Mida ma teadusest otsin?

Vestlesin mõne aja eest sõbraga teaduse teemal. Täpsemalt tahtis ta teada, mida ma sealt otsin, kui kipun magistratuuri selge kavatsusega selle järel kohe ka doktori kallale minna. Veelgi täpsemalt oli tal oma teooria olemas: tema arvates on selle taga puhas edevus, soov enda nime teadusajakirjades näha.

Kui ta seda jura aina edasi ajas, sai mul kõrini ja panin poole lause pealt toru ära. Ei ole mul neil päevil huumorimeelt. Sorry.

Mis ma sealt tegelikult tahan? Avaldamisest tulenevat egolaksu kyll mitte. Olen kirjutanud ajakirjanikuna tekste, mida luges yle 40 000 inimese; selle kõrvale pole yhelgi teadusväljaandel midagi panna. Põhiline, mis ma sest sain, oli iiveldustunne. Delfi kommentaariumile mõeldes läheb syda tänini pahaks. (Täiesti ausalt, fysioloogiline reaktsioon, mitte tundeline kõnekujund. See on yks ilge urgas, mis lehkab juba kaugelt nyrimeelsuse, õeluse ja meeleheite järele. Iiiik.)

Järele mõteldes tundub, et tahan eelkõige huvitavate inimestega suhelda. Jajah, filosoofiast võiksin ma ka iseendale sahtlisse kirjutada, ent mind ei huvita monoloog. Ma tahan dialoogi: rääkida minu jaoks põnevatest teemadest - eelkõige filosoofiast - inimestega, kes minu arvates huvitavalt mõtlevad. Osa sellest arutelust toimub muidugi ajakirjades, aga osa ka konverentsidel, listides ja kõikvõimalikes kuluaarides.

Mulle meeldib vahetada mõtteid kellegagi, kes minust aru saab, mõtte lennult haarab ja sellele vastata suudab, olgu siis edasi seda arendades või vastu vaieldes. Nyride inimestega koos on kurb ja nyri olla, seepärast ma inimeste suhtes niisugune snoob olengi. Ja noh, kui heas seltskonnas vestlemiseks peab doktorikraadi omandama, olgu siis pealegi.

Tahaks, et oleks huvitav.

Oop otsib onni

Pärast mõningast rehkendamist selgus, et praeguse palgaga ei jaksa ma oma yhetoalist yyrikat pidada. (See seletab ka, kuhu kadus raha mu pangaarvelt.) Riigiamet on paraku nõnda kulukas hobi, et kahju kyll, aga sellest tuleb loobuda.

Teisalt pean ma poolest septembrist alates niikuinii igal nädalal kolm tööpäeva Tartus veetma. Kujutlege nyyd riigiametnikku, kes käib kontoris ainult kaks päeva nädalas. Kujutlete? Ammet ei kujutle, fantaasiat ei jätku.

Nii et nyyd tuleks leida Tartus kiiresti yks odav korter ja yks kuni mitu tööd, mida magistrantuuri kõrvalt teha kannataks. Kui kellelgi yle jääb, andke teada. Kolimisabi kuluks põhimõtteliselt ka ära, kui leian paiga, kuhu kolida.

Praktilise mõistuse kriitika

A istub palavas ja umbses päiksepoolses toas, uks kinni, aken vaevu praokil ja selle ees tihe jäik kardin.
Siseneb B.

B: Lõunast. Sul siin palav ei ole või?
A: On kyll.
B: Aga miks sa akent lahti ei tee?
A: Ee...
B: Ma jätan ukse lahti.
A: Ee...
B: Ja tõmba see õnnetu palakas yles ja lykka selle asemele ribikardin, sealt vahelt puhub tuul läbi.

A teeb kõike kirjeldatut. Palavus annab tasapisi järele.

B (mõttes): Kretiin.
A (mõttes): Kuradi pioneerijuht.

Muudkui aga näitavad

Komistan viimasel ajal ootamatult näituste otsa.

Alles nädal tagasi või nii sai Kiek in de Kökis käidud.





Reedel leidsin Admiraliteedi basseini äärest näituse Tallinna kaartidest.



Laupäeval sattusin Rotermanni kvartalis näitusele nõukogude ajast. Soovitan soojalt, minge ise ja võtke põnnid ka kaasa. Seal saab asju nuuskida ja näppida. Jube palju nostalgiat ja retrot muidugi.





Ja yks päev näidati Arukylas vikerkaart.

Kes tunneb Tallinna torne?

Mõtlesin, et oleks tore endale kõik Tallinna tornid selgeks teha. Kättevõtmise asi ju. Tegin vanalinnale tiiru peale ja pildistasin tornid yles. Noh, peaaegu kõik, mõnd teadsin juba varem.

Viimastega sest pildiseeriast on ikkagi segadus. Seisavad nad seal Rannamäe tee ja Tornide väljaku veeres kõik kenasti rivis ja näevad minu jaoks ysna yhesugused välja. Aga milline on milline? Välistartlane jääb sellega jänni. Aidake ometi!


***

Siin on kõik lihtne: vasakult paremale seisavad Grusbeke-tagune, Eppingi, Plate ja Köismäe torn. Viimane jääb juba teisele poole Suurtyki uulitsat, aga seda siit vaadates ei arvakski.



***

Segaseks läheb siis, kui tornid on yhekaupa. Milline see nyyd on? Eppingi? Plate? Vist mitte Grusbeke, too oli justkui myyrist eemal. See siin aga on otse tänava ääres.



***

Kas see võiks olla Köismäe? Või on see Plate? Epping? Igatahes jääb ta maja kylge.



***

No ja see on hoopis majade taga peidus. Aga mis ta nimi on?



***

Kas see on sama mis eelmine? Vist mitte. Korsten on kyll kuidagi tuttav, ega see keraamikakoda majutav Loewenschede ei ole?



***

No ja kes nyyd yle katuste piilub? Grusbeke? Või jääb too veel vasemale, kaadrist välja?



***

Kes elab metsa sees? Kes elab paksu metsa sees?



***

Tornide väljak, endine Stalingradi väljak. No kas see on nyyd siis Loewenschede? Või ikkagi Köismäe? Oeh.

Ja kuhu nad väljakule joonistatud tornide kaardi panid? Ukraadena!



Ega ma Stoltingi ja Hattorpe-taguse vahel ka päris kindlalt vahet tee, aga seal hakkab yht-teist juba selguma. Ylejäänud on juba enam-vähem paigas.


Vaata ka:
Tallinna linnamüür
Köismäe torn
Plate torn
Eppingi torn

Kes minevikku ei mäleta?

Jaak Juske imestab oma blogis, et ei mäletanud kõiki 15 Nõukogude liiduvabariiki, pidi yhe isa käest yle kysima.

Tegelikult väga hea kysimus. Kas tulevad kõik jorus silme ette vähimagi pingutuseta? Ometi loeti neid meile iga jumala päev riburada yles, nad kõik olid isegi igal rahatähel - praegu euro peal näiteks ei ole.

Mida me oma minevikust mäletame? Või need, kelle jaoks see isiklik minevik ei ole, oma maa ja rahva minevikust? Kas ongi nii, et kõik, millest napp kakskymmend aastat möödas, tundub kui uni, aga see, millest vanaisagi isiklikke mälestusi ei jutusta, enam-vähem yheaegne keskaja ja Antiik-Kreekaga?

Meil, inimestel, on halb ajalooline kujutlusvõime. Me ei suuda korralikult tajuda aegu, kus meid ei ole. Neil, kelle jaoks möödunud aastatuhanded elavalt silme ette kerkivad, on mingi tajuhäire; tavaline see igatahes pole. Ylejäänute jaoks võisid aga yrginimesed ja dinosaurused vabalt yhel ajal tegutseda.

Kes mäletab, kui vana on maakera? Aga universum?

Mina, muuseas, sain kõik 15 yles loetud. Ainult Moldaaviaga pidin pingutama. Imelik, olen seal ju isegi käinud.