Tehnoyhiskonna tulevikueepos

Charles Stross „Accelerando“ Kirjastus „Fantaasia“, 2009.

Charles Strossi "Accelerando" on tõeliselt eepilise haardega raamat. Stross yritab yhe perekonna katkendlikku ajalugu järgides manada lugeja silme ette visiooni inimkonna arengust järgmise tuhande aasta jooksul. Ta pole selles kuigivõrd järjekindel ning detailid kipuvad käest libisema, ent juba ta julgus yksi avaldab muljet.

Stross langeb samasse lõksu kui paljud pikemat perspektiivi sihtivad kyberpungiautorid: ta pyyab näha meie tavapärase vaatlushorisondi taha, kuid jõuab selle asemel peagi tulevikuhullusse. Selline pyydlus on siiski väärtuslik, ehkki enamikuga tulemustest pole midagi peale hakata.

Muidugi saaks "Accelerandole" teha samasuguseid etteheiteid kui Ekspressi nyydne kirjandustoimetaja Peeter Helme tegi kevadisel kirjanduskonverentsil kogu ulmežanrile: teie raamatuis kirjeldatud masinad ei tööta, järelikult olete läbikukkunud!

Paraku poleks sel vähimatki mõtet. Kirjandus ei ole konstrueerimisbyroo. Stross tegeleb palju tähtsama ja huvitavama ylesandega: ta uurib, kuidas võiksid inimesed, olgu ykshaaval või yhiskonnana, reageerida võimalikele muutustele neid ymbritsevas maailmas. Tehnilised detailid pole pooltki nii huvitavad kui inimlikud reaktsioonid ja ootamatud muutused mõttelaadis. Isegi kui sellised ennustused paika ei pea, avardavad need meie mõtlemist siin ja praegu.

Huvitavalt mõjub see, kuidas Stross pyyab anda edasi yhiskonna, tehnika ja ajaloo pideva kiirenduse taju. Tal õnnestub see muidugi umbes sama hästi kui kalmaaril programmeerimisõpiku kirjutamine, ent ta vähemalt yritab.
Loomulikult läheb säherdune raamat lõpu poole liikudes yha segasemaks. Prohvetid pole kunagi eriti selge jutuga olnud. Aga õnneks on Strossil piisavalt palju ideid, et lugeja võiks neid lustimiseks tekstist välja koukida, nii nagu Toots saia seest rosinaid otsis. Sujuv yleminek fyysiliste ja juriidiliste isikute vahel on ju hysteeriliselt lõbus ning kirjeldus sellest, kuidas automaatselt genereeritavate tytarfirmade laviiniga maksuametit hanitada, teeks rõõmu igale Äripäeva lugejale.

Eesti Ulmeyhingu sellesuisel kogunemisel anti "Accelerando" eest pidulikult yle tõlkeraamatu auhind. Ei ytleks, et Iris Jeletski tõlge just perfektne on; Alveri Onegini-tõlkega võrdlema ei kipu. Kõik inglise sõnad ei ole eesti keeles sama tähendusega, näiteks on inglise "balloon" eesti keeles mõnikord ka "õhupall". Samas on Strossi tõlkimine raske ylesanne ja selle kohta pole tulemus sugugi halb.

Tõenäoliselt oleks Eesti väljaandele kasuks tulnud korralik järelsõna, mis kirjeldaks Strossi filosoofilist tausta: transhumanismi ja posthumanismi vahekorda, singulaarsuse kontseptsiooni tõlgendusi ja muud seesugust. Vaatamata uhkusele e-Eesti yle ei seisa me just keset moodsa tehnoyhiskonna muutuste peavoolu. Ent nagu ytleb vanasõna, on pool vutimuna märgatavalt parem kui jaanalind katusel.

Arvustus Raamatumaailmast, 18.09.2010.

Poliitilise kergemeelsuse põhialused

Yks tuttav kurtis just, et tahaks yhineda mingi pisikese seltskonnaga, mis on tylis kõigiga peale iseenda. Jutt kiskus kohe poliitika peale, ilmselt valimiste järelmõjuna - nii, nagu maavärinal on järeltõuked, kaldutakse pärast valimiskampaaniat kõike poliitiliselt tõlgendama.

Nenditi, et võiks talle soovitada Musti Pantreid - aga ta ei ole neeger. Soovitaks põlissoomlasi - aga ta ei ole soomlane. Häda ja viletsus kohe, Eestis sellist päris õiget pisikest ja tigedat erakonda polegi.

Jäin mõtlema: kas kõigisse sellistesse parteidesse astutaksegi samal põhjusel? Meel on mõru, hammas valutab, hommikul oli kohvipiim myrri läinud - liituks õige mõne erakonnaga ja elaks ennast välja. Pahatujuparteid?

Miks ei võiks oma meelsuse avaldamine kodanike jaoks lihtsam olla? Nii, nagu teed internetis pangaylekandeid või asutad MTY-sid - suts ja valmis -, vahetad ka parteisid? Ytleb ju vanasõnagi, et kust tuul, sealt meel. Ehk siis tuulsus, meelsus ja tuulemeelsus.

See tooks poliitikasse täiesti uue mõtteviisi ja hulga värsket verd: areenile ilmuks parteid iga meeleolu jaoks. Tahad protestida - liitud sotsidega. Tahad viriseda ja vinguda - astud Keskerakonda. Said just palka ja tunned end rikkana, nägu läigib õlisest naeratusest - yhined Reformierakonnaga. Said vihma käes märjaks ning soovid riigilt halvailmatoetust - valid Rahvaliidu või koguni Põllumeeste Kogu. Peas kumiseb Alo Mattiiseni lauluke - otsid kapist välja sinimustvalge kampsuni ja IRLi.

Nii muutuks poliitilised valikud sedavõrd triviaalseteks ja igapäevasteks, et poliitiline diskrimineerimine kaoks. Ei ole ju mõtet lasta töölt lahti kedagi, kel on sinust erinev tuju - läheb pool päeva ja kõik on hoopis teistpidi.

Säherdused eelistused saaks kohe ja kiiresti avalikustada. Inimesed kirjutaksid Twitteris, Facebookis ja oma MSNi staatuses, millist muusikapala parasjagu kuulavad ja millist parteid toetavad. Seda omakorda oleks ysna lihtne jälgida.

Yhelt poolt kergendaks see uuringufirmade elu: pole tarvis kulukaid telefonikysitlusi, ehita ainult bott, mis ukerdab mööda Twitterit, jälgib märgendeid (#sotsid, #IRL, #Reform) või kasutab Google'i reaalajapäringuid. Teisalt võiks meelsuse avalikustamist rakendada ka riigivalitsemisel: teha näiteks kord nädalas või kuus kokkuvõtted ja vahetada riigikogu saadikud nende järgi välja.

Kui suvel paduvihm põldudel vilja maha peksab, näevad seda möödasõitvad linnavurledki, kel rikutud rannapuhkuse pärast meel paha - põllumeeste populaarsus tõuseb järsult. Ekspress avaldab rikaste edetabeli ja ajab rahva kadedaks - Keskerakond saab absoluutse enamuse. Jaapanis väriseb maa - rohelised haaravad rooli. Lõpuks ometi reageeriks Eesti poliitika inimeste arvamusele.

Populism? Nojaa, aga mis vahet seal siis praeguse korraga oleks? Sisuliselt jääks ju kõik samaks, isegi valitsuse majanduspoliitika.

Ega ykski võimuhaaraja niisuguses olukorras suuri muudatusi ette võtta saa, yhe nädala või kuuga lihtsalt ei tee midagi vapustavat ning kuu aja pärast valitseb parlamenti juba hoopis teine partei. Pikaajalisi protsesse suunaks ikka needsamad ministeeriumid ammu kinnitatud arengukavade alusel.

Poliitilistest otsustest jõustuks ainult need, mille taga on enam-vähem kõik suuremad erakonnad - just nii nagu seni. Kas keegi oli tõesti jõuliselt ja selgelt Euroopa Liitu astumise või euroga liitumise vastu? Ei mäleta justkui sellist, Savisaargi vaid mõmises ebamääraselt. Kas keegi on siiani ka tegudega astmelist tulumaksu või kaitsetollidega suletud majandust toetanud? Mis teha, põle old.

Pealegi on Eesti valitsuse ja riigikogu tegutsemisruum ysna kitsuke. Kõik olulisemad asjad on rahvusvaheliste lepingute ja Euroopa Liidu seadustikuga paika pandud, et liikmesriigid ei saaks pöördumatuid lollusi teha. No ja õige on. Nii et kes ka valitsuses parasjagu ei istuks, jätkuks kõik ikka samamoodi: peaminister istuks, jalad laual, vilistaks ja loobiks nutsakaid põiki yle toa paberikorvi, Eesti majandust kujundataks aga Berliinis, Stockholmis ja Helsingis.

Ainult lõbusam oleks. Ja ei peaks kogu aeg Igavese Peaministri enesega rahulolust punsunud palet vahtima. Las käib rohkem suusatamas.

Kui me, surnud, ärkame

Ladies and gentlemen, Elvis has entered the building: Bertolt Brecht liitus Facebookiga.
No mida paganat.

Tõeline kyberpunk: moodne tehnoloogia teeb surnuist elavad, paneb nad tuhandeid sõpru koguma ja sotsvõrkudele raha teenima. Mormoonid armastavad ju ka surnumanamist, miks nemad enda arvele võetud esivanematele suhtlusvõrgustikku ei tee? Inimesed saaksid kuulda, mida vaarisad tviterdavad. Oleks väga popp.

Kuidas toita 95kilost inimest

* lehtsalat
* redised
* tomat
* till
* piparrohi
* sool
* suhkur
* õunaäädikas
* oliiviõli
* sojakaste

See on see, mis ma ise endale kokku keeran, kui olen pärast ulmekriitika konverentsi sõpradega kokku saanud, öö peale jäänud ning lõpuks ennelõunal neli tundi maganud. Kõik teised yritavad mind tavaliselt yle toita ja ega ma ise alati sugugi parem ole. Jõuluks pannile?


***

Konverents oli suuremalt jaolt huvitav ja igatahes Tallinnast kohaletulekut väärt.

Aitäh neile, kes aitasid leida WiFit. Aitäh neile, kes tutvustasid mind nendega, kellega ma tutvuda tahtsin, ning jätsid tutvustamata sellega, kellega tutvuda ma eriti ei igatsenudki. Aitäh neile, kes pakkusid head seltskonda, ajaviidet, söögi- ja joogipoolist ning yleyldist lõbusat segadust. Ja aitäh neile, kes andsid häid ideid. Neist loodetavasti edaspidi.

Nagu ka sarnastest konverentsidest. Kyberpunk järgmisel aastal oleks minu arust hea mõte ning ulmetõlkimine ylejärgmisel niisamuti. Omalt poolt luban, et pyyan leiutada mõne Acta Semioticasse sobiliku teema ja propageerin seda ajakirja teistelegi. Yhtlasi soovin avalikult õnne 1.2 staatusse kerkimise puhul. Juhuu!

Tervitused kõigilt asjaosalistelt kõigile neile, kellele ma unustan tervised otse edasi anda.


***

Ma ei väida, just nagu alguses viidatud salat olnuks kõik ja suutnuks sellega piirduda. Aga ma vähemalt yritan. Kuskil peab tulema sisse see piir - see salat - mis takistab yheksatkymmet viit yheksakymne kuueks kasvamast. Mis sest, et piiride tajumine ei ole yldiselt mu tugev kylg.

Farmville Ghana: kitsed või surm!

Tänavu liigub ringi yleskutse teha eetilisi jõulukinke Kongo kyla naistele Põhja-Ghanas. Iseenesest ju kena, ehkki kaks aastat tagasi oleks eestlased selle tarbeks märksa kergemini raha leidnud. Lähemalt saab ettevõtmisest lugeda siit.


Aga võib-olla aitab tublisid maailmaparandajaid uus internetihullus. Kas mina olen ainuke, kellele meenub seda nimekirja vaadates Farmville?


Kampaaniast esimest korda kuuldes tuli mul kohe silme ette, kuidas igayks valib välja oma isikliku kylanaise, kelle majapidamist siis tuunima hakatakse. Peagi võib kontoreis kuulda sõnavahetusi nagu "Mina ostsin oma kylanaisele kitse!" - "Aga mina lasin enda omal maja yle värvida!" Veebikaamerate kaudu saab toimuvat jälgida ning aeg-ajalt saata meeldetuletusi, et lehm tahab lypsi või kypsed banaanid korjamist.

Internetipõhine reaalsusmäng - kui palju ehtsamaks saab kyberpunk minna? Ulmefilmides ja -raamatutes on palju kordi kirjeldatud tulevikuilmu, kus inimesed televaatajate rõõmuks elu ja surma peale võitlevad. Ent kes on kirjeldanud tulevikku, kus miljonite vaatajate lõbustuseks elu ja surma peale kitsi kasvatatakse?

Ilvese inimlik tulevikumälu

Ilvese muidu ysna ymmargusest uusaastakõnest, mida ysna hajameelselt jälgisin, lõikas mullegi kõrva lõik, millest mitu lehelugu pealkirjad said: 2009 võib tulla Eestile sajandi kõige keerulisem aasta.

Me ei tea sellest sajandist midagi. Temast pole veel kymnendikkugi selja taga. Aga kui eelmiste põhjal mingigi järelduse võib teha, näeme selle jooksul vähemalt yht, kui mitte kaht või kolme yleeuroopalist sõda.

Isegi kui apokalypsisekuulutajate ennustused ei täitu ning maailm, nagu me seda teame, ei lõpe järsu kliimakatastroofi või tuumasõjaga, ytleb senine ajalugu, et saja aasta jooksul oskavad inimesed paar tõsist suppi ikka endale kokku keeta. Poliitiliselt, majanduslikult ökoloogiliselt - ykstapuha. Selline on lihtsalt meie loomus.

Praegu on majanduskriis vaevalt varbad Eestisse saanud. Parima stsenaariumi korral saabub selle põhi tõepoolest tänavu. Ent sama hästi võib juhtuda, et majandus laseb terve aasta rõõmsalt allmäge ning langus lõpeb alles 2010. Hullematest võimalustest ei taha keegi rääkida - ent pole sugugi võimatu, et depressioon kestab kokku kymmekond aastat.

Tõsi, Eesti jaoks on piisavalt masendav seegi, et ka paariaastase languse korral, millest me suhteliselt sujuvalt pääseme, ei saa me selle vastu suurt midagi ette võtta, vaid peame lootma maailmamajanduse juhtriikide peale. Kuidas sa vaatad pealt teiste abitut rabelemist, teades, et su saatus sõltub neist ja mitte sinust endast?

Ent paarkymmend tuhat töötut ei ole veel maailma lõpp, ehkki see tööta jääjatele kahtlemata niimoodi tundub. Ja sellest kirjutades pole mul aimugi, kas ma mingil hetkel ise jälle nende sekka ei satu.

Kuulutada sellises olukorras, et aasta võib tulla sajandi halvim, näitab samasugust mõtteviisi kui kõikvõimalikud "sajandi inimese/kirjaniku/poliitiku" kysitlused - alatasa jäävad neis peale need, kes on figureerinud ajakirjanduses viimase paari kuni kymne aasta jooksul.

Ajakiri Time kuulutas hiljuti välja 10 maailma ajaloo suurimat kirjanduspettust. Enamik neist pärinevad viimasest kymnendist, vaid yks - nn. Constantinuse kingitus - tuli varasematest sajanditest. Kahe võltsingu puhul võimendas jahmatust see, et neid oli oma saates ylistanud telejumalanna Oprah Winfrey. Ent sada aastat hiljem kysitakse: "Who the f*** was Oprah?"

Inimeste mälu on lyhike. Aeg-ajalt tuletab selle lyhidus end meile jälle meelde. See hämmastab, jahmatab ja masendab meid. Ent meie tulevikumälu on sama vilets kui minevikumälu - tavaliselt ei suuda me mõelda yle aasta-paari ette. Kui asjad lähevad hästi, tundub edu igavene; kui halvasti, ei oota meid muu kui katk ja ikaldus.

Poliitikud mõtlevad järgmiste valimisteni, mis on maksimaalselt nelja aasta pärast. Pikimad riiklikud kavad kestavad aastani 2020, võib-olla 2025. Ja edasi? Edasi saab meie fantaasia otsa, järgneb maailmalõpp või happily ever after.

Noh, vähemalt on meil lohutus käepärast võtta - ka president on samasugune inimene kui me kõik. Sama lyhinägelik, sama hajameelne, sama ekslik ja tobe nagu me ise. Ja miks ei peakski olema? Teistsugust me ju ei valikski.

Logistika pärast maailma lõppu

Hanrahan nutab taas pahema silmaga allakäiva Euroopa pärast, parema silmaga aga naerab, sest tärkav Aafrika kultuur soojendab sydant. Viimase suurepäraseks näiteks olla Nigeeria filmitööstus. Ehk lööb see kurjade imperialistlike konkurentide kadudes tõeliselt õitsele, loodab PH. Elame, näeme.

Elame ja näeme jah, aga teada siis juba tõenäoliselt ei saa. Kui elu tõepoolest selliste lihtsakoeliste naftalõpustsenaariumite rada lähevad ja senine energiast kyllastunud majandus kaob, ei ole kellelgi enam asja kuskilt Aafrika pärapõrgust kuhugi Euroopa pärapõrgusse filme vedada. Kaugvedude põhimahu haaravad taas traditsioonilised kaubaliigid: vyrtsid, vääriskivid, vaibad, kunstkäsitöö ja muud luksuskaubad. Paremal juhul ka kohv ja tee, suur osa Euroopast loobub pigem lihast kui neist. Võõrutus oleks raske.

Sellega seoses yks mõtteuit: tõenäoliselt muutub paljugi, aga konteinerivedu jääb samaks. Kui kytuseid napib, on busside-rongide-lennukitega kööga, kuid laevadele saab lihtsalt mastid-purjed peale panna. Katsu sa rongi tuulejõul käitada, eks ole. Konteinerid on aga yks kõige ökonoomsemaid logistilisi lahendusi yleyldse.

Naljakas tegelikult, mis kaob ja mis jääb. Või kes seda ette arvata oskab. Me kasutame tänapäevani mõnd sumeri tehnoloogiat.


P.S. Wikipedia ytleb sedagi, millest meie kergesti vaimustuv filmikriitik vaikib: "Some worry that the prevalence of witchcraft and violence in the movies may encourage negative stereotypes about Africans." Just see, mida hädasti vaja. Ega keegi ei olegi muidugi lubanud, et rahvusliku eneseteadvuse tõus kuidagi arukusega seotud oleks. Eestis ei ole ka.

Musta lipu all, vol 2

Sotsialistliku juhtkirja ma juba tegin (isegi kaks), homne tuleb siis anarhistlik.
Hoirassaa ja pudel rummi!


P.S. PirateBay annab teada, et kuigi Rootsi politsei myyb soovijaile nende kohtuasja materjale (4620 lehekylge, 6050 Rootsi krooni), ei kaeba nad neid kohtusse. Kyll aga soovitavad piraadid teha toimikust PDF ja seda torrentina jagada. Las puud kasvavad!

P.P.S. Esmaspäevane juhtkiri muidugi. Päevad lähevad lehetööga aiva segi, kogu aeg on homme ja nädalavahed kaovad kuhugi.

Vereimejad teibasse! ehk Panganduse ABC

Yhel tundmatuks jääda soovival maal yhes tundmatuks jääda soovivas listis kuulutas yks siinkohal tundmatuks jääv kodanik:

Ühispank teatas järjekordselt baasintressi tõstmisest. Me võime rajada rööprahasid, vabastades end liigkasuvõtjaliku maailma haardest – aga kuidas tulla toime sisult ebaseadusliku laenuintressi tõstmisega – kuna selle eest pole hoiatatud, sest see pole ette teada; kusjuures panga enda poolt pakutav "piirmäär" läheb vaat et veel kallimaks maksma. Miks peab laenuvõtja kandma pankade poolt võetud riske? Kas toimuv tähendab, et pangaimpeeriumil on plaanis etendada "majanduskriisi", et vahetada laenatud "õhk" reaalse kinnisvara vastu?

Kui palju on Eestis täna neid, kes enam ei ole võimelised tagasi maksma lakke tõstetud eluasemelaenu – ja seeläbi röövitakse lihtsalt paljaks?

Me võime muidugi sõimata ennast selle eest, et pole teadnud ega taibanud rajada nt ühistupankasid, intressivabu pankasid jms.

Esimene asi oleks avalikustada see "salakaval mehhanism", kuidas vähemus enamuse arvelt suurt raha teeb. Rockefeller olla väljendanud mõtet, et kui inimesed teaksid, mida pangad tegelikult teevad, hakkaksid nad otsemaid mässama. Tundub, justkui oleksime uuesti muutunud pärisorjadeks, kellelt saaba koorida kolm nahka – ainult ahelad on kaasaegselt ilusamad. Ma küll ei ole veel lugenud Bill Bonneri ja Addisson Wiggiimi "Võlaimpeeriumit" (mis arvatavasti mõneti ka sellest), aga ehk oskaks siinolijaist keegi kommenteerida, kustmaalt läheb piir, kuhuni justkui peame nõustuma "paratamatusega" ja kustpeale on aeg alustada massilist "vastupanuliikumist".

P.S. Mu teada on Keskerakond ainus, kes pakkunud seaduseelnõud eluasemelaenajate riigipoolseks kaitseks.

Kirjaviis muutmata.

Ei, ega ma ise ka korporatsioone armasta. Olen nende suhtel ylimalt kahtlustav, kuna sealtkadu levib usinasti mõtteviis, et karja inimeste kokkuajamisel saadakse midagi enamat kui needsamad inimesed. Õigupoolest võib see saadus neist tähtsamgi olla ja kahtlemata elab ta kõik oma liikmed yle. Järelikult on sellisel yleinimlikul hiiul õigus yksikinimesi laiaks tallata.

Loomulikult ei mõtle kõigi korporatsioonide kõik töötajad ja omanikud päevad läbi yksnes nii. Aga seesugused puhtfilosoofilised vead kipuvad me mõtlemist kraavi kallutama. Kui teha endale puuslik ja hakata teda seejärel kummardama, saadaksegi tulemuseks kummalised laused nagu "Meie asutuse filosoofia on...", "Meie korporatsiooni huvitab..." või "Meie firma arvab, et..." Midagi ta ei arva. Arvavad inimesed. Ja nende seas on alati võimalik kindlaks teha, kes neist väidetavaga nõus on ning kes mitte. Selline uuring võib vahel yllatavaid tulemusi anda. Ja siis selgub, et Kuldnaine ise ei räägigi, keegi puges lihtsalt ta selja taha.


***

Siiski on vahel veider näha, kui vähe mõistavad pealtnäha arukad inimesed majandusest, Mitte, et ma ise mingi ekspert oleks, kuid ametist jääb ometi yht-teist kylge.

Millest elab pank? Mitmesugustest asjadest. Kindlasti ka teenustasudest ja muudest harrastustest (jah, teenustasud võiks Eestis märksa madalamad olla), aga peamine on siiski raha myyk. Täpsemalt: raha edasimyyk ehk vahendamine. Pank laenab raha sisse, makstes selle pealt natuke madalamat intressi, ja laenab selle siis välja, makstes selle pealt natukee kõrgemat intressi. Kui sisselaenatava raha intress tõuseb, tuleb tõsta ka väljalaenatava raha intressi. Nii lihtne ongi.

Kust pank raha laenab? Mingil määral muidugi inimeste käest. Seepärast võib ka kindel olla, et kui pangad yksteise võidu hoiuste pealt makstavaid intresse tõstavad, tõusevad ka inimestele antavate laenude intressid. Suurme jagu raha tuleb aga pankadevaheliselt turult. Kui Rootsi emapank saab raha odavamalt sisse laenata, jagab selle Eesti filiaal ka podavamaid laene. Ja vastupidi. Nii et kui intress tõuseb, sõltub see kuritihti mitte õnnetust tellerist teispool letti (kes on kahtlemata juudinärakas ja hirmus vereimejast kaabakas), vaid Euroopa Keskpangast ning olukorrast rahvusvahelistel finantsturgudel. Mis on viimasel ajal vilets.


***

Yhistegelik pangandus on tore, olen igati selle poolt. Oma kyla pank on suurepärane seltsielu vorm. Samas ei ole selline yhistegevus pooltki nii lilleline, kui pealtpoolt tundub.

Enne usaldusväärse pisipanganduse traditsiooni juurdumist kulub vähemasti paar aastakymmet, mille jooksul pisipankade järele valvamine on tõsine valu ja vaev. Meil oli yksvahe juba hulk pisipanku. Enamasti sattusid värsked pankurid raha lõhnast eufooriasse ning ostsid endale kymme tuhat kullast kempsupotti. Seejärel läks pisipank pankrotti ning suur pank ostis pisikese yles. Vähesed inimesed on raha suhtes immuunsed.

Pealegi sõltuvad ka pisipankade laenutingimused nende raha allikast. Kui pank saab kogu raha kylarahva säästudest, peab kylarahval neid õite palju olema või saab pank ysna pisike. Kui rahvas oma raha kylapanka viib, ootab ta enamasti paremat intressi kui suures pangas makstakse. Noh, natuke võib ju läheduse ja tutvuse poolest järele anda, aga mitte eriti palju ega kauaks.

See tähendab, et ka pangast välja antava raha eest tuleb rohkem kysida kui suurpangas. Kulud on ju lõppeks kontori kohta samad kui suurpangal, palka tuleb maksta ja elektrit ja yyri, samas ei jaotu keskasutuse kulud ja litsentsid ja muu säärane sugugi viiesaja kontori peale laiali. Nii et protsentuaalselt on kulud kõrgemad ja sealtki ei anna eriti kokku hoida. Mis tähendab, et isegi pankadevaheliselt turult raha saades pole erilist lootust megakorporatsiooni yle trumbata. Õnneks seda seal väikepankadele väga ei pakutagi, pole neil ju vara ega renomeed, millega laenu tagada. Suurpangast kõrgemat laenuintressi kysides võib aga kylarahva seas menu säilitada vaid juhul, kui laenu antakse neil, kes seda mujalt ei saa. Järelikult on suurem ka risk näha raha samavõrd kui oma kõrvu. Mitte just väga paljutõotav ärimudel.


***

Ei ole ma sugugi suurpankade poolt ja väikepankade vastu. Kuid proletariaadi diktatuuri ning kogu raha ymberjagamist on lihtsam välja kuulutada kui mõelda, mida seejärel edasi teha. Revolutsioonid lõpevad tihti verise pummelungiga, yleyldise pohmaka ajal haarab aga võimu keegi, kellele seda varem yldse anda ei mõeldud. Yldse, mõelda on tore. Palju kasulikum kui rusikaga vehkida, karjuda ja sylge habemesse pritsida. See viimane harrastus on pealegi ebahygieeniline.

Lilled on nunnud

Aga mina käisin täna teatris.
Või mis täna, noh, nyyd juba eile.
Näidati "Nabuccot" - mulle kui assyyrlasele möödapääsmatu teos. Pealegi meeldib mulle juba muistsest ajast Verdi, nii et igati asjakohane. Ning tõesti, nuriseda pole midagi. Nagu yteldi: "Jassi Zahharov on nii mõnus, et lahe on vaadata juba sedagi, kui ta lavale tuleb. Ehkki on muidugi veel parem, kui ta ka laulab."

"Nabuccot" lavastades lennatakse ikka selle orki, et hakatakse kujutama assyyria rõivaid ja olustikku nii, nagu meie seda ette kujutame, mitte Verdi või VT kaanoni järgi. Naljakas oli vaadata, kuidas sebis ringi suur hulk inimesi, kõigil peas kas need kenad tordikujulised mytsid, mille järgi otsustades nad kõik olid kuningad, või siis, hullem veel, peas kolme sarvepaariga mytsid ja käes toikad symbolitega, mille järgi oli tegemist jumalatega. Samas pidid nad justkui lihtsalt kellegi kaaskonda kehastama.

See selleks, yldiselt oli pilt vahva ja ilus ja värvikirev. Estonia ooperid sarnanevadki koomiksifilmidele: need on pikitud paksult täis kaadreid, kus kiiskavais rõivis lavalised sirutavad käed maaliliselt kuhugi, kus neid on raske ja ebaloomulik hoida, ning tarduvad paigale, et fotograafid ja tänavakunstnikud saaksid oma pildid ära teha. Staatiline liikumine, koomiksifilmide esteetika.

Verdi on mõnegi muu kõrval kergesti vastuvõetav ja tajutav. Kui ta otsustab ikka võimas olla, on tal väge rohkem sees kui pistikust tuleb. Esimese vaatuse lõpus oli kyll jabur kuulata, kuidas reipa ja suisa optimistliku muusika saatel lauldi: "Teid tuleb äära häävitada, trallalallallaa, juhhei!" Ent kyllap seostub see ka viisiga, kuidas meil tänapäeval libretodega ymber käiakse. Tõlkes vastab kymneminutisele dialoogile kaks nappi rida ning kavas mainitud "suurepärased värsid" jätavad mulje, et jutt on mõnest muust teosest. Idiosynkraasiprobleemid ehk.

Yldse tahaks kunagi libretosid lugeda. Kas teie olete iial mõnd libretot lugenud? Mina ei ole. Värssdraamasid kyll, hulgi. Noid on ka laiatarbeväljaannestes massiliselt, libretosid pole kohanud. Oleks huvitav näha. eks ole seegi näitaja, et amatööride netifoorumites on kõikvõimalikke muid tekstivorme, ent mitte seda. Tõsi, väljasurev või vähemalt haruldane vorm. Aga mõni võiks ju ometi olla? Tuleb kunagi uurida, millal on lahti Teatri- ja Muusikamuuseum ja mil viisil sinna lugema pääseb.

Kunagi ostan plaadi. Mälu pole enam see, meelde jääb vaid lapsest saati kuuldu.
Meeste kemmergus ymisesid kõik pärast etendust orjade koori.


***

20 minutit pärast meie lahkumist löödi Estonia aknad sisse.

Põhja politseiprefekt Raivo Küüt kinnitab, et olukord oli kontrolli all. Estonia aknad löödi sisse, sest nii oligi vaja. Ausalt yteldes oli see juba pikemat aega plaanis. Kavatsused olid hoolikad, vajalikud agentuurid olid ammugi teinud kõik tarvilikud mõõdistused ja sihtotstarbelised pildistused. Akende sissepeksjad olid erariides politseinikud, keda abistasid abipolitseinikud ja kaitsesid kaitsepolitseinikud. Ka politsei peab saama kuidagi oma esteetilisi vaateid väljendada, teha kirjandus- ja teatrikriitikat endale jõukohaste ja mõistetavate vahenditega. Olukord oli kontrolli all.


***

Falck Balticsi juht Urmas Sõõrumaa ütles, et valitsuse ja politsei öine tegevus Tallinna kesklinna piirkonnas oli täiesti läbimõtlemata. "Initsiaatorid, eeskuju näitajad, oleks pidanud kinni võtma ja 24 tunniks rahunema viima," rääkis Sõõrumaa. "Seda, mis aga toimus, oli kahju vaadata, kuidas näiteks kunsti- ja käsitööpoodide pidajad oma ärisid ise kaitsesid."


Riidepoe "Sulle" omanik: turvafirmast helistati ja öeldi, et kuna nad nemad ise kohale tulla ei saa, kas äkki poeomanik ise saab kohale minna.

Hugo Bossi poe omanik: oli öösel kohapeal, kuid kaitsta oma äri ta ei suutnud. "Politsei ei teinud mitte midagi. Ühel kellajal saabus suurem hulk politseinikke ja piiras maja ümber. Videolt on näha, et pool tundi on saadud siin vabalt tegutseda, inimesed olid jõukudega siin sees."

Hiina restorani Kathmandu klienditeenindaja Andres Vimm tunnistas, et kuna turvafirma Alfastar neile appi ei tulnud, olid omad vahendid käepärast võtta. "Meil oli kuumad veed valmis," ütles Vimm. Tema ja kaastöötajad hoidsid hinge kinni, kui märatsev jõuk mööda tänavaid liikus ja enda järel lõhutud linna jättis. Restorani visatud kivi on siiani alles, põrandal vajavad koristamist klaasikillud.

Kapten Tenkesi omanik Tõnu Hellam pole rahul politsei ja turvafirma tööga: "Helistan Falcki, olen kümme aastat neile maksnud. Nemad ütlevad, et ei julge kohale tulla!" rääkis Hellam. "Ja selle aja sees, kui ma siin öösel kella poole kolmeni olin, ei näinud ma siin Pärnu maanteel ühtegi politseinikku," ütles Hellam.
Kapten Tenkes on vaatamata katkistele akendele täna avatud.

Niisiis: politsei tegevus oli läbimõtlemata. Ja olgu jumalad tänatud! Oleks nad selle läbi mõelnud, poleks nemadki kodust välja tulnud. Just nagu Falck.

Ennustan teelehtede ja veiniklaasi põhja pealt, et kindlustus suhtub asja nagu turvafirmadki: ega te meile selle eest pappi maksa, et me teie jamadega tegeleksime. Meil on lihtsalt väga ilusad ja kurvad silmad.

Huvitav, palju neil päevil ka lahkumisavaldusi tuleb?


***

Slohtuleht, 27.04.2007 02:27
Eesti noored kogunevad hetkel Vabaduse väljakul. Mõnel neist on käes parajad kaikad. Noormehed kavatsevad venelasi mööda linna otsima minna. Eestlased aktiviseerusid suhteliselt hilja, alles siis, kui vene noored olid juba korraliku rüüstetöö teinud. Väidetavalt seetõttu, et eestlased istusid vanalinna pubides ega ei teadnud asjast midagi.

Gorjatšije estonskije parni.


***

Tunaeile tegutses igayks veel oma nime all. Eilseks olid politseinike nimesildid kinni kaetud ja lärmajate näe ees rätikud. Tänavavõitluse klassika: vastastikusel vaikival kokkuleppel keeldub kumbki pool oma tegude eest hiljem vastutamast. On saabunud see huvitav aeg, millega hiinlastele omistatud needuses ähvardatakse. Nimetuse aeg.


***

Postimehel on huvitav väljendusviis:
Kell 23.27 liigub sadakond matsi mööda Viru tänavat vanalinna poole ja peksab sisse lillemüügiputkade aknaid. Lilled võeti kaasa ja kingiti jõuguga koos liikuvatele tüdrukutele.


***

Vaatasime põnniga arvutist uudiseid. Pool tundi räägiti ryystamistest, politseist, poodidest, poliitikast ja katkistest akendest. Ja siis... ilmateade. Põnn hakkas naerma.

See on 9/11 efekt. Kui tuleb midagi nii tyhist kui ilmateade, hakkadki naerma.


***

Praeguseks on Eesti syndmused Google Newsi maailmarubriigis juba neljandal kohal pärast Venemaad, Saudi Araabiat ja Somaaliat ning otse enne Mstislav Rostropovitši surma. Rebimine on tihe. Siiski on teateid 459, silma jäävad Irish Times, MSNBC, Moscow Times, BBC, Houston Chronicle, Guardian, Times...
Ei saa kurta.


***

Martin Helme ja Kalev Rebane meeldivad mulle sama vähe kui vastaspoole populistid. Samas on Helme intervjuus Slohtulehele paar asja, millega ma isegi nõustun.

Toimuv šokeerib meid nii palju ja huvitab väljamaalasi nii vähe just seepärast, et mujal poleks selles midagi imepärast, Eesti on aga korralikult sumbunud konnatiik. Ja hea on. Mõne aasta eestki poleks me midagi taolist ette kujutanud. Ka 1991. aasta augustiputš möödus mõnevõrra rahulikumalt, iseseisvuse väljakuulutamisest rääkimata. Praegune olukord on saavutatud mitmepoolsete hoolikate jõupingutustega pikaaja vältel, tyhja koha peale mullistusi puhudes on ponnistatud on nii Venemaal kui ka Eestis.

Eks on ysna selge, et kogu pronkssõduri-aktsiooniga on lootusetult hiljaks jäädud. Kymne või isegi viie aasta eest, kus ka Venemaa koristas oma kolgastest kasutut rauakola, võinuks sõduri niimoodi ära viia, et keegi poleks köhinud. Isegi oodata pool aastat või aasta, kuni kõik valvurid on tydinud valvamast ning lärmajad lärmamast, võinuks selle poole tunniga ära vedada ning asi tahe, jama palju vähem. Praegu aga...

Viimase aasta jooksul on Eesti poliitikud ise, eriti muidugi reformikondlased, teemat hoolikalt õhku täis puhunud ja yleval hoidnud. "Me teeme sellega kohe midagi! Ei, siiski veel mitte... Aga varsti! Ei, siiski veel mitte... Homme hakkame seda kuhugi vedama! Ei, ootame veel..." Kui liita pidev otsustamatus, mis sest kujust lõpuks ikkagi saab, läheb ka kõige rahulikum hing igikestva mämmutamise ja nämmutamise mõjul närvi. Valimiste eel oli kuid eriti oluline loosungite ja lubadustega vehkides jamale veel yks vint peale keerata. Ära siis niisama herilasepessa istu, enne peksa teist ikka toikaga. Ning ka mõnele koalitsiooniläbirääkimistel osalenule jäi mulje, et pronkssõdur on Ansipile tähtsam kui muud punktid. Nyyd on sõnnik yles kaevatud, supilusikasse sätitud, törts vahukoort peale lastud ja suu poole teele saadetud - ainult maitse yllatab miskipärast me gurmaane.


***

Andrus Kivirähk kuulutas laupäevases Päevalehes:
Me patrame suure suuga integratsioonist; räägime sellest, et aeg on küps muuta vene koolide gümnaasiumiharidus eestikeelseks, samal ajal kui needsamad gümnasistid rüüstavad öösel viinapoode, kisuvad õnnelikult naerdes varastatud suitsu ja skandeerivad: "Rossija! Rossija!" ning mis eriti naljakas: "Fašizm ne proidjot!" Ja ometi korraldavad nad sealsamas nii stiilipuhta kristalliöö, et Hitler ja SA pruunsärklaste staabiülem Röhm võiksid nende üle õigusega uhked olla.

Kas politsei omadega hakkama sai või mitte, on vaieldav. Kindlasti võinuks ka hullemini minna. Näiteks siis, kui politsei teinuks sama, mida turvafirmad. Kindlasti võinuks ka paremini minna. Näiteks siis, kui sissepiiratud sajast inimesest vahistatuks yheksakymmend, mitte neli-viis, või kui oleks vähem aega raisatud ajakirjanikele. Kirjelduste järgi sai iga kesklinnas viibinud reporter nina paar-kolm korda mullaseks. Aga mis meil neist.

Igal juhul on tegemist Eesti haridussysteemi läbikukkumisega. Suur jagu Tallinna kesklinnas möllanuist on syndinud pärast Nõukogude Liidu lagunemist, igatahes algas neist enamiku koolitee Eesti Vabariigis. Tänavale läksid Tallinna vene koolide õpilased, Eesti haridussysteemi saadus. Võõras propaganda, ässitajad ja muud kurikaelad on vahukoor tordil, põhimaius on aga me endi kypsetatud. Nii et kui on tahtmine kedagi sõimata, palume lahkesti lähima peegli manu.

Kõigi sõdade parima kahuriliha on ikka olnud kooliõpilased. Neisse pole elu veel systinud ilusate sõnade vastaseid antikehi, immuunsussysteem on veel nõrk ning mõnele selle väljaarendamiseks aega ei jagugi. Selles suhtes pole vahet, kelle või mille eest mõni neist väidab end sõdivat. Kaarli kiriku juures rusikaid raputanud noortel polnud erilist vahet, nii nagu pole vahet nõukogude myytide kangelaslikel polgupoegadel Suures Isamaasõjas ja eesti myytide kangelaslikel koolõpilastel Vabadussõjas. Sõda on sõda, ja kui keegi imestas, mis teevad demonstratsioonidel kolmeteistaastased, on vastus lihtne: seda, mida alati. Sõdivad võõraid sõdu.


***

Kell 00.09 Päevalehe reporter Oliver Õunmaa teatab Viru tänavalt, et politsei on nüüd lillekioskite kaitsele asunud ja nende ette aheliku moodustanud. Samal ajal on Viru tänaval näha teismelisi Eesti piigasid, kes üksteisele lilli jagavad ja kilkavad, et lilled on nunnud.

Raamatu-uudised, 8. osa: postipakid ja bestsellerid

Täna tuli jälle portsjon häid raamatuid. Mis uued nad nyyd nii väga on, aga minu töises raamaturiiulis kyll.

* Kim Stanley Robinson, The Years of Rice and Salt. Failina loetud, aga nii pagana hea asi peab endal riiulis olema. Kogu aeg kiidan, nyyd ilmselt laenutan ka.
Täiesti eepiline - ja seda sõna kõige paremas mõttes.

* Richard Adams, Watership Down. Kultusteos. Lugenud pole, kuulnud olen. Multikat on meil kah näidatud, tõlkima ja kirjastama peab ise.

* Robert Markley (toim), Virtual Realities and Their Discontents. Ei ole lugenud, ei ole kuulnud, ei mäleta, kust ma ta leidsin. Ent raamat, milles artiklit Neal Stephensoni Lumevaringust illustreerib skeem Toora kommentaaride paigutusest, ei saa ju ometi halb olla.


***

Tegelikult oli yks kastike Raamatukoist ka. Meil on siin varsti parem raamatukogu kui Ristikivi Seltsil. (Mis on yldse yks niru asutus, lasi muuseumil ära surra ja puha. Mine või appi.)

* Endel Nirk, Teeline ja tähed.
* Karl Ristikivi, Valitud kirjad 1938-1977.
* Karl Ristikivi. Kirjanduslik päevik.
* Bernard Kangro, Karl Ristikivi. Kirjad romaanist.
* Kirjad üle mere. Mart Lepiku kirjavahetus Julius Mägiste, Karl Ristikivi ja Bernard Kangroga.
* Karl Ristikivi, Viimne vabadus.

Ja magustoiduks:
* Maie Kalda, Tuglasest Ristikivini. Eesti proosa 1906-1940.
Minu ajal seda veel õpikuna ei pruugitud.
* Pentti Saarikoski, On või ei ole. Euroopa serval.
Miks ostavad inimesed vanade asjade ylessoojendusi, kui eelmistki väljaannet on poest kenasti saada?
* Vassili Aksjonov, Armastus elektri vastu.

Kahjuks oli Raamatukoi arvepidamine jälle ajast maas ja "Ei juhtunud midagi" asemel anti mulle mu raha tagasi. Kurb. :(

Musta lipu all

Wow. OMG kawaiii!

Laiskadele, kes ise lugemas käia ei viitsi, kokkuvõte: yks kodanik riputas yles toreda arvutimängu. Seejärel kirjutab riburadamisi teisi kodanikke, kuidas nad selle alla laadisid, proovisid, leidsid hea olevat, läksid poodi ja ostsid ning soovitavad nyyd kõigile: hea mäng, väike tubli kompanii, minge ja toetage neid!

"Piraatlus soodustab organiseeritud kuritegevust ja laseb heade raamatute-filmide-mängude tegijatel nälga surra, bla-bla-bla."
Tyhjagi. Nälga surevad ainult need, kellel pole fänne või kelle kulud on nii suured, et fännid ei jaksa neid yleval pidada. Iga kirjaniku, režissööri või mängufirma fänn, kes seda endale vähegi lubada jaksab, annab oma lemmiku tööde eest rõõmuga raha välja - tihti ka siis, kui see tal tegelikult yle jõu käib, tihti ka nõrgemate eest, et järgmine saaks jälle parem tulla.

19. sajandi põhimõtetele rajatud autoriõigusseadustik on ammugi ajale jalgu jäänud, olgu angloameerika või mandri-Euroopa õiguses. Tänapäeval töötavad teised majandusmudelid paremini kui korporatsioonidele armsaks saanud seaduste kinnimaksmine ja kaikaga ähvardades väljapressimine. Tee oma tööd hästi, siis tuleb ka raha.
F*ck you, BSA.

Lugeda või osta?

Intellektuaalse omandi õiguse aluseks on kysimus: kumb on parem, kas raamatu lugemine või ostmine?

Kumb on parem kultuurile?
Kumb on parem nälgivale kirjanikule?
Aga ylesöödetud kirjanikule?

Kumba me tahame, et inimesed teeksid - loeksid või ostaksid?

Kirjutasin eile yhele raamatule arvustust, mõeldes: mis sest, et ma seda lugenud pole? Miks ma peaksingi? Ega ma mingi kriitik pole.
Mina olen ostmisega juba oma panuse andnud, aitäh ja tänan pakkumast.

Nii lihtne see ongi.

Globaalkyla

Inimesed armastavad kasutada kujundlikke, ähmase tähendusega sõnu.
Olen ysna tykk aega nuputanud, mida paganat võiks tähendada globaalküla (nt 1, 2, 3).
Tundub, et sain eile kätte.

Tuli sõber hiljuti Balkanilt tagasi ja rääkis, kuidas ilusas sinises Doonaus, mis ammu enam ilus ega sinine pole, hulbib mustlaste rämps. Vaevalt rämpsul nyyd erilist rahvust on, aga põhimõte on selge: iga "looduslaps" on rahulikult valmis oma sodi jõkke viskama, kus ta seda enam kunagi ei näe, sest maailm on suur, kyla aga pisike. Suurest maailmast jõuab kylla maitsev nämm, mis syyakse ära ja mille pakend saadetakse maailma tagasi. Egas merest vesi otsa lõpe!

Selleks, et hakata mere otsasaamise pärast muretsema, peab olema piisavalt laia silmaringiga, et pidada maailma väikeseks.

Seda mõtteviisi ei pea muidugi Balkanilt otsima, Eestis endas on asjalood täpselt samad. Ja ärgu tulgu ykski mulle maainimeste õilsat sydant kiitma, seal on asjad veel hullemadki kui linnas. Rohelised ja puukaisutajad on ju linnaloomad, paremal juhul lähevad nad linnast maale ja siis peab kylarahvas neid imelikeks ning näitab raha eest turistidele.

Lugesin kunaski kellegi juttu mootorrattareisist Aafrikas. Muuhulgas oli selles ka kirjeldus keset Saharat kasvanud kilekotipuust: tuul keerutab kilekotte mööda kõrbe, kuni need eikusagil kasvava puu otsa kinni jäävad.
Vaat' selle kilekotipuu all ongi globaalkyla.

Õigupoolest on ju kogu me Maa praegu naftaga kaetud.
Millest neid kilekotte siis tehakse?
Õudne on aga see, et me ei saa neist enam lahti.
Iga päev.

Nyyd yles, keda needus... ah, s...agi

Homne leht:

Hansabank Marketsi analüütik Sander Danil märkis, et kasvavate tööjõukulude tõttu jätkub surve Tallinki marginaalidele. "Tallinki konkurentsieelis palkade näol kaob, kui laevafirma ei hakka saama riiklikke toetusi, nagu Soome firmad saavad," ütles Danil ning lisas, et sellel liinil opereerivad laevad oleks Tallinkil kasulik Soome lipu alla viia.
Danil märkis, et varem oli mainitud Soome–Saksamaa liin kasumlik ka siis, kui palka maksti Soome ja Saksa standardite järgi. "Tallinkil peaks olema võimalik liini kasumlikult opereerida ka kasvavate palgakuludega," lisas Danil.

Ikka veel on masendavalt suure osa Eestis tegutsevate firmade kogu äriplaan lyhike ja lihtne:
1. Asendame palgamaksmise plastmassist imitatsiooniga.
2. Kasum.

Arvestades yhelt poolt seda ja teiselt poolt sedagi, et alles viisteist-kakskymmend aastat tagasi olime me kõik palgatöölised, on kummastav vaadata, kui nõrgad on Eestis ametiyhingud ja kui levinud on näiteks sellesama Tallinki saaga netikommentaarides lainetav pime ay-vastane raev. Justkui mitte yksainumaski inime ei mõistaks, et ametiyhingus võiks midagi positiivset olla - ja et kui need just ei kriminaliseeru, nagu 1930ndate USAs, tõstavad need pead eelkõige seal, kus firmajuhtide (ja -omanike) arvates on töölised kõnts, kellele tuleb nuudiga koht kätte näidata.
Naljakas, veider ja tegelikult mitte eriti kurb.

Kui nälg käes, oskavad eestlased tegelikult mässata kyll. Ajalugu on seda tõestanud, ehkki enamik noori ei tea, mis juhtus Eestis aastal 1905.
Järelikult pole neil kõigil, kes - olgu maal või linnas - puhtalt või mustalt oma miinimumpalga otsas virelevad, häda midagi. Pirisevad teised niisama.

Paras, kahjuks.