Maalib maailma ägedamaks

Läksin bussi asemel jala ja sattusin silla all täitsa kogemata kunstniku peale. On ju äge? Jalutasin mööda, tegin yle õla pilti ja kui oli jupp maad kaugemale kõndinud, pöörasin järsku jala pealt tagasi läksin poodi ja ostsin roosi. Tydruk ehmatas selle peale natuke, aga paistis yldiselt siiski rõõmus.

Minu pilt on muidugi kehvake, viimasel hetkel jalutas veel yks mammi keset kaadrit, aga kohe läheb palju parem pilt linna Facebooki yles. Pildi nimi on "Jõeema" (kas kokku või lahku, ei tea) ja kunstniku nimi, nagu  hiljem selgus, Mirjam Siim. Rääkisin Tartu linnakunstnikuga, talle meeldivad sellised asjad ka. Kõik toimub linna täiel teadmisel ja heakskiidul. Äge.

Nii et kui teile meeldib tänavakunst ja näete kuskil kedagi maalimas, minge ja andke neile lilli. Või kommi, vorsti, veini - mis parasjagu kätte juhtub. Kilu ja kypsiseid. Maailm läheb sellest ainult ägedamaks.


P.S. See teine asi ei paista ka minu pildilt nii hea välja, kui tegelikult on. Kassist mahajäänud irve seisab laste kunstikooli aia kyljes Kastani uulitsas, nii et arvatavasti on syydlased aiataguses majas.

Kunstiline progress

Sattusin Artishoki (Artišoki?) blogist lugema sissekannet Teretulemast Taunolinna!. Hunt selle Kangroga, mõnesaja aasta pärast ei mäleta teda keegi, mind võlus hoopis järgnev lause:

Enne üleüldise maitse paranemist pole mõtet korrutada, et pronksist Korstnapühkijaid püstitati 19. sajandil, et avalikku arvamust eiravaid otsuseid langetati Nõukogude Liidus, et madala iluvalulävega ärimeeste valitsetud Eesti jääb üheksakümnendatesse, et Korstnapühkija on kõiki esteetilisi kategooriaid arvesse võttes masendavalt ebaõnnestunud teos, 2011. issanda aastal.

Hämmastav. Imeline. Kust tekib inimestel kujutlus, et kunstis toimub progress, mis sajandite vältel kogu yhiskonna kunstilist maitset parandab? Kuidas nad millegi sellise peale tulevad?

Arvatavasti on selles syydi yleyldine progressikultus, mis Lääne yhiskonnas viimastel sajanditel vohab. Kui teadus ja tehnika muutuvad järjest paremaks (või noh, nii me kujutleme), siis kindlasti liigub samamoodi võidult võidule ka kõik muu: yhiskond, kunst, luule ning ajalugu tervikuna. Kas liigutakse just võiduka lõpu poole (nagu uskusid Hegel ja Fukuyama) või lihtsalt igavesti edasi (nagu usuvad turumajanduse ideoloogid ja enamik transhumaniste), on vaieldav. Aga "igatahes, seltsimehed, põhja!", nagu yteldi yhes Eesti kultusfilmis.

Ma ei näe mingit põhjust midagi sellist väita. Kunst on kunst. Maitsed, moed ja voolud muutuvad, leiutatakse uusi võtteid ja tehnoloogiaid ning avastatakse vanu. Aga progress...? Kas keegi tõepoolest on suuteline väitma, et - kui võtta neid mitte yksikute "geniaalsete" teostena, vaid oma ajastu esindajatena - "Mona Lisa" on objektiivselt parem kui Aphrodite Kallipygos ning "Guernica" parem kui "Mona Lisa"?

Tuleb nii välja.

Hämmastav ja imetlusväärne.

Kunstilainel

Ma pole elus joonistada osanud, aga nyyd tehti Google Chrome'ile Deviantarti lisa.

Puu.

Valik tyypilisi riigiametnikke.

Paul Gauguin - Kukk palmide all (1879).

Liiga palav on, et midagi mõistlikku teha.

Maeve Collins with a pinch of SALT

Käisingi ära sel iiri kunsti näitusel nimega "SALT", mida eelmises postituses reklaamisin. Meeldis. Soovitan kõigile.

Pisike räämas näitusesaal, mugavad diivanid, pimedas nurgas tyhja baarileti ymber paar näitsikut omaette askeldamas. Nurgas lauake reklaampaberitega.

Esimene eksponaat oli pisike puust karp, kylje peal auk ja kyljes kõrvaklapid. Augu taga oli nupp, millest sai pleieri mängima panna. Sees jutustas vana naine mingitest muistsetest syndmustest võluvalt iiripärases inglise keeles, millest mul pool kõrvu mööda maha jooksis. Mis sest, niisama oli kena kuulata.

Järgmine pleier oli karbist välja tõstetud, juures silt: "The Quiet Voice". Panin klapid pähe. Ei midagi. Vaatasin, kas CD pöörleb. Pöörles. Ikka ei midagi. Siis ilmus ukseauku pisike kena naisterahvas, kes midagi rääkis. Võtsin klapid peast.

"Kas te kuulsite midagi?" kysis ta häbelikult naeratades. "Ei, mitte yks piuks." - "See on vist katki," arvas ta vabandaval toonil. "Võimalik," möönsin mina. "Ehkki tänapäeva kunstinäitustel ei tea iial, kas miski on viltu või toimib kõik nii, nagu mõeldud oligi." - "Sedapsi ta on jah," jäi tema nõusse, muutudes veel pisemaks ja häbelikumaks. "Ma viin ta nyyd siis ära, kuulake toda teist," sirutas ta käe pleieri järele. "Ei ole hullu," lohutasin. "Igatahes vastas see pealkirjale. Oli ju ysna vaikne." - "Mitte nii vaikne ei pidanud see olema," vabandas kunstnikuneiu veel kord.

Järgmisena seisis seinal ekraan, samuti klapid kyljes. Seal liikusid ylima aeglusega naisterahva jalad. Sellised head tugevad maanaise jalad, varbad paljad, säärte ja puusade ymber lehvimas pikk seelik. Tasane hääl leelutas midagi umbes niisugust: "I'm sitting on my chair, Susans sitting on her chair." Laiskloomade tants võiks umbes samasugune välja näha. Õigupoolest mõjus see hypnotiseerivalt. Seisin ja vaatasin seda... ma ei tea, kui kaua. Vahepeal käidi mind yle ukse piilumas. Piilusin korraks vastu ja vahtisin edasi.

Yks silt oli seinal ka ilma eksponaadita. Ehk pidi see nõnda olemagi, ehk oli eksponaat remonti viidud - kes seda kontseptualismi ikka teab.

Pildid jagunesid kahte sorti. Yhed oli pisikesed ja värvikirevad, samas ysna abstraktsed ja lihtsa joonega. Teised olid suured fotod mererannast. Seeria nimega "Folly" kujutas mingit suurt puust torni, mille tõus ymber lykkas. Yhel sõitis naine veepiiril jalgrattaga - ainult et mere pool pildist oli yleval ning taeva pool all, just nagu maailm oleks tagurpidi. Vaimukas ja vahva.

Nännilaua kõige huvitavam asi oli viltuse lõikega raamat. See kirjeldas Clare'i maakonnas korraldatud maakunsti projekti "Ground up". Jutt on maakunstist ses mõttes, et kunstnikud tegid ysna iselaadi kunsti tavalises kylakolkas, tõlgendades sealset elu ja olemist.

Yks illustratsioon - ma ei saanudki aru, kelle oma, ehk oli Fiona Woods? - kujutas pabernukkude raamatut. Teate kyll: lõikad välja ja paned pysti seisma, juures on vahetatavad rõivad, mytsid ja pead. Pealkiri: "Create Your Very Own Rural Population" ehk vabas tõlkes "Tee omaenda maainimesed".

Aine Philipsi töö nimega "Shelters" ehk "Varjupaigad" koosnes kolmest varjupaigast kohtades, kuhu inimesed olid sajandite vältel matnud surnult syndinud ja ristimata lapsi - katoliku kirik ei luba selliseid ju kirikaeda matta. Need olid pisikesed kuuritaolised sarad, kust sai otsida varju halva ilma eest ning avanes ilus vaade matmispaigale. Yks neist oli kaunistatud rea pisikeste pabernukkudega. Nagu kunstnik ise ytles, tahtis ta meenutada inimeste naiste ajalugu, millest tavaliselt ei räägita. Kylarahvas oli sarad kiiresti omaks võtnud, sinna toodi nukke ja pandi kyynlaid. Väidetavalt on need matmispaigad tänini kasutusel.

Raamatus oli palju huvitavaid ideid, aga kahjuks polnud mul aega seda läbi lugeda. Pealegi tuli seesama kena naisterahvas minuga juttu ajama. Rääkisin talle lyhidalt, et mulle meeldib raamat ja meeldisid ka pildid. Tema kutsus mind õhtul avamisele ja mina kahjatsesin, et mul olid teatripiletid juba ammu ära ostetud. Muidu poleks ma mingil juhul tulemata jäänud. Tema uuris, et ega ma ise kunstnik ole. Vastasin, et kriipsujukutki ei oska joonistada, aga selle kuu lõpus või järgmise alguses tuleb mu luulekogu trykist. Kahjuks kyll eesti keeles, mu iiri keel on endiselt kaunis kidur.

Ukse juures pistis ta mulle infolehe pihku. Tänasin ja kurtsin, et otsisin esinejate kohta eile netist infot, aga ei leidnud. Lootsin eesti Vikipeediasse mõnest neist artikli teha, ent tulemuseks oli ainult yks Maeve Collins - "That's me!" hyyatas tema -, kes on Iiri saadik Vietnamis - "That's not me!" No seda ma miskipärast kahtlustasin jah. Nad pidavat omavahel Google'is võistlema: kord on peal Vestmann, kord Piibeleht. Lohutasin, et ehk on too saadik ka kena inimene ja võib-olla isegi meie Maeve'ile kade - ehk tahaks tema kunstnik olla. Võib-olla tõesti, noogutas Maeve ja muutus reipamaks.

Ytlesin talle ka, et reklaamisin nende näitust oma blogis. Nii et panin praegusele postitusele ingliskeelse pealkirja, ehk satub lugema.

Näitus on EAST Galeriis Pikal tänaval, majas number 36. Minge ja vaadake, homme kella kaheksani on veel lahti. Täna kell 19 on avamine laulu, tantsu ja filmiga. Maeve laulab. Öelge mulle siis pärast, kuidas meeldis ja kas oli tore.

Kes tahab lisainfot, siis siin on näituse blog ja siin artikkel "Clare artists take European City of Culture by storm".


P.S. Hi, Maeve. If you are reading this, I'm the guy who almost left you his computer and hat in Friday afternoon. It was good to see you. Sorry I can't hear you sing tonight. Should you ever come back, please let me know.

Kuidas tähistada Pyha Patricku päeva?

Organisatsioonilistel, tehnilistel, töökorralduslikel, meditsiinilistel ja finantsilistel põhjustel jääb kõrtsiskäik täna ära. Mitte just minu eelistus, aga noh, ega see mind ei pidurda.

Öösel kirjutasin Vikipeediasse artikli Pyha Patricku päev. Lõpetasin umbes kell 4.19. Päeval kirjutasin artikli Guinness.

Nyyd teen köögis syya. Kartulid keevad. Hakkisin hunniku sibulat ja kyslat ning avasin purgi seeni. Kui kartulid valmis, sulatan panni peal või. Just nimelt või, mitte margariini. Siis laotan sinna yhtlase õhukese kihi jahu ja lasen selle pruuniks. Järgmiseks lähevad pannile sibulad ja seened, kõige lõpuks aga hapukoor, pisut vett lahjenduseks ning peotäis kappareid. Soola ja pipart muidugi ka.

Kuni soust podiseb, hakin kotitäie tomateid ja potitäie salatit. Basiilikut vist tervet potitäit ei taha, panen ainult pool. Ning jälle, sool ja pipar. Mõni tilk sidrunimahla ja teine tilk korralikku oliiviõli.

Seenesoust ja tomatisalat ei ole muidugi eriti iiripärased (erinevalt kartulitest). Aga mul on kapi tagumises nurgas headest aegadest yks pudel, mille põhjas peitub kaks või kolm supilusikatäit viskit, nime poolest Kilbeggan. Sellest piisab, et iga õhtusöök iiripäraseks muuta.

Ja õhtut ootab igati mõnus film nimega "Burke and Hare" kahest võluvast iiri sulist, kes omal ajal Edinburghis 17 inimest sõna otseses mõttes surnuks istusid, et nende jäänused kirurgidele lahkamismaterjaliks myya.

Ah et rohelist peab kandma? Nojah, aga mul pole muid rohelisi rõivaid peale yhe pesu ootava T-särgi. Torkasin endale salatilehe kõrva taha ja olen ilusam kui kunagi varem.


P.S. Kes minna saab, mingu homme (ehk reedel) kell 19 EAST Galeriisse aadressil Pikk 36. Seal "avatakse" iiri kunstnike näitus "SALT", laulab Maeve Collins ning Fergus Tighes näitab oma filmi "Seaside Stories" kell 20.15 ja 22.15. "Avatakse" seepärast, et pool näitust on juba läbi, see on lahti ainult 16. märtsist 20. märtsil kella 20ni. Nii et kes näha tahab, peab kähku tegema.

Pime jõul

Väljas on pime.

Tykati suisa tontlik.

Kirikus on pime, sest usk on oopium rahvale.

(Kirik suhtub oopiumiurkasse nagu Säästumarket Stockmanni.)

Toas on kah pime.

Kahjuks ei varja see mu kunstiannet.

Mis meid kõiki seob?

Mis on yhist tulekahjul, modellidel ja kunstniku uppuval laeval?

Kommentaarid,
kommentaarid,
kommentaarid.

Ehk ongi see eestlaste rahvusyhtsuse alus, tugi, side ja kondiliim.

Pakun välja kunstilis-poliitilis-iroonilis-meediakriitilis-reflektoorse projekti: riputage yles Eesti põhiseadus, laske seda vabalt kommenteerida (poetades aeg-ajalt linke meediaväljaannete kommentaariumitesse ja popimatesse blogidesse) ning andke aasta pärast trykki kommenteeritud väljaanne. Kas riigikogu selle kinnitab, on juba tema mure; rahva mandaat on igatahes olemas. Noh, kes teeb ära?

Minu Leedu lemmik

Nädal tagasi jõudsin lõpuks ometi Kumusse Čiurlionise näitust vaatama. Viimasel päeval ka muidugi. Tyypiline. Ei jõua ma enam kuhugi, kui keegi teine kaasa ei tule - ikka on tegemist ja toimetamist, tööd kasvavad yle pea.

Selle yle, et ma sinna lõpuks ikkagi läksin, on mul kyll tõsiselt hea meel. Paljud asjad, mida lapsepõlvest mäletad, toovad hiljem pettumuse: raamatud, filmid, kunstnikud... No ei ole seda võlu, mis oli toona. Aga Čiurlionisel minu jaoks on. Mitu tuttavat nentisid, et polnud midagi erilist, ei avaldanud muljet. Mulle avaldas.

"Fuuga".

Ei oskagi enam ytelda, kas puutusin kõigepealt kokku Čiurlionise muusika või maalidega. Vist olid maalid ikka varem. Mäletan justkui, et yhel Leedu-ekskursioonil juba algkooli ajal sai neid nähtud, ehkki kyllap tuli mõni ette ka varem. Kui grammofoni omandasin, ostsin ka mõne plaadi. Huvitav, kas ta muusikat praegu ka netis liigub?

Mulle meeldivad Čiurlionise värvid. Need on õhulised ja kerged, tundlikud, mitte pealetykkivad ja karjuvad nagu mõnelgi ta kaasaegsel. Samas oli tal ka suurepärane joonistajakäsi. Yhtpidi annavad ta maalid edasi pigem tundeid kui syndmusi; teistpidi võiks suure osa põhjal neist jutustada vähemalt yhe loo, mõnest - nagu yks ta tuntumaid pilte "Altar" - aga saaks terve jutukogu.

"Altar".

Tema nii-ytelda kaasaegsed, keda näitusel esitleti, olid samuti huvitavad. Eks nende seas oli mitmesuguseid tegelasi, eri stiile ja teemasid. Čiurlionist kopeerima ei kippunud keegi - ent samavõrd tugevalt meelde nad ka ei jäänud. Miks "nii-ytelda"? Sest ehkki kõrvale seatud kunstnikud syndisid umbkaudu samal ajal, olid esitatud tööd suuremalt jaolt märksa hilisemad ja kandsid mõjutusi, mida Čiurlionise loomingus veel ei saanudki olla. Kes teab, kuhu temagi oleks liikunud, kui poleks nii vara surnud, kuid praegu oli teda teistega raske võrrelda.

Kahju oli sellest, et Kumu taustatekst oli sama õnnetu kui tavaliselt. Kuiv loend daatumitest, mis ytles kunstniku elu kohta ysna vähe. Leidsin ka vähemalt yhe kahtlase koha: kuraatori jutu järgi ilmunud esimene monograafia aasta hiljem kui vitriini all seisnud eksemplari kaanelt lugeda võis. Mitte, et see oleks suur viga, kuid miks ma peaksin ylejäänud faktipuru täpsust rohkem usaldama? Ja inglise keel on neil Kumus kah mitte just väga silmapaistev.

Võimalik, et viga on hoopis raamatus,

ent siis peaks vitriinitekst seda mainima.

Korrus kõrgemal kõrvutati omavahel Eesti ja väljamaa postimpressioniste. Samuti väga huvitav mõte, ehkki seal samastas kuraator postimpressionismi puäntillismiga - minu arust kahtlaselt kitsas vaatenurk, et mitte ytelda pilu. Aga no mis mina kunstist tean. Niivõrd kui tuttavate jutust märganud olen, on see Mägi ja Finchi näitus märksa populaarsem kui Čiurlionis, mis muidugi kinnitab eelmises lauses öeldut.

Palju tarka juttu.

Yks näide teiselt näituselt ka.

P.S. Näe, mängivad kyll Čiurlionist. Las Mäe ja Finchi fännid teevad järele.

Kuidas saada vapraks?

Tsiteerin Amanda F. Palmerit ja ei hakka seda isegi tõlkima:

...producing inoffensive, corporate-penned, vanilla-bean love-story family-friendly made-for-mainstream-radio music that won’t offend a single person. and won’t make anybody laugh, won’t make anybody think, won’t make anybody wonder, won’t make anybody talk, and won’t change anybody’s life.

THAT, my friends, is hiding behind art.

Nyyd ma tsiteerin teda veel ja ilmselt rohkemgi kui oleks õiguspärane ootus. Aga see jutt on vaid osake pikast diskussioonist ning vastab paarile kysimusele, mida inimesed mu käest keskeltläbi kord päevas kysivad. Ma ise niisamuti.

in my life and in my work, i’ve made a lot of people angry.

people love to judge.
too feminist. not feminist enough. too outspoken. not outspoken enough. too intellectual.
too dumb. too glam. too underdressed. too funny. not funny enough. too inappropriate. too safe.
wrong kind of funny. marrying my favorite author and now i fucking hate her. fat. irritating. loud.
blah blah blah blah, etc, ad infinitum.

this is something i’ve had to learn to live with.

to get clear, i always have to stop, dig deep within myself and ask:
were my intentions good? could i really stand behind them? was anybody really harmed?
if i’ve actually harmed someone (and the harm isn’t just a drama in their heads), have i owned my responsibility?

when i quiet myself down and find the answer within myself, that’s the most important one.
it speaks louder than the voices outside my head and the anonymous voices on the internet.

it is to this voice you must listen, or you’re FUCKED.

i know a lot of younger people read this blog and i have constant contact with teenagers who are always asking me:
“how do i get brave?”

a lot of that answer lies in situations like these.
when you are forced to sit down, reckon with a situation, listen to people screaming that they hate you, take stock of what you’ve done, look everyone in the eye, tell them what your intentions are, and know that they will either hear and understand you or they will walk away.

and then your job is to not run after them.
your job is to stay calm. your job is continue on with your work.
and the hardest thing, sometimes, is to continue on with your work in a spirit of love, without letting other people’s hate and anger getting the best of you, and turning you into bitter, angry and jaded fuck.

it’s so easy to be afraid. to do nothing. to not make your art, to not follow your calling, your passion, your impulses, to not take any risks for fear of people cutting you down and misunderstanding you.
most people are CONTROLLED by fear, because they’re convinced they’ll do the wrong thing, say the wrong thing, write the wrong thing, sing the wrong thing.
those fears are founded. you can see that, here, now.
shit happens, you can upset people.

and you need to do your work anyway, because the world needs you to.

that, i think, is how you get brave.

Koomuskite kõlbmatusest

Ekspress pani mõne aja eest kokku midagi mardiooperlikku, sidudes "Jesus Christ Superstar'ist", "Ooperifantoomist" ja vististi veel paarist muusikalist pärit laulud isekirjutatud syžeega Edgarist ja Jyrist. Yks vaimustavamaid kommentaare tuututas, et selline muusika olevat igasuguse kunstilise väärtuseta.

Veidi varem lugesin yhest esteetikakoryfeest, kelle väitel ei saaavat koomikseid mingil juhul kunstiks pidada. Lõppude lõpuks on koomiks ju, vabandage väga, koomiks. Mitte kunst.

Täna komistasin yhe Neil Gaimani tsitaadi otsa, mida olen ka varem kohanud, aga mis kirjeldatud juhtumitega kenasti haakub.

Arvestades, et art spiegelmani "Maus" võitis 1992. aastal Pulitzeri preemia ning on, kui kummaline see ka poleks, koomiksiraamat holokaustist, arvan ma, et see vaidlus lõppes 16 aastat tagasi. (Dave Simi peagi ilmuv "Secret Project" on holokausti teemal ning see on üks emotsionaalselt mõjusamaid asju, mida ma koomiksi kujul lugenud olen.) Ma arvan, et iga väide, mille järgi koomiks (või raadio või film või muusikal või romaan või lisage siia oma lammikmeedium) trivialiseerib juba loomu poolest oma sisu, on rumal, lyhinägelik, tuhm, laisk ja vale. Sa võid ytelda: "See on halb koomiks." Sa ei saa ytelda: "See on halb, sest see on koomiks."

***

Yhtlasi tervitan siinkohal kõiki ullikesi, kes aeg-ajalt Wikipedias holokaustirevisionismi propageerimas käivad. Mitte, et ma ei leiaks, et mõnes asjas eri võiks kahelda. Laske käia, minugi poolest. Aga miskipärast on vaateid, mis on statistiliselt võttes pöördvõrdelises korrelatsioonis kirjaoskusega.

Pildipuudus

Ega ma täna muud uhkemat teinudki kui paki praehakkliha ja kylmajuurikaid paari lusikatäie adžikaga, lõpuks riis kõige otsa. Aga enne riisi pealekallamist nägi see pannitäis nii ilus värviline välja, et oleks tahtnud suisa pilti teha.

Pärast oli ka muidugi kena ja kindlasti on see kõik hirmus maitsev - kohe saan teada -, ent puhtad ilusad värvid nagu Greenaway filmis või Mondriani maalidel olid kuidagi eriti sympaatsed.

See on ikka kole tyytu, kui kord ei ole korralikku valgust, kord ei saa apastraadist pilte arvutisse ning noh, kui kõik tehnilised parameetrid korras on, siis ei ole jälle midagi pildistada.

Aa, ja skänner on kah liiga vana, et yhegi moodsa opsysteemiga korralikult yhilduda.


P.S. Põrgusse autoriõigused. Ytleme, et ma laenasin pildi Wikipediast ja panen pärast tagasi.

No vat toit on umbes selline:


Piet Mondrian, Kompositsioon nr 10. 1939-42.


P.P.S. Kui ma nyyd vähegi endast hammastega kinni hoian, saan yhe pikalt veninud töö tehtud. Mu väljamõeldis juba kysis selle järele. Juhhei? Kahtlemata juhhei.

Foto sajandite pärast

Hoopis pakilisemal ja päevakajalisemal teemal kirjutades pillas yks Eesti mõtlikumaid pressifotograafe Erik Prozes ka säherduse lõigu:

Võrdselt tugeva artikliga võib ka väga hea pressifoto maailma muuta. Kasvõi natuke. Kuid erinevalt artiklist, töötab hea foto ka aastakümnete, aastasadade möödudes. See lihtsalt on nii. Ja selle nimel tasub ju pingutada. Loodan, et ei tunne oma panust vanuigi kiiktoolis istudes liiga tühisena.

Ma poleks päris kindel, kas foto aastasadade järel ikka töötab. Või kui, siis milline foto. Maalide ja skulptuuride puhul on loomise aegne ja paari sajandi järgne kuulsus väga nõrgas seoses. "Mona Lisa" synd ei tekitanud mingit plahvatuslikku furoori, laineid lõid hoopis muud teosed.

Suur osa visuaalsest kunstist töötab siiski taustateadmiste najal. Enamikul meist pole aimugi, kes tont oli mingi Amsterdami pyrjel või Prantsuse kuningas. Jääb ainult yldinimlik.

Kui palju on pressifotos inimlikku ja kui palju informatiivset? Kruuda auto merekaldal on tugev kujund, aga kas see ytleb midagi neile, kes kogu loost midagi ei tea? Tont seda teab, ehk ytleb ka.

Või hakkavad arheoloogid selle põhjal kirjeldama, mis on auto.

Fyysiliste vajaduste rahuldamine

Pikk tee dyy... kaubamajades.
Tarvilikud sisseostud. Yhele seda, teisele teist.
Kingsepa soovitusel matsin saapad prygikasti. Uusi otsin, kui lumi maas.
Tulin linnast, jalad väsind, läbi, läbi näljane.

Kui "Milleks on vaja graafilist disaini?" kunagi myyki tuli, tundsin ta järele otse fyysilist vajadust. Õppisin eelmises ametis (lehe)disaini hindama ning see oskus on mind palju aidanud - näiteks tutvudes uute inimestega, kelle tööst mõistan aina enam lugu pidada.

Aga täna myys tore tuttav tytarlaps Kristiine Apollos tolle raamatu mulle 99 krooniga. Olen täitsa tänulik.

Imperialism ja intervjuud

Ennevanasti visati nalja, et Nõukogude Liidul on neli vaenlast: kevad, suvi, sygis, talv ja rahvusvaheline imperialism.

Veebiajakirjanikul on kaks suurimat vaenlast, nende nimed on Copy ja Paste (eesti keeles Kopeeri ja Pasteeri). Kui teed lugusid läbi koopiapaberi (noored muidugi ei tea, mis see on), siis jäävad kõik vead teksti ja paljunevad omavahel usinasti.

See-eest on rahvusvaheline imperialism ajakirjaniku sõber. Kui muid uudiseid ei ole, aitab imperialism ikka hädast välja.


***

Kõik tuleb ringiga tagasi.
Käisin Nordeas intervjuud tegemas, ilmub... millalgi.
Samal ajal riputati yles minu enda intervjuu.
Kole väsinud.


***

Vaal Galeriis oli hea näitus, aga homme enam ei ole.
Oma viga, kui vaatamas ei käinud.

Eksperimentaalpoliitika

Daniel Vaarik kurdab, et poliitikud midagi ei kirjuta. Tema tahaks, et kirjutaksid. Ilmselt meeldib talle palju lugeda.

Ma pole sugugi kindel, et suuremale osale eestlastel lugemine samavõrd meeldib. Õigupoolest olen ma aga ysna kindel, et olulisele osale inimestest ei meeldi kirjutada. Ehk ongi asi pelgalt poliitikute iseloomus?

Tean ysna mitut inimest, kes on suurepärased kõnelejad, kuid õige kehvad kirjutajad. No ei ole igayhel seda soont - ja ei peagi olema. Mõnigi lettidel läbilöönud raamat syndis yleskirjutusena kellegi heietusest. Miks mitte?

Ega inimese isikupära ja mõtted pea siis tingimata kirjalikult väljenduma. Tõsi, niipaljukest on kogu me yhiskond tekstile orienteeritud, et vähemasti kõnelda peab iga edukas poliitik oskama. Ennast pelgalt kunsti kaudu väljendada oleks raske.

Ehkki mine tea. Võib-olla on see vaid kasutamata nišš? Ehk muutuks ootamatult populaarseks keegi kõneraskustega või suisa tumm poliitik, kes osaleks diskussioonides eelkõige karikatuuride ja koomiksitega, joonistades lehtede arvamuskylgedele aeg-ajalt ka mõne kunstipärase skeemi meid õitsengule viivast arenguteest? Õnnelikku tulevikku saab ju maalidel ja plakatitel kujutada, miks ei võiks sellele siis poliitilist karjääri rajada.

Mis järgmiseks? Poliitik, kes võidab valimised reipat lauluviisi vilistades? Gastronoomiavõlur, kes kogub hääli bankettide ja yldrahvalike söömaaegadega? "Rahvusvaheline mees", kes edastab valijatele infot mesilase kombel tantsides ja sumisedes? Laske käia, armas rahvas. Eksperimenteerige.


P.S. Ceterum censeo: mul on kõrini tuhandetesse kohtadesse registreerumistest, kasutajanimedest ja salasõnadest. Samamoodi on mul kõrini sellest, kui blogid pidevalt yhest kohast teise kolivad; mõne tellimisest olen loobunud. Vähemasti praeguse seisuga pole mul pisimatki kavatsust ennast Twitteri või Disquse kasutajaks registreerida ja seepärast ei jää mul muud yle, kui kommenteerida mõne inimese kirjutisi omaenda blogis. Kellele ei meeldi, katsugu ära kannatada.

Vabandussõja kaotussammas

Polnud mul mõtteski vabadussambast kirjutada, aga Giustino võrdles seda jumalate vasaraga ("Hammer of Gods") ja kirjutas sambast lõpuks ilusa ulmejutu, mis oleks suurepäraselt sobinud hiljutisele lyhifilmistsenaariumite konkursile, kus just Eesti mytoloogiat taga otsiti.

Giustinol on muidugi õigus: Thori haamer on Tallinna kesklinna pisut sobimatu, kuna Eestil pole Thoriga mingit erilist seost. Samas peaks yks jumal meile ysnagi hingelähedane olema, on ta ju suisa meie pinnale maetud: Osmussaarel on nimelt Odini haud.

(Ma ei saa siiamaani aru, miks keegi seda korralikuks usuturismi sihtmärgiks pole sättinud. Skandinaavia uuspaganad maksaksid end rõõmuga siniseks, et laevaga Rootsist Osmussaarde palverännule minna - kui nad ainult teaksid, et selline vinge paik seal on. Ei ole meil mingit kapitalismi, keegi ei taha maas vedelevat raha.)

Nii et Thori vasara asemel võiks samba otsas olla paar Odini kaarnaid, Huginn ja Muninn (Mõte ja Mälu). Ilusad ja targad linnud, sobivad iga minevase ja tulevase sõja konteksti.


***

Võib-olla oleks eestlasele yldse hingelähedasem mitte võidu-, vaid kaotussammas. No mis suuri võite meil siin ikka nii väga on. Kõige vingemad lahingud on Eesti pinnal pidanud võõrad väed omavahel, eestlased kui mitte mõlemal poolel, siis kaitsja ning kaotajana. Ja ega mõlemal poolel sõdiv rahvas kah kunagi võita saa, sõda ise ongi juba tema kaotus.

Ehk seepärast ongi eestlased nii ebakindlad. Kas ikka sobib? Kas nõnda siis tehakse? Mida välismaalased ytlevad? Aga turistid? Mida arvavad sellest kõigest Tallinna loomaaia elevandid? Päris ehtsa vabandamiseni pole eestlased kyll veel jõudnud, kuigi Läänes käib juba aastaid usin vabandussõda, võisteldakse vabanduste mastaapsuses ja kompensatsioonide suuruses. Ainult inglased pole veel (minu teada) vabandanud Ameerika asustamise ja hispaanlased "avastamise" pärast ning teisel pool ei võta venelased sellest kõigest yldse osa. Eestlaste mentaliteediga, kes armastavad oma haavades surkida ja enda kannatusi kõigile näkku toppida ("Näh, vaata, selle furunkli sain ma seitsmesaja-aastasest orjaööst!"), sobiks see ju kenasti.

Eesti oludes võiks see välja näha nii, et kõigepealt vabandab Eesti Vabariigi president pidulikult lätlaste ees, kelle pealinna eestlased ykskord okupeerisid, ja venelaste ees, kellelt umbkaudu samal ajal annekteeriti hea tykk Petserimaad. (Ja setude ees ja ingerlaste ees, kelle pinnal Eesti sõjardid enda macho-kompleksi välja elamas käisid.) Ning selle mälestuseks pannakse siis pysti kaotussammas, mis tähistab, kui võõrast keelest metafoor laenata, "oma palge kaotust". Selle otsas meenutaks meile me igavest häbi kaks sõpra: Vabadusrist ja Vabadusviletsus.

Lito? Litolito?

Kas kuskil on mõni koht, kus litograafiat saab oma käega järele proovida? Ma mõtlen just katsetamist, puhtalt kogemuse mõttes. Hästi natuke. Mitte korralikku õppimist või midagi sellist.

Näiteks said yhel ilusal suvepäeval kõik soovijad Albu mõisa õues klaasitykkidest vitraažihakatise kokku panna. Mina ka.

(Märkus iseendale: loe Wikipediast ja mõnest targast raamatust yle, kuidas see litoasjandus täpselt käib. Et yhel hetkel lolli olukorda ei satuks.)

Muuseumiraamat

Juba mitu aega mõlgub mul meeles mõte teha raamat muuseumidest. Selles ei oleks yhtki maali või muud näidisobjekti, kyll aga hulgaliselt fotosid kõigest muust, mis muuseumides leidub. Raamatu võiks teha kahes jaos; esimeses pooles oleksid piltidel asjad ja teises inimesed. Muuseumitädid (ja -onud) on vähemalt sama huvitav rahvas kui fotograafid, keda ma ammugi pildistada armastan.

Mis on muuseum? On see asi, mida seal oletatavasti eksponeeritakse, näiteks kunst? On see maja? On need inimesed? Kui ma ytlen "muuseum andis välja raamatu" või "ma väljun muuseumist", mida ma siis silmas pean? Kas oleks võimalik teha muuseum, milles ei näidataks midagi peale muuseumi enese? Mis on muuseumis kõige tähtsam? Aga tähtsuselt teine? Mis on muuseumi sine qua non - ja kui palju neid olla võib, või kas vältimatus hajub yhtlaselt mööda pikka ahelat lõpmatusse?

Laupäeval juhtusin yhtjutti ysna mitmesse kultuuriasutusesse: käisin Adamson-Ericu muuseumis, Loodusmuuseumis, Oleviste tornis ja Kullo lastegaleriis (või mis selle asutuse õige nimi ongi). Oli tore ja põnev. Aga neiski sain paar minu arust kõige huvitavamat kaadrit hoopis muust.

See raamatunurk oli kuidagi sympaatselt hyljatud.

Miks on sel aknal roosa ja sinine pool?

Veel kord vaikelu raamatuga.

Pärast Adamson-Ericu vaipu ja nikerdisi, kus kogu aeg miskid pulgad põimusid, sobis trepp suurepäraselt rivi lõppu.

Ei usukski, et see lill on yles võetud keset eredat päiksevalgust Oleviste katusel.

Proovisin jätta pildile ka Kullo keldriakent, mille taha see pesakast jäi, aga ei saanud head kaadrit. Kas neil seal kasse ei ole?

Ma tean kyll, et inimesi salamisi pildistada pole ilus. Aga selle valgusega on pildil niikuinii rohkem symbol kui inimene. Ja ta näeb hea välja, ehkki kuidagi nukker.

Yhel päikselisel päeval Siselinna kalmistu lähedal rääkisin raamatumõttest inimesele, kes on mitu head raamatut kujundanud. Mul pole aimugi, kas tema või keegi teine kord millegi sellise tegemise ette võtab. Selles asjas ei saa mina kuigi palju ära teha, kuna mul pole kätt yhegi kujutava kunati jaoks, fotograafia kaasa arvatud. Näen kyll, ent yles võtma peab keegi teine.

Pealegi vajavad ehedad, igasuguse eksponeerimistaotluseta paika pandud objektid esiletoomiseks väga täpset kätt ja inimesed, kes on harjunud tähelepanurohkes keskkonnas kõrvalised olema ("Oot, ma lähen kohe eest ära!"), professionaalse fotograafi ärarääkimisoskust. Mina aga väldin enamasti yldse võõrastega suhtlemist.

Sellegipoolest meeldiks mulle sellise raamatu tekste kirjutada.

P.S. Kaevasin arhiivist välja yhe oma lemmikpildi interaktiivsest fotograafiast.

Johannes Pääsuke. 

Jämaja sõrulased vahivad päevapiltnikku. 

1913, Eesti Rahva Muuseum.

Tige Kivi

Milline kunst on kunst? Milline mõte on vaimukas ja milline vaimutsemine?

Vaidlesime täna Adamson-Ericu muuseumis, kas Tige Kivi on tore mõte või võib iga lasteaed sihukesi kymnete kaupa teha. Täpsemalt yteldes Tige Kivi ja Häbelik Kivi ja Kallis Kivi. (Katrin Pere tegi.) Täpsemalt yteldes kyll ka eriti ei vaielnud, yksnes sedastasime arvamuste lahknevuse. Aga kysimus on ikkagi kysimus.

Tige Kivi.

Häbelik Kivi.

Kallis (aga pisut udune) Kivi.

Minule tundus see täitsa tore mõte. Natuke sedamoodi, nagu Navitrolla ja Nerva trikid. Või midagi sellesarnast. Muhe ja mõnus. Aga muidugi ei pea seda sellisena nägema. Võib pidada ka ylelihtsustatuks. Või mis iganes sõnad selle kohta käivad, kui mõnikord ykskõik mida kunstniku nime tõttu suureks taieseks nimetatakse. Kui mullu Kumus Miró näitusel polnud vist yhtegi neist asjadest, mida ma olen harjunud mirólikuks pidama, ent giid ylistas taevani kompositsioone, milles korduvat tähekest oleks Vonnegut urruauguks nimetanud, oli mul kah imelik tunne.

Ja ometigi on kysimus yldisem ning ulatub kaugemale kui kivid ja urruaugud. Kust selliste asjade piir läheb?
Vaataja seest, arvatavasti.

Amadeus Adamson tegeleb kevadega

Tuul ja tolm uluvad kurgus, aga päikeselisemates kohtades on kevadel juba suve nägu. Kui ilm nii edasi läheb, võin varsti mantlist loobuda.

Sattusin Keilasse. Osutus ysna meeldivaks paigaks, kus on hulgaliselt mände, liugtoruga tervisekeskus, mingi kummaline kirikulaadne hoone, veetorn, jalgpalliplats, Selver, kirik ja tšeburekiputkaga raudteejaam. Takkajärele mõeldes olen seal varemgi paar korda käinud, peamiselt enne Läänemaale minekut õhtust õlut ostmas. Kognitiivne geograafia muudkui laieneb, eelmisel nädalal õppisin Pasatski parki ja yle-eelmisel Kalasadamat.

Teisedki inimesed õpivad. Mõne aja eest kõneles yks mulle lähedalseisev isik Dostojevski romaanist "Jobu". Täna kirunud aga tuttav noorsand, et tuntud skulptori Amadeus Adamsoni kohta polevat internetis yldse mingit infot, temal on ent tarvis kooli referaat koostada. Jama lugu jah. Peaks soovitama, et las paneb tööle käed kylge ja kirjutab ise yhtlasi ka Vikipeediasse artikli valmis. Kui ise ei tee, on tegemata kõik.

Ja ikkagi on kevad. Puude otsas askeldavad pisikesed olevused, kes koosnevad nokast ja ootamatult kõvast häälest. Pidavat parve peale yhe teadvuse kokku andma, teab Doris Lessing rääkida. Ju tal õigus on.