Kirjanduslik masendik

Eilsest saati on mu tuttavate kirjandustoimetajate nimekiri yhe võrra lyhem. Sant lugu.

Eks ma ole selle peale yksjagu mõelnud, aga need mõtted ei kannata internetti.

Pisikese egoismitripina võin nentida, et niipalju siis EEs arvustuste avaldamisest. Samas on see siinjuures tõepoolest kõige väiksem asi.

Kurat kyll.


***

Ehkki kõik ennustasid vastupidist, Kulka ikkagi andis raha. Või noh, annab, kui neile allkirjastatud lepingud ära saadan. Aitäh neile, kes mind takka togisid ja soovitasid.

Teisalt: kirjastajat ikkagi ei ole. Ja niivõrd kui ma tean, ei taha hulgifirmad eraisikute käest eriti raamatuid vastu võtta. Tavaliselt sealt bestsellereid ei tule, ainult riiuliruum kulub. Mul on juba elavalt silme ees, kuidas raamatuvirnad mu lauaalust, riiulipealset ja kemmergut sisustavad. Mõni mu tuttav myytab oma raamatuid käest kätte, minust paraku sellist harjuskit ei ole.

Ja yldse, kes teda ikka ostab. Alles hiljuti kirjutas Krista Kaer suurepärase nutulaulu kirjastajate raskest elust. Midagi ei osteta, ent luulet muidugi kõige vähem. Ega ma ise kah osta. Mitte, et ei huvitaks (erinevalt enamikust), aga raha ei ole ning aegagi napib. Mis seal siis imestada.

Nagu lubatud

Yks kena inime tegi mulle isegi synnipäevakooki, ehkki ta seda muidugi ei teadnud. Aitäh, ohtlikult hea oli. Kahjuks mul tollest pilti ei ole, pilt on hoopis muust.


Tegelikult tahtsin kirjutada hoopis seda.


***

"Meist kõigist jääb oma lugu."
Ei, mõnest jääb ainult vaikus.
Jalajälgedest puhtaid,
hoolikalt pyhitud paiku.

Riiuleid, kus iga raamat
täpselt kohale pandud.
Tube, kus tolmu ei ole.
Ainsagi jäljeta randu.

Meri viib mälu ära.
Keegi öelda ei tea,
miks öösiti tähti ei ole
ja kas see on paha või hea

Sookollid ja soorollid

Tavaliselt olen selliste arutelude suhtes ysna ykskõikne, ent täna jäi yhe soolise võrdõiguslikkuse jutu tagant silma tubli delfiini kommentaar: "Nii mistahes hääleõigus kui ka pärisorjus on ajalooliselt väga lühiajalised nähtused. Need ei ole võrreldavad soorollidega, mis on sama vanad kui on inimkond."

Jahah. Kakssada aastat tagasi olid naissoost õpetajad ysna haruldased, naisapteekrist polnud keegi mõelnudki. Kohtunikud, rätsepad, ylikoolide õppejõud - rääkimata muidugi yliõpilastest - veel eelmise sajandi alguses oli pilt hoopis teine kui praegu. Alati oli olnud - inimeste arvates on ju kõik, mis pärineb tema vanemate eluajast, "alati".

Kas polnud see mitte yks Toursi piiskop, kes millalgi nn "pimedail sajandeil", vast ehk 6.-7. paiku kirjutas, et igal asjal ja olevusel on sessinases maailmakorras oma koht ja funktsioon: härgadega näiteks kyntakse, hobuste seljas sõidetakse ning kellelegi ei tuleks pähegi hobust adra ette rakendada?

Idioote on kuidagi palju. Samas on neid muidugi "alati" palju olnud.Inimloomus naljalt ei muutu - ses suhtes olen neist mõnega isegi nõus.

Rahvussuhted: eestlased, venelased, lätlased, hiinlased ja tšuktšid

Nägin nyyd siis ka yle pikapika aja bussis tegelast, kelle punasel seljalt ilutses uhke kiri "Russia". Mis salata, minugi esimene mõte oli: "Mida kuradit?" Järgnes veel ysna mitu mõtet ja bussist maha minnes mõtlesin: "No ja siis?"

Käin suvel aeg-ajalt ringi T-särgiga, mille rinnale on kirjutatud "Ireland". Kas keegi Eestis võiks tunda end seetõttu ohustatuna? Väga väheusutav.

Okei, see pole päriselt võrreldav, Iirimaa pole Eestile mitte naabergi. Kuidas reageerivad eestlased, kui näevad purupurjus lätlast, kes lehvitab punavalge plaguga ning räuskab, et varsti tulevad võidukad väed yle Koiva jõe ning siis nad alles näitavad kõigile, kuidas Lukass alus't teeb? 1. Hakkavad kõva häälega naerma. 2. Kutsuvad politsei, võtavad lärmitsejal natist kinni ning sunnivad maha rahunema (mitte tingimata selles järjekorras).

Kyllap selles asi ongi - väheses enesekindluses ja halvas huumorimeeles. Kui eestlased ei tunneks, et iga lällav vene jorss neid ohustab (erinevalt lällavast läti, soome, briti või uus-meremaa jorsist), oleks pool probleemi lahendatud. Enesekindlus on muidugi seotud hulga muude kaunite sõnadega, millest paari mu militaarse sõbra lemmik oleks kindlasti "kaitsetahe". Samas ei eita arukad inimesed, et veendumus enda kaitsevõimelisuses nakkab. Millal keegi viimati šveitslastega rinda pistis?

Moraali ja enesekindluse teema juurde sobib kenasti yks mu lemmikanekdoote.

Hiinlased kuulutasid tšuktšidele sõja. Läks siis Hiina diplomaatiline delegatsioon tšuktšide juurde, lootes uurida, palju vastastel väge on ja mäherdune on tehniline ettevalmistus. Laagrisse saabudes nägid: mehed istuvad kividel, ihuvad nuge ja saableid, mõnel õnnelikul on aga isegi vanaisade aegne ränikivilukuga pyss.

Hiinlaste saadik kysis tšuktšide pealikult: "Palju teil sõjaväes mehi on?" - "No oma kolmsada tuleb ära!" Hiinlane hakkas naerma: "Meil on ainuyksi maaväes sada miljonit sõdurit!"

Seepeale istus tšuktšide ylemus joonelt kivile maha ja puhkes sydantlõhestavalt nutma: "Issand halasta, kuhu me nad kõik matame?"

Mõtleme nyyd myndi teisele kyljele ja meenutame, et kindlasti elab Lätiski eestlasi, kes pärast kuuendat õlut lähevad tänavale räuskama, et meie mehed on teid, kuradi kuuevarbalisi, juba sada aastat tagasi peksnud nagu tohlas kaalikaid. Kas me oleme selliste rahvuskaaslaste yle uhked? Vaevalt kyll. Pigem tunneme piinlikkust. Aga eks iga rahva seas on mingi kogus lolle, kelle põhjal ei ole siiski mõistlik kõigi ylejäänute yle otsustada.

Teate, venelaste seas on neid ka.

Puujumal ja tema jyngrid

Kas keegi teab, miks Eesti lehejuhid just Rupert Murdochit kopeerida tahavad? Kadastik räuskab oma lehes, ylistades avalikes kohtades pildistamise keeldu ja raputades Google'i poole pisikesi jõuetuid rusikaid. Hõbemägi on vaimustunud artiklite maksustamise mõttest. ÄP nurub iga loo sabas lugejailt: "Onju-kui-ma-selle-eest-raha-kysin-siis-sa-maksad-onju?" Kui vastuseks kõlaks yleyldine entusiastlik jaatus, oleksime sellest juba kuulnud.

Kõik igatsevad kasutada Murdochi suletud ajakirjanduse mudelit, ehkki vana jäär ise vaid lobiseb sellest ning on ylimalt kaheldav, kas keegi suudab hambapastat tuubi tagasi toppida. Lubas ta ehk vabatahtlike katsejäneste vahel mingi preemia välja jagada? Allkirjaga foto ja Fox Newsi mõtteline aastatellimus?

Mina nende pyhasse yritusse ei usu - minu arvates tuleb ajakirjanduse toimemehhanismi muuta radikaalselt, mitte kosmeetiliselt. Kui lugejad ei taha millegi eest maksta, pyyab vaid rumal inimene neid sundida. Ent kuna valitsejahärrad mitte minu rahaga ei mängi ning minu arvamust keegi ei kysi, eks lasku käia ning proovigu omal nahal järele. Muidugi ohustavad meediaisandate paanikahood ning pilvelossibuum ka mu enda sissetulekuid, aga kui päris halvasti peaks minema, kyllap ma ikka mingi elatise leiutan. Asutan näiteks ajalehe või hakkan teiste omadest kollaaže valmistama.

Siitkandi meediavyrstikeste iidolist jutustab pikemalt ajakiri New York. Lõbus ja õpetlik lugu - neile, kes õppida viitsivad.

Head vana töö lõppu!

Mida teeb vana-aastaõhtul inimene, kellel on juba mitmendat nädalat õppepuhkus? Istudes vaikselt ja rahulikult omas kodus, kõht ahjusiga ja kypseõunu täis? Euroopa tööturu statistikat, mõistagi.

"Avastasin", et eelmise kuu oma on ikka veel tegemata, järgmine kuu kukub aga kohe selga. Nii et kui ma nyyd ahvkiire olen, saan kaks lugu veel tänase kuupäevaga yles.


Täitsa lolliks läinud.

Keelepõlgus ja peksupelgus

Rain Kooli viitas Twitteris hiljuti oma Sirbi-artiklile "Mis meeles, see veebis ehk Ajakirjanduskeele määratlemise raskustest". Muidu ka tore lugu, ent yks mu enda kogemustele vastuokslev lause turritas silma.

"Pärast Eesti Päevalehe katastroofiga lõppenud millenniumi alguse katset korrektoritest loobuda on trükiajakirjandus hoidunud keeletoimetajaid redaktsiooniprogrammide vastu vahetamast."

Huuuuvitav. Niivõrd kui mina tean, muutusid Äripäevas keeletoimetajad ajapikku kyljetoimetajateks, kes keedavad-kypsetavad-keevitavad ning sekka teevad ka sepatööd; kes muud peale keele ei osanud, otsisid uue ameti.

Ekspressis olevat neid usinasti harvendatud kuni yhe mu tuttava repliigini, et hiljuti olla viimane tööturu avarusse saadetud. Ei puutu toimetusega eriti kokku, ei oska kommenteerida.

Ei tea, kuidas Postimehega on? Veebis neil kyll mingit keeletoimetamist ei paista käivat. EPLiga on sama lugu, õigekirja tase sõltub kirjutajast. ÄP veebist ma parem ei räägi ja Delfi keeleline tase ei ole halvematel juhtudel palju parem kommentaaride omast.

Nii palju on jutus tõtt, et ma pole näinud yhtki tegevajakirjanikku, kes redaktsiooniprogramme kasutaks. Eriti veebis, kus kõigil on targematki teha kui vigu parandada. ÄP toimetajaid, kes paberlehe lugusid paika sättisid, abistas kyll InDesigni speller, aga või igayks sedagi pruukida viitsis; ikka loodeti rohkem keeletoimetaja peale. Kyllap on mujal sama lugu.

Ajakirjanduse tegijate seas on veel mõni, kelle arvates tekstide keel on omaette väärtus, kuid palju neid enam pole ja iga aastaga tundub aina vähemaks jäävat. Suhtumise kysimus. Muuseas, just nagu koduvägivaldki: kui väikest reibast peksu pigem syytuks lõbustuseks peetakse, ei aita ussi- ega pyssirohi, seadusest rääkimata. Probleem on arvuti ja tooli vahel.


P.S. Olen ortograafiaga tihtipeale hädas: kas pealkirjades kaht osa kooloni või ehk'iga eraldades - misläbi tagumisest osast saab sisuliselt alapealkiri - tuleks tagumist poolt alustada suure või väikese tähega?

Kui alapealkirja saab graafiliselt esile tuua, siis muidugi suurega. Aga kui ei saa? Kord tundub õigem nii, kord naa. Hmh. Peaks midagi ära otsustama.

Kes suudab asendada inimest?

Oli Brian Aldissil kord selline ulmejutuke. Ei suuda keegi, selgus. Päriselus on samamoodi.

Läksin tänasest õppepuhkusele. Ega ma tööl midagi keerulist teegi, minu ametikoha täitmiseks oleks vaja vaid:
- kirjutada enam-vähem ladusas eesti keeles jutukesi suurte kirjavigadeta;
- mängida tabelites natuke statistikaga;
- soperdada hädapärast kaardiprogrammiga;
- paar korda nädalas lugeda html-koodi ja teha seal lihtsakoelisi parandusi;
- tõlkida vahel mõni nupp inglise keelest;
- võtta hommikuti vastu venekeelsed tõlked ja need kõike lootusetult sassi ajamata tähtajaks veebi riputada;
- lugeda töölepinguseadust ja lehtede töönõuanderubriike ning kompileerida neist uued nõuanded;
- leiutada populaarseid pealkirju;
- aeg-ajalt laenata sõbralt diktofon ja käia mõnd personalijuhti kysitlemas.
Ongi vist enam-vähem kõik.

Nagu selgus, on selliste oskustega inimest kole raske leida. Statistika ja vene keel on põhilised pidurid, neid kardavad kõik moodsad noored. No ja vanad ei salli jälle arvuteid.

Tulemus? Osa asju nõustub keegi hädapärast ära tegema, osa teen ikkagi ise, puhkusest hoolimata. Naljakas on kyll, aga imelik ka. Omast arust ei oska ma ju suurt midagi.

Contrahing

Kästi arvustada Contra uut raamatut "Contra aastahing 2010", mis on žanrilt luulekogu-kalendermärkmik. Lugesin. Nakkas. Kirjutasin.

Siis tuli targem inimene ja ytles, et kirjuta uus, äkki mõni mõistab valesti ja saab pahaseks. Äkki ei mäleta kõik Propa klassikalist lauluviisi, mis algas sõnadega "Karuks istus vangitornis" ja lõppes, noh, nii, nagu ta lõppes.

Kahju head praaki raisku lasta, kleebin siia ning hakkan uut kirjutama.


***

ringi mööda Põlvamaad
käib yks lustlik tont ja
nimeks talle syndides
ema pani Contra

pole kuskilt võtta teist
niisugust poeeti
sama hästi meiereist
otsida võiks peeti

posti mõistab vedada
siis kui tuleb tuju
luuletusi teha võib
või siis keerukuju

raamat poole kohaga
on tal kah kalender
ta on nõnda andekas
(sest pole ju Alender)


P.S. Kas Contra haiku on coiku?

Hitimeister. Aga miks?

Mingil mystilisel moel sain ma hakkama artikliga, mille juurde ealeski ei rohtu rahva tee. Või vähemasti ei paista veel rohtuvat, ehkki yles sai ta pandud kaks päeva tagasi. Praeguseks on käes meie pisikese portaali absoluutne lugejarekord, hetkeseisuga 11 862 inimest.

Keskmise loo puhul on 2000 ysna hea tulemus ja ega ma isegi 1000 yle ei virise. See asi leidis aga juba esimese tunni jooksul yle tuhande lugeja.

Istun nyyd, kaks valmis lugu näpus, ja mõtlen, mida teha. Yhest kyljest peaks aeg-ajalt ikkagi uusi uudiseid tegema. See tundub ajakirjandusega seoses kuidagi loomulik olevat. Teisest kyljest olen ma kaunis kindel, et ei suuda seda trikki korrata. Nii et lugejate arv läheb uute lugudega igal juhul alla. Paneks ukse lukku ja ytleks, et meil on edukas uudisteportaal, kus saab käia seda yhte artiklit lugemas?

Lõppude lõpuks ma ei teagi, mis trikk see siis ikkagi on. Pyha myristus, 12 000 inimest - see on ju terve linna täis rahvast! Kiviõli ja Tapa on väiksemad, kui ka imikud ja raugad sekka arvata. Misasja nad sellest konkreetsest artiklijupist leiavad, mida ma mitte kunagi varem teinud pole?

Inimesed, mis toimub? Kas keegi oleks nii lahke ja selgitaks?

Haigusehaiku

Tööd on hunnikus.
Maailm läks järsku kiireks.
Tahan seagrippi.

Väike Twitter koosoleku lõpus tekitab hea tuju

Avastasin eile õhtul, et Delfi oli järjekordse käki keeranud. Käkk käkiks, saatsin siis kiiresti yhe uudise peale. See rääkis juhtumisi Twitterist.

Delfi lugejad loevad uudiseid eelkõige 9-17. Ilmselt keeratakse hommikul tööle tulles Delfi lahti ning õhtul töölt lahkudes kinni. Kes siis ikka oma vabast ajast Delfis jõlgub? Ses suhtes on 17-9 surnud tunnid, aeg-ajalt eksib uudiste juurde mõni yksik lugeja.

Ometi neelas õnnetut Twitteri-nuppu nende viie tunniga 749 inimest. Tundub, et Twitter on popp. Tänasel koosolekul esitlesin aga pisikest faktoidi, mis kogu loo lõbusaks muudab: nimelt ei tulnud neist 749 inimesest mitte ykski Twitterist.

Järeldus? Inimestele meeldib Twitteri kohta lugeda, aga nad ei kasuta seda. Sobib suurepäraselt tõigaga, et Twitteri omanikud pole siiani suutnud leida viisi, kuidas kasumit teenida. Kuni nemad mõtlevad, teenivad teised nende arvelt oma traditsiooniliste ärimudelitega.

Moest kirjutamine töötab paremini kui sellega kaasaminek.

Töine kretinism

Postkasti laekus kiri:

Täna on majas /---/ tehnikud, kes teostavad valve- ja automaatse tulekahju häiresüsteemi (ATS) kaardistust ja hooldust. Selle raames külastavad nad kõiki ruume ja käivitavad ka kontrollhäire. Tehnikud kannavad /---/ sümboolikaga vormiriietust. Tööde planeeritud lõpp on kell 14.00.

Vabandame ebamugavuste pärast ja palume mõistvat suhtumist!

Esimese hooga ytles silm: pressiteade tööohutusest. Vaja pilt otsida ja yles riputada. Hetk hiljem sain aru, et seekord siiski mitte.

Ega seal uudist vähem ole kui enamikus pressikates.

Eestlane usub mida iganes

Sellest saati, kui E24 nime all esinev Postimees USA juhtiva libauudiste agentuuri The Onion libauudise heas usus veebi riputas, dukelupus sellele tähelepanu juhtis ning paanikas Postimees artikli ära koristas, olen hoolega passinud, millal The Onion midagi tööportaalile sobilikku avaldab.

Eile hommikul kell 9.51 läks eksperiment käima. Tõlkisin jabura loo sellest, kuidas katoliku kirik preestrite nappuse tõttu palkab personalifirma tõttu ajutisteks preestriteks inimesi, kes katoliiklusest midagi ei tea - peaasi, et need pole naised.

Ei läinud kuut tundigi, kuni leidus esimene tähelepanelik lugeja. Kell 15.54 kiljus kommentaator PKala: "Appikene, no see on nüüd küll uus tase. :D Enne uudise tegemist võiks ikka veenduda, milline on see allikas, mille põhjal tehakse. TheOnion on ju HUUMOR, mitte mingi tõsiselt võetav asi!!! :D"

Tähelepanelikkuse eest saab kodanik piduliku mõttelise sibula, kuid taiplikkuse eest sedapuhku auhinda ei tule. Esiteks ytleb pildiallkiri selges eesti keeles: "Kui E24 võib The Onioni allikana kasutada, tohib EJ ka." Sellest võiks järeldada, et äkki polegi toimetaja nii loll kui lugeja enda järgi arvab. Teiseks kannab "Appikese" blogipostitus pealkirja "tase eesti ajakirjanduses". No kus ta siis uus on, kui Postimees ammu ära tegi?

Ah, mis ma ikka norin. Ega eestlastel ole tegelikult midagi häbeneda: varem on samasse ämbrisse astunud näiteks Bangladeshi ajakirjandus. Väikeriikide asukad ei pea ju jagama, kes nende kulul nalja teeb. Parem ongi, kui aru ei saa.

Otsin inimesi ja asju

Eks ma otsin neid muudkaudu ka, aga igaks juhuks kysin siitki. Kui kellelgi leidub, palun lahkesti teatada. Niisiis.

Vajan rohkem või vähem hädasti:

* Huvitavat või huvitava asutuse personalijuhti intervjuu tarbeks. Võib ka igav olla, kui saame täna jutule ja loo neljabaks yles. (Yks hyppas alt ära.) "Ma ei hulla, ma ei lõhu, parandan priimust," nagu ytles kass Peemot. Ei ole uuriv ajakirjandus, on kiitev või isegi ylistav ajakirjandus. (Kõik nõuavad ju positiivseid uudiseid, eks ole?) Vt ka reedest Nordea lugu. Väljund: EE ja Delfi.

* Diktofoni, mis yhilduks nii Vista kui ka Linuxiga. Igal pool pakutavad Olympused Linuxit kuuldavasti ei taha, aga mina mõtisklen Ubuntu uut versiooni (29. oktoober) oodates ikka veel Windowsist loobumise yle.

* Kaht odavat tugitooli, mis sobiks psyhholoogi vastuvõtutuppa. Mitte liiga suurt.

* Eesti keele õpetajat Noarootsi Gymnaasiumi, palk 11-14 000. Vt Valliku Aidi blogi ja lehereklaami.

Ehk tuleb päevapikku veel midagi meelde.

Karma toob tagasi kõik

Kui Tiiauspaikka minuga intervjuu tegi, kasvasid vastused kysijal yle pea. Porisesin enda peale, et ka intervjueeritaval on eetika: ta ei tohi intervjueerijale pähe istuda.

Nyyd istun ise nõutult intervjuu taga, mille vastuste toimetamiseks allikale saatsin. Kenad inimesed keik, aga mingi toreda mõtte ajel on nad selle ÄRA toimetanud. Mitte yksnes pole pooled vastused muutunud tundmatuseni, vaid isegi kysimuste kallale on usinasti kääridega mindud.

No oleks viisakalt kysitud, kas ma oleks nii kena ja jätaks ära mõne aasta eest lahti lastud kohaliku juhi tsitaadi (mis polnud isegi vaenulik mitte), kyllap ma olekski kenastunud. Aga hoolikalt kantseliiti lisada, muuta täiesti mõttetuid kohti, käänata pealkiri äpardunud pressiteate sarnaseks...?

Huvitav, kas tolle asutuse pressiesindaja on lihtsalt entusiastlik, kogenematu või testib piire, kuhumaale ta minna võib, et endale ka tsensori ja keeletoimetaja ameti võtab?

Ja - palju kiirem kysimus - mida mina nyyd siis teen?

* Võtan tagasi need muudatused, mis on minu kysimustes tehtud?
* Alustan pikka vaidlust teemal "Minu märkmete andmeil ta midagi niisugust kyll ei ytelnud?"
* Või veel pikemat võitlust maailmarahu, inimkonna õnne ning kantseliidivaba keele nimel?
* Löön blaseerunult käega ja riputan yles nii, nagu on, sest minu ylemuskonda teksti häädus niikuinii ei huvita, aga nad tahavad, et asi ykskord ometigi ära ilmuks?

Veerand tunni pärast kaotab kysimus aktuaalsuse, kuna jooksen järgmisele yritusele.
Ja see on mulle paras.


P.S. Saime kokkuleppele, ega nad nii jäigad olegi. Pingutasid natuke yle, ei muud.
Katsun ise kah järgmine kord vähem lobiseda. :)

Demagoogiaga tööpuuduse vastu

Eelmisele postitusele riigikogu infotunni tööturukäsitluse teemal tuli nii toredaid kommentaare, et vastan neile suisa eraldi jutuga.

Vastupidiselt yhe kommentaatori lootusele olen paadunud skeptik ning "keski demagoogilised võtted" mulle naljalt ei mõju. Aga reformi omad ei mõju samuti. Muuseas, tuletan veel kord meelde, et tegemist on sama erakonnaga, millel on Eestis millegipärast kaks haru.

Mind ei huvita, kes mida räägib. Mind huvitab see, kas jutul on sisu ning kas argumentatsioonil on korrektne struktuur või osutub kogu uhke retoorika lauseanalyysi käigus mulliks.


***

Ei, ma ei tsiteeri, vaid pigem tõlgin. Aga võin loomulikult ka pikemalt analyysida. Võtan näiteks sellesama ilkumise koha.


***

"Aitäh! Austatud peaminister! Tööpuudus on loomulikult väga tõsine probleem ja sel ajal, kui siin osad kuulutavad välja programme ja kulutavad omakorda nende programmide rahast suurema osa plakatitele, siis poolmärkamatult on Sotsiaalministeerium eraldanud aktiivseteks tööturumeetmeteks ehk siis reaalselt tööpuudusega võitlemiseks circa 700 miljonit krooni täiendavaid vahendeid. Üks meetmetest, mis selle käigus tehakse, on ka see, kui ettevõtja võtab pikaajalise töötu tööle, siis tervelt pool selle uue töökoha kuludest ehk siis selle töötaja palgast maksab riik kinni. Kas selles valguses ei tundu Keskerakonna ettepanek maksta kinni ainult sotsiaalmaksu osa kuidagi ajast maha jäänud? Aitäh!"

Teoreetiliselt tulnuks tolle vahva yrituse käigus esitada kysimusi tööturu kohta. Eelnenud lõigu ainus kysimus "Kas /---/ ei tundu Keskerakonna ettepanek /---/ kuidagi ajast maha jäänud?" on kysimus Keskerakonna, mitte tööturu kohta. Sisuliselt on tegemist yleskutsega "vastata" samas toonis repliigiga, mis "kysimusele" takka kiidaks.

Miks ma panen "kysimuse" ja "vastuse" jutumärkidesse? Sest tegelikult ei ole tegemist kysimusega, kuna esimene kõneleja ei taotle teiselt kõnelejalt infot. Samamoodi ei anna teine kõneleja esimesele soovitud infot, mistõttu ei ole tema repliik tegelikult vastus.

Mõni parem asjatundja võiks seda suhtluslõiku ka pragmaatika või kõneaktiteooria seisukohalt korrektselt iseloomustada; mina ytlen vaid, et "kysimus" väljendab tegelikult "kysija" suhtumist "kysimuse" objekti ning kutsub "vastajat" sama suhtumist kordamise teel kinnitama. Kahe osapoole vestlust, milles kinnitatakse kõnelejate vahelist sotsiaalset sidet, väljendades põlglikku suhtumist kellessegi kolmandasse, nimetatakse eesti keeles tihtipeale ilkumiseks või mõnitamiseks.


***

"Peaminister Andrus Ansip

Aitäh! Muidugi ma olen teiega nõus, aga ma ei tahaks siin hakata mingit parteipoliitilist debatti korraldama valimiskampaania teemadel – mida keegi tahab kampaanias serveerida ja mida mitte. Me võiksime rääkida siis ka kartulitest ja küttepuudest, mille soetamiseks abi vajavatele kannatavatele inimestele kulutatakse Tallinna linnas 600 000 krooni ja ainuüksi toimetulekutoetusi suurendatakse riigi tasandil 100 miljoni krooni võrra. Need on niivõrd erinevad suurujärgus, mida üks erakond propagandas kasutab ja mida riigis tegelikult puudust kannatavate inimeste abistamiseks eraldatakse. Minu meelest see ei ole see koht, kus taolisi debatte pidada.

Meenutagem natukene ajalugu. Iseseisvuse taastanud Eesti kõige suurem tööpuudus on olnud selle sama nn Vene kriisi järel 2000. aastal ja siis oli meil esimeses kvartalis koguni 96,7 tuhat töötut. Meenutagem, et 1999. aastal oli meil majanduskasv vaatamata sügavale kriisile pluss 0,3% ja ometi see kriis suutis toota siis pea 100 tuhat töötut. Hõivatute arv praegu ületab märgatavalt toonast hõivatute arvu, meil viimane teadaolev number on 592 tuhat hõivatut, aga 2001 oli meil hõivatud ainult 563 tuhat inimest, ehkki siis oli Eesti rahvaarv märksa suurem. Valitsus on pööranud töötusele ka tema võimuses olevate vahenditega tähelepanu. Aitäh!"

"Vastus" algab fraasiga: "...ma ei tahaks siin hakata mingit parteipoliitilist debatti korraldama valimiskampaania teemadel..."

Järgneb deklareeritud kavatsusele vastupidine: kyttepuud, kartulid ning jõudemonstratsioon riigi ja linna eelarvete suurust võrreldes.

Retooriline "Ma ei tahaks", millele järgneb ikkagi see, mida kõneleja justkui ei tahtnuks, on klassikaline demagoogiline võte. Ega ma polegi ytelnud, justkui oleks Ansip halb retoorik.

Kartulite ja eelarvete järel tuleb jutt sellest, et 2000. aastal oli meil suurem tööpuudus ning väiksem tööhõive; kena keik, kuid ei puutu asjasse.

Lõpetab peaminister kena sisutyhja väitega: "Valitsus on pööranud töötusele ka tema võimuses olevate vahenditega tähelepanu." Ei saa vastu vaielda, on tõesti pööranud tähelepanu. Oleks ka imelik, kui kõigi lehepealkirjade ja töötukassa sabade peale valitsusliikmetel kulmgi ei kerkiks.

Tavaliselt ei huvita inimesi aga valitsuse tähelepanu, vaid hoopis see, kas tähelepanule järgneb piisavalt mõjus ja asjakohane reaktsioon. Tõsi, Veskimägi selle kohta ei kysinudki.


***

Ida-Viru ja Kagu-Eesti regionaalne tööpuudus ning suure hulga töötute sotsiaalse kindlustatuse järsk langus (kui kasutada kantseliitlikku eufemismi) on tegelikult tõsised probleemid. Kui A esitab kysimuse, mida probleemiga ette võtta, siis ei ole sellele adekvaatne vastus ei B kinnitus, et probleem on olemas (Luigase juhtum) ega teemavahetus (Sarapuu ja yks Simsoni kysimustest).

Kui inimesel ei ole tööd ja majandusbuumi ajal paika pandud pikkusega töötuskindlustushyvitis otsa lõpeb, ei aita teda kuigivõrd ei koolituskaart ega vaimustunud hyyatused õppimise yleyldise kasulikkuse teemal. Tuhandekroonise töötutoetusega on raske ära elada ning koolitus toidab igapäevaselt vaid koolitajaid. Sellest, et koolituskaart on praegu vaid pilootprojekt ja selle tarvitamisega seonduvad raskused veel korralikult selgumata, ei hakka ma siin pikemalt rääkima.


***

Oma töö tõttu on mul pisuke aimdus nii sellest, mida Eestis tööturu olukorra parandamiseks ette võetakse, kui ka sellest, milliseid lahendusi katsetatakse teistes riikides. Arvatavasti veidi paremgi aimdus kui enamikul inimestel, kes saavad info minusuguste kirjutatud uudistest.

Tõsi, praeguseks on reaktsioon juba läbinud eitusfaasi (Pevkuri ametisseastumise aegne suhtumine "Ainult laisad on töötud") ning hakkab väljuma paanikafaasist. Paraku ei taha Eestis rakendatavad "meetmed" endiselt väljuda jutumärkidest.

Miks ma nii arvan, on muidugi pikem jutt ning sellest peaksin ehk hoopis palgatööna kirjutama. Enne seda uurin siiski järele, mida ytleb organisatsiooni poliitika: kas tööportaali toimetajal võib olla isiklikke seisukohti või on need samavõrd ebasoovitavad kui arvamustoimetaja ametis. Ei tahaks sellises asjas fataalseid vigu teha, sest koolituskaart ei aita arveid maksta.

Imperialism ja intervjuud

Ennevanasti visati nalja, et Nõukogude Liidul on neli vaenlast: kevad, suvi, sygis, talv ja rahvusvaheline imperialism.

Veebiajakirjanikul on kaks suurimat vaenlast, nende nimed on Copy ja Paste (eesti keeles Kopeeri ja Pasteeri). Kui teed lugusid läbi koopiapaberi (noored muidugi ei tea, mis see on), siis jäävad kõik vead teksti ja paljunevad omavahel usinasti.

See-eest on rahvusvaheline imperialism ajakirjaniku sõber. Kui muid uudiseid ei ole, aitab imperialism ikka hädast välja.


***

Kõik tuleb ringiga tagasi.
Käisin Nordeas intervjuud tegemas, ilmub... millalgi.
Samal ajal riputati yles minu enda intervjuu.
Kole väsinud.


***

Vaal Galeriis oli hea näitus, aga homme enam ei ole.
Oma viga, kui vaatamas ei käinud.

Egas inimene massina vastu saa

Oma abitu ja käpardliku soperdusega tahtsin rõhutada seda, et fotode automaatne lõikamine on nõme. Yhest jääb järele laup ja teisest lõug, no mida urri.

Nagu kaks tilka vett ehk Tähevärav Iraagis

Lappasin eelmise nädalal lugusid ning avastasin, et olin poolkogemata yhe loo juurde pannud tuttava näo. Poolkogemata ses mõttes, et ma kasutan alatasa kaunis veidraid pilte veel kummalisemate pildiallkirjadega. Pildilolija mulle kyll kohe pähe ei tulnud.

Originaalpilti ma vist yles panna ei tohiks, aga ehk võin panna pildi sellest, kuidas ma pilti pruukisin? Kui omanikule see ei meeldi, las tuleb ja ytleb. Niisiis: kes teist, armas "Mnemoturniiri" rahvas, tunneb fotol kujutatud isikut?



Õige vastus: ulmesarja "Stargate SG-1" (ehk "Tähevärav SG-1") sõprade arvates on taktikepi haaranud Daniel Jackson. Reutersi meelest on see kyll keegi suvaline Iraagis teeniv ameeriklane, ent ega uudisteagentuur tohigi salastatud teavet levitada.

Inimesi, kes "Stargate'ist" midagi ei tea, ei saa ma kahjuks eriti aidata. Katsuge nautida seda, et teistel on lõbus.