja lase sulada, siis võtaa tulelt ära.

3. Seni löö või ja suhkur korralikult vahtu ja tee ylejäänud šokolaadist puru. Ettevaatust: vahtulöödud suhkruvõi näeb välja nagu kartulipuder ja lendab sama hästi. Kasulik on pruukida mitte väga lahtist kaussi, et juhuslikud möödujad kaetud ei saaks.

4. Lõpetamata vahustamist, lisa ykshaaval munad, et need põhjalikult seguneks. Jätka vahustamist, kuni segu hakkab siidjalt läikima.

5. Pane mikser heaga ära ning sega kausi sisusse ettevaatlikult kõigepealt sulanud šokolaad, siis šokolaadipuru, jahu, küpsetuspulber, sool, kakaopulber ning lõpuks pähklid. Neid viimaseid saab tegelikult ka alles plaadil koogi peale panna.

6. Lykka pruun sodi kypsetusplaadile laiali ja kypseta pool tundi. Nagu lapsepõlvest teada, on kook valmis, kui see ei kleepu kooki torgatud tiku kylge. (Yks minust asjaosalisem soovitab siiski veidi varem jaole saada, et kook liiga kuiv ei tuleks.)

7. Võta kypsetusplaat välja ning jahuta kõike täiega. Guardian räägib kylmaveevannist, aga sygisvihmasel õhtul sobib ka katustatud rõdu suurepäraselt.

Väidetavalt on brownie'd järgmisel päeval paremad kui värskelt. Paraku on seda teada saada kaunis keeruline. Ega hea eluni jõudmine peagi kerge olema.

Muusikaloend

Yks kena ja andekas inimene kirjutas hiljuti sellest, kui kergesti, alusetult ja samas nauditavalt võivad tekkida eelarvamused kellegi muusikamaitse põhjal. Olen ise tihti sama meelt olnud: lemmikmuusika ytleb inimese kohta palju. Ja ikkagi...

Mu muusikakaustast on viimastel nädalatel kasutust leidnud Lauren Hoffman, Flogging Molly, Chopin, Jacques Brel, Joan Osborne, Mozart, Dropkick Murphys, Laurie Anderson, Fannypack, Hailey Wojcik, Nine Inch Nails, Red Hot Chilli Peppers, Bonzo, Eire Og, Dido, Antonin Dvořak, Lou Reed, Paula DeAnda, Christy Moore, Blind Guardian, Beethoven, OPM, k d lang, Athenrye, Ana Laan/Rita Calypso, Tanita Tikaram, David Bowie, The Pogues, Cocteau Twins, Leonard Cohen, Kreatiivmootor, Dubliners, Debussy, Luka Bloom, Suzanne Vega, The Wolfe Tones, Dar Williams, Zoe Keating, Irina Rivkin, Luke Kelly, John Williams, Zoe Boekbinder ja loomulikult Amanda Palmer.

Mida me sellest järeldame?

Friday, September 17, 2010

Väheytlev teatriarvustus

Viige ka oma teismelised Estoniasse "Cosí fan tuttet" vaatama. Äärmiselt hariv ja õpetlik lugu. Tõsi, mida keegi sellest õpib, peab igayks ise teadma. Aga igal juhul tasub teatrikylastus vaeva, pealegi saavad õpilased ja tudengid ooperisse poole hinnaga.



Lyhidalt yteldes räägib tykk sellest, kuidas kaks sõttaminevat noorsandi veavad kolmanda sõbraga kihla, et "lahkunuil" õnnestub maskeeritult omaenese pruutidele kylge lyya. Põhimõtteliselt see neil õnnestub, lõpp jääb lahtiseks. Igivana lugu, ysna pretensioonitu ja lihtsakoeline.

Lavastus oli huvitav, kujundus... maaliline. Sõna otseses mõttes: lavale on liikuv pildiraam ymber tehtud ja sellega siis mängitakse. Mõjub yllatavalt hästi.

Nii vähe kui ma ooperist tean, ei oska lauljate kallal nuriseda. Mulle meeldis. Pealegi on Mozart mulle mõnusasti kergelt seeditav, muusika jälgimiseks ei pea oluliselt keskenduma. Eks tema ajastu oli yks meloodilisemaid ka, varem ja hiljem on kõiksugu perverssusi harrastatud. Mitte, et ma muusikast tingimata yksnes meeldejäävat meloodiat otsiksin, ent vahel mõjub see päris hästi.

Ainult subtiitrite kallal tahaks viriseda. Eesti ja inglise tõlkel oli yhist ysna vähe, mõnikord vuhises tekst välgukiirusel mööda ja siis tulid jälle pikad tõlketa pausid. Tänapäeval suhtutakse yldse ooperisse kuidagi yhekylgselt: sisu ei huvita suurt kedagi, tähtis on ainult muusika. Nojah, mis mina muidugi kultuurist tean. Nii et on nigu on.



Miks ma arvan, et see lihtsakoeline lugu õpetlik on? Sest seda ooperiks vormides on välja mängitud ysna mitu tahku, kõik ydini inimlikud. Ranget tõlgendust ette ei kirjutata, soovijaile jääb mõtlemisruumi kyllaga. Ja... pikemalt ei tahakski kommenteerida.

Thursday, September 16, 2010

Kaubanduslikud lyhivestlused

Solarise Apollo.
- Vabandage, ega teil ei ole tänavust kuuendat Loomingut?
- Looomingu???
- Looming. Ajakiri.
- Ajakirji ei olje!



***

Pelgulinna Selver.
- Ei saa! Ainult piljdiga!
- Oot, miks ei saa? Ma võin sellele ymbrikule ise pildi peale joonistada.
- Hind ei olje!
- Myygil on, aga osta ei tohi?
- Ei saa!



***

Teeks mingi intelligentse ja vaimuka kokkuvõtte, aga ei oska.

Tunded: hämmeldus, mõistmatus, masendus ja natuke täiesti abstraktset viha.



P.S. Mirjam - prindi mu postitus välja, võta Apollosse kaasa ja ytle, et otsid tööd. Äkki on kasu. Mõni eestlane vast juhtkonnas ikka leidub, kes Loomingust kuulnud on.

Monday, September 13, 2010

Ehtne Eesti Mees

Pisike tydruk, äksi täis, seisis värava taga jalgrattal. Nuias: "Tule nyyd! No tu-uu-lee!" Hääl kannatamatusest urinal.

"Ää... ää... Ee... ee..." ebales poiss.

Läksin muheldes mööda.

Hetk hiljem kostis selja tagant rattapulgal istuva poisi ebakindel hoiatus: "Eest äraa! Meil on turbokiirenduuus!" Tydruk naeris ja väntas.

Sellised need eesti mehed on.

Sunday, September 12, 2010

Miks me omavahel suheldud ei saa

Olen viimasel ajal kokku puutunud mitmesuguste suhtlusprobleemidega. Kõrvalt teiste omi nähes on ka enda tõrgetest kergem aru saada.

Yks naljakas sort neist kipub tõmbuma kerra. Kui sul on kunagi alguses olnud kellegagi suheldes pisike nyke, keegi väljendus teise töö suhtes hoolimatult või ei saadud kirjades teineteisest päris samal viisil aru, siis kipub see võimenduma. Kes on sind haavanud, sellelt ootad ka edaspidi samasugust käitumist ja tõlgendad tema sõnu halvemini kui need on mõeldud. Keda sa ise haavanud oled, sellega on raskem rääkida, pealegi on pisiasjade pärast keeruline vabandada - ja võib-olla polnudki asi selles?

Nii ei taha inimesed omavahel suhelda ja selleks hetkeks, kui nad seda edasi lykatud ei saa, on tekkinud juba uus probleem. Tõrked kuhjuvad, suhtlusbarjäär aina kasvab ning lõpuks on kõige lihtsamategi yhistegevuste sujumiseks vaja kedagi kolmandat, kes pole kummagi poolega seotud, kuulab mõlemad ära, naeratab, noogutab ja pakub omalt poolt välja uusi lahendusi, mis kõigile sobivad. Seejuures ei peagi ta olema mingi eriline psyhholoog või kommunikatsiooniekspert. Piisab, kui tal pole seljakotis nähtamatut koormat.

Ma võin inimestega suhelda kyll. Kui sellele keskendun, saan täitsa kenasti hakkama. Ainult suhtlemist ei tohi olla palju korraga. Tavaliselt ei pööra inimesed oma emotsioonidele kuigivõrd tähelepanu, kõiki olukordi pyytakse lahendada pelgalt mõistuse abil. Aga sel juhul pinged ainult kuhjuvad. Kui suhtluskaaslaste tundeid kuulata, läheb kõik palju paremini. See paraku väsitab. Kui pead lahendama probleeme toas täis karjuvaid inimesi, kellel kõigil on mured, hirmud ja kaitsereaktsioonid, oled pärast seda läbi kui Eesti kroon järgmise aasta jaanipäevaks.

Vaiksed inimesed on toredad. Samas kohtab neid suhteliselt harva, kuna nad ei torka silma ega trygi esile. Enamasti teevad need, kellega asjaajamises kokku tuleb puutuda, ikka ysna kõva häält. Kyllap neil valutab kuskilt, miks nad muidu sedasi käituvad. Me õpime ju ysna pisikesena, et kui meil on paha, tuleb karjuda. Muidu ei kuula meid keegi. No ja nii kogu elu.

Seepärast olingi ma kardetavasti yks Eesti dysfunktsionaalsemaid ajakirjanikke. Ma võin kirjutada kõiksugu asju kokku kirjalike allikate põhjal, analyysida ja refereerida ja joonistada kaarte. Kui tõesti vaja, võin kirjutada kirju. Need pole nii pealetykkivad kui telefon, nad jätavad inimesele võimaluse vastata siis, kui ta saab ja tahab. Mõni muidugi ei vastagi - aga kas on tõesti parem ennast talle peale suruda ja saada mingisugune vastus jõuga kätte? Enamik inimesi lahendab suvalise kysimuse kiire telefonikõnega võõrale hetkega ilma mingi mureta, mina lykkan seda kaks päeva edasi ja loodan, et vajadus läheb yle. Eks ma teen neid kõnesid ka, ent ainult häda sunnil.

Intervjuudega on ses mõttes kergem, et inimesed on huvitavad. Isegi kui jutt käib mõnest abstraktsest väljamõeldisest nagu organisatsioon, personalitöö või juhtimisvõtted, muudab need huvitavaks inimene. Ilma temata jääb pihku ainult kuiv puru. Seepärast ei meeldi mulle ka yhelauseliste vastustega miniintervjuud, mis kulgevad kysimusest "Kaua te juba sel alal töötate?" kysimuseni "Mis on teie lemmikfilm?". Need ei ytle ju kellegi kohta midagi. Ma tahan teha paar päeva taustatööd ning valida kysimusi, mis inimest avavad. Tõsi, kohaleminek ja suhtlemine mõjuvad jälle väsitavalt, kuid see tasub vaeva. Ning õnneks on mul intervjueeritavatega vedanud, tõeliselt jubedaid kogemusi siiani polegi. No ja nyyd, kus ma selle töö peal enam pole, ei tule ka.

Endalgi inimestega tegemist kyllalt. Vähemalt enda ymber olen neid hoolega valida saanud, mis on yks keeruline ja meeldiv tegevus. Mitte, et ma seda alati teha oleks osanud, aga eks kogemused õpetavad. Ja lõppeks annab igayhelt midagi õppida, olgu siis negatiivse või positiivse eeskuju põhjal. Hoia ainult silmad lahti.

Thursday, September 9, 2010

My name is Samsa, Gregor Samsa

Unenäod lähevad yha imelikumaks. Seekordne oli PDF-formaadis (?!) ja rääkis sõjaväelaste majutamisest - noh, nii Kolmekymneaastase sõja aegses tähenduses (et muudkui aga tulevad tuppa ja majutuvad). Mäletan lausealgust "Muuseas, eelmine, 1994. aastal kehtima hakanud regulatsioon sätestas...".

Vähemalt on sellele selge seletus: sain eile teada, et Havaile pole 1985. aastast imporditud ainsatki mesimummi. Seepärast on nende impordile Euroopa Liitu tehtud erand vastava määruse alusel, ehkki Havail tarumardikaid ja yht teatavat lestaperet ei kontrollita. Seos eelpool käsitletuga on, mõistagi, ilmne.

Yleeile kirjutasin memo. Jube lõbus oli, ammu pole teinud. Peaks veel kirjutama, memod on yks vahva, lustakas ja fantaasiarikas žanr.

Wednesday, September 8, 2010

Stephen King, Cthulhu ja zombid

Võiksin veel rahus tunnikese magada, aga parem ei yrita. Nägin just unes ära täispika õudusfilmi koos syžee, laia valiku tegelaste, karakteriarenduse, mitmes plaanis kaadrite ja eriefektidega. Mina, kes ma õudukaid yldse ei kannata, ärge näidake mulle juppigi. Brrrr.

Mingis USA lõunaosariikide soises linnakeses (kus siis veel, eks?) hakkasid inimesed imelikuks muutuma. Kord yks, kord teine linnakodanik hoidis ennast pisut veidralt, siis sulgus oma majakesse ega käinud eriti päevasel ajal väljas. Yks peategelastest, noor värskelt sõjaväest tulnud poiss, pani seda tähele ja hakkas uurima, ehkki ei teadnud kuigi selgelt, mida kahtlustada.

Peategelasi oli kirev kamp, just nagu Stephen Kingi filmides tavaks. Ma kahtlustan, et tema mõju oligi ysna tugev. Võib-olla oli see Stephen Kingi unenägu, ma lõputiitreid eriti hästi ei näinud. Igatahes oli seal seesinane poiss, siis mingi tydruk, keegi varateismeline tytarlaps, vanapapi, yks koduperenaine... no nagu kõik olema peab, eks ole. Demograafiline läbilõige igast olulisest vaatajagrupist.

Mis selles kõiges syydi oli, päris korralikult ei selgunudki. Igatahes kerkis yhel ööl sooveest inimsarnase kujuga hiiglaslik roheline olevus, kes sobinuks kõige paremini H.P.Lovecrafti Cthulhu-mytoloogiasse. Osa pooleldi zombistunud linnarahvast muidugi juba kummardas teda, sealhulgas mõned vanamammid, keda film veidi lähemalt jälgis.

Yks paremaid kaadreid oligi see, kus lapseliku aruga monstrum istus, napsas enda lähedalt inimesi ja laotas need endale sylle - nii jyngreid kui ka teisi. Nood lamasid seal kangestunult nagu piparkoogimehikesed. Yhe tõstis ta siis jalgupidi yles, vaatas, pea viltu, ja krõmpsutas ära. Järgmise tõmbas kyynega pikuti pooleks. Jyngrid hakkasid sebima ja karjuma. Olevus sattus segadusse, pani kaks poolt jälle kokku ja neist sai midagi terviku taolist. (Mädžik!) Kokku kleebitud mammi ja tema kõrval vedeleja vestlesid kõlatul häälel nagu kaks taldrikule tõstetud juurvilja. Suurepärane kaameratöö ja valgus, peab ytlema.

Peategelased yritasid hullunud linnast soos sumbates pageda. Eks nendega koos osa muudki linnarahvast. Soost kostis aeg-ajalt kummalisi hääli - appikutseid ja muud inimkõlalist -, mis mõne põgeneja rajalt kõrvale meelitasid, ehkki teised neid hoiatasid ja kartlikult tagasi hyydsid. Noh, kõrvalekaldujatega juhtus nii, nagu ikka juhtuma peab. Soos olid muidugi tavalised ohud, mylkad ja krokodillid jne, aga ka igasugused veidrad olendid, kellest ainult varje näha võis. Korralik film, kõike ei tohigi näidata.

Põhjalikult harvendatud peategelased jõudsid lõpuks välja kuhugi, kust läks korralik maantee ja pidanuks algama tsivilisatsioon. Seal oli aga juba ees U.S. military, kes pystitas korraliku traataia, pani värava lukku ja kysimusele "Kuidas me siit välja saame?" vastas õlakehitusega. Ei saagi. Pole ette nähtud.

Ununenud aiaaugu avastas siiski punt zombidest mammisid, kes yhel hetkel soost peategelase kõrvale kerkis. Ega nad tyli norinud, seisatasid hetkeks enne väljumist ja vaatasid, kuidas sõjaväesoomuk kaugusse vurab. Sinna see film lõppes.

Detaile oli mõistagi rohkem ja nimed on praeguseks mälust kustunud. Aga kui keegi algaja õuduskirjanik tunneb, et siit saaks ta sillutada enda tee kuulsuse ja rikkus poole, lasku palun käia. Ainult ärgu mulle sellest rääkigu.

Veel kord, nagu juba yteldud: brrrr.

Tuesday, September 7, 2010

Olemise talutav kergus

Sada teemat on pooleli, kuidagi ei jõua kirjutama. Keelefašismist, blogidest, pseudonyymsusest... mingid asjad olid veel. Keegi võiks neid mulle aeg-ajalt meelde tuletada, vast siis kirjutan ka.


***

Seisin hommikul valgusfoori taga. Mammi mu kõrval seletas papile: "Ja ta ei öelnudki, kus ta ylemus istub! Kujutad ette, see on veel see kõige hullem vastus: ta ei tea! Arst ytleb mulle, et tema ei tea, kus tema asutuse ylemus on!"

Vaat' see on ametniku eetika! Mina ka ei ytleks, kui mult niiviisi kysitaks. Piinake, kui tahate - oktoobrilaps saladust ei reeda!

Ja yldse, milleks neile see saladus? Mu ylemus on kena inimene, las ta saab ka hingata.


***

Aitäh kõigile uutele toredatele inimestele, kellega ma nädalavahetuse synnipäeval tuttavaks sain, ning vanadele tuttavatele, kellega tutvust uuendasin. Kes mind pärast yritust ikka veel tunda tahab, võiks sellest kunagi märku anda - mul on jube vilets nimemälu. (Ei, neid, kes pyhaba lõunaks veel alles jäid, ma ikka mäletan. Aga neid oli vähe ka.)


***

Homme lõpule jõudva koolituse asjus väga palju avameelitseda ei tahaks - mu kiitus tooks tõenäoliselt inimestele hulga pahandust ja laitus poleks teps mitte parem. Näiteks kaotsiläinud lektori kohta jõudsin anda potentsiaalsele tööandjale negatiivse soovituse juba enne, kui ta pool tundi hiljem yles leiti. Ega ta halvasti kõnelnudki. Samas räägiti koolitusel bullshit bingo'st, mis on minu arvates väga positiivne... aga nyyd olengi vist juba liiga laialt suud paotanud.


***

Muuseas: kas te teadsite, et ISIC-kaardiga saab Estonia pileteilt 50% allahindlust? Draamateater pakub näiteks ainult 15%. Me ooperit, me ooperit...


***

Raamatuvirnad aina kuhjuvad. Raamatud tahavad lugemist, tõlkimist, arvustamist, läbitöötamist... mõni isegi kirjutamist. Eks ma teen seda kõike ka, ent prokrastinaatorina olen siiski tugevam. No see on yks mu loomupäraseid andeid, mis teha.

Ei, parem hakkan jälle tööle ja kirjutan Heimtali mõisatalli unikaalsest ajaloolisest väärtusest. Eile kiitsin näiteks Saimre talu sigalat. Tegelikult on see kõik päris huvitav ja õpetlik.


***

Mis on selle jutu moraal? Moraali ei ole. Katsuge ilma hakkama saada. Algul on muidugi harjumatu, kuid uskuge, varsti hakkab kerge ja hea. Kyll mina juba tean.

Thursday, September 2, 2010

Kuidas inimesi motiveerida

Ajasime juttu. "...ja selle /---/ kohta ytleb mõni, et kirjuta aga edasi." - "Oh, selliseid asju on tänapäeval kõik kohad täis, sel kyll mõtet pole."

Tulid meelde varasemad retsensioonid samast rubriigist: "Sina seda ylikooli kyll lõpetada ei suuda, mis sa hakkad raha raiskama" ja "Oi, ära sa kirjastust kyll tegema hakka, mis ettevõtjat sinust on".

"Aitäh, nii hea on, kui kellegi peale võib kindel olla. Kui ma kunagi julgustamist vaja, pöördun ikka sinu poole, sa tõmbad kohe ja kiiresti kõigele vee peale."

Tore, kui pere ja sõbrad ikka yksmeelselt toetavad.

Sunday, August 29, 2010

Jaan Poska hubased hetked

Avastasin just kevadise teate, et Tallinna kultuuriväärtuste amet kuulutas välja Jaan Poska 90. surma-aastapäevale pühendatud näidendikonkursi. "Võistlusele on oodatud algupärased näidendid, mis räägivad Eesti Vabariigi ühe looja, Tartu rahu sõlmija, kunagise Tallinna linnapea ja kaheksa lapse isa Jaan Poska elust." Konkursi tähtaeg on 1. oktoober.

Ega ma Poskast palju tea. Isiklikke kokkupuuteid pole. Olen ta tänaval paar korda käinud, maja ära ei tunne. Bellegarde mainib oma mälestustes samanimelist advokaati, kes tõenäoliselt oligi Jaan. Olnud yhes rannarootslaste asjas mitte väga teadlik element, aga kui asjaolud ära seletati, võtnud aru pähe.

Yhe minust ja Jaanist teadlikuma elemendi sõnul olnud Poska ka esimene, kes oma majja elektri sisse pani. Et elektrijaama toona polnud, veeti traadid tapamaja generaatorist. Lisaks olnud Poska kodus yks Tallinna esimesi kultuurilis-poliitilisi salonge. Loogiline, lastekarja kõrvalt ei saanud ta kodust ära minna.

Aga milleks sellised detailid? Kaheksa lapse isa, kes vabal ajal yritab ka linna pidada, kõlab juba iseenesest intrigeerivalt. Selles on draama, komöödia ja tragöödia kõik koos. Nii et siin on siis minupoolne pisike panus Tallinna kultuuriellu.

Muidugi, Schmuuli kirjanduslikuks tegelaseks valatud Ajalooline Tõde tuli juba nurisema, et Poskal olnud teenija. Nii et ma kohendasin natuke teksti ja andsin teenijale vaba päeva. Laste nimed on, mõistagi, fiktiivsed.


***

Elutuba. Laua taga istub Poska ja kirjutab, toanurkades askeldab paar jõnglast. Tagaseinast viib uks kööki, vasemalt esikusse. Välisukse kõrval on varn mantli ja kaabuga.

POSKA: Vastavalt linna arengukavale... nii... seoses... seoses... olge tasa! ...seoses... millega seoses?
NAINE (yle köögiukse): No vaata nyyd ometi, laps sööb lillepotist mulda ja sina ei tee teist nägugi!
POSKA: Ma ei saa ju, tuvike, ma kirjutan ettekannet linnavolikogu homseks istungiks.
NAINE: Istung on sul homme, aga laps - eluaeg! Kui vanaks jääd, kas ettekanne sind toidab, ah? (Tagasi kööki.)
POSKA (omaette): Ettekanne ei söö lillepotist mulda kah. (Pöördub teksti juurde tagasi.) Nii... seoses eelmisel istungil arutusele pandud eelnõuga teen ettepaneku võtta vastu otsus...
MAI (tuleb teisest toast jooksuga): Issi, Madis kiusab!
MADIS (jookseb Mai kannul): Ei kiusa! Ta ise võttis minu mängulongi äla!
MAI: Nukud tahtsid teise tuppa sõita, nad väsivad ju äla! Issi sõitis ka longiga Taltusse!
POSKA: Rahu, rahu. Mai, ole pai, anna Madisele rong tagasi. Madis, sina järgmine kord laena ikka Maile rongi, ta ju ainult korraks tahab, sina saad terve ylejäänud päeva sellega sõita. (Keerab jälle teksti poole.) Otsus... otsus...
MADIS (Maile, Poska selja tagant): Böööö!
MAI (hakkab nutma): Isssiiiiii!
NAINE (yle köögiukse): No lohuta ometi last, kuidas sa võid nii tuima sydamega inimeseloom olla!
POSKA: Miks Mari lapsi kantseldada ei või?
NAINE: Kuidas sa siis ei mäleta, Maril on täna vaba päev! Ega tema kah massin ole, inimene tahab ikka puhata.
POSKA (omaette): Mina ei taha kunagi puhata. Loomal looma aru.
MAI: Tahan issi sylleeeee!
TOOMAS (tuleb jooksuga köögist, emast mööda): Issi, issi, vaata, mis mina teha oskan! (Võtab suu klaasist piima täis, ajab pea kuklasse ja plurtsatab.) Ma olen vaalaskala! (Piimaga on kaetud Toomas, Poska ja Poska paberid.)
POSKA (tõuseb laua tagant pysti): Nii, mulle aitab!
Läheb ukse juurde, võtab varnast mantli ja kaabu.
NAINE: Kuhu sa nyyd tormad, Jaan, pimeloom, vastu õhtut?
POSKA: Tapamajja.
Kõik jäävad hirmunult vait.
POSKA: Hommepäev lasen elektriliini meie majani vedada. Ja lastele tõmban elektrikarjuse ymber!
(Väljub, virutades ukse tagaskätt kinni. Mai hakkab jälle nutma.)

 
eXTReMe Tracker