Tuesday, September 30, 2008

Ujuja

Tohter käskis värskes õhus jalutada. Võtsin ennast siis täna kätte ja tegin väikese tiiru metsa vahel.

Mets on purukirev: roheline, kollane, punane, pruun, must ja valge. Kõige peal veel seitset sorti pilvedest lapitekk.

Tammeleht hoiab tumerohelisest värvist kinni, nagu ei kavatseks ta kunagi mingist muust värvist mõelda. Aga yks serv on juba pruun ja otsast isegi tuhkvalge. Ka põdrakanepi pea kisub valgeks. Ja suured sõnajalalehed on kylm kokku krousinud, pruuniks ja pöidla all krõbedaks kypsetanud.

Karud võivad õnnelikud olla: tõmbad korra peoga läbi metsaaluse ja ongi suu kylmamagusaid pohli täis. Tea, kas nad seeni ka söövad? Seal, kus kodu poole tulles kraav enne metsa heinamaa poole pöörab, oli teisel pool vett vägev seenering. Suured ja kollakasvalged, täpsemalt ei näinud. Eks siinpool, tee ääres, oleks mõni noaomanik neid ka juba ammu kylastanud.

Natuke maad edasi tuligi pealkirjas lubatud ujuja mulle vastu. Väike tumepruun vari lasi hääletult yhtlase kiirusega piki kõrgvees kraavi. Vast ehk 30-40 sentimeetrit pikk, pluss natuke saba. Ma tean kyll, et sealkandis on koprad, ent kobras tunduks justkui suurem? Pakuksin esimese hooga vettind nugist, aga siis lööb mõni asjatundlikum loodusesõber mulle hambad säärde. Igatahes mingi pisikiskja, arvan ma.

Jalutasin veidi aega ujujaga kaasa, siis lasin tal minna. Võiks ju kahetseda, et fotokat yhes polnud, kuid ega selle valgusega sealt mingit selget pilti ikka saanud poleks. Oleks ainult looma ehmatanud. No ja mis rõõmu see mulle pakuks?

Monday, September 29, 2008

Kes tahab toimetajat?

Mul on nimelt yks toimetaja yle. Võib ka keelt toimetada, või siis inglisest või venest tõlkida.

Mõistatasin juba mõnda aega, kumb tuleb enne: kolmeaastase staažiga kaasnev loominguline puhkus või koondamistasu. Kolm aastat saanuks täis veebruaris.

Aeg on muidugi vilets. Võib-olla ongi kasulikum puhkust võtta ja enda haridust täiendada. Natuke rasva ju nagu oleks, mõnda aega saan seda endale lubada.

Teisalt saab koolitykke ka palgatöö kõrvalt nikerdada. Ja eks lehetöö jätab oma jälje. Oleks päris huvitav mõnd muud ajalehte seestpoolt näha. Või, teistpidi võttes, reklaami- või PR-byrood.

Mis meil siin siis on:
CV Online
CV Keskus
Hyppelaud.ee
Tööturuamet
Ekspressjob
Vakants.ee
...
Veel midagi?

Kalmõkk sul nyyd mõni inimene...

Leidsin Saraatovi linna artiklist vene Wikipedias suurepärase lõigu A. P. Volõnski ettekandest Senatile 1719. aastal:

От Саратова до Астрахани, между городов по двести и по триста верст жила никакого нет, того ради, как купецким людям, так и протчим проезжим и рыбным ловцам от калмыков и от кубанцев чинится великое разорение и работных людей берут в плен.
Milline imeline retoorika! Pole mingit inimasustust, yksnes kalmõkid ja kubani tatarlased!

Sunday, September 28, 2008

Kaks huvitavat juhityypi

Mõnikord tuleb ette, et juhti edutatakse. Või on ta siis sunnitud loobuma mõnest madalamast funktsioonist, mida ta juba varem toimunud edutamisele vaatamata on seni ikkagi enda käes pidanud, et nii-ytelda hoida kätt elu pulsil.

Just pikka aega ametis olnud ning võib-olla legendaarsekski kujunenud juhtidel juhtub sagedamini, et nad kõigele vaatamata oma vanast positsioonist loobuda ei taha. Seepärast valivad nad enda asemele uue juhi, kelle väärtuslike omaduste hulka kuuluvad mõõdukas initsiatiiv, piiratud ambitsioonikus, teatud taktitunne või diplomaatilisus ning miks mitte ka enesealalhoiuinstinkt. Selline asemik võtab enda kanda kyll ametiga kaasnevad igapäevakohustused, tyytu sekeldamise ja alluvate võimalikud nurinad, kuid mitte strateegiliste otsuste tegemist - või kõrgemalt tulevate otsuste puhul oma alluvate eest seismist.

Nii synnibki, et ylemus, iseenesest sympaatne poiss, teatab koosolekul: "Sinu ja sinu osakonnad liidetakse esmaspäevast. Kuidas töökorraldus välja näeb, selgub varsti." Või siis: "Kymme inimest koondatakse. Kes, ei tea." Muidugi ei tea. Ja teadmist ei saagi talt nõuda: tema ju otsuseid ei tee.

Teatris nimetatakse selliseid nukke marionettideks.

Teine põnev seltskond on käpiknukud. Neid juhitakse teatavasti altpoolt. Aga käpiknukke, armas lugeja, oskad sa kyllap isegi kirjeldada.

Saturday, September 27, 2008

Kalmari Pangaliit

pangad koonduvad
analyytikud kaagutavad

kyyned kronksus
libiseb yle finantssektori
suur must kullivari


***

Kui Danske Swedi ära ostab, võiks yhendatud panga nimeks saada Kalmari
Unioonpank
. Kalmarunionbank või kuidas iganes see ka skandinaavia
yhiskeeles välja näeks. Ajalugu kordub.

Friday, September 26, 2008

Suits, tuli ja uudiste eitamine

Skeptik.ee kirjutas Washington Posti ajel sellest, kuidas uudis mõjub alati veenvamalt ja jõuab laiema publikuni kui selle ymberlykkamine. Sellel efektil põhineb hea hulk poliitilist propagandat, mitmesugune uduteadus ja ka osa sogasemates vetes ujuvast reklaamist.

Miks väära uudise kummutamisel siis mõju pole?

Esiteks muidugi kurb reaalsus - "Sarah Palin lasi Barack Obama maha" sobib väga hästi lehe esikaanele, aga "Vabandame: Sarah Palin ei teinud Obamale kröömikestki kurja" ei aita kuidagi lehte myya. Sellise asja tähelepanu fookusse paigutamist ei saa kommertslehed endale lihtsalt lubada.

Teiseks meediapsyhholoogia: positiivselt ja aktiivselt sõnastatud uudis ("toimus", "tegi", "tõusis") pyyab pilku ja jätab ka lehest tervikuna meeldiva mulje, eitused ja passiivsus see-eest ei kutsu lugema ega ka lehte hiljem kätte võtma. Kes ostaks putkast lehe, millest paistab suur pealkiri "Ei põlnd seal mitte essugi"?

Lõppeks peetakse lehtede prohmakaid nende endi mureks ja kui inimese silma just teda ennast puudutav teema ei jää, ei hakata kõikvõimalikke vabandusi ja õiendusi yldse lugema.

Pluss siis muidugi suhteliselt haruldased, ent seda markantsemad juhtumid, kus keegi tõepoolest midagi väljalipsanut ära summutada yritab. Viimati näiteks paari Vene lehekese kirjeldused vägede varajasest koondamisest Gruusia piirile. Internetist kadusid need kyll kähku, aga... Kus suitsu, seal tuld.

Thursday, September 25, 2008

Pierce Brosnan, haavatud pesukaru

Millises filmis võrdlesid kriitikud Pierce Brosnanit
a) vesipyhvliga (New York Magazine)
b) eesliga (The Philadelphia Inquirer)
c) haavatud pesukaruga (Miami Herald)?

Just seda ma tunaeile vaatasingi. Ei olnud ta nii hull midagi. Kogu kupatus oli kaunis lustlik, ehkki mina just sedasorti asjade suurim fänn ei ole - aga vahetevahel võib ka nii. Pealegi suudles Brosnan seal pikalt näitlejat, kel on kõige rohkem Oscareid ja kes nägi pagana hea välja.

Nyyd olen isegi palju ära ytelnud.

Wednesday, September 24, 2008

Ei sest riigist enam asja saa

Postimehest jäid silma kaks lähestikust uudist.

1. "Vaher: riigireetmise karistust tuleks tõsta eluaegse vangistuseni"

Riigikogu õiguskomisjoni esimehe Ken-Marti Vaheri sõnul tuleks kaaluda riigireetmise eest ette nähtud karistuse ülemmäära tõstmist eluaegse vangistuseni.
Praegu on kohtul riigireetjat võimalik karistada 3- kuni 15-aastase vangistusega ning järgmine aste oleks juba eluaegne vangistus, sest 30-aastast vangistust Eesti karistusseadustik ette ei näe.
2. "Kohus lasi rasketes kuritegudes süüdi mõistetud Leo Pulsti vabadusse"
Viru maakohus otsustas ennetähtaegselt vabastada mitmetes rasketes kuritegudes süüdi mõistetud Leo Pulsti. /.../ Pulst ja tema jõuk olid kohtu eest 2003. aastal, kui ninamees mõisteti 14 aastaks vangi.
Leo Pulsti ja tema jõugu teod said alguse 1996. aasta septembris, kui Pulst, tema sõber Marek ja Levan peksid autoremonditöökoja omanikku, nõudsid temalt 50 000 krooni, võtsid selle katteks päevi näinud Mercedese, mobiiltelefoni, raha ja sõrmuse. Sellele järgnes röövimisi, peksmisi, väljapressimisi ja vargusi.
21. detsembril 1999 peksid Pulst ja tema kaaslane oma korteris kodutut pesapallikurikaga kuni see murdus. Pulst lõikas kääridega mehelt kõrvad, tema kaaslane torkas noaga südamesse ja lõikas läbi kõri.
Riik on abstraktsioon. Jah, see kehastab ja tähistab igasuguseid asju ja nii edasi ja nii tagasi. Jah, sel on kalduvus panna inimesi õõnsaid pateetilisi kõnesid pidama. Aga see on pigem miinus kui pluss.

Inimpsyyhika ei talu abstraktseid mõisteid kuigi hästi. Need moonutavad meie reaalsustaju, kuni me hakkame pidama väljamõeldisi olulisemaks kui tegelikkust. Näiteks muutuvad usk ja isamaa haigestunutele tähtsamaks kui reaalsed, käega katsutavad inimesed. Järgmine samm on ohverdada tähtsusetu tähtsale.

Populistid muidugi elavadki abstraktsioonide varjus nagu hallitus hämaras ja niiskes. Ei midagi yllatavat. Nad levitavad retoorilisi haigusi aktiivselt ning halvemal juhul põevad neid ka ise. Öeldagu rottide kohta mida iganes, ent nad ei lõiganud katkust kasu.

Kommenteerisin kuskil just hiljuti: riigist, kus riigireetmist karistatakse karmimalt kui jõhkrat mõrva, enam head nahka ei saa.

Florian

Käesolev postitus on tehtud symmeetria huvides.

Kobakeelsed filoloogid

Eile oli kuidagi keeleline päev.

Alustuseks luges Larko ette oma nimekirja eesti keele kymnest koledaimast lausest. Olid hirmsad kyll, kõik koalitsioonilepingust.

Siis viitas Hannes Rumm Eesti Keele Instituudi uudissõnade nimekirjale. Ega see muud huvitavat näitagi, kui et uimased keelelised ei saa alguses kuidagiviisi vedama ega pärast pidama. Yhelt poolt on alles nyyd avastatud sõnad letšo ja džihaad (džaiv kipub rahvasuus juba ununemagi), teisalt kombineeritakse jaburusi nagu margikujundus ja peeneraldustelevisioon. Selle viimase sarnaseid mõttetuid lohesid juurutab mingi osa eesti arvutirahvast ysna järjekindlalt, nii et minu hullu tea, äkki võtab mõni veel kasutuselegi. Omalt poolt soovitaksin kasutada lyhendit PET.

Altexi rahva pea ajas interneti ja Internetiga sassi Emakeele Seltsi keeletoimkond, kes ei suuda ennast eesti keeles selgelt väljendada. Juhuks, kui keegi veel segaduses on, kordan sealset blogikommentaari: sisuliselt tähendab uus otsus, et Internetist kirjutades ei tohi Usenetti või ARPANETti mõelda, internetist kirjutades aga võib.

Viimase pirni syytas aga EKI ise. Armsad riigifiloloogid, kes valitsuse määrusega kutsutud ja seatud, ei oska enam kirjutada eestikeelseid sõnu umbes või ligikaudu kasutada ning eelistavad eriti nõmedat kantseliiti:

Loend on tööversioon, mille najal valmib ÕSi järgmine trükk (orienteerivalt ÕS 2013).
Minu sõrendus, pähh ja pöhh.

Tuesday, September 23, 2008

Roheline on uus punane


Pilt tuli siit.

Monday, September 22, 2008

Inkontinentsus

Yle-eelmise sissekande juures tegi yks teatav notsu mulle eelmise sissekande kohta märkuse: mis ajast Euroopa kontinent on? Hmm, mõtlesin ma ja koristasin (tekstist) kontinendi ära, suuremat syvenemata. (Selguse huvides: sõna "mõtlesin" käis eelmises lauses yksnes "hmmi" kohta.)

Vaatasin siis, et mida ma õigupoolest kirjutanud olin. Kassanäe, ytles illustratsioon ja köhatas nilbelt. "Location of Cyprus on the European continent." Otse Wikipediast.

Urrima geograafid! Leppige omavahel kokku ja mõelge mingi yldarusaadav systeem välja, kuidas teie poolt okupeeritud sõnu kasutada tohib. Mina rohkem midagi muutma ei hakka. Olen kodus haige ning kontinentide nihutamine mitu korda päevas käib yle jõu.


***

Blog.tr.ee-s toimuv on kah paras inkontinentsus. Arvasin varemgi, et see on yks silmapaistvalt juhmilt juhitud projekt. Systeemi järjekordne igasuguse hoiatuseta pea peale keeramine ainult kinnistab seda arvamust.

Mida sagedamini pooletoobiseid, läbimõtlemata ja vähimalgi määral kontrollimata (salasõna aken pealkirjaga "e-post", no tõepoolest!) uuendusi yles toppida, seda põhjalikumalt kasutajad välja vihastatud ja eemale peletatud saavad. Tubli mainekujundus, jätkake samas vaimus.

Kogu maailm kuulub Euroopasse

Kas teadsite, et Kypros kuulub Euroopasse? Mina ei teadnud.

Kyprose koht Euroopas.

St, loomulikult on see poliitiliselt sedaviisi kujunenud ja hirmus vahva ja mida iganes. Aga fyysilise geograafia seisukohalt on niisugune mandrite liigitus ju puhas jaburus. Kyprose ja "muu" Euroopa vahel on latakas Väike-Aasiat, mida keegi siiani Euroopaks ei nimeta. Miks peaks Kypros rohkem Euroopa olema kui suvaline muu saareniru Egiptuse rannikul?

Mõtlesin esimese hooga, et eestikeelses Vikipeedias on mingi jaburus juhtunud. Aga ei, ingliskeelsed allikad räägivad sama. No ju siis nii ongi. Kui Tyrgi kunagi Euroopa Liiduga liitub, nihutatakse Euroopa ja Aasia piir ilmselt uude poliitiliselt korrektsesse kohta. Ja vajadusel sealt edasi. Muuseas, miks diskrimineeritakse Eurovisioonide alalist osalejat Iisraeli?

Kui poliitilised huvid mängu tulevad, võtab fyysiline reaalsus jalad selga ning kobib eest, enne kui hilja.

Sunday, September 21, 2008

Seltskondliku isolatsiooni alused

Kõhugripi yks huvitavamaid jooni on avastus, et ykski sinu elus aktuaalsetest teemadest ei sobi seltskondliku vestluse arendamiseks.

"Muuseas, kui sulgurlihasest rääkida..."
"Kui ma täna hommikul istmelt tõusin ja pilgu selja taha heitsin..."
"Kui kaua läheb teil yhe kartuli seedimiseks? Vaat' kui huvitav! Aga minul..."


Millist neist jutualgustest eelistaksite teie? Mnjah.

Samas on seda teemat mainitud ka niivõrd peenes moefilmis kui "Saatan kannab Pradat": "Veel yks kõhugripp ja ma olen oma ideaalkaalus!" Seega ei saa ju kõik olla kadunud. Eks?

Saturday, September 20, 2008

Päikesepoisid: poodu majas nöörist ei räägita

A says: mina olen ilmselt järgmine, kes kukub
B, haige says: mis mõttes????????????????????
A says: tõbi
A says: noh
A says: ei midagi keerulisemat
B, haige says: issand sa ehmatasid mind
A says: vbolla pean päeva-kaks kodus olema töölt, ses mõttes
A says: no mulle tuli endale ka pähe
A says: et koondamisajal põle ilus niimoodi rääkida
B, haige says: ei ole jah! ma oleks siin peaagu et infarkti saanud
A says: vabandust

Friday, September 19, 2008

Remondimehed ja inimesed: ei mingit integratsiooni

Kogu mu kuradi elamine on tolmu täis. Mitte, et ma ka ise viimasel ajal väga hoolikas tolmuvõtja oleksin olnud, aga kui hommikul kuivama pandud taldrik lõunaks paksu kihiga kattub, ei puutu see asjasse. Sedapuhku on syydi remondimehed.

Kõrvalkorteris elanud pikki aastaid keegi, kellega korteriyhistul pidev häda olnud. Arved maksmata, koosolekutel yksnes virises... aja siis sellisega asju. No igatahes kolis ta välja ning peagi tulevad uued elanikud.

See kõik on ju väga tore, ent ei puuduta mind. Olen yyriline ja korteriyhistust ei huvitu. Tolm seevastu puudutab mind kyll. Nõusid tuleb pesta õhtul, pärast kogu köögi kasimist - egas tolmukihi sisse saa nõusid panna. Ja hambaharja pean iga kord enne tarvitamist yle pesema, kuivama riputatud pesust rääkimata. Eile õhtul oli köögis õhk paks nagu saekaatris.

Hunt sellega, et nad seal päevad läbi kopsivad ja puurivad nagu hullunud päkapikud hambaarsti mängimas, aga köögi ja kemmergu ujutab yle ka mingisuguse liimi või lahusti lehk. Selle kõige sees on ysna ilge elada. Poen muidugi elutoa kaugeimasse nurka ja panen uksed vahepealt kinni, aga kuna ainus kyttekeha elab elutoas, on köök ja dušinurk hommikuti kylmad kui hundilaut. Niigi pesitseb juba nädal aega rinnus mingi vastik puuslak, nyyd siis seda ka veel hädasti vaja.

Kuidas saaks nii, et oleks parem? Kuidas võiksid kaks teineteisele võõrast rahvatõugu, remondimehed ja inimesed, sõbralikult kõrvuti elada? Ei oska ytelda. Kyllap nad ikka peavad seal kopsima, tolmu ja haisu levitama. Ju siis teisiti ei saa. Mind ei kaitse kah nende eest miski, ei aita ykski ohutis või rahvusraamatukogu katusel ohverdatud must kits. Jääb vaid loota, et see jama varsti lõpeb. Urrrrr. Olukord on objektiivselt s...t.

Thursday, September 18, 2008

europarltv

Euroopal on eilsest uus televisioon. Või õigemini Euroopa parlamendil. Alguses sattusin selle reklaamile oma postkastis Google'i kuulutuste seas. Käisin ja vaatasin. Hiljem leidsin, et Katrin Saks kysib kah inimeste arvamust. No arvame siis.

Hakatuseks: mina sealt heli kätte ei saanudki. On kyll, jah, töötav Flashi player. Kõik muud jubinad ja vidinad on kah paigas. Ainult heli ei tule. Ja uue telekanali Korduma Kippuvate Kysimuste all sellist asja isegi ei mainita.

Õnneks ei tähenda eesti keel selles kanalis muud kui kohmakaid subtiitreid, nii et midagi olulist kaotsi ei läinud. Seda enam, et yldiselt on tegu rääkivate peade televisiooniga. Muidugi on raske leida yhe suhteliselt byrokraatliku organisatsiooni tegevuse illustreerimiseks mingit haaravamat vormi. Aga kui suurem osa ajast näidatakse jutustavaid lipsuga onusid ja vahelduseks sekka noogutavat anonyymset reporterit, ei maksa pärast viriseda, et keegi ei vaata.

Ette leppimisele viitab ka Katrin Saksa jutujupp: "Muuseas, sellised parlamendikanalid on paljudes riikides. Tõsi, nende auditoorium pole kuskil suur..." Lause lõpus mainitud demokraatlikust otsustusprotsessist osasaamise asjus ma ylearu optimistlik ei oleks, televisioon on selleks suhteliselt passiivne vahend. "Aktuaalse Kaamera" või "Reporteri" kohta võiks ju sama ytelda.

Millegipärast vedeleb mõne intervjuu ajal suurel osal pisikesest ekraanist valge platakas, mille yhes nurgas on kiri "europarltv". Kohe näha, et see pole mingi kommertskanal: need tavaliselt oma logoga sisu ei blokeeri. Joaquín Almunia jutustab hea jupp aega nii, et näha on vaid mikrofon ja lõug, ninast alates on nägu kaetud. Mis järgmiseks, Anonyymsed Eurosaadikud?

Nimi, mille pärast neiu Katrin muretseb, on see kõige väiksem asi. Praegune on vähemalt arusaadav, enamik alternatiive oleks hullemad. Byrokraatidel on muidugi ilus komme arusaamatutes lyhendites kõnelda, ses mõttes EPtube täitsa sobiks - täiesti mittemidagiytlev nimi. Ainult pisut petlik, kuna enamik -tube'e laseb rahval endal videosid yles panna, sellest on asi aga kaugel.

Muuseas, lyhendite poolest torkas silma yks kohake europarltv veebis, kus olid loetletud europarlamendi fraktsioonid. Kes meist teab need peast yles lugeda, tõstku käsi. Mina näiteks ei tea - ja kardetavasti tunnen europoliitikat siiski kröömikese võrra paremini kui keskmine eestlane. Noh, selles paigas kah targemaks ei saa, ainus inimkeelne sõna kryptiliste lyhendite keskel oli "Greens".

Sisu poolest - nii lyhikese eluea kohta käib kyll. Ega keegi sealt midagi ylipõnevat ootagi. Kysimus on selles, kas pikas perspektiivis saab sellest olulist infot selekteeriv ja asjalikult tutvustav kanal või pigem lihtsalt pehme propagandavahend - umbes nagu miljard naerunägudega kaetud eurovoldikut, mida keegi ei loe. Sõltub tegijatest, veel rohkem aga rahastajatest.

Sellise telekanali ajakirjanikel on iselaadi positsioon. Vaevalt neid keegi nälga jätab, see-eest elavad nad yksipäinis oma leivaisa näitamisest. Umbes nagu tyypiline vallaleht, kus ilmuvad ainult head uudised ja kolm vallavanema pilti. Ma ei kujuta kyll ette, kuidas sellesse kanalisse mõni kriitiline saade võiks ära eksida. Kas teie kujutate?


P.S. Ylevaatamisel tuli ka hääl. Mingi striiminguprobleem? Valge plärakas oli kah ära koristatud, ju oli teisigi virisejaid.

P.P.S. Keegi, võib-olla sealsamas europarltv-s, nimetas Europarlamenti "maailma ainsaks rahvusvaheliselt valitud parlamendiks". Koduleht, mis (suhteliselt ebaõnnestunult) tutvustab Euroopa delegatsiooni Mercosuri juures, ytleb aga: "Since 2007 there has been a Mercosur Parliament, with the medium-term aim of becoming a directly-elected institution." Tõsi, selle käivitamine on alles pooleli.

Wednesday, September 17, 2008

Tšillimine on uus hunt

Kaamose blogisabas sugenes arutelu yhe vana anekdoodi teemal. Sellest ka kysimus:

Vene keeles on enamik nalju kuidagi särtsakamad, ei tea, kas keeleline omapära?
Eks see on sama nähtus, mis muidu võõrlaenudega: need tunduvad kuidagi paremad, peenemad, vaimukamad või siis (vajaduse korral) ropemad. Milleks ytelda "jama", kui võib demonstreerida erudeeritust ja lausuda raugelt ripsmeid langetades "huinjaa"? Olen mitmest allikast kuulnud, et eesti noored ei pidavat enam teadma, mida tähendab sõna "pohhui" - parimate etymologiseerijate arvates tulevat see sõnast "bohh". Ilmselt oleks tähendus siis "jumalat mööda", nii nagu algselt oli "huiamööda" või "piki huia". Ei tajuta enam ropuna, erinevalt venelastest. Vanasti tajuti, kui leiutati sarnaselt algav eufemism "poogen".

Mind aeg-ajalt suisa hämmastab, kuidas eufemismidest enam aru ei saada. Röögitakse neid reklaamis yle ilma ja ei tule kellelegi pähe, et tegelikult tähendavad need neljatähelisi sõnu.

Aga mis võõrkeelteoskusse puutub, siis ehk oli sama ajend ka neil, kes omal ajal matsisõna "susi" asemel peenelt ja euroopalikult "hunt" ytlema hakkasid. Või germaanide moodi "vasikas" ja indoiraanlaste moodi "aeg". Moodsal ajal siis "tšillimine" ja "hängimine", eks ole.


P.S. Nojah, igayks vastavalt kalduvustele. Kysitakse nalja kohta, aga vastus räägib roppustest.

Monday, September 15, 2008

Filosoofiline kamarajura

Yldiselt ma blogides levivaid teste ei tee. Või kui teen, hoian enda teada. Aga Hanrahani mant leitud filosoofilise jura test on selleks liiga huvitav.

Your result for The Sublime Philosophical Crap Test...

N-S-O

You scored 67% Non-Reductionism, 33% Epistemological Absolutism, and 56% Moral Objectivism!


You are an N-S-O: a metaphysical Non-Reductionist, an epistemological Skeptic, and a moral Objectivist. If you are simply dying inside to figure out what all this mumbo-jumbo means, then simply continue reading.




Metaphysics: Non-Reductionism (Idealism or Realism)
In metaphysics, my test measures your tendency towards Reductionism or Non-Reductionism. As a Non-Reductionist, you recognize that reality is not necessarily simple or unified, and you thus tend to produce a robust ontology instead of carelessly shaving away hypothetical entities that reflect our philosophical experiences. My test recognizes two types of Non-Reductionists: Idealists and Realists.


1. Idealists believe that reality is fundamentally unknowable. All we can ever know is the world of sense experience, thought, and other phenomena which are only distorted reflections of an ultimate (or noumenal) reality. Kant, one of the most significant philosophers in history, theorized that human beings perceive reality in such a way that they impose their own mental frameworks and categories upon reality, fully distorting it. Reality for Kant is unconceptualized and not subject to any of the categories our minds apply to it. Idealists are non-reductionists because they recognize that the distinction between phenomenal reality and ultimate reality cannot be so easily discarded or unified into a single reality. They are separate and distinct, and there is no reason to suppose the one mirrors the other. Major philosophical idealists include Kant and Fichte.


If your views are different from the above, then you may be a Realist.
2. Realists deny the validity of sloppy metaphysical reductions, because they feel that there is no reason to suspect that reality reflects principles of parsimony or simplicity. Realism is the most common-sensical of the metaphysical views. It doesn't see reality as a unity or as reducible to matter or mind, nor does it see reality as divided into a phenomenal world of experience and an unknowable noumenal world of things-in-themselves. Realist metaphysics emphasizes that reality is for the most part composed of the things we observe and think. On the question of the existence of universals, for instance, a realist will assert that while universals do not physically exist, the relations they describe in particulars are as real as the particular things themselves, giving universals a type of reality. Thus, no reduction is made. On the mind-body problem, realists tend to believe that minds and bodies both exist, and the philosophical problems involved in reducing mind to matter or matter to mind are too great to warrant such a reduction. Finally, realists deny that reality is ultimately a Unity or Absolute, though they recognize that reality can be viewed as a Unity when we consider the real relations between the parts as constituting this unity--but it doesn't mean that the world isn't also made up of particular things. Aristotle and Popper are famous realists.


*****




Epistemology: Skepticism (Idealism or Subjectivism)
In regards to epistemology, my test measures your tendency towards Absolutism or Skepticism. As an epistemological Skeptic, you believe that ultimate reality cannot be known in any objective way. The two categories of Skeptics that my test recognizes are Idealists and Subjectivists.


1. Epistemological Idealists believe that knowledge of ultimate reality is impossible. All we can ever have knowledge about is the world of phenomenal human experience, but there is no reason to suspect that reality mirrors our perceptions and thoughts, according to Idealists. Idealists, then, tend to see truth not as a correspondence between propositions and reality--reality is, after all, fundamentally unknowable--but as a coherence between a whole system of propositions taken to be true. We cannot escape from language or our conceptualized world of phenomena, so we are unable to reference propositions to facts and must instead determine their truth by comparing them to other propositions we hold to be true. As a result of such an idealism, knowledge of any ultimate reality is taken to be impossible, hence the Skeptical tendency of idealism. All our pursuits of knowledge, science included, can only reflect a phenomenal reality that is of our own making. Famous idealists include Kant and Fichte.


If the above did not sound skeptical or idealistic enough to reflect your own views, then you are most likely a Subjectivist.
2. Epistemological Subjectivists, like idealists, believe that all our knowledge is ultimately of our own making because it is filtered through our subjective perceptions. Unlike an idealist, though, a subjectivist doesn't believe in any universal categories of "truth" that apply to the phenomenal world, because each individual can create his own truth. Either that, or he will hold that society or custom creates its own forms of truth. A subjectivist will tend to regard scientific inquiry as a game of sorts--science does not reveal truths about reality, but only gives scientists pseudo-solutions to pseudo-problems of the scientific community's own devising. It is a type of puzzle-solving, but the puzzle isn't of reality. The definition of truth to a subjectivist may be one that recognizes a proposition's usefulness to an individual. William James is one such subjectivist, who believes that we can "will to believe" certain propositions so long as we would find them useful. The example he gives is being found in a situation where you must leap over a chasm in order to survive. The true belief, in such a situation, is that the leap will be successful--this truth is certainly more useful to us, and in believing the truth we become more willing to commit to the jump and make it successful. So, in essence, knowledge of reality is possible for a subjectivist because they never make reference to any objective reality existing outside of our own perceptions and beliefs--we can have knowledge of reality through having knowledge of ourselves, and that is all that we should ask for. Famous subjectivists include Kuhn, Feyarabend, and James. Another famed critic of Absolutism is Hume.


*****




Ethics: Objectivism (Deontology or Logical Positivism)
In Ethics, my test measures your tendency towards moral Objectivism or moral Relativism. As a moral Objectivist, you are opposed to Subjectivist moral theories and believe that morality applies to people universally and actually describes objects and situations out in the world as opposed to just subjects themselves. The two types of moral Objectivists my test recognizes are Kantian Deontologists and Utilitarians.


1. Kantian Deontologists believe that the one intrinsic good is a good will. As rational beings capable of making decisions, the moral worth of our decisions is ultimately derived from the intentions behind our actions, not their consequences. A moral being does the right thing not out of recognition of any consequences, but out of a sense of moral duty. For Kant, a good will is the ultimate good because to deny the will is to deny the one thing that makes us rational, moral beings. If an act will accord with or further our status as free, rational beings, and it is possible to will the universalization of such a moral principle without infringing upon our good wills, then an act is good. Kant's categorical imperative provides an objective standard to judge moral worth--it is not hypothetical in the sense of other imperatives, which hide a latent if-clause. For instance, "Eating razors is good" is good ONLY if you tack on an if-clause that says something like: "If you wish to destroy your gums." Thus, the categorical imperative is good, not just IF something is the case, but in ALL cases. It requires people to treat others as ends, and not means to ends, for to treat everyone as a means to an ends would be to deny them their ability to function as rational, free beings--which is what makes morality possible in the first place. The major propnent of this view in the history of philosophy is, quite obviously, Kant.


If that didn't sound like your position, then you are probably the other variety of moral Objectivist--the Utilitarian.
2. Utilitarians define "happiness" or "pleasure" as the sole intrinsic good, and the principle "The greatest pleasure for the greatest number" best reflects a Utilitarian view of ethics. Utilitarianism is a consequentialist moral theory, meaning the consequences of an action--not the intentions behind it--determine the act's moral worth. Even if you intended to do great evil with a certain act, if the act produces a net gain of pleasure and happiness for the greatest number, then it was indeed a good act because your intentions weren't realized. What matters in this scenario, obviously, is the consequences of the act. Utilitarianism, of course, can also be reduced to Hedonism. If you do not feel that the greatest happiness of the greatest number matters, but only pay heed to the greatest happiness of individuals, then you are more adequately classified as a Hedonist. But both Utilitarians and Hedonists define "pleasure" as an intrinsic good and determine the moral worth of an act through its consequences. The only difference is whether we measure the collective pleasure of a group or only an individual's pleasure. Prominent Utilitarians include Bentham and Mill.


*****


As you can see, when your philosophical position is narrowed down there are so many potential categories that an OKCupid test cannot account for them all. But, taken as very broad categories or philosophical styles, you are best characterized as an N-S-O. Your exact philosophical opposite would be an R-A-R.


About the Author



Saint_gasoline is a crazed madman who spends all of his time writing OKCupid tests and ranting about philosophy and science. If you are interested in reading more of his insane ramblings, or seeing his deliciously trite webcomic, go to SaintGasoline.com.

Take The Sublime Philosophical Crap Test at HelloQuizzy

Sunday, September 14, 2008

Teenindussfääri eksinud

Apollo raamatupoes. Mõrv rahakotis, nagu alati. Clive Barkeri, mitte Agatha Christie' moodi. Ulatan panga- ja ID-kaardi. Masin jupsib.

"Oi, te olete isegi kuldklient!" - "Mitte hõbeklient," itsitab teine myyja. "Ah soo. Aga mis vahe neil on?" - "Kuldklient saab kymme protsenti alla, mitte viis. Meil siin arvuti näitab!"

"Hmm. Tore. Mulle pole keegi midagi öelnud." Itsitus. "Aga me nyyd ytlesime!"

***

Minu tavapärases juuksurisalongis Audrey Tautou'd enam ei ole. Aga nad on seal tematagi kenad ja viisakad. Yks amet, millega mina iial hakkama ei saaks: seda osavust ja kiirust pole mul kusagilt võtta.

"Kas teeme kuuese või kolmese teraga?" - "Ee..." - "No eelmine kord ma tegin kuuesega. Aga kui kolmesega teha, peab pisut harvem käima. Eks ta kasvab muidugi ruttu välja. Samas, kolmene jääb ikkagi elegantsem." - "Hmm. Nojah." Mis mul elegantsi vastu saab olla, kui see pealegi paari päevaga yle läheb.

"Kas nii sobib?" Peeglist paistab udune larakas. Lyhinägelikule esitatakse ikka raskeid kysimusi. Uskuda tuleb, uskuda ja loota. "Kyllap sobib."


***

Hommikul kulub tavapärastele toimetustele liiga palju aega. Midagi pole parata, tellin takso. "Kuni kymme minutit." Okeeei.

Kymme minutit. Yksteist. Kaksteist. Kolmteist. Neliteist. Näe, lõpuks ikkagi keerab hall masin nurga tagant välja. "Oi, tere." - "See muutub meil, jah, juba igapäevaseks," kostab kena noorik rooli tagant. "Kas täna ka tööle?" Laupäeval siiski ei tahaks.

Mnjah. See tytarlaps kuidagi kohe satub pidevalt siiakanti. Just nagu ootaks nurga taga. Ei ole ju võimalik, et Tallinnas ongi nii vähe taksojuhte. Ta on aidanud mind tööle, rongile, haiglasse ja kuhu iganes. Nyyd ei oskagi jutuajamise käigus juba "Teie" ja "sina" vahel valida. Nii need tuttavad tekivad. Tore.


***

Hesburgeri kanatortilla maitsel pole vigagi, aga see on kylm. Brrr. Niigi närib kylmetus mitmendat päeva kopse. Kysin topsi teed. Vastuseks pakutakse valikut: maasikas, hibiskus või karamell. Appi, kuhu must ja roheline jäid?

Mõtteline märkus iseendale: ära osta kampaaniatooteid ja muud, mida tehakse palju ja mis on tõenäoliselt varem valmis. Lepi oma tavalise rukkiasjandusega, kus on ehtne liha ja rukkileib ning mis iga kord eraldi särisema pannakse - sest seda keegi peale sinu ju ei söö. Iga veidrik jäägu oma liistude juurde.

Ja teepakk võta kodust kaasa.


***

See pole kyll teenindus, aga... Seisan bussi tyhjas vahekäigus, kui yks tyse mammi mulle selga ronib. Ehk tahab mööduda? Tõmbun koomale.

Ei, trygib veel enam selga ning jääb siis sinna seisma, ise puhevil ja kyynarnukid õieli. Teisele poole on inimesed ette tulnud, minema ka ei pääse. Hoian ennast siis kuidagiviisi pysti, kõht sisse tõmmatud ja kummalises asendis sõrmed kramplikult käepideme ymber.

Kui minu peatus jõuab, poen kuidagiviisi välja. Virutan maadamile raske raamatupambuga myksu tagumikku ja urisen: "Grrrrr!" Mammi ei saa millestki aru.

Kyll need tänapäeva vanainimesed on ikka alla käinud! Vanasti nad kyll sellised ei olnud. Minu kadunud vanaema, näiteks, oli kyll terava keelega, kuid alati viisakas. Ehh, maailm kulub ja mandub.


***

Eespool oli juttu mõrvast. Olgu siis ka mõrvarite nimekiri.

* Adam Smith "Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest"
* "Ameerika luule antoloogia. Poe'st, Whitmanist ja Dickinsonist XX sajandi lõpuni"
* Elläi Tuulepäälse "Travisarid"
* Edgar Allan Poe "Ronk"
* "Laulan oma Rootsi laulu"
* Jeremy Fox "Chomsky and Globalisation"
* "The Law Code of Manu"
* Jane Collier
* "An Essay on the Art of Ingeniously Tormenting"
* Thorstein Veblen "The Theory of the Leisure Class"
* Mahatma Gandhi "The Essential Writings"

Mõtlesin alguses natuke kommenteerida, aga see jutt ei tundunud eriti tark.
Erinevalt kõigest eelnevast, mõistagi.

Saturday, September 13, 2008

Nõukogude Liidu lyhiajalugu

Leidsin kohast, kus ma muidu ei käi, yhe vahva jutulõigu. Mis seal siis ikka: tähtis on idee, mitte selle ytleja.

Marksismi suurim vastuolu, mis tuleb välja ka seoses kõnealuse uuringuga, seisneb selles, et inimeste olulisimad väärtushinnangud seotakse tihedalt maiste, materiaalsete hüvedega, mida ei ole tegelikult võimalik sellest ideoloogiast lähtudes tagada. Aga see loomulikult ei takista osasid inimesi uskumast, et see on siiski võimalik. Ja see usk on jätkuvalt loendamatute tragöödiate allikaks.
Mainitud tragöödiad seisnevad selles, et kui:
1)inimesele väidetakse, et kohe-kohe saavad kõik sukkpykse ja vorsti nii palju, kui kulub
2)ta saab vähehaaval aimu, et NEIL SEAL on sukkpykse ja vorsti kogu aeg jalaga segada olnud
3)ja MEIL SIIN, kus kõik on nii imeliselt hea ja kohe homme hakkab päike isegi öösiti paistma, pole ikka veel ei sukkpykse ega vorsti ning mitte yks täiearuline ei paista nende tulekut ka uskuvat,

siis juhul, kui ta arvab end selle käigus eluga pääsevat, hakkab inimene mässama.

Sõnavabadus, ideoloogia ja poliitika ei puutu asjasse. Neid võib ju ettekäändeks tuua (ja enamasti tuuaksegi), aga kõige tähtsam tegelik ajend on siiski vorst. No ja muidugi sukkpyksid.

Friday, September 12, 2008

Vanamoodi ei saa, uutmoodi ei viitsi

"Tänavu on enim ameti kaotanuid tekstiili- ja puidutööstuses ning ehitussektoris," kirjutas eilne Päevaleht. Ja loetles ettevõtteid: Kreenholm, Marat, Pärnu linavabrik, Stora Enso saeveskid Paikusel ja mujal.

Tegelikult ei ole seda loetelu tarviski. See yksainumas lause on kyllalt kõnekas. Aga millest ta räägib?

Eesti tekstiilitööstus ei toetu enam ammu kohalikule toorainele. Paraku ei saa ta toetuda ka kohalikule tööjõule, sest maailmaturul ei ole võimalik konkureerida hindadega, mille kujundanud konkurentide tootmine on viidud riikidesse, kus töötajatel pole sotsiaalseid garantiisid ega sisuliselt ka palka. Edukaimad on firmad, kes loobusid tootmisest ja myyvad jaekaubanduses puhast brändi. Kasumit toob populaarse nimega tempel, mitte kaup, millele see lyyakse.

Eesti puidutööstus on harjunud elama Vene puidust. Venemaalt tuuakse meile palgid, eestlased saevad need laudadeks ning saadavad võõrsile. Ongi kogu kunst ja oskusteave. Ainult et Vene metsaekspordis on Eesti siiski köömes, seega saab meile tuleva metsa kergesti mujale saata - või seda ka ise töödelda. Saagida oskavad ka venelased. Eesti metsast paraku Venemaa toodangu asendamiseks ei piisa. Eesti on lihtsalt väiksem kui Venemaa, ka meie mets on väiksem.

Mis ehituses toimub, teab igayks niigi. Kinnisvarabuumis läks myygiks iga putka, järelikult oli vaja kibekähku ehitada - ykskõik, mida või millise kvaliteediga. Parem, kui odavalt ja kiiresti. Rootsi pankade odav laenuraha pumbati läbi ehitus- ja kinnisvarafirmade neissesamadesse pankadesse tagasi, rahatorudest lekkis piisavalt ka vahendajatele. Yhel hetkel aga algas maailma rahaturgudel langus ning raha muutus skandinaavlastele kalliks. Otsa said laenuvõimalused, otsa said majaostjad. Järele jäi hulk valmis ja veel rohkem poolikuid ehitisi. Otsa sai ka ehitajate töö.

Erinevad tööstusharud, erinevad probleemid. Aga on ka midagi yhist. Igas neist eeldasid inimesed, et kõik jätkub igavesti samamoodi, nagu viimasel paaril aastal või aastakymnel.

Mis teha, selline kalduvus on meie psyhholoogiasse sisse ehitatud, seda nimetatakse induktiivseks mõtlemiseks. Eile paistis päike, täna paistab päike, järel paistab homme ka päike. Paraku on maailm muutlik ja sajab hoopis rahet.

Muutusteks tuleb valmis olla. Selleks meil mõistus ongi. Arenenud riikide majandus on tänapäeval teistsugune kui kakskymmend, viiskymmend või sada aastat tagasi. Selle tuumaks on teenindus, rahandus ja kommunikatsioon, mitte tööstus. Raha teenitakse teenuste pakkumise, vahenduse ja edastamisega, mitte asjade valmistamise või kellelegi toormaterjali ettevalmistamisega. Arukas oleks vaadata maailma enda ymber lahtiste silmadega, näha seal toimuvat - ja rajada oma ärimudelid ning laiemalt ka kogu majandus reaalsusele, mitte kaitsetollidele ja toetustele.

Thursday, September 11, 2008

Miks me yldse Euroopasse ronisime?

Eestlased armastavad aeg-ajalt mõnitada lolle ameeriklasi, kes ei tea, kus on Eesti. Ameeriklased ei tea maailmas toimuvast midagi. Nad ajavad rahumeeli segi Hiina ja Venemaa, Austria ja Austraalia ning usuvad, et Euroopas räägitakse euroopa keelt. Eks ole ju nõmedad?

Nojah. Just nagu keskmine eestlane oskaks kontuurkaardil Alabama või Marylandi yles leida. Või Quebeci. Või Sloveenia. Olen kuulnud jutte ameerika keelest. Kunagi Edasi naljanurgas Herilane ilmunud yldistus "Iraan ja Iraak on yks ja seesama riik ning asub kusagil Nukiraagua lähedal" on ehk pisut karm, kuid tõele ysna lähedal.

Olen näinud ysna mitmes Eesti uudistekanalis, millist imelist tähelepanu me pöörame välisuudistele. Tavaliselt tegeleb kogu maailmaga yks inimene, kes peab iga päev kehastuma eri ala spetsialistiks. Kõike muidugi tunda ei saa, aga mis siis sellest. Niikuinii jõuab selle yksildase Sisyphose toodang lõplikku uudistevalikusse alles viimases järjekorras. Ja kui mõni nimi, paik või otsus segi aetaksegi, keda see kotib?

Olgem nyyd ausad: suvalise Eesti seaduseelnõu või lapsesuu pakutud mõtte ymber käiv ringtants huvitab meid märksa enam kui mingisugune mõttetu Euroopa tippkohtumine või sõda Aafrikas. Praegu on näiteks loba palkade alandamisest - mida keegi ei tee, teha ei kavatse ja isegi kui kavatseks, takerduks see kava seadustesse - palju tähtsam kui Euroopa rahandus- ja majandusministrite kohtumine Nizzas. Kahtlemata eelistab iga kirjatsura, kes teab, mis talle hea on, tegeleda pigem Vabadussõja võidusamba kui Euroopa energiapoliitikaga.

Muidugi esineb erandeid. Aeg-ajalt avastavad kõik Eesti meediakanalid muu maailma lehtedest paar päeva hiljem mõne vahva teema ja tormavad kui lambakari robinal aediku teise serva. Ja siis ei räägita mõnda aega millestki muust kui Tiibetist. Või Gruusiast. Või millest iganes. Monomaaniahoo ajal võiks Leedu peaminister vabalt terve valitsuse maha lasta, Eestis ei paneks keegi seda tähele. Me ju teame, mis on tõeliselt tähtis, sest meil on selged prioriteedid.

Eks me ikka pöörame välismaailmas toimuvale tähelepanu, kui see meid mõjutab. Uurime Brüsselist saabunud direktiive, kui nendega järjekordselt hätta satume. Aga see on alles tykk aega pärast nende kehtestamist. Mitte varem. "Sest kõik, mida saadakse ylevalt, on paratamatu ja pyha," ytleb ka laulusalm. Ega meie midagi ju mõjutada ei saa. Või varakult valmistuda.

Jah, minu arvates on selline suhtumine viga. Maailmal on kuri komme ka kõige ignoratsemale jaanalinnule koju kätte tulla. Pea liiva sisse toppimine ei kaitse kedagi jalahoobi eest tagumikku. Nii tuleb see vaid ootamatult.

Aga teisalt pole seda toredat kommet ka parandada võimalik. Kuidas sa ikka myyd lehte või telekanalit uudistega, mida keegi ei taha? Pealegi pole ajakirjanikud mingid imeinimesed, kes kõigist teistest ilusamad, targemad ja paremad oleks. Nemadki loevad pigem Õhtulehte, Kroonikat või Elu24 kui Foreign Affairsi või Guardiani. Ei, muidugi on erandeid. Kuid erandeid on ka keevitajate seas.

Nii et on nagu on. Ainult et kui lasta nyyd vihastamise ajel retoorikal hetkeks yle pea keeda, tekib kysimus: mida kuradit me sealt Euroopast yldse otsisime? Kui meid ei huvita, mis teised meiega teevad, siis... vahet ju pole.

Wednesday, September 10, 2008

USA presidendivalimised yhe lausega

Kaks kolledžitydrukut kõnnivad tänaval:
"Nii et kui temaga midagi juhtub, saab SELLEST tibist president?!"



Tekst: Salon.com
Pilt: SinFest

Tuesday, September 9, 2008

Sygis, hea aeg suremiseks

Aga minule pisteti just hetk tagasi homse esilinastuse kutse pihku. Filmi nimi on "Surmaretk", inglitsi "Trip to Valhalla. Räägib Kurkse väinas uppunud soldatitest. Tutvustus on siin.

Kole tihedaks lähevad need kinod. Alles ykspäev (eile? mkmm. tunaeile?) vaatasin "Troopilist kõue". Millalgi enne seda oli veel yks film. Kui nime ka mäletaks.

Erinevalt "Kõuest" andis sedapuhku siiski kutse stsenarist ja kaasprodutsent oma auväärses isikus. Seanss on 10. septembril 2008 kell 19 Sõpruse kinos. Kui vähegi võimalik, lähen ja yritan usaldust õigustada.

Ja siis suri veel yks inimene ära, yhes Inglise linnakeses võeti oma raha kasutusele ja... muud nagu polegi.

Monday, September 8, 2008

Jõhkrad lõunamaalased

Põhja- ja Lõuna-Osseetias elab üks osseedi rahvas, kelle ainus erinevus on see, et lõunapoolsete osseetide keel on veidi jõhkrama kõlaga.
Nii arvab Eesti Päevaleht. Proovime sama laulu teisel viisil.
Põhja- ja Lõuna-Eestias elab yks eesti rahvas, kelle ainus erinevus on see, et lõunapoolsete eestlaste keel on veidi jõhkrama kõlaga.
Hmm. See võib isegi tõsi olla. Kyllap sõltub kuulajast.

Päikesepoisid: Tallinna kerkib Andrei Koroli nimeline mošee

A says: kas teil see uudis on juba kuskil, et Tallinnalt kysitakse mošee jaoks maad?
B says: ei
B says: võta ära
B says: kust said?
A says: Postimehest
B says: kes kysib?
A says: Araabia Ühendemiraatide suuruselt kolmanda emiraadi Sharjah valitseja šeik Sultan bin Muhammad Al-Qasimi küsib Tallinna linnavalitsuselt maad mošee ja islami kultuurikeskuse rajamiseks.

Sharjah emiraadi valitsuse nimel saadetud kirjas tõdes selle tegevjuht Jamal Salem Al-turaifi, et Eesti mufti ja Eesti islami kogukonna peavaimulik Ildar Muhhamedshin on teinud taotluse mošee ja islami kultuurikeskuse rajamiseks Tallinna.

"Šeik Sultan bin Muhammad on nõustunud mošee ja kultuurikeskuse rajamisega läbi Eesti mufti," märkis Al-turaifi kirjas Tallinna linnavalitsusele. "Samuti palume me tükikese maa andmist mošee ja kultuurikeskuse rajamiseks ja me loodame, et sellest saab tugev motivaator sidemete tugevdamiseks meie riikide, rahva ja kultuuride vahel."

Maaküsimustega tegelev Tallinna abilinnapea Eha Võrk ning linnaplaneerimise eest vastutav abilinnapea Taavi Aas ütlesid mõlemad, et ei oska esialgu Araabia Ühendemiraatidest tulnud maataotlust kommenteerida.
A says: http://www.postimees.ee/?id=31339
B says: leidsin juba
A says: kuum kinnisvarauudis online'i
B says: Sharjah oli see koht, kus vanemveebel (nyyd veebel) Korol magama jäi
B says: lennuväljal
B says: ja siis kohtu alla läks
A says: aga illustratsioon on kah ilus
B says: ja lõpuks kepihoope ei saand
B says: on
B says: ilus
B says: Ildar käis Mekas õppimas
B says: muide
A says: mis Koroli eesnimi oli?
B says: Andrei
A says: nyyd tuli mulle kah meelde
B says: http://tartu.postimees.ee/310506/esileht/siseuudised/198265.php
Sharjah' emiir andis Korolile armu
B says: Araabia Ühendemiraatide kohus mõistis vanemveebel Andrei Korolile karistuseks 40 kepihoopi ja 2000 dirhami ehk umbes 7300 Eesti krooni suuruse trahvi, kuid Sharjah emiir andis Eesti kaitseväelasele armu ning Korol võib riigist vabalt lahkuda.
B says: hea mees see Sharjah emiir
B says: nojah
B says: Dubai emiirile juba kuulub Tallinna börs
B says: I, for one, greet our new Arabic overlords
A says: jeeeee
A says: I second that
A says: teeme emiiri terviseks tassikese rohelist teed

Sunday, September 7, 2008

Liisu Argentina

Mõne päeva eest sain toreda raamatu pealkirjaga "Minu Argentina". Mõni asi, kui tahes hea, kipub viimasel ajal venima - loen esimesed mõnikymmend lehekylge mõnuga läbi ja siis ei satu ta taha nädal või isegi kaks. Kogu aeg on midagi tegemist. Noh, see sai läbi kahe päevaga. Saanuks ka kiiremini, aga rohkem polnud lihtsalt mahti.


Hästi kirjutatud. Natuke ajakirjanduslikus mõttes hästi, ent see pole yldse halb. Kui takkajärgi meenutan, tundub, et olen mõnd peatykki kuskil leheloona lugenudki. Ehkki samahästi võib mälu petta. Stiil lihtsalt sihuke. Millegipärast meenutab see mulle mingeid vanaaegseid poolajakirjanduslikke reisiraamatuid "Maailm ja mõnda" sarjast, kui see veel väärikas ja hea oli - umbes nagu Bengt Danielssoni "Õnnelik saar". Tykati pisut eneseteadlik, või siis enese kirjutamisest teadlik - krooniliselt kirjutava inimese tehtud, noh. Nagu film, milles mõnikord tabad ära vilksava silmaheidu kaamerasse. Aga see polegi paha. Mitte nii, nagu päris uutes ja poppides antropoloogiafilmides, milles "pärismaalased" ongi pelgad statistid, kes peegeldavad filmitegija isiksust ja selle väidetavat muutust. Ent ka mitte nii, nagu kellegi tõesti kohe yldse mitte kirjanduslikus päevikus (sest suur osa päevikud on siiski lugejale suunatud). "Minu Argentina" autor näeb iseenese varju kyll ning sedagi, kuidas see aasta ja päikese liikudes muutub, aga see pole tema jaoks peamine. Ja see on juba suur asi.

Hmh, vaevalt see kõik nyyd kellelegi midagi ytleb. Kõlab suhteliselt segaselt. Kuid head raamatut ymber jutustada pole ka mingit mõtet. Kirjeldatud on seda nii raamatupoodides kui Liisu intervjuudes. Kes tahab, lugegu ise. Kes ei taha... noh, oma viga, eks ole.

Liis. Kirjutas raamatu.
Conviven. Kirjutas sellesama raamatu.
Nad on vist õed.

Friday, September 5, 2008

Kuidas väikeaktsionärile kotti pähe tõmmata?

Sattusin nyyd juba pea kaks nädalat tagasi onu synnipäeval vestlema tema naabrimehega. Kui ta mu ametist kuulis, sattus kohe elevusse ja hakkas rääkima enda seiklustest endise Kirovi-nimelise kalurikolhoosi väikeaktsionärina.

Kunagi nõukogude aja lõpus jagatud aktsiaseltsiks reformitud Kirovi kolhoosi aktsiad töötajatele laiali. Palju nad toona rublades maksid, ei oska ytelda, aga hiljem olnud nominaalhinnaks sada krooni. Krooni algusaegadel võtnud suured ninad - yks neist kunagine peaspetsialist Jõgimaa - Soomest laenu ja ostnud enamiku aktsiaid kokku. Kolmkymmend krooni tykk ning saateks jutt, kuidas see tyhi paber rohkem ei maksvatki ja pakutud hind olla isegi kõrge. Mõni olnud siiski kahtlustav ning jätnud myymata.

Aastad läksid, firma muutus, tehti igasuguseid huvitavaid ärisid. Minagi mäletan pealkirju sellest, kuidas mõni mees kellegi leselt maa odavalt välja kauples ning selle kiiresti väikeseks varanduseks muutis.

Igatahes jõudnud asi 2006. aastal sinnamaale, et ettevõte otsustatud likvideerida. Majandustegevus hargnes kontsernis laiali ning nagu yldiselt teada, pole reaalsel äril aktsiate liigutamise ning haldusfirmade struktuuriga suurt pistmist. Korjatud siis allesjäänud väikeaktsionärid kokku ja pakutud neile suurt-suurt raha: 787 krooni aktsiast.

Mõni vist myys ka, ei tea kindlalt ytelda. Osa rahvast aga pannud pead kokku ja arutanud: äri käib, maad ja majad pole ka kuhugi kadunud. Kymne aasta polevat ka dividende makstud (või olnud yksainumas kord). Selle kõige eest pakutaks nagu vähevõitu? Ja nõudnud 1500 krooni aktsiast.

Mõistagi läks see asi siis kohtusse. Vahepeal käinud suuromanike advokaat, nimepidi vist Tilk või midagi sellesarnast, põikpäiseid ähvardamas: kui te järele ei anna, hakkame aktsiakapitali investeerimise tarvis suurendama, igayks paneb proportsionaalselt raha juurde. Teil, könnidel, pole seda ju kuskilt võtta! Klassikaline trikk, ainult et seekord ei antud järele.

Kohtus uuritud, kustkohast võeti aktsiate 787kroonine hind. Kõpsutanud siis kohtu ette hindajanoorik ja rääkinud, kuidas suuromanikud talle numbri ette ytelnud ja selgitanud, kust see võetud. Maa olla näiteks arvestatud 14 krooniga ruutmeetrist: vana sõjaväebaasi ala, mis sa sest tahad. Noorik võtnud kõike puhta kullana ja pannud usinasti kirja, nii see hind syndiski.

Sõltumatu hindaja - firma nimi olnud vist Remes? kirjutasin kuulmise järgi - pakkunud õiglaseks hinnaks 3400 või pealegi. No ja paari nädala eest olnudki istung, kus tehtud otsus väikeaktsionäride kasuks. Onu naabrimees oli sellest jutustades rõõmus ja pisut võidukaski, ehkki arvas, et kyllap läheb kohtusaaga veel pikalt edasi. Aga äkki näeb lõpu ikkagi ära.

On kogu see jutt ka õige? Jaa. Absoluutselt. Võin, käsi "Karupoeg Puhhi" peal, vanduda, et kirjutasin yles kõik nii, nagu räägiti. Vat sellest edasi ei luba ma kyll midagi. Kes tahab, las uurib. Pakkusin meie majas kah mõnele, aga eks inimestel ole niigi kiire. Ja mina olen selleks liiga kyyniline, et tasuta tööd teha.

Proovisin omal käel natuke tausta guugeldada. No ei saanud eriti palju.
Tulemused on siin: http://delicious.com/oop/kirovi_kolhoos

Nord Stream töötab juba praegu

Yhe tänase kontorivestluse käigus sugenes mõte: äkki Nord Stream ongi puhtalt PR-projekt? Ehk polegi keegi kõrgemas juhtkonnas selle teostamist kunagi tõsiselt võtnud?

Mõtleme korraks: kogu yrituse kulud kasvavad juba paberil iga päevaga, algsed hinnangud on ammu yletatud ja unustatudki. Ajaks, mil kogu see hiidtoru valmis peaks saama, ei pruugi Venemaal mõne hinnangu järgi olla enam gaasi, mida selle kaudu Euroopasse saata. Isegi kui venelased annavad taas kord piisavalt raha geoloogilisteks uuringuteks ning uute maardlate kasutuselevõtuks, on ikkagi kahtlane, kas see ennast iial ära tasub.

Oh, loomulikult usuvad pyhasse yritusse kõik selle vankri ette rakendatud pisitegelinskid, insenerid, asjakorraladajad ja PR-sulid. Aga kas ylemused ka seda teevad? Ehk sellepärast ei paistagi keegi muretsevat ei projekti finantseerimise, tehniliste raskuste ega gaasivarude pärast?

Sest praegu on Venemaa omadega igatahes kasumis. Ei maksa kujutleda, nagu oleks Gazprom koos oma tytarfirmadega puhtmajanduslike eesmärkidega ettevõtted. Gazprom on sisuliselt Vene Föderatsiooni majandusministeerium, nii nagu PRIA on Eesti põllumajandusministeerium. Poliitiline kasu läheb seal samamoodi tulureale kui teenitud dollarid. Ja poliitiline tulu on juba praegu silmapaistev.

Mõelgem kõigile kokkuostetud poliitikutele, kelle arv kasvab ilmselt veel mõnda aega. Iga selline Vene-sõbraliku retoorika pilveke laieneb, tekitab enda ümber veel laiema ebamääraste arvamuste soo ning pidurdab kõikvõimalike poliitiliste organite Vene-vastaseid reaktsioone. Vaevalt need nii pea kyll sedavõrd laiaks kasvavad, et yksteisega yhinevad ja kogu Euroopa yle ujutavad. Ent ka otsustusvõime hägustamisest ja leebest kallakust on abi, kui mõni muu projekt kord kriitilisse faasi jõuab.

Poliitikuid ära osta on ju märksa odavam kui torujuhet ehitada. Pealegi kõlbavad kinnikeeramisega ähvardamiseks ka senised torujuhtmed. Aga kuidas sa kuulutad, et tahad viia börsile firma, mille põhikirjaline eesmärk on investeerida Euroopa poliitikutesse?

Thursday, September 4, 2008

Google Chrome: paari päeva kogemus

Minu kaks põhilist kysimust on saanud vastused.

Deliciouse jaoks saab Chrome'is kasutada Operale mõeldud nuppe, sellega on kõik korras. Tõsi, see pole nii mugav kui Firefoxi liides, mis seniseid tag'e kasutatuse järjekorras ette pakub, aga ajab asja ära. Pealegi hakkab Firefox iga natukese aja takka oma bookmarke värskendama ning ei tee seda yhelgi ratsionaalsel viisil võrreldes ja lisades, vaid alustab iga kord nullist peale. Tulemuseks meeletu töökoormus, hangumine ja kokkujooks. Nagu Firefox, avab ka Chrome väikese mõnusa akna, mille tagant võib näha algset teksti - väga kasulik nõmedate veebide puhul, mille päises on väljaande nimi või tobe hyydlause, mitte artikkel (Maaleht, ÄP paberleht jts).

Adblocki kohta yteldi aga yhes Chrome'i foorumis, et seda ei ole ega tule. Nimelt ei pidavat Chrome'i praegu yldse täiendada saama. Soovitati jääda Gecko-põhiste brauserite ehk siis peamiselt Firefoxi juurde. Ei tahaks siiski hästi uskuda, et tulevik nii morniks jääb. Reklaamitõrje järele on liiga suur nõudlus, Eesti ajalehed on ilma ju loetamatud. Ehk kunagi ikka tuleb.

Vanade kysimuste asemele on tekkinud muidugi uued. Kuidas spellerit kinni saab keerata? Ma võin valida keele, aga eestit seal niikuinii ei pakuta. Nii et ykskõik, mida ma kirjutan, kogu tekst joonitakse punaselt alla. Pähh.

Et uue saki (ehk tab'i või vahelehe) saab panna näitama mingit hulka alguslehti, on tore. Vastik on aga, et systeem need ise enim kasutatute seast määrab ning ma ei saa neid valida. Ses mõttes on Opera märksa parem. Ehkki yldine idee on hea.

Bookmarke ei ole seni kasutanud. Mulle meeldis Firefoxi deliciouse-liides, mis lubas vanad bookmargid yldse ära kaotada. Peaks tegelikult proovima: ehk on need integreeritud Google Bookmarksi systeemiga, mis on iseenesest huvitav. Oleks ta käepärasem ning seotud mu otsinguajalooga veebis, mitte brauseris, võiks see peaaegu konkureerida deliciousega. Praegu võin ainult loota, et Google deliciouse yhel hetkel yles ostab ning kõik nimetatud yhte liidab.

Ja see meeldib mulle, et brauseris lahti jäänud aknad järgmine kord jälle lahti tehakse. Niisugune komme võiks täitsa standardiks saada. Võib-olla kunagi isegi Internet Exploreris.

Ise kysimus (ja täiesti asjassepuutumatu) on, miks Google pidevalt mu otsingu eelistused Moderate Safe'i peale keerab. Kui ma ei taha, et mu otsinguid filterdataks, miks ma pean seda yha ja yha yle kinnitama? Närvidele käib.

Aga muidu on kõik tore. Kui need vead ajapikku ära parandatakse, lähen hea meelega Chrome'ile yle. Selle jutu kirjutasin kah Chrome'is.

Blaseerunud

Tänast juhtkirja oli vahva kirjutada. Homne tuleb ilmselt sama tore, ehkki seda ei tee enam mina. Aga kui mingil olevusel on mitu suud, ega siis polegi ju vahet, milline parasjagu räägib. Aju on yks ning kusagil mujal.

Visandan mõttes tulevasi juhtkirju ametiyhingute keelustamisest ja loonuspoodide häädusest. Tööseadustikus alaealisuse piiri langetamine oleks ka tore mõte.

Yks sõber kirjeldas kunagi klassikalist liberaali kui inimest, kes kunagi ei möödu tänaval lamajast ykskõikselt, vaid astub iga kord ligi ja lööb jalaga. Mis ta, raisk, vedeleb jalus. Emotsionaalne kirjeldus muidugi, ent teatud tõeteraga.

Miks see suhtumine mõne majanduspoliitilise seisukohaga kaasneb, ei oskagi öelda. Ei ole ju mingit loogilist seost. Võib-olla koguneb lihtsalt sarnane seltskond, igayks toob sõbrad kaasa. Vonneguti meemimudel: sõbra idee on hea, sõltumata sisust.

Ehkki teistpidi võttes - ega nutuse häälega härrassotsid paremad ole. Lõpuks ekslevad kõik retoorilises udus, praktilised poliitilised otsused sõltuvad aga konkreetsetest diilidest (mina sulle aseesimehe koht, sina mulle kaks häält olulisel hetkel), mitte teooriast, mida keegi nagunii lugeda ei viitsi.

Mida iganes.

Wednesday, September 3, 2008

Ja pole palju vajagi

Krafinna meenutas drägonifoorumi klassikat ja tegi juttu oma lauapealsest. Hämmastav, kui palju asju mõnel inimesel on. Aga noh, ju läheb Saare majandusel hästi, rikkus ei anna häbeneda.

Minu lauapealsel on vaid telefon, lapakas, rahakott, laualipp (Iiri) ja tass teed. Aga noh, nagu hetk tagasi koosolekul räägiti, minimalism ruulib. Ka eelarves.

Tuesday, September 2, 2008

Homme algab sõda

Kohe-kohe algab brauserisõdades uus ajajärk: täna õhtul või homme hommikul lastakse võrku Google Chrome, Google'i enda veebilehitseja. Mina isiklikult ootan põnevusega. Olen seni suuremat osa Google'i toodetest mõnuga pruukinud, ainult Knolist hoian eemale. Aga noh, ma töötan ka konkurendi heaks.

Tehnilist ylevaadet pole mul mõtet anda ja kasutusmuljeid seni lihtsalt pole, saab vaid lugeda Google'i vahvat promokoomiksit. Kyll aga huvitab mind yks asi. Nimelt on uudis Eesti lehtedest põgusalt läbi jooksnud ja sealgi on mainitud, et Chrome käivitub korraga sajas riigis. Ainult et keegi pole neid yles lugenud. Kas see tähendab ka eestikeelset tuge?

Mitte, et mul ses suhtes praktilist huvi oleks. Pyyan alati kasutada ingliskeelseid programme, sest tunnen mingil määral inglise arvutiterminoloogiat ja tahaksin, et see nii ka jääks. Oleks lihtsalt huvitav teada.

Kogutud lingid: http://delicious.com/oop/google_chrome

Euroopa hiilgus ja viletsus

Minu jaoks on veider lugeda Eesti lehtedest kiitust: kyll on tore, et Euroopa Liidu tippkohtumisel jõuti yhise deklaratsioonini! Mis sellest, et see on sisutyhi - aga vähemalt jõuti! Olgem ausad, keegi poleks ju seda oodanud. Tubli, Euroopa, tubli!

Eesti jaoks peaks see eriti kainestavalt mõjuma. Tegelikult polegi Vene-poliitika ses suhtes kuidagi erinev igasugusest muust poliitikast: deklareerida ja jutustada võib millest iganes, aga loevad ikkagi teod. Olgu ähvardus kui tahes karmisõnaline, see ei maksa midagi, kuni ei peatu kaubavood. Olgu sõpruse ja koostöö kinnitus kui tahes ülevoolav, see ei maksa midagi, kui üle piiri hakkavad liikuma tankid. Kas me loodame, et Vene rynnaku korral räägivad Euroopa poliitikud Vene armee surnuks?

Ja ei maksa arvata, et seda rynnakut iial ei tulegi. Euroopa pisike rahu on kestnud isegi yllatavalt kaua. Tavaliselt rahud nii kaua ei pysi. Venemaa ei ole kuidagi puhtam ega õilsam kui teised impeeriumid maailma ajaloos - ega ka hullem mitte. Iga riik laieneb, kui tal selleks jaksu on; see on riikide loomuses. Inimesed teevad meelsasti kõikvõimalikke asju, mida nad yksi ette võtta ei julgeks, kui nad saavad lykata vastutuse kellelegi, keda fyysiliselt olemas pole: olgu jumalale või isamaale.

Ei erine Eestigi ses suhtes Venemaast, Euroopa Liidust ega Svaasimaast. Mõelge või Petserimaale: isegi olukorras, kus Eestil pole jaksu selle vallutamiseks ega haldamiseks, leidub kyllalt neid, kes nõuavad Petserimaa taasliitmist Eestiga. "Ajaloolistel põhjustel" - unustades mugavalt, et see maariba kuulus Eestile alles 1920. aastast, mil see relvajõul annekteeriti. Ajalugu on plastiline; seda annab suurepäraselt väänata, kui inimesed midagi teha tahavad. Ja valmidust leidub alati, oleks vaid võimalusi.

On isegi ime, et Euroopa laieneb. Muidugi oli see võimalik vaid Venemaa nõrkuse tõttu. Ja ka praegune ebamäärane seis on võimalik vaid seepärast, et vastakuti on kaks savijalgadel kolossi. Venemaa on majanduslikult nõrk ning ehkki tema sõjavägi on valmis naabreid ryndama, ei suudaks ta tõenäoliselt pidada pikaajalist sõda. See-eest on Venemaa viimastel aastatel tugevnenud poliitiliselt, allutades riigi yha enam keskvõimu tahtele. Igasuguse tegutsemise eeldus on ju, et tahtejõulise keskuse otsuseid täidetaks.

Just see on aga Euroopa nõrkus. Ykskõik millisele Euroopa tasemel vastu võetud otsusele algab kohe vastukobisemine. Liikmesriigid yritavad selle täitmisega viivitada, kõrvale hiilida, Potjomkini kylasid ehitada ning rehepappi mängida. Jah, majanduslikult on Euroopa suhteliselt tugev - võib-olla tugevamgi, kui ta ise arvab. Ent sellest pole kuigi palju kasu, kui otsustusvõimetus ei luba tegutseda. Ei suudeta yhtlustada makse, kärpida kogu liitu kurnavaid põllumajandustoetusi ega ammugi luua yhist efektiivset sõjaväge.

Pealegi on sõjaline otsustusmehhanism allutatud niivõrd aeglasele ja õnnetule poliitilisele kontrollile, et enne jõuab Vene armee Brysselisse, kui Euroopa ministrid suudavad kohtumise aja kokku leppida. Lõppeks pole meile ju isegi eriti tähtis, kas Euroopa suudab Baltimaad viis või kymme aastat pärast sissetungi tagasi võtta. Selle ajaga jõuab riigi juba maatasa teha. Ning pole sugugi kindel, kas eestlased järgmise kyyditamise yle elavad.

Eestile peaks olema ysna selge: kui Euroopa jätkab lõdvalt seotud organisatsioonina ja venib föderaliseerumise poole teosammul, pole meil kuigi kauaks elulootust. Me võime ju ylistada iga hädist yhislaulu. Aga kas me tõesti Euroopalt - ja sealhulgas endalt - nii vähe ootamegi?

Monday, September 1, 2008

Uusi turundusloomi: imagosiil

Rahulik kontoripärastlõuna. Unine, kohvine, nälg on juba meelestki läinud. Järsku poeb mingi sõna kõrva.

- Misasi on imagosiil?
- Ee... imagosiil?
- Nojah, ma just kuulsin, kuidas te seal...?
- Aaaa, ilma kursiivita!
- ... Hm. Nojah. Ju vist.
- Oleks meil turundusrubriik alles, võiksime valida aasta imagosiili.

 
eXTReMe Tracker