Filosoofilised kirjad: Millised keelenormid peaks valima Vikipeedia?

Kirjutasin yhele tuntud keeleinimesele kirja. Meil tekkis imepisike kirjavahetus, kui mina kysisin tema arvamust yhes keelekysimuses ja tema tahtis ka minu oma kuulda. Paraku venis mu vastus ysna pikaks ortograafiafilosoofiliseks heietuseks, nii et mõtlesin panna selle siia, ilmarahvale naeruks. Mulle tundub, et siin polegi huvitav just see konkreetne kysimus, vaid mõned selle yle mõtisklemise kaudu avanevad yldisemad kaalutlused. Aga muidugi võib ka olla, et see kõik tundub huvitav vaid mu enda jaoks. No olgu siis peale. Siit leian ma jutu vähemalt teinekord guugeldades yles.

Selguse huvides enne segast juttu: yldisemalt yteldes on kõneaineks, kas entsyklopeediat (või konkreetselt Vikipeediat) kirjutades peaks talitama ametliku keele või tavakeele jaoks kehtestatud normide kohaselt. Mõnes punktis tuleb meil ju teatavasti see valik teha.

***

Entsyklopeediat tehes peab arvestama, et inimesed juhinduvad sellest oma keelekasutuses. Tavakeel on aga keele põhiosa, ametikeel on vaid yks allkeelte kobar ning seejuures ysna resistentne. Ametikeele mõju tavakeelele on minu isiklikku kogemust mööda (nii ajakirjaniku ja keeletoimetaja kui ka ametnikuna) suurem probleem kui tavakeele mõju ametikeelele (jättes kõrvale madalkeelsuse, mis on pigem allkeelte omavahelise suhtluse kysimus ja millesse entsyklopeedia niikuinii ei puutu; kyll võib selle hea tahtmise korral näha ajalehtedes leviva madalkeelsuse mõju). Seega oleks parem kasutada tavakeele normi ja jätta ametikeel enese hooleks; ei umbrohi koole.

Pealegi peaksin ma entsyklopeediateksti pigem tavatekstide kui ametitekstide hulka kuuluvaks, niisamuti nagu ajalehed on pigem tavatekstid, ehkki ka nende tootmine on teatud määral formaliseeritud; võrguentsyklopeedias on taolist formaalsust isegi vähem (kuigi, jah, keelekorralduslikus või ortograafilises mõttes võib siin vastu vaielda, kui mõelda, mitu keeletoimetajat Eesti leheveebide peale kokku saab - oletan, et alla kymne ja võib-olla alla viie). Entsyklopeedia, nii nagu ka ajaleht, on mõeldud kõigile. Seda peavad saama lugeda kõik, kes tänavalt tuppa astuvad (või, noh, kas just kõik, aga nende lugemise oskus on meie kultuuris eeldatavasti peaaegu kõigil; näiteks seaduste puhul seda tegelikult ju ei eeldata, eeldus on pigem retooriline). Entsyklopeedia ei esinda - või vähemasti ei tohiks esindada - kedagi, ta on kõigilt kõigile ning Vikipeedia puhul ka kõigi kaudu, umbes nagu Ameerika rahvavalitsus. Ses suhtes synnib ta pigem avaliku kui ametkondliku, isegi yleyldise ligipääsetavuse korral olemuselt suletud tekstimudeli alusel; mitte pyyne, vaid platsi peal, peenema nimega yteldes agoraal.

Siin on muidugi omad agad. Meil Vikipeedias on ysna palju vaieldud selle yle, kui problemaatiline just on sedalaadi väljendite nagu "Tartu ylikool" ja "Tartu Ylikool" kasutamine. Vahel aitab läbiv suurtäht tõepoolest mitmetimõistetavust vältida ning kui me juba yhes valdkonnas seda pruugime, oleks loogiline jätkata samamoodi kõikjal - Tartu Ylikoolist Albu Lasteaed-Algkoolini. Teatud mõttes tunduks siis loogiline ka Minnesota Algkool; võimalik, et see on muidugi vikipedismi eripära ning inimesed, kes suure osa ajast tegelevad tõlkimisega, ei taju nii suurt vahet emakeelsete ja tõlkenimede vahel. Pealegi on meil ju mõnigi tõlkenimi juba suurtäheliselt kasutusel: Yhinenud Rahvaste Organisatsioon, Rahvusvaheline Valuutafond, Ameerika Ühendriigid... Miks peaks siis järgmised organisatsioonid, fondid ja riigid pisikesed olema? Piiride aluseks võiks olla põhimõtted, muidu ei pysi need kellelegi meeles.

Kõrvalt tuletati mulle meelde, et yks võimalik argument on veel: mõnedki tõmbavad piiri tavakeelepruugi ja ametliku keelekasutuse vahele eelkõige tõemäära järgi tekstis. Ajalehest ei oota keegi, et seal tõde sees oleks, see on ikka kellegi tõlgendus või arvamus. Aga entsyklopeedia peab vastama tõele - nii mõttes kui ka sõnas. Nojaa. Sellest loogikast saan ma aru kyll, ehkki mul endal on seda raske omaks võtta, sest nii aastaid filosoofiat tudeerinu  kui ka entsyklopeedilise vorstivabriku liinitöölisena olen tõe olemasolu suhtes ysna kahtleval positsioonil, vahest peaaegu agnostilisel. Ent, jah, ka nõnda saab mõtelda ning neid otsuseid tehes peaks arvestama teistmoodigi mõtlemisega kui endal peas on. Inimeste mõtted ja kujutlused on vahel sama olulised faktid kui metsas kukkuv puu.

Mõneti võiks ju mõelda, et annaks siis tõesti algul ametliku nimekuju ning kasutaks pärast tekstis tavakeelset. Aga mul on kuri kahtlus, et nii tekiks veel rohkem segadust kui siiani. Inimesed ei ole sedalaadi finesside lahtimõtestamisel yldiselt väga tugevad ning kuna Vikipeedia kirjutajad ei ole teps mitte targemad kui selle lugejad, läheks kõik ka kaastöölistel endil kiiresti sassi. See võib muidugi olla pelgalt mu isikliku misantroopia väljendus, mõni optimistlikum hing usuks mõistuse loodud korda ning valgustuse jõudu.

Nii et lõpuks on see algustäht ikka mitme otsaga asi, nagu enamik ortograafiakysimusi. Kuskil tuleb lihtsalt leida eri kaalutluste vaheline tasakaalupunkt ja teha mingi otsus, muidu võib aia peale kõõluma jäädagi nagu Humpty Dumpty. Ainult et, jah, milline...

Vikipeedia ja Euroopa Liidu andmekaitsedirektiiv

Mult kysiti täna, millised on minu kui vikipedisti seisukohad Vivianne Redingi vahva algatuse suhtes. Kuna mul on sada tuhat muud asja teha, kirjutasin lyhikese kolmepunktise kokkuvõtte. Minu poolest võib seda tsiteerida ja tiražeerida, palju syda lustib.

Esiteks vajab unustusõigus väga hoolikalt kaalutud sõnastust, et see ei häiriks Vikipeedia normaalset tööd viisidel, millele seadusandjad algselt mõelnudki pole. Vaevalt on Euroopa Komisjonis inimesi, kes absoluutselt mitte kunagi Vikipeediat ei kasuta - ja vaevalt on seal kuigi palju neid, kes kuigi hästi aru saavad, kuidas see moos kommi sisse saab.

Teiseks tasuks kaaluda ajakirjandusele mõneti sarnaste erandite kehtestamist ka teatmeteostele. Nendegi puhul on andmete kogumiseks ja edastamiseks oluline avalik huvi, mis aga praeguste seadustega ei ole kuidagi kaitstud.

Kolmandaks peaks arvestama olulist avalikku teenust pakkuvate sekundaarsete andmetöötlejate eripäradega - näiteks igakordsest isikuandmete töötlemisest teavitamise ja andmekaitse eest vastutava isiku määramise yle arutledes ei ole EL-i asjaosalised ilmselgelt mõelnud, mida peaks sellistele nõuetele vastamiseks tegema Vikipeedia eri keeleversioonidega töötavad kogukonnad - kes pole isegi juriidilised isikud mitte, lihtsalt kamp yhisel rahvavalgustuslikul eesmärgil tegutsevaid eraisikuid -, et asi ei läheks absurdiks, kuna seadusandja on oma mõtetes keskendunud yksnes ettevõtjatele ja riigiasutustele, unustades kolmanda sektori ja kodanikualgatuste olemasolu sootuks.

***

Muide, meie andmekaitsereegleid on yldse kirjutanud inimesed, kes ei suuda oma sõnadest loogilisi järeldusi teha. Näiteks on praegu kehtiva isikuandmete kaitse seaduse (§ 18) järgi põhimõtteliselt võimalik väita, et ajalehtede veebikylgedele, kus on avaldatud isikuandmed - näiteks foto ja synnikuupäev synnipäevaõnnitluses või nekroloogis -, tuleks keelata ligipääs riikidest, mis ei ole piisava andmekaitse tasemega riikide ysna lyhikeses loetelus. (EL-i väliste lubatud riikide suhteliselt segane loend on siin. Vt ka andmekaitse inspektsiooni vastavat juhendit; ettevaatust, lingi taga on .docx-fail.)

Väike kodune ylesanne AKI töötajatele: millistes riikides peaks seaduse kohaselt lubama ja millistesse keelama ligipääsu näiteks eestikeelse Vikipeedia artiklile "Ita Ever" ning kuidas peaks see tehniliselt toimuma, kui iga pisiriigi veidruste alusel ligipääsu muutmist ei ole programmi tehnilisse lahendusse kirjutatud? Andmete töötlejad ja avaldajad ehk eestikeelsed vikipedistid ei ole ju Wikimedia Foundationiga, mis kuskil Ameerikas Mediawiki tarkvara arendab, mitte kuidagi seotud.

Veel kord tasuta ajakirjandusest

Halliki Harro arvamusavaldus ajendas mõndki inimest omakorda ajakirjanduse hämardumisest (kas see võiks saksa keeles olla Zeitungerdämmerung?) arvama. Sealhulgas arvatakse vahel ysna pahasti tavatarbijas kasvatatud ootusest, et uudis olgu tasuta ja reklaam ärgu karaku ninna. Kirjutasin yhele FB-lehele pikema kommentaari ja riputan selle nyyd siia.


"Tasuta" sisu jagamine on keeruline kysimus. Selge see, et lehetegemist peab kuidagi rahastama, kui seda just päris MTY-dele ei jäeta. Kysimus on selles, et rahastamiseks on mitmesuguseid mudeleid. Kaks näidet ka.

Esiteks: tasuta entsyklopeedia paistab praeguseks olevat ysna kenasti tõestanud, et see ongi uus universaalentsyklopeedia mudel, mitte unistus kommunismist. (Muide, infokommunism on ainus kommunism, mis toimida saab: info jagamisel ei jää keegi sellest ilma.) Tegelikult ei ole tasuta entsyklopeedia muidugi tasuta, seda rahastatakse paljude inimeste väikestest annetustest (keskmiselt 5-10 USD).

Teiseks: ma ei taha osta kuupiletit yhte väljaandesse, ma ei taha osta päevapiletit, ma ei taha osta "lehenumbrit" veebis. Ma näen yht analyysi, teaser on huvitav, autor usaldusväärne, ma tahan osta yhe loo. Yldjuhul ei ole lehelugu minu jaoks eriti suur väärtus, pigem võtab see mu aega, konkureerides paljude muude võimalustega (töö, film, raamat, muu meedia). Seega ei tohi hind olla mõttetult kõrge ja maksmine peab olema mugav: ma näen sööta ja saan konksu kohe alla neelata (mitte ei pea lunima tykk aega, et mulle antaks luba raha maksta). Piiratud platvormid ei tule ka kasuks (pistke oma iPad...).

Kas ja kuidas kumbagi neist mudelitest ajakirjanduses rakendatakse, on iseasi. Palju teisi võimalusi on ka. Aga nii, nagu praegu enamik Eesti lehti oma suletud osadega talitab, nad minu käest kyll raha kätte ei saa.


P.S. Lehelugusid pealkirjast alates täielikult salastada on suurepärane mõte. Miks peaks keegi ostma kaupa, millest ta ei tea, mis see on? Nojah, ega ma Anttila kataloogist rõivaid ka ei telli, niipaljukest on isegi sellisel ärimudelil lootust.

MUIS, Kõks ja juriidiline kirjaoskus

Avastasin hämmastusega, et Vikipeedia artiklis Endel Kõksist on pilt tema autoportreest. Euroopa Liidus tohib vabalt kasutada vaid vähemalt 70 aasta eest surnud kunstnike teoseid, Kõks suri aga alles 1983: yhest kyljest suhteliselt hilja, teisalt justkui varavõitu, et mõelda vaba kultuuri liikumisele ja vabakasutuslitsentsidele. Kas Kõks oli tõesti nii teadlik, et enne surma oma teoste kasutuse vabaks lasi?

Selgub, et Vikipeedia kasutaja nimega Muuda on võtnud selle museaalide andmebaasist MUIS. 

MUIS tõepoolest ytleb, et pildid on avaldatud Creative Commonsi üldise vabakasutuslitsentsi CC0 1.0 alusel, seega oleks kõik justkui okei. CC0 1.0 ehk pikema nimega "CC0 1.0 Universal" ytleb ju otsesõnu, et autoriõiguste omanik loobub kõigist õigustest ning annab teose kasutuse kõigile igaks otstarbeks täielikult vabaks. (Vt lyhiversiooni ja täispikka teksti, kumbki pole tegelikult eriti pikk ega keeruline.)

AGA.

Maali lehel MUISis kirjutatakse: "Museaali digitaalse kujutise kasutamisel palun viidata muuseumi kogule: Kõks, Endel. Autoportree. 1939. Õli, lõuend. 99x89,5, TKM TR 12529 M 2974, Tartu Kunstimuuseum, http://muis.ee/museaalview/259902 ". See on esimene piirang. Tahetakse ysna pikka ja yksikasjalikku viiteteksti.

MUISi autoriõiguste leht on veel huvitavam: http://muis.ee/help/Autorioigused;jsessionid=BCCCF526ECAA145B6EF35966A12A93E8

Seal nimelt kirjutatakse: "Museaalide digitaalseid kujutisi ja metaandmeid võib kasutada avaandmete (www.opendata.ee) põhimõtetel. Andmed tehakse üldsusele kättesaadavaks järgneva litsentsi alusel: The Creative Commons Universal Public Domain Dedication (CC0 1.0) (http://www.creativecommons.ee/). Museaalide digitaalseid kujutised ja metaandmeid kasutatakse Europeana (www.eauropeana.eu) andmebaasis.

Museaalide digitaalseid kujutisi ei või kasutada ärilistel eesmärkidel suveniiride jms meenete tootmiseks, v.a juhul, kui selle jaoks on loa andnud digitaalse kujutise autoriõigusi omav muuseum. Juhul, kui digitaalsel kujutisel on kujutatud asi, mis on autoriõigusega kaitstav teos, siis tuleb küsida kasutamiseks luba teose autoriõiguse omajalt (v.a vaba kasutuse juhtumid). 

Museaali digitaalse kujutise kasutamisel palun viidata muuseumi kogule (nt Rehepeksumasin Sampo, Eesti Põllumajandusmuuseum, www.muis.ee)."

Seega, ehkki nõutakse lyhemat viidet, keelatakse yhtlasi äriline kasutus. (Või vähemalt osa sellest; sõltub tõlgendusest, kas pidada "jms meenete tootmist" ärikasutuskeelu piiritlemiseks või pelgalt yheks võimalikuks näiteks.) Samuti viidatakse digikujutise autoriõigusele, ehkki ei ole tingimata enesestmõistetav, et pelgalt objekti kopeerimisega muutmata või täiendamata kujul tekib yldse autoriõigus. (Ma ytleksin, et pigem jah, ning Eesti AÕS nyanssidesse ei lasku, ent mõnel pool maailmas - nt yhes Smithsoni instituudi juhtumis - on peetud oluliseks mingigi lisaväärtuse loomist, nt eriti kõrgekvaliteedilise kujutise loomise, digitaalse puhastuse või töötluse, konteksti lisamise vms teel. Pisike pildike MUISis midagi sellist ei tee, kogu lisaväärtus seisneb kujutise digitaalses vormis, mis on saadud mehhaanilise kopeerimisega.)

Pealegi puudutab see kõik yksnes fotot: "kui ... on kujutatud ... autoriõigusega kaitstav teos, siis tuleb kysida kasutamiseks luba teose autoriõiguse omajalt". MUISis puuduvad andmed selle kohta, kas või kuidas lubab konkreetse teose autoriõiguste omanik seda kasutada. Kas isegi MUISis levitamine selles suhtes legaalne on? Võimalik, et see on otsesõnu lubatud muuseumiseaduses, ent AÕS par. 20 annab loa vaid digitaliseerida ja reprodutseerida, samuti "kasutada motiveeritud mahus näituse ja kogu tutvustamise eesmärgil" - no ytleme, et MUIS tutvustab kogu (ja ei kysi, kas kogu tutvustamine peaks olema osaline või saab "tutvustamine" olla ka täielik, nagu MUISis näib olevat eesmärgiks seatud).

Igatahes pole mingit alust uskuda, et MUISis vabaks antud fotot võiks ka tegelikult vabalt kasutada, kui puuduvad andmed fotol kujutatud teose õiguste kohta.

Niisiis, MUISi asjus on siin kaks probleemi.

Esiteks tundub, et MUISi tegijad ei saa aru, mida tähendab vabakasutuslitsents. Nad kirjutavad oma kodulehele litsentsi lyhendi ja siis veel pika jutu sellest, mida see litsents nende kujutluses tegema peaks, on sel kujutelmal siis tegeliku litsentsiga mingi kokkupuude või ei. 

Teiseks tekitab segadust tõik, et MUISis on pikk jutt foto autoriõigusest, ent ei juhita piisavalt tähelepanu algse teose iseseisvale autoriõigusele, mida muuseum yldjuhul kuidagi mõjutada ei saa. (Jah, ka teose autoriõigused võivad olla otseselt muuseumile yle antud, ent selle kohta muuseumid MUISis andmeid ei avalda). Ilmselt on probleem sellessamas kehvas juriidilises (autoriõiguslikus) kirjaoskuses, mis ei lase MUISi tegijail ei olukorda selgelt mõista ega ka teistele selgitada.

Aga meie peaks hakkama MUISist võetud pilte Vikipeedias ykshaaval yle vaatama ja kustutama. Nukker lugu.


P.S. Takkajärele jäi silm veel kord pidama MUISi autõriõiguste lehel. Seal kirjutatakse: "Autoriõigusega kaitstavate teoste digitaalsed kujutised on MuIS-is üldsusele kättesaadavad AutÕS § 20 lg 1 p 4 alusel."

Mida viidatud paragrahv ja lõige ytleb? "(Autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta on avalikul arhiivil, muuseumil või raamatukogul õigus oma kogusse kuuluvat teost reprodutseerida, selleks et:) 4)digiteerida kogu säilitamise eesmärgil". Kas MUISi eesmärk on muuseumite kogusid säilitada? Kuidas säilitavad museaale MUISi riputatud pisikesed, kesise kvaliteediga ja vahel suisa vesimärgistatud fotokribulad? Kui tuginetaks lõikele 3, mis lubab kogu tutvustada, saaks ma veel aru. Aga vähegi korralikke fotosid ju MUISi ei panda, neil istuvad muuseumid otsas kui perekonna kallisvaral.

Ma tahaks tõesti teada, kes konkreetselt otsustas, et MUISist leitav autoriõiguse käsitlus on juriidiliselt korrektne ja kooskõlas terve mõistusega.

Näita oma toitu Vikipeedias!

Pakkumine toidublogijatele, niisama söögihuvilistele ja söögikohtadele: olge head, tehke Eesti toidust pilte ja laadige need Vikipeediasse yles. Just kõige tavalisematest Eesti toitudest ja toiduainetest. Tegelikult on suisa piinlik, kui vähe meil neist siiani fotosid on.

Jah, suurem osa Eestis populaarseid või traditsioonilisi toite on tulnud välismaalt. Aga tihtipeale me teeme neid ikkagi isemoodi. Sellepärast oleks ka hea, kui saaksime inimestele näidata toidu valmistamist. Kuidas täpselt tehakse ikkagi hapukapsast? Kuidas hakitakse, kus hapendatakse, kuidas ja mille kõrvale serveeritakse? Milline näeb välja mulgipuder? Seapraad? Mannavaht? Kuidas praetakse, keedetakse, vahustatakse, hautatakse? Kui peeneks hakitakse, kuidas segatakse, kuidas syyakse? See kõik ei ole sugugi enesestmõistetav.

Tegin kiiruga pisikese nimekirja toitudest, mille kohta meil minu arvates fotosid vaja oleks. Paljudest pole muidugi veel artiklitki, aga selle kirjutamises ei tohiks ka midagi keerulist olla. No kuulge, keedukartuli ja hapupiima kohta oskab ju ometi igayks ytelda, mis need on ja kust tulevad. Kui paljusid inimesi te teate, kes kunagi ei söö?

Nimekiri on siin: http://et.wikipedia.org/wiki/Kasutaja:Oop/Eesti_k%C3%B6%C3%B6k Olge hääd ja aidake.


P.S. Veel yks pisike märkus, lihtsalt igaks juhuks: me ei tohi kasutada Vikipeedias pilte, kus on mõnele firmale kuuluv kujundus või kaubamärk, ilma kirjaliku loata. Pilti Salvesti hapukapsapurgist vabalt pruukida ei saa. Aga kui hapukapsad purgist välja kallata, siis neile autoriõigus ei kehti.

Muidugi võib kysida ka kirjaliku loa. Kõige mugavam on e-kiri, mille saab saata asjakohasele aadressile arvelevõtmiseks. Kui keegi tõesti midagi seesugust teha tahab, olge head, võtke minuga eraviisiliselt yhendust, eks ma siis selgitan, mis kuidas.

Enamusel on komme jääda iga hääletusega pisemaks

Kirjutasin yhe diskussiooni tarbeks pisikese selgituse konsensusliku ning autoritaarse organisatsioonikultuuri võrdluse teemal. Hakkas tunduma, et ehk võiks see jutt veel mõnele huvi pakkuda, sestap kleebin ta siia. Tõlkida siiski ei viitsi.

Just as a short remark (I'm just procrastinating again, can't really afford spending my time on this discussion): if people who could be (and in a voluntary movement therefore should be) moderating the election and engaging all the relevant parties, actually start calling majority "consensus", this really carries the message "don't bother voting if you don't vote my way". After that, wondering "why is not everyone voting?" it is either naive or hypocritic. Consensus-based processes are delicate and difficult, they have to be approached carefully and thoughtfully. Otherwise, they just don't work.

Naturally, people who are impatient and have technocratic or meritocratic tendencies (like myself), tend to understand terms like "engaging" and "consensus" in a different way, as the "soft" approach in organizational culture tends to take time and effort, it does not seem very effecient and, honestly, drains one's nerves every so often. In that sense, yes, it is more efficient to build a good old-fashioned autocracy where people elect a strong leader and after that follow his orders. The problem is that in a long run, "soft" communities are actually more efficient, as they don't marginalize dissenters, therefore they can use multiple opinions in building their strategies and apply different approaches in the implementation. But if it is hard to recognize that, it is much harder to adjust your own thinking to a new culture, even as the old one is prevalent in your everyday life outside that particular community.

It is always easier to say "6 of 10 have voted, others are not important, let's move on". There is just a chance that you'll end up with six instead of ten. And sooner or later, you're gonna say "4 out of 6 have voted...".

Eesti kõige naljakam pank

Hiljuti oli mul õnn ja au käia Eesti kõige naljakamas pangas.

Nad polnud seal eriti harjunud mõttega, et keegi tahab nende juures kontot avada. Miks? Kes? Kust ta tuli? Kuidas ta meist teada sai? See-eest oli teenindusel muidugi eksklusiivsuse mekk man. Olin päeva esimese tunni jooksul ainus klient ning ei jäänud muljet, nagu neil ka hiljem oma järjekorraautomaati tegelikult tarvis läheks.

Misasi on MTY, ei paista suurem osa Eesti panku kuigi hästi teadvat. Ei teadnud nemadki. Mul on kuri kahtlus, et ärirahva arust on "MTY" lihtsalt indiaanikeelne nimi viletsa firma jaoks, nii nagu kehva kytti tähistab sõna "taimetoitlane".

Et inimestel on ähmane ettekujutus Wikipediast, sellega ma päriselt harjunud pole. Olgem ausad, kui Wikipedia oleks pank, siis oleks see maailma suurim. Enamik inimesi usaldaks oma raha Wikipedia kätte märksa meelsamini kui pankadele. Või, mis seal salata, ka maksuametile. Riigi puhul ei või iial teada, mis ta su rahaga teeb, Wikipedia puhul on tulemus igayhel silme ees.

Samas olen siiani tulemusega rahul, nii et olgu siis peale. Mida veidram pank, seda suuremad on nimelt tähtajaliste hoiuste intressid - see on Euroopa Liidu direktiiviga kehtestatud veidrustasu. Kui peaks vastama tõele, et nad Vene raha pesevad, võib arvata, et nad on igasuguste jamade vältimisel eriti hoolikad. (Mitte nagu Swedbank, millega mul on samuti viimastel päevadel olnud õnnetus asju ajada. Muuseas, neil on tänini alles faksid, võtke lapsed kaasa ja minge vaatama.) Kui ma peaksin selle eest raha maksma, et pank Wikipediat teaks, võib minu poolest ära jätta.

Aadressi ja nime ma ei ytle, muidu oleks see reklaam. Aga vihjan, et panga peakontor on kodumaa saatkonnaga yhest uksest ja kõrvalukse taga on strateegiliselt paigutatud kasiino. Nimi nagunii muutub varsti, sest kuuldavasti ostis Eesti kontori ära yks Ukraina kolhoos. See on tore, ukrainlastega on ka eesti Wikipedial lähemal ajal koostööd ette näha. Palume siis teha meile soolapekiylekande.

Raha ei ole võim

Istun konverentsil, kus väike ryhm inimesi seletab suuremele ryhmale, et nood on liikumise liidrid ja ei peaks raiskama aega ega energiat niisugusele mõttetule tehnilisele pisiasjale nagu raha, mil pealegi pole midagi pistmist võimuga. Nii et liidrid peaks tegelema tõsiste asjadega ja jätma mitteliidrite hooleks otsustamise, kellele, kui palju ja milliste reeglite alusel raha antakse.

Olen vana aja inimene: kyyniline, pessimistlik ja uskmatu.

Tulge täna Wikipedia sünnipäevapeole!

Toimub kell 18.00 Tartu Lutsu-nimelises linna raamatukogus Kompanii uulitsas. Huvitavat juttu räägivad poppide rastalokkidega Eesti noorim doktor Margus Niitsoo ja Karl Kruusamäe. Pärast pakume soolast ja magusat kringlit, kohvi ja teed.

Reklaamin kyll hilja, aga parem kui yldse mitte. Tulge pittu!

Põhimõtteliselt sai mõte alguse sellest, kui millalgi augustis (vist?) andsin Tallinna Televisioonile intervjuu rahvusvahelise Wikipedia 10. synnipäeva puhul ja reporter kysis, kas torti ka antakse. Lubasin, et millalgi saab - paraku olen nyyd oma tegemistega Tartus, nii et TTV ilmselt ei tule.

Paar täpsustust ka. Eestikeelne Vikipeedia saab 10-aastaseks alles 2012. aastal, tänavu sai 9. Ja erinevalt sellest, kuidas Õhtuleht Kruusamäe Ivo hommikul Terevisioonile antud segasevõitu intervjuud refereeris, ei ole "Eesti rekord" mitte 7000 artiklit, vaid 267 739 muudatust (10. oktoobri seisuga TLY filosoofiaõppejõud Andres Luure, keda naljaga pooleks ka eesti Vikipeedia "peatoimetajaks" on kutsutud). Kes konkreetselt kõige rohkem artikleid teinud on, ei oskagi ytelda.

Ajaloo häbi

1920. aastal sõlmisid poolakad Riias Nõukogude Venemaaga rahulepingu, milles jagasid omavahel ära umbes aasta aega tegutsenud Valgevene Rahvavabariigi. Valgevene eksiilvalitsus Kaunases karjus hääle kähedaks, aga teda ei kuulanud keegi.

Pärast Teist ilmasõda lasid norrakad endistel Saksa armee sõduritel miinivälju puhastada. Kui plats puhas, käsutati sakslased sealt risti-põiki yle jooksma. Kokku läks neid sedaviisi kaotsi paar-kolmsada - suure sõjaga võrreldes mitte just eriti suur arv.

Muuseas kasutasid norrakad samasugust kavalat nippi kui ameeriklased ja inglasedki: et sõjavange ei peaks kohtlema Genfi konventsiooni nõuete järgi, nimetati neid mitte sõjavangideks, vaid desarmeeritud vastase võitlejateks. Juriidiliselt on kõik korrektne ja ei pea nii palju syya andma. Ameeriklased laenasid põhjenduse omakorda sakslastelt, kes pärast Poola annekteerimist 1939. aastal leidsid, et sõjavang peaks pärinema mingist riigist, ent Poola riiki ju enam pole. Loogika on raudne.

Needsamad ameeriklased tegid 1968. aastal näo, et Tšehhoslovakkias ei juhtu midagi huvitavat. Käed oli Vietnamis tööd täis ning relvastuse piiramise leping vajas hädasti venelaste allkirja. Nii lõppeski Praha kevad.

Iga rahva ajalugu on sedalaadi juhtumeid täis. Ma ei oska ytelda, võib-olla pole neid mustlastel või sölkupitel, aga võib-olla on need lihtsalt kirja panemata jäänud. Ega keegi neist eriti rääkima kipu.

Selge see, et 1919. aastal interneeritud Vene Loodearmee valgekaartlased ei olnud Eesti iseseisvusest eriliselt vaimustatud. Seepärast eestlased nende edasitungi Piiteri peale ka nii innukalt ei toetanud, nagu lääneriigid lootsid. Kui kommunistide valitsus oleks kukutatud, olnuks eestlastel ysna kama, kas Lääs upitab uuesti võimule tsaari või Kerenski, Venemaa territoriaalsest terviklikkusest oleksid mõlemad peagi rääkima hakanud. Syya oli endalgi vähe, tõved levisid ka, nii et tingimused laagrites ei olnud midagi erilist. Surid, siis surid, bolševike käes läinuks märksa hullemini. Samas, ega meil millegagi uhkustada ka pole.

Loomulikult oli Eesti valitsus Vabadussõjas sundseisus: mehed lihtsalt ei läinud sõtta, kui neile maad ei lubatud. "Oma" riik on tore, aga miks pean mina härraste eest naha turule tooma? Isiklik maatykk on midagi selget ja konkreetset, selle eest võib võidelda kyll. Kuskilt seda juurde ei kasvanud ja Läti ka vabatahtlikult ära ei andnud, tuli baltisakslaste käest võtta. Seitsesada aastat orjaööd, teadagi. Mis saab rahvast, kelle elatusallikas ära võetakse? Midagi ei saa. Umsiedlung pani baltisakslaste ajaloole lihtsalt punkti, lõpulause kirjutas Eesti Vabariik. Kui sakslased laevadele läksid, räuskasid eestlased lehtedes, kui tore on, et Eestis õhk puhtaks sai. Loodus tyhja kohta ei salli, samal ajal tulid nõukogude sõdurid idast asemele.

Ei toimetanud Klooga koonduslaagris ega Tartu näituseväljakul yksipäini sakslased, kui väga me seda ka uskuda ei tahaks. Eestlasi jagus nii Saksa vangivalvuriteks kui Vene julgeolekumeesteks. Kõiges ei ole syydi võõrad.

Eestlaste ajaloos on kyllalt hetki, millest me rääkida ei soovi. Iseenesest pole selles midagi ebatavalist, kõigil jagub neid. Aga kui me neid enda rahvuslikku alateadvusse ei suru, vaid julgeme öelda, et jah, oli sellised asjad, mille yle tänapäeval järele mõeldes on piinlik ja paha, siis on väike lootus, et me neid ehk uuesti ei tee. Ja kui me ei tao vastu rinda karjudes, et kõik rahvad on sigadusi teinud, ainult meie yksi mitte kunagi, sest kõik eestlased on synnist saati vagad ja õiglased - võib-olla saame siis aru ka sellest, et mitte iga venelane ei vastuta Nõukogude okupatsiooni eest ja iga sakslane Maarjamaa ristisõja eest.


***

Mulle isiklikult tundub, et suurte ja ylevate hetkede kõrval peaks me ajalugu kajastama ka muud. Mind puudutab see väga otseselt, kuna teatmeteoste asi on rääkida kõigest võrdväärselt, põhjamata ja ylistamata, mitte kinnistada rahvuslikke myyte. Loomulikult tuleb neistki kirjutada, kuid ei maksa unustada mainimata, et need on myydid. Entsyklopeedia ei tohiks fakte maha vaikida ka siis, kui yhiskond ise ei suuda veel neist kõnelda. Kysimus on, kuidas sellega alustada.

Objektiivsus, subjektiivsus ja keel

Aeg-ajalt satun ma täiesti ootamatutes kohtades filosoofilistele mõttekäikudele. Viktor Pelevini "Libalooma Pühast Raamatust" leidsin täna näiteks huvitava Berkeley-käsitluse ning isegi tema kurikuulsa tõrvavee retsepti, Vikipeedias artiklite vormistuse ja yhe spetsiifilise loendityybi järjestuspõhimõtete teemal diskuteerides aga komistasin subjektiivsuse ja objektiivsuse otsa.

Subjektiivne on kõik, mille reeglid on määranud subjekt. Vikipeedia puhul võib näiteks tuua artiklite nimed, sisu, liigendus, kategooriad ja Vikipeedia enda nime. Huvitav on siin see, et hulk subjekte leidis neis asjus kompromissi: ylejäänud subjektid võivad sellega nõustuda või mitte, aga kui nad omal ajal otsustusprotsessis sõna ei võtnud, pole neil väga palju kobiseda, kuni uusi osalejaid ei kogune nii palju, et on põhjust senist konsensust uuesti arutada.

Ka intrasubjektiivne, konsensuslik kokkulepe on subjektiivne, kuid see on grupiviisiline subjektiivsus ja säherdusena teatud mõttes laiema moraalse legitiimsuse või mandaadiga kui individuaalne subjektiivsus. Ratsionaalsuse seisukohalt selle legitiimsus muidugi ei muutu, ratsionaalsus huvitub yksnes argumentidest, kuid mõnelgi juhul on vaja yhiskondlikku kokkulepet - sotsiaalsed praktikad selleta lihtsalt ei tööta.

Yks niisugune sotsiaalne praktika on keel. Suur osa keelefilosoofiast on kamarajura, halvas mõttes metafyysika, mis on kyll lõbus, kuid ei kirjelda kuigivõrd keelt nii, nagu see tegelikkuses funktsioneerib. Me ei tarvita ju aredaid, selgepiirilisi mõisteid, mis oleksid definitsioonidega yheselt antud ja mis kõlbaksid traditsiooniliseks loogiliseks analyysiks. Meie mõisted on pigem hägusad, ebamäärased, enam-vähem selge on vaid nende kese, nii-ytelda prototyyp - ent yleminek asjast mitteasjaks on sujuv, vaieldav, sõltuv võrdlusmaterjalist ja kontekstist.

Vares on muidugi must kahe jala ja kahe tiivaga lendav olevus, ent ka valge vares on vares. Yhe jalaga vares on vares. Vigase tiiva tõttu maad mööda keksiv vares on vares. Kui sel pole jalgu ega tiibu, lennata pole sel mõtteski ning see on näiteks roheline, ei ole see tõenäoliselt vares. Aga mine hullu tea.

Keel on liiane, suur osa sellest on ratsionaalse analyysi seisukohalt ylearu. Suurema osa ajast, mil me räägime, ei kuula meid keegi. Kui kuulabki, saab tavaliselt valesti aru. Me mõistame yksteist vaid niipalju, et saaksime omavahel praktilist tegevust koordineerida: yldjuhul, laias laastus, rohkete vigadega. Nyansid lähevad alati tõlkes kaduma.

Põhimõtteliselt on keele synnimehhanism väga lihtne. Kui yrginimene Uugu ytles teisele yrginimesele Uudule "Urgh?", too põrnitses teda natuke aega mõistmatul pilgul, kruttis siis sõrme meelekohal ja keeras magama, jäid nad mõlemad nälga ja surid ära. Kui aga Uugu "Urgh?" sai Uudult vastu innuka noogutusega "Urgh!", nad mõlemad haarasid nuiad ning läksid mammutit kyttima, elasid nad veel kaua õnnelikult ning said palju lapsi. Nii me siiamaani suhtlemegi.

Individuaalsel tasandil kordub sisuliselt sama protsess. Biheivioristlikust vaatepunktist sarnaneb selle algus tingrefleksile: kui iga kord kaasneb toiduga häälitsus "Mämm", hakkan ma lõpuks näljasena ka ise "Mämm" ytlema, lootes, et äkki antakse sellega koos syya. Varem ju anti, õpetab meile induktiivne järeldus - loogika seisukohalt äärmiselt kahtlane, kuid vahel siiski ysna praktiline arutlusmehhanism.

Mul pole aimugi, mis neist silme eest möödaujuvatest laikudest ja kõrvukostvaist helidest on "auto", aga kui seda piisavalt sageli mingit sorti helide ja kujunditega koos korratakse, proovin ma lõpuks järele, äkki saan ise ka mõnele "autole" pihta. Samas võin ma seda sõna eluaeg teistmoodi kasutada kui teised, kui keegi mulle nyansse ei selgita ja ka elu ise mind ymber õppima ei sunni.

Nii et kogu keel on subjektiivne. See tähendab aga, et selles saab "eksida" või "vigu" teha vaid samavõrd, kuivõrd saab rikkuda iga selgelt väljendamata, kõigile arusaadavaks oletatud lepingut.

Inimesed ei mõista abstraktsioone kuigi hästi, me kipub neid ikka asjastama ja konkretiseerima. Kui meil on mingisugune kokkulepe, hakkame varem või hiljem kujutlema, et see on midagi iseseisvat, mis ei sõltu minust ja sinust, mida ei olegi enam nii kerge muuta, mida ei saa tyhistada lihtsalt sõnavahetusega "Ah, hunt sellega." - "Nojah." Me arvame, et see on midagi objektiivset ja yldkehtivat, pyyame leiutada sellele metafyysilisi ja olemuslikke põhjendusi. Selliseid näiteid on palju: kes jahub oma rahva ajaloolisest ylesandest, kes ylikooli, raamatukogu, sõjaväe või mis tahes muu puhtyhiskondliku nähtuse ajatust loomusest, kes yldistab oma isiklikke nappe teadmisi yhest konkreetsest keelest ja omaenese mõtlemisest reegliteks, mis kehtiksid kõigi võimalike keelte ja mõtteprotsesside kohta.

Nii see ju tegelikult ei ole. Palju subjektiivset ei muutu kuhjudes objektiivseks. Sõnaloendi objektiivse järjestuseni võib jõuda juhuarvude generaatori abil, kui see kasutab mitte juhuslikkuse arvutuslikke imitatsioonimehhanisme, vaid radioaktiivse protsessi abil toodetud rida. Kõik muud reastamisviisid on subjektiivsed, need sõltuvad inimestest.

Teisalt pole meil sellisest objektiivsusest kuigi palju kasu. Mõistlikum on jääda subjektiivsuse juurde, kuid teha endale selgeks, et see on meie teadlik valik ja enamgi veel: me valime vaid yhe konkreetse subjektiivsuse viisi paljude teiste seast. Loodetavasti on meie eelistus yhel või teisel moel põhjendatud, ent kui ka pole, võiks see ikkagi olla vähemalt teadlik.

Sageli on praktiline teada, mida sa otsustad - või kui keele juurde tagasi tulla, siis ka, mida sa räägid. Sageli on praktiline olla teadvusel.

Truualamlikkus - unustatud voorus

Lappasin täna 1934. aasta ajalehti, otsides artikli "Kontrrevolutsioon" tarbeks viidet yhe kaasvikipedisti poetatud tsitaadi kohta. Tsitaat ise pärineb Konstantin Pätsi kõnest Riigikogu ees 15. märtsil 1934 ja kõlab veidi pikemas variandis nii:

Nüüd seletatakse, et see samm olevat astutud niisugusel ajal, kui riigis on maksnud täiesti harilik olukord, kus käimas harilik agitatsioon ning võtnud maad valimiseelne ärevus, muud midagi. Ma pean ütlema, et kui revolutsiooni tundemärke alles sellest leida, kui kodanikud juba üksteise vastu on astunud võitlusse, siis on see minu arvates väge pealiskaudne revolutsiooniliikumise uurimine. Revolutsioon riigis algab siis, kui hakatakse kindlate tagajärgedega pöörama riigivõimu aluseid ja laostama seda võimu. Revolutsioon on võimu laostamine ja kontrrevolutsioon on võimu ülesehitamine.

("Võimuhaaramine vabadussõjalaste poolt pidi sündima lähemal ajal." Päevaleht nr 75, 17. märts 1934, lk 3; minu paksendus)

Meenutan, et see on seesama Päts, kes osales 1905. aasta revolutsioonis ning põgenes pärast seda enam kui aastaks Soome, kuna oli tagaselja surma mõistetud. Muutuvad ajad, muutuvad ka inimesed, ytles Ovidius.

Kõige yllatavam oli tegelikult lehtedest ilmnev inimeste reaktsioon. Päts ja tema kildkond haaras võimu, kehtestas tsensuuri ja keelustas parteid, lubas sellessamas kõnes riigiaparaadi puhastust (mida ida pool samal ajal korraldas suuremas mastaabis Pätsu kolleeg Jossif Vissarionovitš) - ja kuidas reageerisid inimesed?

Avaldasid lehe esikyljel suuri kuulutusi:

Käesolewaga teatan oma oma lugupeetud ostjaskonnale, et lehtede teated, nagu oleksin mina arreteeritud ühenduses "wabadussõjalaste" arreteerimisega, on ebaõiged, mind kuulati ainult üle ja wabastati kohe, kuna ei leitud minul mingit sidet olewat eelnimetatud organisatsiooniga. Olen poliitiliselt endiselt erapooletul, riigikorda jaatawal seisukohal ning loodan, et minu ostjaskond mind endiselt oma lugupidamisega austab.

Kõige suurema lugupidamisega
koloniaalkaupluse omanik Johannes Tusti,
Suur Karja tän. 17.

Tõrjusid teateid, justkui oleks nad vapside häälekandjale "Võitlus" raha andnud:

Et "WABA MAA" mind ikka weel rahule ei jäta "WÕITLUSE" vekslite pärast, waatamata minu kategooriliselt wastupidisele tõendusele ja asjaolule, et mina "WABA MAA" wastutawa toimetaja juba kohtulikule wastutusele olen wõtnud waleteadete lewitamise pärast, siis teatan awalikult, et olen nõus maksma igaühele
1.000.000 senti
iga minule esitatud "WÕITLUSE" weksli pealt, mis kannab minu allkirja, ehk iga weksli pealt, mille mina olen wälja annud "WÕITLUSELE".

Jüri Kodres

Põletasid kirjasõna:

Narva-Jõesuu seltskond korraldas neljapäeva õhtul vabadussõjalaste laimukirjanduse piduliku põletamise Narva jõel. /---/ ""Võitlus" salapäraselt ja nägematult müüs meie maad ja rahvast läände ja itta. /---/ "Võitlusest" jääb Eestile mustim tulease ja tumedaim mälestus."

Koristasid yleöö valeks osutunud pilte:

Läinud nädalal pandi üles Narva äride vaateakendele suured A. Larka pildid. Pärast kaitseseisukorra väljakuulutamist ja vabadussõjalaste erakonna sulgemist kadusid kõik pildid. Isegi nende äride vaateakendelt, kelle omanikke tuntakse Narvas vabadussõjalaste aktiivsete tegelastena.

(See ja kõik eelnevad 17. märtsi Päevalehe esikyljelt.)

Ajakirjandus ulgus vaimustusest. 16. märtsi Päevalehe juhtkirjas sooviti, et Isake valimised edasi lükkaks:

Meil peavad lähemal ajal ees seisma riigivanema ja riigikogu valimised. Tõuseb küsimus, kas praeguste meeltesegaduste päevil, kus ühelt poolt alanud üldine rahunemine, aga seda ägedam tuluke edasi ähvardab, on üldse otstarbekohane ette võtta neid valimisi ja kas ei ole otse riiklikult tarvilik neid pikemaks ajaks edasi lükata. Juriidilist takistust ei saa selleks olla, kuna uue põhiseaduse järele praegune riigivanem, kes ühtlasi ka peaministri kohusetäitjaks, võib vastavaid samme astuda. Ja mis valimised need oleksidki, mis toimuksid praegustes meeleoludes?

Loogika "mida rahulikum, seda suurem oht" meenutab ida pool samal ajal kultiveeritud teesi, et sotsialismi edenedes ägeneb ka klassivõitlus. Nii või teisiti tuldi rahva soovile vastu.

Mida kirjutas Pätsi igavene vastane Jaan Tõnisson "Postimehes", mis mõni aeg hiljem rekvireeriti?

Niisama selge ja arusaadav tohiks aga teisest küljest olla, et mina nüüd avameelselt väjendan oma poolehoidu ja toetust sellele, kui riigivanem K. Päts vabariigi valitsuse eesotsas on asunud kindlatele sammudele võitluseks hädaohtlikkude võimuhaaramispüüete ja terrori vastu mei riiklikus elus. /---/ Tahaksin loota, et ka minu poliitilised sõbrad nende seisukohtadega ühinedes riiklikel kaalutlustel on valmis otsekoheselt toetama praeguse vabariigi valitsuse eesotsas seisvat riigivanemat K. Pätsi, kui tema kinni peab sirgjoonelisest poliitikast kindla korra loomisel, nagu meie kõikide sümpaatiad peavad saatma ka ülemjuhataja kindral Laidoneri resoluutset aktsiooni riikliku korra ja rahvusliku julgeoleku kindlustamiseks demokraatliku riikluse vaimus.

(Päevaleht, 16. märts, lk 2)

Kõige eelneva järel on igati mõistetav, et töötava talupoegkonna laiad massid nõudsid riigireeturite ymberkasvatamist tootval tööl:

Kuna praegu vahi all peetavad vabadussõjalaste erakonna juhtivad tegelased A. Sirk, H. Johanson, J. Reinbach, L. Hellat, Klaarman ja Treibach alles hiljuti käisid Kuusalu rahvamajas oma "uut armuõpetust" kuulutamas ja praegu peavad "riigileivale" jääma, kus riigi lnendest kasu ei ole, siis on Kuusalu kihelkonna põllumeestel kavatsus tekkinud vastavate võimude poole pöördud palvega, et kõik need kuus "vüürerit", kes Kuusalus on käinud, saadetakse nüüd Kuusalu õmbrusesse maaparandustöödele, nagu peakraavide kaevamine jne.

(ibidem)

Mine tea, ehk õppis Suur Tyyrimees Mao oma meetodid hoopis Eesti rahvalt? Vaevalt hiinlased niivõrd palju eestlastest erinevad, et poleks vabatahtlikult valmis kaasinimest mõnitama.

Igatahes on yleyldine järsk truualamlikkus suisa hämmastav. Enne Pätsu võimuvõttu ei olnud ju 1917. aastast saadik Eestis seesugust korda, mis oleks alamaile truualamlikkuse voorust meenutanud. (Või vähemalt 1919. aastast, kui Eesti Töörahva Kommuuni arvestada.) Aga kui vana koer ka uusi trikke ei õpi, siis vanad pysivad yllatavalt hästi meeles ning klopitakse esimese vihje peale kohe tolmust puhtaks.

Mida kõike võiks näha, kui selle pilguga tänapäeva Eestis ringi vaadata?

Käed eemale Tallinna Televisioonist!

Inimesed ei õpi. Nyyd kustutab Tallinna Televisiooni peatoimetaja Mart Ummelas järjekindlalt kokkuvõtet TTV kohta tehtud kriitikast. Ma tõesti ei viitsi teda pikalt refereerida, lisan vaid valiku lõbusamaid tsitaate.

* Kui asi ei muutu, likvideerime kogu selle märksõna.

Kes on "meie", kes Vikipeediast märksõnu likvideerima loodab hakata?

* Kui artikkelö puudutab otse meid kui juriidilist isikut, siis on täiesti lubamatu, et keegi kõrvaline kirjutab sinan kokku asju, mis meie tegevusse üldse ei puutu. (Kirjaviis muutmata.)

Vikipeedia eripära on, et seal kirjutavadki kõigest kõrvalised isikud. Ja on naeruväärne väita, et syydistused TTV keskerakondlikus kallutatuses TTV-sse yldse ei puutu - kas need on õigustatud, on juba teine kysimus, mida Ummelas, muuseas, yldse ei puudutagi.

* Kordan, et kõrvaldan jätkuvalt kõik sellised viited. Kui see ei aiat, olen valmis pöörduma Wikipedia rahvusvahelise keskuse poole, et likvideeritaks eksitavad väited ja laim.

Ma saan aru, et TTV uudiste puhul aitab telefonikõne linnavalitsusse Isakesele, ent Wikipedias telefoniõigus ei tööta, seega pole mõtet ka sellega ähvardada.

* Kummaline loogika. Valitud on ju esmajoones asjasse mitte puutuv kriitika, aga mitu minu kirjutist ja vastused ajalehtedele on välja jäetud, rääkimata Raepressi asjakohastest uudistest.

Kui Raepress kommenteerib TTV poliitilist kallutatust, on see mitte uudis, vaid kyyniline nali. Muuseas, mitu inimest on palunud Ummelasel artiklit puuduvate seisukohtadega täiendada. Ei mingit reaktsiooni.

* Kui asi ei muutu, likvideerime kogu selle märksõna.

Veel veidraid ähvardusi. Ja kes on see "meie", kes kavatseb Wikipedias märksõnu likvideerima hakata?

Lisaks syydistab Ummelas Wikipediat laimus ja valedes, kuigi kriitika all pole yhtki algupärast väidet, on ainult referaat stiilis "A ytles nii" ja "B ytles naa". Kohe näha, et tegu on Edasi naljarubriigi "Herilane" pikaajalise autoriga. Humorist.


***

Yhtlasi syydistab keegi, kes omal ajal artiklit "Roheline ideoloogia" ymber kujundas, mind armastuses roheliste ja vaenus Keskerakonna vastu. No miks nii fantaasiavaeselt? Delfi kommentaarides on mind kuuldavasti ka juudiks, vabamyyrlaseks, kommunistiks ja fašistiks nimetatud. Aga yldiselt saavad mu sõbrad, kes tegelikkust tunnevad, selle syydistuse peale kõvasti naerda.

Tere tulemast Vikipeediasse!

Pärast tänast Postimehe lugu olen hakanud saama kirju inimestelt, kelle artikkel Vikipeedias vajaks kohendamist. Siiani on kõik kenas viisakas toonis ja asjaliku jutuga, kohe meeldiv lugeda. Eks ma vastan neile samamoodi.

Õigupoolest ei ole Vikipeedia rahval selle vastu midagi, kui keegi ennast puudutavas artiklis tõesti faktivigu parandab või puudulikku materjali täiendab. Probleemid tekivad siis, kui keegi tahab, et artikkel kajastaks tema isiklikku suhtumist. Täna hommikul käis yhe pisipartei poliitik oma vastaseid sõimamas: "kättemaks", "libajuhatus" ja "usurbeerimine" (kirjaviis muutmata). Tyhistasime muudatused, kutsusime kodaniku korrale ning kui ta samas vaimus käitumist jätkab, saab bänni. Mõni ei õpi teiste vigadest, mis teha.

Aga kui keegi tahab asja paremaks teha, olgu ainult lahke. Töökäsi läheb alati tarvis, mis meil selle vastu olla saab? Ei kõige vähematki.

Kuidas poliitikut Vikipeedias ilustada?

Erinevalt inglise Wikipediast ei ole eestikeelses Vikipeedias väga sageli probleeme poliitikutega, kes omaenese artiklit ilustama kipuvad. Tavaliselt teevad seda teisejärgulised kujud ja meil on nemadki ysna viisakad, vaid Max Kaur lisab vahel enda artiklisse mõne lause oma kuulsusrikkast eluloost või otsib laiema naeratusega pilti. Tõsi, Edgarit kiputakse vahel ikka kiitma, näiteks lisas keegi kord naljaka ylistuslause: "Oma mahukas teoses kirjeldabki autor endale iseloomuliku otsekohesuse ja poliitilise aususega sündmusi Eesti iseseisvuse saavutamisel." Pikka iga batjuškale, isamaa isale ja vabastajale!

Täna hommikul võttis keegi mitte ylearu intelligentne, kuid see-eest usin ja parteiliselt ustav inimene ette artikli Marek Strandbergist ning hakkas, noh, kui just mitte iluoperatsioone tegema, siis igatahes paksult kosmeetikat tarvitama. Toon mõned näited.


***

Enne: "2004. aastal osales Marek Strandberg Euroopa Parlamendi valimistel ja kogus üksikkandidaadina 5372 häält. Ta ei osutunud valituks."

Pärast: "2004. aastal osales Marek Strandberg Euroopa Parlamendi valimistel ja kogus üksikkandidaadina 5372 häält. Ta ei osutunud valituks. Heast tulemusest innustust saanuna asus ta koos mõttekaaslastega ette valmistama rohelise partei asutamist."

"Hea tulemus", "innustumine", "ta koos mõttekaaslastega"... Kõlab kenasti. Nii nagu järgmiseski paranduses: ikka MS "ja teised".

Enne: "2006. aasta detsembris avaldati, et Eesti teadlased eesotsas professori Mati Karelsoniga, nende seas ka Marek Strandberg, leiutasid elektroonikaseadmeid elektromagnetimpulsside eest kaitsva kanga, mille ajakirjandus ristis "imekangaks"."

Pärast: "2000-2006 aastatel töötasid Eesti teadlased Marek Strandberg, Katrin Idla ja professor Mati Karelson välja elektroonikaseadmeid elektromagnetimpulsside eest kaitsva kanga, mille ajakirjandus ristis "imekangaks"."

Meie lemmik on tõstetud esikohale, põhitegija kõige viimaseks ning aastanumbrite tagant on kadunud punktid. Vaene eesti õigekiri.

Enne: "Mitmesuguste sõjaliste rakenduste tõttu rahastas projekti algul 4,4 miljoni ning hiljem 5,3 miljoni krooniga[Nils Niitra "Eestis toodetud militaarimed osutuvad sageli kasutuks" Postimees, 01.11.2010] 2005-2007 kaitseministeerium, kus sellal töötas teadus- ja arendustegevuse nõunikuna Strandbergi elukaaslane Katrin Idla.[Nils Niitra "Sõdurid ootavad pikisilmi Strandbergi imekangast" Postimees, 01.11.2010]"

Pärast: "Mitmesuguste sõjaliste rakenduste tõttu rahastas projekti aastatel 2000-2010 kaitseministeerium."

Katrin kadus kaitseministeeriumist, nii et isegi sinist suitsu ei jäänud. Rahastuse suurus haihtus, samuti ka viited.

Enne: "Enne kaitseministeeriumi rahastust taotles Strandberg kanga arendamiseks korduvalt raha Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt, kes aga ei pidanud projekti perspektiivikaks. [Peeter Kuimet "Eesti teadlased leiutasid imekanga" Postimees, 22.12.2006]"

Pärast: "2001 aastal küsiti toetust Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt (EAS) koos Kreenholmi Manufaktuuriga, et alustada staatilist elektrit hajutavate kangaste tootmist, EAS ei pidanud projekti tollal perspektiivikaks. [Peeter Kuimet "Eesti teadlased leiutasid imekanga" Postimees, 22.12.2006] Arendustegevuse mittetoetamine Eesti riigi poolt viis hiljem suurettevõtte sulgemiseni omanike poolt ning jättis töötuks paljud inimesed. Täna on elektrit juhtivate kangaste arendamine ja tootmine maailmas jätkuvalt kasvava trendi ja turuga tegevus."

Meie kangelane ihuyksi oleks päästnud tuhanded inimesed töötusest, nurjatu Eesti riik ent hylgas kodumaise geeniuse ja saatis õnnetud narvakad näljapajukile. Oo, kui kaunis ja kurb! Mis asi on aga "jätkuvalt kasvav trend"? Trend on eesti keeles suundumus või tendents. Mis siis õigupoolest kasvab, seejuures jätkudes?

Igatahes pole väidete tõenduseks leitud yhtki viitamiskõlbulikku allikat.

Enne: -

Pärast: "Vaatamata 2010 aastal poliitilistel põhjustel üleskeeratud skandaalidele ning väidetele justnagu polekski kangast olemas, kulges arendustöö ülikooli laborites edasi ning 2011 aastal toimuvad kangast loodud toodete esmased katsetused Kaitseväes."

Arendustöö jätkub ja katsetused toimuvad? Tore. Kas selle kohta mõni viide ka on või on tegu pigem unelmaga? Ning jälle ei ole anonyym osanud järgarvude lõppu punkte panna. "Just nagu" kirjutatakse lahku, selle eest puudub ka koma.

Enne: "Enne 2011. aasta parlamendivalimisi toimus Tartus Tasku keskuses tema karikatuuride näitus."

Pärast: "2011. aasta 23. veebruaril, vahetult enne Eesti vabariigi aastapäeva, toimus Tartus Tasku keskuses tema esimene isikunäitus."

Esimene? Kas on ka teine või me räägime ainukesest? Ja kui meil on valida kahe fakti vahel, siis kumb avab Eesti kunsti tähtsyndmuse konteksti paremini: kas see, et (kahtlemata ylimalt isamaalised ja spetsiaalselt vabariigi aastapäevaks joonistatud) karikatuurid toodi rahva ette Nõukogude armee aastapäeval, päev enne 24. veebruari, või see, et Riigikokku kandideeriv poliitik korraldas veidi enne valimisi enda näituse?

Enne: "Tema elukaaslane on Tallinna Tehnikaülikooli Molekulaartehnoloogia õppetooli teadlane, loodusteaduste magister Katrin Idla. Idla töötas Kliima- ja energiaagentuuri arendusnõunikuna ajal, mil Strandberg oli agentuuri nõukoja esimees. ["Strandbergi elukaaslane teenis agentuuris nädalaga 27 000 krooni" Äripäev, 20.09.2010]"

Pärast: "Tema elukaaslane on AS GeneCode juhataja ning Tallinna Tehnikaülikooli Molekulaartehnoloogia õppetooli teadlane, loodusteaduste magister Katrin Idla."

Vaene Katrin kaotati ka Kliimaagentuurist (koos Äripäeva artikliga), just nagu kaitseministeeriumist poleks kyllalt olnud. Õnneks anti asemele vähetuntud AS Genecode (selle tuntum nimekaim on Briti tervisetoodete firma), mida Vikipeedia anonyymne kaastööline kahjuks käänata ei oska. (Õige on kas "AS-i Genecode", "ASi Genecode" või "AS Genecode'i".)


***

Kokkuvõttes kustutati artiklist ysna systeemselt kriitilised või kriitilistena tõlgendatavad väited, asemele kleebiti ent viideteta ilukõne. Ei ole ilus, härrased. Ei ole isegi mitte arukas. Miks arvatakse, et Vikipeedias keegi midagi sellist tähele ei pane?

Pean lähiajal Tartu Ülikoolis Vikipeedia-teemalise kursuse raames noortele ajakirjanikele ja suhtekorraldajatele loengu Vikipeedia ja meedia suhetest. Tänan siiralt tänast anonyymi loengus käsitlemiseks väärtuslikku värsket materjali andmast, toon selle kindlasti negatiivse näitena. Kallutatud artikkel torkab kogenud vikipedistidele kiiresti silma, ei maksa loota, et sellega vahele ei jääda. Säherdusi muudatusi tyhistada ei ole aga kuigi raske.

Hoiatuseks teistele, kes kavatsevad Vikipeediasse suunduda, taskud kreeme ja puudreid täis, meenutan aga eesti vanasõna: loll saab kirikus ka peksa.

Uneaeg tulevikus

Selle artikli kirjutamisel on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Henry Oldenburg, saksakeelset artiklit de:Henry Oldenburg, venekeelset artiklit ru:Ольденбург, Генри, prantsuskeelset artiklit fr:Henry Oldenburg, hollandikeelset artiklit nl:Henry Oldenburg, portugalikeelset artiklit pt:Henry Oldenburg ning jaapanikeelset artiklit ja:ヘンリー・オルデンバーグ seisuga 20. juuni 2011.

Hoiatus: oma töö alla sellist märkust kirjutades võib autorit tabada äkiline syrrealismihetk, mis koosneb magamatusest, adrenaliinist ja kyberpunklikust taipamisest, et mingi absoluutselt arusaamatu tulevik on juba käes.

Kui ma pea kakskymmend aastat tagasi ylikooli astusin, olid sellised asjad ulme.

Kellegi jaoks on ikka veel.

Kuidas tähistada Pyha Patricku päeva?

Organisatsioonilistel, tehnilistel, töökorralduslikel, meditsiinilistel ja finantsilistel põhjustel jääb kõrtsiskäik täna ära. Mitte just minu eelistus, aga noh, ega see mind ei pidurda.

Öösel kirjutasin Vikipeediasse artikli Pyha Patricku päev. Lõpetasin umbes kell 4.19. Päeval kirjutasin artikli Guinness.

Nyyd teen köögis syya. Kartulid keevad. Hakkisin hunniku sibulat ja kyslat ning avasin purgi seeni. Kui kartulid valmis, sulatan panni peal või. Just nimelt või, mitte margariini. Siis laotan sinna yhtlase õhukese kihi jahu ja lasen selle pruuniks. Järgmiseks lähevad pannile sibulad ja seened, kõige lõpuks aga hapukoor, pisut vett lahjenduseks ning peotäis kappareid. Soola ja pipart muidugi ka.

Kuni soust podiseb, hakin kotitäie tomateid ja potitäie salatit. Basiilikut vist tervet potitäit ei taha, panen ainult pool. Ning jälle, sool ja pipar. Mõni tilk sidrunimahla ja teine tilk korralikku oliiviõli.

Seenesoust ja tomatisalat ei ole muidugi eriti iiripärased (erinevalt kartulitest). Aga mul on kapi tagumises nurgas headest aegadest yks pudel, mille põhjas peitub kaks või kolm supilusikatäit viskit, nime poolest Kilbeggan. Sellest piisab, et iga õhtusöök iiripäraseks muuta.

Ja õhtut ootab igati mõnus film nimega "Burke and Hare" kahest võluvast iiri sulist, kes omal ajal Edinburghis 17 inimest sõna otseses mõttes surnuks istusid, et nende jäänused kirurgidele lahkamismaterjaliks myya.

Ah et rohelist peab kandma? Nojah, aga mul pole muid rohelisi rõivaid peale yhe pesu ootava T-särgi. Torkasin endale salatilehe kõrva taha ja olen ilusam kui kunagi varem.


P.S. Kes minna saab, mingu homme (ehk reedel) kell 19 EAST Galeriisse aadressil Pikk 36. Seal "avatakse" iiri kunstnike näitus "SALT", laulab Maeve Collins ning Fergus Tighes näitab oma filmi "Seaside Stories" kell 20.15 ja 22.15. "Avatakse" seepärast, et pool näitust on juba läbi, see on lahti ainult 16. märtsist 20. märtsil kella 20ni. Nii et kes näha tahab, peab kähku tegema.

Koer kirikus ja siga elutoas

Aastaid tagasi nentis yks mu sõber: "Tartu toomkiriku yhes nurgas s...b koer, teises aga peab ylikooli kogudus jumalateenistust. Ainult luterlased saavad millegi niisugusega hakkama."

Viimasel ajal on mul endal mõnel pool sarnane tunne olnud. Mõistagi hoopis teistsuguses kontekstis - ma ei ole kuigi religioosne ning igatahes mitte kristlane. Kuid kahtlemata saab midagi niisugust tekkida yksnes juhul, kui jutt on millestki sinu jaoks olulisest.


***

Olen ylikooli hingekirjas olnud nyydseks pea kaks aastakymmet, kui väiksemaid pause mitte arvestada. Olen kuulanud loenguid vähemalt neljas teaduskonnas, mõnd eri õppejõudude esituses isegi kolm korda. Selle aja jooksul olen näinud nii mõndagi: ysna erineval tasemel õppejõude ning ka yliõpilasi. Aga see pilt, mis praegu avaneb, mulle kyll rõõmu ei tee.

Kahtlemata ei ole mina oma ihusilmaga näinud ylikooli kuldset õnnepõlve ning vaevalt seda iial olnudki on. Alati on leidunud õppejõude, kes astuvad auditooriumi ette ning hakkavad uimaselt inisedes õpikuteksti kordama. Alati on leidunud ka yliõpilasi, kes ei oska korralikult yhtki keelt ning on võimetud koostama pikemat kui kolmesõnalist mõttekat lauset, rääkimata selle mõistmisest. Ainult et miskipärast näib mulle, et neid polnud varem nii palju.

Ega sest olekski suurt häda, kui aeg-ajalt ei oleks nõutud, et niisuguse seltskonnaga tuleb seminaris diskussiooni arendada. No mida sa räägid Delfi kommentaatoriga, kes kirjavigadest kubisevas tekstis demonstreerib enda teadmatust ajaloost, poliitikast, kultuurist ning käsiteldavast teemast? Aga kui õppejõul ei teki kysimust, kuidas säherdune monstrum keskkoolist välja lubati, rääkimata ylikooli vastuvõtmisest, mis siis minagi kobisen. Mina kvaliteedi nimel võitlemise eest palka ei saa, egas ma haridusminister ole.

Tõsi, motivatsioon oma aega sellele kõigele kulutada langeb muidugi nullini. Pyyan yldiselt ikka valida seltskonda, milles liigun - mulle meeldib, kui see mõjub arendavalt, mitte ei tekita mõnusat yleolekutunnet. Nyyd pean paraku nentima, et isegi sõpradega koos joomine inspireerib mind intellektuaalselt enam kui mõni loeng või seminar. Loodetavasti jätkub mul kõigest hoolimata kannatust see õnnetu ylikoolikujuline toode ometi ära lõpetada, et võiksin seejärel nelja tuule poole kaduda. Enda äkilist iseloomu tundes pole ma ses kahjuks enam sugugi kindel.


***

Mõni päev tagasi avastasin, et eesti Vikipeediasse on siginenud uus kaastööline. Paraku koosneb uue tegelase väärtuslik ja hoolas panus peamiselt seosetust lalinast ja huilatustest tihedalt seotud teemaderingis varakeskajast ja hetiitidest taoistliku alkeemia ning pseudoteaduslike majandusteooriateni. Loomulikult puuduvad selles nii mõte, viited kui ka õigekiri.

Mul pole midagi yhegi teema käsitlemise vastu Vikipeedias, kuid see peaks toimuma entsyklopeediaartikli vormis. Ka õigekirjatus pole otseselt probleem: mu sõprade seas on dysgraafe, kuid nende teksti on võimalik parandada. Nad on nimelt vaimselt terved, nende kirjatööd ei sarnane kadunud Ylo Kiple omadele: "Maailma võimu tõde, prii tuba, yksindus ja selts."

Yks grafomaan jõuab toota päevas rohkem teksti kui mitu toimetajat nädalaga parandavad. See tähendab ent, et needsinased toimetajad ei tee midagi muud kasulikku. Läbu jääb internetti aastateks.

Tihtipeale tuleb mul diskuteerida inimestega, kelle arvates Vikipeedia ongi yks mõttetu saastahunnik: seal pole ju selget autorsust, retsenseerimist ega ranget kaastöötajate valikut. Päris nii see kõik tegelikult ei ole, ent toimuva taustal on aina raskem vastaspoolt veenda. Ega ma ise ka varsti enam usu.

Kui yhes nurgas reostab keegi, kes vajaks tegelikult hoopis arstiabi, ei näe ma mingit mõtet teises nurgas viiteid, õigekirja ja stiili toimetada. Kogu see töö mattub usinate hullude märatsemisse, kelle jaoks minu töölaud on yksnes kemmergusein, kuhu saab vabalt sodida. Milleks siis niigi nappi aega raisata?


***

Nagu korduvalt yteldud (ja mõned inimesed iialgi vist ei mõista), huvitavad mind mitte yksikjuhtumid, vaid yldistused. Ma näen siin märksa laiemat kysimust kui yks permanentse reformi käigus ära solgitud provintsiylikool või veebientsyklopeedia perifeerse haru personaliprobleemid. Oluline kysimus on hoopis see, kuidas peaks sedalaadi olukordades inimestega käituma.

Jah, enamasti olen minagi leebe ja inimsõbraliku lähenemise poolt. Aga mitte alati. Kõik kohad maailmas ei ole hooldekodud, kus iga inimest tuleb avasyli vastu võtta. Kui kuskil tahetakse midagi konkreetset saavutada, tuleb leppida paratamatusega, et kõik inimesed sinna ei sobi. Leebelt võib ka kyynarnukist kinni võtta ja uksest välja talutada.

Jah, muidugi on see kohutavalt julm ja jõhker. Ent nunnutamine ei ole tegelikult inimsõbralik. Tyhja sellest, et kõigi võrdseks kuulutamisel lahkuvad esimestena need, kes ka mujal hakkama saavad - nemad võivad enda eest ise hoolitseda. Kuid ka need õnnetukesed, kelle tõttu latt muru kõrgusele lastakse, tajuvad varem või hiljem ebamugavust. Ega siga ennast elutoas tegelikult hästi tunne, õues on parem ja kodusem.

Kahtlemata leidub ka teisi seisukohti: õilsamaid ja ilusamaid, kultuursemaid ja viisakamaid. See siin on minu oma.

Päikesepoisid: Intelligentne tolm

A: sa jätkuvalt toimetad ja tõlgid?
B: mhmh
B: peaks märksa kaugemal olema
B: ja vähemalt kaks tööd tuleks lõpetada enne poolt viit või isegi nelja
B: sest viiest peaks lippama Wikimedia MTY asutamisele
B: oeh
A: no aga sa ju usinasti tegeled nendega, eksole?
B: enam-vähem jah
B: ja eile käisin lõpuks kymne aegu isegi poes. aga keegi teine võiks täna syya teha
A: on Sul kedagi teist võtta?
B: ei paista olema, paraku
B: tolm on
B: aga tema tavaliselt ei kokka
B: ta ainult sadeneb
B: ja vahel tantsib õhus ka, kui hea tuju on
A: tjah, kui õnnestuks tolmu syya tegema ja koristama õpetada, saaks ilmselt rikkaks kyll
B: siis võiks ta ka börsil investeerima hakata
B: kusjuures mul on kuri kahtlus, et ta oskab seda kõike juba, ta lihtsalt ei viitsi
B: tolmul on kunstnikuhing
A: nojah, aga siis võiks tolm kuidagi kunstipärasemalt laotuda, ta kipub ikka yhtlase igava halli massina esinema
B: ei, minul on ta ikka kord siin ja kord seal, aga igal pool isemoodi
B: nagu Figaro
A: siis on sinu tolm taibukam
A: võib-olla on intelligentsete inimeste tolm lihtsalt intelligentsem?
B: võib-olla muutuvad inimesed intelligentse tolmu ymber kah arukamateks?
B: nad ise ju loomu poolest väga ei ole
A: tahan kaaaa intelligentset tolmu...
B: ma võtan sulle kunagi kotikesega kaasa
B: ta kyll ei ytle midagi, aga mõtleb kõrgetest aadetest, Bourdieu'st ja Barthes'ist
A: no aga ehk mõjutab mindki

Värsked uudised entsyklopeediast!

Täna hommikul tuli teade, et Alaska kuberner Sarah Palin astub oma esimese ametiaja lõppugi ära ootamata tagasi. Ametlikult ta seda ei põhjendanud, ent vaatlejate arvates tahab ta pyhenduda 2012. aasta presidendivalimistele, kus loodab saada vabariiklaste kandidaadiks. Viimaste valimiste lõpus oli ta popim kui presidendikandidaat McCain ise - selt populaarsuselt tasuks ka profiiti lõigata.

Noh, iseenesest ju uudis nagu uudis ikka. "Huulepulgaga põssa/pitbull" ja "ulakas raamatukoguhoidja" on piisavalt oluline kuju kyll, et mõne tunniga isegi Eesti lehtedesse jõuda. Aga minu tähelepanu pyydis hoopis allikate loetelu, millele Google News uudisega seoses viitas.


Nimekirjas ilutseb nimelt AFP, AP ja New York Timesi kõrval ka Wikipedia - viide artiklile "Governorship of Sarah Palin". Edasi lapates leidsin uudiste avalehelt veel yhe viite Wikipediale, nimelt seoses Honduurase tänavuse riigipöördega.

Mnjah. Wikistid on pyydnud kyll juba tykk aega käivitada oma uudisteagentuuri Wikinews, kuid see on isegi refereerijana lootusetult hõre ja aeglane. Selle asemel sai tunnustatud uudisteallikaks hoopis entsyklopeedia ise. Pärast Google'it ei sea i lmselt keegi seda enam kahtluse alla.

Noh, tore on. Tubli töö. Las Britannica teeb järele.