Saturday, January 30, 2010

Õpetusi noortele naisterahvastele

Täna lõpeb neljas rahvusvaheline emakakaelavähi vastu võitlemise nädal. Teisipäeval toimus sel teemal ka konverents, kus miskipärast astusid yles rahvusvaheliselt tunnustatud onkoloogid Ott Kiivikas ja Indrek Saul. Sellega seoses tuli meelde yks vana võlg.

Käisin mullu suvel haiglas sõpra kaemas. Viisin peotäie uusi raamatuid ja tõin loetud ära. Mis sa seal haiglas ikka muud teed kui loed.

Arutasime, et ma võiks tema õpetlikud kogemused võrku riputada. Mitte, et mul siin silmapaistev meditsiiniportaal oleks, kust noored naisterahvad endale alatasa tarbetarkust ammutamas käivad. Aga kui ykski midagi kõrva taha paneb ja seetõttu kergemalt pääseb, on ka see asjaks. Iga tilk loeb.


***

Niisiis, edastan targema inimese õpetussõnad.

1. Hääd naisterahvad, käige gynekoloogi juures. Ärge lykake seda kymme aastat edasi. Võib jah ebameeldiv olla, aga mõni muu asi on palju ebameeldivam ning parem on varakult jaole saada.

2. Uurige välja, kus ennast HPV-vaktsiiniga systida lasta saab ja
tehke see asi ära. HPV on inimese papilloomiviirus (ingliskeeli Human
Papilloma virus
). Sellest leidub enam kui sada tyypi, millest yle
poole tekitab healoomulisi kasvajaid, mõni aga vähki.

Kurdetakse, et vaktsiin maksab 6600 krooni ning lähiaastail pole lootust, et riik seda kinni maksma hakkaks. Seatemp muidugi mõista, ent midagi pole parata. Kui vähegi õnnestub see raha kuskilt leida, on valik 6600 krooni ja ellujäämise vahel enamiku inimeste jaoks siiski ysna lihtne.

Lisalugemist:
Wikipedia: Human papillomavirus
HPV vaccine
Eestikeelne veebileht hpv.ee


3. Seks kolm päeva pärast synnitust, nurisynnitust või aborti on Väga Halb Idee. Isegi mehega tylli minna või kere peale saada on pikemas perspektiivis parem.

Kommentaar: kui mees on piisavalt juhm, et sellise asja peale tylli minna, pole minu arvates yhelgi naisel säherdust tarvis. Kere peale andmisest ma ei räägigi.

4. Saa oma lapsed varakult, pärast ei pruugi see enam õnnestuda. Kõiksugu asju võib ette tulla ning siis pole yhtäkki midagi, millega synnitada. Loomulikult on raske ylikooli kõrvalt järglast kasvatada, aga nutikas naine saab sellega enamasti hakkama (ja veel paljude muudegi asjadega).


***

Kui keegi aru ei saanud, selgitan veel kord: tark jutt pärineb inimeselt, kes teab, millest ta räägib. Minu poolt on võrgupind, natuke sõnastust ja täpselt nii palju kõrvaltnägemist, et neil teemadel pole mul tõenäoliselt veel aastaid terakestki huumorimeelt.

Kes tunneb, et see kõik võiks teda kuidagi puudutada, mõelgu ja tehku järeldused.

Antiedukatsiooniline pyromaania

Mu haridus on auklik nagu sõelapõhi.

Koolis sain loogika eest kolme ja ylikoolis nelja. Paraku ei päästnud mind eile kumbki. Kui 55.-56. lehekyljel jõudis jutt Kripke ja Bethi puudeni, sain aru, et mina nende taga metsa ei näe. See kõik on kahtlemata äärmiselt vajalik, oluline ja isegi huvitav, ent saja aasta jooksul arendatud moodsat loogikat ei jõua omandada yhe ega isegi mitte kahe õhtuga.

Puuduvaid teadmisi tuleb nähtavasti imiteerida. Seda ma yldiselt oskan; omal ajal suutsin näiteks Peeter Oleskit täitsa edukalt järele teha.

Läti-eesti tõlkevõistlusel ma kah osaleda ei saa, kuigi see oleks vahva. Kunagi õpiksin läti keelt kyll suure huviga, ent enne seda tuleb terve trobikond muid. Inglis on ikka veel passiivne ning murretest ei tea ma õhkagi; ladina lubasin ära õppida, kui eksami ära teen ning iiri vastu on endal suur huvi. Vene keel vajaks samuti turgutamist ning prantsust, araabiat ja soomet pole ollagi. Mõne unustasin kindlasti ära.

Senikaua saame läbi Lätita. Ehkki vene ja inglise vahendusel võiks muidugi ka läti keele oskust imiteerida, on see kaunis keeruline trikk.

Naljakal kombel nõuab armas maailm kogu aeg igasuguste asjade tegemist, harvem ka teadmist, kuid nende korralikuks õppimiseks ei jäta keegi aega. Alati tuleb sada kiiret asja vahele ning keegi syytab järjekordse tulekahju. Pagana pyromaanid, andke asu.

Thursday, January 28, 2010

Hardcore ja softcore: inimestelt inimestele

Eilse jutu sappa tekkis arutelu n-ö pehmetest ja kõvadest uudistest, hardcore'ist ja softcore'ist. Kas ajakirjandus - sealhulgas välisuudised - peaks olema pigem "inimeselt inimesele", kirjeldama tavaliste inimeste elu ja ilma, või rääkima "igavaist asjadest": poliitikute askeldustest, seadustest ja majandusnäitajatest.

Ei saa kuidagi ytelda, et mulle olukirjeldused ei meeldiks. Jaanus Piirsalu jutukesi loen huviga, Kängsepa Liisu omi ka (ehkki viimane raamat on veel nägemata). Olen ise korduvalt pehmet ajakirjandust "eriti kõva käe" pooldajate eest kaitsnud, tahtnud pigem aeglast ajakirja kui kiiret veebilehte. Ent mulle tundub, et ajakirjanduse skeleti (või kitiinkesta, kui soovite) moodustavad ikkagi faktiuudised.

Hardcore on see žanr, millest lugejasse kogunevad faktid. Kui sul on faktide kaudu ettekujutus, mis toimub, saad sa ehitada sinna peale softcore'i, mis kirjeldab, kuidas see toimub. Aga kui fakte ei ole, on olukirjeldusi armas lugeda... ja kõik.

Keskmise blogipidaja reisikirjast on võimatu aru saada, kas riigis valitseb kommunism või liberalism, kas seal on kodusõda või rahu, kas seal toimusid tema kylaskäigu ajal olympiamängud või valimised. Tema kirjeldab, kuidas poemyyja oli jõhker, siis sadas vihma ja lapsed mängisid. See on vahva ja inimlik. Ent mida võib neist mikrotasandi kirjeldustest kogu yhiskonna kohta välja lugeda, selgub alles taustafaktidest, mida enamasti tuleb hankida kuskilt mujalt.

Mõni muidugi kirjutab oma loo sisse ka yldisema tausta. Vahel isegi tasakaalustatult. (St, mitte julmalt yhele poole kaldu, nii et teine pool on saatanast ja sööb öösiti lapsi. Või et kogu maailm on roosa ja maasikalõhnaline ning kuu pealt kostab õhtuti muusikat.) Aga need, kes niimoodi kirjutavad, on enamasti kas ajakirjanikud või muidu professionaalsed kirjatsurad. (Vt siinkandis viidatud Hessleri raamatut, näiteks.)

Mida see kokkuvõttes tähendab? Seda, et kui hardcore ära kaob ja selle asemele ilmub softcore, muutub lugejate (ja ajapikku ka ajakirjanike) tegelik arusaam toimuvast veelgi kesisemaks. Ning inimest, kel puuduvad teadmised, mille taustal kohalikke ja pehmeid uudiseid tõlgendada, vahel mõne suhtes ka kriitiline olla, on kerge manipuleerida.

Jah, võib ytelda kyll, et Eesti ajakirjanduses on välisuudised eelkõige täitematerjal. Aga nad ei pea seda olema.


P.S. Näiteks toodud "Sõja ja rahu" kohta: jah, ykski sõda ei toimu, kui seda tahavad pidada yksnes paarsada poliitikut, kuid mitte tuhanded või miljonid lihtinimesed. Aga yhes kylakõrtsis toimuvast võib treida lõputult teateid, ent need kaasahaaravad olustikupildid ei ytle, kas kogu maal lauldakse patriootlikke laule valitsusjuhi toetuseks ja pekstakse neegreid/juute/katoliiklasi (kriipsuta õige alla) või on tegemist yksiku marutõbise erandiga. Mul on sygav kahtlus, et "inimestelt inimestele" tehtud ajakirjandus räägib sõdadest siis, kui need on juba alanud.

Wednesday, January 27, 2010

Ennast kiitmast ma ei väsi

Päevaleht avaldas täna pikema enesekiituse. Olen nõus, et mõnes aspektis on teised lehed märksa hullemad (ja paljukest meil neid ongi), ent ylistuskõned muudavad mu alati skeptiliseks.

Lugejakysitlus näidanud, et inimesed on Päevalehega rahul. Nojaa, aga seda kysiti ju ka tellijatelt, nii et vastus on ette teada - kellele leht ikka yldse ei meeldi, see teda lihtsalt ei telli. Ehkki ma tean kyll inimest, kes tellib, ent hakkas hiljuti tõsiselt järele mõtlema, miks ta seda ometi teeb. Ei oska minagi talle põhjust välja pakkuda.

Et EPLi lugejad tahavad kuulda Eesti igapäevaelust, ei ole samuti eriline yllatus. Kes huvitub peamiselt välisuudistest, loeb välismaa lehti. Eesti ajalehti loetakse ikka Eesti uudiste pärast, see on kysitlusetagi selge.

Analyysid ja arvamused on Päevalehes tõepoolest, mõni isegi täitsa asjalik. Kahjuks ei ole kõik sugugi võrdselt tugevad. (Täna nimetas neil Priimägi Juhan Liivi Euroopa kirjandusloos epohhilise tähendusega autoriks. Reaalsustaju, kus sa oled? Meil jäi peitus pooleli!)

Ja kui Raudsaare Mart kiidab EPLi eksklusiivseid lugusid välismaa autoritelt, tekib mul kiusatus märkida, et tõlked Guardianist ei ole eksklusiivsed. Eksklusiivseks võib nimetada ehk lugu, mis on ekstra Eesti lugejale kirjutatud - ning nendegi seast mitte kõiki.

Uudised on praeguseks selgelt nõrgem kylg kui arvamused. Eelmise aasta lõpus räägiti, et reformitud Päevalehes enam kellegi tsitaadikatketest uudiseid ei treita. Tulemus? Yhe-kahelõigulised "ytles X ERR-ile" nupsud ei ole kuhugi kadunud. Loogiline: kui töötajaid koondatakse, tuleb teha väiksema töömahuga lugusid.

Vahel lähevad pikemadki lood metsa. Eksisin just täna kultuuriuudisele, mille pealkirjas tõsteti esile, et kodanik töötab oma isa tehtud majas. Mis ta isa nimi oli ja oli too arhitekt või rahastaja, jääb teadmata; oluline oli, et peategelasele meeldib käia teatris ning ta usub, et "ega riik kultuuri piisavalt ei väärtusta". Hea, et töökohtki ära nimetati. Uudisväärtuse unustas autor kahjuks artiklisse lisada.

Välisuudiste pealkirjadega trikitamine on kogu Eesti meedias levinud. Pealkirjas tuleb mainida yksnes presidenti, parlamenti või komisjoni, aga mitte riiki, muidu on lugejate arv kymme korda väiksem. Teen seda ka ise, lõppeks on mu lugude väljund ikkagi Delfi. Samas - ega ma väidagi avalikult, et teen õilsat kvaliteetajakirjandust, erinevalt EPLi peatoimetajast. Mulle vaid meeldiks seda teha.

Ma ei ytle, et EPL oleks Eesti kõige kehvem leht, sugugi mitte. Ainult et kehvemaks on ta kyll läinud. Enne reformi kasutasin teda tööst vabal ajal pea ainsa kohaliku uudiseallikana, nyyd enam ei taha. Mis sellest, et teisi ka ei taha - valimistel on ju samamoodi.

Yhest kyljest võiks ytelda, et arenguruumi on kyllaga, vara veel ennast ylistada. Teisalt - mis on Päevalehel yhest lugejast, kes pealegi paberlehte ei telli? Olgu siis, nagu on.

Tuesday, January 26, 2010

Kes ytles, et matemaatika on raske?

AP tegi eile loo huvitavast uuringust. Chicago ylikooli psyhholoogiadotsent Sian L. Beilocki uurimus näitab, et matemaatikat õpivad raskeks pidama need tydrukud, kelle õpetajannad ise matemaatikat kardavad.

Mida raskem tundub matemaatika õpetajannale, seda raskemaks muutub see ka tema klassi tydrukute arvates. Esimese õppeaasta alguses seost ei olnud, aasta lõpus oli. Poiste arvamused jäid enam-vähem samaks.

Uuriti 52 poissi ja 65 tydrukut, keda õpetasid 17 õpetajat. USA algkooliõpetajatest 90 protsenti olla naised, sealhulgas kõik uuringus osalenud õpetajad. Uurija enda kommentaar oli, et inimesed on kogu aega sellist seost oletanud, aga keegi ei uskunud, et see sõltuks nii tugevalt soost.

Kes õpib varakult selgeks, et miski on talle liiga raske, sellele alale mõistagi ei trygi. Alguses paneb koolis rõhu humanitaaraladele, siis ei vali reaalalade eksameid ning lõpuks ei kipu ka reaalteadustesse, inseneriks ega muul moel tehnika kallale. Tulemus? Tehnikast kyllastunud yhiskonnas on aina enam neid, kellel see yle ajude käib. Ja omakorda on sedavõrd suurem šanss tehnikaaladel läbi lyya neil meestel, kel selleks tegelikult erilist annet pole. Loomulikult on see sabamine jutt laia labidaga vehkiv yldistus, ent tendentsile saab ikkagi pihta.

Teaduslik uuring muidugi lahendusi välja ei paku. Ja mis need yldse oleks? Tõsta õpetajate enesekindlust? Saata matemaatikakursustele? Jagada neile rahusteid?

Mine tea, vahel kuluks ehk ära kyll.


P.S. Oma samateemalises artiklis LA Times just nimelt õpetajate matemaatikaõpet välja pakubki. Kui nad ise ennast matemaatikas kindlamalt tunnevad, ehk on siis õpilastelgi kergem.

Stereotyypi on mõistagi raske murda. LA Timesi loos nendib Beilock, et kysimus on eelkõige selles, mida peetakse loomulikuks: "Keegi ei käi ringi uhkeldades, et ei oska lugeda, aga tihti yteldakse: "Oh, mina ei taha seda arvet kokku lyya."" Nojah, eks ole ma isegi seda kuulnud.

Monday, January 25, 2010

Me tuleme maalt keset lund ja jääd

Liiga kylm, et pikemalt mõtelda. Mu väike radiaator on suure pakasega hädas ning kylmakohm sadestub kontidesse nagu lubi veresoontesse. Isegi tööl ei saa enam sõrmi korralikult liikuma. Mõtteid veel vähem. Parem riputan siia toredat, kylmast kangestunud pildiga muusikat. Laulge kaasa, kelle kodus leidub kokkupandavat mööblit.


Mitch Benn and the Distractions - IKEA

We come from the lands of snow and ice
And gods of war and thunder
With a swing of an oar we would reach your shore
And pillage, rob and plunder
We are ravagers of women, and capturers of kings
but now, our friends we make amends
And fill your homes with lots of broken things

IKEA
We'll get your houses looking sleek and modern, that's for sure
IKEA
We are conquering the world with our self-assembly, flat-packed furniture

You can maximise your living space and brighten up your walls
Or just have a cup of coffee or perhaps some nice meatballs
And if you haven't killed each other by the time you get to pay
Perhaps you'd like to know who made us what we are today

Our boss is Ingvar Kamprad, he takes his vodka straight
He's been our fearless leader since 1958
If we can follow all of the instructions he will give
Then all the world will have the little bitch to build a better place to live

IKEA
Our CEOs are legendary, our king entrepeneur
IKEA
We are conquering the world with our self-assembly, flat-packed furniture
IKEA
IKEA
IKEA
IKEA
IKEA
IKEA

Sunday, January 24, 2010

Et head raamatud ära ei kaoks

Krista Kaer kurdab, et eesti keelde ymber pandud head raamatud kaovad kuritihti silmapiirilt, ning loodab, et lugemisaastal juhitakse neile senisest rohkem tähelepanu. Pyyan pyhasse yritusse pisikese panuse anda.

Ehkki lugemisnimekiri on pikk kui lohe (ja koosneb viimasel ajal peamiselt filosoofiast), teen ikkagi ettepaneku: kui keegi leiab värskelt ilmunud raamatu, mida tema meelest kõik kindlasti lugema peaks, las soovitab mullegi. Esiteks tahan ma häid raamatuid lugeda ning teiseks võin loetut siin-seal arvustada.

Konkreetseid veksleid välja anda ei tahaks, tööd niigi kyll, ent luban, et vähemalt yritan. Raamatumaailmas arvustamist soovitan yhtlasi kõigile raamatuhuvilistele. Mõnus võimalus rääkida headest raamatutest, nii et teisedki neid lugeda teavad. Kui loetakse, siis võib-olla isegi ostetakse. Ja sel juhul ilmub ehk ka järgmine hea raamat.


P.S. Tõlkis Tolkieni anglosaksi (?) keelde.

Saturday, January 23, 2010

Lyhhike öppetus: Kuidas õppida kirjanikuks?

Yks noorsand pyyab rääkida oma blogis sellest, kuidas saada kirjanikuks. Ma pole päris kindel, kas ta ise seda tegelikult teab, sest kohalike klassikute hulka ta just ei kuulu. Samas refereerib ta muid allikaid päris kenasti.

Eile kirjutas ta teemal "Kas kirjanikuks saab õppida?". Mul tekkis seepeale kah tahtmine sõna sekka ytelda. Egas ma vähem klassik ole kui tema.

Kirjutamiseks on tarvis kaht asja: oskust midagi ytelda ja et oleks midagi ytelda. Esimest saab mingil määral õppida, kui selleks on teatud soodumus. (Päris ilma igasuguse keeletunnetuse, kujundliku mõtlemise ja jutuvestmisoskuseta on asi nadi.) Teist saab ka õppida, aga väga vähe.

Esimese jaoks tuleb eelkõige palju lugeda. Paraku raamatutest yksi ei piisa: lugeja peab ka aru saama, miks yks tekst on hea ja teine ei ole. Mille poolest on ta hea, kuidas see hea sinna sai ja kuidas minagi midagi head kokku panna võiksin. Keele rikastamine jms toredus sinna otsa. Mingil määral võib kirjutamise seda kylge omandada ka seminaridel käies ja kirjutamisõpikuid lugedes.

Teist annab arendada silmaringi ja elukogemuse kaudu. Kui sa leiad, et tahaks hirmsasti kirjutada "haaravat romaani merimeeste elust", aga ei tea sellest midagi, räägi merelistega või, veel parem, mine õpi ise madruseks. Kui tahad kirjutada joodikutest... nojah, see on pisut keerulisem. Ent kui 15aastane karsklane pyyab pelga fantaasia põhjal kujutada, mida joodik mõtleb, kukub see õilis yritus tõenäoliselt läbi.

Avastasin just yhe vahva 1954. aastal ilmunud raamatu, mis räägib umbes sama juttu. Autor on M. Issakovski ning nimi "Luulemeisterlikkusest", kuid põhimõtted kehtivad igasuguse kirjanduse kohta.

Seal on muidugi palju juttu yhiskondlikkusest, mis tegelikult ka vale ei ole. Kui raamat käsitleb midagi yhiskondlikult valulist (ja mitte väga naiivselt), läheb see tõenäoliselt lugejatele korda.

Teine asi, mida seal rõhutatakse (ehkki mitte päris neis termineis), on vajadus mitmetasandilisuse järele. Pildike kolletavatest kaskedest ja tuules haljendavast põllusiilust on tore, ent enamasti mittemidagiytlev. Huvitavaks muutub see siis, kui konkreetse kirjeldusega antakse edasi midagi laiemat ja yldinimlikku: koduigatsus, isamaa-armastus, elu kaduvus... Teine igav äärmus on siis, kui kõigist neist abstraktsioonidest otsesõnu lobisetakse. Ära jutusta, kui palavalt su peategelane peategelannat armastab; kirjelda seda, nii et lugeja aru saab. Ära kirjuta "sõimas vihaselt" või "sõnas raevukalt"; kirjelda tundeid detailide kaudu, yldsõnaline iseloomustus ei mõju usutavalt.

Kogenud kirjandustoimetajana, kes tuhandete autorite kirjadele vastanud, räägib Issakovski mitut puhku veel yhest asjast, mida tavaliselt ei mainita: noore inimese esimeste katsetuste põhjal ei saa tegelikult ennustada, kas temast saab asja või ei. Võib-olla ei paista tema potentsiaal välja ning tungib esile alles hiljem, kui ta on enese kallal kyllalt tööd teinud. Võib-olla aga ei suudagi ta kirjutada elus rohkem kui kaks-kolm tugevat teksti ning jääb hiljem ennast kordama. Kirjanduses kindlaid retsepte ei ole, igayks peab ennast ise tõestama.

Tõsi, kui 70aastane proovib kirjutada ning midagi välja ei tule, pole erilist lootust, et ta edaspidi palju õpiks ja muutuks. Vanas eas juhtub imesid harva.

Friday, January 22, 2010

Päikesepoisid: Prokrastinatsiooniteadus

A says: no bakatöö kokkuvõte on mingi umbes lehekylg
B says: mhmh
A says: seda ei ole võimalik yle tunni aja tõlkida
A says: lihtsalt ei ole võimalik
B says: arvad? watch me
B says: ma teen seda juba oma kolm-neli tundi
A says: sest sind eksitas edukatsioon;)
B says: ja keskhariduse juurest jõudsin ma välja näiteks sellise Wikipedia artiklini nagu Dust Bowl
B says: jube huvitav tegelikult
B says: aga ikkagi
B says: oeh
A says: Sul on natuke selle sihikindlusega raskusi, ma vaatan
B says: mhmh
B says: mul on juba aastaid keskendumisraskused
B says: mul on ka suurepärane raamat, mis õpetab neist yle saama, ainult ma pole esimesest kolmandikust kaugemale saanud
A says: heh
A says: sa peaks selle blogisse kirjutama
A says: see on kuidagi äärmiselt symptomaatiline


P.S. Ma arvasin, et õpin praegu eksamiks.

Thursday, January 21, 2010

Kes pakkus Google Wave'i?

Yksvahe käis terve joru inimesi ringi, peos plakatid "Jagan kutseid Google Wave'i". Keegi ei tahtnud.

Nyyd on mul yhtäkki sugenenud tunne, et ma täitsa tahaks. On kellelgi veel mõni yle? Auu?

Miks lehejuhid lahtise ukse kõrval vastu seina jooksevad?

Lugesin Ellakvere Toivo paari nädala tagust juttu ajakirjanduse hetkeseisust ning jäin mõtlema: miks ajalehed, kes end hirmsasti lugejate eest sulgeda tahavad, OpenIDd vms ei kasuta?

Google, Facebook, misganes: inimestel on ju salasõnad ja kontod juba olemas, mis neid yheselt seovad ning kättesaadavaks muudavad. On ka mugavad veebipõhised maksustamissysteemid, Google'il näiteks Google Checkout. Miks peavad olematute IT-ressurssidega ja, olgem ausad, suhteliselt nyrimeelsed firmad igale olemasolevale lahendusele põlve otsas alternatiive ponnistama?

Kyllap just sellesama nyrimeelsuse pärast. Jah, see kõlab loogiliselt kyll.

Wednesday, January 20, 2010

Hea Hiina-raamat tuli

Hõikan siingi maha, et kaua toimetatud Hiina-raamat on nyyd kaunikene ja poes myygil. Autor on Peter Hessler ning pealkiri "Ennustusluud: Reis Hiina minevikus ja olevikus". Tõlkis Olavi Jaggo, kes on varem eesti keelde pannud ka J.A.G. Robertsi ysna soliidse "Hiina ajaloo".


Hessler on ameeriklane, kelle esimene töö Hiinas oli õpetada väikelinnas Fulingis Rahukorpuse liikmena inglise keelt. "Ennustusluudes" kirjeldab ta aastaid 1999-2002, mil elas pool- ja päris vabakutselise ajakirjanikuna Pekingis. Hessler jutustab oma reisidest mööda Hiinat ja kohtumistest kõikvõimalike inimestega, põimides jutu sekka vahepalu ajaloost ja kultuurist.

Minule tundus õhustik hirmtuttav kymme aastat varasemast Eestist või laiemalt Nõukogude Liidust: segane ja huvitav aeg. Hessleri kirjeldus on parem kui yhelt ameeriklaselt oodata oskaks; ilmselt suuresti tänu sidemetele uiguuridega, kellest yhe ta ka Ameerikasse aitas. Hessler ei ylista Ameerikat ega laida jäägitult Hiinat, ehkki systeemi totalitaarsed kyljed talle kyll ei meeldi. Ta pyyab inimestest aru saada kedagi pyhakuks või kuradiks joonistamata - isegi siis, kui see inimene talle isiklikult ei istu.

Aitab kah. Rohkem ma sellest ei räägi. Kui keegi veel midagi teada tahab, siis eestikeelse Vikipeedia artikkel Peter Hesslerist on siin, ingliskeelne siin ja Amazoni lehekylg "Ennustusluudega" siin. Et toimetajal pole ilus raamatut suures lehes kiita, ma seda Ekspressis tegema ei hakanud, aga Raamatumaailma kirjutasin kyll.

Kui keegi osta tahab, siis poes saab need ligi 500 lehekylge kätte väidetavalt 264-289 krooniga - pisut yle krooni tykk. Kel isu suur, ent taskutiisikus kange, võib yritada mind kuidagi motiveerida. Omainimestele lubati kirjastuses nimelt veidi allahindlust teha, nii et võib-olla ma toon sealt mõne pisut odavamalt ka. Raamatukogud on muidugi päris tasuta. Võetagu ja loetagu.

Kui keegi vigu leiab, olgu lahku ja ytelgu. Ega ma nende suhtes enam midagi teha saa, aga niisama on piinlik. Lk 430 kyljenduskala ja lk 425 puuduva sidekriipsu juba leidsin.

Monday, January 18, 2010

Saku Porteri kiituseks

Sattusin detsembri alguses yhele tõsisemale yritusele, kust koju jõudes oli mul taskus miskipärast kaks pudelit lahtist Saku Porterit. Yhe jõin järgmisel hommikul ära, aga teist justkui enam ei isutanud. No ei ole ma suurem Saku õlle sõber, välistartlane ikkagi.

Panin teise siis kylma ning seal tema seisis. Ysna pea sugenes mul õllega seoses yks mõtteke, ent yks ega teine kord polnud aega, siis tulid peale jõulud ja uus aasta ja... nii see jäi.

Nuuskisin paari päeva eest õnnetut lahtist pudelit, et viskaks ta nyyd siis ettevaatlikult ära - umbes nii, nagu demineerija köögikapis seisnud dynamiidi alla kogunenud nitroglytseriini kypsetuspaberilt õrnalt kemmergusse valab, enne kui saadab ämma vett tõmbama. Ei olnud justkui häda midagi. Nuusutasin veel korra ning proovisin keelega. Mkmm. Võtsin pisikese lonksu. Paganama hästi seisab!

Mõeldud, tehtud. Eile panin siis kanafilee kaussi, määrisin maitsetaimede ja õrna soolaga kokku ning kallasin õlle peale, peotäis sibula- ja kyslatykke seltsiks. Täna torkasin kana koos kaaslastega pannile ning keetsin kõrvale suurema portsu odrakruupe, et hiljem kana pannil odraga asendada. Kergelt õllene oder - see kõlab ju ometi hästi.

Kõik oleks olnud märksa parem, kui ma poleks kana pisut liiga kauaks pannile unustanud. Saku õlle kiituseks tuleb aga ytelda, et too niisutas kraami korralikult läbi, nii et sellestki polnud suurt hullu. Kannatas syya kyll ja oli päris mõnus - eriti, kui yks Tartu õlu kõrvale võtta.

Sunday, January 17, 2010

Imestajad

Sattusin eile ridamisi imestavate inimeste otsa.

Yks imestas, miks Eesti inimesed kyll Dagöt kuulavad. No mispärast ometi? Yks imestas, miks keegi yldse peaks Tartu õlut jooma. Kuidas nad seda suudavad?

Mõtlesin seepeale, et tooks poest yhe Tartu õlle, kuulaks Dagöt ja ei imestaks millegi yle. Aga siis tuli keegi, pani mu imestama (miks ta kyll sedasi teeb? kuidas ta suudab? mispärast miks?) ja ilus plaan läks meelest.

Keelefilosoofiamyrgitus

"...a lot of what is communicated in language is not propositional content but indexical information about the speaker/writer."
In your face, Frege!

Saturday, January 16, 2010

Keelamise piirid

Lõunaaeg. Kontoris mängib raadio. Kõrv pyyab pahaaimamatult kinni Lily Alleni maheda muusikapala "Not Fair", kui järsku kostab selles rida I've spent ages giving BEEP. No misasja?! Kuhu me välja jõuame, kui niisugune täiesti tavaline sõna kui head kah ropuks tunnistatakse?



Eks see on tegelikult vana nali. Kirjandusliku paralleelina meenub Strugatskite "Ajastu ahistavad asjad". Kui inimesed avastavad lihtsa viisi saada oma kaif kätte igapäevastest asjadest, tarvitades neid pisut harjumatul viisil, kuidas sa neid siis keelad? Liimi- ja bensiininuusutajatega on sama lugu. Keelame ära liimimise ja autosõidu?

Inimesed leiavad lõpuks ikka viisi teha, mida tahavad: ropendada, nuusutada, elada vastikut ja ohtlikku elu. Kui meile ei meeldi, mida nad teevad, on mõistlik püüda teha nii, et nad seda ei tahaks. Vastasel juhul kulutame hulga aega ja jõudu ning seisame lõpuks ikka sama jama ees. Teine võimalus on muidugi mõelda, kas me üldse tahame neid ümber veenda - mõnikord tasub küsimus ka sedapidi seada.



Ah jaa, tervitaks ka kedagi. Viimane laul sobiks näiteks toredale organisatsioonile nimega Agape Eesti ja selle ylemusele Herman Jyrgensile. Ja eks neid ole veel, kellele see sobib. Kes arvab, et tema nimi oleks siin asjakohane, olgu lahke ning tundku ennast puudutatuna.

Look inside, look inside your tiny mind...

Tolm ja teadmised

Tolmul on selline huvitav omadus, et ta koguneb märksa kiiremini kui oodata oskaks. Ma pole jõudnud veel vana tolmu äragi tarvitada, kui juba sigineb uus - ilma, et ma mõistaks tema järele vajadust tunda. Vehi kätega või karju ta peale, tema ei lase ennast sellest häirida ning seab end kogu elamises mõnusalt sisse. Tuleks teadmised ainult sama usinalt.

Samas - kyllap nad tulevadki. Eks ma õpin ju kogu aeg midagi. Need lihtsalt pole sedasorti teadmised, mida ma teaksin tahta. No ja siis? See pole sedasorti tolm ka, mida ma tahtnud oleksin.

Thursday, January 14, 2010

Rambo suri, sest ta saadeti tapma Supermani

Rambo was not killed because (as you wrongly stated) he was "popular among the young AFRC soldiers" but because he had been sent by an RUF Commander to kill Dennis (Superman) Mingo. It was 'Superman, not Rambo, who was seen by the RUF as being too closely aligned with the SLAs in the North.
...teatas Sierra Leone relvajõudude pressiohvitser Banjah Marrah 7. novembril 1999.

Säh sulle simulaakrumeid ja simulatsiooni, Baudrillard.

Wednesday, January 13, 2010

Päikesepoisid: Vabatahtlik alistumine tšehhide ees

A says: kurjad keeled räägivad, et Priimägi jätvat joomise maha
B says: teised kurjad keeled räägivad, et asotsiaalministeerium olla ta värskelt aasta parmuks valinud
B says: võibla on need kõlakad kuidagi omavahel seotud? ;)
A says: seda ma kuulsin jah, et valiti
A says: http://publik.delfi.ee/news/inimesed/article.php?id=28441739

Täna hommikul lähetas Priimägi e-kirja, milles teatas järgmist: "Lugupeetuimad, olles välja teeninud tiitli, mis mind asetab ühte ritta mitme tunnustatud ühiskonnategelasega, loen ma ülesande täidetuks ja jätan tänasest, 12. jaanuarist 2010, alkoholi lõplikult minevikku. On aeg! Linnar Priimägi."
B says: nyyd tuleb yks kahest
B says: kas usunmajee või uus marutõbine karsklane
A says: ma kaldun esimese poole
B says: ma kah, aga iial ei või teada, vaata Remsujevit...
A says: njah
A says: see oli kole
A says: on siiamaani
B says: mhmh

***

Siinkohal tervitame juubilari Christy Moore'i kauni lauluga "Delirium Tremens". Olen seda vististi kyll korra juba tarvitanud, ent kaunist ja asjakohast muusikat võib ometi mitu korda kuulata. Muusika õilistab hinge, isegi keskerakondlase oma.

Tuesday, January 12, 2010

Talvel eestlane olla on uhke ja hää

Talv systis eestlastesse taas hea hulga eneseuhkust. Kogunetakse kylmetavatesse parvedesse ning ilgutakse öirooplaste kallal, kes õhukest lumekihti juba looduskatastroofiks peavad. Kohalikud öirooplased löövad sekka - ju loodavad nemadki kõva kirumisega kuidagi eestlasemaks saada. Lumesahkade puudust Britimaal mõnitas EPLis just Edward Lucas, Colm Corcaighist naeris iirlaste yldrahvalikku paanikat ja koolide sulgemist. Nyyd levitas yks inime Facebookis linnalegendi:

Prantsusmaa raadios kõlas lumetormi ajal hoiatus: "Palun ärge üritage püsida tempos autodega, millel on Soome või Eesti numbrimärk!"
Jajah, muidugi. Kindlasti teavad kõik prantslased, milline lyhend auto tagumikul tähistab Eestit. Ning just seda on lumetormis suurepäraselt näha.

Aga Iirimaa looderannikul Donegalis olla mõne aja eest jäämäge nähtud. See on seal, kus kasvavad palmid, eks ole. Soe Golfi hoovus.

Monday, January 11, 2010

Taliudupäev

Kylm käib kibedasti kõrvade kallal ja puuoksad on peene valge pintsliga yle joonistatud, ent samal ajal ukerdab linn paksus udus. Lyheldase tänava yhest otsast teist ei näe, kohati ei paista järgmist majagi. Jube naljakas. Autojuhtidel muidugi nii naljakas ei ole. Arusaadav: on bussisõidupäev.

Sunday, January 10, 2010

Laul inimestele, kes kasvasid majas


Ma tõesti ei tea, kas see ytleb midagi ka neile, kes lapsepõlves juhtumisi ei elanud majas. Võib-olla. Ei või iial teada.

Saturday, January 9, 2010

Psyhhedeeliline Viljandi

Kysisin yhes erakirjas: Kuskil peab ju ometi lootus olema. Aga kus?

Vastan ise:

Ja veel: "oled sa kindel, et sihukeses seisus oleks väga nutikas kuhugi Viljandisse asju ajama orienteeruda?"
Ja: "ehk sutike kreatiivset hullumeelsust on just see, mida Sa asjaajamiseks vajad?"

Täna on siis välitest. Yks tuhandetest.
Palavik ruulib. Juhhuu!
It's just a way to to get things done.


P.S. Eks see puhas palavikuhullus oli, mis ajas mu maa teise otsa probleeme lahendama. Isiklike kaotuste hinnaga sain asjad aetud, ent teist sellist reisi ma endale enam lubada ei saa. Päev otsa kukkumise piiril tuikuda - kui see mind nyyd tõsiselt jalust maha ei võta, siis elan igavesti.

Friday, January 8, 2010

Presidendi kuuldamatu kõne

Avastasin, et Euroopa Parlamendi president pidas aasta lõpus kõne Euroopa rahvale. Olen omast arust kah justkui eurooplane, aga minust läks see kõne kyll mööda. Mis veel hullem: ma ei tea ka kedagi teist, kes seda kuulnud oleks. Otsisin videot Youtube'ist, et linkida - ei leidnud.

Kujuta ette, et oled suure riigi president (tõsi, yks umbes kolmest või neljast, ent siiski) ja sind ei kuula mitte keegi. Kohe kahju hakkas teisest.

Lähme nyyd kõik koos ja märgime selle toreda poolaka endale Näoraamatus sõbraks, eks? Ja siis kingime talle Farmville'is lohutuslehma.

http://www.facebook.com/pages/Jerzy-Buzek/69153026654?ref=ts

P.S. Ma pole siiani aru saanud, kas ta EP presidendina räägib ka mingit muud keelt peale poola või ei. Kes teab?

Thursday, January 7, 2010

Oma paelte eest plehku ei pane

Ehkki ma hommikul veel vastupidist uskusin, pidin lõunaks endale tõde tunnistama. Panin yles kysitluse "Kas ka sina haigest peast tööle kipud?", raporteerisin ja tulin koju põdema. Jube nõrk on olla, iga sõrmeliigutus nõuab vaeva ja syda on paha, kõik luud-liigesed valutavad ning kylmavärinad vahelduvad palavaga. Just nii yks õige eestlane ennast tunnebki.

Tõin poest syya, nyyd ei taha. Äkki õnnestub vähemalt teed juua? Tõsi, poolepuudase tassi tõstmisele ma ei mõelnudki. Kõrrega? Sel juhul kylmast peast. Siis pole tast jälle kasu. Et mitu viimast päeva on tee tundunud imehea ning kohv yldse ei isuta, võis muidugi märk olla. Ja nagu selgus, on taimeteed ka otsas. Raudrohtu vist kuskil veel on, aga hakka sellega mässama.

Järgmine kord, kui haigeks jään, valmistan ennast hoolikalt ette. Korjan kolm kuud varusid ning toon kõik tarviliku köögist tuppa. Ei jaksa mina praegu kraadiklaasi järele minna. Kui tahab, tulgu ise.

Wednesday, January 6, 2010

Eesti turismiministeerium hoiatab: Not Recommend

Tuesday, January 5, 2010

Mis saab siis, kui tulevik ära jääb?

Yks transhumanismi apologeet kõneleb, et kui teadussaavutusi ei peeta uudiseväärilisteks, ei suuda suur osa inimesi neile isegi mitte tähelepanu pöörata, rääkimata nende tähtsuse mõistmisest. Nii ei hõlmata seda ka haridusse. Mida pole igapäevases infovoos, sellest polda ka teadlikud.

Teadmistepõhisest kihistumisest räägitakse juba ysna ammu. Teatud mõttes toetavad teaduse religioossed vormid tehnomandariinide kasti teket - see on yks iselaadi teenistusaristokraatia. Kes tehnikast aru ei saa, jääb teatud hetkel hätta või vähemasti ei kerki mingist tasemest kõrgemale.

Stopp. Praegu valitsevad vähemasti Eestit kyll - kui mingit seltskonda yldse välja saab tuua - eelkõige humanitaarid. Sealjuures isegi mitte sellised, kes suudaksid yhiskonda eriti hästi mõista või kujundada. Lihtsalt... mingisugused. Mis tähtsust on siis matemaatikal, reaalteadustel või tehnikal?

Teadlikkus on tähtis. Sa ei suuda reageerida sellele, mille olemasolust sa ei tea, rääkimata suhtlemisest või valmisolekust. Aga transhumanismi yks nõrkus peitub kurvas tõsiasjas, et see on vaid yks võimalikest tulevikest. Teadlikkus yhestainsast alternatiivist muutub kasutuks juhul, kui see potentsiaal ei realiseeru.

Õnnemäng.

Monday, January 4, 2010

Päevaleht loobus uudistest

Olen harjunud sellega, et Päevaleht on praktiliselt ainus uudisekanal Eestis, mida ma systeemselt jälgin. Kõike ei jõua, kõike ei taha ning Delfist saan töö tõttu niikuinii yledoosi. Nyyd tuleb ilmselt harjumusi muuta.

Täna hommikul kell pool kaheksa kinnitab EPLO juba mitmendat päeva, et kõige värskem uudis on Ilvese kõne ning tänase paberlehe kaanel on suur kiri "Rõõmurikast aastalõppu". Õigupoolest seisab nende kodulehel suisa kaks uudiserubriiki: "Viimased uudised", kus tunduvad olevat pressiteated, ning allpool kõrvuti blogidega "Uudised", kus on samasugused arvamuslood kui rubriigis "Arvamus" (mis on uudistest kõrgemal, seega ilmselt tähtsam ja loetavam).

Ah see siis ongi nende paljukiidetud uuendus. Kommentaaride ärakaotamisest on mul kama, enamasti ei tunne ma selle mokalaada vastu mingit huvi. Ehkki nii harva kui ma ise ka olen viitsinud mõnda juhuslikku kohta sisse hypata ja mingi märkuse poetada (enamasti õigekirja, harvemini faktivea teemal), ei hakkaks ma eladeski nägema vaeva ID-kaardi abil sisselogimisega ning tõenäliselt ei tee seda ka teised. Aga see pole tõesti eriline kaotus. (Muuseas, enamik lugejaid loeb veebiajalehti 9-17, seega tööl, kus neil pole isegi õigust arvutisse kaarditarkvara paigaldada.)

Kuuldavasti läheb EPLil nii viletsalt, et nad ei saa endale enam lugejaid lubada. Nähtavasti osati juba tykk aega tagasi võidujooksus veebireklaamirahale teistest lehtedest kaugele maha jääda, nyyd löödi käega ja lontsitakse kurvalt pealtvaatajate sekka.

Kust ma nyyd siis teada saan, millest kirjutavad Eesti tänased (ja homsed) lehed? Nähtavasti Postimehest või Delfist - valik Skylla ja Charybdise vahel. Mu lingikogus on ka news.station.ee, aga see sobib pigem konkreetset teemat otsides, ylevaate saamiseks on ta ebamugav. Mis seal ikka. Vähem uudiseid, rohkem tööd.

P.S. Tegelikult oleks tore leida iga päev aega, et vaadata yle Guardian ja Irish Times. Kui see edaspidi korda läheb, olen EPLile täitsa tänulik.

Sunday, January 3, 2010

Mis peaks raamatuarvustuses olema?

Tänapäeva kirjastuse rahvas kirjutas oma blogis raamatuarvustustest. Lisaks sellele, et neile ei meeldi Jacques Derrida ja Ahto Muld, tahavad nad veel kõiksugu asju: ostusoovitust, tausta avamist, võrdlust varem loetuga, konkreetseid näiteid... Nagu ikka, hakkasin sinna kommentaari kirjutama ning jõudsin sellega siia välja.

Ilmselt sõltub arvustuse häädus sellest, kus ta avaldatakse. Häädust tuleb ju hinnata vastavalt funktsioonile, aga Loomingu/Sirbi/Vikerkaare ja Ekspressi arvustustel on erinev funktsioon.

Ajalehearvustuse yks olulisemaid funktsioone on tõepoolest ostusoovitus: kes oleks selle raamatu yle rõõmus? Kui arvustus on lisaks pisut vaimukas ning iseloomustab teost kyllalt ka selleks, et mingi meki saaks suhu inime, kes raamatut iial ei osta - noh, enamat ei saa 1000 tähemärgilt tahtagi. Loodetavasti tuleb lugeja siis raamaturubriiki tagasi ning ostab kunagi mõne teise raamatu. Või laenutab raamatukogust.

Olen vahel mõtelnud, kui palju peaks pöörama tähelepanu vormistusele. Oleks ju aus ytelda, kui näiteks algkeeles igati mõistliku raamatu ymberpanijad on teinud lohakat tööd. Mis siis, kui see kõigest hoolimata kasutada kõlbab, sest sisu ja illustratsioonid on korralikud. Või kui kyljendus on käkerdus. Samas, kas sellised asjad enamikku lugejaist yldse huvitavadki?

Taustamaterjal on kindlasti kasulik - nii positiivselt kui ka negatiivselt. Tausta tundes jääb mõni lollus ehk kirjutamata. Teisalt pole alati mõtet anda ylevaadet autori elust ja loomingust. Mõnd kirjanikku tuntakse niigi ning mõni jääbki obskuurseks.

Võrdlustega tuleb olla ettevaatlik. Muidugi, ei ole võimalik selgitada midagi võrdluste kaudu inimesele, kes on lugenud vaid aabitsat. Aga yhe tundmatu seletamisest teise kaudu pole samuti erilist abi.

Eks kõik on lõpuks tasakaalu kysimus: kuhu seada konkreetses arvustuses tasakaalupunkt, et kõik oluline mahuks teksti ning ebaoluline kõrvale jääks. Sama kehtib ka yldise hinnangu või tonaalsuse kohta: nii nagu igas raamatus saab leida mõne vea, võib ka kinnitada, et igayhe jaoks on kuskil mõni lugeja. Liigne rangus ja leebus muudavad kõik tekstid yhesarnasteks samamoodi kui Ahto Mulla sõim: kui igas arvustuses lendavad neljatähelised nagu 40ndate aastate proletaarses kirjanduskriitikas, ei saa keegi enam lõpuks aru, millest raamat räägib ja kas seda tasuks lugeda või ei.

Muuseas, kohaliku kirjanduskriitika kallal nurisetakse kaunis tihti. Paraku on mul mulje, et nurisejad tahavad kriitikutelt eri asju. Katsu siis kõigi meele järele käia... või ära katsu.

Saturday, January 2, 2010

Milleks on tarvis luulet?

Keegi tuli hiljuti minu käest kysima, milleks on tarvis luulet. Yks võimalik vastus on siin.

Nagu filosoofiagi, on luule yks maailma nägemise ja tõlgendamise viise. Luule, nii nagu teisedki kunstid, võimaldab anda ambi- ja multivalentseid, vastuolulisi ja mitmetimõistetavaid kirjeldusi. Tihtipeale on need tõepärasemad kui ideoloogiliselt lihtsustatud ajaleherealism, sest maailm ongi keeruline. Inimene niisamuti. Suur osa inimestest isegi saab sellest aru, ainult ei tunnista - lihtsas mustvalges maailmas on palju kergem elada. Keeruline maailm muudab otsustused keeruliseks. Aga mida keerulisemad on valikud, seda suurem on võimalus eksida, seda raskem on vastutus. Retooriliste nakkushaiguste pakutavad lihtsad reeglid on samasugune kiusatus kui narkootikumid või hasartmängud. Kui su maailm koosneb lihtsatest tykikestest, kus hea ja paha, ilus ja inetu on selgete vastandustega paika pandud, pole sulle tõepoolest vaja ei filosoofiat ega luulet. See jookseb sorinal maha mööda seda karkassi, mille sa oled enda ymber ehitanud reeglitest, mis kaitsevad sind maailma eest - et sa ei peaks seda nägema niisugusena, nagu see on.

Avastasin kord, et yhe mu tuttava arusaam yhiskonnast rajaneb ilusal lihtsalt dihhotoomial: Keskerakond paha, Reformierakond hea. Savisaar paha, Ansip hea. Kõik ideed jagunevad nende kahe väärtuse vahel. Pluss või miinus, muud ei ole. Pole olemas keerulisi poliitilisi, sotsiaalfilosoofilisi ega majandusteaduslikke teooriaid, pole koolkondi ega mõttevoole, pole eksitavaid vaidlusi ning lahendamata kysimusi. On Keskerakond ja Reformierakond. Hea ja paha. Ja kõik.

Et need kaks on sisuliselt yks entiteet, et yhiskonna tõlgendamiseks leidub ka palju muid viise, on tema jaoks tähtsusetu. Minu jaoks on tema ilmanägemine... kummaline. Aga ma pyyan seda mõista, arvesse võtta ning teatud määral aktsepteerida. Ma ise ei võta seda kunagi omaks, ent temaga suheldes arvestan, et teatud mõttekonstruktsioonid jäävad talle arusaamatuks ja kui neist on just tingimata tarvis rääkida, tuleb need tõlkida tema keelde. Ma ei loe talle luulet. Milleks inimest piinata?


P.S. Kahtlemata on see jutt ilukõneline, lihtsustav jne, kuid sedavõrd ka loodetavasti kergemini mõistetav. Olen veetnud palju aega, pyydes inimestele selgitada, et maailm on keeruline. Ega nad sellest aru saada ei taha, aga mina ka ei jäta.

Muus osas ei pruugi mind uskuda. Ma pole kindel, kui palju ma isegi ennast usun. Ent see on yks võimalus vastata kysimusele keeles, mis kysija omaga teatud määral yhtib. Võib ka teisiti.

Friday, January 1, 2010

Uus aasta ja esteetika

Neil Gaimani uusaastasoovid 2001, 2004 ja 2007:

May your coming year be filled with magic and dreams and good madness. I hope you read some fine books and kiss someone who thinks you're wonderful, and don't forget to make some art -- write or draw or build or sing or live as only you can. And I hope, somewhere in the next year, you surprise yourself.
Olgu su aasta täis võlukunsti ja unenägusid ja head hullust. Ma loodan, et sa loed häid raamatuid ning suudled kedagi, kelle arvates sa oled imeline. Ja ära unusta tegelda kunstiga: kirjutada või joonistada või ehitada või laulda või elada nii, nagu yksnes sina oskad. Ja ma loodan, et kunagi selle aasta jooksul sa yllatad iseennast.

Kui siin kirjeldatu on kunsti uus määratlus, siis ma tahan näha, kuidas esteetikud sellega hakkama saavad. Haa!

Muus osas - kui see jutt kõlbas Gaimanile kolmeks aastaks, on see ka minu jaoks kyllalt hea. Loodetavasti mõnele muulegi. Võtku, kes soovib.

 
eXTReMe Tracker