Wednesday, January 30, 2013

Vikipeedia ja Euroopa Liidu andmekaitsedirektiiv

Mult kysiti täna, millised on minu kui vikipedisti seisukohad Vivianne Redingi vahva algatuse suhtes. Kuna mul on sada tuhat muud asja teha, kirjutasin lyhikese kolmepunktise kokkuvõtte. Minu poolest võib seda tsiteerida ja tiražeerida, palju syda lustib.

Esiteks vajab unustusõigus väga hoolikalt kaalutud sõnastust, et see ei häiriks Vikipeedia normaalset tööd viisidel, millele seadusandjad algselt mõelnudki pole. Vaevalt on Euroopa Komisjonis inimesi, kes absoluutselt mitte kunagi Vikipeediat ei kasuta - ja vaevalt on seal kuigi palju neid, kes kuigi hästi aru saavad, kuidas see moos kommi sisse saab.

Teiseks tasuks kaaluda ajakirjandusele mõneti sarnaste erandite kehtestamist ka teatmeteostele. Nendegi puhul on andmete kogumiseks ja edastamiseks oluline avalik huvi, mis aga praeguste seadustega ei ole kuidagi kaitstud.

Kolmandaks peaks arvestama olulist avalikku teenust pakkuvate sekundaarsete andmetöötlejate eripäradega - näiteks igakordsest isikuandmete töötlemisest teavitamise ja andmekaitse eest vastutava isiku määramise yle arutledes ei ole EL-i asjaosalised ilmselgelt mõelnud, mida peaks sellistele nõuetele vastamiseks tegema Vikipeedia eri keeleversioonidega töötavad kogukonnad - kes pole isegi juriidilised isikud mitte, lihtsalt kamp yhisel rahvavalgustuslikul eesmärgil tegutsevaid eraisikuid -, et asi ei läheks absurdiks, kuna seadusandja on oma mõtetes keskendunud yksnes ettevõtjatele ja riigiasutustele, unustades kolmanda sektori ja kodanikualgatuste olemasolu sootuks.

***

Muide, meie andmekaitsereegleid on yldse kirjutanud inimesed, kes ei suuda oma sõnadest loogilisi järeldusi teha. Näiteks on praegu kehtiva isikuandmete kaitse seaduse (§ 18) järgi põhimõtteliselt võimalik väita, et ajalehtede veebikylgedele, kus on avaldatud isikuandmed - näiteks foto ja synnikuupäev synnipäevaõnnitluses või nekroloogis -, tuleks keelata ligipääs riikidest, mis ei ole piisava andmekaitse tasemega riikide ysna lyhikeses loetelus. (EL-i väliste lubatud riikide suhteliselt segane loend on siin. Vt ka andmekaitse inspektsiooni vastavat juhendit; ettevaatust, lingi taga on .docx-fail.)

Väike kodune ylesanne AKI töötajatele: millistes riikides peaks seaduse kohaselt lubama ja millistesse keelama ligipääsu näiteks eestikeelse Vikipeedia artiklile "Ita Ever" ning kuidas peaks see tehniliselt toimuma, kui iga pisiriigi veidruste alusel ligipääsu muutmist ei ole programmi tehnilisse lahendusse kirjutatud? Andmete töötlejad ja avaldajad ehk eestikeelsed vikipedistid ei ole ju Wikimedia Foundationiga, mis kuskil Ameerikas Mediawiki tarkvara arendab, mitte kuidagi seotud.

Thursday, January 10, 2013

Rahvakogu "kollektiivne aju"

Lappasin läbi Rahvakogu.ee erakondade rahastamise teema. Läbivalt torkavad silma kaks kurba tõsiasja. Esiteks: kooliharidusest pole kasu olnud, sest inimesed ei tea yldjuhul õhkagi sellest, kuidas parlamentaarne demokraatia funktsioneerib, milline on selle ajalugu ja mil viisil me praeguse systeemini jõudsime. Lahmitakse, vaevumata uurima asjade põhjuseid. Teiseks: portaali autorid pole arvestanud, et totaalse nimelisuse korral jäävad tooni andma need, kes julgevad oma nime all idioodid olla. Sisuliselt toodab enamiku tekstist Delfi kommentaariumi põhjakiht, hullud ja hullukesed.

Esimese punkti näide on korduv nõudmine, et riigikogu saadikutele yldse palka ei makstaks. Teate, sellised esinduskogud meil Euroopas kunagi juba olid. ei olnud väga hea mõte. Niisugune olukord viib välja selleni, et riigi saatuse yle saavad otsustada ainult need, kes oma elatise pärast muretsema ei pea - need, kes tööd ei tee, või kelle elamise maksab kinni keegi teine. See ei ole päris otseselt varanduslik tsensus - nõue, et kandideerimiseks peab olema piisav sissetulek või vara -, kuid rikaste kõrval pääsevad niisugusse parlamenti ainult need, kelle mõni rikas on palganud parlamenti minema. Võistlema hakkavad mitte parteid, vaid suurfirmad. "Toeta Swedbanki kandidaati!" - "Vali Krediidipank!" - "Hääleta SEB poolt!"

Teist punkti iseloomustab kõige paremini õigekiri, õigemini selle puudumine. sisulise poole pealt: vandenõuteooriad, yleyldine vihkamine ning võimetus mõelda oma lausete tagajärjele. Selliseid tekste kirjutavad inimesed, kellest elus mitte midagi sõltunud pole, keda keegi ei kuula. Nii nad elavadki ennast välja, uskumata, et nad oma sõnade pärast kord eluski vastutama peaks. Kurb hakkab neid lugedes, see on yks ysna õnnetu elu.

Nii et au ja kiitus neile, kes viitsivad yksikud mõttekad tekstid välja otsida. Minul ei ole aega, mida selles sõnnikuhunnikus kaevamiseks raisata. Yks rubriik viiest on enam kui kyll.

Yhe ettepaneku tegin ise ka. Ei usu kyll, et keegi seda kuulaks, sest sel teemal on aastaid tulemusteta räägitud - aga eks proovida ju võib. Nimelt võiks Eestis rakendada sama systeemi, mis toimib Poolas: 1% tulumaksust eraldatakse sellele MTY-le, kelle inimene on tulumaksu deklaratsioonis välja valinud. Kui parteil on 10 000 liiget, teeb see kena kopika. Tõenäoliselt sellest kyll ei piisa, aga kui lisada piiratud ulatuses riiklik toetus, võiks hakkama saada. Jääbki vähem raha noorparteilastele, kes valimissaadetesse helistavad ja internetihääletustel nuppe klõpsivad. Annetustest võiks siis yldse loobuda.

Mind huvitab säherdune reform tegelikult seepärast, et usutavasti annaks oma raha Vikipeediale, Lastefondile või UNICEF-i Eesti harule vähemalt sama paljud kui mõnele väiksemale parteile. No ja kui parteid ettepaneku riigikogus ära blokeerivad, äkki võtavad lihtsalt erakonnad sest jutust välja ning jätavad muud MTY-d alles. Asi seegi. Et õiged algatused raha saaksid, on märksa tähtsam kui mõne Eesti mastaabis väikese summa kulutamine valele asjale.

Aga nagu juba yteldud, ega ma eriti looda.


P.S Tehnilise poole pealt ka. Mind häirib see, et kui vajutada kirja "toetan", muutub see kirjaks "toetasin" aga kui vajutada kirja "olen vastu", muutub ainult vastuolijate arv. See tähendab, et kui ma ei mäleta, kas yhele nupule vajutasin või ei, pole nuppu uuesti näppimata seda võimalik kindlaks teha. Lihtne asi, aga tyytu.

Ja misasi on "Ideede skoor"? Seal on kirjad nagu "Sai 1ip sest tema seisukoha vastane leidis, etSyvendab valijate passiivsust on ea ettepanek 14 minutit tagasi" ja "Said 1ip sest toetaja pidas sed Kulutab raha ja ekspertide aega. kasulikuks 24 minutit tagasi". "Sed" ja "ea ettepanek"? Khm.

Wednesday, January 9, 2013

Filmihuvi

Kirjeldasin eile kinoskäiguga seoses oma filmihuvi žanriliselt. Selgus, et see on yks kummaline kompott.

Esiteks meeldivad mulle löömafilmid, vene keeles bojevikud. Tapmine ja tagaajamine, pingeline tempo, vägivald ja iroonia, nagu see viimastel aastakymnetel kombeks on - juba vesternite ajast. Aju puhkab, silm liigub pildiga kaasa, adrenaliin peletab tööd ja mured peast.

Teiseks istuvad mulle hästi romantilised draamad. Mida suurem pisarapigistaja, seda parem. Nii kenad noored - nyyh. Traagiline sydamepuru - nyyh. Inimlikud tunded, sentimentaalsus, empaatia, silmad märja koha peal. Ju vist emapoolse suguvõsa viga.

Mõlemad sobivad kokku sedapidi, et on tehtud suhteliselt lihtsakoelistele inimestele. No ei saa minust kultuuritegelast. Eks ole Bergmaneid ja Fellinisid omal ajal vaadatud ka, palju ei mäleta ja enam eriti ei viitsi. Mitte, et ma vahel mõnd paremaks peetud filmi ei vaataks, aga enamasti eelistan yht- või teistsugust muinaslugu.

Kolmandaks on mul nõrkus kelmifilmide vastu. Keegi arendab mingi kavala plaani, tõmbab kõigil suurtel ja vägevatel naha yle kõrvade ning lahkub tantsiskledes päikeseloojangusse, rahakohver näpus. Mind võluvad kelmiromaanid ka, Tormese Lazarillost Ostap Benderi ja Julio Jurenitoni. Kyllap sellepärast, et on, kellega samastuda. Nagu korduvalt selgitanud olen: inimene, kes usub, et võiks filosoofiast milgi viisil ära elada, peab olema loll või suli. No ja loll ma olla ei tahaks.

Eks neid žanre võib veel seda- ja todapidi liigitada (ulmet on päris palju nähtud, sealhulgas koomiksifilme, millalgi hakkasin vesterneid otsima), ent viimasel ajal põhilised žanrid on vist ikka need kolm. Nii naljakas kui see valik ka pole.

 
eXTReMe Tracker