Tulemust ei või iial teada

Vahel on mõni teema õhus. Vahel ei ole ka, sa ise lihtsalt leiad seda igalt poolt nagu siga pori.

Lugesin just Kirill Jeskovi "Viimset sõrmusekandjat", mis on põhimõtteliselt samasugune mõõga ja mantli lugu spetsnazi ajaloolisest rollist nagu "Sõrmuste isand", millele Jeskov oponeerib, ainult pisut vähem romantiline.

Eks ta nii kipub ikka olema: ametlikus narratiivis räägivad võitjad pateetiliselt häält väristades õilsusest ja yllusest, revanšistlikus ajalookirjutuses aga tigetsevad kyynilised kaotajad, kirjeldades muda, verd ja muid elunaudinguid. Kumbki kirjeldab teist poolt kurjana, aga kaotajad yritavad anda enda headust edasi vihjetena, mitte otsesõnu ja fanfaarihelide saatel.

Sarnastest asjadest tuli lugeda hiljuti yhe koolikursuse raames, kus joosti tuuletiivul läbi anarhismi. Hoolikalt suunatud löögid võimukandjate pihta ärritavad terrorirežiimi aina suuremale jõhkrusele, kuni kodanikel villand saab ning algab yleyldine reoluutsija. Eks ses oleks justkui teatud loogika. Kaua sa kannatad kurbade naeru? Mõnikord tundub ikka, et võtaks need võtmed ja virutaks sinna naervasse näkku...

Ainult et praktika pole nii lihtne. Palju need anarhistlik terror ikka on saavutanud? Gandhi aga pani oma satyagraha toel terve suure riigi pysti. Mis muidugi kiiresti lagunes, sõdib tänini iseendaga ja vehib tuumarelvaga. Elu on mitme otsaga. Ykski teguviis ei toimi kyllalt hästi, et seda yleyldiseks meetodiks kuulutada.

Lõpuks komistasin Facebookis yteluse otsa, mis sisuliselt samasse teemasse läheb:

"Teoreetiliselt võib kujutleda olukorda, kus relvastatud sekkumine varases staadiumis võib hoida ära ulatusliku konflikti. Probleem on selles, et vägivalla tulemust ennustada on väga raske, kui mitte võimatu. Selle õiglus ei ole algusest peale garanteeritud - see selgub alles hiljem. Kindel on vaid see, et kus on vägivald, on alati ja vältimatult ka kannatus."

Autori nimi oli kunagi Lhamo Dondrub ja ta on yldiselt ysna mõistlik vana.

Rahvussuhted: eestlased, venelased, lätlased, hiinlased ja tšuktšid

Nägin nyyd siis ka yle pikapika aja bussis tegelast, kelle punasel seljalt ilutses uhke kiri "Russia". Mis salata, minugi esimene mõte oli: "Mida kuradit?" Järgnes veel ysna mitu mõtet ja bussist maha minnes mõtlesin: "No ja siis?"

Käin suvel aeg-ajalt ringi T-särgiga, mille rinnale on kirjutatud "Ireland". Kas keegi Eestis võiks tunda end seetõttu ohustatuna? Väga väheusutav.

Okei, see pole päriselt võrreldav, Iirimaa pole Eestile mitte naabergi. Kuidas reageerivad eestlased, kui näevad purupurjus lätlast, kes lehvitab punavalge plaguga ning räuskab, et varsti tulevad võidukad väed yle Koiva jõe ning siis nad alles näitavad kõigile, kuidas Lukass alus't teeb? 1. Hakkavad kõva häälega naerma. 2. Kutsuvad politsei, võtavad lärmitsejal natist kinni ning sunnivad maha rahunema (mitte tingimata selles järjekorras).

Kyllap selles asi ongi - väheses enesekindluses ja halvas huumorimeeles. Kui eestlased ei tunneks, et iga lällav vene jorss neid ohustab (erinevalt lällavast läti, soome, briti või uus-meremaa jorsist), oleks pool probleemi lahendatud. Enesekindlus on muidugi seotud hulga muude kaunite sõnadega, millest paari mu militaarse sõbra lemmik oleks kindlasti "kaitsetahe". Samas ei eita arukad inimesed, et veendumus enda kaitsevõimelisuses nakkab. Millal keegi viimati šveitslastega rinda pistis?

Moraali ja enesekindluse teema juurde sobib kenasti yks mu lemmikanekdoote.

Hiinlased kuulutasid tšuktšidele sõja. Läks siis Hiina diplomaatiline delegatsioon tšuktšide juurde, lootes uurida, palju vastastel väge on ja mäherdune on tehniline ettevalmistus. Laagrisse saabudes nägid: mehed istuvad kividel, ihuvad nuge ja saableid, mõnel õnnelikul on aga isegi vanaisade aegne ränikivilukuga pyss.

Hiinlaste saadik kysis tšuktšide pealikult: "Palju teil sõjaväes mehi on?" - "No oma kolmsada tuleb ära!" Hiinlane hakkas naerma: "Meil on ainuyksi maaväes sada miljonit sõdurit!"

Seepeale istus tšuktšide ylemus joonelt kivile maha ja puhkes sydantlõhestavalt nutma: "Issand halasta, kuhu me nad kõik matame?"

Mõtleme nyyd myndi teisele kyljele ja meenutame, et kindlasti elab Lätiski eestlasi, kes pärast kuuendat õlut lähevad tänavale räuskama, et meie mehed on teid, kuradi kuuevarbalisi, juba sada aastat tagasi peksnud nagu tohlas kaalikaid. Kas me oleme selliste rahvuskaaslaste yle uhked? Vaevalt kyll. Pigem tunneme piinlikkust. Aga eks iga rahva seas on mingi kogus lolle, kelle põhjal ei ole siiski mõistlik kõigi ylejäänute yle otsustada.

Teate, venelaste seas on neid ka.

Tartu rahutu rahu

Rahu, mida tunnistab ainult yks osapool, on ilmselt pigem metafyysiline kui reaalpoliitiline nähtus.

- Oleks meil Venemaaga sõda olnud, oleks kõik selge: rahuleping kehtib, kuni yks pool alustab teisega sõda. No aga sõda ei olnud ju.

- Nojaa. Aga kallale ta Eestile ju tuli. Rahu see siis ka ometi ei olnud.

- Ega me Teise ilmasõja aegu Venemaaga ei sõdinud. Sõdisid Saksamaa ja Venemaa, kumbki sundis eestlasi oma mundrisse. Meie ei puutunud yldse asjasse, me oleks tahtnud oma koju jääda. Las nemad sõdivad enda pool, misasja nad meie õuele trygisid?

- Kui alguses on yks riik ja teine riik, pärast aga on kõik yks riik ning teine pole vabatahtlikult liituda soovinud, no kuidas rahu ajal selline asi juhtuda saab?

Kuidas nimetatakse rahvusvahelises õiguses sellist seisundit, kus pole ei sõda ega rahu?


***

Kui mina koolis käisin, olid segased ajad ning iga õpetaja rääkis ise juttu. Keegi neist - täpselt ma enam ei mäleta - kirjeldas Venemaa saatust Esimeses ilmasõjas nii.

Kui enamlased olid Piiteris revolutsiooni ära teinud, otsustati sakslastega rahu sõlmida. Bresti läbirääkimistele saadetud Trotski aga arvas, et kohe läheb kõikjal yle maailma revolutsioon lahti. Sellistes tingimustes ei ole tema mitte yhe tavalise kodanlise riigi esindaja, kes teise kodanlise riigi esindajaga lehmade pärast kaupleb, vaid revolutsioonilise töölisklassi esindaja vastakuti kodanlaste ja rõhujate esindajatega. No mismoodi saab yks yhiskonnaklass teisega rahu sõlmida või sõda pidada?

Nii teatanudki Trotski sakslastele, et venelastel pole nondega ei sõda ega rahu. Seepeale kehitanud sakslased õlgu ja tunginud edasi. Kui nende kätte jäänud suurem maalahmakas juba liiga suureks muutus, tuli lõpuks ikkagi rahu teha, Trotski põhimõttekindlus läks aga noorele režiimile kalliks maksma.

Nii et see "ei sõda ega rahu" nimeline ebamäärane seisund, mis hõljub ajaloo ja poliitika piiril maa ja taeva vahel nagu Muhamedi kirst, ei olegi maailmas nii väga ainulaadne.

Lõppeks on rahulepingutest korralikult pidanud vaid yks, mis sõlmiti Hetiidi ja Egiptuse impeeriumite vahel. Mõni aeg pärast rahutegemist tulid mererahvad ning siis polnud hetiite enam olemaski. Kahjuks ei ole analoogia rakendatav, sest mererahvaid pole viimasel ajal kusagilt võtta.

Rambo suri, sest ta saadeti tapma Supermani

Rambo was not killed because (as you wrongly stated) he was "popular among the young AFRC soldiers" but because he had been sent by an RUF Commander to kill Dennis (Superman) Mingo. It was 'Superman, not Rambo, who was seen by the RUF as being too closely aligned with the SLAs in the North.

...teatas Sierra Leone relvajõudude pressiohvitser Banjah Marrah 7. novembril 1999.

Säh sulle simulaakrumeid ja simulatsiooni, Baudrillard.

Riigi mälu ja inimese mälu

"Miski ei too langenud mehi enam tagasi, kuid Eesti ja meie liitlased ei unusta oma kangelasi kunagi," kirjutasid härrased ministrid Ansip, Aaviksoo ja Paet.

Jajah. Retoorika on ilus asi. Mäletan ysna mitut juhtumit, kus vigastatud sõduritel või surnud sõdurite omastel on tekkinud raskusi riigilt toetuse saamisega. Lahendusi ei mäleta; kas siis said kõik probleemid korda või väsiti kasutust nurinast. Ega meelespidamine muidugi tähendagi, et meelespeetavale makstaks, Koidulat ja Kreutzwaldi mäletame me ju ka.

Veel mõni aasta tagasi rippusid bussides sildid kirjaga "Vabadussõja veteranidele on bussisõit tasuta". Rippusid ka siis, kui viimane veteran ammu surnud oli.

Eksperimendi korras võiks keegi järgmisel pressikonverentsil paluda hea mäluga ministritel loetleda kymme Vabadusristi kavaleri. Kui isamaa ei unusta, ei pea ykski inimene mäletama.

Pyha Jyri Panga armee

Yks Napoleoni esivanematest - Francesco Buonaparte, hyydnimega Maur - teenis Pyha Jyri Panga (Banco di S. Giorgio) armees palgasõdurist ratsaarbaletistina.

Uurisin Naomi Noviku alternatiivajaloolise romaaniseeria "Temeraire" tausta. Kui olin jõudnud La Grand Armeé struktuurist, sissetungist Inglismaale ja Ulmi kampaaniast yle kõikvõimalike vormi- ja pidurõivaste revolutsiooniaegsete ja -järgsete poliitikute, nende armukeste ning Napoleoni järeltulijate ja eelkäijate kaudu selle teadmiseni, leidsin, et on viimane aeg magama minna.

http://en.wikipedia.org/wiki/Napoleonic_Wars
http://en.wikipedia.org/wiki/Ulm_Campaign
http://en.wikipedia.org/wiki/La_Grande_Armée
http://en.wikipedia.org/wiki/Shako
http://en.wikipedia.org/wiki/Casquette_d'Afrique
http://en.wikipedia.org/wiki/Kepi
http://en.wikipedia.org/wiki/Adrian_helmet
http://en.wikipedia.org/wiki/Stahlhelm
http://en.wikipedia.org/wiki/Pickelhaube
http://en.wikipedia.org/wiki/Custodian_helmet
http://en.wikipedia.org/wiki/Top_hat
http://en.wikipedia.org/wiki/Incroyables_and_Merveilleuses
http://en.wikipedia.org/wiki/Paul_François_Jean_Nicolas,_vicomte_de_Barras
http://en.wikipedia.org/wiki/Joséphine_de_Beauharnais
http://en.wikipedia.org/wiki/Hortense_de_Beauharnais
http://en.wikipedia.org/wiki/Napoleon_II
http://en.wikipedia.org/wiki/Sebastiano_Nicolo_Buonaparte

Wikipedia: vaheta oma aeg tarbetute teadmiste vastu! Seda keskendumishäirega inimesed ostaksid.

P.S. Ei viitsi praegu linke panna.

Sõjaromantika

Sõda ja romantism on kohutavad nuhtlused! Kui hale on vaadata inimesi, keda innustab mingi lapsik, meeletu armastus püsside ja trummide vastu! Nad ei mõista, et sõda, mis on kujundanud inimeste südameid ja rajanud harimatute ning barbaarsete elanikega linnu, toob isegi võitjale kaasa ainult laost ja viletsust ega ole nüüdsel ajal, kui inimesi seovad kunstid, teadused ja kaubavahetus, midagi muud kui koletu ning arutu roim.

Anatole France, "Inglite mäss"
Tallinn: Eesti Raamat, 1976, lk 124

Soomukit tahad?

From: A
To: B
soomukit tahad? mulle tuli just osta.ee uudiskiri.

From: B
To: A
saaks vene jalaväejao varustuse ja seersandiauastme pealekauba, ostaks ehk kyll. või liisiks. kaitseliitlane ostab oma varustuse ise.
enne sõda oli muide Tallinna malevas ka yksik eskadron (seega ratsavägi) ja yks soomukiyksus. praegu on ainult meredivisjon ehk pisike laevastik.

From: A
To: B
oot, sa käisid ju autokoolis. mis kategooria lube soomukile vaja on?

kusjuures selle ostmise ja eBays mahamyymisega saaks ehk isegi
spekuleerida. turismiatraktsioon tooks kah sisse, aga sellega peab
keegi tegelema.

From: B
To: A
mmm, põle aimugi. kardetavasti kraad kangemaid kui B. või oot, see käib massi järgi. tuleks ära kaaluda.
a ARK teda nigunii ära ei registreeri, hirmutasid TV3 uudistes. :(

From: A
To: B
no siis polegi muud teha kui edasi myya.
kurat, see peaks ju olema juba regatud, kui sellega Eestis sõita
tohtis. tyybikinnitus ja puha. ainult omanik vahetub.

From: B
To: A
oot, ma ei näinud selle asja enda kirjelduse viidet sinu kirjas. olen ma loll ja pime?

From: A
To: B
pyydsin sulle edasi saata, aga osta.ee pildid kadusid kuhugi. kaks hetke.

niih, pilt on manuses ja link siin:
http://www.osta.ee/uudiskiri


Praeguse seisuga maksab transport rohkem kui soomuk.
Ja siis on veel kysimus, mis tingimustel seda millisele maale myya tohib.

Oksjoni lõpuni on muidugi seitse päeva, kyllap hind selle ajaga vähemalt yhe nulli juurde saab. Ei pea see spekulandi elu kah liiga kerge olema.

Gruusia: võidud ja kaotused

Kyllap on Putini kunagisel majandusnõunikul Andrei Illarionovil õigus, kui ta usub, et väike välksõda oli sõjaliselt edukas, kuid muutis Gruusias Saakašvili toetuse tugevamaks. Samas, tõenäoliselt ka polariseeritumaks: nii toetajad kui vastased on nyyd emotsionaalsemad ja argumentidele on aina vähem kohta. See tähendab, et yhiskonda on võimalik teiste vahenditega destabiliseerida.

Kolmandik Gruusia territooriumist on sisuliselt läinud. Euroopal pole vahendeid, millega sundida Vene vägesid Lõuna-Osseetiast ja Abhaasiast lahkuma. Ja kummagi nukurežiimid seda ei soovigi. Tõsi, vaevalt jätaksid grusiinid niisuguse võimaluse kasutamata. Siis hakkaks kõik jälle otsast peale.

Majandus on suuresti pilbasteks lastud. Sadamate ja infrastruktuuri taastamine neelab raha, Läänes langenud krediidireitingud aga muudavad selle yha kallimaks. Lisame riigisisese migratsiooni: kui paljud julgevad või tahavad naasta kodukohta, kus on vaid varemed ja napib tööd? Senistest laenudest on vähem kui nädalaga saanud võlad: laenu eest ostetud maju ja autosid enam pole, jäävad yksnes kohustused. Kui suur osa töövõimelisest elanikkonnast lahkub välismaale, olgu siis julgeolekule või rahale mõeldes?

Majandusega koos langevad alati ka riigimeeste reitingud. Eduka vastupanu eufooria jahtub. Ning vähehaaval saab selgeks: vaatamata lubadustele ei ole NATO sugugi vaimustuses võimalusest, et järgmises pärapõrgukonfliktis peab ta osalema juba sõjaliselt, mitte sõnaliselt. Kes nende naabrid seal yldse on? Venemaa, Tyrgi, ee... Armeenia? Aserbaidžaan? Iraak või Iraan, kes teab? Ja kellega neist nad sõdinud pole? Kui keegi seda mäletab, siis igatahes mitte Euroopa. Muistne ajalugu, kreeka kolooniad ja kristlus on rohkem huvitav-piinlik faktike kui ajalooline side või moraalne kohustus. Kristluse eelpost avastab, et ta selja taga on ateistid - või, veel hullem, protestandid.

Syveneb pettumus, mis sai alguse tyhjadest taskutest.

Varem või hiljem Saakašvili muidugi lahkub troonilt. Aga pole teada, kes tema asemel võimule tuleb või kas Venemaa jaksab nii kaua oodata.

Gruusia: taas ei sõda ega rahu

Yldjoontes toimuvast saab pikapeale sotti, aga yksikteateid ei mõista uskuda ega ära põlata. Grusiinid kuulutasid just, et 50 tanki suundub Gori linnast Tbilisi peale.

Venelased ytlevad jällegi, et neil pole Tbilisis yhtki tanki. Grusiinid ryndavad iseennast? Vaevalt. No ja minu omad nad kah pole.

Vähemalt saab vastuse Marko Mihkelsoni kysimus: kas see on rahu või vaherahu? Tundub, et ei kumbagi.

Eesti oma Tähevärav

Kord aastaid tagasi, ylikoolis yhelt erialalt teisele siirdumise järel kutsuti mind yhte Eesti kaitseväe asutusse - ilmselt mitte enam sõjakomissariaati, vaid sellega võrdsustatud isikusse. Nad seal ei suutnud päris hästi aru saada, mis minuga oli toimunud, ning ma ei pingutanud liialt, et seda neile selgitada. Kui ylemus oli mu peale hääle kähedaks karjunud, läks ta ukse taha suitsu tegema ja rahunema, sekretäripiiga aga pani kirja minu muud parameetrid ja silmanägemise miinused ning saatis mu igaveseks koju. Kõige rohkem tegi mulle toona nalja, kui hoolikalt tytarlaps kõik mu keeled kirja pani. "Kas "akkadi keel" kirjutatakse yhe või kahe k-ga?" Mõte Eesti-Sumeri sõjas tõlgiks sattumisest tundus, khm, omapärane ja huvitav.

Vaatan viimasel ajal yle toredat ulmeseriaali "Stargate SG-1". Kuskil seitsmenda hooaja alguses tuli äkki mu enda kunagine episood meelde. Kostis vaikne klõksatus ja kõik asetus paika.

Nii et ärge imestage, kui yhel päeval näete töökuulutuste rubriigis teadet:

Eesti kaitsevägi pakub tööd soravalt vana-egiptuse, akkadi ja sumeri keelt valdavatele ajaloolastele. Vajalik lahingukogemus. Hea palk ja rohkelt väliskomandeeringuid, põnevad kohtumised huvitavate inimeste ja teistega. Helista juba täna!

Sõjaturundus

Kodanik Offf väljus hiljuti oma ametialasest liivakastist ja pakkus rea nõuandeid, kuidas Vabadussõda noortele maha myya:
* realistlik action-film ehk bojevik täiskasvanuile;
* seriaal tiblasid peksvast rambost teismelistele;
* arvutimäng mõnel heal sisseostetud mootoril;
* multifilm idast tulevaid kolle tõrjuvast kangelaste kambast lastele ja varateismelistele.

Mõttel on jumet, ainult pakutud summad on pisikesed. Yhe Tšehhi kristallsamba eest seda kõike heal tasemel ei saa. Igatahes tasub arvestada, et kui isamaaliste teemade edendajad senises vaimus vanade žanride kylge klammerduvad, pole kymne-kahekymne aasta pärast kedagi, kes Tartu rahu mäletada viitsiks.

Ideoloogia on oma olemuselt jutuvestmine ning jutt peab olema selle adressaatidele vastuvõetavas vormis. Iga ametlik koherentne ajalookujutus on niikuinii paratamatult myyt, see ei saa katta reaalsuse kogu killustatust ja keerulisi seoseahelaid. Juudid näiteks on suutnud oma ajaloost tuhatkond aastat kõigile niimoodi maha myya, et alternatiivseid versioone ei mäleta enam keegi. Ameeriklased jätkavad praegu ysna samas vaimus. Miks me neilt siis oma myydiloome tarbeks õppida ei võiks?

Päikesepoisid: Harry Putin ja gurkhad seljakotis

A says:
prints Harry võitles Afganistanis kõrvu gurkhadega
A says:
keerasin juba BBC peale
B says:
mina pakkusin päeva kysimuse: kumb on tapnud rohkem inimesi, prints Harry või Vladimir Putin?
A says:
oma käega, jah?
A says:
see 30 oli ka mingi tulejuhtimisvärk põhiliselt
B says:
noh, minu arust juhib _ametlikel _andmetel_ ikkagi Harry. ega Ender ka oma käega kedagi kägistanud
A says:
nojah. siit ka laiem kysimus: milline elusolev riigijuht on kõige rohkem inimesi tapt? Bokassa on vist surnd?
A says:
http://en.wikipedia.org/wiki/Brigade_of_Gurkhas
A says:
konkurss gurkhabrigaadi on 30 võitlejat 1 kohale
A says:
nõuded:
* Age between 17 and 22
* Height at least 5 feet 2 inches (1.57 m)
* Weight at least 7 stone 12 pounds (110 pounds, or 50 kilograms)
* Good health
* Educational requirement

B says:
heheh, 50 kg ja 1.57 teevad eurooplastele kindlasti pidevalt palju nalja
B says:
no Harry pole ka mingi juht
A says:
kornet, st lipnik
A says:
ei saa kah, tegelt
A says:
riigijuhiks
B says:
no võib
B says:
aga ta on järjekorras alles kolmas
A says:
gurkhad on pisikesed ja tigedad, varjuvad kergesti ja samas on kultuurilt juba sõjardid. ideaalsed palgasõdurid, yhesõnaga. ma ikka veidi imestan, et nad siiamaani Nepaalist värbavad Briti armeesse
A says:
a kirjade järgi võib Eesti jalaväelase varustus ka kaaluda 50 kg, aga siis on seal kõik sees
B says:
ehk siis Eesti jalaväelase varustusse kuulub yks gurkha
B says:
ehkki ma kardan, et see võib olla keelatud
B says:
bioloogiline relv
A says:
õige
A says:
seega salajane

Mida me teame Vabadussõjast?

Oli vaja lyhikest õppefilmi Vabadussõjast, abikoolile.
Läksin Youtube'i, toksisin sisse sõna "Vabadussõda". Tuligi.
Kohe esimene vaste.

Ei mingit liigset jama, ei midagi segast. Ei välisabi, ei keerulisi rahvusvahelisi ega ajaloolisi seoseid, ei Eesti Töörahva Kommuuni, ei Landeswehri sõda, ei pikka ja igavat juttu lahingutest ning rinde liikumisest ega Tartu rahu. Lyhike ja lihtne: punased venelased tulid Eestisse, vabatahtlikud (eestlased?) peksid nad välja. Täpselt abikoolile sobiv ajalookäsitlus, braavo.
Ytleksin isegi, et just nagu abikooli õpilase tehtud.

Ja ega meil pole sellest rohkem vaja teadagi. Milleks elu keeruliseks ajada?
Krabame parem kolm Säästu Kanget, vaatame isamaalist filmi, võtame kuuri alt bemmi ja lähme tiblasid peksma. Teada värk.

Punase Pistriku viimne lend

Postimees näitab Falcki uue nime G4S kõrval lõpuks ka nende logo. Paraku näeb see sõna otseses mõttes vildaka disaini tõttu välja nagu GAS.


Kui Eesti sellistega yle ujutatakse, oleme peagi kenasti kahe sarnase gaasikirjadega jõustruktuuri vahel: merd valitsevad "gaasijuhtme valvamise" varjus Gazpromi kõrilõikajad, maal laiutavad G4Si turvamehed ja poolpolitseinikud.

Muuseas, G4S tähendab Group 4 Securicor. Keegi pole mulle siiamaani öelnud, mis juhtus eelmise kolme grupiga. Kardetavasti midagi kurja.

Vabastajad ja marodöörid

Kontorikoonlane tsiteerib minu soovitusel Juri Lotmani sõjamälestusi. Tsitaat on ilus ja nauditav ning ei saakski praeguse yldise suhtumise taustal ilmuda mujal kui nišiajakirjanduses nagu Akadeemia või mõni obskuurne kalapornoajakiri. Keegi lihtsalt ei tea, et see seal on.

Tsitaat on ilus, Lotman võrdleb vene ja ameerika röövleid. Nyyd võiks selle mõnes militaarlehekeses ära trykkida. Mõtleks eestlasedki järele, milliseid meeneid Iraagist koju vedada, et seljakott oleks kerge ja kasum kõrge. Laidoner ees, õnnetus taga.

Marodöör < mal (l sarnastus rahvasuus sõnalõpu r-iga) + odöör: see, kes ainult paha haisu maha jätab.

Täna mängime Rooside sõda

Pisut vanavõitu, kuid minuni alles nyyd jõudnud uudis: Shakespeare'i teoste (nt "Richard III") põhjal luuakse Rooside sõjast võrgurollimäng Arden: The World of Shakespeare.

Ammu juba aeg. Polegi varem kuulnud, et mõni MMORPG ka ajaloolises settingus pesitseks. Mudasid oli vanasti kyll, praegust seisu ei tea. (Ei ole ka ise yrgammu mudconnector.com-i jõudnud.)

Asja pidavat ajama "Edward Castronova, telekommunikatsiooni abiprofessor Indiana ülikoolis ja enda sõnul ekspert võrgumaailmades kujunenud majandussüsteemide alal, kes sai MacArthuri Fondilt selleks tarbeks 240 000 dollarit". Pahaaimamatute mängijate peal tahetakse korraldada sotsiaalteaduslikke eksperimente.

Nagu ikka, tulevad lõpuks eestlased ja tšehhid ja teevad vaesekestele "Troonide mängu"...

Militaaruudiseid

A says:
oi, Eestisse tuleb see inglane, kes on yhtaegu hertsog (ja põle mitte kuningasoost), yks Britimaa rikkamaid mehi ja kindral. ehk Westminsteri hertsog. haruldane kombinatsioon tänapäeval.
http://www.mil.ee/index.php?menu=merevagi&sisu=uudis&id=1890
B says:
vat kui tubli


***

A says:
heh heh:
"Kuna Tallinna Linnavalitsus on Tõnismäe ümbritsenud Tarandiga ja kaevanud Tõnismäe tänavale jooksukraave"
A says:
vaene Tarand
A says:
allikas: Sõltumatu Infokeskus

Miks laigulised purgiõlut ei joo

Tood kylmkapist õlle, võtad rõngast kinni, tõmbad rõnga ära, viskad õlle minema, kargad kähku pikali, rõngas jääb pihku...
Miski oleks nagu valesti. Aga mis?

Pst! Valvel! Kuss!

Täna lehvib lehtedes uudis selle kohta, kuidas kaitseväe peastaap on algatanud sisejuurdluse. Nimelt otsitakse nurjatut pahalast, kes Päevalehe väljendust mööda levitas "1983. aastal ajakirjas "Pioneer" ilmunud Ants Silla intervjuud pealkirjaga "Kursant" praeguse peastaabi ülema brigaadikindral Alar Lanemaniga. Tänane peastaabi ülem oli toona Tallinna kõrgema poliitilise ehitusvägede sõjakooli kursant ja avaldas artiklis muuhulgas mõtteid teda toona ees oodanud nõukogude armee poliittöötaja ameti kohta."

Egas Päevaleht ole sõsarväljaande tsiteerimisel kitsi, näide kompromiteerivatest materjalidest on ka netti riputatud:

"Õhetav, pehmete näojoontega noormees, kellega jutt hakkas hargnema pikema sissejuhatuseta. Jutu sisust jõudis minuni see, et kell pool viis peab klubis algama parteikoosolek. Palutud on ka pataljoni komsomolikomitee liige Alar Laneman. "Täna võetakse mind parteikandidaadiks...""

Jube jah, kui salastatud kraami niimoodi kuritahtlikult levitatakse. No kus see kõlbab, kui sõdurid saavad teada, et nende kõrge ylemus on õhetav, pehmete näojoontega noormees. Viimati tunnevad veel tänaval äragi - kus siis selle häbi ots!

Kõige kindlam oleks aga, kui sellised tundlikke materjale sisaldavad väljaanded nagu "Pioneer", kuid miks mitte ka "Rahva Hääl", "Aja Pulss" ja "Sotsialistlik Põllumajandus" pandaks raamatukogudes erifondi ning neile lastaks ligi yksnes vastutustundlikke isikuid, soovitavalt kaitseväe peastaabi loaga. Kui keegi ei räägi, siis pole ju olnud, eks?

Teatan alandlikult, nõudlust tsensuuri järele igatahes jagub, saab kirsagagi segada.
Jääme ootama.