Istun konverentsil, kus väike ryhm inimesi seletab suuremele ryhmale, et nood on liikumise liidrid ja ei peaks raiskama aega ega energiat niisugusele mõttetule tehnilisele pisiasjale nagu raha, mil pealegi pole midagi pistmist võimuga. Nii et liidrid peaks tegelema tõsiste asjadega ja jätma mitteliidrite hooleks otsustamise, kellele, kui palju ja milliste reeglite alusel raha antakse.
Olen vana aja inimene: kyyniline, pessimistlik ja uskmatu.
Kummaline kyll, aga järsku on kuidagi paljuvõitu neid ministreid, kes soovitavad, et rahvas söögu heinu ja pidagu lõuad. Kas see on mingi nakkus või pole mina lihtsalt varem märganud?
Andrus Ansip: noh, näiteks ACTA-protestide järgne "vabandus" ja solvunud turtsatus "kui te minust väsinud olete, ma lähen siis minema ja kyll te kahetsete! mina ei eksi kunagi!" Vanemuise saalis. Eks neid sõnavõtte ole teisigi.
Jaak Aaviksoo vastuseks meeleheitel õpetajale: "Mina ei tahaks kellelegi ette kirjutada, kuhu ta minema peaks. Eesti on vaba riik, vabadus minna ja valida elupaik, samuti tulla tagasi ja olla Eesti kodanik, on suur väärtus." Ehk siis mine minema, kui ei meeldi.
Hanno Pevkur: "Õpetajate palga osas on haridus-ja teadusminister Jaak Aaviksoo selge sõnumi öelnud. Hetkel ei näe, et minu igapäevaelu streik kuidagi oluliselt mõjutaks."
Jyrgen Ligi: streik on yhe ameti antisolidaarsusavaldus ylejäänud yhiskonna suhtes ja ametiyhingud ajavad väga egoistlikku asja.
Helir-Valdor Seeder: viimatises "Pealtnägijas" näidatud suurepärane esinemine Riigikogu saalis kõlas ysna samal toonil.
Võimalik muidugi, et mul on mõni sest ylbikute seltskonnast ka kahe silma vahele jäänud. Ega ma iga nende liigutust ei jälgi. Aga sellestki on juba selge, et kysimus ei ole yhes või kahes sotsiopaadis, niisugune on kogu me riigijuhtimise kultuur.
Mõnes mõttes on hämmastavgi, kuivõrd kenasti peab paika tõdemus, et kultuuri piirid ei pea, sealhulgas valitsemiskultuuri. Eestis valitseb praegu samasugune stagnatsioon kui Venemaal: võimul on inimesed, kes on veendunud, et nad võivad omavahel kyll aeg-ajalt toole vahetada, kuid ega nad sellepärast veel kuhugi lähe. Aga võimul on nad enda arvates sellepärast, et peavadki olema, niisugune on nende õiglane saatus ja nõnda see jääb, igavesest ajast igavesti. Aamen.
***
Teisalt ei tule poliitikud kunagi väljastpoolt yhiskonda, nad on oma valijate peegelpilt. Vahel kyll natuke kiivas, kuid vähemalt omaenese elektoraadi nägu on nad ikka. Sestap leidub ka vähemaid vendi, kes soliste taustal koorina saadavad.
Martti Aavik: "...streik on väga tugev märk mingi ameti esindajate antisolidaarsusest ülejäänud ühiskonna suhtes."
Leidub muidki hampelmanne, kes on valmis iga teemaga seoses ajalehte trygima. Aga ma tõesti ei taha neid siin loetleda.
***
Huvitaval kombel on ka Tartu Ylikooli eetikakeskuse juhataja paunas ministrikepike. Ses mõttes on kena näha, et Eesti teeb jälle midagi teistmoodi kui muu Euroopa: enamasti on ylikoolide eetikakeskustes Euroopas pigem vasakpoolsed, kes rõhutavad empaatiat ja sotsiaalset dialoogi, mitte vaikiva kuulekuse põhiseid väärtusi. Nagu väike tykike Teeparteid oleks postiga Eestisse saadetud. Mis seal ikka, edukat karjääri!
Posts
All Comments
