Das Grüne Aktion

Saabun mina pahaaimamatult Lõunast nagu kurg, lappan Wulff-Morgenthalerit ja mis ma leian? Õuuuudne!


P.S. Ja veel rohelistest. See on tõepoolest yks naljakas rahvatõug.

Kultuurielamused väärivad kodumaalt pagemist

Nägin ka lõpuks selle ameeriklaste uue Solarise ära.
Ei olnud ta pooltki nii halb kui teised snoobid vahepeal rääkisid.

Aga kõige vapustavam oli ikkagi Natasha McElhone. Ta on näeb tõepoolest välja nagu noor ja võluv Meryl Streep, samas kui Streep ise on praeguseks kõigest vana ja võluv. Või, noh, ytleme, võluv.

Film tasus järelikult vaatamist.


***

Et esmabal lahkun Eestist, ostsin hiljuti fotoaparaadi. Algaja asi, klõpsin palju ning yritan seadistust käppa saada. Mu eelmine aparaat oli Smena 8M, sellega võrreldes on Canon Powershot A630 hoopis midagi muud.

Proovisin nyyd leida kohta, kuhu pilte yles riputada, et asjahuvilised neid tarvitada saaks. Alustuseks võtsin Flickri. Kõik on tore, aga esimesed kuus pilti võtsid 11% lubatud kuumahust. Ja mul pole praegu aega uurida, mis on mis, mul on vaja mitusada pilti yles visata ning jätta teistele tuustida.

Picasa pakub menyys kirja "Publish in Blogger". Selle klõpsimisele ei järgne absoluutselt mitte midagi.

Proovisin siis Blogspotis (miks selle domeen ikka veel Blogger on?) fotoblogi asutada. Mõte oli hea, ainult pildid ei läinud yles. Kõrra-kõrra-kõrra-kõrra... ja siis tyhi aken. Ei yhtki pilti.

Nojah, võimalik, et kuskilt midagi kohendades või pikalt abifaile lapates leiaks ka lahenduse, ainult et praegu pole mul selleks aega. Jäigi tegemata. Olulisemad saatsin meiliga või andsin lihtsalt arvuti hetkeks käest. Ja ikka see kõik mulle ei meeldi. See pole meetod, kuidas asju pidevalt lahendada.


***

Tunaeila sattusin taas raamatupoe kyysi. Leidsin Rahva Raamatust Cynthia Macgregori õpetliku yllitise "Kui suureks kasvan, hakkan kirjanikuks". Kas teie teadsite sellist kirjaneitsit? Mina ei teadnud. Wikipedia kah ei tea. Ja ometi on tal kyllalt, mida õpetada kõigile, kes midagi kirjutada tahavad: olgu ilukirjandust, postkaardisalme, restoranimenyysid, reklaame või ärikirju.

Raamat on tõlgitud ysna viletsalt ja toimetatud veel hullemini. Aga ma pole näinud eesti keeles kuigi palju raamatuid, mis õpetaks kedagi kirjutama muud peale äri- ja byrookirjade, nii et kasu on tast ometi. Mis sest, et see on pehmelt yteldes põgus ja mõeldud eelkõige koolilastele; noortele pogenistidele ja värskerõhulistele võib sellest ikkagi abi olla. Kes tahab oma siiraid tundeid kirjanduslisse vormi valada, võiks õpetuse kätte võtta. Ma tean kyll ysna mitut noort ja vähem noort kirjatsura, kellele seda kinkida.

Aitab vogonite luulest.

Kerge ais

Veider, puhuti ka kurb on vaadata, kuidas moodsa keele nõder mälu kajastub inimeste vaesestuvas ilmapildis. Muidu täiesti intelligentsed inimesed sulatavad yhte metafoore, moodustades neist kolmanda, mil pole nägu ega tegu, mõttest rääkimata. Et nad sellest aru ei saa, näitab, et ilmselt ei mõistnud nad oma vastsyndinud monstrumi vanemaidki. Näide? Aga palun.

Enne uneleminekut blogisfääri veeretades leidsin imelise väljendi: "...kerge aisa üles löömine Surkovi vastu..."
Armsalt äbarikku fraasi on pandud kenasti kokku kaks kujundit, "takka yles lööma" ja "yle aisa lööma". Lõhnab sedamoodi, et autor ei saa kummagi tähendusest aru ega ole ka elu jooksul aisa näinud.
Aga "kerge ais" on arvatavasti alumiiniumist.

Olme on dialektiline

Ärge öelge, et igapäevaelu pisiasjad ei ole huvitavad, sest nad on pinnapealsed, neis puudub filosoofiline sygavus. Kõik sõltub sellest, kuidas neid vaadata.

Käisime kahekesi poes. Tulime koos välja, minul raske poekott näpu otsas. Peatuses seisis buss. Hakkasime sinnapoole liikuma - kiirendatud sammul, kuid mitte eriti lootusrikkalt. Jõuab, ei jõua? Ymber bussi tagumise otsa keerates selgus, et nii ja naa. Vaatasin lahkuvale bussile järele, kust paistis yks vastu ukse sisekylge lömmi surutud nina. Võtsin taskust telefoni ja hakkasin blogima.

Inimesed arvavad tihti, et juhtuma peab kas yks või teine. Sa ei saa jõuda yhekorraga bussile ja jääda maha. Aga vastandid yletatakse ja synnib hoopis midagi muud.

Cupán caifé le do thoil

Igasugu lood tahaks jutustamist, aga olgu vahele natuke reklaami ka.

Sattusime mõne päeva eest all-linnas jalutama ja leidsime Väike-Karja tänavast kohviku. Karjatänavad on juba kord sellised, et jäävad minu harjunud radadest kõrvale. No mitte ei satu ma neidkaudu minema, ikka yhelt või teiselt poolt ringiga. Seepärast on kõik sealne minu jaoks uus. ("Näe, nad on siia maja teinud!")

Kohviku nimi oli Martini jazzkohvik. Kujunduselt ysna lakooniline, kesk suuri tyhje neljavärvipindu (sinine-punane-must-hall) askeldas leti taga yksainumas hing, kyllap siis Martin. Tundus hästi mõnus paik olevat. Muusika kyll päris džässiga ei piirdunud, kuid oli vähemasti... noh, kohvikumuusika. Mis on tänapäeval ypris haruldane. Võinuks ehk olla pisut tasasem, telefonis kostis veidi valjult, ehkki yle laua vesteldes ei häirinud. Kohv oli hea, vesi oli hea (mis ta ikka olla sai, kui pudelist tuli), kohvik oli rahulik, mööbel oli mugav ja ymbrus meeldiv. Mis sa ikka rohkemat jalapuhkamiseks tahad. Kui teist kohvi kysisin, pakkus baarmen, et teeb äkki mõne võileiva. Mõjus väga hoolitsevalt.

Lähen mõni päev tagasi ja uurin, kas neid võileibu veel alles on.


***

Headest uudistest veel nii palju, et sain Kreatiivmootori uusima plaadi kätte. Poodides veel pole. Võib-olla ilmub lähiajal yhe hää inimese kirjutatud arvustus, eks ma lingin siis toda ka.

Ja hommikul avastasin töölaualt karbi. Karbis oli õpik.
Mida õpik õpetab? Ei ytle!

Krt! Rsk! ... Huh! ehk Armas emakeel

Kui buss kahe tunni eest Tallinnasse jõudsin, võtsin taskust telefoni, et kella vaadata. Ja tegin jubeda avastuse.

Brecht kirjutas sõja ajal Rootsis elades luuletuse õudusunenäost, kus ta järsku avastas, et tänavasildid olid saksa keeles. Sama leidsin ka mina. Ja mind tabas samasugune ebareaalsustunne nagu Brechtigi.

Klõbistasin nuppe ja pyydsin meeleheitlikult meenutada, kas varem olid menyyd ikka tõesti inglises. Olid jah. Restartki ei aidanud. Otsisin paaniliselt keele muutmise kohta, kuid leidsin yksnes sisestuskeele - aga ise tahan ma ometi täpitähti pruukida, õ-st rääkimata. Lõpuks avastasin siiski augu, kust telefoni yldist keelsust muuta. Ei teagi siiani, miks see järsku automaatseks muutus, mitte ingliseks ei jäänud. Vajutasin ise une pealt mingit shortcut'ti? Mõni totter automaatne opsysteemi uuendus? Kurat seda teab.

Eks see mõnes mõttes tasakaalustas seda, et ma ise varem Tikriga seoses paanikast rääkisin. Nojah, peris paras, ei pikk ega lyhike. Aga millest ikkagi paanika?

Olen nii palju keeleline kyll, et tunnistada: vajadus eestikeelse tarkvara järele on olemas, see on suur ja reaalne. Ent ma ise olen ka vana kooli mees ning pole siiani moodsa arvutikeelega täielikult harjuda suutnud. Seda enam, et kohati on see minu kõrvus lihtsalt kole ("viisard", phäh!) ning suur osa selle kasutajaid puterdab täiesti võimatult. Mis teha, arvutirahval puudub keeletaju.

Pealegi meeldib mulle õppida asjad ära nii, et ma saaksin kasutada oma teadmisi teistelgi masinatel. Mida hakkan ma peale eestikeelse Windoza-harjumusega, kui satun teise arvuti taha? Kõige tõenäolisemalt on võõras masin siiski ingliskeelne. Ja kui ma omandan ka yhe programmi, jääb veel sada tuhat ylejäänut, mida ealeski eesti keelde ei tõlgita. Poolkeelne puder on juba esteetiliselt jälk, peale selle ka kasutu. Lugesin just Praktilisest Arvutikasutajast, kui õnnis on pruukida eestikeelset Adobe Acrobati - mis sest, et miski osa on inglisse jäänud, aga help on ju ometi eestikeelne! Mhmh. Olen selliseid vusserdusi näinud. Veateate peale tuleb hakata mõistatama, kuidas mingit inglise sõna täna tõlgitud on (ja kas helbi indeks koosneb verbi- või noomenifraasidest). Sest paraku on eestikeelne terminoloogia just nimelt sellises seisus, et ysnagi mitut asja tõlgib igayks isemoodi. Inglises loksub enamik asju siiski ysna kiiresti paika, lihtsalt avalik tekstivoog on sedavõrd võimsam.

Ilmselt juurdubki mu isiklik vastumeelsus eestikeelse tarkvara suhtes just esteetikas. Teisiti ei oska ma seletada sedavõrd järsku ja valulist reaktsiooni. (Teadmata sihtmärgile suunatud "värdjakari" oli kõige viisakam sõna, mis alguses mõtteist läbi lippas.) Eks see on muidugi väga hea põhjendus ka.

Eestikeelne tarkvara lihtsalt ei meeldi mulle. Ja kõik. Eks katsuge vastu vaielda.

Roomet rokkis

Täitsa tõsi. Nii uute kui ka vanade lugudega. Istusin seinaäärses lauas oma veini taga, igasuguse visuaalse ligipääsuta laval toimuvale. Aga isegi nii jäi mulle mulje, et Kreatiivmootor rokib. Tõusin korraks pysti ja kiikasin yle peade. Tõesti, rokkiski.

Ning nagu eile yteldud, olid kõik eplikud ja luarvikud puhas soojendus, vaatamata põhikava nappusele. See, härrased, on muusika, mille tegemiseks peab olema doktorikraad. Rääkimata muidugi häälenõudlikkusest; mul läks ainuyksi kuulates hääl ära.

Virisen viimasel ajal yha sagedamini, et tänapäeva kultuur ei paku mulle midagi uut ega huvitavat. Noh, Kreatiivmootor pakub. Pealegi kõditab see mu head vanamoelist absurditaju.

Panegyyrika lõpetuseks olgu siiski öeldud, et plaadiostuni ma ei jõudnud. Ootasin, kuni suutsin, aga rahvamass oli liiga tihe. Loodan Roometi häätahtlikkuse või vähemalt kaubandusvõrgu peale.

Kes ikka veel ei tea, mis sorti muusikat Kreatiivmootor teeb, vaadaku, kuulaku ja lugegu siit:
http://www.zone.ee/kreatiivmootor/


P.S. Näe, siin on yritusest yks kahevärviline udupilt ka.

Paanika! Paanika!

Vaene Tikrike tsiteeris eile Epu ja perekolli kaudu kellegi Pauermäni anonyymset kokakoola-vastast propagandat ja sattus paanikasse. Näide on niivõrd tyypiline, et laenan siia ka.

Karastusjookide nagu Coca-Cola ja Pepsi-Cola keskmine pH on 3.4. Sellisest happesusest piisab hammaste ja luude lahustamiseks. Inimese keha lõpetab luumassi tekitamise varsti pärast 30. eluaastat ning pärast seda lahustab ta igal aastal 8-18 protsenti luumassist, viies selle uriiniga kehast välja.

Oli seal teisigi kollijutte.

Ytleme, et "varsti pärast 30. eluaastat" on 35.
8-18% vahemikust võtame miinimumi, 8%.
8*12=96.
35+12=47.
Ehk siis 47. eluaastaks on kõik inimesed kaotanud 96% oma luumassist? See võiks ysna tõenäoliselt tõepoolest surmav olla.

50aastasi inimesi pole olemas.

Jah, mu arvutuste kallal võib norida. Näiteks võib väita, et protsente tuleb mitte liita, vaid korrutada. Võib tuua muidki meelepäraseid ettekäändeid, vabandusi ja õigustusi. Aga jutu iva see ei muuda.

Ka meelepäraseid järeldusi levitava propaganda yle on kasulik otsustada omaenese peaga mõeldes. Mitte reegli alusel "tore, järelikult tõsi". Ykski inime ei jõua iga hysteeriaga kaasa minna.

Ja anonyymset statistikat ei maksa yldse tõsiselt võtta. Ameerika teadlased ja Šveitsist sõltumatu instituut on seda juba ammu tõestanud.

Kõik von Krahli! Kähku!

Tund tagasi algas von Krahlis Kreatiivmootori ametlik plaadiesitlus. Ah et miks ma sellest varem ei kirjutanud? Unustasin. On piinlik jah.

Aga kes veel tunni pärast jõuab, ei jää ka hiljaks. Nii et tõtake, asi on seda väärt. Soojendavad eplikud, luarvikud ja muu pudi.

Homme lähemalt. Praegu veini manu tagasi. Telefonis on kole ebamugav blogida.

Kutsume turistid hotelle vaatama

Tänases lehes on Savisaare arvamuslugu. Savisaar arvab seal igasuguseid huvitavaid asju. Lugesin eile ja keel hakkas kihelema.

Tema syytusse lapsehinge jäi kord ennemuiste helama loosung: "Jõuame Ameerikale järele ja ette!" Ilus unelm, mis seal ikka. Aga kuidas nad seal Ameerikas nii rikkad on? Võttis Edgar lehe, luges ja jäi mõttesse.

Californiasse, maailmakuulsate tehnoloogiafirmade koduks olevasse Silicon Valleysse on koondunud väga suur hulk tehnoloogiasektori ettevõtteid, mis teeb piirkonnast maailma kõige innovaatilisema tehnoloogiakeskkonna.

Ning siit jõudiski geniaalne nõukogude majandusteadlane yldistuseni:

Kontsentratsioon on edu tagamise eeldus.

Täpsemalt:

Linnade ja piirkondade püsiva konkurentsieelise üks vastuolulisi eeldusi on teatud minimaalse kontsentratsioonitaseme ületamine. Silicon Valley näide toob esile asjaolu, et kui teatud piirkonnas tekib kriitilises koguses mõne valdkonna ettevõtteid, siis nende omavaheline koostöö ja konkurents võib tekitada maailmatasemel tootmisharu ja tagada selle jätkusuutliku arengu.

Kui nemad nii saavad, miks meie siis ei saa? Teeme kohe järele! Arvutifirmasid meil kyll palju pole, aga teeme siis midagi muud. Võtame näiteks... ee... hotellid?

Eesti hotellide ja restoranide liidu andmetel peaks käesoleva aasta lõpuks Tallinnas hotellitube kokku olema orienteeruvalt 7000. Selle näitaja poolest peaksime järgmisel aastal mööduma Helsingist. Tegemist on arvestatava kontsentratsiooniga meie üheks majandusprioriteediks loetavas turismis - seda teenindava infrastruktuuri arengus.

Kas suur hotellitubade arv võib olla indikaator selle kohta, et Tallinnas võiks turismi vallas hakata arenema midagi taolist, mis toimub tehnoloogiafirmade seas Silicon Valleys ja finantsfirmadega Wall Streetil?

Tõsi, tööjõudu pole ja kylastajaid ka mitte. Seda tunnistab Edgar isegi. Kyll aga on kontsentratsioon. Kus nyyd hakkab alles Eesti elu edenema nii, et myhiseb!

Ning veel kord, selgemini.

Eeldus:

Maailma kogemus näitab selgelt, et Tallinnas tekkiv suur hotellide kontsentratsioon võib saada aluseks uuele innovaatilisele ja kvalitatiivsele tasemele teenindussektoris, mis võimaldab Tallinnal hakata eristuma ka rahvusvahelisel tasandil.

Põhjendus:

Kus midagi on, sinna tuleb tavaliselt juurde.

Kõik majandusharud on ju teadupärast sarnased. Arvutifirmades mõtlevad inimesed uusi asju välja, teevad need valmis ja myyvad maha. Kui insener ise lahendust leida ei oska, räägib õhtul kõrtsis õlle taga teistes firmades töötavate sõpradega ning ongi lahendus käes.

Kui hotellis turiste ei ole, räägib toateenindaja õhtul kõrtsis teistes firmades töötavate sõpradega... ja kutsub need ööbima? No mis siis, et hotellinduses on Eesti madalaimad palgad, kuupalga eest yhe öö ikka saab. Või pool ööd.

Mis sest, et hotellides midagi ei valmistata ja neil innovatiivsusega suurt pistmist pole. Mis sest, et ykski turist ei tule kuhugi yksnes öömajale, turismivoog sõltub tuhandest muust asjast pikas ja keerukas ahelas. Analoogiaid annab ju ometi kõigele venitada.

Savisaare arusaam majandusprotsessidest meenutab "South Parki" päkapikke, kes varastasid öösiti sahtleist aluspykse. Neil oli nimelt äriplaan:
1. Varastame palju aluspykse.
2. ?
3. Kasum!

Savisaarel on samasugune plaan. Kui kuskil on kedagi palju ja nad on rikkad, järelikult on meil ka vaja yhte kohta koguneda ja siis... olemegi rikkad! Keda huvitab, kuidas nad seal täpselt rikkaks said. Majandusmehhanismi syvenemine? Pähh, iiiiigav. Lähme parem rallit või päevakeskust avama!

Piirkonnas tehtavad arenguinvesteeringud on märksa tähtsamad kui üksiku ettevõtte majandusriskid. Seepärast peame antud teemal koos kaasa mõtlema. Et võita, on tarvis võtta teatud riske. Kui panused on suured, on ka võiduvõimalused suuremad.

Tõlkes: pange kogu oma papp meie megaprojekti. Ja kui pankrotti lähete, syydistage iseend. Meil kapitalistidest kahju ei ole.

On teisigi asju peale majanduse, mis vanainimesele segaseks jäävad. Näiteks risk ja selle maandamise viisid. Oletame, et ma astun tänaval mehe juurde, kes laseb raha eest mõistatada, millise all kolmest topsist on hernes. Kui ma annan talle kahekymneviieka, on võiduvõimalus yks kolmest. Aga kui ma annan talle kakskymmend viis miljonit, on võiduvõimalus palju suurem. Eks ju?

Dada laul

Tallinna börsil tegutsevad syrrealistid. Börsihuvilised teavad seda juba ammu, aga laiad rahvamassid pole veel märganud.

Jupp tänasest börsikommentaarist:

Esimene tehing Viisnurga aktsiaga sooritati veerand tundi pärast kauplemise algust ning selle suurus oli üks (NB!) aktsia. Umbes sajakroonine tehing kergitas Viisnurga aktsia hinda 6,8 protsendi ja firma turuväärtust 28 miljoni krooni võrra. /---/ Kokku sooritati aktsiaga 16 tehingut, millest suurima käigus vahetas omanikku 280 aktsiat. Lisaks esimesele oli üksikute aktsiatega tehinguid veel terve rida. Viisnurga aktsia hind kõikus vahemikus 85,27 kuni 98,42 krooni. Aktsia päevakäive oli veidi üle saja tuhande krooni.

Trobikond inimesi veedab päevi, tõstes aktsiaid yhekaupa yhest taskust teise, kusjuures tõstekulud on suuremad kui aktsia enda hind.

Mis on sellise tegevuse mõte? Yksnes demonstratsioon, et rahandus (ja tegelikult suurem osa tänapäeva majandusest) manipuleerib puhaste fiktsioonidega, mil igapäevaeluga on veel vähem pistmist kui katseil ingleid nõelaotsale mahutada. Absurd vahendab meile reaalsuse kutset: inimesed, tulge koju tagasi! Mis kuradi börs? Minge aeda ja sööge maasikaid.

Mõistlik jutt.

Keeleuudised

Keelenõuanne soovitab kasutada snorgeldamise asemel toruujumist. Teate kyll, ujumismaskiga, toru suus. Ärge ajage seda segi masskujumisega, mis toimub kõrvulukustava klõbina, mitte pladina saatel.

Muudest uudiskeelenditest jäid silma finantsurud. Ilmselt siis Bermuda ja Bahama, võib-olla ka Delaware. Nad ise vaidlevad kyll vastu.

Minu lapsepõlves võis tihti näha niisugust asja nagu buklett. Võll lubab seda ka, aga õssus on juba ainult buklet. See-eest kõlbab õssu arvates bukleti synonyymiks leporello, mis võlli meelest on jällegi voldik. Ei mingit kokkulepet, puhas ortograafiline skisofreenia.

Mõtiskledes teemal, et kihlveokontor on teisipidi vaadates ka ennustusettevõte (kõneldakse ju spordiennustustest, eks ole), valmis sõna haruspeksumasin.
Mediteerige sel teemal.

Metsavend ja itimees

Pahemal: IT Kolledži rektor Kalle Tammemäe.
Paremal: endine metsavend Ylo Voitka külalisena Vasakpartei kongressil.


P.S. No olid mul pildi peal kõrvu. Miks brauser yht ylal ja teist all näitab, ei tea. Äkki on teistel teistmoodi.
Kuidas pagan siin blogspotis pilte kindlalt kõrvu sättida?

Ronk nöögib

Jutik kiidab Carlo Gozzi "Ronka". On minulgi sellega oma teatrikogemus.

Olin hoolikas ja ostsin piletid ammuammu ära.
Mitte nii ammuammu, et Tele2 soodustust kasutada, aga kaks päeva pärast selle lõppu. (Märk, eks ole. Ma ei tea, millest, aga on see siis mõni yllatus?)

Viimastel nädalatel hakkasin juba murelikuks muutuma. Teadsin, et said teised juuli algusse, aga mis kuupäevaks? Otsisin natuke, unustasin, otsisin jälle.

Teadupärast rändavad majas kõik asjad ringiratast, paigal ei pysi miski.

Eile siis leidsin need kauaigatsetud ja muistevarutud. Huhh.

Neljas kuupäev.
Juuni.

Rongad käisid kyll igasuguste teistega kaasa, Odiniga näiteks (ja kas vahel mitte Heliga?), aga minu arust sobiks nad ka Lokiga hästi.
Saatuse nöök, jajah.

Rahutuvi

Laupäeval saadi Lõuna-Afganistanis Helmandi provintsis Sangini orus raketiga Eesti sõdurite soomukile pihta. Kaks surnut ja neli vigastatut olid demineerijad, keda rakendati kyll tavaliste jalaväelastena.
"See näitab, kui pime on Talibani viha nende vastu, kes aitavad Afganistanil tõusta rahulike riikide sekka," kommenteeris Ilves.

Samal päeval siunas Afganistani president Hamid Karzai NATO ja USA juhitavate vägede "huupi tehtud ja ebatäpseid operatsioone", milles kümne viimase päevaga oli hukkunud 90 tsiviilisikut, lapsed-naised sealhulgas.
"See näitab, kui pime on koalitsiooni viha nende vastu, kes aitavad Afganistanil tõusta rahulike riikide sekka," ei kommenteerinud Ilves.

Ei tunne ma Talibani suhtes mingit sympaatiat. Ja kas keegi peaks sõjandusturismiga tegelema või ei, on eraldi kysimus. Aga demagoogia on demagoogia.

Igas sõjas on mõlema poole sõdurid selleks, et vastased ära tappa. Ja kui yks pool teisest ette jõuab, ei maksa kaotajaid seepärast veel rahutuvikesteks joonistada.



***

Miks räägitakse patriotismist ehk isamaa-armastusest just siis, kui on vaja, et inimesed riigi tahtmist teeksid? Kiindumus metsa, merre ja maasse ei aja kedagi neist eemale, planeedi teises otsas mägesid maatasa tegema. Kas isamaa ja maa on vastandlikud mõisted?

Pärsia kirjad 2: Surnud hingede võim

Kunagi laulis Laurie Anderson:
Now that the living
outnumber the dead,
speak my language.

Hiljuti tuligi uudis, et esmakordselt ajaloos on maamunal rohkem elavaid kui surnuid. Samal ajal ei pruugi igayks ju moega kaasa joosta.

Olin nädalavahel Isfahani Filatelistide Seltsi Suurel Rahvahuraalil. Meie maaga võrreldes on neil seal hulgaliselt kohalikku eripära; meie eripära pole pooltki nii kohalik. Näiteks nõuab Pärsiamaa usk, et inimesed hoolitseksid oma kadunud esivanemate eest samamoodi kui elavate eest. Nii oligi seekord Isfahani jõudnud rohkem kirju teisest ilmast kui neid kandvaid kadunukesi. Ja igayhe vaba tahet võeti ilusasti arvesse, päris mitmel usaldusväärsemal kirjakandjal olid terved peotäied söögipulgakesi, mille kylge olid kleebitud surnute volikirjad. Kokku oligi surnutel hääli rohkem kui elusail. Arvutasin yhel igavamal hetkel välja, et kahe presiidiumis istuva satraabi käes oli 15,22% kõigist häältest. Yrituse lõpupoole läksid mõned ära ja andsid oma häälelipukesed järgmistele edasi, nii et usaldusväärsemate pihud olid lipukestest rakkus. Meenutas sellist meie maal populaarset spordiala nagu teatejooks. Nii juhtus, et kui mõnes kysimuses läksid elavate ja surnute arvamused lahku (põhiliselt matusetoetuste ja kirstuvoodri asjus), ei olnud hingelistel mõtet suud lahti tehagi.

Samas Seltsis mõeldaksegi nyyd usinasti sellele, kuidas surnute el... vabandust, eksistentsi mugavamaks teha. Näiteks nõutakse, et Pärsia igas provintsis peavad koosolekule tulema vähemalt pooled kohalikud. Aga kuna sealkandis on igast kymnest inimesest yheksa surnud, peab neilt võtma kirjaliku tõendi, et nad kohale ei tule. Kirjaliku mitteosalemistõendi andnuid nimetatakse "aktiivseteks", vastandina passiivsetele surnutele, kel murra või varvas ära, nemad mitte ei kõssagi.

Seni valitsesid Isfahani filateliste eelkõige elavad. Et seda ebavõrdsust kaotada, otsustati nyyd Väikest Rahvahuraali laiendada ning yheksale elavale võeti kymme surnut juurde. Kindlasti võitis see auväärne organ niimoodi väärikust ainult juurde, olid ju õndsad kadunukesed Pärsia parimad tuulepyydjad, hinge kinni hoidjad ja lambakasvatajad. Tõsi, siiani pole Väike Huraal suutnud kohtumist kokku leppida, kuna selle uued liikmed on maetud maa eri otstesse. Töö aga käib: juba on palgatud yks Pärsia parimaid surnumanajaid, kes taldriku, puust laua ja rohke eluvee abiga suudab surnutega yhendust võtta. Kaks lahkunut nõustusid selle nimel isegi yhte hauda kolima.

Eks sellisel olukorral ole omad head ja vead. Kahtlemata muutuvad mõned protseduurid keerukamateks ning pidulikke söömaaegu Isfahani kuulsas aias nimega Tšaihanaa pole nyyd erilist mõtet korraldada: elavad lihtsalt ei armasta mulda, olgu see siis ökoloogiliselt puhas või mitte. Samas on võrdsus ja vendlus eurooplastegi jaoks pyhad mõisted ning lugupidamine esivanematest tähendab ju omaenese juurte ja ajaloo hindamist. Ehk tasuks meil vanematelt rahvastelt midagi õppida?

Saatuse iroonia ehk... lõpp hea, kõik hea

Kõigepealt kirjutasin oma elu kõige populaarsema teksti. Veel kahe autoriga kahasse. See oli revisjoniakt. (Ei, ma olen ka paar lehelugu teinud, ent neil polnud pooltki nii palju lugejaid.)

Siis ostsin praamilt jogurti, mida polnud aega syya ja mis kotis katki läks. Õnneks jäi arvuti kuivaks, kott lõhnab siiani mustikate järele.

Päeva lõpuks istusin nätsu sisse. See oli juba teisel praamil. Ja auto mäkerdasin ära.

Jah, hyva leili sain samuti, tänan kysimast. Andsin ka vastu, ehkki ise sain vist rohkem.

Sydaööl jäeti auto seisma, tehti pagasnik lahti ja anti mulle lilled. Vaasiga, milleks oli pisike punnkõhuline Olde Hansa õllekann. Hämmastav, aga mul on sõbrad. Olen siiamaani liigutatud. Aitäh.

Parlamendiitk

1994. aastal põles Bretagne'i parlamendihoone. Yks bretooni rahva paremaid poegi Alan Stivell kirjutas laulu Parlamant Lament, kus kutsus yles seda taastama.

Kahjuks ei ole mul paremat linki anda kui viidatu. Youtube'is on kyll muid Alan Stivelli lugusid, aga mitte seda. Võin lohutuseks viidata vaid Alan Stivelli blogile.

Kui Eesti parlament maha põleks, ei ole ma sugugi kindel, et kõik seda yles ehitama kutsuksid. Laule nyyd kyll vaevalt tehtaks.

Tjah. Kuidas me selleni jõudsime?

Näpuharjutus õigekirjahuvilistele

Inimesed on leidlikud.

Toimub selge differentsieerumine, kus hinnatud kinnisvara läheb veelgi kallimaks ja nigela asukohaga asuvas kinnisvara osas eksisteerivad tõsised argumendid märkimisväärseks tingimiseks.

"Differentsieerumist" polegi varem näinud.

Mitu viga leiad sina?

Kehra ja morlokid

Maal käies sõidan aeg-ajalt läbi Kehra. Või mis aeg-ajalt, peaaegu et iga kord - rong ju ringiga ymber ei lähe. Vahel veab sealkandis tuulega, vahel tuleb see aga õigest suunast ja vaguni vallutab hingemattev lehk.

Iga kord tekib mul kysimus: kuidas suudavad seda päevade kaupa välja kannatada need, kes siin elavad? Või on eestlased tõesti nii tuimad, et vaatavad kysijale kustunud pilgul otsa ja mõmisevad apaatses segaduses: "Mis lehk?" Tõsi, kohalike aktiivsus yllataks kogu Eestit, kui nad yhel päeval vihaselt sumisedes kokku tuleksid ja tehase ukse kinni myyriksid või võtaksid ette midagi muud, mis paberivabriku otsustajaid kord ometi midagi ette võtma sunniks.

Samas jääb mulle arusaamatuks ka nendesamade otsustajate käitumine. Kui vabriku nõukogu võib veel pidada oma istungeid vähemalt 50 kilomeetri kaugusel tootmisest, ei saa tegevjuhtkond ju ometi seda täielikult vältida. Kas nad sõidavad kohale yksnes konditsioneeritud õhuga limusiinides, väljuvad neist skafandreis ja veedavad tööpäevad hermeetiliselt suletud kabinettides, suheldes alamrahvaga telefonitsi? Või eemaldatakse igal töölevõetul esimese asjana lõhnatajumisorganid? Mis imenipiga suudavad nad sellist asja iga päev fyysiliselt taluda ning teada, et seltskonnas hoitakse neid ymbritsevast haisupilvekesest eemale - ja ikkagi teeselda, et kõik on kõige paremas korras?

Mystiline kyll, kuid inimene harjub kõigega. Harjub lehaga, valuga, tolmu ja tossuga samamoodi kui mõnitamise, nahaalsuse ja muu vaimse vägivallaga. Ei hakka siin poliitikast rääkimagi, igayks oskab ise näiteid tuua - ja kes ei oska, on nähtavasti kohanemise huvides taluvuspiiri kuhugi seljaajju nihutanud.

Ilmselt on aegade jooksul olnud sedavõrd tulusam vastikute oludega kohaneda kui neid muuta, et fyysilisele, vaimsele või keskkonnavägivallale vastuhakkajad on jäänud yksikuteks mutatsioonideks. Ehk pole neid iial rohkem olnudki.

Kui Herbert George Wells kirjutas ajamasinast, kirjeldas ta tulevikku, kus on kaht sorti kohanejaid. Morlokid olid kohanenud viktoriaanliku tööstuse keskkonnaga, elades maa-aluses pimeduses ja palavuses masinamyra ja saaste keskel. Maapealses päikesepaistes ringi keksivad eloid kohanesid aga sellega, et morlokid nende seast öösiti lihaloomi võtsid. Detailid detailideks, ent vaimse regressi perspektiiv on huvitav. Kas kunagi jagunebki inimkond vaid selle järgi, kes millises suhtes enim mandub?


P.S. Kui kuulutada välja konkurss Eesti haisvaima linna nimele, kes võidaks?