Poeet, kes pääses kylma käest

Kalev Kesküla „Elu sumeduses“ Kirjastus „Tuum“, 2010.

Kalev Kesküla suureks meheks nimetada tunduks imelik. Mitte, et ta sedavõrd pisike oleks olnud, aga ega ta ennast eriti monumentaalselt ja pompöösselt esitanud. Vaikne, rahulik ja rahumeelne. Väike inimene, kes tegi olulisi asju.

Kesküla tekstid on samasugused kui autor, ega neidki suureks nimeta. Nad on väikesed, soojad ja head. Umbes nagu kampsun või kindad. Maailma suurim kampsun kõlaks ju tobedalt. Aga kylmal ajal võivad need lihtsad, pretensioonitud asjad su elu päästa.

Hakkasin "Elu sumeduses" servast lugema ning jäin mõne lehekylje järel toppama. Ei olnud sugugi paha. Ainult mulle tundus, nagu oleksin avanud hea pudeli veini ja kulistaksin seda nyyd, klaas klaasi järel. Märksa mõnusam on vähehaaval mekutada, kord sõõm ja siis teine, vahepeal tegelda muul viisil elunautimisega. Või ilmas häid asju vähe on: söök, jook, raamatud, kunst, muusika, loodus, ilusad inimesed, vaiksed hetked...

Inimese kohta, kes selliseid raamatuid kirjutas, ei saa ytelda "kadunud". No kus ta siis kadus, kui on siinsamas iga kord, kui raamatu lahti teed. Ehk on sumedus vaid tumedamaks tõmbunud, nii nagu suveõhtu öösse vajub. Pimedast paistab vaid profiil vastu taevast, muie ja prilliklaaside läige.

Ja või ma tast rohkem kõnelda teangi.

Arvustus Raamatumaailmast, 12.09.2010.

Kokandus kodus ja võõrsil

Iseendale keeta ja kypsetada tundub enamasti kuidagi mõttetu. Näsid võileiba ja lepid sellega - või siis keedad pakisuppi. Teistele vaaritada on palju lõbusam. Sestap leppisin mineval nädalal kokku kulinaarse kylaskäigu.

Et mul on ilmateadetest ysna ähmane ettekujutus, ei osanud ma muidugi arvestada, et samal päeval paneb keegi kohalikule lumetormile nime kunagise Valge Maja töötaja järgi, justkui oleks meilgi Eestis orkaanid. Igatahes suhtun nyyd Monikasse suure tänutundega, sest just tema tõttu venis kylaskäik venis yhe õhtu asemel kahepäevaseks. Aitäh muidugi ka lahkele võõrustajale, kes mind ulu all pidas ja välja kylma kätte ei saatnud. Kahe päeva jooksul tegin tööd kokku vast ehk tund aega, mis on õppepuhkusele vaatamata hea saavutus - kodus kipub ikka sydametunnistus kripeldama, sedakorda aga ummistas lumi Elisa võrgu lõplikult. Aasta parim puhkus, justkui jõulukink.


***

Mõtlesin, et katsetaks yle teab kui pika aja taimetoitu. Tundub, et õnnestus. Sihtgrupp sõi ja kiitis.

Ega seal tegelikult midagi keerulist olnud. Riivsaias paneeritud ja võis praetud baklažaanid, peal peotäis rukolat, pisut kyyslauku ja viilakas mozzarellat. Salatiks kõrvale tomat, rukola, oliivid, feta, pannil röstitud pähklid ja pisut pipart, kastmeks oliiviõli ja valge veiniäädikas. Kusjuures soola tõepoolest polnudki. Mõni pani juurde, aga mina selle järele vajadust ei tundnud, ehkki söön soola kindlasti yle Eesti keskmise. Kyllap teeks head, kui sagedamini selleta läbi ajaksin.

Märkus iseendale: kyslat ja rukolat võinuks rohkemgi olla. Oliive varu teine purk ka, esimene syyakse kokkamise käigus ära. Ning leivakraam on tegelikult ylearu.

Mis veel haruldasem, proovisin kätt ka magusa kallal. Jällegi, ei midagi liialt komplitseeritut, lihtsalt maasikad suhkru ja myndiga veinis. Ise olin muidugi kerges paanikas, sest ega ma magustoite yldiselt ei harrasta. Nagu selgus, sobivad kylmutatud maasikad kyll, suhkur ei pea tingimata olema kuldne ega vein Beaujolais, sobib ka tavaline ungarlane - antud juhul György-Villa Merlot.

Taas märkus: rohkem mynti. Ja enne serveerimist võiks natuke segada. Pealpool oli pigem vein ja põhjas maasikamahl, samas on just tasakaal kõige mõnusam.

Huvitav, kas tänavune Beaujolais on juba väljas ja otsas? Ekspressi ma enam ei loe ja ega seal Keskülagi ole, kes sellest kirjutaks. Keegi mulle ytlema kah ei tule.

Järgmisel päeval sain veel eksperimenteerida, kui konstrueerisin pisikesest hakklihapeotäiest, sibulast ja ylejäänud riivsaiast kotletid. Ei julge lubada, et esimest korda elus, aga viimase kahekymne aasta jooksul kyll kotletitegu ei mäleta. Võib-olla varem tegin. Tulid täitsa söödavad, ainult pisiksed ja kidurad, nagu poleks neid noorespõlves piisavalt toidetud. Eelmise päeva jääkidest syndis kõrvale uus salat ning kuuldavasti sai pererahvas myndist veel kolmandal päevalgi teed keeta.


***

Pyhapäeval kodus istudes mõtlesin taas toidule. Kylmkappi ja selle ymbrust uurides lendasid gurmeemõtted siiski kiiresti kuradile.

Supipotti kogunesid tohletanud kartulid, kuivanud porru ja jäätunud porgandid. (Kylmkapp võtab tööd nii tõsiselt, et mul on nyyd pool purki hapukurgijääd.) Maitseks viimased peterselli- ja sellerijuurejäägid ning paar vart piparrohtu, mis oli peaaegu värske. Noh, vähemalt siis, kui see mu majapidamisse toodi. Suvel vististi.

Tegin toas muud tegemist, kuni nina kõrbelõhna tundis. Esimese hooga asi väga hull ei tundunud, aga põhjakihi kartulitest lõpuks asja ei saanudki. Muust supist syndis hoopis kausitäis hautist, milles söe maitset pyydsid varjata vyrtsid. Ei õnnestunud. Pakinuudlid on ikka kindlam kraam.


***

Järeldus? Tuleb rohkem kylas käia.

Suitsukanajalajäljed kultuurirahva hinges

Sel ajal, kui teised lõunal käisid, lugesin mina värsket Vikerkaart, Kalev Kesküla erinumbrit. Oma kolm või neli autorit järjest meenutasid "Elu sumedusest" peamiselt seda, kuidas kultuuritoimetajad istusid Kalamaja rannas ning olid õllekõrvased suitsukanajalad toetanud värskele Sirbile. Ju need kanajalad meie kultuurirahvale hinge peale käivad.

Mulle ka. Mõtlesin - mis mõtlesin, tundsin! -, kuidas tahaks õlut ja suitsukana. Yksvahe olid kõik turud neid Meerikamaiste kaheksa- või kymnekoivaliste kanade suitsujäsemeid täis, Bushi koibadeks hyyti. Tõsi, toona sai neid ikka rohkem veini kõrvale järatud - õilis Monastõrskaja Izba, mille väärtusi Keskülagi korra avalikult kaitses, kui järjekordne kodanlasest veiniaadlik tudengite lemmikjooki põlastama kippus. Rahvasuu hädaldas, et kanad olla steroididest pungil, nii nagu neid tervisehysteeriaid ikka esinema kipub. Hädaldas kyll, aga täis suuga.

Ei ole nyyd enam odavaid kanakoibi, otsa said nad kõik ja uutel kanadel on ainult kaks jalga. Ei ole ka Kesküla.

Mis sest rääkida, lähemas perspektiivis ei ole õlutki. Lõunalt tulijatega oli juttu uhkest raamatuesitlusest: võidaks ju sealgi õlut ja suitsukana pakkuda, reedene päev toob Sirbi sõrmede pyhkimiseks ise kätte. Igati viisi- ja moodupärane yritusevorm, kirjandussegi raiutud.

Aga ei, kultuursed ollakse. Kirjandusega tegele vabal ajal. Ja kes seda Sirpi ikka loeb.

Tervisi teisest ilmast

Käisin eile raamatuesitlusel. Sirvimise põhjal tundub täitsa hea olema, eks millalgi loen põhjalikumalt läbi ning arvustan ka.

Yks noorsand tunnistas seal poolihääli, et kui ma hämarasse ruumi astusin, mõtles ta esimese hooga, et Kalev Kesküla tuli.

Ehk peakski hakkama inimestele Kesküla tegema, nii nagu Egon Nuter teeb Merd ja Andrus Vaarik Oravat. Kummitaks karsklasi ja kutsuks neid pattu kahetsema.

Elu niigi lyhike. Joogu parem veini, saab sumedam.

Hea elu retsept

Guardiani sotsialistlikud brownie'd on võrratud. Tõsi, yks tykike võrdub põhimõtteliselt kolmekäigulise lõunasöögiga ning järgmisel hommikul ähvardab raske šokopohmell, kuid saadav nauding on hilisemaid kannatusi väärt.

Eileõhtune täismenyy oli sihuke:
* grillkana-rukola-tomatisalat
* brownie'd
* suitsuangerjas
* hiina ploomivein
* kyberpunkfilm "Thirteenth Floor"
* esimene osa tänavusest BBC seriaalist "Sherlock"
* ETVst juhuslikult leitud Poirot
* tund aega taksootsinguid

Ega mina brownie'de asjus suurem tegija olnudki. Sebisin niisama jalus: hakkisin kana, pildistasin pisut ja noolisin kaks šokolaadikaussi puhtaks.



Hiina vein meenutas väljanägemiselt rohkem kompotti: keeratava plastkaanega purk, peotäis ploome põhjas. Maitselt sama lilleline kui hiina veinid ikka - ytleme, et need suhtuvad Ida-Euroopa veinidesse nagu need omakorda Lääne-Euroopa veinidesse -, ent ilma odavate hiinlaste piiritusemekita, mis annab neile tugeva sarnasuse lõhnaõliga. (Võtke kunagi yks lonks Calvin Kleini või Elizabeth Ardeni toodangut ning te teate täpselt, millest ma räägin.)

"Thirteenth Floor" polnud paha, kuid sisaldas ysna mitu leitmotiivi, millest mõni kipub juba klišeeks muutuma. Miks kasutavad kõik kyberpunkfilmid samasuguseid kasutajaliideseid ja fonte, ererohelist taustaruudustikku ning sama värvi laserikiiri iga kord, kui on tarvis midagi skännida? Mudelmaailmaehitajate avastus, et ka meie enda maailm on mudel, ei ole samuti midagi uut. Samal, 1999. aastal tuli välja sama ideed mõnevõrra nutikamalt pruukiv "Existenz", ent mõte oli juba siis halli habemega. Ja ma pole sugugi kindel, kas Stanislaw Lem oma Ijon Tichy lugudes seda just esimesena kasutas.

Tänapäeva toodud "Sherlock" oli suurepärane, mitte kopikatki halvem kui brownie'd. Erilist rõõmu tegi mulle see, et ma doktor Watsonit kehastava Martin Freemani ära tundsin, ehkki ei mäletanud, kust täpselt. ("Hot Fuzz" loomulikult. Ja "Hitchhiker's Guide to the Galaxy". Ja, ennekõike, "Love Actually".) Benedict Cumberbatch oma loovas hulluses oli samuti võrratu; kui ta samas vaimus jätkab, astub varsti Jeremy Brettile kandadele. (Muuseas, ta on varemgi geeniust mänginud - BBC sarjas "Hawking".) Uue põlvkonna Briti näitlejad lähevad aina paremaks.



***

Ylikooli peahoone vastu kasvanud hotell Antonius meenutab kõige lähemalt Frenchi kuulsusrikast võõrastemaja Vallikraavi uulitsas. "Valik Lõuna-Eesti hallitusjuuste" jne. Menyy järgi otsustades pole restoraniomanik muidugi mõistnud, et ta on Tartus.

Sealt ymber nurga keerates võib avastada, et isegi pärast seda, kui Illak peahoonest igasuguse hariduse välja ajas, ei mahu kogu byrokraatia sinna ära. Mulle byrokraadina teeb see muidugi rõõmu.



***

Ylikooli kohvikus puuduvad elektripistikud, WiFi on salasõnastatud ja kemmerg avatakse kell 12. Õnneks on mul oma WiFi kaasas.

Teise korruse suletusest on muidugi kahju. Erinevalt esimesest korrusest on see tsiviliseeritud ja hinnavahet praktiliselt pole.

Ise sellesse suuremat uskumata rakendasin oma teadusliku deduktsiooni meetodil väljatöötatud lahendust ja ravisin pohmelli cappucino-koogiga. Toimis. Ma pean endasse rohkem uskuma.



***

Teine korrus oli suletud ka 12.13. Millal taipavad Eesti söögikohapidajad, et ette hoiatamata ja igasuguse selgituseta uksi kinni hoida ei ole hea äritava? Kardetavasti mitte kunagi.

Teisalt: kui avatud ylikooli loeng algab teatega, et käesolev kursus on syndinud kahest senisest kursusest saladusliku juhuse mõjul mõistuse osavõtuta ning järgmisel aastal on need jälle lahus, ei ole ka see hea äritava.

Mitte, et sellest ei tohiks rääkida - sageli tuuakse hea teenindaja näitena seda, kes mõnikord soovitab ka konkurendi juurde minna. Ent meie potentsiaalset rahvusylikooli juhtiv rahvusbyrokraatia võiks tõepoolest olla natukene arukam. Näiteks paigaldades auditooriumitesse elektripistikud lapakate jaoks.



***

Aga väljas on vihm, mis tõmbab triibud yle halli taeva ja seni veel rohelise metsa. Arukas, asjakohane ja meeldiv. Nyyd pole enam väga palav, vähemalt väljas.

"Kas selle petlikuna näiva laua taga on miski ja kas me pääseme sellele ligi?" kysib õppejõud.
"Taevas kisub kõrgeks, sügis astub maha, jälle kukub asju diivanite taha," vastab Viiding.
Ei me pääse.

Guardian arutleb pikalt, kas brownie peaks olema pigem kookjas või kypsisjas. Puhas metafyysika, ei muud. Kummad Platonile rohkem meeldisid?



***

Suur kollane kuu madalal Tigutorni kõrval kui juusturatas: punane kile ymber, pisiksed sinised juustunumbrid sees. (Kuhu need said? Kas nyyd nokitakse nad välja niipea, kui nad juustumassi tihenedes moodustuvad, enne kui nullid ja yhed jõuavad kaheksateks ja yheksateks kasvada?)

Teisel pool taevas suitsused pilved, päikese hõõguv koni torgatud kuhugi linnatagusesse jõekääru.

I'm gonna make me a big sharp axe,
shining steel tempered in the fire.
I'll chop you down like an old dead tree,
väike puust linn, väike puust linn.



***

250 g 70protsendist šokolaadi
250 g soolata võid
300 g pruuni rafineerimata suhkrut
3 suurt muna ja 1 kergelt vahtu klopitud munarebu
60 g täisterajahu
1/2 tl küpsetuspulbrit
näputäis soola
60 g kakaopulbrit
100 g pähkleid

1. Soojenda ahi 180 kraadini ja laota 23x23 cm praepannile kypsetuspaber.

2. Keeva veevanni kohale kaussi 200 grammi šokolaaditykke. Sega ja lase sulada, siis võtaa tulelt ära.

3. Seni löö või ja suhkur korralikult vahtu ja tee ylejäänud šokolaadist puru. Ettevaatust: vahtulöödud suhkruvõi näeb välja nagu kartulipuder ja lendab sama hästi. Kasulik on pruukida mitte väga lahtist kaussi, et juhuslikud möödujad kaetud ei saaks.

4. Lõpetamata vahustamist, lisa ykshaaval munad, et need põhjalikult seguneks. Jätka vahustamist, kuni segu hakkab siidjalt läikima.

5. Pane mikser heaga ära ning sega kausi sisusse ettevaatlikult kõigepealt sulanud šokolaad, siis šokolaadipuru, jahu, küpsetuspulber, sool, kakaopulber ning lõpuks pähklid. Neid viimaseid saab tegelikult ka alles plaadil koogi peale panna.

6. Lykka pruun sodi kypsetusplaadile laiali ja kypseta pool tundi. Nagu lapsepõlvest teada, on kook valmis, kui see ei kleepu kooki torgatud tiku kylge. (Yks minust asjaosalisem soovitab siiski veidi varem jaole saada, et kook liiga kuiv ei tuleks.)

7. Võta kypsetusplaat välja ning jahuta kõike täiega. Guardian räägib kylmaveevannist, aga sygisvihmasel õhtul sobib ka katustatud rõdu suurepäraselt.

Väidetavalt on brownie'd järgmisel päeval paremad kui värskelt. Paraku on seda teada saada kaunis keeruline. Ega hea eluni jõudmine peagi kerge olema.

Kes tahtis tööd?

No Carpe Vinum igatahes pakub, sealjuures suisa Facebooki kaudu. See on niisugune töökoht, et mulle kuu aega tagasi ette sattunud, oleksin ehk isegi proovinud - ja ma ei salli yldiselt võõrastega suhtlemist ega myygitööd. Noh, vast saab selle nyyd keegi asjalikum ja toredam.

Pidu! Pidu! Pidu!

Mida aeg edasi, seda enam olen rahul pidudega, kust mul on taipu yle klaasi-kahe joomata vaikselt minema libiseda. No ei ole minust seltskonna hinge, kes jaksaks muusikast yle karjuda ning leskesid tantsitada. Tahan istuda vaikselt yhe-kahe sõbraga laua taga ning tasameelselt vestelda. Siis võin jutustada ja kätega vehkida kyll, omade inimeste asi.

Eks seegi kord oleks tahtnud mõne inimesega rääkida: yhe pika põneva tydrukuga luulest ja yhe lyhema karvase meesterahvaga kriitikast. Aga ehk kunagi veel jõuab. Ja noh, kui ka ei jõua, ega see suur kaotus olegi. Olen igav inimene, millega ma ikka nende ilmapilti rikastaks?

Pealegi on hommikul kooliminek, õppetykid puha tegemata. Kas esteetiline hoiak oli yks estosaksi poosidest ja mida arvas Frege Putnamist? Vastust teab keegi teine.

Muuseas, Luksemburgis tehakse head valget veini, mille nimi esimese klaasiga meelde ei jää.

Kolm klaasi veini ehk Klassika synd

1968: Neil Diamond kirjutas oma äia pudupoes laulu, et ostjateta aega surnuks lyya. "Arvasin, et see on kantriballaad, kuni kuulsin UB40 versiooni."


1969: Tony Tribe tegi sellest loost reggae.


1983: UB40. Neil Diamond kaebles kyll hiljem, et briti reggae olevat liiga rõõmus, aga siis oli juba liiga hilja.

Päike pudelis

Lumetormi varjus juhtus ka yht-teist toredat. Eks ma kuulsin sellest muidugi varem, aga eelmisel esmaspäeval läksin poodi ja ostsin sealt ära tänavuse Beaujolais Nouveau.

Kui varem olen poest leidnud vaid yhesuguseid Beaujolais'sid, siis sedapuhku oli neid suisa nelja karva. Valisin välja kaks.

Tundub, et need pärinevad eri mõisatest ning ka maale toovad neid eri firmad. Või vähemasti on nad ysna seda nägu. Ehkki ma ei julge lubada, kas just kõik neli sisu poolest erinevad, võib-olla piirdub mõne omapära vaid sildiga.

Igatahes on selle aasta esimene vein pudelis ja peagi ka laual. Minu arust on see piisavalt hea põhjus, et pidada päikesepyha.

Tere tulemast Ida-Skandinaaviasse!

Avastasin just EPLi septembrikuise Veinilehe, milles Trivento Argentina ekspordijuht Lucas Dalla Torre lausus nii:

Minu vastutada on Kesk- ja Ida-Skandinaavia maad, sealhulgas Eesti.

Kummaline geograafia. Arvatavasti on probleem ikkagi Eestis ja EPLis, mitte Argentinas. Ehkki mine sa tea.

Meritint fotosessioonil ei osale

Head asjad:

* kuivatatud meritint
* Breti Blue
* Kaiser Garteni Grüner Veltliner, pärit Burgenlandist
* Ursula K. LeGuini raamat "Voices"
* Rita Calypso



Halvad asjad:

* demotivatsioon
* tindi pilti ei õnnestunud panna, sest fotoka akud said tyhjaks. Kyllap on kah demotiveeritud.

Hiline õhtu, lihtsalt niisama

Small hours, for no good reason

I am sitting late tonight for no good reason
On a day that started late and stayed that way.
If asked I'd blame the wild wind or the season
As it turns and returns, that's what I'd say.
Or say the clock, tick by tock, stole my time
Took it, played with it, and gave it back
Rather shorter than when it was mine,
For I shall not admit I've lost my track.
A late night and a wild wind, moaning in the trees,
Whistling in from the moor's bare dome,
Bringing sad salt whispers from unseen seas,
That's reason enough to sit late, quiet, alone.
The truth is plain. A glass of wine, the fire, a book,
That's all it took. That's all it took.

Luuletus on pärit siit.
John Bailey: vana ja hall, tark, rahulik ja helge, terava pilgu ja täpse sõnaga. Ytleb, nagu on. Yks mu lemmikluuletajaid elusolevate seast. Ehkki ega ma neid palju viitsi teadagi.

Kui keegi kunagi - loodetavasti - huvitub, siis tekstid on siin, päevik siin. Tunnistan ausalt, et jõuan teda lugema palju harvem kui ta vääriks.

Hea meelega tõlgiksin talt midagi, aga nii hea tõlkija ma nyyd ka ei ole. Ja kes seda ikka avaldaks. Tänapäeval on teised asjad moes.

Heinrich Heine nina

Vastu tulles lugejate soovidele: tadaa!

Nojah, pisut ylevalgustatud. Aga ikkagi.
Ega see maitset riku.

Juhhuu! Ta on valmis! Ta on juba siin!

Olgu kõige muuga, mis on, aga oHpuu synnipäeva meenutamise tarbeks poest Egri Bikavéri otsides tehtud avastus tegi mu sydamele suuresti rõõmu.

Viru keskuse all on myygil Beaujolais Nouveau. Olen sellest ka varem kirjutanud, samuti on seda teinud Kalev Keskyla ja veel mõnedki teised. Lyhidalt on tegu veiniga, mille suurim väärtus on selles, et ta on tänavu esimene ning ilmub lettidele novembri kolmandal neljapäeval.

Aga mulle meeldib ta ka niisama. Lihtne, kerge jook, mida pole eriliselt hoida mõtet. Kõige paremini sobib ta sõprade seltsis kohe ja kiirelt avamiseks ning selle tähistamiseks, et tänavune märjuke on taas vaatidest me keeltele ja kõridesse jõudnud. No ja see väärib ju ometi tähistamist!

Yhes mu lapsepõlve lemmikluuletuses kirjutas Heinrich Heine sellest, kuidas päikegi taevas pole muud kui vaid suur paistes joodikunina "...ja ümber selle punase nina keerleb kõik purjus maailm!"

Kui koju jõuan, panen pildi ka.

Arukaotuseni head mõtted

On inimesi, kellele ei meeldi alkohol. On inimesi, kes seda ei joo. Paraku on ka inimesi, kes ei peagi seda jooma, sest juba mõtegi alkoholist halvab nende ajutegevuse täielikult. Iseenesest muidugi kokkuhoid, aga...

Yks seesugune dysgraaf kirjutabki:

Nii viinahoidmine kui ostmine on märgid...sündmused, mida matkitakse. Lapsed matkivad. Vähendagem seda märgatavust lihtsalt moel: alkoholi müük toimugu muust toidu- ja kaubamüügist eraldi. Eraldi uks sisse, eraldi kassakäik välja lisaks veel kohustus pakkida ostetu läbipaistamatusse ning kaubamärgile ja tootele mitteosundavasse pakendisse. Ja selles muust poest eraldatud alas müüdagu kõike, mis alkoholiga seotud...ka alkoholivabu üllesid ja muud sellist kraami, mile nimi viinakraamile viitab.

Salgaks yldse maha? Pakendaks kogu alkoholi õllest piirituseni yhesugustesse läbipaistmatutesse pudelitesse, millele on kirjutatud "Myrkk" ning myyks seda riiklikest salaasutustest, millesse pääsemiseks tuleb kuskil tagahoovis tuletõrjeredelist yles ronida, näidata passi, anda sõrmejälg ning öelda salasõna. Purjus inime sealt pealegi yles ei roniks, probleem lahendatud. Samas myydaks ka kõike alkoholiga seonduvat. Näiteks kuni vanem põlvkond mäletab "Vana Tallinnat", myydaks neis monopolides kõike, mille nimes on sõna "Vana" või "Tallinn": komme, kilusid, bussitalonge... kindluse mõttes ka raamatuid "Vanake Hottabõtš" ning "Vana Kannel". Ja Saaremaale pääsu alla 21 eluaasta võiks yldse lõpetada.

Jah, minu poolest võib ka alkoholireklaami oluliselt kärpida. Ehkki kõrtsidesse jms jätaks ma ta siiski rahulikult alles - pole mõtet hysteeritseda ning hakata alkoholi olemasolu samamoodi eitama nagu Eesti koolides narkootikumide ja suguhaiguste olemasolu eitatakse. (Parem olgu 9. klassis AIDSihaiged rasedad, kui et mingi vastik tegelane lastele kondoomidest räägiks?) Ainult et pole paremat viisi yhtki mõtet põhja lasta kui teda suunurgist verist vahtu pritsides jutlustada.

Kusjuures ma jään arvamuse juurde, et kogu alkoholipoliitikat laia lauaga vehkida ajada on sula lollus. Maanteel ei kihuta purjuspäi teps mitte need, kes poe taga odekolonni joovad. Ja enam kui sajakrooniste veinide myygi keelustamine ei ole noortepoliitika. Lauskeelud mõjutavad alles kujunevate joomaharjumustega inimesi ainult otsustama joogivalikul võimalikult tulusa protsendi ja hinna suhte kasuks. Ning mina naudin oma veiniriiulist võetud õhtust klaasitäit või kaht Eesti alkoholipoliitikast täiesti sõltumatult.

Fyysilised meemid

Inimene, kui skeptiline tahes, on oma loomuselt kergesti mõjutatav.

Vaatasin tunamullu veinifilmi "Sideways". Arvasin ka varem, et joon veini, aga siis ma alles hakkasin seda tegema. Pinot Noir meeldib mulle samuti.

Nyyd vaatasin yhel õhtul Jarmuschi võluvat filmi "Coffee and Cigarettes". Žanrilt siis ilmselt kohvi- ja sigaretifilm. Peagi tekkis tunne, et jooks tassi kohvi ja teeks yhe suitsu. Kuna ma olen maha jätnud, eks ole, siis ju võib. Tahtejõu asi.

Lollakas. Mine magama, öö on.


P.S. Kogutud lingid:
* Jarmusch
* "Coffee and Cigarettes"

Grilli eri

Tunahomme ilmub grillimise erileht. Nakitsen selle kallal ja meenutan õhtut.

Katsetasin eile maal uut elektriahju, kus kah grillrest sees. Toppisin paari päeva eest jääkappi varutud kohatykid ahju ja jäin ootama. Ei syndinud justkui midagi huvitavat. Torkasin siis ahju pistiku pikendusjuhtmesse. Möödus pool tundi. Ikka ei midagi. Panin pikendusjuhtme pistiku seina. Ka järgmised pool tundi ei aidanud toidu valmimisele märgatavalt kaasa. Lylitasin grilli sisse, kohe läks paremaks.

Sidrunimahla unustasin osta (teate, kyll, need pisikesed kollased sidrunikujulised potsikud). Ajasin läbi sidrunipipra, kuivtilli ja soolakibenaga, ehkki tulin nende lisamise peale liiga hilja ning pude kraam ei tahtnud kuivanud pinnale kylge jääda. Õnneks tõmbusid kalatykid kuumas kokku ja pudenesid võre vahelt läbi vedelikku võrealusel pannil. Takkajärgi mõeldes oleks pidanud neid vist kastma.

Nii või teisiti polnud tulemusel vigagi, aga kell oli juba nii palju, et kylmas oodanud tokaierit ei viitsinud lahti teha, jäime niisama magama.

Jääb siis teiseks korraks.

See valitsus, kes õlle hinda tõstab...

Tänases lehes halab õllelt piimale yle läinud Cardo Remmel, et teistes maades kaitseb riik kodumaiseid tootjaid. Meil aga polla veiniaktsiisid tõusnud 1990. aastast peale, samas ähvardab õlleaktsiisi järjekordne tõus.

Mind need krokodillipisarad ei veena. Joon uuemal ajal õlut juba ysna harva. Kui ma endale poest mõnel õhtul kolm English Ale'i toon, ei muuda ka hinnatõus 10 kroonilt 15 peale seda minu jaoks kättesaamatuks. (Ja inimene, kes sel juhul endale õlut lubada ei saa, võiks oma rahaga niikuinii midagi mõistlikumat peale hakata.) Kõrtsis kysitakse sellesama 10kroonise õlle eest aga niikuinii vähemalt kolm korda rohkem, tihtipeale enamgi. Aktsiis on selle kõige juures kõige väiksem mure.

Samas kakerdab ja haiseb põõsa all pigem 8kraadise plastpudelis õlle kui 100- või isegi 50kroonise veini tarbija. Eesti veinid ei kõlba suuremalt jaolt niikuinii juua, nii et "kodumaisele tootjale" paar sirakat yle turja tõmmata on igati hea ja õige. (Ehkki yhe 1992. aasta "Põltsamaa kuldse" ma hiljuti kyll proovisin, sellise asja olemasolugi on juba syrrealistlik. Ei olnud hullu, ent mitte ka minu lemmik. Tõsi, selle hind jäi juba päris veinide ligi.) Nii et minu poolest ei pruugi õllel ja veinil suurt vahet teha: ka odavate veinide hinda võiks täiesti rahuliku sydamega tõsta.

Remmel lehvitab ka turistidega, kellest 56% tulevat siia ennekõike odava käraka pärast. Kõik sõltub vaatenurgast. Nurka oksendavatest turistidest tundub kõrini olevat suurel osal kõrtsipidajaistki, rääkimata lihtinimestest. Pigem on siin asi riigi ja turismiettevõtjate nadis koostöös: kui inimesi yritataks Eestisse kutsuda ka millegi muuga peale "Welcome to Estonia"-sildi, võiks vodkaturistidest rahulikult loobuda.

Ei kipu Saku ega Tartu õlletehas kuskilt otsast parknotti minema. Miks peaks siis keegi muretsema selle pärast, kuidas nende kasumeid veelgi kasvatada? Phäh. Tehku midagi kasulikku või keeraku yldse õllenimelise solgi kraanid kinni. Ei ole neist Sarvikutest kasu kellelegi peale Saku aktsionäride ja nemad võivad oma raha ka Baltikasse või Eesti Ehitusse viia. Ehk õpib rahvas jälle korralikku koduõlut tegema, seegi asi. Ja kes sellega kah hakkama ei saa, sellele pole vajagi.

Petrool

Jube kyll, aga vahel räägivad isegi päris mõistliku ala inimesed asju, mida nad ilmselgelt ei mõista. Näiteks on suur osa Eesti veinirahvast käinud väljamaal sõnu toomas ja korrutavad neid nyyd nagu õpetatud ahvid, mõistmata, mida need tähendada võiks või kuidas seda asja eesti keeles ytelda tuleks.

Eile hakkas mulle järjekordselt vastu "petrool". Igasugused poolkeelsed veinikirjutajad jutustavad muudkui rislingite petroolilõhnast. Seda esimest korda kuuldes kahtlustasin, et äkki teevadki asjatundjad petrooli- ja bensiinilõhnal vahet ning uurisin asja. Tutkit. Napp keeleoskus ei lase lihtsalt mõista, et inglise "petrol" on eestitsi "bensiin". Kesküla näiteks (kelle raamat on keelelt yks asjalikumaid) mõistab seda ja kirjutab bensiinist. Tubli on.

Õigupoolest tuleks kogu see sõnavara Vikipeedias ära korrastada, oleks edaspidi, kuhu viidata. Hakkasin kord juba servast pihtagi, aga kellel see aeg. Suvel võib-olla.



P.S. Eestikeelsest veinikirjandusest on mul juba yrgammu pikem jutt pooleli.
Nagu yteldud, suvel. Koos Vikipeediaga.

Töö, arvutid ja inimesed

Võimatu amet.

Kellegi hyljatud lauast möödudes avasin suvaliselt lehekyljelt raamatu Mario Garcia "75 simple designs" (või mis iganes), lugesin "place it right under they photo" ja panin raamatu jälle kinni.

On saatus selline ja aja märgid.



***

Tegelikult polnudki paha päev.

Tööl sain meie maja Pipsuga jutule.
Orkutis eksis yks tytarlaps uksega ja saatis mulle sõbrakutse.
Õhtul käisin Kolme Näoga Mehes vestlemas ja veini uurimas.
Koju jõudes ootas MSNis kõige meeldivam yllatus.

Infotehnoloogiast on palju kasu, kui me oskame seda pruukida selleks, mis oluline. Näiteks inimeste jaoks.
Veinist veel enam.