Iga kymnes mahalaskmisele!

Punane Hanrahan on blogijale kui taeva õnnistus. Võtad, lappad ja varem või hiljem satud millegi otsa, millest tahaks pikemalt heietada. Maja magab, inimesed, koerad ja potililledki, ise peaksid ka juba ammu magama, kuid istud hoopis yleval ning muudkui klõbistad.

Alustas PH hiljuti yht juttu allkirjakogumisega, lõpetas kollektiivse vastutusega. Oma allkirjaga katsun ikka säästlikult ymber käia, kollektiivne vastutus jäi aga kripeldama.

Kollektiivne vastutus on yks kahtlane asi. Väga ohtlik asi. See võimaldab teha paljud inimesed vastutavaks mõne või isegi yhe tegude eest. Sõltuvalt teost ja karistusest võib see tähendada isegi syydlase karistamata jätmist. Kollektiivne vastutus tõmbab demagoogiat, manipuleerimist ja muud organisatsioonipsyhholoogilist kõntsa igast ilmakaarest ligi nagu sõnnik kärbseid. Miks muidu kasutavad seda meelsasti repressiivorganid nagu vanglad ja sõjavägi, kelle töö eelduseks on tõhus bullshitting?

Igal juhul õigustab kollektiivne vastutus kui kontseptsioon inimeste karistamist selle eest, mida nad teinud pole. Õigussysteemi, mille ontoloogiliseks aluseks on mitte põhjuse ja tagajärje seos, vaid Fortuna tujukus. Parimal juhul on see eksistentsialistlik, halvimal nihilistlik. Mitte Zola, isegi mitte Bentham, vaid Caligula.

Ma olen nõus sellega, et aeg-ajalt peab vastutama yksikisikute otsuste eest organisatsioon kui tervik. Meie ajal on juriidilisest isikust kui kasulikust fiktsioonist saanud monstrum, mille õigused on tihtipeale juba laiemad kui fyysilistel isikutel. Puudub vaid abolitsionistlik liikumine, mis nõuaks juriidiliste ja fyysiliste isikute segregatsiooni lõpetamist ning õigust nendevaheliseks abieluks - ja arvestades näiteks autori- ja pärandiõiguses toimuvat, ei pruugi selline mõte ameeriklastele varsti enam nalja teha. Kui meie eneste loodud koletised niimoodi iseseisvuvad, peavad nad võtma enda kanda ka osa vastutusest me tegude eest. Mis kasu neist muidu on?

Kui Coca-Colas otsustatakse panna Botswanas myydava joogi sisse rotimyrki, peab selle eest vastutama ka korporatsioon kui tervik. Jah, muidugi mitte yksnes organisatsioon. Individuaalne vastutus kipub meil juba ununema; kui riigiametnik saab hakkama sigadusega, kannab kulud tavaliselt asutus, seeläbi riik ehk iga maksumaksja. Loomulikult tuleks selgitada välja konkreetne käkikeeraja ja ta pargitud nahk teistele hoiatuseks seinale riputada. Ent syydi on ka asutus, mille töökultuur võimaldas inimesel niimoodi tegutseda ning mille juhid soss-sepa algselt tööle võtsid.

Ja sellegipoolest on organisatsiooni vastutuse ning kollektiivse vastutuse vahel kuristik, mille põhja naljalt ei paista. Sest väga vähe on organisatsioone, mille kõik liikmed saaksid jälgida ning vetostada kõigi teiste tööd. Mulle ei tule praegu yhtegi meelde ning ma ei usu ka selliste töövõimesse. Kõik vähegi kahtlased mõtted maetaks juba eos kuue jala sygavusele, kuhik mulda ja raske hauakivi kõige otsa. See tähendab aga, et igayhelt ei saa õiglaselt nõuda kõigi eest vastutamist. Ei vastuta tehase liinitööline turundusjuhi vea eest, ei ajalehe kujundaja ajakirjaniku vea eest, ei haigla koristaja kirurgi vea eest. Ei tohi unustada: yhtki organisatsiooni pole olemas ilma inimesteta. Niihästi õigeid kui ka valesid otsuseid teevad inimesed, mitte abstraktsioonid. Seepärast peame suutma neil vahet teha, leida neile nimed ja näod.

Samas: arendadada see teateni "sigaduse eest vastutab kogu kollektiiv, välja arvatud minu sõbrad" on jälle teistpidi totter.

Miks ajakirjanikud inimeste sõna ei kuula

Ajakirjanduseetika saaga jätkub. Epppppu blogis vesteldakse FHMi fotodest, Õhtulehe artiklitest, tekstide kooskõlastamisest allikatega, toimetajate tööst ja muust sellisest, mida igayks suurepäraselt tunneb. Muud ma kommenteerida ei viitsi, aga see toimetamise jutt tundub vajavat pikemat selgitust. Isegi ajakirjanikel on toimetaja ametist tihti kummalised arusaamad, mis siis veel normaalsetest inimestest rääkida.

Ettevaatust, myrgine ajakirjandus.

Et lugude lõppvariante allikatega ei kooskõlastata, on täiesti normaalne ajakirjandustava, mil on rohkem kui yks põhjus. Esiteks ei ole sel juhul päevalehte teha lihtsalt võimalik, teiseks annab see võimaluse mõjutada lehe sisu. Ah et kuidas? No kujutame ette, et lehte planeeritakse keskse loona Tähtsa Kodaniku intervjuu. Või, minugi poolest, jutt poptähekese algavast pornokarjäärist. Tekst käib ajakirjaniku, toimetaja ja allika vahet ringiratast kuni Lõpliku Versioonini. See läheb viimast korda allikale kinnitamiseks... ja kaob. Hea, kui mitte igaveseks. Saab ajakirjanik siis allika lõpuks kätte... ja kuuleb, et ei, nii see asi ikka ei lähe. Kui selliseid kooskõlastajaid on yhel hetkel mitu, kas leht peaks siis ilmumata jääma?

Okei, oletame, et kõik läheb hästi. Allikas on tekstiga nõus. Talle näidatakse pilte, needki sobivad. Toimetaja ja ajakirjanik on õnnelikud, avavad pidulikult väikese alkoholivaba šampanja ning saadavad loo kyljendaja ja keeletoimetaja kätte... Oot-oot, mis keeletoimetaja ja kyljendaja? Ah et pilti kadreeritakse ja toimetatakse alles lehel? Ah et pealkirja suurus on veel paika panemata? Aga siis jääb ju Päris Lõplik Versioon allikal nägemata! Ruttu, kylg printerist välja ja ajakirjanik jooksuga allika juurde! Ja kui allikas nõus pole, läheb kõik ymber tegemisele,

Mina ei ole kylje- ega rubriigitoimetaja, olen keeletoimetaja. Viimane instants enne lehe trykkiminekut, kes peab seadma ka kõige jaburama soga soravasse keelde, parandama kõik mujalt läbipääsenud vead ning augud kirjutajate teadmistes. Meil on rahuliku tsykliga leht, mitte tavaline päevaleht, kyljed jõuavad minuni yks kuni kuus tundi enne trykkiminekut. Enamasti kyll kaks kuni viis. See tähendab, et kui allikas, ajakirjanik ja toimetaja on läbi lasknud keeleliselt vigase või kujundusnõudeid rikkuva pealkirja, pean mina ammu koju läinud toimetaja kodust, klubist või metsarajalt yles otsima ning kooskõlastama uue pealkirja. Kahtlastena näivad nimed ja faktid tuleb yles otsida, vajaduse korral mõni lõik uuesti tõlkida, kärpida kõik nohhid ja möhhid ning vajaduse korral (st iga issanda päev) sõnastada laused ymber nii, et need kujunduses ettenähtud kasti ära täidaksid. Ja kõige selle jooksul on mul laud homse lehe kuhjuvaid kylgi täis.

Kuhu mahub selle paari tunni sees veel ajakirjanike sagimine iga lehes mainitud inimese vahet? Väike kodune näpuharjutus algajatele kirjatsuradele: võta lahti suvaline päevaleht ja kirjuta välja kõik inimesed, keda on seal nimetatud või tsiteeritud. Ja kujuta siis ette, et sa tahad nende kõigiga yhe päeva jooksul vestelda oma tööst, mille pead saama valmis homseks ning mille suhtes igal neist on absoluutne vetoõigus. Tore, mis? Ah et sellist tööd teeks kas või söömata? Õige, söömiseks ei jääks aegagi.

Kui inimene tuleb lagedale eetilise printsiibiga, peab see olema rakendatav universaalselt, mitte yksnes talle ja ta sõpradele. Kui uuriv ajakirjanik iga loo iga allikaga kooskõlastaks, mitu korruptsiooniteemalist artiklit siis Eestis aastas ilmuks? Et kysimus poleks liiga keeruline, annan ka variandid: yks või vähem? Kriipsuta õige alla.

Ei kommentaari: ajakirjandus ja eraelu

Eelmise jutu tausta lapates leidsin Metsapiiga blogist Nirti kommentaari, mis pärineb puhtamast ja kaunimast maailmast kui meie oma:

Imelik suhtumine... Kui kahe poole arvamust ei saa, siis ei tohi lugu avaldada ja kõik! Igasugune muu on mõttetute alaarenenud inimeste möla. Kui öeldakse, et "Ei taha kommenteerida!", siis ei taheta kommenteerida ja Lugu ei ole.

Nii väga kui Nirti nõutud printsiip mulle inimeste eraelu puudutavate lugude puhul ka ei meeldiks, ei saa seda ajakirjanduses yldise reeglina rakendada. Miks? Sest järele jääks ainult hambutud lood ilusast elust lillelises õnneriigis.

Ajakirjanduse yks paremaid osi on uuriv ajakirjandus. Iga uuriv lugu häirib kedagi. Kui igayks teab, et tal on võimalus tekitada täielik infosulg lihtsalt kommentaaridest keeldumisega, loobuvad sellest väga vähesed. Ei yhtki lugu korruptsioonist, kuritegevusest või purjus peaga autojuhtimisest. Sest yks osapool "ei taha lehega suhelda".

Iseasi, et ajakirjanik peab tegema vahet, kas jutt on kellegi eraelust või tõelisest avaliku huvi sfäärist. Oma eraelu teemal ei pea ykski inimene tingimata oskama ajakirjanikuga suhelda, kaaludes iga fraasi ja arvestades võimalikke väljajätteid ning konteksti. Minu arvates ka mitte avaliku eluala valinu - on absurdne eeldada, et parlamendiliige, kirjanik või muusik peaks olema kõigile eeskujuks ka oma suguelu ja koduloomakasvatuse poolest. Soov näha ideaalset maailma, kus president on rahva isa ja iga kirikuõpetaja moraali verstapost, ajendab inimesi ignoreerima selle kujutlusega sobimatut. Ja tulemuseks ongi tyypilise skandinaavia autobiograafia kirjeldus väikelinnast, kus korralikud pereisad lähevad õhtul koju, tervitavad naabreid, annavad naisele põsemusi, söövad õhtust ja hakkavad siis keldris lapsi vägistama. Sest kõik on nii kenad inimesed, et häirivaid detaile pole olemas.

Jah, minu seisukoht on radikaalne ning seda keegi naljalt ei jaga. Aga vähemasti eeldatakse juba praegu, et ajakirjanik peab käituma ettevaatlikumalt ja empaatilisemalt inimestega, kellel puudub meediakogemus. Kes seda teeb ja kes mitte, on omaette teema. Ajakirjanduseetika.

Safranrevolutsioon

Ytlesin kyll, et käin oma allkirjaga säästlikult ymber, aga Birma opositsiooni toetavale pöördumisele kirjutasin ikka alla. Nyyd leidsin, et ka P.Hanrahan kutsub rahvast barrikaadidele. No ja õigesti teeb. Ainult et miks on kõik toredad yritused minu tööajal?

Tahtsin ise toimuvast jutustada, ent PH tegi selle töö juba ära. Tsiteerin siis ilmhäbemata:

Esmaspäeval, 1.oktoobril kell 16:00 toimub Toompea lossi ees solidaarsusdemo näitamaks toetust Birma inimestele, kes on praegu võitluses vägivaldse sõjaväelise hunta vastu.

Birmas on olnud 45 aastat sõjaväeline diktatuur. Paik on rikas maagaasist ja naftast, aga see ei tähenda, et elanikkond jõukas oleks. Augustis tõstis valitsus kütuse hindu 500% (!) ja niigi vaesuses virelevale rahvale oli see liig. Mungad otsustasid tänavatele protestima tulla. Alguses oli neid vähe, umbes paarsada, ja nad peksti laiali, kuid nad ei andnud alla ja iga järgmise meeleavaldusega oli neid aina rohkem valitsuse vastu protestimas. Viimased poolteist nädalat on kümned ja sajad tuhanded mungad ja tavainimesed Birmas meelt avaldanud, kuid olukord pole muutunud paremaks, nt täna (27. sept.) tapeti 9 inimest. Öösel tungiti templitesse ja rünnati seal olnud munki. Valitsus kehtestas liikumiskeelu, et proteste ära hoida. Hunta tegevuse on mõistnud hukka nii USA kui ka Euroopa Liit.

Wikipedia ylevaade on siin. Europarlament kutsub kehtestama majandussanktsioone, valitsus tõmbas infosulu kehtestamiseks riigi internetijuhtme seinast välja. Eesti blogideski leidub juba yht-teist.

Nojah, minge siis ilma minuta. Ja kes ei saa, lugege läbi rahvusvaheline pöördumine ning mõelge, ehk liitute nende 200 000 inimesega, kes kolme päeva jooksul sellele alla on kirjutanud. Organisatsioon nimega AVAAZ lubab kolmapäevaks lehekyljesuurust reklaami Financial Timesis ja kus kõik veel. Põhilootus on saada kokku miljon häält, mis võiks mõjutada Hiinat Birma hunta toetamist lõpetama.

Maailm on väike, me ei saa seal toimuvat ignoreerida.
Kes kodust välja ei lähe, sellele tuleb maailm kord koju kätte. Ja siis pole ta selleks valmis.


P.S. Veel poliitikast ja keelest.
Vikipeedia kirjutab:

Riigi nime Euroopa keeltes palus muuta riigi praegune juhtkond, kes 18. juunil 1989 kuulutas riigi ingliskeelseks nimeks Union of Myanmar. ÜRO on nimemuutust tunnustanud. Mõned riigid, sealhulgas USA ja Suurbritannia kasutavad riigi endist nime (inglise keeles Burma), sest nad ei tunnusta sõjaväelist diktatuuri, millelt uus nimi pärineb. Ka riigi demokraatlik opositsioon kasutab endist nime. Paljud inimesed maailmas kasutavad nime "Myanmar", sidumata seda toetusega praegusele režiimile.

Eestikeelne põhinimi oli vahepeal "Myanmar", alates 2006. aasta suvest jälle "Birma".

Ei ole seni eriti märganud, et nimekomisjon poliitikasse sekkuks. Tahaks konkreetset otsust ja põhjendusi näha, aga praegu pole mahti otsida.

Kas hea ajaleht on võimalik?

Viimastel aegadel on paljud inimesed kommenteerinud yht Õhtulehe kirjutist. Ei saa ytelda, et igayks omamoodi. Suurem jagu ikka yhtmoodi. Mõne aja eest leidsin yhe tuttava, kes arvab ka teistmoodi. Aga enam-vähem kõiki mõjutavad siiski samad faktorid: igayhe isiklik, yhel või teisel moel kujunenud arvamus (kollasest) ajakirjandusest ning Eesti filmikunstist, mõnel yksikul ka lähema ringi kuulujutud või isiklikud sidemed yhe või teise osapoolega. Ei ole erilisi faktiuuringuid ja syvitsi lahkamist märganud. Yks lahmib yht-, teine teistpidi. Kes nõuab kollasele meediale saastemaksu (väga mugav asi ajakirjanduse mõjutamiseks, iga demagoogi rõõm), kes kuulutab kõik reklaamiks. Seesama minu tuttav tsenseerib kellegi teise kommentaari, kolmas tulihingeline võitleja järsku tagasihoidlikuks muutudes jälle iseend. (Muuseas, ajakirjanik ei tohiks olla loll. Kes juba kord blogima ronib, võiks tunda ka sellist asja nagu otsingumootorite cache. Kui kirjutatut hiljem kahetsed, siis ära yldse kirjuta - blogi sulgemine ei muuda minevikku. Kuidas see ytelus lendulastud varblase ja yteldud sõna kohta käiski?)

Jalutan, jah, nagu kass ymber palava pudru. Nimme. Ei taha ma seda jama linkida, ei taha ka mulli suuremaks puhuda. Mind huvitab hoopis yleskutse - ja isegi mitte kollase meedia maksustamiseks, vaid millegi positiivse tegemiseks.

Kirjutas Oudekki:

Kuidas oleks, aktiivsed blogijad ja ausad ajakirjanikud, teeks ühe kooperatiivivormis ajakirjandusväljaande? Mittekollase, mittekallutatud ja analüüsiva?

Natuke maad hiljem kysib kukupai aga, mis meetodiga sellist asja vee peal hoidma hakatakse. Kes tellib, kes ostab reklaami? Kust tuleb raha?

Õigupoolest on mittekollane ajakirjandus Eestis täiesti olemas. On ju Horisont, Akadeemia, Eesti Loodus, Teaduste Akadeemia toimetised... Isegi Täheke.

Konkreetse turusegmendiga nišiväljaanded - miks mitte. Kollane värv domineerib vaid universaalses uudisajakirjanduses. Tema võimu alt väljumiseks piisab sellest, kui endale valitakse lugejad, kellel on mingi konkreetne huvi. Kollasus muutub lehele vajalikuks yksnes juhul, kui leht soovib katta võimalikult suure hulga lugejaid. Kollased uudised põhinevad yldinimlikel reaktsioonidel - ja isegi sel viisil ei õnnestu kõiki kirjaoskajaid kätte saada. Suurema osa kyll kui yhegi muu lähenemisega.

Niivõrd kui mina aru saan, huvitab Oudekki-suguseid (omaenese iseloomustuse järgi passib sellesse punti ka kommi-Oliver) just nimelt universaalne uudisleht, seniste päevalehtede konkurent. Niisugust on kolletumata tõepoolest raske ehitada. Samas - mitte võimatu.

Sest mis on mittekollane universaalleht muud kui nišitoode? On mingisugune grupp inimesi, kes kinnitavad, et nemad loeksid huviga just nimelt niisugust. Jah, loomulikult on see ryhm enesemääratluste põhjal suurem kui tegelikult, avalikus enesehinnangus on inimene ikka õilsam, puhtam ja parem. Kes ikka tunnistaks, et ta kollaseid uudiseid loeb, pornot vahib või hommikut pitsi viinaga alustab? Kysimus on selles, kui suur on näivuse ja tõeluse vahe. Kas kogu see õilishingede armee sulab kui kevadine lumi päikeses või leiab tõepoolest hästi tehtud ajakirjandus ka piisavalt lugejaid, et kirjutajate egosid kõditada?

Teen ise yht lehte, mille kuludest suurema osa kannavad tegijad. Ja võin omaenese kogemusest ytelda: tänapäeval pole eduka ajalehe tegemiseks erilist raha vaja. Nagu ikka - nagu alati - on kõige tähtsamad hoopis inimesed. Kuidas luua meeskond? Kuidas inimesi motiveerida? Kuidas jagada kasvav koormus ära nii, et töö saaks tehtud põhitöö kõrvalt ning kõigile jääks aega ka koera jalutamiseks, perega teatris käimiseks, magamiseks ja klaverimänguks?

Kui tegijad on piisavalt taibukad ja innukad, paistab see lehest välja ning leht leiab lugejad. Kui lehest ei nõrgu tylpimust, paraneb ta iga numbriga ning lugejad ei lase ennast ka vigadest häirida - nad teavad, et lehetegijad suudavad õppida ja areneda. Kui inimesi hoida ning lasta neil tegutseda, teevad nad head asja meelsasti tasuta. Kulud tulevad peamiselt lehe pabervariandist. Ja ma ei näe põhjust, miks niisugust, postipapade traditsiooni edasikandmise nimel Tõnissoni tuletungalt viibutavat lehte peaks paberile trykkima. Alustamiseks on internet hea kyll.

Kysimus on muus. Iga niisugune projekt vajab organisaatoreid ja tegijaid. Kui yhe MTY või mis iganes vormis asutuse järele on tõeline vajadus, ei ta siis taeva jää. Kui aga yleskutseid on rohkem kui tegijaid, ei näe ma erilist põhjust uskuda, et ehitamata jäänud õhulossile ka elanikke ja imetlejaid leidunuks. Ehkki ma muidu jutte parimast võimalikest maailmadest ja kõige juhtuva tarvilikkusest tõsiselt ei võta, kehtib teleoloogiline lähenemine niisugustes asjades siiski. Saame näha. Kui keegi ära teeb, usun; kui ei tee, jäävad kõik õhkamised zooloogiliste perverssuste ajalukku kui krokodillipisarad hylge möla taustal.

Inimesed teevad täpselt neid lehti, mida teha ja lugeda tahavad. Ju nad on siis neid väärt.

Erootiline nuga

Sirp kirjutas kunagi Maarja Kangro suust maha:

Su luuletused on kujundi- ja pildiotsingud, väikesed lood. On sul mingi oma mõtteline manifest või eesmärk, milline su luule – või üks kirjutatav luule – peaks olema?

Barthes arvas, et tekst on erootiline objekt: mina arvan ka nii. Ja mulle meeldiks, kui mu tekst oleks vähemalt tehniliselt meeldiv ja hea erootiline objekt. Iha liigub mööda kujundeid, see paneb ta tööle, ja tihti püüan ma teksti kokku panna võimalikult pingestatud ja paindliku haardega piltidest. Tahaksin luua sellist tekstiruumi, kuhu lugeja oleks irriteeritud tagasi tulema, kus ta tunneks end natuke raputatult, aga ikkagi hästi. Ja teksti eri kihtide alt, kas või absurdi alt, võiks aeg-ajalt olla tunda rahulikku, olemist jaatava mõtlemise sõrestikku, mis ei laseks lugejal ära uppuda. See on üks taotlusi, aga ma ei tea, kui hästi see mul on välja tulnud.

Minu jaoks võiks luule olla pigem noalöök: ootamatu, valus, järsk, vältimatu ja luuydini ulatav.

Aga see on ka vaid minu puhtisiklik arvamus.

Võib-olla siis erootiline noalöök, kui väga tahta.

Viimaste päevade leide

Travellers. Teise nimega Tinkers. Ma ei teagi, kuidas seda rahvast eesti keeles nimetatakse. Nad rändavad mööda Iirimaad ja Suurbritanniat, nende keel pärineb nii iiri kui veel mitmest muust keelest (ja sel on mitu ysna erinevat haru, yks näiteks šelta), Briti valitsus peab neid rahvaks ja Iiri oma mitte ning erinevalt mu endagi vanast eksiarvamusest ei ole nad mustlased.


***

Siiliseen. Hericium erinaceus (perekonnanimi on muutlik). Ei ole leidnud, on tal eestikeelne nimi või ei. Maailma seened pole nendega pooltki nii hästi varustatud kui võiks.


***

Maisirääk - corn crank. Eestlaste jaoks siiski rukkirääk. (Jah, ma tean, et corn ei ole tingimata mais, aga nii tuleb ilusam tõlge.)


***

Eikellegimaa. Nomans Land on saar USAs, Massachusettsi kylje all. Suure osa 20. sajandist oli seal sõjaväepolygoon, sestap on saar nyyd kylastajaile suletud. Kummalisel kombel leiti just sealt eelmise sajandi alguses väidetav Leif Erikssoni ruunikivi. Kivi ise on kyll korduvalt võltsinguks tunnistatud, kuid enamasti fotode alusel, otseste arheoloogiliste uuringuteta. Wikipedia andmeil käis seal alles 1993. aastal kohaliku muinsuskaitseameti ekspeditsioon, tulemusi pole mainitud.

Samas lähedal on ka Nonamesseti saar (hea kujutlusvõimega tõlgituna "Nimepõle"). Veider kartograafia sealkandis.

Fyysilised meemid

Inimene, kui skeptiline tahes, on oma loomuselt kergesti mõjutatav.

Vaatasin tunamullu veinifilmi "Sideways". Arvasin ka varem, et joon veini, aga siis ma alles hakkasin seda tegema. Pinot Noir meeldib mulle samuti.

Nyyd vaatasin yhel õhtul Jarmuschi võluvat filmi "Coffee and Cigarettes". Žanrilt siis ilmselt kohvi- ja sigaretifilm. Peagi tekkis tunne, et jooks tassi kohvi ja teeks yhe suitsu. Kuna ma olen maha jätnud, eks ole, siis ju võib. Tahtejõu asi.

Lollakas. Mine magama, öö on.


P.S. Kogutud lingid:
* Jarmusch
* "Coffee and Cigarettes"

Mu sõber, su sõnad on liiga selged, sa ei suuda mõista neid

Yks ilus tõlkekommentaar siit.

"Your Aldmeris has the correct words, but they cannot be properly misinterpreted."

Tõesti, tõesti, lõputu tarkuse ja imede allikas on Morrowind.

Ääremärkused iseendale

Kas luulet peaks kommenteerima?

Yhest kyljest: igal autoril, igal kirjutajal on oma tekstiga isiklik suhe. Ta pöörab selles tähelepanu teistele asjadel, loeb sellesse teistsugused rytmid ja rõhud, konnotatsioonid ja allusioonid kui ykski ta lugejaist. Või: ykski teine ta lugejaist.

Teisest kyljest: kui luuletust pole yhelgi tasandil võimalik mõista ilma autori pika seletuse, kätega vehkimise ja grimassideta, on see vilets luuletus. Jah, loomulikult on olemas mystika. Jah, loomulikult on olemas syrrealism, subrealism, kryptilisuse tuhat tasandit, peite- ja pettemängud, sõnavarjud ja -peeglid ning mis kurat kõik veel. Ent mingil esmasel puhttekstuaalsel pinnal peavad nad lugejaga ometi suhtlema. Ja nad kõnelevadki meiega kujundite, piltide, võrdkujude abil. Kui tekst sedagi ei suuda, pole temaga midagi pihta hakata.

Kõige rõvedam lahendus on loomulikult joonealused märkused lehekylje all. Tekstisisesed suludki saab hea tahtmise korral nihestada, koe sisse riimida, võõristusefektiga eneseiroonilisse või paroodilisse võtmesse seada, viidata keskaegsete autorite kohati balzacilikule (a propos, kas ei sarnane see kahtlaselt 'basiilikule'?) kombele teksti vahemärkustega pikkida nagu kyylikut kyyslauguga - ent mida võiks teha joonealustega? Joonistada nende ymber lillekesed? Brrr.

Tekstitagused märkused raamatu lõpus ei ole palju paremad, pealegi on need lugemise käigus täiesti kasutud. Kes neid ikka pidevalt lapata viitsib, eriti kui seal lehekylgi ja pealkirju korralikult juures pole.

Kas luuletaja võiks kirjutada oma kogumikule saatesõna? Ma pean silmas mitte elulooylevaadet kolmandas isikus ("Tänavu 60aastaseks saanud Eesti rahvuspoeet syndis töölise ja teenistuja perekonnas. Maailmakirjanduse varasalve jäädvustas ta ennast viieaastaselt, kirjutades lauaplaadi alla esimese rea tulevasest poeemist "Juku on loll". Laud on pandud publikule vaatamiseks välja poeedi kortermuuseumis."), vaid teksti kommentaare elavale raamatule, mille autor pole veel klassikuks surnud. See ongi ehk kõige selgepiirilisem, kõige vähem sekkuv ja pealetykkiv lahendus. Suurel osal tekste kirjutavatest inimestest on õpetlikke kogemusi, kui kummalistel viisidel nende sõnu saab mõista. Soov väärtõlgendustest kõige hullemaid tõrjuda on ju täiesti arusaadav. Pealegi seisab niisugune lugemisõpetus raamatust kui niisugusest ysna lahus, soovi korral saab selle ka fyysiliselt eraldada.

Ja ometi häiriks mind seegi. Ei ole Eco ammu enam ainus, kes korrutab: kirjandus synnib teksti ja lugeja kokkupuutes, autori ja lugeja koostöös. Õige jutt. Jah, raamatud on igasuguseid tõlgendusi. Mõni neist teravmeelne, mõni masendavalt juhm, mõni autori omale sarnasem, mõni sellest kaugem. Ka yhe inimese lugemiskorrad erinevad, autorigi omad. Mis õiget ja valet siin siis on? Mis mõtet on teha ettekirjutusi või tõmmata piire?

Iseenda tekstide põhjal kirjutatud kriitikakogumik oleks sellegipoolest huvitav eksperiment. Kyllap mõni kivisildnik selle ykskord ära teeb.

IT ja poliitika

Vahelduse mõttes ei räägi ma yldse IT käsitlemisest poliitilistes programmides ja arengukavades, vaid viitan hoopis toredale rakendusele:

Google 2007 Australian Federal Election

Usinad inimesed on joonistanud kaardi koos kõikvõimaliku poliitilise infoga ringkondade kaupa: kes on kust praegu valitud, kes on kandidaadid, mis partei kus valitseb... kõik sedasorti asjad. Valimised on segane värk, hea, kui kogu vajalik info on kenasti silme ees.

Parteide valimisvideod on säetud usinasti Youtube'i kanaleiks, nii et kui midagi uut lisandub, saab kõik sealtkaudu kätte. Uudised on jagatud RSS-voogudeks, nii et enda riidrisse saab kleepida nii kodukandi kui ka yleaustraalsed teated, soovi korral ka yksikute parlamendiliikmete või valimistrendide kohta. Igati asjalik värk.

Kõige toredam on aga, et niisuguse portaali ehitamiseks ei pea yldse Google'is töötama. Piisab ainult pealehakkamisest.

Meil on ajalehed midagi yritanud, ent kõik nende portaalid on sama kasutajavaenulikud kui lehtede veebiväljaanded ise. Hädised pealegi ning multimeedia kasutamisest on meie lehetegijail ysna veider arusaam.

Kui yks erakond võtaks kätte ja midagi sellist enda kodulehe kylge ehitaks, saaks nad auhinnaks igavese hulga kylastajaid ning ka ajakirjanike tähelepanu. Kyllap see end juba valimistel tunda annaks. Märksa parem asi kui parv bloge, mis algavad kuu ja lõpevad päev enne valimisi.

Miks ma niisuguse portaali syndi Eestis ikkagi ei usu?

Mina, Poola kuningas

Pisuke tähelepanek organisatsioonipsyhholoogiast.

Mõnel pool ongi kombeks kasutada eneseirooniliselt pompöösseid ametinimetusi. Kui pisikeses osayhingus on suuradmiral, feldmarssal ja pontifex maximus, on seal tõenäoliselt mõnus seltskond ja lõbus töötada.

Mõnes organisatsioonis toimub sama aga ilma igasuguse eneseirooniata. Peasekretär, kel pole yht ilma pea-ta sekretäri; osakondade või byroode juhatajad, toimkondade või projektide juhid, kes kedagi ei juhi; toimetajad, kes ei toimeta; koordinaatorid, kes ei koordineeri; direktorid, kel pole yhtki alluvat... Enamasti on see märk, et miski on mäda.

Võõras vyrst, kes elab Prantsusmaal

Eile õhtul sattusin telekast nägema toreda kostyymidraama "Kaelakee afäär" sabaosa. Suurepärased näitlejad, kostyymid ja muu säärane. Uurisin täna natuke ajaloolist tausta - ka autentsuse pärast ei saa kurta.

Ei, see ei ole see kaelakee, mida teie mõtlesite. Ma ise arvasin ka nii, kuni filmi taha maha istusin. Tundub, et Prantsuse kuningakojal ei vedanud yldse kaeltega.

Lyhidalt yteldes tegi 1784.-85. aastal tytarlaps nimega Jeanne de Valois, krahvinna de la Motte koos paari asjaosalisega toonasele Strasbourgi kardinalile Louis René Édouard de Rohanile selgeks, et kuninganna Marie Antoinette ihkab yht kaelakeed, mida kuningas Louis XVI talle siiski ei luba. Kardinal ostis selle ära ja saatis omast arust kuningannale, sulid lippasid aga Londonisse ja myysid kee tykikaupa laiali. Lõpuks tuli lugu siiski päevavalgele ja ehkki pead otsesõnu ei lennanud, oli jama suur.

Uurisin tegelaste taustu ja leidsin paljugi põnevat. Muu hulgas jäi aga Väike-Britanniast pärineva Rohani koja kohta silma, et 17.-18. sajandil kandsid nad tiitlit Prince Étranger habitué en France. Huvitav, mida see tähendada võiks?

Kardinal Rohan.

P.S. Jah, see Rohan ongi seesama, kust Tolkien oma Rohanile nime sai. Õigupoolest pani Rohani kojale aluse Conan Meriadoc, kellest Tolkien tegi kääbiku ja Howard barbari, keda mängis nyydne California kuberner.

P.P.S. Veel linke.
Filmi "The Affair of the Necklace" (2001) IMDB kirje.
Filmi "Designing Affair: The Making of 'Affair of the Necklace'" (2001) IMDB kirje.
Krahv Cagliostrot mänginud Christopher Walkeni IMDB kirje.
Marie Antoinette'i mänginud Joely Richardsoni IMDB kirje. Mina ajasin ta Anne Heche'iga segi. No on ju kuidagi sarnased?
Kardinal Rohani mänginud väärika ueilslase Jonathan Pryce'i IMDB kirje. Kes teda mujalt ei tea, siis "Kariibi mere piraatide" peategelanna isa, Inglise kuberner Weatherby Swann. Sai 1980 Laurence Olivier' nimelise auhinna selle eest, et mängis nii Hamletit kui ka ta isa vaimu. Tõeline vana kooli näitleja.
Suurepärane animeseriaal "Versailles' roos" ("Rose of Versailles") samast ajast ja kandist. Näidati kunagi Eestiski, tean vähemalt yht selle ysna tulist fänni.

P.P.P.S. Unustasin jätta siia lingi, mida algusest peale tahtsin. Niisiis: korjasin kaelakeelingid deliciousesse. Uurigu, keda huvitab.

Pressiteade: katk ja tööpakkumine

Homsest olen ametlikult haige.
Kodus, haiguslehe ja antibiootidega.
Kellel on minuga mingeid asju ajada, kirjutage.

Yhtlasi otsitakse lehe koolituskeskusse koordinaatorit, kes on sisuliselt midagi myygijuhi sarnast. Peab olema arukas, systemaatiline, kirjaliku väljendusoskusega ja mitte liiga pessimistlik. Mitte midagi minusugust. Palga eest saab syya, aeg-ajalt juua ka. Kontaktandmed on koolituskeskuse kodulehel.

Eelmised kaks lõiku ei ole omavahel seotud.
Ei usu? Mina ka mitte. Aga nii see ometi on.

Ekstrakt greipfruudiseemnetest

Nädal algab omapäraselt.

Mina jäingi tõbiseks ja Robert Jordan suri päris ära.
Pronto räägib pisut pikemalt, mis ta mammutsarjast saab. (Võin ytelda, et loodetavasti ikka saab.) Mina väljendan yksnes kurbdust kõigi asjaolude yle, säälhulgas selgi puhul, et kodinatega Tartust tulles leidsin korteriukse taga, et võtmed reisisid hoopis Järvamaale. Sinna läks ka mu lootus haarata õlule soe mantel.

Töö kuhjub, uputan ta meega piparmynditeesse. Mingid veidrad tilgad on ka, nagu pealkirjas nimetatud.

Jordanist on ikka kahju kyll. Suurepärane fantast oli.
Blood and bloody ashes!

Meega tee ja šokolaad

Jätkan tehniliste märkmetega.

Minu käest saab Dorpat hea toidu eest yhe tärni juurde. Lõunane lammas oli suurepärane, härg kuuldavasti sama hää, hommikusöök aga vastas mu keele mälestustele ja palvetele. Lao omalt poolt praeseened ja verikäkk kõrvale ning tulemuseks on full Irish. Kui kehakaal kõrvale jätta, yhildub see minuga täielikult. Ja kel iiripäraseid söömakalduvusi pole, võib oma sydant ja magu puuviljakompotiga rõõmustada.

Aga kylalistele pole siin ikkagi yhtki tooli pakkuda. Või mis kylalistele, endalegi ei jagu. Mis loogika ytleb inimestele, et kui kaheinimesetoas on kaks inimest ja yks neist istub toolil, peab teine tingimata kempsus kykkima? Maailm on mõistatusi täis.

Toas tee joomisega on nigu on (nirusti on), see-eest jagatakse hotelli all restoranis suurepärast rohelist teed. Kaht sorti. (Ei, valget kahjuks ei ole.) Ja koogid ei ole teps mitte halvemad. Mina avastasin poole lõuna pealt, et hakkan tasakesi tõbistuma ning kann kuuma teed meega päästis mu elunatukese pahura saatuse kyysist. Muidu ma mett eriti ei armasta, ent tõbedega sobib ta hästi. Märja peaga ringi lippamine samuti.

Ei tea, kas neid on palju, kellel massaaživann kõrvad lukku ja pea ringi käima ajab? Istusin pärast minutikese vanniserval ja tõmbasin hinge. Muidu oli mõnus. Peaks yhe koju hankima, kui kunagi nii palju vaba pinda tekib.

Veel uusi teadmisi: šokolaad kõlbab ka välispidiseks tarvitamiseks. Ehkki ma ise ajakirjanik ei ole, hakkas uudishimu kohe vaevama, tyytasin vaest tytarlast päris pikalt. Massaažišokolaadi tuuakse Itaaliast viiekiloste ämbritega, sealt kaalutakse tykke sada grammi inimese kohta. Kui on suurem masseeritav (massant? massient?), saab ikka sama palju, vaid mandliõli pannakse rohkem. Õli peab nii või teisiti olema, paljas šokolaad imbuks pooridesse ja kasu poleks midagi. See-eest pole massaažišokolaadis suhkrut, kõik puhta mõru. Tean omast käest, proovisin salamisi keelega järele. Aga isegi pärast kahekordset dušši ja rohket õunageeli lõhnad ikkagi nagu õunašokolaad, aroomipilveke ymber ning paarisaja meetri jagu lõhnarada taga.
Allergikuile ei soovita, muidu jällegi igati mõnus ja nahkamööda.

Tehniliste detailide kokkuvõte? Pärast pidulikku yritust on igati arukas jätta joomapidu ja syldisöömine ära ning korraldada midagi mõnusat iseendale. Las sõbrad-sugulased saavad ise kuidagi hakkama.

Nojah, järjekordne päevikusissekanne, mis enamikule lugejaist midagi ei ytle. Kui igav oli, tulge homme tagasi.

Päeva tehniline pool

Vastupidiselt eelmises sissekandes mainitud söögikohale on Tartu Hansatall ypriski mõnus paik. Söötsime tosina inimest igati mõistliku raha eest ja laud oli täis nagu äke. Jäägid pakkisime kaasa, neist peetakse veel yks pidu. Kui mitte kaks.

Jupike interjööri.

Tiigi tänava maja on natuke vähem õdus, kuid iseenesest meeldiv. Ja ajab kogu aeg totralt itsitama. Olemine oli nii jabur, et see paistab ka kõigilt piltidelt. Ja neid oli palju.

Kingitus.

Mulle peavarju pakkunud hotellidest kõige vahvam on Ardmore'i hotell Dublinis. Napilt jääb maha Jurys Inn Belfastis. Tartus suhteliselt värskelt avatud Dorpat ei saa ligilähedalegi. Eesti hotelildest ei ootaks, et kogu internet tuleb tuppa kaabliga. Ja mis siis, kui kaheinimesetoas on kaks inimest, kummalgi oma lapakas kaasas? Iiri hotellides ja B&Bdes on kombeks, et tuppa jäetakse veekeedukann, tassid, tee- ja kohvipakid, valge ja pruun suhkur ning piimapakikesed. Siin saab teed õhtul yheksani tuppa tellida, restoran on aga reserveeritud. Ja kaheinimesevoodit asendab kaks yheinimesevoodit. Yldiselt - on hullematki nähtud. Kyll me ta yle elame.

Veel yks pildimeenutus päevast.

Fotograaf.

Aeglaste mõtete linn

Tartu kaubamaja teisel korrusel on pisike itaalia kohvik, kus koogitykki, kohvi ja klaasi veini tuleb oodata täpselt pool tundi. :(

P.S. Täpsustuseks: mitte kook, vaid quiche. Kylm. Ma oleks oodanud, et nad ta selle aja peale vähemalt soojaks ajavad.

Aga siis ta poleks sobinud kylma espresso seltskonda.

Kiri Jõuluvanalt

Armas Tikker!

Tänan toreda ja sydantliigutava kirja eest. Selline asi teeb meile kõigile siin Jõuluvana kontoris rõõmu. Kena on teada, et ka kõige pisemad kingitused saajatel meeles pysivad.

Et Sa väga hea laps oled olnud, tean ma Su blogi põhjal juba päris hästi. Jõuluvana asi on ikka kõigil silm peal hoida.

Jõuluajale mõeldes tuleb tunnistada, et kuuskede, kommide ja joogipoolisega on kõik korras, aga pikkadest poistest on sel aastal nappus käes. Kuuldavasti on Sul kyll endalgi mõned. Äkki sooviksid sel aastal hoopis pikka tydrukut? On Sul ehk hoopis muid soove? Kirjuta ikka aegsasti Jõuluvanale, siis teavad päkapikud kingid varakult valmis seada.

Tervitusi Põhjanabalt!

Sinu
Jõuluvana

Sygiseleegia

Sygis.

Lehed lähevad alguses värviliseks, siis tõmbuvad krimpsu ja langevad maha.

Mul on ka yks leht. Pyyan vaadata, et sellega nii ei juhtuks.

Kysimust arutatakse, pintslid ja värvipotid peos.