Teine sugupool

Avastasin täna hommikul, et statilises leibkonnauuringus peavad inimesed valima oma leibkonnale pea. Selge on see, et perekonnas saab olla ainult yks pea: yks rahvas, yks perekond, yks Juht. Mõni võiks siinkohal pikalt jutustada, kuidas statistika abil yhiskondlikke võimustruktuure kinnistatakse, aga mina praegu ei viitsi.

Artise kino reklaamib oma Euroopa filmide festivali plakatitega, kus kenad noored pyksata naisterahvad ungari, rootsi ja kyllap mõnes muuski keeles meelitavad: ykskõik mis keeles ma räägin, ikka olen ilus vaadata.

Ausõna, mulle meeldivad ilusad paljad naisterahvad. Botticelli "Venuse syndi" vaataks või söömata - eriti Monty Pythoni Münchhauseni-filmis, kus Venust kehastab Uma Thurman. Mõnikord tekib siiski tunne, et neid on, vabandage, kuidagi liiga palju. No mis pagana loogika ses kinoreklaamis on? "Mis sest, et aru ei saa, tule ikka vaatama!" Kas Artis kavatseb subtiitrite pealt kokku hoida või näitab Ungari pornot?

Millaski reklaamiti mu töökoha vastas bussipeatuses mingit spordiklubi - jälle yhe vaese tydrukuga, kel polnud raha pykse osta. Ei saanudki aru, kas see oli siis nudistide klubi või milles asi. Naabermaja ees kipub parkima auto, kus napis rõivas neiuke kutsub pabereid paberihunti toppima. Mis seos seal olema peaks? Vagina dentata ja kastratsioon?

Miks yleyldse peaks kõike siin ilmas paljaste naistega reklaamima? Kas on tõesti kindel ja kontrollitud, et naistel kunagi raha ei ole, välja arvatud lesbidel? Need viimased on muidugi pururikkad, mhmh.

Kuuldavasti tahavad toredad inimesed teha Uut Rohelist Erakonda, kus kõik oleks Teisiti: keegi ei petaks, keegi ei varastaks, keegi ei teeks teisele liiga. Muuhulgas mõeldakse ka sugulisele ebavõrdsusele: "Erakonna 10 esimese Riigikogu saadikukandidaadi seas on vähemalt 4 teisest soost kandidaati ja nende järjestus on üle ühe."

Huvitav, milline see vähemusse jääv "teine sugu" siis on? Ma pakun, et mehed.

President Pätsu ökovanker

Aeg-ajalt nurisevad ökoinimesed ameeriklaste kombe pärast odavat bensiini raisata. Eks sama suhtumist leia mujaltki, kus naftat toodetakse: sõjaeelsed Iraagi-kirjeldused on ses suhtes kaunis võikad, Siberi leegitsevaist tõrvikuist oleme kõik kuulnud (mõni ka näinud) ning ega meie siin Eestis pole kah siiani yle saanud uskumusest, et bensiin peab olema odav ning yhistransport on vaestele.

1930ndate majanduskriisi aegu oli USAs kasutusel säherdune mõiste nagu Hoover wagon, eesti keeli siis vast ehk Hooveri vanker. Nime sai see 1929-1933 valitsenud president Herbert Hooveri järgi. Nii kutsuti nimelt autosid, mida eelnenud majandusbuumi aegu laialt osteti (aitäh Henry Fordile), kuni selgus, et bensiini ostmiseks ei jätkunud raha - ning seetõttu rakendati hobused auto ette. Eks osariigid väänasid kytuseaktsiisist, mis said, ning see ajas asja veel hullemaks.

Pilt: Wikipedia/Saskatchewani ylikool, 1935

Kanadas kutsuti hobujõul liikuvaid autosid toonase peaministri Richard Bennetti järgi Bennett buggy'deks ehk siis Bennetti kaarikuteks. Eestis oleks sarnane nähtus võinud olla Pätsu vanker.

Kui bensiinipuudus on nii suur, et sedasorti terminid rahvasuus levima hakkavad, pole mingi ime, kui kõik veel aastakymneid hiljem bensiinis kymmelda tahavad. Samamoodi meenutavad inglased oma talongimajandust.

Me kõik kipume mõnikord yle reageerima.

"Internet excpolrer" ja Sotsiaalne Tõrjutus

Yhe tundmatuks jääva asutuse teabejuhiks kandideerib kolm inimest. Yks on avaldanud yhe artikli Justis, teine yhe arvamusloo Virumaa Teatajas ning kolmas oskab kasutada programmi "Internet excpolrer".


***

Yritasime hiljuti sõbraga õlut juua. Järgmisel päeval otsustasime, et aitab, edaspidi joome teed. No ei istu see õllejoomine enam: kord on yks meist uimane, siis teine, vahepeal peab ennast kohviga yles kloppima, pärast on kõht liiga täis... Eks ole juba joodud ka.

(Sõbra hommikune kommentaar: "Ma ei tunne selle mehe venda ka, kes sööb!")

Omalt poolt pyydsin pildistada loorkulli ja kuud; kumbki ei õnnestunud.

Leia pildilt loorkull.

Leia pildilt kuu.

***

Põrandaalusesse etendusasutusse kolme nädala eest unustatud pintsakut pole ikka veel õnnestunud kätte saada. Mu enda inertsuse syy muidugi, looda jah e-postile.

Õnneks pole suvel pintsakuid eriti vaja.


***

Segastel asjaoludel syndis hakatus lasteraamatule "Muud ja sotsiaalne tõrjutus". Kes tahab, jätkaku. Yhtlasi tervitan muusasid statistikaametis.

Väikeses majakeses pargiservas, otse viimaste puude ja esimeste suurte majade vahel elab väike poiss nimega Muud.

Edasi räägib lugu sellest, kuidas ta tutvub pargis toreda rääbaka koeraga, kelle nimi on Sotsiaalne Tõrjutus.

Sotsiaalne Tõrjutus näeb välja umbes nagu lopergune vorst, kes on vedelnud nii kaua diivani all, et talle on tolm ja karvad tykati kylge jäänud. Peale selle lonkab Sotsiaalne Tõrjutus paremat tagajalga. See aga ei sega tema rõõmsat meelt sugugi.

Demokraatia ja prygi

Jalutasime sõbraga eile Nõva rannas ja arutasime, miks inimesed sõidavad sinna kaugelt kokku selleks, et prygi maha loopida. Miks nad seda kodus ei tee? Nõva on yks suhteliselt väheseid kohti, kus suurt saastalasu veel ei ole. Aga iga aastaga kasvab läbustajate hulk. Tänavu olla RMK korjanud pärast jaanipäeva 60 korda rohkem prygi kui varem.

Arvata võib, et prygiloopimise taga on lihtne põhjus: lolle on palju. Tõsi, nende hulk kasvab kyll ainult absoluutarvudes. Ma ei näe põhjust uskuda, et lollide protsent inimkonnas oleks oluliselt kasvanud; oldi nendega hädas keskajal ja antiigis, ollakse tulevikuski. Lolle on alati olnud märgatavalt rohkem kui yhekski praktiliseks otstarbeks vaja läheks.


Demokraatia muidugi välja arvatud. Demokraatiaks läheb ikka hulgaliselt lolle tarvis. Kuidas muidu saaksid võimu juures pysida parteid, mil pole mingit sisulist vahet ja mis ei esinda kedagi, vaid täidavad kõrgemalseisjate käske, ajavad järjekindlalt valimistel mullikesi ning hiljem neid nõelaga ykshaaval lõhki torgivad? Kahtlemata lollide toel, noist on selles asjas tõepoolest suur abi.

Nii et põhimõtteliselt ei anna ka prygiga suurt midagi ette võtta, kuni meil on demokraatia. See on systeemi sisse ehitatud, võta heaks või pane pahaks. Nõnda lihtsalt on.

Kuidas võita hääli ja kaasata valijaid?

Inimesed ei väsi mind yllatamast. Kuulsin just yhe paljude arvates täitsa toreda riigikoguja ettekujutust kaasamisest. Lyhidalt ymbersõnastatuna näeb see välja umbes nii.

Kodanik poliitik tahab korraldada koos valijaga õhtusöögi. Erinevalt tavalistest poliitikutest, kes teeksid kõik ise ning vaataksid siis, kas valija lauda mahub või ei, kavatseb tema teha kõik nii, nagu valijale meeldib. Selleks ta:
1) teeb õhtusöögi plaani;
2) palkab kelnerid ja kokad, kes plaani järgi tegutsevad;
3) õhtusöögilauas prae ja magustoidu vahel kuulab, mida valija syya oleks tahtnud.

Varem oli sel riigikogulasel kombeks saladuslikult vaikida. Siis pidasin ka mina temast lugu.

Kaastunne tsensori vastu

Nukker tsensor lontsib koju,
Raske mapp kaenlas.
Jälle tõid tööd kaasa! nuriseb mees.
Jah, laseb tsensor pea norgu.
Hakka sööma, supp jahtub ära!
Ja enne sööki ei ole mingit töötegemist.
Kööki oma kaustu ei too!
Kurb tsensor vaatab aknast välja,
lyrbib suppi vaevukuuldaval lurinal.
Kuidas koolis läks? kysib lapse käest.
Normaalselt, kehitab too õlgu.
Ära sega, emmel on täna raske,
keelab tsensori mees.
Laps kaob oma tuppa.

Supp söödud, aeg minna elutuppa.
Seal nurgas kirjutuslaual
lööb tsensor lahti oma mapi,
seab paberid hoolikalt virnadesse
ja hakkab tööle.
Siit sõnake, sealt lauseke.
Kõike tuleb kolm korda yle lugeda,
et midagi kahemõttelist ei jääks
kogemata kahe mõtte vahele.
Kus muidu pärast selle häda ots.
Hoolikus, usinus, täpsus -
need on hädatarvilikud.
Veel hilja õhtul,
kui kogu majas on tuled kustunud,
istub tsensor lambikese valgel,
silmad magamatusest punased,
surmani kurnatud, ja töötab.
Kohusetunne ei lase tal puhata
enne, kui töö on valmis.

Nii igal õhtul, aastate kaupa,
lapsed kasvavad, mees jääb võõraks,
sõprade jaoks jääb väga vähe aega,
aga me teame,
et tema peale võib kindel olla.
Ta on lihtsalt nii korralik inimene
ning kui teda eraviisiliselt tunda,
siis tegelikult väga sympaatne
ja habras.

Savisaar aitab Strandbergil uusi "rohelisi" värvata

Marek Strandbergi juhitav roheliste juhatus kuulutas homseks ja ylehomseks välja Erakonna Eestimaa Rohelised yldkogu. Ilmselt loodeti, et vastased ei saa tööpäeval kohale tulla ja klikk surub kõik vajalikud hääled volitustega läbi. Tubli on aga see, et klikivalitsus ei jää lootma juhusele.

Yks mu sõber tuli täna minuga skaibis rääkima.
Temaga tuli nimelt rääkima omakorda tema sõber, et oleks vaja yht piiiisikest teenekest. Nimelt astugu ta yldkogu ajaks rohelisse parteisse ja hääletagu õigesti. Roheliste seas olevat kaks fraktsiooni: yks, eesotsas Strandbergiga, tahtvat jääda iseseisvaks; teine tahtvat liituda Keskerakonnaga. Nood oleks nyyd tarvis eemale peletada.

Sõber kysis minu käest, mis teil seal õigupoolest toimub.
Strandbergil ei vedanud. Ma rääkisin tegelikkusest.

Näiteks sellest, et arvamused jagunevad Führeri arvamuseks ja valeks arvamuseks. Et erakonna raha kanditakse juhatuse liikmete, nende sõprade ja sugulaste puukfirmadesse. Et erakonnale on esitatud arveid alates 19 700 krooni eest sulepeade ostmisest (mis lõpuks õhku haihtusid) ning lõpetades parkimistrahvi ja mõlkis esirauaga. Et Strandbergi hunta yritab siiamaani kinni mätsida seda, kuidas valimiskoosolekule veetud metskapten Mart Saarso keset Kärdlat autost välja valgus ja (seni) potentsiaalsete valijate silme all kusema hakkas, kuni ta autosse tagasi magama topiti. Et siiamaani on erakonna ainus funktsioneeriv väljaanne vabatahtlike tööga ning annetuste toel ilmuv Kortsleht; Roheline Teataja ning Grüüne on pelgalt valimiste aegne Potjomkini kyla. Et Suure Juhi lemmikstiil võõraste inimestega tutvumiseks on nende peale veerand tundi järjest telefonis karjuda. Et neid, kellele ei meeldi 1990ndate alguse pisiärimehe mentaliteet (äkki saab veel kuskilt tuhat krooni vasakule nihverdada?), yritati erakonnast välja heita - ainult neid on liiga palju, kõiki lihtsalt ei saa, muidu langeks liikmeskond alla seaduses nõutud tuhande kynnise. Ja et loomulikult pole Keskiga liikumist keegi pooldanud, see on Võrdsetest Võrdseima katse levitada paranoiat, ei midagi muud.

Head homset yldkogu. Kui värvatud tankistid järsku "valesti" hääletavad, muutub elu huvitavaks. Vaatame, kas Keskerakonnaga hirmutamine aitab.


P.S. Ah et kust mina seda kõike tean? Ma olen endine revisjonikomisjoni esimees. Mulle meeldib olla vaikselt informeeritud, aga täna lihtsalt sai kõrini.

Mõttetu heietus ajaloo õpetlikkusest

Mõtlesin, et kirjutaks õppetundidest.

Et kommunikatsioonid on tänapäeval sama tähtsad kui need olid 1917. aastal. Sillad, telegraaf, raudteejaam... byrood, serverid, mobiiltelefonid. Kes haarab enda kätte kommunikatsiooni ning häirib vastaste suhtlust, alustab iga kokkupõrget tugeva eelisega.

Et initsiatiiv on sama tähtis kui 1917. aastal. Kes hoiab vastase tasakaalust väljas, sunnib ta tegutsemise asemel reageerima ja rynnakute asemel kaitsesse, võidab juba pool lahingut. Demokraatlik otsustusprotsess ning pikad arutelud tähendavad pea alati kaotatud initsiatiivi, otsustusvõimetus demoraliseerib õnnetuid omakorda.

Et meedia on sama tähtis kui 1917. aastal. Pressiteated, proklamatsioonid ja kuulujutud võivad teha kaotatud lahingust võidu. Bolševikud saatsid teate Ajutise Valitsuse langemisest laiali juba enne Talvepalee vallutamist. Muuseas, Iiri ajaloos on kaks suurepärast näidet kaotustest, mis massimeedias võiduks muutusid: Boyne'i lahing 1690 ja Lihavõtteylestõus 1916.

Et inimesed on sama tähtsad kui 1917. aastal. Kaadrid otsustavad kõik. Koostöö ja kaasamine on toredad, ent kaasata saab vaid seda, kes tahab kaasatud saada. Kui kellegi suunurkades on vahutordid ning pisikeses koeraajus tiirleb vaid mõte magusast võimust, peab uue ilusa pehme ilma loojate seas leiduma keegi, kes kasutab vana maailma meetodeid ning laseb marutõbise maha - mitte vihast, vaid kaasinimeste kaitseks. Loomast on muidugi kahju, ent marutõbe ei ravita.

Jutustada võiks paljustki. Aga milleks. Lugegu klassikuid, kes viitsib. Sun Zi, Lenin, Che Guevara, Machiavelli...

Ega inimesed ju õpi niikuinii. Suur tykk head tahet ja lootusi läks paari ahne idioodi pärast jälle allavett. No palju õnne siis neile.

Kes pooldab kliima soojenemist?

Yks kena inimene kirjutas hiljuti kliimasoojenemise pooldajatest ja vastastest. Tögasin teda sellepärast, aga ega ta hästi aru ei saanud, mida ma rääkisin. Kenad inimesed ei ole tihtipeale eriti arenenud väljendusoskuse ega terase keeletajuga. Tulemusena ei saa nad sellestki hästi aru, mida ise räägivad - nad kuulevad oma jutus seda, mida mõtlesid, mitte seda, mida ytlesid. Aga noh, see-eest on nad ju kenad inimesed.

Kliimasoojenemise pooldajaid ja vastaseid yhendab yks joon: mõlemad neist möönavad kliima soojenemist. Raske on olla selle poolt, mille olemasollu sa ei usu - mis kasu on ykssarvikute pooldamisest? Samamoodi on vastuolek märksa efektiivsem, kui on reaalselt midagi, mille vastu olla.

Kliimasoojenemise pooldaja tunnistab, et kliima soojeneb - või vähemasti võib soojeneda, kui me samas vaimus jätkame. Tema arust on see aga tore. Või, jällegi, kaaluvad soojenemise positiivsed kyljed yles negatiivsed. Jah, natuke uputab kyll ja biosfääris toimub mõningad muutused. Aga loodus elab selle tõenäoliselt yle. Inimeste yletootmine ei saa niikuinii lõputult kesta, seega on kaunis mõistlik, kui me ise seda peatada aitame. Pealegi kuluks siitkandi kliimale törts soojenemist marjaks ära.

Kliimasoojenemise vastane arvab, et ehkki talviti on kõhedavõitu ning inimesi kipub tõesti liiga palju saama, on Holland siiski sympaatne ja me peaks võimaluste piires vältima selle ärauputamist. Tegelikult pole ka hiinlastel häda midagi. Nii et las nad olla edasi ja sestap oleks kaval kliima soojenemisele vastu hakata.

Kolmas sort seisukohaomanikke on kliimasoojenemise eitajad. Vat nemad, jah, tõepoolest ei usu, et kliima soojeneks. Või vähemasti mitte inimese mõjul.

On siis nii keeruline nende kolme vahel vahet teha? Tundub, et on.

Metsapealinn 2051

Celticu blogi kommentaarides kostis nurinat, et metsaistutamine olla kyll tore, aga kallis: hektar põllumaad maksta 20K ringis ja selle jagu istikuid teine 20K.

Jäin mõtlema. Yhest kyljest justkui jah. Teisest kyljest algas hiljuti yldrahvalik kampaania "Jõuame tšehhidele järele ja ette". Mis salata, olen minagi sellesse oma väikese, kuid sydamliku panuse andnud. Aga joomine on suhteliselt kulukas lõbu. Kas, ytleme, aasta jooksul kogunevaid kulusid võrreldes ei tule metsaistutamine isegi odavam?

Lõppude lõpuks ei osta sa maid ja istikuid ju iga päev. Ei käi see asi nii, et reede õhtu jõudis kätte, tööst on juhe koos - kõllan õige naabri-Petsile ja lähen teen temaga enne kojuminekut väikesed kuusetaimed või ka kaks.

Või äkki ongi viga selles? Inimesed istutaksid puid palju meelsamini, kui see nende jaoks piisavalt mugav oleks. Selle asemel, et minna kallil laupäevasel päeval, mis ammu teatriskäiguks või ämmakylastuseks planeeritud, koos tuhande kuratteabkellega kuhugi pärapõrgusse populistliku maiguga massiyritusele, saad kuskil endale sobivas linnarajoonis minna ja istutada siis, kui tuju tuleb.

Ytleme, et on neljapäev, lõunaaeg, vaatad kontoris kella ja nendid, et söögiisu nagu polegi. Läheks ja istutaks hoopis yhe pihlaka. Vantsid vilistades kaks kvartalit ja keerad majade vahelisele tyhermaale. Seal annad putkas valvurile raha, võib-olla on isegi kaardimaksevõimalus või mobiilimakse, tema ulatab sulle labida ja näitab koha kätte. Rassid natuke aega, kallad puukese juurtele kastekannust vett ja lähed kaabut kergitades higisena tööle tagasi, syda rahul ja hing laulab.

Ega meil linnades puid ylearu ei ole, kui oma silmaga ringi vaadata ja mitte kinnisvaraarendajaid või munitsipaalpoliitikuid kuulata. Autosid jääb enamasti vaatevälja rohkem kui kedagi, kes päise päevaga fotosynteesida viitsiks. Õhk on lehkadest paks, vihmaga pole kuhugi varju minna ja linnud kygelevad õnnetult laternapostidel. No mida urri?

Väga kenasti võiks võtta vastu otsuse, et näiteks Tallinna kesklinna rohkem maju ei tee - või kui, siis olemasolevate asemele ning sedagi erandjuhtudel. Kyll aga võib tyhjaksjäävaid krunte pruukida metsaistutamiseks. Läheb paarkymmend aastat mööda ning vähegi mõistliku planeerimise ja liigivaliku korral on meil yks Euroopa ägedamaid linnu.

Kõiksugu teenuseid saab ju ka parkides teisaldatavatest putkadest pakkuda, alates kingsepast ja lõpetades riidepoega. Kaubamajasid on ju vaid paar yksikut, enamik äritegevust koosneb pisikestest tykkidest. Elumaju samuti jagub, järgmiste mullide vältimiseks oleks mõistlik pidurdada liigset ehitamist. Vahelduse mõttes võiks linn ju mõnus olla, mitte inim- ja puuvaenulik.

Ainult et kinnisvaraarenduses liigub märksa enam raha kui metsas. Kui võrrelda tammepuud ja Peeter Rebast, siis millega saaks puu Savisaart määrida? Tõrusid ei taha isegi Ansip. Nii et kardetavasti jääb nagu on.

Aga unistus on ju ilus.


P.S. Mina olen pärit linnast, kus puid oli rohkem kui inimesi. Sööda hunti, palju tahad...

Unekuuneelaja

Mida teha siis, kui uni on nii kange, et haiguta lõualuud paigast, ent kui magada yritad, ei õnnestu ka see?

Mina syydistan kõiges noorkuud, mis aknast ruppa paistab. Ja mingil määral ehk ka inimesi, kes vahepeal helistama kippusid. Kust nemad teadsid, et ma enne kella yheksat pikali vajusin, ise tavapäraselt ööloom? Aga ikkagi.

Nii avastadki yhel hetkel, et kirjutad mõttes yle ja yle yhtsama kirja, selle vahepeal koostad filosoofilise traktaadi, paar artiklihakatust ning veel mõned kirjatööd. Sedapalju siis õndsast unest kella neljani.

Haaaaigu. Kusjuures enne magamajäämist valutasid lõualiigesed nii, et suud oli raske isegi joomiseks paotada. Ennustasid ette haigutusi, mida siis ei tulnud.

Poetan mõttepojad kiiruga arvutisse ning katsetan seejärel viimase unerohutabletiga. Kui see ka ei tööta, meenutan järgmiseks Kornei Tšukovski igihaljaid luuleridu: "Kes võiks mind yldse keelata? Ka kuu võin alla neelata!"

Mis ta siis paistab minu aknasse. Ise teab, millega riskib.


P.S. Räägitakse, et pisike roheline revolutsioon ähvardab iseennast ära vussida, kuna mõni inimeste headusse uskuja tahab keisri kukutamise järel talle peaministri kohta pakkuda. Bokassa on ju ka inimene, seega olemuselt hea.

Õnneks olen ma praegu oma pisikese unemulli sees ja muud asjad on mulle märksa olulisemad. Mis teha, kõiki inimesi ei jaksa ka mina nende endi keedetud supist välja tirida. Saagu mõnikord ise hakkama, mul omad mured ja rõõmud... mille vahel on kyll raske vahet teha. Ent ega see polegi tähtis.

Roheline revolutsioon

Järgneb poliitiline teadaanne.

Rohelise erakonna yldkogult tulid just hääletustulemused.

Kommentaariks lubasin vahendada anonyymseks jääda soovinud poliitikavaatlejat, kes kiitis, et roheliste senine Suur Tyyrimees on suur strateeg. Et nii õiged inimesed nii õigetesse kohtadesse saaksid, peab olema suurepärane juht.

Omalt poolt tervitan uut valitsust maheda muusikapalaga. Ei maksa uskuda, et teil seal nyyd kõik hästi ja sujuvalt kulgeb. Aga huvitavaks läheb te elu kyll.



P.S. Võtan omaks hea inimese osutuse, et mõneti olen ka mina syydi.

Piiratud mõtlemise kunst

Kurjad keeled rääkisid mulle lõbusa loo sellest, miks rohelise partei liikmeid erakonnaregistrist ei leia.

Nimelt esines roheliste byroo oma tavapärase haldussuutlikkusega ning saatis valetpidi nimekirja, kus ees- ja perekonnanimed olid tabelis ära vahetatud. (Arvestades, et esialgses kandidaatide nimekirjas oli vähemalt yks surnu, on see midugi pisiasi.) Registris imeti tabel automaagiliselt systeemi ning nii ta seal nyyd seisab.

Yks mu sõber märkas anomaaliat ja uuris registrist, mis värk on. Seal selgitati asi välja ning helistati tagasi. "Kaks korda küsisin, et loodetavasti te kontakteerute rohelistega ja annate veast teada. Ja kahel korral sain vastuseks, et ega meie andmeid ei kontrolli, need esitatakse kohturegistrile, mina ei luba midagi."


***

Mu teine sõber kandideeris Euroopa Liidu keeletoimetajaks. Igasuguste lõbusate testide seas olnud ka yks, kus alguses tuli lugeda läbi jutuke inkadest ning pärast vastata kysimusele.

Jutt rääkis enam-vähem sellest, et oli teedevõrk ja postiteenistus ja maakorraldus ja mis iganes veel, inkade järeltulijad elavad Peruus siiamaani ning kõnelevad ketšua keelt. Järgnesid valikvastused: kas a)inkadel oli arenenud riigikorraldus; b)inkade järeltulijad kõnelevad ketšua keelt; c)... ?

Faktiliselt õigeid vastuseid oli mitu, aga ainult yks neist oli eelnevas tekstis otsesõnu antud.


***

Mis yhendab mõlemat juhtumit? Oskus mõelda etteantud piirides.

Yks sort inimesi on selles suurepärane. Ma suisa imetlen neid. Juhtimiskoolitustel õpetatakse ikka mõtlema väljaspool kasti, outside the box. See on aga täpselt vastupidine juhtum.

No ja õige ka. Loovuse arendamine on väga vahva asi, ent loovus kipub tihtipeale tähendama juhitamatust. Mida teha ametnikuga, kes ei allu juhtimisele? Sellisele suhtumisele ei saa ju riigiametit rajada.


***

Viimasel ajal huvitavad mind kaks kysimust.

Esiteks: töökuulutustes nõutakse alatasa optimismi, positiivset mõtlemist, särasilmsust. Mõnel pool soovitatakse isegi, et kui töötaja piisavalt ei sära, aidake tal lahkuda. See kõik on väga vahva, kuid kõik inimesed ei saa ju sellised olla. Kuhu siis nemad minema peavad? Kurva kodu on tema eraasi, ent kus on kurva töökoht?

Teiseks: juhitavust kuulutustes ei mainita, aga eraviisiliselt peetakse seda ylimalt tähtsaks. Paraku on sellega nii, et kui sul on juba kord juurdunud halb komme oma peaga mõelda, ei anna seda enam välja ravida. Kui ylemus esineb lolli mõttega, võid sa oma arvamuse enda teada hoida, kuid järjekordset totrust entusiastlikult teostada muutub yha raskemaks. Tööturu jaoks on selline inimene lootusetult rikutud. Mida siis nendega teha?

Yks võimalus on mõlemad kokku viia. Las juhitamatud asutavad ettevõtteid, mis pakuvad tööd nukratele ja depressiivsetele. Lõppeks on see ju yksnes töökultuuri kysimus. Kui optimistide terror lõpeb, saavad pessimistid ehk oma vaiksel moel täitsa kenasti hakkama? Proovida tasub ikka.

Yhed kohukesed kõik

Veider kyll, aga roheline erakond läheb aina enam Keskerakonna nägu. Alles see oli, kui Tallinna valimisnimekirjas löödi kampa Rahvaliiduga, kelle kõduhaisu Keskerakond enam ei tahtnud. No rohelistele sobib kompost kyll, ka laibastunud erakonda võib korduvkasutada. Nyyd laenatakse siis Savisaare JOKK-trikke.

Kui valimiste ajal on yles riputatud plakatid, millel on poliitik, siis on need vaataja jaoks poliitilised. Vastupidist väita on demagoogia. Kui poleks valimisi, ei oleks Savi... vabandust, Strandberg, Lahtvee ja Trapido omast riigikogulase palgast maksnud kinni täiesti sisutyhje plakateid. "Sõida jalgrattaga ja mõtle ka" - no olgu, mõne autovaba päeva vms raames võiks ju olla. Aga "Ära ole köögivili"? Mnjah.



Savisaarega on see konks, et tema trikid töötavad ainult yhe korra. Vähemalt on tal piisavalt töökad reklaamiinimesed, et iga valimise ajaks uus leiutis välja mõelda. Pooldajad vaimustuvad ja peavad nutikaks, vastastel pole juriidiliselt millestki kinni hakata. Eetikast võib ju lobiseda, aga mis mõtet sel Eestis poliitikas on?

Keskerakonna rohelisi võtteid koopiamasinast läbi lastes jääb värv paraku kahvatu, heleroheline. Just nagu antud juhul vaja. Ainult et kes ei taha originaali, ei taha ka odavat koopiat.

Natuke kurb on, et pisisuli mentaliteedi võttis yle Toomas Trapido, kellest lihtrohelised yldiselt ikka pisut paremini arvavad. No tyhja sellega, et tema Bioneer mahetoidu kõrvale ka esoteerilist "vaimsust" propageerib, mis laseb šarlatanidel edukalt kergeusklikke pygada - ega kõik peagi mõelda oskama. Ent eks igayks otsustab ise, kui odavalt end myyb.

Masendav nagu kohuke.


P.S. Hämmastav, aga nyyd ma tsiteerin Urmo Soonvaldi:

Kõige kurvem on see, et alatu mänguga läksid kaasa ka rohelised. Tuleb tunnistada, et seni jättis nende ausus ja riigimehelikkus vähemalt kõrvaltvaatajale hea mulje.

Mitu häält selle jamaga kaotsi läks?

Kymme kysimust transrasvadest

Kogu see transrasvade transvaal on mu kaunikesti kylmaks jätnud, aga kui yks kena inime neid hiljuti selles syydistas, et lastevorst kaua säilib, lõi see mul katuse pealt ära. Maailm ei koosne headest asjadest ning yhest ebamäärasest halvast ainest, mis kannab vastavalt vajadusele eri nimesid nagu näiteks transrasv, sool, E-aine, aspartaam, naatriumglutamaat või elekter.

Minul selles asjas vastuseid ei ole, kuid on terve kari kysimusi.

* Kui usaldusväärsed on uuringud, mis näitavad transrasvade halba mõju?

Jah, ma tean, et selle yle võivad skalpellidega relvastatud meedikud hommepäev sada duelli pidada. Aga ikkagi oleks huvitav teada. Pealegi on selles, et sydamehaigused 20. sajandil sagenesid, syydi ysna mitu muudki põhjust peale transrasvade, ytleb ylekaaluline inime, kes yle kymne aasta suitsetas, ei spordi, teeb kontoritööd ning pole kaugeltki karske.

Et millegi vastu on rahvusvaheline kampaania, pole iseenesest argument. Kampaaniat ennast uurides võib argumente avastada kyll. Poolt ja vastu.

* Tavaliselt kirjeldatakse transrasvu kyllastumata taimerasvade kyllastamise kõrvalproduktina. Kust me neid veel saame ja milel poolest erineb eri allikaist pärit transrasvade mõju organismile?

Räägitakse näiteks vaktseenhappest. (Või mis selle vaccenic acid'i eestikeelne korrektne vaste ongi.) Räägitakse, et see ja looduslikud piimarasvad erinevat keemilistel omadustelt hydrogeenitud rasvadest nagu öö ja päev. Räägitakse... Paljugi, mida räägitakse. Täieline loend ja konkreetsed keemilised valemid, palun.

* Millised on kõige populaarsemad transrasvu sisaldavad toidukaubad?

Kõik räägivad kohukestest ja margariinist. Aga veel? Jäätis, sai, leib, toiduõli, kartulikrõbinad? Myyginumbrid, transrasvasisaldus, tarbimise jaotus? Oluline on ju seegi, kas kymme kasti mingit asja söövad ära kymme inimest või tuhat.

* Euroopa Toiduohutuse Amet ja WHO on kumbki rääkinud eri piirmääradest, millest rohkem ei maksaks transrasvu mingis ajayhikus syya. Milline neist õigupoolest õigustatud on, kui arvestada, et tõenäoliselt me transrasvadest päris täielikult ei loobu?

Transrasvad on mõnes toiduaines juba looduslikult sees, nt piim ja piimatooted. Vaevalt me neist täielikult lahti ytleme või hakkame kogu Eestis toodetavat piima veel yhe keemilise puhastusprotsessiga töötlema. Vahel on maheduse ja tervislikkuse ideaalid teineteisega vastuolus.

* Mida kui palju peab inimene sööma, et transrasvade sisaldus toidus ohtlikuks muutuks?

Tihti unustatakse, et inimesed toituvad erinevalt. Ma saan aru, et kymme kohukest päevas täidab väidetavalt lapsele seatud normi. Aga kui paljud lapsed söövad iga päev kymme kohukest? Või - teisalt - yldse mitte midagi muud?

* Muuseas, kas poepiimas on rohkem või vähem transrasvu kui töötlemata lehmapiimas? Või kuidas nende sisaldus lehmapiimas varieerub?

Ega tervislikkust ei saa kah kampaania korras võtta: sel nädalal kõrvaldame toidust kõik transrasvad, järgmisel säilitusained ning ylejärgmisel mingi kolmanda aineryhma. Ent kena oleks teada, kumb selle parameetri järgi tervislikum on.

* Algselt hakati taimerasvu kasutama seepärast, et neid peeti paremaks loomarasvast. Kui arvestada nyyd ka nende halva mõjuga, kumb siis ikkagi hullem on? Kas kartulite praadimiseks tuleks valida searasv või margariin?

Võib-olla peaks eelistama hoopis tefloniga panni? Väidetavalt olla see kyll tervisele kohutavalt kahjulik. Põhjendus on kuuldavasti, et kui teflon põlema lasta, eraldub sellest tervisele ebameeldivaid aineid - just nagu igayks seda panniga iga päev sihilikult teekski.

Looduslikkusest rääkijaile peaks mõjuma argumendina see, et seapekk on täiesti looduslik. Kui nad ei eelista muidugi sedasorti looduslikkust, mis räägib, et inime pole yldse liha sööma mõeldud - mispuhul tuleb meil omad rasvad ikkagi taimedest kätte saada.

* Kui kulukas on kyllastatud taimerasvadest transrasvade kõrvaldamine? Millist mõju avaldaks selle protsessi rakendamine olulisemate transrasvu sisaldavate toidugruppide hinnale?

Kapitalism põhineb kasumil, seega tuleb soovitava muutuse korraldamiseks leida mehhanism, kuidas see kellelegi kasumit tooks - edasi toimub kõik juba kerge vaevaga.

Kui tulu mainekujundusest ja kasvavast läbimyygist on suurem kui kulu tehnoloogiale ning hinnatõus jääb ka hinnatundliku tarbija jaoks tyhiseks, võivad toiduainetootjad selle asja ise ette võtta. Vaevalt Kaleviski patoloogilised myrgitajad töötavad.

* Muuseas, kas nõukogudeaegsetes Kalevi kommides, mille peal olla yles kasvatatud Andrus Kivirähk, pruugiti juba transrasvu sisaldavaid taimerasvu?

Ajakirjanduses esitatud kysimused nagu "Millist paha mõju lapsepõlves söödud transrasvad on sulle avaldanud?" on muidugi puhas demagoogia nii või teisiti - sydamehaiguste yldine sagenemine ei mõjuta inimest enne seda hetke, kui ta infarkti saab. Aga ikkagi oleks huvitav teada.

Vahel on väidetud, et transrasvad (ja kõik muu paha) jõudsid meie toidulauale alles postsotsialistliku vaesuse aegu. Mina mäletan margariini omateada kyll ka sotsialistliku vaesuse ajast, nii et transrasvade syydistamine sydamehaiguste sagenemises 1990ndatel ei pruugi paika pidada.

* Ja lõpetuseks retooriline kysimus: Maaylikooliprofessor Ylo Niinemets soovitas maksustada tervisele kahjulikke tooteid aktsiisimaksuga ning vähendada tervislike toiduainete käibemaksu. Arvestades, et praktiliselt iga toiduaine jaoks leidub vähemalt yks toitumisekspert, kes selle hukka mõistab, ning ka vähemalt yks, kes selle heaks kiidab - kes hakkab kõiki toidukaupu heaks ja halvaks jagama ning kui suur osa Eesti SKPst võiks seejärel kuluda toiduainetööstuse lobitööle (nt poliitikute ja ekspertide ostmisele) ja propagandale?

Seda usun ma kyll, et mida keerulisem on maksusysteem ja mida enam on selles erandeid, seda rohkem on kalu, kellele meeldib sogases vees ujuda. Inimese loomus on juba kord sihuke. Seepärast pole kuigi arukas vabatahtlikult muda yles peksta: tulemuseks on palju kohtuprotsesse, leheloba ja maksupettusi, kasu ei pruugi meie silmad aga näha.

Miks ma hääletan nii, nagu hääletan, ehk toeta parimaid halvimaist

Teoreetiliselt võiks riigi roosk mu turjale selle jutu eest usinasti tantsima kepsutada - ikkagi valimisreklaam avalikus kohas. Aga praktiliselt on Eesti riik tunnistanud, et internet pole avalik koht, nii et ehk ei panda mindki oma arvamuse omamise eest vangi. Eks proovigu, kes julgeb.

Niisiis: miks ma hääletan nii, nagu ma hääletan?

Mu esimene valik oleks loomulikult rohelised. Kui keegi teine selle juurde jääb, patsutan neid sõbralikult ja ytlen: tubli, tubli. Aga mina enam ei taha. Nii nagu pärast seda, kui aastaid Vana-Lähis-Ida usundilugu tudeerisin, ei taha ma enam monoteismi. Aitäh, ma ei vaidle teie eelistuste vastu, ent kahjuks tean ise liiga põhjalikult, kuidas seda vorsti tehakse.

Rohelistega on yldse õnnetu lugu. Enamikus läänemaades on rohelised suhteliselt lähedal sotsidele ja muile vasakpoolsetele ning see ongi nende loomulik nišš. Seos on tegelikult lihtne: kui sa lased kord kõiksugu nõrgemate elul end häirida (kiisud, kutsud, puud), on kerge ka järgmine kategooria enda ihu ligi lubada (vanurid, töötud, lapsed). Kuidas sa ikka ytled, et vabastame kanad kurjast farmist, aga nälgiv yksikema las kärvata? Selleks peab olema rohkem printsipiaalsust ja misantroopiat kui isegi keskmisel maailmavalus teismelisel välja panna jagub.

Eesti roheliste valijad on samasugused kui rohelised valijad kõikjal Euroopas: pahempoolsed. Roheliste juhtkonnas valitsevad aga parempoolsed tehnokraadid, nii nagu terves Eesti yhiskonnas. Tulemus on loomulikult konflikt. Mitte niisama räige kui sotside puhul, kelle loomupärase valijaskonna jaoks Pihli kumminuiapale vastandub järsult vabaduse, võrduse, vendluse ja muude kapo keldritega sobimatute ideaalidega, ent siiski mõnevõrra häiriv. No olgem ausad: kõrge tööpuuduse aegu kvalifitseerub Strandbergi ytelus, et töölepinguseadus on pseudoprobleem, nii või teisiti mainekujunduslikuks fopaaks. Maakeeli: olgu tal õigus või polgu (mina isiklikult leian, et polnud), sellise jutuga niigi tigeda rahva ette trygida oli silmapaistvalt loll temp.

Rohelus kui niisugune, jah, mulle meeldib. Aga ma olen loomupärane mässaja ning vihkan luuydist tuleva kirega autokraatiat, manipulatsioonikatseid ning isehakanud autoriteedinirusid. Igasugune autoriteet minu silmis tuleb raske töö, paksu vere ja higiga ära teenida. Enamik inimesi pole selleks valmis, nad loodavad oma positsioonile ning põruvad. Noh, see on ka rohkem minu kui nende probleem.

Poliitikas on seis pisut teistpidine. Ma vaatan ringi, kelle poolt hääletada, ning ehkki minu jaoks tõepoolest austusväärne Ain Kaalep urises hiljuti EPLis, et see pole miski seisukoht, ei leia ma kedagi säherdust, keda hingepõhja vaadates ausalt tahaksin toetada. Mis siis teha? Kord ennemuiste nõudis Prantsusmaa kardinal venelaste tehtud "Kolme musketäri" multikas, et musketäride kannule saadetaks parimaist parimad kaardiväelased. "Pole võimalik, monsenjöör," vastati talle: "Parimaist parimad lakuvad haavu." - "Saatke siis parimad halvimaist!"

Roheliste erakonda - kui jätta arvestamata selle äpardunud juhtkond - ma tõepoolest toetan. Ent neil pole võimalik yhelgi viisil kellelegi mingit mõju avaldada. No kuulge, esineda Tallinnas Rahvaliiduga pooleks, ideaalideks korruptsioon ja maadevahetus... Masendav ja kohutav, nagu googlebomber'id yksvahe ytlesid. Hea, kui olulistes omavalitsustes nagu Tartu ja Tallinn yldse yle kynnise saada õnnestub.

Nii et minu seisukohalt on see suuresti mahavisatud hääl. Eesti systeem jagab alla kynnise jäänud hääled teadupärast enim hääli saanute vahel, mis tähendab näiteks Tartus Reformi- ja Tallinnas Keskerakonda. Brrr.

Mis järgmiseks? IRL ja Reform on mahuvad grupipildile niikuinii, Keskerakond samuti. Ńeis pole minu jaoks midagi huvitavat. Rahvuslik hullus ning marutõbine populism mind ei tõmba, eelistaksin pigem retoorikavaba erakonda. Kahju, et rohelised selle kaardi juba lootusetult maha on mänginud.

Mis siis järele jääb? Meie sotsid on peamised härrasotsid - kaberneesotsialistid, nagu lääne pool on kombeks pilada. Kes kujutleb Ilvest tööliste eesotsas barrikaadil seismas, peaks oma kujutlusvõimet kuidagi taltsutama. Mulle äärmiselt sympaatne Padar on aus maamees ning kah loomult pigem parem- kui vasempoolne, ehkki Eesti paremale kaldus yhiskonnas kipub ta keskpunktist muidugi pahemale jääma. Ja kui Jyri Pihl suudab lugeda klassikalise sotsiaaldemokraatia ideaale toetavat kõnet nii, et valedetektor kisa ei tõsta, olen mina kyylik.

Aga ikkagi ja ometi on sotsid ja rohelised Eestis ainsad erakonnad, kellel on mingi ideoloogia. Ylejäänuid valitseb eelkõige olupoliitika: oskus laveerida komisjonide, reglementide ja muu riigiaparaadi vahel, ebamäärane mõmin ning kokkulepped vastavalt olukorrale. Kõik, mida on tarvis, et saaks õilmitseda elukutselised poliitikud, kes pole elus kordagi mingit muud tööd teinud ning kelle jaoks seetõttu muutub yha tähtsamaks oskus säilitada oma poliitiline töökoht sõltumata "vaadetest" või muudest segavatest asjaoludest (nt elupaik). Eks punaroheliste seas ole kah igasuguseid untsantsakaid, ent nende hulk on siiski veidi pisem.

Lõpuks otsustab soov: keda ma tahan, et igasugu paikade volikogudes oleks? Iseenesest meeldiks mulle mitmekesisus. Tahaksin, et suurte linnade volikogudes oleks esindatud kõik praegused parlamendierakonnad. Aga nii see tõenäoliselt ei lähe, rohelised jäävad tõenäoliselt alla valimiskynnise ja sotsid kõiguvad kuskil piiri peal. Usun enam-vähem siiralt, et sotsid peaksid igal pool vähemasti esindatud olema, sest sõltumata konkreetsete inimeste valikust avaldab ideoloogia nende käitumisele ajapikku ikkagi mõju (ja seda vana järeleproovitud ideoloogiat vajab Eesti yhiskond kui reisisaatja trammi) ning Tartus, kuhu ma sisse kirjutatud olen, jääb nende mõju igikestvalt kiduraks kui sammal kivi pääl.

Olen näinud nii tööandjate esindajat, kelle arvates on liiga kõrged palgad puha ametiyhingute syy, kui ka töövõtjat, kelle meelest oleks ametiyhingu loomine ettevõttes tagasiminek 19. sajandisse. Kumbki neist ei torganud silma terava mõistusega, mis lubaks reaalsust adekvaatselt tajuda.

Vähemasti on meie sotsiaaldarvinismiminister niipaljukest taibanud, et ei esine enam oma ametiaja alguse laadis ytelustega nagu "Tööta on need laisad, kes töötada ei viitsi". Ehk sööb reaalsus ajapikku end teistegi teadvusse, kuigi inimeste võime tegelikkust ignoreerida on hämmastav.


P.S. Minu trepikojas elutseb Tallinna sotside ninamees ning mu töökoha ukse kõrval on tema erakonna peakorter, mille man seisab alati lustlik suitsu kimuvate noorsotside kamp justkui auvalve mõne monumendi kõrval. Aga oma prygi pidin varasemale blogipostitusele vaatamata ikkagi ise välja viima. Ei ole neist valimistest ka miskit abi: töö tuleb ikka ise ära teha ja poliitilised valikud niisamuti.

Nimega hääl ja hinnalipikuga hääl

Ellakvere Toivo mõtiskleb, et oleks tore siduda inimeste hääled avalikult hääletajaga, nii et igayks võiks teada, kelle poolt kes hääletas. Samas usub ta ka, et häälteostmine on linnalegend.

Tundub, et see usk on siiski ennatlik. Paldiskis vähemasti on kogu linn legendi täis, kuigi, jah, eks see ongi legendide loomuses. Isegi Tartu tudengivalimistel olla seda omal ajal yritatud, kuuldusi kostab mujaltki. (Ytlen siiski kohe, et mind isiklikult pole keegi osta yritanud. Põhiline korruptsioonipidur: inimesed oleks kyll hääl meelel äraostetavad, aga keegi ei taha osta.)

Nii et mõnel pool myyakse tõepoolest demokraatiat, 200 krooni tykk. Kyllap saaks kuskil ka pudeli eest. Riiklikel valimistel oleks see kulukas, ehkki kui nyyd järele mõelda, pole parlamendienamus just paha äri - kui palju võõrast (ehk riigi) raha sina selle eest maksma nõustuksid?

Omavalitsused on veelgi odavamad. Valimas käijate arv on ju hulga pisem kui elanike arv, seda ei maksa unustada. Tihti saab olukorda mõjutada mitte yksnes saja, vaid ka paarikymne häälega. Ja jällegi on linnad kallimad, kuid ka põnevamad.

Pealegi töötab see kõik mitte yksnes prääniku-, vaid ka piitsapõhiselt. Neid juhtumeid on kyll, kus inimesed on parteisse astudes palunud enda nime kuidagi varjata: kui tööandjal on selged poliitilised vaated, piisab tema arvates mõnikord yhest komplektist ettevõtte kohta. Hääletamine on aga märksa valusam kui parteilisus, kuna sel on (nelja aasta takka) kiired praktilised tagajärjed.

Lõppude lõpuks jagati veel mõne aja eest koolikatuseid parteikontorite kaudu. Huvitav - kui nyyd neid enam yldse ei jagata, ole või kõigis parteides korraga - kas siis väheneb ka korruptsioon omavalitsuses või surub turg hinna alla? Kas varsti saab keskmise vallavalitsuse kirjaklambri eest või muutuvad need ehk korruptsioonikindlateks?

Kurb nali. Teisalt võib teha veelgi kurvema: inimeste hääled võiks siduda mitte yksnes nende nimega, vaid ka hinnalipikuga. Põhimõtteliselt saab seda teha ka nimeta, elektroonilise börsi kujul, aga nimega on põnevam. Siis saab igayks oma hinna määrata. Oleks huvitav teada, kui paljud paneksid hinnaks astronoomilise summa või teataksid, et nad põhimõtteliselt ei myygi oma õigust olla tibatilluke hammasratas otsustusprotsessis, kui seda peaks iga kord yle kinnitama?

Hindamata häältele saaks kehtestada hinnaks näiteks turu keskmise või natuke yle selle. Kuidagi nii, nagu ylevõtupakkumistel pisiaktsionäridele raha määratakse: õigel ajal sõna ei võtnud, säh sulle lisasissetulek. Olen jah kyynik, ent mul on kuri kahtlus, et paljud oleksid salamisi õnnelikud. Raske aeg, kopikas kulub ikka marjaks. Kui nyyd keegi veel hinge ka tahaks...


P.S. Nagu selgub, on see kõik juba olnud. 2000. aastal pani James Baumgartner pysti veebilehe nimega Voteauction (Hääleoksjon, vt ka Wikipediast), kus inimesed said oma presidendivalimiste hääle parimale pakkujale maha myya. Ei tea, kas osta.ee keelaks oma hääle vabatahtliku myymise? Prostitutsioon pole meil ju iseenesest keelatud.

Ja elu läheb aina paremaks

Linnupoeg hyppab, sest loodab oma tiibadele,
lemming hyppab, sest kõik teised hyppavad ka.
-Richard Bach

Kuulen aeg-ajalt teateid lemmingutest, kes sylitavad kaljuservalt alla, keeravad myhatades karjale selja ning tulevad tulema. Alles eile oli yks.

Inimesed on kyll lemmingutele märksa lähedasemad kui lindudele ("Ikkagi imetaja!" ytleb mu kõrvus Lia Laats), aga vahel saab yksikutel eranditel mõistus karjainstinktist jagu.

Maailm polegi nii lootusetu kui esmapilgul tundub. Mine tea, kui statistikat teha, ehk avaldab iga aastaga pisut vähem rahvast siia ilma tulles protesti? Pole nii väga põhjust karjuda.

Uus partei: Vene Roheline Rahvaerakond

Kohe-kohe kukub valimisliitude moodustamise tähtaeg. Väiksemates seltskondades tegitab see muidugi vastupandamatu kihu viimasel hetkel kellegagi yhineda. Igas baaris võib täna õhtul kohata mõnd lipsustatud härrasmeest, kes klaasistunud pilgul lällutab: "Tul... tull... ähh. Tule minuga valalimistele! Valalalimistele. Hõkk!" Kõik muudkui landivad ja aina lõbusamaks läheb.

Nagu rahvasuu juba varem ennustas, pyyavad nyyd ka venelased Rohvaliidu sängi pugeda. Sedapuhku siis Vene Erakond Eestis.

Kahe otsaga asi. Yhelt poolt kirjutab VEE muidugi oma programmis: "Ökoloogia seisund ning looduslikud tingimused on inimkonnale äärmiselt olulised. Tehnoloogilisel ajastul oleme me kohustatud hoidma ja kaitsma ümbitsevat looduskeskkonda, mis on iga inimese elu põhialuseks."

Ilus ja kaunis. Teisalt kirjutatakse samas ka nii: "Saades ajaloolistel põhjustel kõige suuremaks rahvusvähemuseks mängivad venelased olulist rolli riigi multikultuurilises ühiskonnas ning on Eesti rahva ning Euroopa elukoosluse tähtsaimaks koostisosaks."

Venelased kui Euroopa elukoosluse tähtsaim koostisosa? Õite ökoloogiline lähenemine meil. Kogu oma sympaatia juures venelaste vastu arvan ma siiski, et isegi putukaid on Euroopas rohkem, rääkimata muidugi bakteritest. Aga kus olekski parem koht ökoloogiaõpinguteks kui roheliste seas haljal poliitika-aasal?

Kuhu edasi? Praegu on aega, lõunagi pole veel käes. Pakun tõelistele teoinimestele välja tänase graafiku:
12.00-14.00 liitumine kristlike demokraatidega;
14.00-16.00 liitumine Iseseisvusparteiga;
16.00-18.00 liitumine anarhistidega;
18.00-20.00 liitumine Vasakparteiga;
20.00 rõõm tehtud tööst ning Eesti Nišierakonna pidu, kus tähistatakse peatset valimisvõitu ja Suure Tyyrimehe linnapeaametit.

Aga nyyd kähku, telefonid pihku ja usinasti helistama! Töö ei hyya tegijat või kuidas see vanasõna käiski.

Roherahvaliit

Kooliaasta alguse puhul otsustasid teise sordi poliitikud valijail juhtme kokku ajada. Elu muutub huvitavamaks, elu muutub lõbusamaks, ytles kord Jossif Vissarionovitš.

Rahvaliit ja rohelised peavad läbirääkimisi ühise nimekirja moodustamiseks sügisesteks Tallinna volikogu valimisteks.

Erakond Eestimaa Rohelised Tallinna valimiskampaania juht Paul Lettens ütles Delfile, et ühise nimekirjaga kandideerimine on tõepoolest väga tõenäoline. "Meil on Rahvaliiduga sarnased huvid ja väärtused ning seetõttu on normaalne, et paneme oma ideed ja võimalused kokku. Roheliste ühised väärtused Rahvaliiduga on inimene ja tema heaolu."

Huvitav, millised need yhised väärtused olla võiksid?

1. Korruptsioon
2. Demagoogia
3. Autoritaarsus
4. Ähmane positsioon poliitikas
5. Oskus ennast ise läbi kukutada

Rohkem praegu nagu ei meenugi.
Ei no palju õnne igal juhul!