Thursday, December 31, 2009

Head vana töö lõppu!

Mida teeb vana-aastaõhtul inimene, kellel on juba mitmendat nädalat õppepuhkus? Istudes vaikselt ja rahulikult omas kodus, kõht ahjusiga ja kypseõunu täis? Euroopa tööturu statistikat, mõistagi.

"Avastasin", et eelmise kuu oma on ikka veel tegemata, järgmine kuu kukub aga kohe selga. Nii et kui ma nyyd ahvkiire olen, saan kaks lugu veel tänase kuupäevaga yles.


Täitsa lolliks läinud.

Wednesday, December 30, 2009

Kevad on käes

Pool tundi tagasi nägin Keilas kuldnokka. Ise ka ei tahtnud uskuda.

Tuesday, December 29, 2009

Saatuse nöök

Olgu teistega, kuidas on, kõige rängem on ikkagi pettuda iseendas.

Regulaarse tervisekontrolli käigus kylastasin, mõistagi, ka töötervishoiuarsti. Vestlesime mitmesugustel teemadel ja võistlesime vastastikuses kollitamises. Ehmatasin teda veendumusega, et minu eas peavadki liigesed aeg-ajalt valutama. Tema lõi mind kohustuslike jalatugedega. Haarasin rahakotist ja oigasin.

Muude lõbustuste hulgas mind ka mõõdeti - kontorivara kulumist tuleb ikka hinnata, siis saab amortisatsiooni maksumusest maha arvata. Kui kaalumise tulemus oli häiriv, ent ootuspärane, siis pikkusega oli teine lugu.

Olen siiani kõiki tyydanud jutustusega sellest, kuidas ma olen umbes 1990. aastast saati 174 cm pikk, kuid ikkagi mitu sentimeetrit lyhenenud. Toonase statistika järgi olin nimelt Eesti keskmist kasvu, nyyd on keskmine aga mõnevõrra kerkinud. Täpselt ei mäletagi, ca 3-5 cm.

Seisin rahulikult seina äärde. Tohter kiikas mu pea kohale ja tähendas: "171." Urahtasin ning rääkisin talle loo ära.

Lõbustatud kulmukergitus. "No proovige uuesti. Selg sirgu!" Kandu siiski maas hoides andsin endast parima. "171,8."

Oli seda nyyd tarvis. Ma pole sellestki veel yle saanud, et kevadel soovitas juuksur mulle šampooni, mis on mõeldud hõrenevatele juustele.

Ah, mis. Jälle uus lugu juures, millega sõpru kiusata.

Tegelikult on see lihtsalt relatiivsusefekt: väga kiiresti liikuvad kehad lyhenevad vaatlejate arvates liikumise suunas. Näiteks minu oma. Ja kui kiirus läheneb valguse omale, pole ime, et juuksed kuluvad. Vähemalt jääb habe alles.

Sunday, December 27, 2009

Häid pyhi!

Kaunist jõulu.
Kuule, ega sa mu isale tööd ei oska soovitada?
Tal sihuke lugu, et MTY tagant sai riigi raha otsa.
Ta võib igasugust kirjatööd teha, anna ainult tulla.
Keeli oskab. Mnjah. Ainult et sellest ei paista palju kasu olema.
Jah, seal on ta ka käinud. Praegu on rahasid napilt.
Kuidas sinna teie tööportaali pääseski?

Kaunist jõulu.
Kuidas sul töö edeneb? Kuis pere elab?
Mina, ah, virelen siin vaikselt oma doktorandistipi peal.
Kulusid ei ole, tulusid ka mitte. Pole ju vigagi.
Õhtuse õlle jaoks enam-vähem jagub, vahel käin ema pool söömas.
Nii me, jah, seda teadust tasapisi veeretame.
Tule kah ylikooli tagasi, kirjutame artikli. Mul on hea teema.
Ei, vat seda tuhandet krooni, jah... ei, seda ma praegu tagasi maksta ei saa.

Kaunist jõulu.
Mina, Vassili Solovjov, väljaõppinud keevitaja,
43 aastat vana ja Soomes töötanud,
MIGi, MAGi ja muude lyhendite tundja,
otsin tööd, soovitavalt ykskõik kus.
Oleks hea, kui palga eest.
Siia suvalise artikli sappa kommentaaridesse kirjutan sellepärast,
et kuhugi mujale ma selles uues ilusas maailmas enam minna ei oska.
Telefoninummer on...

Kaunist jõulu.
Ei ole mul häda kedagi. Ise söönud, lapsed söönud.
Pisima, tõsi, pidin kyll lasteaiast ära võtma,
ta on mul nyyd tööl kaasas kõik need kaksteist tundi
ja mõnikord kauemgi - ma ju kolme koha peal.
Noh, miinimumpalga saan ikka kokku ja vahel natuke pealegi.
Kui koju lähen, hoolitseb kõige vanem väiksemate eest,
mina poen arvutisse ja teen haltuurat. Tead kyll, kuidas sellega on.
Mõnikord makstakse, mõnikord mitte. Kui, siis harva.
Ikka parem kui mitte midagi. Ei, mina ei nurise.
Mees? Jah, see on kah kuskil.
Jõuluaegu lubas kylla tulla. Vast tuleb siis ka.

Kaunist jõulu.
Oi. Mis ma nyyd teen? Nii kahju, mul ei ole sulle midagi kinkida.
Sel aastal jääb lapsi aina vähemaks.
Aga uuest aastast pidi yks hoiule tulema, eks ma siis kingin.
Tule ikka tuppa. Tahad tassi teed?
Põnnid ja kass on kodus, kaasa sõbrannaga väljas.
Ei mina tea, mis nad teevad. Vahel ikka mõtlen.
Kuuse jaoks polnud raha. Mis siis. Meil niisamagi hea.

Kaunist jõulu.
Kuule, seda et... ega sa mõnda noort ilusat tydrukut ei tunne?
Abielus? Ee... noh... enam ei ole.
Leidis, jah, uue ja parema.
Eks meil kõik logises sellest peale, kui ma tööta jäin.
Sealt uuest kohast lasti ka lahti, aga nemad vähemalt koondasid,
ametlikku palka maksid ka.
Ma saan nyyd veel pool aastat töötutoetust.
Muidu, ei, muidu on kõik hästi.
Nii et kuule, kui sa mõnda noort tydrukut näed,
pea mind ikka meeles, eks?

Kaunist jõulu.
Aitäh, sulle ka. Ole ikka... noh, sa tead kyll.
Ei mul ole midagi uut. Töövaidluskomisjon praegu ei tööta,
uudiseid tuleb heal juhul jaanuaris. Uus istung? Veebruaris vist. Või hiljem.
Eks nad, jah, kuskil seal kulisside taga ikka susivad.
Yhele kolleegile oli jälle koju helistatud, et tunnistama ei tuleks.
Mingit valuraha on nad vist nõus maksma,
ent mina ei taha seda asja niiviisi jätta.
Katus tilgub läbi. Kõik vanaviisi.
Lähen nyyd koeraga jalutama. Häid pyhi!

Pimeduse järel tuleb valgus, räägitakse.
Räägitakse sedagi, et see valgus pidada olema rong.
Ja siis yteldakse veel: ära mine valguse poole! Tule tagasi!
Hämmastav, mida kõike inimesed räägivad.
Mina seda valgust ei näe.
Aga noh, pööripäeva asi. Vast veel tuleb.
Häid pyhi, jah.
Häid pyhi teile kõigile.




***

Sarnasused reaalsete inimestega on enam-vähem juhuslikud. Madala kunstisisaldusega yldistus või nii.

Saturday, December 26, 2009

Sead pärlite eest ei maksa

Memokraadis kirjutab Ville Jehe nii:

Kas te aga ei arva, et üks suur muutus paremuse poole on juba toimunud - online meedia mõõdab juba mõnda aega KASUTAJAID mitte KLIKKE. Isegi kui avalikkuses mõni kogemata inertsist ikka klikke nimetab, pole see juba terve 2009 enam teema... Ja see muudab palju, sest Kasutajale peab meeldima, Klikile piisab vaid meelitamisest...
Sõber kysis kommentaari:
oled sa midagi sellist tähele pand? kui minu lugude tagant adminiliideses klikiarvu mõõtja ära kaotataks, oleks elu märksa lihtsam. aga samas jääks puudu oluline tagasisidemehhanism, mille alusel ma muidu igapäevaseid otsuseid teen. millest ylemused omavahel räägivad, ma _ausalt_ ei tea.
Tõsi, meiegi portaalis mõõdetakse unikaalseid kasutajaid, mitte klikke. Teoreetiliselt on seal suur vahe, eelkõige reklaamiostjate jaoks - kasutajate arvu korrelatsioon reaalsete ostjatega on pisut tugevam, ehkki mitte kuigi kindel. Kontekst on sihtgrupiga kontakti saavutamisel olulisem kui miski muu.

Samas on Jehe ylistatud meelitamise-meeldimise vahe minu arvates kas enesepett või propaganda. Tulemus on ikkagi yks: pealkirjad, mis vaikivad maha igavad teemad ja lõhnavad võimalikult kollaselt. Mõõda ykskõik kuidas, kvaliteetajakirjandus (põhjalikud analyysid, uurivad lood, mitme allikaga ning taustu avavad uudised) ei too nii palju lugejaid kui nilbetooniline vihje, et võib-olla näidatakse seekord poolpaljast Anu Saagimit (ehkki võib-olla ei näidata ka). Kas uus joonlaud muudaks sellise sisu paremaks?

Meil on ysna palju ajakirjanikke, kes teeksid meelsasti head ajakirjandust: põhjalikke, korralikult läbitöötatud, võimalikult veatuid ning syvitsi minevaid pikki lugusid. Isegi päevauudisele annab tausta avamine ning konkureerivate allikate kysitlemine kõvasti juurde. Kurb tõde on aga, et selliste artiklite kirjutamine on kallis ning toorest lugejamassi meelitavad need vähem.

Suurem osa reklaamist on suunatud mitte Akadeemia lugejatele, vaid praktiliselt kõigile. Nii et kuigi palju kvaliteetset ajakirjandust ei kannataks Eesti turg välja. Võib-olla saaks lugejate harjumusi pisut muuta, kui kvaliteedile yleminekuks sõlmitaks lehekontsernide vahel kartellilepe. See rõõm ei kestaks siiski kaua, sest ysna ruttu tormaks mõni rahvusvaheline meediamagnaat Eesti turule nišši täitma. Pealegi on suur osa žurnalistide järelkasvu uue turuga kohanenud ega suudagi enam midagi peale kiirplärakate toota. Selge näide turumajanduse progressiivsest mõjust.

Mina omalt poolt elaksin kõige parema meelega luulest ja filosoofiast. Paraku on see leib mitte yksnes õhuke, vaid ka lyhike.

Friday, December 25, 2009

Siga elutoas ja Jeesus kuusepuul

Perekondlike asjaolude tõttu sattusin minagi tänavustel jõuludel kirikusse. Ma pole kyll selle meelelahutusžanri sihtgrupp, aga mis siis - aeg-ajalt tasub ikka eksperimenteerida. Olen avastanud isegi paar täitsa vahvat eneseabiraamatut, selle kõrvale pole luterlastel midagi panna. Mulje oli omapärane ja huvitav, ehkki mõte kippus alatasa uitama.


***

Kui jutluses räägitakse Jõulutähest, kas see on siis sama kui Valgusekandja ehk ladina keeli Lucifer? Sellel teemal saaks kirjutada ysna lõbusa jutluse. (Õigupoolest paari jupi jagu kirjutasingi. Homileetika on vahva.)


***

Kas mõni moodne sekt ka Powerpointi saatel jutlusi peab? Saaks näidata põrguleeke ja animeeritud Jeesust. Kontorirahva seas võiks see populaarne olla.


***

Kahju, et kirikuõpetajannadele esinemist ei õpetata. Häälekoolitust ja retoorikat oleks neil hirmsasti vaja. Tahaks ykskord kuulda kantslist kõnelemas kedagi, kes esineb selgelt ja enesekindlalt, pikalt raamatut lappamata ning kiljumata. Ohjah. Äkki peaks teolooge lavakas harima?


***

Eestlastes sygavalt juurdunud usuliste kommete hulka kuulub ka kaljukindel teadmatus kiriklikust kombestikust. Kui kirikuõpetaja selja keerab, julgevad kõik kohe istuda, muul ajal ei osata aga selget seisukohta võtta.

Ei oska minagi, aga ehkki minu puhul on see mõistetav, ega ma selle yle uhke ei ole. Hariduse mõttes oleks ju kena teada. Praegu juhtub aeg-ajalt, et õpetajanna yhmab yle õla "Istuge!" ja pinkidel kössitav rahvas vaatab yksteisele segaduses otsa: mis ta sellega mõtles?


***

Ei tea, mida arvavad epidemioloogid gripihooaegsest yhiskylmetamisest?


***

"Issanda riigis valitseb kylvi ja lõikuse seadus," ytles õpetajanna meeste kiituseks, kes pastoraati remontimas käisid. Väidetavalt olnud neid "palju", ehkki jumalateenistustel käivat kohati juba "yle kymne inimese". Hmm. Mida kristlik kirik Eestis kylvanud on, et Euroopa madalaimat monoteismiprotsenti lõikab? Või piirdub jumalariik yksnes pastoraadiga, ulatumata ylejäänud Eestisse?


***

Nyyd ma tean, kuidas tunneb end elutuppa sattunud siga. Kuidagi... piinlik ja kohatu. Välja tahaks, vabasse loodusse. Kui šõu lõppes, lipsasin uksel seisvast kirikuõpetajannast yhe põngerja selja taga vaikselt mööda. Ei oleks viisakas tekitada asjatuid lootusi. Ma ju pysti pagan.


***

Tegelikult jääb yht-teist muidugi alati kylge. Lapsedki teevad väljas nähtut kodus järele. Miks mitte siis täiskasvanud?



P.S. Kui kellelgi peaks veel miskipärast kingilunastussalme vaja minema, siis minu omad on suhteliselt vähetarvitatud. Oldagu head ja pruugitagu.

Jõuluvana põdrad jäid
põhjapõdragrippi.
Tuli kähku asuda
otsima uut nippi.

Nagu seldus, oli see
strateegiline viga,
et ta saani ette sai
rakendatud siga.



***

Pyha öö, õnnistud öö.
Kits tuli metsast ja ytles: "Böö!"
Karjasel välja pääl
ära läks hääl.
Tema kommi ei söö.



***

Tasuks sain murjani, kes asub juba täna mu põllul Farmville'is suhkruroogu istutama.

Wednesday, December 23, 2009

Päikesepoisid: Twitter alistab profimeedia

Tundub, et selle aasta suurim muutus meedias oligi Twitteri takistusteta võidukäik. Linnuke jalutas läbi profiajakirjanduse takistamatult nagu Napoleon läbi Euroopa. Paraku ei jää Twitterist maha mitte uus tsiviikoodeks, vaid allakugistatud ja läbiseeditud 140tähemärgised suuruste junnid. Meediagurud ei protesti ka, kõik kilkavad vaimustunult ja kiidavad, et nunnu. Eks ta nende sinilind ole.


***

A says: appi. twitteriuudis: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=28070345
st võetakse kellegi tviit, kirjutatakse liid, pannakse jutumärgid, tiitel ja ylejäänud saatelause
pealkirjastatakse (st kärbitakse tviit ruumi)

B says: nojah

A says: ma ei oleks tahtnud seda näha

B says: aitäh sulle, nyyd nägin mina ka

A says: kuigi olen ise sama malli rakendanud yhelauseliste Reutersi teadete pakendamisel.

B says: siga sõimab kägu...

A says: taust kopipeistiga varasemast uudisest juurde jms. jah. peccavi et passus sum, plura adhuc passurus
aga see-eest tõhus viis tootmisliini rakendada

B says: efektiivsus ja tootlikkus ongi Eesti edu märksõnad

A says: ja nyyd ma tean, kuidas on see seotud Twitteriga. hõissa. marssi õitsvasse tulevikku alga!

B says: konveieri puhul piisab paigalmarsist
erilist aktiivsust pole vajagi, lint liigub ise

A says: jah. paigalvalveltaktmarss
kreeka moodi 90-kraadiste sammudega



***

Guardianis võttis popkultuuriaasta kokku Samuel Johnson.

The Americkan Populace now coronate Mister OBAMA, for he has solemnly promis'd not to be Mister BUSH

...

Copenhagen (n.) Parlour-Game wherein Ambassadors do ask their Neighbour to place less Coal 'pon the Fire, oft in VAIN
Lust lugeda, pooltest vihjetest ei saa aru. Aitäh lingi andnud tviterdajale, kelle nime ma kahjuks ära unustasin. Kyllap sobib ka syvenev hajameelsus moodsasse tvitrikultuuri. Milleks meile nimed, kui ainsaks allikaks kõlbab Twitter?

Tuesday, December 22, 2009

Farmville Ghana: kitsed või surm!

Tänavu liigub ringi yleskutse teha eetilisi jõulukinke Kongo kyla naistele Põhja-Ghanas. Iseenesest ju kena, ehkki kaks aastat tagasi oleks eestlased selle tarbeks märksa kergemini raha leidnud. Lähemalt saab ettevõtmisest lugeda siit.


Aga võib-olla aitab tublisid maailmaparandajaid uus internetihullus. Kas mina olen ainuke, kellele meenub seda nimekirja vaadates Farmville?


Kampaaniast esimest korda kuuldes tuli mul kohe silme ette, kuidas igayks valib välja oma isikliku kylanaise, kelle majapidamist siis tuunima hakatakse. Peagi võib kontoreis kuulda sõnavahetusi nagu "Mina ostsin oma kylanaisele kitse!" - "Aga mina lasin enda omal maja yle värvida!" Veebikaamerate kaudu saab toimuvat jälgida ning aeg-ajalt saata meeldetuletusi, et lehm tahab lypsi või kypsed banaanid korjamist.

Internetipõhine reaalsusmäng - kui palju ehtsamaks saab kyberpunk minna? Ulmefilmides ja -raamatutes on palju kordi kirjeldatud tulevikuilmu, kus inimesed televaatajate rõõmuks elu ja surma peale võitlevad. Ent kes on kirjeldanud tulevikku, kus miljonite vaatajate lõbustuseks elu ja surma peale kitsi kasvatatakse?

Ilmastikuolud

Buss sõidab Tartust Tallinna, 30 kilomeetrit tunnis. Asi polegi tees ega eesmistes autodes, ylemist ja alumist poolt on raske eristada. Tuisk. Kõik on yhtlaselt valge.

Ma olen täitsa rõõmus, et siin on turvavöö.

Sunday, December 20, 2009

Positiivne ellusuhtumine

Asjaolude kokkupõrke tõttu sattusin toredale veebisaidile liiklusliin.ee.

Rubriigis "Avariid ja muud põnevat" soovitatakse: "Siia lehele on võimlik igaühel lisada nähtud juhtum. Kui näete avariid või liiklusõnnetust või muud huvitavat, siis tehke sellest pilt või video ja laadige see siia lehekülele teistele vaatamiseks üles SIIT." (Kirjapilt muutmata.)

Kahju, et lehekylje tundmatuks jääda soovivad omanikud ainult liiklusega piirduvad. Võiks ju asja laiemalt ette võtta. "Kui näete tapmist, vägistamist või vargust, kellegi peksmist, alandamist või surma, tehke sellest pilt või video ja laadige see meie lehekyljele yles teistele vaatamiseks. Iga pilt annab 1 punkti ja video 10 punkti, parimate vahel loositakse kord kuus välja auhinnad."

Mis siis sellest, kui elus on palju koledat? Viga on meie suhtumises. Tähtis on olla reibas ja positiivne, näha probleemide asemel uusi võimalusi. Igayks meist võib muuta paremaks oma pisikese maailma. Usu mind, armas lugeja - kui mina seda suudan, suudad ka sina. Eesti suudab!

Saturday, December 19, 2009

Kes pooldab kliima soojenemist?

Yks kena inimene kirjutas hiljuti kliimasoojenemise pooldajatest ja vastastest. Tögasin teda sellepärast, aga ega ta hästi aru ei saanud, mida ma rääkisin. Kenad inimesed ei ole tihtipeale eriti arenenud väljendusoskuse ega terase keeletajuga. Tulemusena ei saa nad sellestki hästi aru, mida ise räägivad - nad kuulevad oma jutus seda, mida mõtlesid, mitte seda, mida ytlesid. Aga noh, see-eest on nad ju kenad inimesed.

Kliimasoojenemise pooldajaid ja vastaseid yhendab yks joon: mõlemad neist möönavad kliima soojenemist. Raske on olla selle poolt, mille olemasollu sa ei usu - mis kasu on ykssarvikute pooldamisest? Samamoodi on vastuolek märksa efektiivsem, kui on reaalselt midagi, mille vastu olla.

Kliimasoojenemise pooldaja tunnistab, et kliima soojeneb - või vähemasti võib soojeneda, kui me samas vaimus jätkame. Tema arust on see aga tore. Või, jällegi, kaaluvad soojenemise positiivsed kyljed yles negatiivsed. Jah, natuke uputab kyll ja biosfääris toimub mõningad muutused. Aga loodus elab selle tõenäoliselt yle. Inimeste yletootmine ei saa niikuinii lõputult kesta, seega on kaunis mõistlik, kui me ise seda peatada aitame. Pealegi kuluks siitkandi kliimale törts soojenemist marjaks ära.

Kliimasoojenemise vastane arvab, et ehkki talviti on kõhedavõitu ning inimesi kipub tõesti liiga palju saama, on Holland siiski sympaatne ja me peaks võimaluste piires vältima selle ärauputamist. Tegelikult pole ka hiinlastel häda midagi. Nii et las nad olla edasi ja sestap oleks kaval kliima soojenemisele vastu hakata.

Kolmas sort seisukohaomanikke on kliimasoojenemise eitajad. Vat nemad, jah, tõepoolest ei usu, et kliima soojeneks. Või vähemasti mitte inimese mõjul.

On siis nii keeruline nende kolme vahel vahet teha? Tundub, et on.

Pidu! Pidu! Pidu!

Mida aeg edasi, seda enam olen rahul pidudega, kust mul on taipu yle klaasi-kahe joomata vaikselt minema libiseda. No ei ole minust seltskonna hinge, kes jaksaks muusikast yle karjuda ning leskesid tantsitada. Tahan istuda vaikselt yhe-kahe sõbraga laua taga ning tasameelselt vestelda. Siis võin jutustada ja kätega vehkida kyll, omade inimeste asi.

Eks seegi kord oleks tahtnud mõne inimesega rääkida: yhe pika põneva tydrukuga luulest ja yhe lyhema karvase meesterahvaga kriitikast. Aga ehk kunagi veel jõuab. Ja noh, kui ka ei jõua, ega see suur kaotus olegi. Olen igav inimene, millega ma ikka nende ilmapilti rikastaks?

Pealegi on hommikul kooliminek, õppetykid puha tegemata. Kas esteetiline hoiak oli yks estosaksi poosidest ja mida arvas Frege Putnamist? Vastust teab keegi teine.

Muuseas, Luksemburgis tehakse head valget veini, mille nimi esimese klaasiga meelde ei jää.

Friday, December 18, 2009

Laudlina varjus

Kodus ei oota mind keegi. Igal pool on kylm. Miks mitte olla tööl?
Seda enam, et kui mina tänast kaarti ja tabelit ära ei tee, ei tee neid keegi.
Mis õppepuhkus? Puhata ei oska ma niikuinii, õppida ka mitte.


***

Inimestel tuleb alatasa minu järel oodata.
On yksnes õiglane, kui ma ka ise vahel teiste järel ootan.
Samas muidugi...


***

Aasta või paar tagasi nägin Tartus, Saksa Kultuuri Instituudi majas teatritykki nimega "Elling". Kui sygava mulje too etendus mulle jättis, selgub ilmselt alles aastatega. Ent ilmselgelt suutsin ma peategelasega samastuda. Hingepõhjani.

Yks suurepärane stseen oli seal restoranis, kuhu kaks korterikaaslast läksid pärast nädalapikkust ettevalmistust, julguse kogumist ja korrutamist: soust ja kartulid, soust ja kartulid. Soust ja kartulid. Päeval, mil nad pärale jõudsid, ei olnud aga menyys sousti ja kartuleid.

Sellistes tingimustes on laua alla pugemine ka minu arvates täiesti adekvaatne reaktsioon.


***

Meil kõigil on ebareaalseid ootusi. Kui ma millegipärast võtan heaks uskuda, et sead ja siilid lendavad, ei ole siil oma kehvas lennuvõimes siiski vähimalgi moel syydlane. Võib-olla ei ole tal lihtsalt lennuilma?

Meie ootused on täiel määral me endi probleem ning neid tegelikkusele vastavaks seada ei saa keegi teine peale meie eneste. Ometigi tekib ebaadekvaatsete ootuste kohtumisel reaalsusega meis emotsionaalne reaktsioon, mis on samavõrd tõeline kui kivi või puu. Eks me pea temaga hakkama saama ning pyydma oma kujutlusvõimet edaspidi mõistlikkuse piires hoida.

On nigu on.


***

Kontorilaudadel ei ole kahjuks laudlinu. Ent sobivat projektsiooni kasutades võib lauapinnaks tõlgendada hoopis arvuti monitori. Selle taha saab pugeda kyll.

Niisiis, tabelid ja kaardid. Andke mulle mu numbrid ja ma mängin tykk aega rahulikult omaette nurgas. Inimestega ei oska ma niikuinii midagi peale hakata.

Thursday, December 17, 2009

Raamatukogude kaitsvad seinad

Lugesin Eesti Rahvusraamatukogu direktrissi Janne Andresoo intervjuud Sirbis. Sugenesid mõned mõtted.


***

Kuigi artiklid on Interneti arhiivides kättesaadavad, bibliografeerivad raamatukogud nii ajakirju kui ka ajalehti, kuna olemasolevad otsimootorid, näiteks Google, ei võimalda täiel määral infootsingut.
Millist infootsingut Google ei võimalda? Tahaks täitsa teada. Niivõrd kui mina näinud olen, on probleem pigem lehtedes, mis ise artikleid yles ei pane. Otsimootorites ei tundu häda olevat. Aga võib-olla professionaali jaoks siis on.


***

Miks teavik iluta sõna peaks olema, nagu kysitleja väidab? Ilu on vaataja silmades. Kas kyylik on siis ka kole? Aga koibik? Kuubik? Triibik?


***

Kas teaviku vastand on juhmik?


***
Paari aasta eest David Lynchi uurides torkas mulle silma, et mitmed raamatud sel populaarsel teemal on kadunud?
Ka Sirbis ei osata enam teha vahet jutustavatel ja kysilausetel. Aga noh, õigekiri kipub jutu tagaotsas yldse logisema. Äkki pole neilgi enam keeletoimetajat.


***

Ja veel. Käisin täiskasvanud õppija nädala raames Teaduste Akadeemia Raamatukogus õpetust saamas, kuidas internetist infot otsida. Lootsin, et räägitakse midagi töötutele kasulikku, mida ma siis refereerida võin.

Tutkit. Jutt oli eelkõige ikka teadusartiklitest ja nende enda majast ligipääsetavatest andmebaasidest. Aga hoopis yks muu tsitaat jäi mulle kõrva nagu tropp.

Nimelt soovitas kena naesterahvas, arvatavasti mitte minust vanem, kõigepeat lugeda läbi kõik paberist raamatud ja artiklid ning alles siis, kui teemat tunned, koostada plaan, mida internetist otsida.

Huvitav, kes võiks olla sellise koolituse sihtgrupp? Ilmselt inimesed, kelle jaoks on raamatuid kogust tellida, lapata ja tuustida käepärasem ning mugavam kui internetis ringi klõbistada. Kyllap neid ikka on, ehkki minu lähemas tutvusringkonnas - sõltumata vanusest - kaunis vähe.

Kui raamatukogurahvast vähemalt oluline osagi sedaviisi mõtleb, siis pole ime, et nad töötutele midagi kasulikku rääkida ei oska. Nad kardavad ise ka seda võõrast ja imelikku internetti ning on tööturule sattudes vähemalt sama abitud.

Ma loodan, et näiteks Andresoo intervjuus mainitud 81 koondatu seas olid peamiselt inimesed, kes on kohanenud eluga väljaspool raamatukogude kaitsvaid seinu. Temal on muidugi hoopis teine kogu, aga ikkagi. Mulle meeldivad raamatukogud ja raamatukoguhoidjad, ma tunnen nende suhtes suurt sympaatiat ja mul on kahju, et sellises olukorras ei oska ka mina neid kuidagi aidata.

Tuesday, December 15, 2009

Keelepõlgus ja peksupelgus

Rain Kooli viitas Twitteris hiljuti oma Sirbi-artiklile "Mis meeles, see veebis ehk Ajakirjanduskeele määratlemise raskustest". Muidu ka tore lugu, ent yks mu enda kogemustele vastuokslev lause turritas silma.

"Pärast Eesti Päevalehe katastroofiga lõppenud millenniumi alguse katset korrektoritest loobuda on trükiajakirjandus hoidunud keeletoimetajaid redaktsiooniprogrammide vastu vahetamast."
Huuuuvitav. Niivõrd kui mina tean, muutusid Äripäevas keeletoimetajad ajapikku kyljetoimetajateks, kes keedavad-kypsetavad-keevitavad ning sekka teevad ka sepatööd; kes muud peale keele ei osanud, otsisid uue ameti.

Ekspressis olevat neid usinasti harvendatud kuni yhe mu tuttava repliigini, et hiljuti olla viimane tööturu avarusse saadetud. Ei puutu toimetusega eriti kokku, ei oska kommenteerida.

Ei tea, kuidas Postimehega on? Veebis neil kyll mingit keeletoimetamist ei paista käivat. EPLiga on sama lugu, õigekirja tase sõltub kirjutajast. ÄP veebist ma parem ei räägi ja Delfi keeleline tase ei ole halvematel juhtudel palju parem kommentaaride omast.

Nii palju on jutus tõtt, et ma pole näinud yhtki tegevajakirjanikku, kes redaktsiooniprogramme kasutaks. Eriti veebis, kus kõigil on targematki teha kui vigu parandada. ÄP toimetajaid, kes paberlehe lugusid paika sättisid, abistas kyll InDesigni speller, aga või igayks sedagi pruukida viitsis; ikka loodeti rohkem keeletoimetaja peale. Kyllap on mujal sama lugu.

Ajakirjanduse tegijate seas on veel mõni, kelle arvates tekstide keel on omaette väärtus, kuid palju neid enam pole ja iga aastaga tundub aina vähemaks jäävat. Suhtumise kysimus. Muuseas, just nagu koduvägivaldki: kui väikest reibast peksu pigem syytuks lõbustuseks peetakse, ei aita ussi- ega pyssirohi, seadusest rääkimata. Probleem on arvuti ja tooli vahel.


P.S. Olen ortograafiaga tihtipeale hädas: kas pealkirjades kaht osa kooloni või ehk'iga eraldades - misläbi tagumisest osast saab sisuliselt alapealkiri - tuleks tagumist poolt alustada suure või väikese tähega?

Kui alapealkirja saab graafiliselt esile tuua, siis muidugi suurega. Aga kui ei saa? Kord tundub õigem nii, kord naa. Hmh. Peaks midagi ära otsustama.

Monday, December 14, 2009

Kes suudab asendada inimest?

Oli Brian Aldissil kord selline ulmejutuke. Ei suuda keegi, selgus. Päriselus on samamoodi.

Läksin tänasest õppepuhkusele. Ega ma tööl midagi keerulist teegi, minu ametikoha täitmiseks oleks vaja vaid:
- kirjutada enam-vähem ladusas eesti keeles jutukesi suurte kirjavigadeta;
- mängida tabelites natuke statistikaga;
- soperdada hädapärast kaardiprogrammiga;
- paar korda nädalas lugeda html-koodi ja teha seal lihtsakoelisi parandusi;
- tõlkida vahel mõni nupp inglise keelest;
- võtta hommikuti vastu venekeelsed tõlked ja need kõike lootusetult sassi ajamata tähtajaks veebi riputada;
- lugeda töölepinguseadust ja lehtede töönõuanderubriike ning kompileerida neist uued nõuanded;
- leiutada populaarseid pealkirju;
- aeg-ajalt laenata sõbralt diktofon ja käia mõnd personalijuhti kysitlemas.
Ongi vist enam-vähem kõik.

Nagu selgus, on selliste oskustega inimest kole raske leida. Statistika ja vene keel on põhilised pidurid, neid kardavad kõik moodsad noored. No ja vanad ei salli jälle arvuteid.

Tulemus? Osa asju nõustub keegi hädapärast ära tegema, osa teen ikkagi ise, puhkusest hoolimata. Naljakas on kyll, aga imelik ka. Omast arust ei oska ma ju suurt midagi.

Sunday, December 13, 2009

Seast, gripist ja kyyslaugust

Viimasel ajal kargab ysna regulaarselt pyyne peale inimesi, kes kukuvad tõestama, et kyyslaugust pole gripi vastu mingit abi ning seda soovitada on mõttetu ja vale. Komistasin just Novaatoris samasuguse lärmi otsa. Remargi korras ytlen, et see on loll jutt.

Kui keegi väidab, et kysla ei kaitse seagripi eest, olen yldjoontes nõus. Aga seda ei saa kohe yldistada järelduseks, et abi pole mingit. On ikka.

Kyyslaugus on allitsiin, mil on bakteritsiidne mõju. Ehk siis maakeeli öelduna: usin kyslasöömine kaitseb mingil määral kurjade bakterite eest. Viirushaigused omakorda hakkavad kergemini kylge organismile, mis on teistest tõbedest nõrk. Nii et kyyslaugust on kasu samamoodi kui organismi yldisest treenimisest ja karastamisest: mida tugevam ja tublim oled, seda harvemini põed.

Ei ole kysla gripitõrjeks sugugi halvem soovitus kui kätepesu, mida praegu alatasa rõhutatakse. Vahel lähevad entusiastlikud "myydimurdjad" liiale ning viskavad lapse koos pesuveega välja.

Mis sikka puutub, siis ka siin on kyyslauk omal kohal. Koos teiste maitseainetega sobib ta näiteks suurepäraselt tumeda õlle sisse, milles siga enne praadimist mõnusasti kylitada võib. Kavatsen lähipäevil ära proovida.

Contrahing

Kästi arvustada Contra uut raamatut "Contra aastahing 2010", mis on žanrilt luulekogu-kalendermärkmik. Lugesin. Nakkas. Kirjutasin.

Siis tuli targem inimene ja ytles, et kirjuta uus, äkki mõni mõistab valesti ja saab pahaseks. Äkki ei mäleta kõik Propa klassikalist lauluviisi, mis algas sõnadega "Karuks istus vangitornis" ja lõppes, noh, nii, nagu ta lõppes.

Kahju head praaki raisku lasta, kleebin siia ning hakkan uut kirjutama.


***

ringi mööda Põlvamaad
käib yks lustlik tont ja
nimeks talle syndides
ema pani Contra

pole kuskilt võtta teist
niisugust poeeti
sama hästi meiereist
otsida võiks peeti

posti mõistab vedada
siis kui tuleb tuju
luuletusi teha võib
või siis keerukuju

raamat poole kohaga
on tal kah kalender
ta on nõnda andekas
(sest pole ju Alender)



P.S. Kas Contra haiku on coiku?

Saturday, December 12, 2009

Päevasõlmed

Mu blogiraamat muutub sama lynklikuks kui mälestused päevadest, mille ma olen maha jätnud. Laeva kiirust mõõdetakse ahtrist vette heidetud köie abil, millesse on seotud sõlmed; elu kiirust mõõdab samasugune köis. Aga mis siis, kui mõned sõlmed on lahti hargnenud?

Friday, December 11, 2009

Metsapealinn 2051

Celticu blogi kommentaarides kostis nurinat, et metsaistutamine olla kyll tore, aga kallis: hektar põllumaad maksta 20K ringis ja selle jagu istikuid teine 20K.

Jäin mõtlema. Yhest kyljest justkui jah. Teisest kyljest algas hiljuti yldrahvalik kampaania "Jõuame tšehhidele järele ja ette". Mis salata, olen minagi sellesse oma väikese, kuid sydamliku panuse andnud. Aga joomine on suhteliselt kulukas lõbu. Kas, ytleme, aasta jooksul kogunevaid kulusid võrreldes ei tule metsaistutamine isegi odavam?

Lõppude lõpuks ei osta sa maid ja istikuid ju iga päev. Ei käi see asi nii, et reede õhtu jõudis kätte, tööst on juhe koos - kõllan õige naabri-Petsile ja lähen teen temaga enne kojuminekut väikesed kuusetaimed või ka kaks.

Või äkki ongi viga selles? Inimesed istutaksid puid palju meelsamini, kui see nende jaoks piisavalt mugav oleks. Selle asemel, et minna kallil laupäevasel päeval, mis ammu teatriskäiguks või ämmakylastuseks planeeritud, koos tuhande kuratteabkellega kuhugi pärapõrgusse populistliku maiguga massiyritusele, saad kuskil endale sobivas linnarajoonis minna ja istutada siis, kui tuju tuleb.

Ytleme, et on neljapäev, lõunaaeg, vaatad kontoris kella ja nendid, et söögiisu nagu polegi. Läheks ja istutaks hoopis yhe pihlaka. Vantsid vilistades kaks kvartalit ja keerad majade vahelisele tyhermaale. Seal annad putkas valvurile raha, võib-olla on isegi kaardimaksevõimalus või mobiilimakse, tema ulatab sulle labida ja näitab koha kätte. Rassid natuke aega, kallad puukese juurtele kastekannust vett ja lähed kaabut kergitades higisena tööle tagasi, syda rahul ja hing laulab.

Ega meil linnades puid ylearu ei ole, kui oma silmaga ringi vaadata ja mitte kinnisvaraarendajaid või munitsipaalpoliitikuid kuulata. Autosid jääb enamasti vaatevälja rohkem kui kedagi, kes päise päevaga fotosynteesida viitsiks. Õhk on lehkadest paks, vihmaga pole kuhugi varju minna ja linnud kygelevad õnnetult laternapostidel. No mida urri?

Väga kenasti võiks võtta vastu otsuse, et näiteks Tallinna kesklinna rohkem maju ei tee - või kui, siis olemasolevate asemele ning sedagi erandjuhtudel. Kyll aga võib tyhjaksjäävaid krunte pruukida metsaistutamiseks. Läheb paarkymmend aastat mööda ning vähegi mõistliku planeerimise ja liigivaliku korral on meil yks Euroopa ägedamaid linnu.

Kõiksugu teenuseid saab ju ka parkides teisaldatavatest putkadest pakkuda, alates kingsepast ja lõpetades riidepoega. Kaubamajasid on ju vaid paar yksikut, enamik äritegevust koosneb pisikestest tykkidest. Elumaju samuti jagub, järgmiste mullide vältimiseks oleks mõistlik pidurdada liigset ehitamist. Vahelduse mõttes võiks linn ju mõnus olla, mitte inim- ja puuvaenulik.

Ainult et kinnisvaraarenduses liigub märksa enam raha kui metsas. Kui võrrelda tammepuud ja Peeter Rebast, siis millega saaks puu Savisaart määrida? Tõrusid ei taha isegi Ansip. Nii et kardetavasti jääb nagu on.

Aga unistus on ju ilus.


P.S. Mina olen pärit linnast, kus puid oli rohkem kui inimesi. Sööda hunti, palju tahad...

Thursday, December 10, 2009

Jälle otsivad keeletoimetajat


Maakeeli on see siis Eesti Ekspressi raamatukirjastus. Või Maalehe oma. Neil on nyyd raske vahet teha.

Yhesõnaga: kes tahab, see mingu. Või tulgu. Võib-olla saame siis koos raamatuid teha.

Tuesday, December 8, 2009

Fragmentaarne

Ta hyppas hommikul voodist välja, hyydes: "Tuleb imetobe päev!"

(Jutt ei ole minust. Minu madratsilt kuhugi hypates on suur tõenäosus ennast vigastada.)


***

Lugesin eile raamatut, millest olen siiani sedavõrd sissevõetud, et tahaksin seda vähemalt viit tykki, toredatele inimestele kinkimiseks.

Kui ma oleksin piisavalt neurootiline, vaevaks mind nyyd mitmesugused kysimused. Ega ma seda raamatut yle ei hinnanud? Olen ma ehk yldse liiga entusiastlik? Kas sedasorti raamatutega inimestele nina alla ronida pole mitte liialt ebaviisakas? Äkki ei meeldi see kellelegi ja pärast ei meeldi mina ka? Ehk on see hoopiski paha raamat, mina ainult ei märganud? Kas ma seda oma arvamuse põhjal arvustades olen liiga enesekeskne? Kas mul peaks kellegi teise arvamus veel olema? Miks peaks pessimistile aeg-ajalt meeldima optimistid?

Aga ma ei ole.
Seega mind ei vaeva.

Kirjutan parem arvustuse väikesest ruudulisest märkmikust arvutisse ja saadan retsensendile.

Mul on ainult yks kysimus: kuidas poetada positiivsesse arvustusse pisike märkus, et muidu ladusat tõlget läbib häiriv viga? See peaks olema sujuv (apropoosne?) kommentaar, mitte jutu fookus.


***

"Mida erinevamad meist teised inimesed on, seda enam saame neilt õppida," ytles yks. (Tema või mina? Ma ei saa oma mälust aru.)

Kui erinevus yletab teatud piiri, muutub see segaduseks ja arusaamatuseks, kuni erineja iga liigutust ja sõna tuleb alatasa mõistatada.

On ta siis mõni mõis või mõistatus?
Kes mõistatab mõistatajat?

"Inimene on salatiuss," arvas Dostojevski.


***

Kas jaburus, absurd ja keelemängud on inimvaenulikud? Ei? Aga miks siis nii paljud neid ei salli? Kas nad tunnevad, et jaburus ohustab neid kuidagi?

Kas jaburaid raamatuid võiks arvustada või, mõeldes sotsiaalsele positsioonile ja bla-bla-blale, parem ei maksa?


***

Avastan yha uusi ebakompetentsusvaldkondi. Kompetentsust pole siiani leidnud. Proovin edasi.


***

Päeva laul Neil Gaimani soovitusel: "Burger Song".

Burger Song

Mitte ei saa aru, mis neil ameeriklastel veisekeelte ja -munandite vastu on. Aga noh, minu jaoks on kalaniisk kah toit.

Aitab. Arvuti kinni ja koju. Millalgi peab magama ka.

Sunday, December 6, 2009

Kui tobe on olla fänn (The Importance of Being Cilly)

Yritus lõppes, rahvas tungles garderoobis.

- Vabandage...
- Jah?
- Ma tahtsin kysida - kas Te olete kunagi olnud kellegi fänn?
- Ei, ega vist.
- Ahhaa. Väga hea. Mina nimelt olen.
- Sooh?
- Nojah. Ma lihtsalt nägin, et... noh, seesama viltune naeratus ja kõik. Ja ma ei saanud jätta ytlemata. Mitte, et ma sellega midagi silmas peaksin või teha oskaksin.
- Ja mis tunne on?
- Kaunis tobe.


Ma arvan, et tema tundis ennast seepeale sama tobedalt. Aga mulle tõesti meeldib see, mida ta teeb. Tõlked, artiklid, esinemised... Eriti muidugi luuletused. Mitte, et ma neid peast teaksin - heldeke, ma ei mäleta endagi omi. Tema kirjutised on mulle vaid sygavalt sympaatsed. Ja ka autor ise on esteetiliselt igati nauditav.


***

Võib-olla tuleks sellised arvamused endale hoida, kuni nad avaldamiskypseks saavad. Valada mingisse mõistuspärasemasse või siis vähemasti kaunikõlalisemasse vormi. Ainult et siis need jäävadki tõenäoliselt ytlemata.

Võib-olla see olekski mõistlik. Ehk oleks maailm sedapidi parem paik, kui me kaaskodanikke kohmetuma ei pane. Teisalt - kui inimene teeb midagi väga head ja ykski talle ei ytle, et see on hea, äkki ta jätab siis yhel hetkel järele ning me kõik oleme vaesemad ja õnnetumad?


***

Tobe ja piinlik on ikkagi.
No las ta siis olla.

Saturday, December 5, 2009

Organid muusika heaks

Kena inimene kirjutas Kim Boekbinderist, kes teeb head muusikat.
Arvasin, et ma pole teda kuulnud.
Mõistagi ma valetasin.

Tundub, et Boekbinderi muusikat ei hinda mitte yksnes Kena Inimene ja mina, vaid ka näiteks Neil Gaiman, Amanda Palmer ja Tori Amos. No kuulge, see peab siis ju hea olema.

Muusikanäiteid kuuleb ohjeldamatult näiteks siin.

KB järgmise plaadi valmimist jaanuaris saab toetada siin. Muuseas, viie Meerikamaa dollari ehk pisut enam kui 50 krooni eest antakse kood plaadi mahalaadimiseks - no kuulge, seda ei ole ju palju.

Järgneb rida vaheastmeid ning napilt 10 000 dollari eest pakutakse võimalust plaadile nimi panna. No kuulge, seda ei ole ju liiast kysitud! Mõelge nyyd, kui ilusa eestikeelse nime saaks sellele istutada - näiteks "Emajõe ööbik" või midagi seesugust.

Ah jah, see lugu, mille järgi mina Boekbinderi ära tundsin: Vermillion Lies ja "The Organ Donor's March".



Raha nagu eriti ei ole, jõuluaeg ka. Huvitav, kas ma saaksin plaadi heaks mõne organi annetada?

Friday, December 4, 2009

Hitimeister. Aga miks?

Mingil mystilisel moel sain ma hakkama artikliga, mille juurde ealeski ei rohtu rahva tee. Või vähemasti ei paista veel rohtuvat, ehkki yles sai ta pandud kaks päeva tagasi. Praeguseks on käes meie pisikese portaali absoluutne lugejarekord, hetkeseisuga 11 862 inimest.

Keskmise loo puhul on 2000 ysna hea tulemus ja ega ma isegi 1000 yle ei virise. See asi leidis aga juba esimese tunni jooksul yle tuhande lugeja.

Istun nyyd, kaks valmis lugu näpus, ja mõtlen, mida teha. Yhest kyljest peaks aeg-ajalt ikkagi uusi uudiseid tegema. See tundub ajakirjandusega seoses kuidagi loomulik olevat. Teisest kyljest olen ma kaunis kindel, et ei suuda seda trikki korrata. Nii et lugejate arv läheb uute lugudega igal juhul alla. Paneks ukse lukku ja ytleks, et meil on edukas uudisteportaal, kus saab käia seda yhte artiklit lugemas?

Lõppude lõpuks ma ei teagi, mis trikk see siis ikkagi on. Pyha myristus, 12 000 inimest - see on ju terve linna täis rahvast! Kiviõli ja Tapa on väiksemad, kui ka imikud ja raugad sekka arvata. Misasja nad sellest konkreetsest artiklijupist leiavad, mida ma mitte kunagi varem teinud pole?

Inimesed, mis toimub? Kas keegi oleks nii lahke ja selgitaks?

Thursday, December 3, 2009

Suuri sõnameistreid

Yks kirjutas:

Siiski võis ju loota, et omaaegne Reformi-Keskerakonna-Rahvaliidu küüniliselt põhimõttelage valitsusliit, mis ilmselt tegutseski eelkõige "mina sulle-sina mulle" põhimõttel ja on tagantjärgi omandanud ikka eriti korruptiivse maine (maadevahetustehingud!), jääb Eesti poliitilises kultuuris erandlikuks.
Põhimõttelage tegutses põhimõttel?

On see eesti ajakirjandus, mis ta on, aga stilistiliselt parem ärgu olgu. Brrr. Ja nii iga jumala päev.

Sealjuures on näite autor ikkagi paremast sordist, enamik kirjutab märksa viletsamalt.

Miks nad niimoodi teevad?

Wednesday, December 2, 2009

Ärge tehke Tallinnasse finantskeskust

"Ühendkuningriigi loometööstusharud (säälhulgas mood, disain, muusika, reklaam, arhitektuur) annavad Ühendkuningriigi SKPsse rohkem kui finantsteenused," kirjutas Briti välisministeeriumis blogis Britimaa saadik Lõuna-Koreas Martin Uden.

Islandil oli juba finantskeskus. Teate ise, mis tost sai. Aga kes kultuurimullist on kuulnud, mis lõhki minnes kogu majanduse kaasa viib?

Makske finantsanalüütikute ja fondihaldurite asemel kunstnikele ja muusikutele. Muuseas, kord aastas säästude eest kunsti osta ei ole halvem pensionisammas kui teine.

Monday, November 30, 2009

Rikkis ootused

Mõnikord tundub, et miski oleks justkui katki, ent on praktiliselt võimatu aru saada, mis nimelt.


***

Hakkasin lugema arvustusjärge ootavat raamatut.

Öö.
Restoranis sööb verist praadi kahvatu, kuid tugev ja tahtejõuline mees.
Mississippi.

Ei, see pole sugugi paha raamat. Kaugel sellest. Aga nyyd, palun, ulatage mulle yks raamat, mis sedaviisi algab ning ei sisalda mitte yhtki vampiiri - õigupoolest isegi ei vihja nende olemasolule.


***

Ei ole yldse tore, kui tuled õhtul korraks töölt läbi, et lõpetada poolik lugu, ning siis on keegi kena inime arvuti juhtme välja tõmmanud. Kõik töö vastu taevast.

(Seevastu on vahva näha kaht kena noort inimest poole kymne aegu koos lahkumas. Isegi siis, kui tõlgendus on täiesti vale ning ma aasin lihtsalt niisama, aasimise rõõmust.)


***

Mõne inimesega saab kiirel ajal kenasti jutule, aga kui kiire läbi, ei õnnestu neid isegi kohvile meelitada, et juttu jätkata. Porrjorr.

Mõni, muuseas, puudub isegi enda synnipäevalt. (Veel pikem porrjorr.)

Ma tahaks seda trikki matustel järele teha.
"Vabandage, ent kahjuks ei saa ma täna tulla. Katsuge lõbutseda ilma minuta. Siiralt Teie."


***

Ei, ma ei saanud ka täna tehtud kõike seda, mida lootsin. Miks see mind ei yllata?


***

Me oleme pettunud, kui meie ootusi täidetakse, kuid pettume ka siis, kui neid ei täideta.

Mida urri me yldse tahame, ah?

Autorid ja raamatud: lõik erakirjast

Autorid kipuvad raamatutest erinema.

Enamasti nad ei krabise, kui neist pöidlaga yle tõmmata.
Vaid eriti jõhkrad inimesed panevad autori panni või lauajala alla ning nemadki kaunis harva.
Autori võib kyll riiulile istuma tõsta, ent tavaliselt mitte sadat kõrvuti.
Autorile ei jää suitsulõhn nii pikaks ajaks kylge. Isegi pärast tulekahju.
Teda saab vabalt pesta, kas või mitu korda päevas.
Kui autori peale karjuda, hakkab ta vastu karjuma või nutma või midagi muud säherdust.
Enamikku autoreid ei saa pärast esimest kohtumist poes kohe koju viia.

Jne.

(Järeldus: autorit raamatu kaudu arvustada on libe tee.)

Sunday, November 29, 2009

Keel ja filosoofia

Lasin end lolli peaga Euronicsi pysikliendiks märkida. Olin poes väsind nagu kevadine purikas, mis muud.

Nyyd kykibki postkastis kiri. Euroopale vihjava nimega firma ei saa eestimaisele kliendile ju ometigi eestikeelset kirja saata, isegi kui nende inglis on vigane ning eestikeelne tänavanimi (mille kirjutas yles myyjapreili, mitte mina) kurat teab milleks väänatud. Kokkuvõttes näeb välja nagu tyypiline spämm.

Saadaks nad õige...?


***

Kooliga harjumine võtab pisut aega. Raamatukogus on kõik ymber sätitud (igikestev remont, teadagi, ei leia ykski direktor sinna korralikku ehitajat), nädalavaheti on Lossi tänava kohvik kinni ning Ylikooli kohvikus ei ole lahtist WiFit.

Plusspoole pealt vedasin Tartust Tallinna mitu kilo Avatud Eesti Raamatuid, millest yhtki kahtlemata meie harimata linnakeses ei leidu. Mis seal salata, suurem jagu siinseid raamatukogusid on nii ebamugavad, et mina neid kasutada ei taha.

Kui nyyd dekanaat kah nädala alguse puhul toru võtab, koosneb detsembri kaks päramist kolmandikku õppepuhkusest. Dummett ja Tammet, Russell ja Kripke, Quine ja von Wright...

Tänane loeng tõestas, et yht artiklit võib lugeda lõputult ilma, et sellest midagi meelde jääks. Vähemalt nelja kursuse käigus nämmutatud Frege tundus yldjoontes tuttav, ent yhtegi konkreetset teesi ei meenunud. Sinn ja Bedeutung? Mhmh, kunagi panen ma need nimeks oma esimesele ja teisele lapsele. Katsugu nad vastu hakata.


***

Huvitav, et Mele Pesti toimetatud Lõuna-Ameerika taimetarbimisreisiraamat "Seitse maailma" ilmutab järjekindlat arusaamatust eestikeelsete sõnade tähenduse suhtes, samas kui sama tytarlapse kirjutatud Lõuna-Ameerika taimetarbimisreisiraamat "Mate ja miljon mahla" tundus vähemalt poes sirvides märksa mõistlikum.

Skisofreenia? Kirjastaja Epp Petrone halb mõju keelekasutusele? Erinev hoolsus sõltuvalt enda rollist raamatu juures?

Viimane tundub isegi usutav. Ma ise teeks kah oma isiklikku raamatut hoolikamalt kui enamiku teiste omi. No lihtsalt ei jõua kõige suhtes paranoiline olla.

Ikkagi oleks huvitav neid kõrvuti arvustada. Kas keegi laenaks?

Friday, November 27, 2009

Tasulised uudised?

EPLis kirjutab yks noorsand sellest, kuivõrd tore mõte on teha uudised veebis tasuliseks ning see kuidas mõttetute haritlasvanurite asemel ägedaid noori karjakaupa ligi meelitab. Tõsi, miks see noortele meeldima peaks, ta eriti ei täpsusta.

Põnevam on loo põhipaatos:

Interneti tulekuga tekkis vajadus uus meedium infoga täita – mis saaks olla lihtsam, kui paisata sinna ajalehtede sisu. Internet kui uus meediakanal oli uus ja tundmatu, mida alguses ei julgetud/osatud reguleerida. /.../ Niisiis on ainus võimalus hakata müüma seda, mida põhitegevusena toodetakse – ajakirjandust.

Naljakas. Ise noor inime ja reklaamiosakonnas tööl, kuid ei taipa, et ajalehtede põhitoodang ei ole enam ammu ajakirjanduslik sisu, nii nagu lehtede ärimudel ei ole sisu müük lugejatele.

Jah, lehtede müük ja tellimine on pisuke sissetulek ning vaesel ajal on seegi oluline. Ent põhiline osa rahast tuleb juba pikka aega ikkagi reklaamist.

Ajaleht ei tooda sisu, ajaleht toodab lugejaid. Tootmisliinilt maha tõstetud trykivärviniisked lugejad pakitakse konteineritesse ning myyakse reklaamiandjatele. Kas tänapäeva leherahvas tõesti ei tea, kust nende palgaraha tuleb?

Reklaam ei "aita saamata jäänud tulusid tasandada", see ongi põhitulu. Kõik muu on kõrvaline: lehetellimused,

Lootus uudiseid raha eest myya on kaunikesti naiivne. Faktid ei kuulu autoriõiguse alla. Kui yks leht oma tasulises versioonis kirjutab, et järjekordne linnapea viidi rauduskäsi kaposse, võib iga lugeja seda fakti oma blogis tiražeerida, rääkimata muidugi konkurentidest.

Tulemus? Piisab yhest infojälgijast, et kogu Eesti meedia sisu Twitteri stiilis faktoididena tasuta edastada. Edastaja ise korjab reklaamiraha ja tasulised saidid panevad ajapikku pillid kotti. Avatud yhiskonnas - mida internet kahtlemata on - võidab avatud ärimudel.

Tegelikult on selliseid katseid juba korduvalt tehtud. Ent tuima järjekindlusega kerkib nurgatagustest esile isemõtlejaid, kes teiste kogemustest õppima ei vaevu. Isegi Murdoch on oma esialgseid plaane juba muutnud, lootes Microsofti toele.

Kui midagi tõesti myya saab, võib selleks osutuda n-ö ajakirja tyypi sisu: arvamused, analyysid jms, mida lyhidalt ymber jutustada ei õnnestu. Paraku ei pruugi seegi pikka aega järjest töötada: kui otsimootorid su jutu sisu ei näita, ei tea keegi, et see seal on.

Arvamusliider, kelle jutu sisu jääb teadmata, langeb varsti käibest välja ning liiderdab yksnes oma lähemaid sõpru. Oleks päris huvitav teada, kui paljud inimesed vaevuvad EPLis nuiama ligipääsu Aavo Koka kolumnidele - olukorras, kus samalaadset sisu on täis terve internet, enamik sellest märksa käepärasem.

Thursday, November 26, 2009

Unekuuneelaja

Mida teha siis, kui uni on nii kange, et haiguta lõualuud paigast, ent kui magada yritad, ei õnnestu ka see?

Mina syydistan kõiges noorkuud, mis aknast ruppa paistab. Ja mingil määral ehk ka inimesi, kes vahepeal helistama kippusid. Kust nemad teadsid, et ma enne kella yheksat pikali vajusin, ise tavapäraselt ööloom? Aga ikkagi.

Nii avastadki yhel hetkel, et kirjutad mõttes yle ja yle yhtsama kirja, selle vahepeal koostad filosoofilise traktaadi, paar artiklihakatust ning veel mõned kirjatööd. Sedapalju siis õndsast unest kella neljani.

Haaaaigu. Kusjuures enne magamajäämist valutasid lõualiigesed nii, et suud oli raske isegi joomiseks paotada. Ennustasid ette haigutusi, mida siis ei tulnud.

Poetan mõttepojad kiiruga arvutisse ning katsetan seejärel viimase unerohutabletiga. Kui see ka ei tööta, meenutan järgmiseks Kornei Tšukovski igihaljaid luuleridu: "Kes võiks mind yldse keelata? Ka kuu võin alla neelata!"

Mis ta siis paistab minu aknasse. Ise teab, millega riskib.


P.S. Räägitakse, et pisike roheline revolutsioon ähvardab iseennast ära vussida, kuna mõni inimeste headusse uskuja tahab keisri kukutamise järel talle peaministri kohta pakkuda. Bokassa on ju ka inimene, seega olemuselt hea.

Õnneks olen ma praegu oma pisikese unemulli sees ja muud asjad on mulle märksa olulisemad. Mis teha, kõiki inimesi ei jaksa ka mina nende endi keedetud supist välja tirida. Saagu mõnikord ise hakkama, mul omad mured ja rõõmud... mille vahel on kyll raske vahet teha. Ent ega see polegi tähtis.

Wednesday, November 25, 2009

Haigusehaiku

Tööd on hunnikus.
Maailm läks järsku kiireks.
Tahan seagrippi.

Monday, November 23, 2009

Pildipuudus

Ega ma täna muud uhkemat teinudki kui paki praehakkliha ja kylmajuurikaid paari lusikatäie adžikaga, lõpuks riis kõige otsa. Aga enne riisi pealekallamist nägi see pannitäis nii ilus värviline välja, et oleks tahtnud suisa pilti teha.

Pärast oli ka muidugi kena ja kindlasti on see kõik hirmus maitsev - kohe saan teada -, ent puhtad ilusad värvid nagu Greenaway filmis või Mondriani maalidel olid kuidagi eriti sympaatsed.

See on ikka kole tyytu, kui kord ei ole korralikku valgust, kord ei saa apastraadist pilte arvutisse ning noh, kui kõik tehnilised parameetrid korras on, siis ei ole jälle midagi pildistada.

Aa, ja skänner on kah liiga vana, et yhegi moodsa opsysteemiga korralikult yhilduda.


P.S. Põrgusse autoriõigused. Ytleme, et ma laenasin pildi Wikipediast ja panen pärast tagasi.

No vat toit on umbes selline:


Piet Mondrian, Kompositsioon nr 10. 1939-42.


P.P.S. Kui ma nyyd vähegi endast hammastega kinni hoian, saan yhe pikalt veninud töö tehtud. Mu väljamõeldis juba kysis selle järele. Juhhei? Kahtlemata juhhei.

Laulumängude õhtu

Kui miski mind endast välja viib, olen kuri kyll. Aga mulle meeldiks mõelda, et ma tunnistan ka seda, kui miski on hea.

Laubaõhtane Iiri yritus Viljandis Pärimusmuusika Aidas oli hea. Tõsi, korraldajad panid tolle jubeda tõlke ka paberreklaamile. Ent muid suuri prohmakaid silma ei hakanud.

Olgu, olen nõus uskuma, et ylejäänud seltskond polnud iirikeelset filmi vaadates pooltki nii rõõmus kui mina. Ma tundsin umbes viis sõna ära! Äge. Tähendab, on lootust. Hakkan paremaks ja tublimaks ning võtan keele jälle käsile. Varsti. Ysna pea. Kui tööd ja koolitykid tehtud.

Yks kolmest filmist oli pealegi kenasti ingliskeelne ning teine yldse sõnadeta, nii et filmirõõmu jätkus kõigile. Keskne tykk oli "O'Donoghue's Opera", täitsa kena tykk vana muusikafilmi. Dublinersi hallhabemeid noorte nolkidena näha oli kah kena.

Suurem lustimine käis Providence'i kontserdi ajal, mis tosinajagu noori isegi tantsima meelitas. Keegi pisike piiga kepsutas ysna sujuvalt mööda saali ringi ja taris ka oma noormehe kaasa, ylejäänutel oli rohkem liikumisrõõm.

Providence ei paista eriti tuntud olevat, ehkki nende leidmist raskendab populaarne vokaal-instrumentaalansambel "This Providence". Youtube'is igatahes tuhanded fännid nende videosid ei kiida. Pikemalt kaevates võib leida siiski yhe neist kõneleva kodulehe, mille põhjal tundub, et kaks viiendikku esinejaist jäeti sedapuhku maha. Väidetavalt bändi enda kodulehele viitav link igatahes ei tööta, nii et ilmselt on kuhugi ununenud ka korralik mänedžer.

Viiuldaja Michelle O'Brien tundus ehk kõige huvitavam. Providence'i enda plaatidest viimane osteti mu nina eest ära, kyll sain teise bändiliikme Cyril O'Donoghue' yllitise. See on minu jaoks liiga unisevõitu, ju tasakaalustas tema aeglusearmastust laval teiste asjaosaliste maitse.

Kokkuvõttes ikkagi täitsa vahva. Mine või teine kordki.


P.S. Kui keegi hakkab mõnd iiri- või yldse kelditeemalist asja korraldama ning tal on tarvis ingliskeelseid tekste eestisse ymber panna, võib alati minu poole pöörduda. Sedasorti asju olen mõistlikus koguses nõus ka tasuta tegema, pyha yrituse nimel. Oldagu vaid head ja kysitagu.

Sunday, November 22, 2009

Roheline revolutsioon

Järgneb poliitiline teadaanne.

Rohelise erakonna yldkogult tulid just hääletustulemused.

Kommentaariks lubasin vahendada anonyymseks jääda soovinud poliitikavaatlejat, kes kiitis, et roheliste senine Suur Tyyrimees on suur strateeg. Et nii õiged inimesed nii õigetesse kohtadesse saaksid, peab olema suurepärane juht.

Omalt poolt tervitan uut valitsust maheda muusikapalaga. Ei maksa uskuda, et teil seal nyyd kõik hästi ja sujuvalt kulgeb. Aga huvitavaks läheb te elu kyll.



P.S. Võtan omaks hea inimese osutuse, et mõneti olen ka mina syydi.

Saturday, November 21, 2009

Kiri kodukandist

Oot sa küsisid seal kellegi kohta eraldi...
Aaa, Fritorpi Sverre!
Ooh, Fritorpi Sverre, oh tema on surnud.
Noh Sverre Stiina, ka tema on surnud,
siis vanaema on surnud,
Olga on surnud,
Torsten on surnud.

Oot, kontrollime, tähendab...
Vanaema on surnud,
Olga on surnud,
Torsten on surnud.

Sedasi...
Tead ja ongi kõik, jahh kõik.
Rohkem ei tule enam ühtegi uudist meelde.
Nonii, sellega ma siis lõpetan,
soovin sulle kõike head,
mingu sul ikka hästi
ja ole ikka ja alati õnnelik...


Tõnu Tepandi laulis kunagi, loo nimi on "Kiri kodukandist".
Otsisin netist taga, aga polnud seda kusagil.

Tegelikult tahtsin vaid avaldada kaastunnet kõigile neile, kelle tuttavad rotid on hiljuti ära surnud. Muud ei midagi.

Tundsin yht, kes oli vaheldumisi nimetu, Rott, Nokia, Muri ja võib-olla veel midagi. Oli vahva ja sõbralik, heatahtlik, uudishimulik ja lustlik. Energiline ja mõnus. Kyllap kulub veel tykk aega, kuni kõik ta panipaigad ära kraamitakse.

Aitäh, Muri. Olid tõeline sõber.

Friday, November 20, 2009

Tähelepanu, farmerid!

Kasulik teadaanne seoses hiljutise põllumajanduskatkestusega: ehkki ka praegu on raskusi Farmville'i sisenemisega Facebooki kaudu, õnnestus mul teha seda otseaadressilt www.farmville.com. Proovige, äkki töötab teie jaoks ka.


***

Selgituseks ilmalikele inimestele: pool Eestit tegeleb praegu internetipõhise põllumajandusega. Selleks on muidugi mitmeid vahendeid, kuid kõige levinum paistab olevat Facebookis leviv võrgumäng Farmville. Teine pool Eestit idutab ilmselt omakasvatatud kartulit või sygab laudas lehma ning ei kujuta ettegi, et võiks vaba aega veel samade tegevuste kordamisele kulutada.


Olemuselt on Farmville selline hea vaikne nokitsemine: lypsad aeg-ajalt lehma, pygad lammast, korra päevas kylvad riisi või istutad kõrvitsaid... Närv puhkab, mõtted lähevad töölt ja muredelt kaugele. Ei mingit madinat ega jama.


Ainult et ajapikku tekib ka kõige rahulikumast regulaarsest tegevusest sõltuvust. Kui sul on tava igal õhtul kell kaheksa kamina ees istuda ning järsku seda teha ei lubata, hakkavad peagi ilmnema võõrutusnähud. Aga Farmville ei kuulu just maailma stabiilseimate mängude esikymnesse.


Nii on praegu Eesti kontorid täis inimesi, kes muretsevad oma kõrvitsate, maasikate ja riisi pärast, rääkimata mädanevat õuntest ja lypsivalus kitsedest. Õnneks on hädad ajutised, peagi taastub normaalne elurytm ja me kõik pääseme oma põldude, viljapuuaedade, lautade ja kanakuutide manu tagasi.


Eestis paistab Farmville'il kuidagi eriti hästi minevat. Kyllap on asi kogu meie yhiskonda valitsevas põllumajandusromantikas: praktiliselt iga eestlane on oma väikeste roosade kätega kartuleid pannud ja võtnud, õunu poest osta on ikka veel kuidagi imelik ning kellel pole just maakodu, katsub paneelmaja aknalaual tomatitaimi kasvatada. Mõttega, et põllumajandust peaks toetama (erinevalt mäendusest, laevandusest või teenindusest), on nõus isegi suurem osa neist, kes elus enam näppu mulda pista ei taha. Värskelt linna tulnud rahvas, mis muud.

Olen mujal juba levitanud ideed, mille praegu uuesti välja pakun: Eesti farmvillerid võiksid organiseeruda. Alguses moodustame korraliku netikogukonna, siis korraldame Eesti esimese virtuaalpõllumajanduskongressi ning lõpuks läheme Toompeale nõudma, et meile makstaks eurorahadest toetusi niisamuti nagu Lääne-Euroopa põllumeestele, kes saavad raha selle eest, et nad midagi reaalset ei tooda. Pärispõllundusest ei ela keegi enam inimese moodi ära, tulevik kuulub mängufarmeritele!


P.S. Ilus näide Farmville'i leviku kohta: astun yhe soliidse firma kontoris tuppa, kus kliendid tavaliselt ei käi - ning mis mina näen? Esimene noorsand, kelle selg ja arvutiekraan jäävad juhtumisi ukse poole, lypsab parajasti lehma. "Howdy, neighbour!" Muidugi leidsime kohe yhise keele.

Thursday, November 19, 2009

Viljandi vaimne allakäik: keel-põse-vastas film narrib ooperit

Imelik tunne tekib, kui kohtad head asja, mida korraldavad... no ma ei leia õigeid sõnu. Kopeerin kuulutuse lihtsalt siia juhuks, kui originaali keegi ära toimetama peaks.

Iiri päev - dokumentaalfilmid Iirimaa saatkonna soovitusel
21.11.2009
Algus: 17.30
Koht: Pärimusmuusika Aida väike saal
Tasuta

Iiri päeva raames esitleb Pärimusmuusika Ait kahte kultuslikku dokumentaalfilmi, mille soovitajaks on Iirimaa suursaatkond Eestis.

Filmid on inglise keeles.

O'Donoghue's Opera (1965, reźissöör Kevin Sheldon)
See narriv ooper on esimene Iirimaa muusikaline film. Projekt oli enne lõplikku valmimist tõsistes rahalistes raskustes, kuid omandas kõigest hoolimata kultusfilmi staatuse.
Erakordne on see, et film ei jõudnud avalikkuse ette enne, kui kogenud filmitegija Tom Hayes tõi ülesvõtted Sé Merry Doyle'le, kes vaatas need üksipulgi üle ja taastas filmi.
Selle ülilõbusa filmi staar on Ronnie Drew ja tema boheemlaslike lõbutsejate bänd Dublinerid. Film põhineb ballaadil "The Night That Larry Was Stretched", mida laulis noor Johnny Moynihan. Drew leidis ennast timuka silmusesse püütuna, preemiaks oma kahtlase murdvarga karjääri eest. See keel-põse-vastas film annab edasi Dublini semutsemise vaimu, nagu ei ükski teine film ei enne ega ka pärast: Guinnessi õlu, muusika, nutikus, südikus, kõike seda on antud filmis külluses.

Fleá Ceoil (1967, reźissöör Louis Marcus)
Flm on tehtud Kilrushi linnas, Clare maakonnas. "Fleà Ceoil" tabas momenti, mil taas hakkas kasvama huvi iiri traditsioonilise muusika vastu. See oli aeg, mil Iirimaa folklauljad nagu näiteks Dolly McMahon (esineb ka ise filmis) olid hästi nähtavad ülemaailmses muusikas.
Bob Monksi poolt oskuslikult filmitud "Fleà Ceoil" on tähelepanuväärne detailikülluse poolest, mis jäävad silma ühes pidevalt vibreerivas muusikalises kogukonnas.
Filmi reźissöör on Corkis sündinud Louis Marcus, keda võib pidada Iirimaa üheks tähtsamaks ja viljakamaks dokumentaalfilmide tegijaks.
"Fleà Ceoil" võitis Berliini filmifestivalil Hõbedase Karu auhinna ja sai veel ridamisi teisigi mõjukaid autasusid Venemaal, Hispaanias, Belgias ja mujal.

Korraldajad: Eesti Pärimusmuusika Keskus ja Iirimaa Suursaatkond Eestis


Yhest kyljest: head iiri filmid. Loomulikult kavatsen ma ka ise minna.

Teisest kyljest: "narriv ooper"? "Pidevalt vibreeriv muusikaline kogukond"? "Hästi nähtavad ülemaailmses muusikas"? "Kahtlase murdvarga karjäär"? Ja kogu teksti pärl: "keel-põse-vastas film"!

Kas see on kaudne protest Põhja-Iirimaa ikka veel kestva okupeerimise vastu või leidis Viljandis keegi - vabandage väga, aga ma ei oska seda viisakamalt ytelda - idioodist asjapulk veel suuremast idioodist "tõlkija"? Kas Tartu Ylikool tõmbas Kultuuriakadeemia kaudu linnast kõik ajud ära, jätmata põlvepikkust poisikestki, kes eesti keelest aru saaks? Kurat, kirjutanud siis parem juba iiri keeles!

Wednesday, November 18, 2009

Unvrag kapvõrgustikus

Polaarkaru juures arutletakse sõbra, sõberdumise, sõbrandumise, ebasõberduse ja lahtisõberdumise yle Facebooki ehk Näoraamatu näitel (mis on teatavasti Näo Kiriku pyha raamat).

Kas moodsais sotsiaalvõrgustikes saaks koostada täisskaala kujul friend-unfriend-unenemy-enemy-stranger-unstranger?

Kui undead on ebasurnu või libasurnu, libahunt aga werewolf, kas siis on ka werefriend ja werefoe?

Ja miks "1984" manu pidama jääda, kui on ka "Kellavärgiga apelsin"? Miks mitte unchuzhoy ja unvrag?

Miks mulle tundub, et sotsvõrgustikud on pigem kapvõrgustikud? Kas 1984. aastal loodud Litso-Knigas oleksid kõik Leonidi sõbraks ja Lenini fänniks hakanud?

Prokrastinaator

Õhtul vältisin tööd ja läksin vara magama.
Nyyd väldin tööd, kirjutan kirju ja blogin.
Varsti väldin tööd ja lähen tööle.

No kurat, kaua võib?

Tegelikult on see asi, mida ma kuidagi lõpetada ei suuda, ju hea ja õige ja tore ja mingi heasoovlik epiteet veel. Tuleb lihtsalt ära teha. Miks ma seda siis ei tee?

Tuesday, November 17, 2009

Illustreerimise kunst

Illustrare - valgustama, selgitama, näitlikustama.

EPL kaunistas oma genealoogiaartikli fotoga tyypilisest sugupuu-uurijast. In spe: lugu tuletõrjujaga, kes kaebab, kuidas ta peab uurijaid pidevalt sugupuude otsast alla aitama.

Teadus soodustab prostitutsiooni ja kuritegevust

Briti yks kuulsaimaid blogijaid Belle de Jour tuli kapist välja. Selgust, et eskorttydruku elust kirjutas neiu, kes teenis prostitutsiooniga raha oma doktorantuuri jaoks - mitte naisuuringutes, vaid informaatikas, epidemioloogias ja kriminalistikas. Praegu on ta vähispetsialist.

Guardiani loo lõpus kommenteerib kymneaastase staažiga Catherine Stephens, Rahvusvahelise Seksitöötajate Ametiyhingu aktivist: "Bordellis, kus mina töötasin, olin ma vist ainuke, kes ei kirjutanud doktoritööd."

Teadus on kulukas lõbu, olenevalt harust ehk kulukamgi kui narkomaania. Selliste harrastuste ylalpidamiseks otsivad inimesed tihti kõrvalotsi. Pole sugugi haruldane, et noor semiootikadoktorant tabatakse sissemurdmiselt, majandusteadlane pangapettuselt, keemik salaviina ajamast või filoloog intiimteenuseid pakkumast.

Vaatame tõele näkku: prostitutsioon, kuritegevus ja muud varimajanduse harud on vaid tagajärjed. Tegelikult on syydi yhiskond, kes pigistab silma kinni luksuslike pahede ees, mille ohvrid on sunnitud pöörduma moraalse allakäigu teele.

Ma olen valmis kihla vedama, et Eestil puudub korralik arengukava teaduse vastaseks võitluseks. Jääb lootus, et poliitikud avastavad selle niši enne järgmisi valimisi. Põhikysimus on, kas yhiskonda mädandava amoraalse teaduse vastu võitlejate lipu heiskab rahvuslik-konservatiivne IRL või saab sellest KaDettide pilet suurde poliitikasse.

Omalt poolt panen aga noortele sydamele: mõelge, enne kui selle sammu astute! Te võite ju arvata, et yks lõbusas seltskonnas kirjutatud artikkel või konverentsiettekanne ei tähenda midagi, kuid uskuge mind, yhel hetkel ei leia te enam tagasiteed korralike inimeste sekka. Kyll mina juba tean, millest räägin.

Monday, November 16, 2009

Kanaprotokoll

Sibulad, võis praetud.
Nagu selgus, kõlbab Saaremaa Taluvõi kyll.
Märkus: rohkem võid. Aitäh, Julia!


Pann tulelt, riis potiga peale. Sool.
Uue aja riisikotid ajavad vanduma, neid ei saa ju tsiviliseeritult avada. Tõmbad nurgast õrnalt ja ettevaatlikult ning järgmine kaader meenutab India pulma, kus deemonite peletamiseks riisi loobitakse.

Salatihakk: tomat, kurk, paprika, oliiv, tyymian, basiilik, veiniäädikas, oliiviõli, sool, sojakaste...
Paari viimast ei pea hakkima.
Hyppeks valmistub kana.


Kuhu panna riis? Mitte kuhugi. Nõrutad ära, segad karri kohe sisse. Las ootab potis.

Pann tagasi tulele, kanafilee sinna otsa, vein peale.
Kes ytles, et toiduvalmistamiseks sobib ainult joodav vein? Kui Alazani on poolel teel veinist äädikaks, passib ta hautamiseks kyll.

Rosmariin, sool, pipar, päevalilleseemned.
Röstimine teeks muidugi head, aga seekord ei jõudnud. Salatis oleks ma ettevaatlik, ent kanahautisse kõlbasid ka päevalilleseemned. Tõsi, seeder on parem.

Serveerimisest ylejäävasse kastmesse võib kasta hiljem sothit, kui keegi ei näe.

Mis mul meelest läks?

Elu kui luuleõhtu

Olen käinud luuleõhtul, kus huvitavast osast ma ei saanud aru ja teisest poolest poleks tahtnud aru saada.

Olen käinud luuleõhtul, kus kõik oli nii kultuurne, et tundsin end esimese viie minutiga kohatult. Piinlik on eksida võõrasse pulma.

Olen käinud luuleõhtul, kus yks esineja oli nii ilus, et mul oli ysna ykskõik, mida ta räägib. Minu poolest lugegu või NLKP XX kongressi otsuseid.

Olen käinud luuleõhtul, kus oli pisut palju porgandeid, aga yldiselt väga lahe. Pärast läksin koos luuletajaga koju.

Olen käinud luuleõhtul, kust jäi masendav ja rusuv mulje, sest... noh, suurem jagu noori elaski masendavas ja rusuvas maailmas. Nad ei osanud seda paremana näidata.

Olen käinud luuleõhtul, kus klassikasse kuuluvatele tekstidele vaatamata ei higistatud ega punnitatud, keegi ei olnud liiga tähtis, kõik oli mõnus ja pretensioonitu ning pärastises kohvilauas puhus esineja kohalike mammidega muhedat juttu. Aga see oli ka Ilmar Laaban Elva linnaraamatukogus, umbes 1990 või nii.

Järeldus? Järeldusi pole. Ma ise valin yha rohkem, kus käia ja mida lugeda. Tahan ette teada, et kogemus on sama hää kui eeldatud. Samas nopin ma muljeid pika näpuga ju eelkõige seepärast, et olen iga päevaga aina suurem snoob (nagu korduvalt yteldud). Kids, don't try this at home.


***

Eks viimasel yritusel häirisidki mind eelkõige mu enda ootused, mis ei vastanud tegelikkusele. Emotsioonid on, mõistagi, loogikavaesed. Tegelikkus ei ole selles syydi, kui mina kujutlen tema asemel midagi muud.

Kui nyyd rangelt näpuga järge ajada, oli pettumus isegi kohatu. Varem loetud tekstid olid endistviisi head ning et nende autor luulet lugeda mõistis, isegi kirss koogi peal. Kõik muu... oli kõik muu.

Yks yritus varem polnudki mul erilisi eeldusi. Vähemalt mitte yrituse piires toimuvale; olin lugenud tekste kakskymmend aastat tagasi ega mäletanud suurt muud peale katkendite, mis kogu eesti rahva laulumälus kummitavad. Aga need olid juba uued lood.

Kuuldu avaldas muljet. Hoolimata sellest, et olin laipväsinud, vindine ning pidin paluma sõbral ihutud kyynarnukiga mulle regulaarselt ribidesse virutada, et ma valjult norskama ei hakkaks ega toolilt maha kukuks. Isegi kui elust sai unenägu, tegid Avinurme mehe lood ja laulud mu ajukäärude vahele pesa ning elavad seal nyyd oma unenäoelu, millest mina suuremat ei tea.

Tõsi, kõik ei saa ka Peipsi veerest pärit olla. See on neil vist mingi eriline haigus.


***

Enamasti on luuleõhtutest siiski see kasu, et olgu nad halvad või head, annavad nad ideid - alati saab nurgas vaikselt nahistada ja kirjutada. Kahjuks polnud viimati märkmikku kaasas.


***

Miks luuletajad loevad
alati oma raamatutest
ärailmunud luuletusi?

Kas nad eeldavad, et luuleõhtutel
käivad yksipäini sellised inimesed,
kes luuleraamatuid ei loe?

Kas nad kardavad, et juhul,
kui nad oma hitid kõrvale
jätavad, hakkab publik
nihelema ja lahkub veerand-
tunni järel rahulolematult?

Kas neil pole yhtki luuletust
meeles ja käsikirju nad ei
kirjutagi, kõik luuletused
synnivad aga täisrelvis
ja kiivriga kohe otse raamatusse?

Kes mõistaks vastata?

Kas on mõni antropoloog, kes oleks
aastate vältel korraldanud
eluga riskides raskeid ja
pikaajalisi, kuid teaduse silmis
äratasuvaid ekspeditsioone
luuletajate metsikute, seni
põhjalikult uurimata hõimude juurde,
õppinud tundma nende kombeid,
usundit ja esemelist kultuuri,
kirjutanud ehk mõne monograafiagi
ja avaldanud põnevaid käsitlusi
rahvusvahelistes eelretsenseeritavates
ajakirjades?

Mine tea, ehk ongi.



***

Kui mu elu oleks luuleõhtu, oleks see alguses trafaretne ja vilets, siis pikalt masendav ja masendavalt pikk ning ajaks, mil midagi huvitavat kuulda võiks, oleks publiku kannatus juba ammu katkenud.

Kui mu elu oleks luuleõhtu, poleks saalis tõenäoliselt ainsatki meesterahvast. Mis ei ytle publiku kohta eriti palju, luulest aga ei midagi head.

Kui mu elu oleks luuleõhtu, võiks seal kuulda palju keerulisi sõnu, mis kõik jääksid pooleli. Enamik sõnu oleks kerged ja kodused ning korduksid alatasa. Mitte refrääni pärast, lihtsalt sõnavara on väike.

Kui mu elu oleks luuleõhtu, hiiliksin poole pealt välja sõpradega veini jooma, viimast uinunud kuulajat äratamata. Tema nimi oleks Muusa (ja tema poeg O tuleks talle hiljem järele).

Kui mu elu oleks luuleõhtu, toimuks see Solarise langeva laega saalis. Mul poleks ju aimugi, kuidas seda lõpetada, aga äkki ma siis ei peakski.

Friday, November 13, 2009

Reaalajas reportaaž luuleõhtult

Kaks noort luuletajat loevad luuletusi. Yhe puhul on piinavalt valus kuulata, kuidas ta loeb. Teise puhul - mida. Õnneks on tekstid vahetuses.

Noored luuletajad teevad lapsikuid nalju, mis lõbustavad nende eakaaslastest publikut kuninglikult.

Vana mees tahab koju.


P.S. Algas paus. "Ärge ära minge, nii halb see nyyd ka ei ole," ytles see, kes luuletada mõistab.

Ma väga vabandan, aga ta eksis. Mul on kohutavalt kahju.

Polegi nii õudne

Jõle jama on, kui sõbrad korraga kuulsaks saavad. Kaks sõpra esitati yhtaegu Betti Alveri kirjanduspreemiale, lisaks yks mu lemmikdebytantidest. Keda toetada? Kes mulle hiljem tere ei ytle?

Olgu, õnneks on mu sõpradel hea huumorimeel. Ja kolmandal asjaosalisel on täna kell kuus Tartu Pärmivabrikus luuleõhtu. "Polegi nii õudne," kirjutas poetess.

Thursday, November 12, 2009

Twitteri aja kirjandus

Twitter õpetab inimesi väljenduma hyyatustega. Kõike 140 tähemärgi piiresse kontsentreerides on ta oma olemuselt keskendumisvõimetuse essents.

Ajakirjandus harjub sellise asjaga kaunis ruttu. Veebiajakirjandus muutub klikikummardamise käigus niikuinii pealkirjaajakirjanduseks, pealkiri mahub aga alati 140 tähemärgi sisse.

Probleem on hoopis muus. Nimelt suudavad Twitteri pealt raha teenida kõik teised, välja arvatud Twitter ise. Tavaliselt elavad veebinähtused ju reklaamist, 140märgise teksti vahele aga bännerilahmakat ei pane. Minugi praktika näitab, et Twitteri kohta käivat uudist loetakse palju, kuid vähesed lugejad tulevad ise Twitterist. Kõik tahavad teada, kuid keegi ei kasuta.

Nii et kuigi ajakirjandusjuhid oleksid ammugi valmis andma alluvatele käsu piirduda kõigis artiklites 140 tähemärgiga - mõelda vaid, kui palju säherdusi uudiseid yks konveieritööline toota jõuab! - ning ka blaseerunud kirjatsurad võiksid twuudiseid kinnisilmi ja vasaku jalaga vorpida, ei parandaks moega kaasaminek kuidagi lehtede krimpsus ja nässakaid pangaarveid. Mäherdune traagika!

Ehk aitaks see, kui ajakirjanikud toodaksid 70tähemärgiseid kirjatykke? Siis jääks 70 märki reklaami jaoks, aga reklaamil pole sõnaohtrusele vaatamata kunagi midagi mahukamat öelda. "Ostke poes saadaolevaid kaupu" on isegi keskmisest tunduvalt pikem sõnum.


***

Muuseas, pole mingit põhjust piirduda uudistega. Kui 140 tähemärgi raamesse mahub uudis, ei ole sugugi võimatu toppida sinna ka olukirjeldus, analyys või isegi intervjuu.

- Mis värk on?
- On.
- Päriselt?
- Noh...
- Ahaa!
- Eh... Jah.



***

Kahjuks harjub Twitteriga ka kirjandus, kuid see pole endaga seni midagi silmapaistvalt head kaasa toonud.

Ykskõik, millise žanriga niinimetatud tviteratuur ennast nime poolest seob - "lyhilyhiromaanid", "mininovellid", "pisivärsid" -, on tulemuseks tegelikult vaid halvad aforismid. Hea aforism on nimelt vaimukas, originaalne ja lyhike. Hulgi toodetavad 140märgised lamedused ei vasta yhelegi neist kriteeriumitest, pealegi kaasneb tviterdamisega tavaliselt keeleline vaesus ja vägivald. Tviteratuur on kirjanduse slumm, kus jõlguvad moodsas riietuses tegevusetute noorte gängid.

Zenoni apooriad on tänini hinnas, sest need on head. Häid paradokse masstootmises aga ei valmista; ka head haikud synnivad pigem yhekaupa kui moekaubana. Paradokside paradoks.

Eks ole varemgi olnud selliseid ajastuid, mil teravmeelitsemine seltskonnas nõutavaks muutus. Kuna kõik inimesed ei suuda teravmeelsed olla, tuleb nyrinaadid inimsõbralikkuse huvides teravmeelseteks kuulutada. Niisuguses keskkonnas, kus iga lameduse peale pingutatult naerdakse, on paraku masendavalt igav elada.

Wednesday, November 11, 2009

Tööd ja päevad ehk Harju Loogiline

Tööpäeva lõpuks jõudsin umbes sellise seisundikirjelduseni:

Unine ja väsinud, nagu alati.
Tegemata töö istub kuhilas keset lauda
ja põrnitseb mind. Põrnitsen vastu.
Ei ole ka midagi uut.



***

Lubasin toredale inimesele synnipäeva puhul syya teha. Katsetasin täna proovitööga. Pooled komponendid jätsin vahele, yritasin vaid teada saada, kuivõrd roostes ma olen. Ei ole ju nädal või isegi kaks enam syya teinudki, pakisupid ja tomatileivad on mind toitnud.

Kui jätta kõrvale pisuke detail, et unustasin alguses pliidi sisse lylitada, läks täitsa kenasti. Värvilised makaronid, mida seetõttu pastaks võib nimetada, pluss rohkete maitsetaimedega (tyymian, basiilik, till, sidrun... miski oli veel) tomati-paprikasalat. Maitses päris hea. Sinna otsa päris ehtne kohv - ei midagi erilist, ent taas, olen elanud peamiselt tuutukohvist. Kui vana otsa lõppes, ei jõudnud kuidagi poodi, pealegi on töö juures masinakohv priilt ja piiramatult käes.

Lõpuks tundus maailm märksa mõnusam kui enne.


***

Palju toredaid inimesi. Kahjuks ei jää kõigi nende kõrvalt kuigivõrd aega töötegemiseks, mis kugistab omakorda sydametunnistuse jäänuseid nagu hyään raibet.

Tegelikult on hyäänid muidugi äärmiselt sympaatsed loomad, vahvad ja inimsõbralikud. Erinevalt sydametunnistusest. Järeldus? Rohkem hyääne, vähem sydametunnistust. No ja tööd tuleb ka usinamalt teha.


***

Kõik paistab viivat selleni, et teen pika palverännaku haridustemplisse ja uurin, kas sealset ebalevalt väljendatud soovi mind veel kord näha võiks kuidagi hinge ja sydamesse võtta. Mitte, et mul hariduse kohta käivat paberit otseselt vaja oleks, ent yhel hetkel muutub see imelikuks, kui kõik kysivad, kuidas doktoritöö läheb. Klassivennad on ammu professorid, asi see siis ära teha pole.

Millal, ei kujuta muidugi ette. Päevad on niigi kitsad, kõik vajalik ei mahu neisse ära. Pealegi pole ma puhkuse mõistega siiani päriselt harjunud. Keegi mu tööd ju minu eest ära ei tee. Mis siis saab, kui ma õppepuhkusele lähen? Arvatavasti mitte midagi olulist. Lugejate arv kukub, kuskil muutuvad numbrid... ja kõik. Tähtsusetus on suurepärane asi.

Nii et Tartusse. Ehk aitab mõni hea inime pärast seda mul lõputöö kondikava kokku panna. Ja ehk suudan ise enne seda leida yles need paberid, kus on kirjas mu senitehtud ained. Mul on kuri kahtlus, et vähemalt yks asi on vahepeal taas Ylikooli andmebaasidest kaduma läinud. IT-ajastul muutuvad paberdokumendid hindamatuteks.


***

Tööd on palju.
Miks? Sest ma ei tee teda ära.
Nii ta siis kuhjub ja paljuneb isekeskis.
Kui ma töö ära teeksin, jääks teda vähem järele.
Loogiline.


P.S. Kui intervjuu kuidagi valmis ei saa, kas selle võiks asendada luuletusega?

Tuesday, November 10, 2009

Aeg ja inimesed

Päev algas ropu vandumisega. Just siis, kui mul oli vaja artikkel kolme minutiga yles panna ning ma olin valmis seda salvestama, viskas Windows hiire alla restardiakna. Pärast restarti käivitus lapakas nii aeglaselt, et jõudsin enne lauaarvutis Ubuntu all kõik asjad lahti teha. Tõsi, kolme minutiga valmis ei saanud ja kõike vajalikku mul seal polnud ka.

Vihkan Windowsi ja tahan tappa Bill Gatesi aeglaselt, hoolikalt, piinarikkalt ning mõnuga. Enesekaitseks.

Kusjuures Linuxi võimetus Nokia telefonidega suhelda ei ole enam takistus Windowsist lobumiseks, sest pärast viimast tarkvarauuendust ei suuda seda ka Vista. Ja kuna keegi mulle odavat Windows 7-t ei paku, pole mõtet uuendusele loota. Teeks nädalavahel ära?


***

Ylejäänud päev siiski nii hull ei olnud. Võib-olla see ongi see "neela konn hommikul alla, siis on päev parem" trikk, millest viimasel ajal räägitakse.

Kõik tööd võtavad rohkem aega kui alguses arvatud. Kyllap võtab kogu elu rohkem aega kui alguses arvatud. Aga esialgu tuleb kuidagi läbi ajada.

Korralikuks blogimiseks aega ei ole. Mitu huvitavat juttu on pooleli: Kivirähu ussimäng, "Iiri karjalased", mõned kirjanopped... no ei jõua.


***

Yhel kaunil päeval saan ma piisavalt kurjaks, et annan inkassosse kõik need toredad asutused, kes mitmesugustel huvitavatel põhjendustel honorare kätte ei taha maksta. Mida sygavamaks kasvab auk pangaarves, seda kiiremini see päev saabub. Ja oi, kui palju neid siis on ja kui yllatunud nad on. Grrrrr.


***

Tegelikult on mul palju toredaid inimesi ja palju toredaid raamatuid ja palju muid toredaid tegemisi. Ei ole see pilt nii hirmus midagi. Ainult raha ja aega ei ole. Aga see paraneb ju ajapikku, eks? Eks?

Saturday, November 7, 2009

Lumiuni

Esimese lumega saabus ka talveuni. Magasin terve päeva maha, kobistasin paar tunnikest yleval ning tahan nyyd edasi magada.

Kuidagi järsku tuli see päris lumi, alles mõni päev tagasi oli veel korralik vile sygis. Sain paar ilusat pilti ka, aga telefon keeldub neid arvutile yle andmast. Ju hakkasid meeldima.

Õhtul aknast välja vaadates hakkas nii kylm, et lylitasin radika sisse. Elektriarvele ei tahaks mõeldagi, aga ikka mõtlen. Ilmselt samal põhjusel, mispärast inimesed õudusfilme vaatavad: kahtlase väärtusega närvikõdi.

Lauaarvuti on uusima Ubuntuga hästi kohanenud. Mina vist ka. Kui viitsiks yhel õhtul kogu träni arvutist kõrvale tõsta, võiks Windowsi yldse välja visata. Tõsi, telefonifotosid tuleb siis kellegi teise arvuti kaudu koukida. Nokia tarkvara on alati olnud kummaliste inimeste toodetud kräpp, nii et Linuxi tuge nad ei paku.

Magada. Võib-olla undki näha. Kui õnnestub jooksutada lumealust und Ubuntu peal, ei leia lume all magajad yles ei rebased ega Keskerakonna unereklaam (mida pärast valimisi paistab kyll vähem olevat). See-eest on lume varjus soe, mistõttu võib radika jälle välja lylitada.

Kui ma yles ärkan, kas siis on lumi koos unega ära sulanud?

Thursday, November 5, 2009

Jännis huvitava inimesega

Mida teha siis, kui intervjueeritavat on lihtsalt liiga palju?

Muidugi tahaks ma oma tosina kidura kysimusega näidata inimese tööd ja tööandjat, kuid teda ennast ikkagi ka. Mõne poleks justkui muret, mahub kenasti ära ning ruumi lejääb ylegi. Aga mis saab siis, kui inimene jõuab kõike ja veel rohkem?

Yhel hetkel tuleb kysimused purki panna ja ära saata. Ainult et iga järgneva pooltunniga koguneb pähe halle karvu, sest kysima oleks pidanud hoopis teisi asju ning hoopis teisiti. Ta on ju teinud veel seda ja seda ja tolle asja olud on hoopis naasugused ja kogu "A või B?" kysimus oleks kolmanda nurga alt palju põnevam...

Paberil on piirid. Isegi veebil on piirid: minu toimetamisvõime piirid, lugeja lugemisvõime piirid, ylemuste tähelepanuvõime piirid. Kysimuste ettevalmistamisel on ajapiirid, nende esitamisel on sisupiirid - yhel hetkel kaob ära teema, teisel hetkel on oht muutuda intervjueeritava jaoks ebamugavaks. Vaatamata mu vastumeelsusele nende suhtes möönan: piirid peavad olema, päris ilma ei saa.

Aga inimesel piire ei ole. Mõni ongi liiga huvitav, et temast kirjutada.


***

päikesega koos tõuseb
päikesega koos ei looju
sellest ytlen
ei oska ytelda

Wednesday, November 4, 2009

Väike Twitter koosoleku lõpus tekitab hea tuju

Avastasin eile õhtul, et Delfi oli järjekordse käki keeranud. Käkk käkiks, saatsin siis kiiresti yhe uudise peale. See rääkis juhtumisi Twitterist.

Delfi lugejad loevad uudiseid eelkõige 9-17. Ilmselt keeratakse hommikul tööle tulles Delfi lahti ning õhtul töölt lahkudes kinni. Kes siis ikka oma vabast ajast Delfis jõlgub? Ses suhtes on 17-9 surnud tunnid, aeg-ajalt eksib uudiste juurde mõni yksik lugeja.

Ometi neelas õnnetut Twitteri-nuppu nende viie tunniga 749 inimest. Tundub, et Twitter on popp. Tänasel koosolekul esitlesin aga pisikest faktoidi, mis kogu loo lõbusaks muudab: nimelt ei tulnud neist 749 inimesest mitte ykski Twitterist.

Järeldus? Inimestele meeldib Twitteri kohta lugeda, aga nad ei kasuta seda. Sobib suurepäraselt tõigaga, et Twitteri omanikud pole siiani suutnud leida viisi, kuidas kasumit teenida. Kuni nemad mõtlevad, teenivad teised nende arvelt oma traditsiooniliste ärimudelitega.

Moest kirjutamine töötab paremini kui sellega kaasaminek.

Tuesday, November 3, 2009

Luule rebib linnakodanikelt riided


Luule rebib linnakodanikelt riided.
Luule sunnib nad kylmetama keset sygisest parki,
kykitama trammiteede ääres,
tegema kriuksuvaid ja krigisevaid hääli,
näuguma, ulguma ja ammuma luitunud valimisplakatite all.
Luule röövib neilt inimväärikuse
ja asendab selle vääritu inimsusega.
Luule jätab pensionärid ilma talvekartulitest,
kyttepuudest, piskust pensionilisast
ja Viktor Vassiljevi esinemistest saates "Prillitoos".
Luule tormab märatsedes läbi kogu linna,
lõhkudes inimsuhteid ja loopides prygikaste vaateakendesse,
astudes vastu integreerimispyydlustele
ja Euroopa Liidu direktiividele.
Luule irvitab maksumaksja ning tema raha yle.
Luule reedab rahvuslikud ideaalid
ja propageerib agressiivset homoseksuaalsust.
Luule paljastab oma loomapalge
ja ytleb inimestele: "Õuhh!"
Ei maksa häbeneda, naeratage
ja vastake viisakalt kaabut kergitades:
"Õuhh sullegi, armas luule!"

Monday, November 2, 2009

Foto sajandite pärast

Hoopis pakilisemal ja päevakajalisemal teemal kirjutades pillas yks Eesti mõtlikumaid pressifotograafe Erik Prozes ka säherduse lõigu:

Võrdselt tugeva artikliga võib ka väga hea pressifoto maailma muuta. Kasvõi natuke. Kuid erinevalt artiklist, töötab hea foto ka aastakümnete, aastasadade möödudes. See lihtsalt on nii. Ja selle nimel tasub ju pingutada. Loodan, et ei tunne oma panust vanuigi kiiktoolis istudes liiga tühisena.
Ma poleks päris kindel, kas foto aastasadade järel ikka töötab. Või kui, siis milline foto. Maalide ja skulptuuride puhul on loomise aegne ja paari sajandi järgne kuulsus väga nõrgas seoses. "Mona Lisa" synd ei tekitanud mingit plahvatuslikku furoori, laineid lõid hoopis muud teosed.

Suur osa visuaalsest kunstist töötab siiski taustateadmiste najal. Enamikul meist pole aimugi, kes tont oli mingi Amsterdami pyrjel või Prantsuse kuningas. Jääb ainult yldinimlik.

Kui palju on pressifotos inimlikku ja kui palju informatiivset? Kruuda auto merekaldal on tugev kujund, aga kas see ytleb midagi neile, kes kogu loost midagi ei tea? Tont seda teab, ehk ytleb ka.

Või hakkavad arheoloogid selle põhjal kirjeldama, mis on auto.

Sunday, November 1, 2009

Milleks meestele hääleõigus?

Ellakvere Toivo soovitab mitte hakata emade eristamisega juntima, vaid anda kohe kõigile naistele kaks häält. Iseenesest ilus mõte, lihtsus töötab tihti paremini kui keerulised erisused.

Mina astun sammu kaugemale ja soovitan meestelt hääleõigus ära võtta. Esiteks peaks see meeldima kõigile neile, kes tahavad toetada sigivust häältejagamise kaudu. Olgem nyyd ausad, viimasel ajal on meeste seas synnitajaid kuidagi vähevõitu. Kui hääl teeb rasedaks, pole seda meestele vajagi.

Teiseks on yhiskond yldiselt võttes siiski sellest saati kõvasti paremaks läinud, kui naised hääleõiguse said. Aga veel mitte piisavalt, kui viimaseid valimistulemusi vaadata. Siis võiks ju ometi katsetada, pilootprojektina kas või mõnes omavalitsuses - no võtame näiteks Tallinna. Hullemaks ikka ei lähe.

Saturday, October 31, 2009

Piiratud mõtlemise kunst

Kurjad keeled rääkisid mulle lõbusa loo sellest, miks rohelise partei liikmeid erakonnaregistrist ei leia.

Nimelt esines roheliste byroo oma tavapärase haldussuutlikkusega ning saatis valetpidi nimekirja, kus ees- ja perekonnanimed olid tabelis ära vahetatud. (Arvestades, et esialgses kandidaatide nimekirjas oli vähemalt yks surnu, on see midugi pisiasi.) Registris imeti tabel automaagiliselt systeemi ning nii ta seal nyyd seisab.

Yks mu sõber märkas anomaaliat ja uuris registrist, mis värk on. Seal selgitati asi välja ning helistati tagasi. "Kaks korda küsisin, et loodetavasti te kontakteerute rohelistega ja annate veast teada. Ja kahel korral sain vastuseks, et ega meie andmeid ei kontrolli, need esitatakse kohturegistrile, mina ei luba midagi."


***

Mu teine sõber kandideeris Euroopa Liidu keeletoimetajaks. Igasuguste lõbusate testide seas olnud ka yks, kus alguses tuli lugeda läbi jutuke inkadest ning pärast vastata kysimusele.

Jutt rääkis enam-vähem sellest, et oli teedevõrk ja postiteenistus ja maakorraldus ja mis iganes veel, inkade järeltulijad elavad Peruus siiamaani ning kõnelevad ketšua keelt. Järgnesid valikvastused: kas a)inkadel oli arenenud riigikorraldus; b)inkade järeltulijad kõnelevad ketšua keelt; c)... ?

Faktiliselt õigeid vastuseid oli mitu, aga ainult yks neist oli eelnevas tekstis otsesõnu antud.


***

Mis yhendab mõlemat juhtumit? Oskus mõelda etteantud piirides.

Yks sort inimesi on selles suurepärane. Ma suisa imetlen neid. Juhtimiskoolitustel õpetatakse ikka mõtlema väljaspool kasti, outside the box. See on aga täpselt vastupidine juhtum.

No ja õige ka. Loovuse arendamine on väga vahva asi, ent loovus kipub tihtipeale tähendama juhitamatust. Mida teha ametnikuga, kes ei allu juhtimisele? Sellisele suhtumisele ei saa ju riigiametit rajada.


***

Viimasel ajal huvitavad mind kaks kysimust.

Esiteks: töökuulutustes nõutakse alatasa optimismi, positiivset mõtlemist, särasilmsust. Mõnel pool soovitatakse isegi, et kui töötaja piisavalt ei sära, aidake tal lahkuda. See kõik on väga vahva, kuid kõik inimesed ei saa ju sellised olla. Kuhu siis nemad minema peavad? Kurva kodu on tema eraasi, ent kus on kurva töökoht?

Teiseks: juhitavust kuulutustes ei mainita, aga eraviisiliselt peetakse seda ylimalt tähtsaks. Paraku on sellega nii, et kui sul on juba kord juurdunud halb komme oma peaga mõelda, ei anna seda enam välja ravida. Kui ylemus esineb lolli mõttega, võid sa oma arvamuse enda teada hoida, kuid järjekordset totrust entusiastlikult teostada muutub yha raskemaks. Tööturu jaoks on selline inimene lootusetult rikutud. Mida siis nendega teha?

Yks võimalus on mõlemad kokku viia. Las juhitamatud asutavad ettevõtteid, mis pakuvad tööd nukratele ja depressiivsetele. Lõppeks on see ju yksnes töökultuuri kysimus. Kui optimistide terror lõpeb, saavad pessimistid ehk oma vaiksel moel täitsa kenasti hakkama? Proovida tasub ikka.

 
eXTReMe Tracker