Pärsia kirjad 5: Hobuste ja lammaste võrdõiguslikkus

Rändasin hiljuti risti yle meie kauni Pärsiamaa, et jõuda Isfahanist Täbrizi. Umbes poolel teel heitsin põlluservas puu alla puhkama, et vaikselt pruukosti võtta ja palava päikese eest varju leida. Seal lamaskledes sattusin nägema kahe kylamehe vestlust.

- Salam aleikum, Ibrahim!
- Aleikum as-salam, Ali!
- Eks paista Allahi kaunis päevakene kenasti meie kiilas peakuplitele, Ibrahim?
- Jah, Ibrahim, ilma yle ei saa täna kohe kuidagi kurta! Alles jõudis lõuna kätte, aga mulle tundub juba, et Kõigevägevama armust on päike mytsi mulle pähe kinni sulatanud.
- Vaatan sind, Ibrahim, ega suuda aru saada - oled mees nagu mõistatus. Ytle mulle, mispärast on sul adra ette rakendatud kõrvuti hobune ja lammas?
- Armas Ali, rõõmuga kuulan ma sinu kysimust, sest selle vastus on mulle teada. Rõõmuga ma ka vastan sellele, sest asi on lihtsamast lihtsam. Kas sa siis ei näe, et nad mõlemad on isased?
- Kui ma nyyd natukene kummardun, kulla Ibrahim, ja neile kõhu alla vaatan, siis pean ma su jutu tõepoolest tõeks tunnistama. Aga aru ei saa ma ometi. Mis siis sellest, et nad on mõlemad isased, kui sul on ometigi majapidamises kaks hobust ja kaks lammast?
- Aga, Ali, seegi on ju imelihtne! Eks ole adravedamine ju juhtiv töö - loom läheb ees ja ader sõnakuulelikult tema kannul, mina aga juhatan looma omakorda, nii nagu Prohveti sõnad juhatavad inimeseloomi?
- Sulatõtt räägid sa, Ibrahim. No ja edasi?
- Edasi saab sedasi, armas Ali, et juhtima kõlbavad ikkagi ainult mehed. Naiste asi on koju jääda, seal on nende koht ja saatus, mille Kõigevägevam oma otsatus tarkuses neile on määranud. Seepärast rakendasingi ma täku ja oina adra ette, kui aga õhtul koju jõuan, võtan ute ja mära ette ning hakkan neid pygama.
- Sinu jutt tundub mõistlik ja loogiline, kallis naabrimees. Kas sind see aga ei sega, et sa sedaviisi vähem tööd tehtud saad ja lõpuks ka vähem raha oma perekonna toitmiseks teenid? Ei jaksa ju oinas atra vedada ega anna mära kuigivõrd villa?
- Ei sugugi, kulla Ali. Mõtle nyyd ise: kui ma teen kõik oma tööd ja tegemised nii, nagu mulle Allahist seatud seaduse järgi tegema pean, kuidas saan ma siis omadega kahjumisse jääda?
- Kindlasti peab sul õigus olema, oo tark ja valgustatud Ibrahim. Tõttan ja lendan kohe mesilasetiivul koju, et ka ise seal oinas adra ette seada! Jään igavesti sinu tänuvõlglaseks selle aruka õpetuse eest, oo naabrimees, paistku päike kõigile su päevadele ja kastku vihmad öösiti su põlde!

Nii jätsid kaks kylameest sõbralikult hyvasti ning läksid kumbki oma asjatoimetuste juurde, mina aga tõusin pysti, hiivasin kompsu õlale ning jätkasin teekonda Täbrizi poole, mõtiskledes kummalise ilmaelu yle.

***

Täbrizi saabudes kohtasin kohvimajas yht õpetatud meest, kes väitis mulle, just nagu oleks see Pärsiamaa majandusele kahjulik, et meil kõigil tähtsatel kohtadel mehed on ja teps mitte naised. Sõitlesin teda sõgeduse eest ning jutustasin talle eksemplumi, mida olin teel oma silmaga pealt näinud. Ta haaras kahe käega peast kinni ja tormas uksest välja - kahtlemata teistele edasi jutustama, mõistes oma eksitust.

Ka kohvikurahvas pahvatas naerma; tänasin neid toetuse eest, kuid noomisin siiski, et igayks meist võib eksida, seepärast oldagu rumalaid kohates alandlikud - eks ole iga inimene Prohvetiga võrreldes rumal, tark aga yksipäini Kõigevägevam? Sellega jäid kõik kiiresti nõusse.

Meie ajakirjandus pysib endiselt tasemel

Kes kiitis, et talle meeldib Päevalehe põhjalik lähenemine, kus tegeldakse taustade avamise ja analyysimisega, mitte ei treita mõttetuid kahelauselisi nupsakaid kellegi tsitaadikillu põhjal?


Kõik on õige, tsitaati ju ei ole.

Pärsia kirjad 4: Poliitika kui nuhtlus

Imetabaseid lugusid juhtub Pärsiamaal. Eks ole juba Nizami kirjutanud: "Tõesti, kaunis Pärsia on imedemaa! Mida kõike siin kyll ei juhtu! Ja mis ei juhtu Pärsias, juhtub kusagil mujal."

Toimusid meil siin hiljuti väljamaasaadikute valimised. Pärsias on nimelt komme selgitada yldrahvaliku hääletusega rahva halvimad pojad ning saata nad kopsaka elatusrahaga mõneks ajaks maalt välja - las õpivad ilma ja inimesi tundma, virelevad võõrsil ning tulevad paranenud iseloomuga koju tagasi.

Yks valimiste käigus paraku tundmatuks jäänud mesilasekasvatajate selts otsustas, et kõige parem viis enda kandidaate reklaamida on trygida kõigile võimalikele yritustele ja seal kõnelejatest yle karjuda.

Istuvad koos, ytleme, Shirazi kaamelikasvatajad. Yks pika halli habemega mees seisab parasjagu teiste ees pysti ja kõneleb sellest, kuidas kõige paremini kaamelite kõhukinnisust ravida. Järsku plurtsatab rahva ette mesilasekasvataja just nagu kaameli tagumikust lennates ning hakkab röökima: tulge meite õuele kaema, kuidas mesilinnukesed õielt õiele kalpsavad, siis oskate õigesti valida ja ka kaamlikasvatamine läheb teil edaspidi tyki maad säädsamalt!

Koosviibijad yritavad mehikest korrale kutsuda, too lärmab aga muudkui edasi. Vestlus soikub, võõrast peletatud kaamelikasvatajad mõtlevad juba laialiminekule. Yks mees, kes kaamelite kõrvalt kodus ka mesilasi peab, vabandab siiski oma kaasharrastaja eest ning noomib toda võõraste asjadesse mitte sekkuma.

Kus tahes maailma punktis hakkaks tyytu piniseja selle peale häbenema, tunnistaks oma viga, katkuks natuke rahva ees juukseid ning ei roniks enam sinna, kuhu teda pole palutud. Igal pool mujal, ent mitte meil, Pärsias!

Selle asemel tormab tubli mesilasekasvataja-propagandist halati lehvides mesilasekasvatajate seltsi ning nõuab, et mesilasekasvatajate omakohus otsekohe ning vastuvaidlemata otsiks välja, kutsuks enda ette, mõistaks syydi ning tõmbaks oksa selle häbematase võllaroa, kel jätkus jultumust mesilasekasvatajate seltsi, seltsi programmilisi seisukohti, seltsi maja katuse kylge kinnitatud platvormi ja seltsi propagandiste teadvalt, tahtlikult ning pahatahtlikult kritiseerida, kahjustades seltsi valimiskampaaniat, huve ning mainet.

Enda arvates käitus lärmaja nimelt tundlike kaamelikasvatajatega äärmiselt delikaatselt ning tykk aega pärast masendunud kaamelikasvatajate esitatud vabandus rikkus kõik tema õilsad pyydlused. Seepärast ongi nyyd tema ylim soov ja tahtmine, et patustanu volitatud kohtuametniku poolt linnaplatsil läbi sõimataks, yles poodaks, neljaks kistaks ning temal ja ta suguvõsal seejärel keelataks niihästi mesilaste kui ka kõiksuguste mesilasesarnaste olevuste kasvatamine.

Tõepoolest, õigus oli meie sõbraliku naabermaa kunagisel valitsejal, õndsal Harun ar-Rašidil, olgu Taevas tema vastu armuline, kes korraldas suure avaliku konkursi oma suurvesiiri kohale, lasi soovijail turuplatsile koguneda ning seejärel igayhele nelikymmend piitsahoopi välja mõõta. Ilma poliitika ja poliitikuteta muutus elu kuldses Bagdadis õndsalikuks ning toda kaunist aega meenutab rahvas siiamaani heldimusega.

Pärsia kirjad 3: Padišahhi voli ja vägi

Minu eelmisele kirjale järgnenud ajal on tost vanast volikirjade teemast saanud siin Pärsias justkui luupainaja, kes vaevab inimesi päeval ja öösel. Hommikuti koguneb rahvas kylakaevu ymber, silmad peas punased ja pilk unetusest tuhm, ning hakkab jälle jutulõnga ketrama: kuidas ikka tuleks yhel teist ja teisel kolmandat volitada, et parem saaks ja kõigile aina rohkem voli jätkuks. Kole ja kummaline: meil oleks see kõik juba ammu unustatud.

Yhed ytlevad, et volikirju pole yldse vaja: kui inimene oma voli ära annab, kes teab, mille sisse teised teda mässida võtavad. Teised nimetavad esimesi rumalateks: teadagi pistetakse kirjad pihku vaid neile, kes on kõige väärikamad ja lugupeetavamad. Niisugustel peabki parem elu olema! Kolmandad leiavad, et inimese pea pole prygikast ning igayhe õpetusi ei jaksa keegi meeles pidada. Seepärast tohtivat anda igayhele vaid nii palju volitusi kui neil on sõrmi. Selle peale hakkasid saemehed ja kivitahujad protestima. Jagelusi kui palju, yhtki koosolekut peetud ega otsust vastu võetud ei saa. Kogu suur Pärsiamaa oleks justkui puuga pähe saanud: laliseb yht ja sama ning pööritab silmi, jalgu alla võtmata.

Nyyd on aga keegi tark ulemaa tulnud välja lahendusega: kui kogu maa kõige targem, ausam, parem, ilusam ja jumalakartlikum mees on padišahh, oleks ju loomulik võtta vastu seadus, et edaspidi tohib volitada yksnes padišahhi. Padišahh on kogu pärsia rahva (ja suurema osa naaberrahvaste) isa, kes nende eest hoolt kannab, neid toidab ja katab ning seab kõigile selged sihid, mille poole kõrvalekaldumatult sammudes kogu riik yhtviisi õnnelikuks saab. Loobuda oma isiklikust nõdrast tahtest tema ääretu tarkuse ja helduse kasuks on mitte yksnes kiiduväärt, vaid ka kohustuslik (ning selle vastu tõrkuvaid rumalaid karistatakse saja kepihoobiga jalataldade pihta).

Tagasihoidlik, nagu ta on, tänas padišahh ulemaad aunimega "Ookeani ja Kõrbe Tarkusepärl" ning lasi uue seaduse tähistamiseks lahti kõik oma kymme tuhat "surematuteks" hyytud ihukaitsjat. Säherdune tegu on kahtlemata kõigile meelepärane, sest kergendab olulisel määral rahva maksukoormist. Tõsi, ihukaitsjate palga teenib nyyd kyll padišahh kui kogu Pärsia kaitsja, ent vabanenud töökätest on igas kylakeses palju rõõmu. Paljud ongi juba leidnud rakendust turvameeste, väljapressijate, tolliinspektorite ja teeröövlitena.

Pärsia Suur Rahvahuraal aga koguneb edaspidi yksipäini padišahhi pyhas isikus, mis toob õnne kõigi kohalviibijate sydameisse ning naeratuse iga isamaalise pärslase näole. "Mida oled sina Pärsia heaks teinud?" kysis padišahh viimati oma palee rõdult alla rahvahulgale vaadates - ja sellega peab kahtlemata nõustuma.

Mina kui välismaalane pole kyll õigupoolest Pärsiat kuidagi teeninud, aga kahtlemata on seegi hea, kui mu kirjade läbi muu maailm sellest imelisest riigist teateid saab ning õppust tohib võtta.

Pärsia kirjad 2: Surnud hingede võim

Kunagi laulis Laurie Anderson:
Now that the living
outnumber the dead,
speak my language.

Hiljuti tuligi uudis, et esmakordselt ajaloos on maamunal rohkem elavaid kui surnuid. Samal ajal ei pruugi igayks ju moega kaasa joosta.

Olin nädalavahel Isfahani Filatelistide Seltsi Suurel Rahvahuraalil. Meie maaga võrreldes on neil seal hulgaliselt kohalikku eripära; meie eripära pole pooltki nii kohalik. Näiteks nõuab Pärsiamaa usk, et inimesed hoolitseksid oma kadunud esivanemate eest samamoodi kui elavate eest. Nii oligi seekord Isfahani jõudnud rohkem kirju teisest ilmast kui neid kandvaid kadunukesi. Ja igayhe vaba tahet võeti ilusasti arvesse, päris mitmel usaldusväärsemal kirjakandjal olid terved peotäied söögipulgakesi, mille kylge olid kleebitud surnute volikirjad. Kokku oligi surnutel hääli rohkem kui elusail. Arvutasin yhel igavamal hetkel välja, et kahe presiidiumis istuva satraabi käes oli 15,22% kõigist häältest. Yrituse lõpupoole läksid mõned ära ja andsid oma häälelipukesed järgmistele edasi, nii et usaldusväärsemate pihud olid lipukestest rakkus. Meenutas sellist meie maal populaarset spordiala nagu teatejooks. Nii juhtus, et kui mõnes kysimuses läksid elavate ja surnute arvamused lahku (põhiliselt matusetoetuste ja kirstuvoodri asjus), ei olnud hingelistel mõtet suud lahti tehagi.

Samas Seltsis mõeldaksegi nyyd usinasti sellele, kuidas surnute el... vabandust, eksistentsi mugavamaks teha. Näiteks nõutakse, et Pärsia igas provintsis peavad koosolekule tulema vähemalt pooled kohalikud. Aga kuna sealkandis on igast kymnest inimesest yheksa surnud, peab neilt võtma kirjaliku tõendi, et nad kohale ei tule. Kirjaliku mitteosalemistõendi andnuid nimetatakse "aktiivseteks", vastandina passiivsetele surnutele, kel murra või varvas ära, nemad mitte ei kõssagi.

Seni valitsesid Isfahani filateliste eelkõige elavad. Et seda ebavõrdsust kaotada, otsustati nyyd Väikest Rahvahuraali laiendada ning yheksale elavale võeti kymme surnut juurde. Kindlasti võitis see auväärne organ niimoodi väärikust ainult juurde, olid ju õndsad kadunukesed Pärsia parimad tuulepyydjad, hinge kinni hoidjad ja lambakasvatajad. Tõsi, siiani pole Väike Huraal suutnud kohtumist kokku leppida, kuna selle uued liikmed on maetud maa eri otstesse. Töö aga käib: juba on palgatud yks Pärsia parimaid surnumanajaid, kes taldriku, puust laua ja rohke eluvee abiga suudab surnutega yhendust võtta. Kaks lahkunut nõustusid selle nimel isegi yhte hauda kolima.

Eks sellisel olukorral ole omad head ja vead. Kahtlemata muutuvad mõned protseduurid keerukamateks ning pidulikke söömaaegu Isfahani kuulsas aias nimega Tšaihanaa pole nyyd erilist mõtet korraldada: elavad lihtsalt ei armasta mulda, olgu see siis ökoloogiliselt puhas või mitte. Samas on võrdsus ja vendlus eurooplastegi jaoks pyhad mõisted ning lugupidamine esivanematest tähendab ju omaenese juurte ja ajaloo hindamist. Ehk tasuks meil vanematelt rahvastelt midagi õppida?

Pärsia kirjad

Kyll see maailm on ikka imeliselt kirev! Kõiksugu loomi ja linnukesi täis teine ning inimeste mõtteilm seal sees on kah igilõpmata kirju.

Käid sina näiteks mööda ilma ringi ja mõtled, et on igati terve mõistuse kohane, kui inimesele teda puudutavast otsusest teada antakse. Aga siis avastad, et kõik ei arva sugugi nii. Ja õige ka, pole tarvis oma eelarvamusi teistele peale suruda. Tulevad näiteks seltsimehed kokku ja otsustavad: "Saadame õige kodanik Vasja sõjaväkke!" Või: "Võtame Vasja avalduse, ettepaneku ja esildise ning torkame kemmergusse naela otsa!" Või: "Jätame Vasja sellest aastast palgasaajate nimekirjast välja." Ja ärkab Vasjakene kaunil kevadhommikul, ringutab, lykkab akna lahti, nuusutab värsket lillelehka ega aimagi, et tema elu on juba pöördumatult muutunud. Vaat' selliseid asju juhtub meil Pärsiamaal, härrased vannutatud mehed!

Või näiteks saadab mingi asutus, ytleme näiteks Isfahani Filatelistide Selts, oma liikmetele nimekirja, millest palutakse välja valida tänavuse Suure Auraha saaja. Arvad, ullike, et see ongi kõik? Arvad ja eksid. Isakesed silitavad oma pikki valgeid habemeid, ryypavad teekest, helbivad moosikest kõrvale ja arutavad: "Rahvas on meil loll, kuid hea sydamega. Hea sydamega, ent siiski loll. Oleks tarvis vaesekesi aidata! Teeme neile õige asja lihtsamaks ja paneme kirja tagumisele kyljele oma leebe heasydamliku soovituse: valige Potapõtš, tema on aus ja tore mees, ametilt öövaht ning peab vabal ajal mesitarusid. Mesilinnukestel on Suure Auraha yle kindlasti hea meel, kyllap peavad suurt ja kollast ketast meekski. Ja et mõni kirjasaaja ei oska ehk lugeda, tõmbame kirja esimesel kyljel Potapõtši nimele suure punase ringi ymber." Jah, mu armsad, Pärsias on hea elada!

Ah et mis sellel kõigel Montesquieu' ja tema filosoofiliste kirjadega pistmist on?
Aga esimene juhtum on (Vasja seisukohalt) induktsiooniprobleem (Bertrand Russelli kalkun,eks ole), teine aga hiilgav näide paternalismist. Rääkida võib ka vabadusest, esindus- ja muidudemokraatiast, autonoomiast ja muudest põnevatest mõistetest. Las igayks jätkab ise.

Juriidiliselt on kõik korrektne.