Kirjutajate võim ja voli ehk Kuidas päästeti Päts

Üks esmesi katseid roppust piirata oli selleteemaline Briti seadus 1857. aastal, mida tuntakse ka Lord Campbelli seaduse nime all. See lubas pidada kinni ja hävitada iga trykitoote, mis tavaseaduse alusel ropuks mõisteti.

Täpsemaks määratluseks pruugiti kohtulahendit nimega Hicklin Rule, mis sai nime Londoni magistraadi Benjamin Hicklini järgi. Kõne all oli syydistus Henry Scotti vastu, kes avaldas katoliiklusevastase pamfleti "The Confessional Unmasked". Magistraadid mõistsid Scotti syydi, aga Quarter Sessionsi kirjutaja muutis otsuse ära, väites, et kavatsus oli syyta. Kysimus lahendati kõrgemas instantsis.

Ameeriklased venitasid 1873. aastal roppusevastast reeglit omakorda, kuni selle alusel sai ära keelata ka jutud rasestumisvastastest vahenditest ja abordist. Tolle seaduse nimi oli Comstock Law, postiteenistuse eriagendi Anthony Comstocki järgi.


***

Hunt selle seadusega (mis oli syydi heas hulgas jamas, mida James Joyce'i õnnetu "Ulysses" hiljem kannatama pidi), ent kohtukirjutaja mõtteviis mulle meeldib.

Praeguseks ma enam ei mäleta, kust, ent kusagilt ma lugesin järgnevat lugu, mis peaks pakkuma rõõmu kõigile Eesti omariikluse sõpradele.

Nimelt sai kunagisest Eestimaa kubernerist Bellegarde'ist hiljem Vene tsaaririigi trykiasjade peavalitsuse ylemus. Sellena valitses ta hea hulga kummaliste asjade yle.

Kui 1905. aasta mässu järel mõisteti Konstantin Pätsile surmaotsus, läks Päts maapakku. Tõsi, otsuse tegi välikohus, millel, nagu hiljem apellatsioonikohtus otsustati, polnud õigust inimeste elu ja surma yle otsuseid langetada. Aga Päts, tollaseks ajaks juba vana ja Poska käe all kogenud jurist, teadis, et elusal kaamlil on märksa parem võimalus oma mittekaamellust tõestada kui surnul. Nii et ta pysis Soomes ysna vagusi ja ootas.

Ära ootas. Meie armsa kuberneriherra Bellegarde'i hoole all andis trykiasjade peavalitsus nimelt siseministeeriumi vastava ukaasi välja ilma Pätsu puudutava kohtuotsuseta. Mul pole õrna aimugi, mis aastal see ilmus, millaks ja kuidas pidanuks viga parandatama, mis see kõik maksma läks, mis olnuks (või olidki ehk?) distsiplinaarkaristused või mida Bellegarde kui vana ja kogenud byrokraat ise asjast arvas.

Aga yks kelmikas ajaloolõik on see igatahes ning paneb mõtlema ysna mitmes suunas. Näiteks, kui palju elusid võiks byrokraatia säästnud olla, mitte yksnes hukutada. See kõik on mõnes mõttes ysna oluline. Maailm on yks, meie tahtmine teine, tulemus kolmas ning lõpp neljas. Eks hoia kinni, kust sa saad... ning lykka teine sisse.

Kuidas kalduda teemast kõrvale

Kui hakkad yht teemat uurima, leiad selle kohta märkusi igalt poolt. Avastasin just midagi lõbusat prantsuse "Entsyklopeediast". Noh, teate kyll, Sellest "Entsyklopeediast". Just-just.

Nimelt on seal artikkel Woolsthorpe'i nimelisest kylakesest Inglismaal. Algab see nii:

WOLSTROPE, ( Géog. mod. ) bourg d'Angleterre, dans le comté de Lincoln, où naquit Isaac Newton, le jour de noël, vs de l'an 1642

Ehk siis "WOOLSTHORPE (kohanimi) linnake Inglismaal Lincolni krahvkonnas, kus jõuluööl vastu 1642. aastat syndis Isaac Newton".

Ning edasi läheb terve artikkel Newtonist, "suurimast ja haruldasimast geeniusest, mi8s eales on kaunistanud inimsugu" jne. Woolsthorpe'ist rohkem mitte sõnakestki.

"Entsyklopeedia" ideoloogide arvates olnud nimelt (nii räägivad kõlakad) raisatud juba kyllalt tinti pyhakute elulugudele ja kuningate tegudele, tähtis olnud rääkida hoopis tavalisest ilmaelust. Ega keegi otse vastu vaielnud, ent mõned elulood smugeldati siiski teksti. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

"Balzac on prantsuse kirjanduse Eiffeli torn. Aga Eiffeli torn rajati..." Mäletate?

Kuidas teha sõltumatuid komiteesid

Lõik anonyymseks jääda soovivast bakatööst:

Newtoni tagasihoidlikkust rõhutavad tema tellitud portreed, millest Westfall (2007: 105) loetleb 23. Mis puutub enda suuruse tunnetamisse, siis annab sellest tunnistust tõik, et Leibniziga aastaid kestnud vaidluse käigus lasi Newton Londoni Kuninglikus Seltsis, kuhu nad mõlemad kuulusid, määrata selle lahendamiseks komitee, mille raporti kirjutas ei keegi muu kui Isaac Newton. Loomulikult mõistis komitee Leibnizi süüdi plagiaadis; raport ilmus Seltsi väljaandes, mille toimetas Newton, ning seda arvustas Seltsi Filosoofilistes Toimetustes pikalt, kuid anonüümselt jällegi Newton. (Westfall 2007: 96–97)

Westfall, Richard S. (2007) Isaac Newton. Oxford & New York

Päevalehe sulgemine

Toreda pealkirja all "Eesti Päevaleht astub sammu tulevikku" kirjutab Vallo Toomet, kui õnnelikuks saavad Päevalehe lugejad sellest, et nyyd nad enam tasuta uudiseid lugeda ei saa. Kohe tuli meelde aeg, mil Ameerika kapitalistid olid kuristiku äärel, meie Nõüukogude Liidus pidime aga neile järele jõudma ja möödagi minema.

Mind huvitab, mida see asi tegelikult tähendab.

Eks see liigutus on kontserni yhtlustamispoliitika tagajärg. Manitski ähvardas EPLi kinni panna ning Luik loodab loomakese hädatappu vältida. Tõsi, Ekspressi tehnoentusiastlike praktikate pealesurumine ei ole alati kõige arukam teguviis, hoolimata Hõbemäe isiklikust rahulolust.

Samamoodi pressiti Maalehele Ekspressi kombed peale, sest "meie siin teame kõige paremini, kuidas lehte teha". Maalehel oli hoopis teistugune ärimudel, isehakanud targad lõhkusid sidemed seniste reklaamiandjate ja lugejatega - hoolimata sellest, et Maalehe ostmise eel oli just nimelt see kasumis ja Ekspress ei olnud. Aga noh, mis yhes kohas valesti, see teises jälle uuesti.

Ma ei tea, kuidas liikusid Ekspressi lugejad ja reklaamirahad, kui Ekspress sulgus. Neid arve oleks põnev näha, sest ilmselt hakkab EPLiga toimuma seesama. Põhikysimus on: kas lugejad suunduvad Delfisse või Postimehte? Kui Delfisse, mis avaldab Ekspressi, Maalehe ja EPLi uudiste kokkuvõtteid, siis pole kontserni tasandil mingit vahet. Tuleb kärpida kulud miinimumini ja las vireleb. Kui lugeja läheb Postimehe juurde, on lugu muidugi kurvem.

Jah, Postimees pani ka oma paberlehe lood mõne aja eest luku taha (ja ma ei tõesti ei usu, et neid olulisel määral ostetaks), aga Postimehel ja EPLil on mõningane vahe. Postimehe paberlugusid ymbritseb kohutav virrvarr kollasest ja poolkollasest pahnast: Elu24, endiste sopaajakirjanike vorbitud "teadusuudised", kõikuva kvaliteediga majandusuudised jne. Selle seas ei torka paberlehe kadu veebilugejale silma. Ses mõttes on PM võrreldav just nimelt Delfi, mitte EPLiga.

Mina olen Postimehest hoidunud just nimelt selle kollase läbu pärast, samamoodi Delfist. EPLi uudised ei ole eriti head, põhjalikud ega kiired, aga hädapärast ajavad asja ära ning ega mul enamaks aega olegi. Rahvusvahelisi ja kultuuriuudiseid loen niikuinii mujalt. Vahel on seal ka häid arvamusi olnud, ehkki toimetuse yldine meelsus (v.a Kadri Ibrus) läheb aina juhmimaks. Aga eks see on kogu Eesti ajakirjanduse häda. Head analyysi saab Praxisest ja Memokraadist.

Ega ma sellepärast nyyd oma tarbijakäitumist oluliselt muutma hakka. Lappan Päevalehe saidilt pealkirjad yle ja loen kord kolme-nelja nädala takka Sirpi, kui keegi Twitteris lingib. Võib-olla tõesti ERR, nagu Irve soovitas? Loodan ka, et jälle jääb natuke rohkem aega raamatute jaoks. Mul ootab Google Booksis lugemist terve virn suurepärast 17.-18. sajandi kirjandust.

Ei oleks iial uskunud, et Harri Kingot tsiteerima hakkan, aga tõepoolest: "EPL pole asendamatu. Aga nad vist seal EPL-is ei tea seda..."


P.S. Nagu ka EPLi kommentaariumis mainitakse, ei ole Ekspressi kontserni vaimustunud yleminek Apple'i suletud andmeformaadile kuigi nutikas. i-eesliitega asjad võivad ju ägedad olla, ent ennast nendega sidudes piiratakse kunstlikult võimalike tarbijate hulka. Aga noh, Hõbemäele ei suuda seda keegi selgeks teha.

Töörahva püha puhul: Minu põlvkonna šibboleth

Postimehes räägib sotsioloog Raili Nugin põlvkondadest. Kenasti räägib, õiget juttu. Kohe lust vaadata, et ega ajalehedki kogu aeg valetada jaksa.

Mul tuli selle peale paar põlvkonnateemalist laulu meelde. Noh, nii... minu ajast. Kumbki omal moel protestiv. Eks toona oli muidugi suhteliselt selge, kelle ja mille vastu protestida, nyyd on see märksa keerulisem.

Esimene laul:


Teine laul:


Neid otsides leidsin kolmandagi, mis sobib kenasti illustreerima väidet, et pärast 1980. aastat syndinud mõnest kultuuritekstist enam aru ei saa. Ehkki, jah, vene keele oskus oli juba 1990ndate alguses nadi.

Eriti nauditav koos kogu ajaloolise irooniaga.