Kogu tõde munapyhadest

Igal aastal tekivad siin-seal väikesed nägelused inimeste vahel, kel on praegustest pyhadest erinevad arusaamad. Yhtede arvates on meil vaba reede selleks, et me saaks mune keeta, värvida ja koksida ning šokolaadist jänestega maiustada. Teiste meelest on need kolm päeva mõeldud vagadeks mõtisklusteks, palvetamiseks ning kirikus käimiseks.

On aeg teha vaidlustele lõpp ning rääkida lihavõtete ja ylestõusmispyhade sunnist nii, nagu asi tegelikult oli.


***

Esimese sajandi algul tegutses praeguse Iisraeli kandis tegelane nimega Jeesus. Uitas ringi, õpetas, ravitses ja kogus muidu populaarsust. Mingi eriline staar ta ei olnud, raamatuid ei kirjutanud, rahvusvahelist poliitikat ei häirinud, aga eraklasse ka ei tõmbunud - põhimõtteliselt midagi pigem Vormsi Ennu kui Luule Viilma või Vigala Sassi taolist. Nojah, natuke liikuvam ja tervislikumate eluviisidega.

Paraku oli toonane aeg säälkandis rohkem Nõukogude Liidu kui Eesti Vabariigi moodi. Rahvas mõnikord nurises, siis jälle elas, kuidas oskas, ning ehkki aeg-ajalt juhtus muidugi mässe ja repressioone, ei olnud Rooma okupatsiooni lõpust mingit selget märki. Vaikne roomlaste kirumine ja selja taga rusika näitamine oli muidugi yldiselt kombeks, kyllap räägiti nende kohta ka anekdoote ja kes liiga palju rääkis, saadeti selle eest paranduslikele töödele ymber kasvama.

Ega rahutul hingel sellistes oludes lihtne ei ole, eriti kui ta ennast kohaliku ainujumalaga lähisugulaseks peab. Sattus vaene mees kohaliku poliitika hammasrataste vahele, Pontius Käbin pesi oma käed puhtaks ning partei vabariiklik keskkomitee langetas otsuse. Ses mõttes läks ikka ysna nihusti, seeklid ja kuked ja muu atribuutika sinna juurde.

Õnneks läks Jeesusel korda oma surm lavastada. Abi oli sellestki, et tema järgijad olid ammugi harjunud kõiksugu imelugusid uskuma. Kui mu nekroloog lehes ilmuks ja ma paluksin pärast seda mõnel oma sõbral ennast katsuda, ei järeldaks ta sellest sugugi, et ma olen põrgus käinud ja lähen kohe taevasse, pigem õnnitletaks mind nutika pääsemise puhul. Nojah, ma pole neid selleks ette valmistanud.

Igatahes põgenes Jeesus Rooma sõdurite eest jänesekostyymis, selles ei osanud teda keegi kahtlustada. Hiljem veetis ta terve elu roomlaste vastu võideldes, pildudes neid keedumunadega (need on valusamad kui toored) ja jättes vahipostide lähedusse vedelema myrgitatud šokolaadi.

Lõpuks läks muidugi kõik sama kurvalt kui Jyri Kukel, kelle Nõukogude okupandid supipatta pistsid. Jeesus jõudis omadega leiva ja veini sisse ning kristlastel on kena komme teda pyhapäeviti nosimas käia. Aga meie kaunistame tema kangelasliku võitluse symboleid ning taome neid yksteise vastu, nii nagu tema oma mune roomlaste kiivrite vastu purustas.


Suure elevuse tõttu ei saa ma jätta mainimata, et tunnen isiklikult inimest, kes on oma silmaga lihavõttejänest näinud. Tõsi, see juhtus umbkaudu 1942. aastal, kui ta oli alles viieaastane, aga pealtnägija tunnistus on igatahes olemas. Minu vanaema nägi samas vanuses Vene revolutsiooni ja mul pole mingit kavatsust selles ajaloolises syndmuses kahelda. No kuulge, kui paljud teie lähedastest tuttavatest on Jeesusega kohtunud? Mina ei tea yhtegi.

Uue aja Augustinus

Lugesin just yhest raamatust lõiku, mis meenutas Augustinuse "Pihtimusi". Samasugune sorimine iseenda hinges, enese tagant kellegi teise otsimine ning tunnistused, et inimesel pole aastate kaupa olnud aimugi, mida ta ise parasjagu teeb või mis on selle tagajärjed. Tõsi, autor ei olnud päris sama suurusjärku yhiskonnategelane ning ka tema teksti synni asjaolud olid mõnevõrra teised, ent siiski - puhtfilosoofilises plaanis - millised metafyysilised metafoorid, millised hingepiinad, milline traagika! No ja koomika muidugi ka, ehkki selle nägemiseks peab olema väga kyyniline.

Oma kõnes XVII kongressil rääkisin ma siiralt... Kuid tegelikult elasid minus edasi kaks hinge... me ei suutnud tõeliselt parteile alluda, temaga lõpuni yhte sulada... Me vaatasime ikka veel tagasi ja elasime oma erilist hingeelu, kogu meie olukord pani meid silmakirjatsema. Ma kinnitasin uurimise ajal, et 1929. aastast ei olnud meil Moskvas enam endiste zinovjevlaste keskust. Ja nii ma ise ka arvasin: mis keskus see siis oli - olid lihtsalt Zinovjev ja Kamenev... pluss veel paar-kolm inimest... Tegelikult oli see keskus, sest nende mõnede inimeste poole vaatasid allesjäänud endised zinovjevlased, kes ei tahtnud tõeliselt parteis lahustuda. Minu endised mõttekaaslased... hääletasid alati partei joone poolt... kuid omavahel jätkasid nad... parteile ja riigile vaenulikke jutte... Kas me seda tahtsime või mitte, olime faktiliselt üks partei ja tema suure töö vastu võitlemise keskusi... Esimesest ülekuulamisest peale olin ma ääretult nördinud, et mind taheti seostada lurjustega, kes olid tapnud Kirovi... Kuid faktid on kangekaelsed. Lugenud süüdistuskokkuvõttest Leningradi keskuse kohta kõiki fakte... pidin ma tunnistama endise Leningradi opositsiooni ja minu enda moraalset ja poliitilist vastutust toimunud kuriteo eest... Kui ma 1933. aastal asumiselt tagasi tulin, ei avanud ma kuritegeliku kergemeelsusega kohe parteile kõiki isikuid ja kõiki parteivastaste plaanide katseid... Ma kahetsen täielikult, kahetsen palavalt. Olen valmis tegema kõik, et juurdlusele kaasa aidata... Ma olen nimetanud ja olen valmis uuesti nimetama kõiki isikuid, kelle kohta ma mäletan, et nad olid varem osalised parteivastases võitluses... ma teen seda lõpuni, tuletades need kõik meelde, sest see on minu kohus. Ma võin öelda ainult seda, et kui mul oleks võimalik kogu rahva ees andestust paluda, oleks see mulle suur kergendus... Nähku teised minu raske näite varal, mida tähendab partei teelt kõrvalekaldumine ja kuhu see võib viia...

Nii kirjutas Grigori Zinovjev 13. jaanuaril 1935 "Avalduses uurijatele", või vähemasti väidab seda Edvard Radzinski raamatus "Stalin" (tõlkinud Margus Leemets).

Raske on uskuda, et Zinovjev ei olnud sama siiras kui õnnis kirikuisa Augustinus. Või vastupidi.

Kirikud ja kinnisvara

Delfi kirjutas, et riik jagab kristlikele kirikutele järgmisel aastal 700 000 eurot, toetades muuhulgas otsesõnu misjonitegevust. Martin Vällik avaldas seepeale Skeptik.ee-s oma kirja õiguskantslerile, milles kysis, mis kiriku ja riigi lahususest sai ning miks toetatakse just nimelt neid usuorganisatsioone, mitte näiteks judaismi, budismi või islamit. Õigustatud kysimus.

Kommentaarides arutati muuhulgas ka kiriku kinnisvara teemat. See võetakse masendava järjekindlusega jutuks iga kord, kui keegi nuriseb Eesti Kirikute Nõukogu riikliku rahastamise pärast. Just nagu oleks luterlikul kirikul, millele kuulub enamik Eesti ajaloolisi kirikuhooneid, nendega mingi olemuslik seos, mis põhjendab riigi raha kyhveldamist riigi yhe suurema kinnisvaraomaniku aukliku põhjaga taskutesse - EELK pole neid hooneid isegi mitte ehitanud.

Kinnisvaraga on asi ju tegelikult ysna lihtne. Kui inimesele kuulub ajaloolise väärtusega rajatis, mille vastu on yhiskondlik huvi, on tal kohustus see korras hoida. Kui see tal yle jõu käib, läheb rajatis pärast korduvaid ettekirjutusi sundvõõrandamisele. Nii, nagu mõne mõisahoone arhitektuuri säilitamiseks ei ole ylimalt tähtis, et selles elaks mõisnik, ei pea ka kirikut kui hoonet tingimata yhe konkreetse usuorganisatsiooni kaudu ylal pidama, makstes möödaminnes maksumaksjate (sh moslemite, juutide ja paganate) rahast kinni organisatsiooni muud kulud.

Kui kirikutel on tõepoolest jaksu ja huvi kogu oma kinnisvaralahmakat ylal pidada, lasku aga käia, keegi ei keela. Ainult et miskipärast kipub see kõik pigem lagunema. Loogiline ka: kõik need myrakad pystitati ajal, mil kirik oli kõrtsi kõrval iga kogukonna põhiline kultuurikeskus, selle kylastamine ja kirikumaksud igayhele kohustuslikud. Tänapäeval ostavad inimesed selle raha eest raamatuid ja käivad kinos, majanduslik baas on kadunud.

Kui koolis käib kymme last, pannakse see tuima näoga kinni, kuna niisugune asi ei tasu end majanduslikult ära. Miks peaks siis riik doteerima kymnest mutikesest koosnevate koguduste majutamist mõttetult suurtesse hoonetesse, kus vaesed vanurid peavad kõvadel pinkidel kylmetama, sest keegi ei jaksa neid õnnetusi kytta? Käigu koos kirikuõpetaja soojas kodus, nii nagu iga teine MTY. Ja kirikuid majandagu, tõepoolest, Riigi Kinnisvara AS. Las remondib, hooldab ja yyrib välja - olgu siis kinoks, ballisaaliks või mošeeks.

Elagu revolutsioon! Või ärgu elagu?

Mu sõber, kes töötas arheoloogilistel kaevamistel Lähis-Idas, jutustas kord säherduse loo. Kui ta Saksa ekspeditsiooniga liitus, kohtas ta kõiksugu kirevaid tyype. Olid eurooplastest juhtkond ja spetsialistid, olid beduiinidest labidamehed, olid kurdidest arvutipoisid. Muuhulgas oli ekspeditsioonil kokk. Ja oli ka "kokk", keda kunagi ei nähtud syya tegemas, kuid kellel käis sageli kylalisi. Heas fyysilises vormis, läikivate päikeseprillide ja karmide nägudega kylalisi.

Esimestel aastatel tundsid "koka" kylalised sageli huvi noorte kurdide vastu, kes istusid päevad läbi arvuti taga, suhtlesid eurooplastega ja teenisid kohalikus mõistes kõva palka, millest kahtlemata saatsid tubli jao kaugesse kodukylla, kus pool perekonda sellest elatuda võis. Yhel hetkel aga nende huvi kurdide vastu kadus ja märksa põnevamaks hakati pidama vaeseid beduiine. Miks? Sest nad said aru: kuni intelligentsed kurdi poisid töötavad hommikust õhtuni kodust kaugel, teenivad korralikku raha ja joovad õhtuti koos sakslastega õlut, on nood märksa ohutumad kui vaesena kodus, Kurdi Tööpartei põlisalal. Aga kui ykskord peaksid võimule tulema vagad beduiinid, kes range järjekindlusega iga päev viis korda palvetavad, istuvad julgeolekumehed kurdidega samas kongis, kui neid just lihtsalt sama seina äärde ei panda.

Teine mu sõber kutsus hiljuti yles avaldama toetust Egiptuse rahva demokraatlikule revolutsioonile. Piinlik kyll, ent ma jahutasin pisut tema entusiasmi. Sealkandis kipub nimelt mõnikord juhtuma, et kui rahvas diktatuuri vastu mässab ja demokraadid isevalitsejat rõõmuga kukutada aitavad, järgnevad vabad parlamendivalimised, millel tulevad võimule korralike elukommetega vagad mehed. Seejärel korraldatakse riiki pisut ymber, et see vastaks paremini rahva yldise toetuse pälvinud korralike ja jumalakartlike inimeste vaadetele selle kohta, kuidas tuleks tõlgendada pyhakirja neid kirjakohti, mis õpetavad korraldama riiki ja kohtusysteemi. Mõni aeg hiljem likvideeritakse ebajumalakultuse igandid, lõpetatakse moraalne lodevus haridussysteemis ning juurutatakse õiglased karistused kurjategijatele. Lääne meedia kasutab pisut teistsugust keelt; meie uudised räägivad siis muistsete kunstiväärtuste hävitamisest, naiste koolihariduse piiramisest ja aeg-ajalt ka kellegi kividega surnuksloopimisest.

Meile siin sellised uudised ei meeldi. Aga miks? Rahvas ise ju tahtis nii. Kas meile ei meeldi siis demokraatia? Nii kaugele ei tahaks enamik meist oma väidetega minna. Eestis on rahvaste enesemääramise õigus tänini veidi valulisem kysimus kui suurtes lääneriikides, mis enese olemasolu kunagi ohustatuna ei tunne. Me ei saa kuidagi vaidlustada rahva õigust oma elu yle otsustada, muidu seaksime kahtluse alla omaenese riigi. Mis me sest kõigest siis arvama peaksime?

Lääne suurriigid ei toeta kolmanda maailma diktaatoreid mitte sellepärast, et nad on diktatuuridest suures vaimustuses. Selle taga on puhtpragmaatilised kaalutlused. Suured rahvaliikumised kalduvad olema populistlikud, andma ebareaalseid tõotusi ning nende unustamiseks lubama enamuse võimu vähemuste yle. Kuni diktaator ei ole oma võimust päriselt hullunud, saab temaga pidada läbirääkimisi ning sõlmida vastastikku kasulikke tehinguid. Massihysteeriaga ei saa. Nii ajas näiteks Tuneesia endine president Zine El Abidine Ben Ali korruptsioonist ja kohatisest vägivaldsusest hoolimata Euroopa-sõbralikku ning majanduslikult edukat poliitikat; milline on temale järgneva rahvavõimu poliitika, ei oska keegi ennustada. Võib-olla järgneb aastatepikkune kodusõda, võib-olla fundamentalistlik islamirežiim, aga võib-olla mõistlik demokraatlik riigikord.

Ainult et heas usus võetud risk ei pruugi ennast õigustada. Sel juhul me tulemuse eest vastutada ei tahaks. Teatud mõttes ei tähendagi see loobumist väärtustepõhisest poliitikast, vaid valikut eri väärtuste vahel. Kas me eelistame rahva tahte vaba avaldust ka siis, kui see tahe meile ei meeldi?

Mõistagi on see raske valik. Ega see erinegi suurt sellest, mida Eestis juba pikemat aega näeme. Meil on kyllaltki palju inimesi, kellele ei meeldi Keskerakonna ja Reformierakonna viljeldav populism. Samas on veel enam neid, kellele meeldib. Praegu on populistidel Eesti parlamendis absoluutne enamus. See võib meile meeldida või mitte meeldida, kuid tõenäoliselt võidavad Kesk ja Reform ka järgmised valimised, tehku ylejäänud erakonnad, mis tahavad. Populistid on populaarsed, see ongi ju nende eesmärk ja pyha paleus.

Noh, vähemalt on Eesti populistid ysna rahumeelsed. Retoorikale vaatamata ei võta kumbki kahest suuremast erakonnast ette midagi vägivaldset. Ei taha nad venelasi Eestist välja saata ega Lätile sõda kuulutada, majanduses rakendavad heatahtliku hooletussejätmise poliitikat, kõikudes koos kogu Euroopaga yles-alla. Selline valitsus on mugav ka Brüsseli ja Stockholmi jaoks, olukorda muuta ei taha keegi.

Mis me siis teeme - kehitame õlgu ja lepime rahva tahtega?

Lugu mungast, kes myys maha oma Ferrari

Elas kord munk, kellel oli Ferrari. Teised mungad mõnitasid teda seepärast pidevalt. "Kas Buddhal oli Ferrari?" kysisid nad. "Kas see ongi sõiduk, mis viib valgustusse?" irvitasid nad. "Pane oma numbrimärgiks MU," mõnitasid nad.

Munk pesi oma Ferrarit ega vastanud midagi. Kuid sisimas oli ta väga kurb. Ta teadis, et teised mungad on tema peale lihtsalt Ferrari pärast kadedad ning talle tegi haiget näha, kuidas nõmedus ja voorusetus nende hinged hukka viivad.

Yhel päeval, kui ta jälle oma Ferrari roolis punase tule taga oodates mediteeris, palus ta Buddhalt valgustust. "Mida teha?" kysis ta. "Oo halastaja Amitabha, vaata nende armetute olendite peale ja näita mulle, kuidas ma võiksin nad pimedusest valgusse tuua. Oo, Pärl Lootoseõies, anna mulle märk!"

Järgmisel hetkel peatus tema kõrval Lexus, mille roolis oli paks neeger. Neegril olid ees kullast päikeseprillid, kaelas jäme kuldkett, peas kullast pesapallimyts, suus kuldhambad ja ta naeratas silmipimestavalt. Siis näitas neeger mungale keskmist näppu, vajutas gaasi ning kimas kaugusse, otse punase tule alt läbi.

"Tänan sind, Buddha!" lausus munk. "Nyyd tean ma, mida pean tegema."

Järgmisel päeval kihas klooster suurest uudisest: munk, kellel oli Ferrari, oli oma auto maha myynud. Mõni arvas, et mungal oli aru pähe tulnud ning ta oli loobunud maise hiilguse otsingutest. Mõni uskus, et nyyd ostab ta midagi veel vingemat: eritellimusel käsitsi valmistatud Bentley, helikopteri või ookeanilaeva. Arutati ja oletati, piiluti altkulmu ja sosistati. Meie munk läks aga turule ja ostis sama neegri käest Uzi.

Pärast teised mungad muidugi kahetsesid, et nad nii nõmedalt käitusid, kuid siis oli juba hilja.


***

Ma ei ole kyll Robin Sharma raamatut "Munk, kes myys maha oma Ferrari" lugenud, kuid otsustasin siiski teha sellest oma versiooni. Ott Seppa tsiteerides: nagu nägite, polnud ju erilist vahet.

Pime jõul

Väljas on pime.

Tykati suisa tontlik.

Kirikus on pime, sest usk on oopium rahvale.

(Kirik suhtub oopiumiurkasse nagu Säästumarket Stockmanni.)

Toas on kah pime.

Kahjuks ei varja see mu kunstiannet.

Islam jõuab Eestimaale

Ammetiasutuse yritusel käies koperdasin täiesti kogemata huvitava usundiloolise nähtuse otsa. Nimelt on Metsanurme kanti Saue vallas millalgi suhteliselt hiljuti siginenud hiis. Meie kylastuse aegu oli pyha allikas kyll ära kuivanud - no ja õigesti tegi, selle turistiparve peale oleks mina ka ära kuivanud. Kõige põnevam polnud aga mitte allikakoht ega kahest tahvlist koosnev kummaline mälestuskivi, vaid tore uus tykike rahvausundit.

Veider kirjadega kivi.

Nagu selgitas giid, on "taara- ehk maausulises" hiies kuradi kuju, mida pidavat käbidega loopima, yteldes: "Tagane minust, saatan!" Eks turistid seda tema õpetuse järgi tegidki.

Kurat ja käbid.

Nii ilusat synkretismi näidet pole ma sestajast saati näinud, kui Madhya Pradeshi folklooriinstituudi direktor Swaminathan Lourdusamy India folkloori loengus selgitas, et kõik videos nähtud esivanematele ohverdajad ja hinduistlike jumalate auks tantsijad on usutunnistuselt vagad katoliiklased.

Sõnaline pool pärineb ilmselgelt ladina traditsioonist: "Vade retro me, Satanas!" Yhtlasi meenub ka usuisa Luterus, kes legendi järgi olla kiuslikku kuradit tindipotiga visanud.

Samas tuleneb komme kuradit kõige kättejuhtuvaga loopida hoopis islamist. Mekas palverännakul käies on yks olulisi rituaale kivide viskamine kuradi pihta, keda kehastasid algselt kolm sammast; 2004. aastal asendas Saudi valitsus sambad seintega, kuna sammastest mööda viskamise tõttu said paljud palverändurid viga.

Sellega korratakse Abrahami tegu, kes ykskord ennemuiste ingel Gabrieli käsul saatanat loopinud. Moodsa islami teoloogia järgi tähendab see lahtiytlemist oma sisemisest hirmuvalitsejast - madalaist soovidest ja ihadest.

Abrahami jälgedes.

Mul pole kuigivõrd aimu, mida maausk ja taarausk (mis giidi seisukohast hoolimata on siiski kaks eri usundit) madalaist ihadest arvavad, aga kuradiga pole neil kyll suuremat pistmist. Nii et oleks täitsa huvitav kuulda, kust sigines rahva sekka idee midagi niisugust yle võtta. Igatahes annab komme hea pildi sellest, kui palju teavad eestlased omamaistest usunditest.

Mis giidi puutub, siis tema arvates oli ka ristisõdu kaks: yks kuskil lõunas ja yks siin meil. Et ajaloolased neid vähemasti yheksa tykki loendavad, pluss ristisõjad albilaste, soomlaste, Põhja-Aafrika piraatide, tatarlaste, polaabide, Ottomani impeeriumi ja hunt teab veel kelle vastu, on muidugi nende mure.

Turistipelglik allikas.

AS Eesti Gastriit: Minu ja remont selles maailmas

Mida vastab Google otsingule "gastriit"?


Mnjah. Tõepoolest, Eesti Gastriit ei kõlagi nii veidralt, kui seada see yhte rivvi Eesti Gaasi, Eesti Põlevkivi, Eesti Raudtee ja muu säärasega. Igatahes oleks see yks huvitav firma; eriti tahaks ma näha äriplaani. "1.Gastriit. 2. ... 3. Profit!" Tõsi, Eesti järjekordse Nokia loomises on Google vaid passiivne osaline, tegelikult seostab end kataloogis gastriidiga vaid yksik veeseadmefirma.

Märksa abivalmim on pildil tooduist alumine link "Kuidas ravida gastriit abiga Jumal SWT?", sealset teksti tahaks kohe pikemalt tsiteerida. Siin Google juba syytusele pretendeerida ei saa.

Ravi sõltub põhjus gastriit. Ravimid, mis neutraliseerivad maos happeline (antatsiidid) või teiste ravimitega, mis vähendavad maohappe sekretsiooni tavaliselt hajutada sümptomeid ja parandada / vähendada haiguse käigus. Narkootikumide ja vahendeid, mis võivad põhjustada gastriit peaks lõpetama (alkohol, mittesteroidsete anti, raua preparaadid jne)
Turul on olemas kaks rühma ettevalmistustest vähendatakse mao happesus: H2-retseptorite antagonistid (ranitidiin, tsimetidiin, famotidiin) ja prootonpumba inhibiitoreid (omeprasool, pantoprasool, lansoprasooli). Ravi gastriit põhjustatud H. pylori oli kombineeritud: antibiootikumid, blokaatorid happesekretsiooni ja maolimaskesta protektivima. Praegu kõige täpsemat nii. Kolmekordne ravi kahe antibiootikumiga vastu H. pylori koos ravimid, mis blokeerivad happe sekretsiooni ega protektivom (nt asitromütsiini + amoksitsilliin + omeprasool). Seda kasutatakse sümptomite leevendamiseks, tapab oma põhjus ja kordumise vältimiseks (tagastamise haigus).

Abiks on ka praktilised nõuanded:

Näpunäiteid eneseabi-ja toitumishäired
On soovitatav, et regulaarne tarbimine päevas süüa - sagedamini kuid väiksemate kogustena tegevusetuse hilisõhtul jahu ja ärritusnähtude vältimiseks mao limaskesta tugevat vürtside, liiga kõrge või liiga madala temperatuuri toit ja joogid, gaseeritud joogid ja kofeiniziranim. Soovitav on vältida toitu, mis on teadaolevalt põhjustavad tagasijooksu (edasi-tagasi maohappe arvesse söögitoru) järgmiselt:
-Tomati ja tomati tooted
-Tsitrusviljad (sidruni, mandariini, apelsini-, greipfruudi) ja tsitruseliste mahlad
-Sibul ja küüslauk
-Pipra, chilli pipar
-Pickles
Šokolaadi-MMMM ....
-Kohv, kange tee ja kofeinizirani tooted
-Piparmünt tooted, mis sisaldavad sellist
-prnaiste-, toidu-rikas õlid ja rasvad
-Maitseained (eriti tšilli, pipar)
Äädikas-äädika-
Dieet peaks eelistama puuvilju (mitte tsitrusviljade) ja köögivili, teravili ja hapendatud piimatooted, vältides suuri koguseid liha, eriti kuivatatud liha. Suitsetamisest vältida alkohoolsete jookide ning vähenes kasutamine mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite (MSPVA) on kohustuslikud. On soovitatav kõrvaldada igapäevast stressi nii palju kui võimalik.

Ja mis on siis tarkuse allikas?

Allikas:
• Vrhovac B. et al. :''Sisehaiguste'', Zagreb: Ljevak, 2003.
• M Feldman: Sleisenger & Fordtran's Seedetrakti ja maksahaigus. 7th ed. Philadelphia: WB Saunders Co, 2002: 587-603.
• Wolfe M: Stress seotud erodeeriv sündroom. In: Bayless T, ed. Jooksev teraapia Gastroenteroloogia ja maksahaigus. 4th ed. 1994: 139-143.
• Wolfe MM, Sachs G: Acid allasurumine: optimeerides ravi mao haavaparanemises, gastroösofageaalne reflukshaigus ja stressiga seotud erodeeriv sündroom. Gastroenteroloogia 2000 Feb; 118 (2 kaasanne 1): S9-31

Aga tegelikult?

Jumal, parandage mind mu usk, mis on peamine kaevanduses, minu ja remont selles maailmas, sest ma elan seda, remont maailmas mind, sest ma lähen talle, kutsudes mind kuni mu elu on hea, ja anna mulle surma, kui me Surm on dobra.Daj mulle, et mu elu on suurenenud iga hea ja minu surma rahu ja õndsuse kõigest kurjast "-Amin

Vabandage, kuid see viimane on juba blasfeemia. Umbes nagu peldikuid õnnistav piiskop.

Töötukassa soovitus töötutele: palvetage, sest meie teid ei aita

Järgmisel esmaspäeval kogunevad kolm ministrit (Parts, Kiisler, Pevkur), yks Tallinna abilinnapea (Martinson), EASi, töötukassa, SA Innove ning haridusministeeriumi ametnikud Jaani kirikusse "nõu- ja palvepäevale", mida samas teates nimetatakse ka "töötute teabepäevaks". Yrituse juhatab sisse laupäevaste Päevalehtede staar, peapiiskop Põder, jumalateenistusega "Elu, väärikus ja töö".

Ysna kõrgel tasemel on see asi ette võetud. Puudu on ainult peaminister ja president.Kohe ei usukski, et meil riigikirikut pole. Huvitav oleks teada, kas nyyd hakatakse ka töötukassas ja EASis inimesi usu alusel lahterdama - luterlased eespool (muidugi kui on tõend, et kirikumaksud on makstud), õigeusklikud ja katoliiklased tagapool, juudid-moslemid-maausulised kõige lõpus? Või on see ainult esimene pikas yrituste sarjas, järgmised "palve- ja nõupäevad" toimuvad aga teiste konfessioonide pyhakodades alates synagoogist ja hiiest ning lõpetades Teaduste Akadeemia endise raamatukoguga (ateistide tarbeks)?

Siiamaani on riigi ristimine meil ikka ysna hiilivalt käinud. Ministrid istuvad teleylekannetes jumalateenistusel "kui eraisikud", ainult miskipärast pööblist eraldi. Yksvahe oli kaitseväe reeglites ka palvuse kord ette nähtud; ei oska ytelda, kas praegu on. Kõikvõimalikke asutusi käivad samuti kirikherrad sisse õnnistamas, ehkki Põder õnnistab muidugi kõike ettejäävat, mäletatavasti ka Toompea miljonipeldikut. Eks see näitab Põdra arvamust oma ameti, kiriku ja usu väärikusest kõige paremini.

Igatahes kannab yritus selget sõnumit: kui ministrid lubavad kirikus otsida "koos teiega lahendusi tööpuuduse vähendamiseks", ei maksa riigile enam loota. Kes tööta jääb, pöördugu oma abipalvega kõrgemate instantside poole või mingu kirikutrepile kerjama. Kui kõrged härrad jumalateenistuselt väljuvad, võib ehk isegi sotsiaalministrilt mõne myndi saada.

Sissejuhatus retoorilisse epidemioloogiasse

"Unustatud sõdadel on kombeks mingil hetkel väga elavalt tagasi pöörduda," kirjutab Rain Kooli. Eks ole ma isegi sel teemal kirjutanud. Loodetavasti kirjutatu ka ilmub ykskord, praegu pyyan seda jälle vähehaaval tagant torkida.

Mõne aja eest suutsin mõned oma meelisteemad siduda ja hakkas tunduma, et äkki sain yhele osale hulluste levikumehhanismist pihta. Lyhidalt kokkuvõetuna võiks see olla umbes nii...

Inimesed loovad kõikvõimalikke abstraktsioone. Need on mõtlemise lihtsustamisel ylimalt kasulikud, ent kui unustatakse, et neid tegelikult olemas ei ole, synnib palju jama.

Näide: Tartus, aadressil Ylikooli misiganes (16 või 18 näiteks) seisab sammastega maja. Sealkandis on veel palju maju ja inimesi. Aga nad kõik kokku ei moodusta veel Tartu Ylikooli, see on ikkagi puhtabstraktne asjandus.

Aeg-ajalt on mugav ja praktiline käituda nii, nagu oleks kuskil tõepoolest mingi Ylikool. Näiteks antakse kellelegi medal ylikooli nimel medal, et mitte loetleda kõiki neid inimesi, kes selle medali andmist pooldasid, ning teises nimekirjas neid, kes medaldamise vastu olid. Või võetakse yliõpilane vastu ylikooli, mitte ei ytelda, et ta võib niisugustel ja niisugustel tingimustel õppida nende ja nende inimeste juures seda ja seda.

Kui keegi niimoodi pidulikult medali või vastuvõtupaberi yle annab ja kätt surub, samastab ta tihtipeale ennast kogu ylikooliga. See on naljakas, ent ei tee kellelegi kurja.

Kui aga keegi selle yliõpilase paberid ära kaotab ja iga asjassepuutuv inimene ytleb, et seda tegi ylikool, ei ole asi yldse nii tore. Või kui mingil põhjusel dekaan tudengi välja kutsub ja esineb teadaandega, et mina, teate, seda isiklikult ei poolda, aga ylikool, vaadake... yhesõnaga olete eksmatitud - siis teeb ta ise otsuse, ent lykkab vastutuse väljamõeldise kaela.

Sama protseduuriga levivad paljud retoorilised haigused: inimene samastab end abstraktsiooniga ning hakkab käituma täiesti uuel viisil. Me oleme karjaloomad ning suhtume yksteisesse ysna emotsionaalselt. Eriti tundelised oleme aga karja juhtide suhtes. Ning abstraktsioon seisaks justkui meist kõigist kõrgemal, sestap kipume tundma tema suhtes armastust, kohusetunnet, vastutust, syyd - või ka viha.

Inimene samastab end organisatsiooniga, riigiga, rahvusega. Isamaa kutsub, ehkki ta pole reaalselt eksisteeriv olend, vaid yldistus geograafilisest regioonist, selle asukatest ning nonde moodustatud organisatsioonidest. Rahvuse au käsib, ehkki seda au pole keegi kunagi näinud, veel vähem temaga suhelnud või tema koos lõunalauas istunud. Riik tuleb päästa, Issanda vaenlased hävitada, rahvusvaheline imperialism, kommunism või juutlus kukutada.

Ja nii juhtubki, et igati tavaline pereisa, kes muidu poleks mingil tingimusel midagi niisugust teinud, astub põlevil silmil ja erutusest värisedes naabrimehe majja ning laseb tolle koos kogu perega maha.

Iga inimene oskab enda tegusid õigustada. Miks ta seda siis teeb? Sest ta oli lojaalne. Ta oli kohustatud. Kõrgem ideaal kutsus teda. Kui vaadata laiemat pilti, oli tema tegu hädavajalik, ehkki tal isiklikult oli loomulikult väga kahju.

Haiguspuhangu ajal tundub see kõik äärmiselt loomulik, palavikust yles köetud aju usub mida iganes. Kui epideemia mööda läheb, on enamikul nakatunutest enda käitumise pärast piinlik, kuid nad rahustavad end sellega, et vastutab abstraktsioon, mitte nemad ise. Ja nii kuni järgmise usundi, riigi, rahvuse või muu ideoloogia kutseni.

Millistel tingimustel keegi mingi retoorilise haiguse suhtes vastuvõtlikuks muutub, on muidugi ylimalt individuaalne. Kindlasti on mõne inimese vaimne immuunsysteem nõrgem kui teisel, ent ka kõige kainema mõistusega inimesi annab teatud oludes nakatada. Kuidas retoorilisi haigusi ravida ja, mis veel olulisem, ennetada, on väga huvitav kysimus. Aga sellele ma praegu vastata ei oska.

Ääremärkus Euroopa ja islami konfliktile

Tegelikult on islamiradikaalidel õigus: Euroopa humanistlikul sekularismil - või siis vähemasti yldisel humanismil - põhinev ilmapilt ja kultuur on tõepoolest agressiivne. Meil siin Firanjis räägitakse muidugi multikultuursusest, tolerantsusest, autonoomsusest ja muust seesugusest. Aga kui jälgida, kas me oma jutu järgi ka tegelikult käitume, ei ole pilt sugugi nii malbe.

Humanisti sallivus lõpeb ysna järsult seal, kus keegi teine pretendeerib oma õigusele olla sallimatu. Me sekkume ysna kiiresti ykskõik millise riigi siseasjadesse, kui seal võetakse kombeks abielurikkujad kividega surnuks pilduda või panna vangi need, kes rikuvad usutavasid.

Põhjus on lihtne. Humanism põhineb usul yldinimlikesse väärtustesse, see aga ei lase humanistil uskuda, et kellelgi oleks õigust neisse mitte uskuda. Teooria ning reaalsuse vahel on põhimõtteline vahe: miski ei keela eurooplastel uskuda, et keegi teine ei usu inimeste õigustesse ja vabadustesse, ent me ei saa aktsepteerida väidet, justkui neil olekski õigus eitada yksikisiku õigust usu-, sõna ja mõttevabadusele, inimväärsele või yleyldse elule. Parafraseerides äraleierdatud Voltaire'i: me oleme valmis kaitsma oma vastase õigust meile vastu vaielda ka selle inimese elu hinnaga, kes talt seda ära võtta tahab.

On täiesti loomulik, et niisugusel kultuuril tekivad naabritega konfliktid - olgu jutt siis kirikuriiklikust islamist, musta Aafrika nõiajahtidest või Hiina totalitarismist. Ammugi siis, kui tema kätes on reaalne majanduslik ja sõjaline jõud, mis lubab tal pidada ennast vähemasti yheks maailma sandarmeist.

Ei, ma ei väida, et tolerantsuse nimel tuleks humanismist loobuda. Ma arvan vaid, et teesklusest on kahju, mitte kasu. Hundil pole mõtet teeselda lammast. Seda enam, et ka teised asjaosalised pole lambad.

Mineviku määratus hoovuses

...teie seas istub ajakirjanik, kelle kujutlusvõime on lõhkemiseni tulvil ylekypsenud mõistekultuurist pärit sõnu ja kellelt aeg nõuab, et ta oleks sõnakas, kuigi tema sisemuses on lahustunud viimnegi kindlustunne, millele tema vaated võiksid toetuda, lahustunud just nimelt suures tarkuses, isegi tema selge ajataju on lahustunud mineviku määratus hoovuses, kohutava kaasaja yhtimatus voolus, lahustunud on isegi tema eurooplase-tunnetus, nagu vaimumaailmad, mis hirmutavalt yksteisesse tungivad...

Hugo von Hofmannstahl

"Väikesi vaatlusi"

Loomingu raamatukogu 3-4/2010

Siga elutoas ja Jeesus kuusepuul

Perekondlike asjaolude tõttu sattusin minagi tänavustel jõuludel kirikusse. Ma pole kyll selle meelelahutusžanri sihtgrupp, aga mis siis - aeg-ajalt tasub ikka eksperimenteerida. Olen avastanud isegi paar täitsa vahvat eneseabiraamatut, selle kõrvale pole luterlastel midagi panna. Mulje oli omapärane ja huvitav, ehkki mõte kippus alatasa uitama.


***

Kui jutluses räägitakse Jõulutähest, kas see on siis sama kui Valgusekandja ehk ladina keeli Lucifer? Sellel teemal saaks kirjutada ysna lõbusa jutluse. (Õigupoolest paari jupi jagu kirjutasingi. Homileetika on vahva.)


***

Kas mõni moodne sekt ka Powerpointi saatel jutlusi peab? Saaks näidata põrguleeke ja animeeritud Jeesust. Kontorirahva seas võiks see populaarne olla.


***

Kahju, et kirikuõpetajannadele esinemist ei õpetata. Häälekoolitust ja retoorikat oleks neil hirmsasti vaja. Tahaks ykskord kuulda kantslist kõnelemas kedagi, kes esineb selgelt ja enesekindlalt, pikalt raamatut lappamata ning kiljumata. Ohjah. Äkki peaks teolooge lavakas harima?


***

Eestlastes sygavalt juurdunud usuliste kommete hulka kuulub ka kaljukindel teadmatus kiriklikust kombestikust. Kui kirikuõpetaja selja keerab, julgevad kõik kohe istuda, muul ajal ei osata aga selget seisukohta võtta.

Ei oska minagi, aga ehkki minu puhul on see mõistetav, ega ma selle yle uhke ei ole. Hariduse mõttes oleks ju kena teada. Praegu juhtub aeg-ajalt, et õpetajanna yhmab yle õla "Istuge!" ja pinkidel kössitav rahvas vaatab yksteisele segaduses otsa: mis ta sellega mõtles?


***

Ei tea, mida arvavad epidemioloogid gripihooaegsest yhiskylmetamisest?


***

"Issanda riigis valitseb kylvi ja lõikuse seadus," ytles õpetajanna meeste kiituseks, kes pastoraati remontimas käisid. Väidetavalt olnud neid "palju", ehkki jumalateenistustel käivat kohati juba "yle kymne inimese". Hmm. Mida kristlik kirik Eestis kylvanud on, et Euroopa madalaimat monoteismiprotsenti lõikab? Või piirdub jumalariik yksnes pastoraadiga, ulatumata ylejäänud Eestisse?


***

Nyyd ma tean, kuidas tunneb end elutuppa sattunud siga. Kuidagi... piinlik ja kohatu. Välja tahaks, vabasse loodusse. Kui šõu lõppes, lipsasin uksel seisvast kirikuõpetajannast yhe põngerja selja taga vaikselt mööda. Ei oleks viisakas tekitada asjatuid lootusi. Ma ju pysti pagan.


***

Tegelikult jääb yht-teist muidugi alati kylge. Lapsedki teevad väljas nähtut kodus järele. Miks mitte siis täiskasvanud?



P.S. Kui kellelgi peaks veel miskipärast kingilunastussalme vaja minema, siis minu omad on suhteliselt vähetarvitatud. Oldagu head ja pruugitagu.

Jõuluvana põdrad jäid
põhjapõdragrippi.
Tuli kähku asuda
otsima uut nippi.

Nagu seldus, oli see
strateegiline viga,
et ta saani ette sai
rakendatud siga.


***

Pyha öö, õnnistud öö.
Kits tuli metsast ja ytles: "Böö!"
Karjasel välja pääl
ära läks hääl.
Tema kommi ei söö.


***

Tasuks sain murjani, kes asub juba täna mu põllul Farmville'is suhkruroogu istutama.

Kes ytles, et budistidel on eneseväärikus?

Vene president Dmitri Medvedev kylastas Burjaatias budistlikku kloostrit, mille nimi on Moscow Timesi väitel Ivolginski Datsan (Ivolga klooster). Seal lubas ta Vene budiste toetada, leida raha templite remondiks ning palgata budistlikud kaplanid sõjaväeyksustesse, kus vähemalt 10 protsenti sõdureist on budistid. Seepeale kuulutasid sealsed vaimulikud ta kaastundejumalanna Valge Tara kehastuseks ning valmistuvad seda pidulikult tähistama.

Vene föderaalseadused kuulutavad neli religiooni "traditsioonilisteks": õigeusu, islami, judaismi ja budismi. Medvedev ei jätnud sellega uhkustamata: "Venemaa on eriline riik, ainus Euroopas, kus budism on tunnustatud ametliku religioonina." (Tegelikult teeb sama ka Austria.)

Millegipärast ma ei usu, et nõukogude ajal tublideks kommunistideks kasvatatud ning nyyd yhtaegu õigeusku ja Stalinit kiitev Putini-Medvedevi tandem järsku Venemaad budismi pöörama hakkab. Aga suusoojaks hea seegi ning, nagu näha, piisab nälginule ka lahkest sõnast ja laua alla visatud kondist.

Räägiti kunagi niisugust anekdooti.
Leonid Iljitš Brežnev vedeleb kõhuli rannas päikese käes. Tema juurde jookseb koerake ja hakkab Brežnevi tagumikku lakkuma. Peasekretär aga pomiseb uniselt: "Pole vaja, seltsimehed, pole vaja..."


***

Ah et mis see minu asi on? Linnart Mälli kunagistest tõlgetest saati olen budismi vastu huvi ja sympaatiat tundnud, paraku ei kipu moodne budism selle säilimiseks kuigi palju tegema. Algsetes tekstides ilmnevast suhtumisest on praeguseks vähe järele jäänud. Kui Buddha kuulutas nii maise ilma kui ka jumalad yhtviisi illusiooniks, siis tänapäeval tundub olevat tähtis leida endale võimalikult palju jumalusi, keda kummardada. Ja ega natuke poliitikute tagumike lakkumist kah kunagi halba tee. Läbi Medvedevi soolikate valgustuse poole?


P.S. Natuke tausta Medvedevi jumalustamise loole. Ei ole see budism nii eriline midagi, rohkem kattevari õigeusule. Algselt taheti saata sõjaväkke õigeusu vaimulikud, aga siis pistsid teiste uskude esindajad kisama. Nii tehtigi mööndus, et kui mõnes sõjaväeyksuses on vähemalt 10 protsenti mõne "traditsioonilise" usu esindajaid (vt loetelu), palgatakse sinna ka selle usu vaimulik. Olgu või neli tykki korraga.

Macau Daily Times mainib ka Medvedevi väidet, et Vene budistidel ei ole vaja võtta vastu välismaa abi. Nojah, pärast 1991. aastat tõusis budism Vene territooriumil jalule suuresti just välismaiste õpetajate ja raha toel. Burjaatia budistide juht Damba Ajušejev kinnitaski omalt poolt, et mungad saavad ise hakkama ja ei neil ole mingit abi tarvis. Ah et sinna on see koer siis maetud - võõramaa mõjud on muidugi kahjulikud, Lääne kaupmeeste seiklustest Arhangelskis oli nõukogude ajal isegi protektsionistlik multifilm.

Ja palju huvitavam uudis, mis jumaluse-juttu tsiteerinud Delfit muidugi ei puuduta: Burjaatiat kylastas Medvedev vaid möödaminnes Mongoolia-visiidil. Venemaad huvitavad Mongoolia maavarad, näiteks 6,4 miljardi tonni suurune Tavantolgoi kivisöemaardla. Et head kraami kätte saada, ehitatakse koostöös raudtee. Samuti aitavad venelased kaevandada uraani ning pystitada Mongooliasse esimest tuumaelektrijaama. Ilmselt on mongolid ajaloost õppinud, et Hiina on äriajamiseks liiga lähedal.

Burjaatias käimist ei maini jällegi Xinhua.

Vabandussõja kaotussammas

Polnud mul mõtteski vabadussambast kirjutada, aga Giustino võrdles seda jumalate vasaraga ("Hammer of Gods") ja kirjutas sambast lõpuks ilusa ulmejutu, mis oleks suurepäraselt sobinud hiljutisele lyhifilmistsenaariumite konkursile, kus just Eesti mytoloogiat taga otsiti.

Giustinol on muidugi õigus: Thori haamer on Tallinna kesklinna pisut sobimatu, kuna Eestil pole Thoriga mingit erilist seost. Samas peaks yks jumal meile ysnagi hingelähedane olema, on ta ju suisa meie pinnale maetud: Osmussaarel on nimelt Odini haud.

(Ma ei saa siiamaani aru, miks keegi seda korralikuks usuturismi sihtmärgiks pole sättinud. Skandinaavia uuspaganad maksaksid end rõõmuga siniseks, et laevaga Rootsist Osmussaarde palverännule minna - kui nad ainult teaksid, et selline vinge paik seal on. Ei ole meil mingit kapitalismi, keegi ei taha maas vedelevat raha.)

Nii et Thori vasara asemel võiks samba otsas olla paar Odini kaarnaid, Huginn ja Muninn (Mõte ja Mälu). Ilusad ja targad linnud, sobivad iga minevase ja tulevase sõja konteksti.


***

Võib-olla oleks eestlasele yldse hingelähedasem mitte võidu-, vaid kaotussammas. No mis suuri võite meil siin ikka nii väga on. Kõige vingemad lahingud on Eesti pinnal pidanud võõrad väed omavahel, eestlased kui mitte mõlemal poolel, siis kaitsja ning kaotajana. Ja ega mõlemal poolel sõdiv rahvas kah kunagi võita saa, sõda ise ongi juba tema kaotus.

Ehk seepärast ongi eestlased nii ebakindlad. Kas ikka sobib? Kas nõnda siis tehakse? Mida välismaalased ytlevad? Aga turistid? Mida arvavad sellest kõigest Tallinna loomaaia elevandid? Päris ehtsa vabandamiseni pole eestlased kyll veel jõudnud, kuigi Läänes käib juba aastaid usin vabandussõda, võisteldakse vabanduste mastaapsuses ja kompensatsioonide suuruses. Ainult inglased pole veel (minu teada) vabandanud Ameerika asustamise ja hispaanlased "avastamise" pärast ning teisel pool ei võta venelased sellest kõigest yldse osa. Eestlaste mentaliteediga, kes armastavad oma haavades surkida ja enda kannatusi kõigile näkku toppida ("Näh, vaata, selle furunkli sain ma seitsmesaja-aastasest orjaööst!"), sobiks see ju kenasti.

Eesti oludes võiks see välja näha nii, et kõigepealt vabandab Eesti Vabariigi president pidulikult lätlaste ees, kelle pealinna eestlased ykskord okupeerisid, ja venelaste ees, kellelt umbkaudu samal ajal annekteeriti hea tykk Petserimaad. (Ja setude ees ja ingerlaste ees, kelle pinnal Eesti sõjardid enda macho-kompleksi välja elamas käisid.) Ning selle mälestuseks pannakse siis pysti kaotussammas, mis tähistab, kui võõrast keelest metafoor laenata, "oma palge kaotust". Selle otsas meenutaks meile me igavest häbi kaks sõpra: Vabadusrist ja Vabadusviletsus.

Mida me yksteisest usume

Skeptik kysib Eesti yldrahvalike legendide järele. No polegi teisi õieti, kesisevõitu see lugu. Minul tuli seepeale meelde, et sattusin eile hoopis teistpidi huvitavate uskumuste otsa.

Yks kena inimene esitles eile jaburat raamatut. Raamat ise ja selle kirjastamise ymber kogunenud seltskond pole olulised, minu tähelepanu pälvisid hoopis kaks esitlusel näidatud slaidi.

Slaid kujutas Toompea linnust ja selle kõrval asunud Tõnismäge mingil ebamäärasel muinasajal. Linnusest tuli alla samasugune tee nagu tänapäevalgi ning yldse oli maastik sama, ainult paar Rootsi-aegset bastioni oli ära kaotatud.

Tõnismäele oli aga joonistatud umbes samasugune hiis, nagu neid Asterixi koomiksis kujutatakse: suur rammus puudering ymber ja keskel lage plats. Puud muidugi täiuslikult planeeritud ringis, just nagu sirkliga tõmmatud.

Keset platsi seisis suur ymmargune kivi, selle otsa meesterahvas, mõõk õieli. Ymberringi tunglesid rituaalihuvilised. Kivi oli hirmus tähtis, sest selle peal viidi läbi täpsemalt spetsifitseerimata vereriitusi. Igatahes pidi see kõik tekitama vaatajates jubedusvärinaid.

Kahju, et yritusel polnud maausulisi, neile oleks niisugune kirjeldus eestlaste muistsest rahvausundist palju rõõmu pakkunud. Hoolikalt planeeritud pyhamud ja massilised vereohvrid - tõesti või? Vaata, kui huvitav.

Teistpidi võttes - mida teab keskmine eestlane vene rahvausundist? Muhvigi ei tea. Hea, kui Peruni nimi yldse midagi ytleb. Kõik muu on juba liigsed finessid.

Usundiloolised uskumused kipuvad muidugi ennast ise täide viima. Mine tea, kui mõni rännumees siiakanti kolm-nelisada aastat hiljem satub, ehk on kogu Ida-Viru ja osa Tallinnagi ymbrust selliseid konstruktsioone täis ning kord nädalas koguneb venekeelne seltskond rõõmsasti vereriitustele. Andke inimestele aega ja nad leiavad võimaluse teha, mida tahavad.

Päikesepoisid: Mikita on jumal

A says:
uus sõna: eelarvekäppija
B says:
mõistan
A says:
btw: see Mikita raamat, see on yks S...KS VÄGEV RAAMAT
B says:
jah, ma olen seda lugenud
ja olin vasikavaimustuses
mikita is a god
(vabanda, et ma pidžinistun)
(noor töökollektiiv ja selle laostav mõju)
A says:
täpselt
ma topin selle täna C-le pihku
tema kui võruke peaks kartulikummardajate yle rõõmu tundma
B says:
hmmmmm
tegelt mind hämmastab, et 1) sina 2) C pole seda lugenud
veel
juhul kui C ka pole
A says:
no mina olen fänn
B says:
hiii
A says:
aga viimasel ajal rahatu
B says:
nojah, see tuli välja mullu ju ometigi
A says:
jep
yhel hetkel ma otsin Mikita kuskil esinemisel yles ja nuian kõigisse raamatutesse autogrammid
ja kui aeg-ajalt mõni on ikka nurisenud, et eestis pole originaalseid mõtlejaid ning kindlasti mitte geeniusi, siis no kurat, yksainumas - suvaline - Mikita raamat on rohkem väärt kui kymme meetrit Rundla mõttelugu
B says:
no kas just nyyd kymme meetrit
ma pakuks, et 3-5
tal vist kymmet veel kokku ei tule
seda on max 100 köidet ju ainult
ja köide võib olla keskmiselt 3 cm paks kah
ja sarja hulgas on Masingut ka oma 7 cm
millest 2 cm on ylihea
A says:
Mikita on parem kui Masing
ehkki Masingul pole ka kohati väga vigagi
B says:
hmnojah
A says:
yks väga oluline kylg: Mikita ei virise (nii palju)
B says:
otsapidi on muidugi Mikita Masingu õlgadel
A says:
seda kah, jah
B says:
kuigi need tykid, mis Mikitasse puutuvad, on enamasti väljaspool mõttelugu ilmunud
nii et sul võib jah õigus olla
a midagi muud võrreldavat tõesti mõtteloo sarjast ei meenu
krt, seal on isegi Rundla enda vasaku käega ja kiiruga enne raamatu trykkiminekut kirjutatud pooleteistlehekyljeliste järelsõnade kogu ilmunud, öäk
A says:
ja terve hulk kole igavaid asju, enamjaolt leheartiklite kogud
sealhulgas kogumikud leheartiklitest, kus Eesti filosoofid, kel pole ilmunud muud peale leheartiklite, nurisevad selle yle, et keegi ei kirjuta midagi muud peale leheartiklite ning lehesabafilosoofia pole miski filosoofia
tajumata olukorras vähimatki irooniat
B says:
no Kaalep on asjalik
ja Kaplinskilt on paar head tykki sattund
kuigi ime, et Kapitulinski yldse sarja pääses
A says:
noh, kõik kõlbab, mille eest Kulka maksab
sest nagu ma aru saan, on Rundla ärimudelis suur osa Kulkal
B says:
tõsi kyll
a ju siis oli Rundlal vesi juba nii ahjus, midagi põld välja anda
nii et tuli surmavaenlastega ka rääkima hakata

Kes tahab syya misjonäri?

On vana kena komme, et uusaastaöösel olgu laud lookas. Eri kommete järgi peab toite olema seitse või kaksteist, igatahes palju - siis jätkub uuel aastal majas söögipoolist. Aga keda me lauale paneme?

Ahto Lobjakas jutustas eilses Postimehes Eesti köögi ajaloost:

"Kannibalism on traditsioon, millele kristlus Eestis kiire lõpu tegi. Tervitatava uuendusena tõrjus ristiusk samal ajal eestlase toidusedelist välja hobuse. See on üle Euroopa tuntud seaduspära, mille ohvriks langesid esmajoones paganlike germaanlaste kulinaarsed kombed. Hobusesöömine püsib siiski tänaseni au sees muidu katoliiklikes Belgias ja Prantsusmaal."

Tegelikult on see lõik ju naljakas. Miks oli hobuselihast loobumine tingimata "tervitatav uuendus"? 13. sajand ei olnud aeg, mil hobustest oleks eriline puudus valitsenud - kindlasti mitte praeguse ajaga võrreldes. Mis on siis hobustes nii erilist?

Sõber, keda Saksamaal mõne aasta eest kuldselt võõrustati, kiitis seal pakutud hobuselihavorsti. Teada ja tuntud asi, saksa köögi uhkus. Meil räägitakse rohkem vanade hobuste rebastele söötmisest. Ja siiski - kui hiljuti Kaubamaja toidupoes hobuselihakonservi nägin, ei tõusnud käsi seda ostukorvi tõstma. Ei tea isegi, miks.

Niisamuti reageerivad eestlased tänini valulikult luikede tapmisele. Mis sellest, et neid mõnelgi pool suure isuga syyakse. Õigupoolest ei taha me isegi väikesi laululinde puutuda, ehkki luiged tunduvad vist kuidagi pyhamad.

Samas ei saa asi olla yksnes pyhaduses. Karu on ugrimugrilaste jaoks alati pyha loom olnud, inimsarnane kujult ja toidusedelilt. Ometi on teda samavõrd alati söödud, olgu siis andeks paludes või mitte.

Tootemloomadest pidajad rahvad ei puutu tihti oma tootemeid, ehkki mitmel pool neid siiski syyakse, nii nagu meil karusid. Pyhadust on mitut sorti ning vahel on neil raske vahet teha. Miks kellegagi just sel kindlal moel ringi käiakse, kurat seda teab. Vähemalt pyhamehi ei ole ykski rahvas ära põlanud, praetagu neid siis vardal või restil või keedetagu katlas.

Võib-olla annaks mind siiski kunagi veenda hobuseliha proovima. Koeraliha söömist kujutaksin tegelikult täitsa hästi ette, kassi siiski mitte. Madu? Igatahes. Ritsikat või ämblikku? Veidi kahtlasem. Konna? Kindlasti. Lõppeks söön ma suure isuga tigusid ja kalmaare, mille enamik eestlasi ära põlgab. Misjonäri?

Teoloogiline radikuliit

Minust ei saa kunagi misjonäri. Proovisin. Ma ei suuda asenditki sisse võtta.

(Vabandust. Saatke lapsed arvutiekraani juurest minema. Või las jääda, niikuinii on juba hilja.)

Metsamajandi naispere maakirikuid ei vaja

"Oh me kirikud, mis saab nüüd meie maakirikutest?"

Arcade vaatas talle inglipilguga otsa ja õhkas mitu korda.

"Nad varisevad kokku, proua, neist jäävad ainult varemed järele. Ja sellest on nii kahju! Ma olen täiesti lohutamatu. Külakirik keset maju on nagu kana oma tibukeste seas."

"Just, just," ütles pr. de la Verdelière hurmava naeratusega, "just täpselt nii see ongi!"

"Ja kellatornid, kallis proua!"

"Oo, mu härra, kellatornid!"

"Kellatornid pürivad taevasse, proua, nagu hiiglasuured süstlad keerubite paljaste tagumikkude poole."

Pr. de la Verdelière lahkus viivitamatult.

Anatole France, "Inglite mäss" Tallinn: Eesti Raamat, 1976, lk 175
Tõlkinud Ott Ojamaa ja N. Kaplinski. Hästi tõlkisid.

Olen seda kohta aeg-ajalt ikka tsiteerida igatsenud, nyyd sattus raamat ise näppu. Ajaloo keerdkäikude tõttu on suurem osa mu enda France'idest kaotsi läinud, sellegi köite leidsin maja tagant paberikonteinerist. Sisse on kirjutatud vanapärases käekirjas pyhendus: "Õnnitleme! Metsamajandi naispere 23.02.1977"