Väljapääs nõiaringist

Punane Hanrahan kurdab neokolonialismi yle ning soovitab eurooplastel selle raviks kenasti korralikult välja surra. Lahkuja kustutab tule. Ma ei usu, et ta ise ei märkaks, kuidas eurotsentrismist suure padinaga teise äärmusse, miseurooplusse põrutab. Eneserooskamine pole paraku sugugi adekvaatsem ilma tajumise viis kui suurushullus.

Mina ei usu ka, et absoluutselt kõik teised kultuurid oleksid puhtamad, õilsamad ja paremad kui eurooplased. Anna yhele inimesele võim teise yle ning jama ei lase ennast oodata. Ega Kalifaat ka ainult heast sydamest kõikjale kultuuri toonud. Paapuad leiutasid nõiajahi eurooplastest sõltumatult ning maiad laastasid ökosysteemi ammu enne kuninganna Victoriat. Mesopotaamias suudeti kanalisysteemiga kogu maa yle soolata ning maailma ajaloo esimene teadaolev sõda, mida kirjeldab sumeri Gilgameši-tsykli yks lugu, oli veesõda.

Ei ole väikeriigidki õilsamad kui suured. Neil pole olnud lihtsalt võimalust impeeriumiks kasvada. Meilgi näevad paljud tänini märgi unenägusid sellest, kuidas Vabadussõjas okupeerisid Eesti väeosad Riia ning peaaegu oleks võidud ära võtta Piiter. "Eesti piir käib vastu Hiina myyri" - jah, aga milleks?

Inimesed on ikka samad. Ori tahab saada kupjaks või äärmisel juhul mõisahärraks. Siis sööb ta sularasva ja peksab seniseid kaaslasi - või laseb teistel peksta. See nõiaring on meie endi peades. Kuidas sellest aga pääseda?

Ennekõike on vaja head tahet. Lugesin just täna yhe Suure Juhi õpetlikku noomituskirja, kus selgitati, et kuni konsensuslikku otsustusmehhnismi pole, peabki asju ajama 10:9 hääletuste kaudu, mille lõpus korraldataval banketil vähemusse jäänud ära syyakse. Väga nõme jutt. Mul on praktiline kogemus, kuidas juhtida ysnagi vaidlushimulist lehetoimetust nii, et yhtki otsust ei suruta läbi yhehäälelise enamusega manipuleerides. Konsensus on täiesti saavutatav, kui asjaosalised seda tahavad.

Nii on iga nõiaringiga. Tuleb mitte syydistada teisi või ennast, vaid ringist välja astuda.

Yllatus

Veedan esimesi päevi arvamustoimetuse postkastis.

Ma poleks elades uskunud, et nii paljude meelest on toimetusel liiga väike peenis.


P.S. Inimesed on kysinud selgitust.

Gmailis elades olen harjunud sellega, et spämmi peaaegu ei näegi. Toimetuse kirjad jooksevad aga Outlooki, kus spämmi kustutamiseks tuleb ta avada. Nii et vahin nyyd iga päev sugundipilte "enne" ja "pärast". Peamiselt reklaamitakse mingeid taimseid vahendeid.

Minu poolest võiks kogu maja postinduse Gmaili kolida, Google oskab märksa paremaid spämmifiltreid teha.

Make your little soldier serve better adding some extra inches to its length...

Minge minu eest kontserdile

Isegi töö juures yteldakse juba intranetis:

Pühapäeval, 28. oktoobril Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi valges saalis (Lossi 25, Tartu).
Kolmapäeval, 31. oktoobril Tallinna Matkamaja suures saalis (Raekoja plats 18, Tallinn)

Garanteeritud on mõnus õhtu! Koor on lubanud, et nad mitte ainult ei laula, vaid esitavad ka iiri pillilugusid ja mine tea, ehk tuleb ka mõni tants.

Esineb kammerkoor Cois Cladaigh Galwayst, Iirimaalt
Kontserdid algavad kell 19.00

Ja miks mina nii täna kui ka järgmisel nädalal õhtuti tööl olen? Kisendav ebaõiglus.

Blogtree sucks again

Tõepoolest, info vastab tõele. Kui Blogtreesse sisse logida, hyppab esile nõme kysitlus elukoha ja kirjandusliku tegevuse kohta (või mis ta seal oligi). Kysitluse nõmeduse tõstab kõrgemale tasemele see, et hypikakent pole võimalik kinni panna. Esimese hooga ei saanud ka Adblockist abi, läksin hoopis mujale.

Teisest kyljest näeb seda jama ainult sisse loginult. Kui sisse ei logi, on kõik korras. Nii et ilmselt pyyab Blogtree rahvas delikaatselt vihjata: ära siia roni. Ei ole vaja tylitada. Las me oleme vaikselt omaette ning aja sinagi kuskil mujal oma asju. Niikuinii sa siin midagi mõistlikku ei tee, ainult raiskad aega.

Täitsa arukas jutt. Võtan kuulda ja hoian eemale.


P.S. Näe, Osaline ka kirjutab. Aga tema on muidugi leebus ise.

Tähelaevalt potid ei lahku

Kirjanike musta laega saal. Kirjandusõhtu. Pealkirja oli kyll pandud "rotid", aga kehva käega joonistaja tõttu seisis seinal siiski "potid". No mis teha.

Jyrgen Rooste, Asko Kynnap, Marko Martinson, Andreas Nestor, Joni (?) Ryysalo.

Arusaamatus on moodsasse kultuuri algusest peale sisse kirjutatud.


***

Iga kord, kui ma kultuuriga kokku puutun, saan ma kinnitust, et mul pole sellega midagi tegemist. Olen liiga vana, et olla kultuurne. Las sellega tegelevad need, kellele see lõbu pakub. Ehkki kultuuritegu paistab olevat ysna ränk töö.


***

Miks Jyrgen-poiss niimoodi käega vehib ja kompulsiivselt koogutab nagu Joon toredas filmis "Henry and Joon"? See komme kaasneb kuuldavasti mõningate häiretega. On tal ehk miski mure?


***

Kaks tegelast, kes ei olnud Kynnapid, Roosted ega soomlased, imiteerisid InBoili sokipesuvett ja mõnd neist rahvalaulikutest, kes vanasti Rein Marani filmides esinesid.


***

"Paanisuised pankurid ja vähemad rabasaartele taandatud jumalad..."

Kynnap oli hea. Aga ta on algusest peale hea olnud, ses mõttes ta ei yllatanud. Mulle meeldib Asko Kynnap juba ammu, sest ajast, kui ta veel väike oli (nii 175 cm ringis) ja laua alt läbi jooksis. (See meeldimine on pärilik. Mulle meeldib ta isa ka.)

Ta oli oma vihase ja valulise isamaaluulega ainsana tõeliselt huvitav.

"Ostke! Ostke! Ostke! See ongi minu ihu.
Jooge januga põhjani, puhudes pealt vahu."

"...seilab halli ja karvase lipu all läände..."


***

Veel Roostet. Veel soodaveega lahjendatud Jää-äärt. Ei, see pole otseselt paha, aga see kõik on igav. See oli vana ja kulunud juba väga, väga ammu.

Soomlase esimese osa kuulamiseks olin liiga väsinud, kõrvus liikus vaid kõnemeloodia yles-alla. Huvitaval kombel nakkas see ka tõlkele. Teisele osale luges Rooste tõlget peale ja loopis lehti maha. Soomlase lyhikokkuvõte:

Meie isa, kes sa oled taevas! Kõike, mida sa annad, võib kasutada ja kasutataksegi sinu vastu. Sul on õigus vaikida. Kasuta seda, nagu sa siianigi oled teinud. Teame ju, sa oled arukas.


***

Väga kole inglis. Keegi peaks noortele õpetama, et võõrkeelsus ei muuda undamist "hevennn änd hellll" kaunimaks.


***

"...öösel särab see linn
härjapõlvlaste New Yorgina..."

"põlvelõhkujad".

Taas Kynnap.

Tallinn on väikekodanlaste linn. Õhtuti pannevad selle elanikud aknaluugid kinni ja jätavad ta tyhjadele myytidele, kes käivad ringi ja uluvad inimesi taga. Aga inimesed ei tule.


***

Yrituse lõpuks jäi maha laud poolikute klaaside ja põlevate lampidega ning hunnik paberipahna põrandale.

Järeldused? Kui soomlased ja lätlased on ammu lahkunud, põleb Soome lahe lõunakaldal tuli ikka edasi, sest lahkujad pole seda kusututanud. Ja tuul keerutab eesti kirjandust tyhjadel tänavatel samamoodi kui tänagi.

Eesdi Bäevalehe lugejamäng

Tänane EPL kirjutab neljandal kyljel suurte tähtedega:

Robert Närska: Ansipi CV on teadlik partei funksionäri karjääri valik

Kirjaviis muutmata.

Võidab see, kes leiab kõige rohkem vigu.

Keeletoimetajaks tahad saada?

Seoses senise keeletoimetaja asumisega arvamustoimetaja kohale otsib Äripäev uut hakkajat keeletoimetajat.

Kandidaadilt eeldame:
- erialast kõrgharidust
- kiirust ja täpsust
- pingetaluvust
- head suhtlemisoskust

Kasuks tuleb:
- tekstide toimetamise kogemus

Pakume huvitavat tööd sõbralikus meeskonnas. Arvestada tuleb õhtuse tööajaga igal teisel nädalal.

Avaldus ja CV saata 2. novembriks Äripäeva personalijuhile Malle Heerdele aadressil Äripäeva Kirjastuse AS, Pärnu mnt 105, Tallinn 19094, e-post: malle.heerde@aripaev.ee, märksõna "Keeletoimetaja".

Senisel kyll erialast kõrgharidust polnud. Nii et hakkamasaamine on ehk olulisem.

Welcome to Eesti Nokia!

Propageerin Irve uut ylesleidust. Või mis ma ikka seletan, ta ise ytleb kõige paremini:

Emotikon on siis emotsiooni-ikoon ehk siis see koolon-sulud tüüpi asjandus, mida kõik internetivestlejad lauselõpumärkide asemel kasutavad, et rõõmsamad ja toredamad välja paista :)

Täna tabas mind täielik valgustus, et nad ei ole üldse kuidagi pidi uued leidused — eestlased on emotikone kasutanud juba aastasadu. Nad on olnud meie kõrval, väljendanud üllatusi, väljendanud naeru... Sealjuures ei pea me nende vaatamiseks pead viltu keerama.

Saage tuttavaks:
Ü Ö

Lihtne ja geniaalne.

Eesti Postile pasunasse!

No ja ongi tänahommikune adrenaliinilaks käes. Iseenesest hea, ei pea kohvi jooma. Vihastamise kahjulikkusest sydamele ei räägita pooltki nii palju kui kohvi omast.

Yritad lehte välja anda. Sekeldad autoritega, otsid teemasid, organiseerid fotondust. Viimasel hetkel hyppab keegi alt ära, kyljetoimetaja jääb haigeks, veebitoimetaja koht on ikka vakantne. Keegi kuskil korraldab mingeid idiootlikke intriige, hea veel, et konkurentsi pole. Lugejate kirjadele peaks vastama, aga millal? Kyljendajal käib töö ammu yle jõu.

Noh, vähemalt tryki ja leviga on kõik korras. Levijuht leiab väikese mõnusa asutuse, mis teeb vajaliku arvu eksemplare. Higi ja vaevaga saab kõik see kamp lehe kokku, number veetakse Eesti Posti. Tehakse kokkuvõtteid, planeeritakse uut numbrit.

Möödub kaks nädalat. Uus number hakkab juba kokku saama, lood on kyljel, viimase hetke asjadele on jäetud natuke ruumi. Veel on vaja toimetada keelt, teha yks intervjuu ja muud säärast. Käib kibe askeldamine.

Postkasti tuleb leht.

WTF ehk MIDA KURRRADIT?! Kord kuus ilmuva lehe jaoks on poolekuine hilinemine pool surma. Kaks aastat ei tahtnud numbri otsas istuda või? Kohe näha, et ajudeta kolossi jaoks ei maksa laopind midagi.

Kõige hullem, et sel kretinismi kantsil on monopol. Muidu võiks ju Eesti Posti teenustest loobuda, aga kes siis lehe maale viib? Teeme oma kojukandevõrgu?

Tulebki vist teha. Sest ei millegi eest raha maksta pole ka mõtet.

Loodame postiteenuste turu avamisele. Sest selleks ajaks on Eesti Post oma maine ise nii ära kujundanud, et koer ka ei taha selle kohal jalga tõsta.

KURAT, ma olen VIHANE.


P.S. 25.10 pärastlõunase seisuga ei ole kliendihaldur Veroonika Türner'it viimase kolme päeva jooksul olnud võimalik kätte saada, keegi teine ei tea midagi. Sellises olukorras ei ytle minu sydametunnistus ta nime nettipaneku kohta kyll midagi paha. Kui teaks, paneks koduse aadressi ja foto ka. Koos hoiatusega: kes vähegi saab, hoidku eemale nii temast kui ka Eesti Postist.

Uusi kirjavahemärke

Digi.ee ei taha, et uute kasutajate nimes oleks sidekriip.
Kriipi.

Kaotatud aastad

Neljabal pakuti mulle autoliisingut, reede hommikul helistati pensionisambast. Ses mõttes oli tore leida oma postkastist vahelduseks Ylikooli kokkuvõte minu akadeemilisest karjäärist.

Kutsus kohe mälestusi sõrmede vahel veeretama: näe, selle mehega sain hiljem sõbrakski, aga selle saatusest ei tea midagi ja ei tahagi teada... Oi, see sai ka tehtud. Jaaaa, seeeeda eksamit ma määäletaaaan... oijaaa... Selle aine kontrolltöölt tulin veel seinu mööda koju, järgmised kaks nädalat olin kopsupõletikus. Ja seda tööd tegin pohmelliga.

Palju aastaid, palju mälestusi. Paraku on minu mälu veel suhteliselt hea, alma mater on aga juba vanem daam ning tema oma eriti kiita ei anna. Hakatuseks on kogu sel paberil imelik pealkiri: väidetakse, et õppisin algusest peale yht ala. Jama puha, esimesed neli aastat olin hoopis teisel. Praeguse pildi järgi aga paistab, nagu olnuks ma algusest peale yhel õppekaval, tegemata esimesed kolm aastat yhtki eksamit.

Tjah, isegi mu tulemusi kaotades pole haridusmooloki byrokraatidest preestrinnadel jätkunud järjekindlust. Esimesest õppekavast on jäetud järele kaks viimast ainet. Ja nyyd pole mul enam ka kohta, kust kontrollida, ega teisestki õppekavast midagi taskusse poetatud pole. Mäletan ysna selgesti, kuidas esimene kord dekanaadis seletamas käisin: nii ja naa, kokkulepete järgi selle ja tollega pidin saama ained yle tuua. Jaa-jaa, saate kyll, sellega tegeletakse. Andke ainult aega. Kuu hiljem: sama jutt. Poole aasta pärast: no ärge olge nii kannatamatu! Eks mu kogemused ennustasid juba tookord halba.

Lõppkokkuvõttes pole sest muidugi midagi. Et ma kooli ikkagi katki jätsin, ei ole erilist vahet, kas ma mingi eksami tegin või ei. Ise ka enam ei mäleta ning vanemad ained on mattunud kuhugi seljaajju. Aeg-ajalt ujub sygavikest pinnale mõni kummaline olevus, kes ylejäänud ilmapildiga eriliselt ei haaku, aga eks see on suuresti ka kõik. Kyllap ma tean etnograafiast pisut rohkem kui kõik järgmised lennud, kes seda eksamit tegema ei pidanud, kuid mitu oli neid hällityype, mida mult eksamil päriti - ei mäleta. Ja mis ma nendega ikka teeks? Niisama oleks tore teada.

Ent kui kord juba ei tea, siis ei tea. Ja Ylikooli endaga on paraku samamoodi. Kes jaksab vasikaga võidu joosta või haridusasutusse tervet mõistust tuua.


P.S. Õigupoolest pakuti mulle kyll võimalust eksterniks hakata. Aga minu käsi vist enam ei tõuse. Pealegi on õppekavad sedavõrd muutunud, et uusi aineid on rohkem kui vanu, samahästi võiks midagi päris uut õppida. Ehkki ega ma muidugi mõnele muule alale koolipingist tulnutega koos õigekirja õppima kah ei kipu. Mõtlen selle yle aastakese või paar. Mu praeguses elus ei ole kyll kooli jaoks kohta. Miski ei sega õppimist rohkem kui kool.

Surm, veri ja kylm

Tartust tulles aeglustus rong veidi pärast Rakket ning jäi siis jõnksuga seisma. Vagunisaatja seletas, et põder jäi ette. Tallinnas tegi keegi noormees piltigi: veduri esiots oli kaetud tumedate plekkidega.


***

Vaatasime rongis filmi. Leidsin Tartu Maximast 12kroonise DVD filmiga "Addiction", mida reklaamiti kaanel Christopher Walkeni (kõrvalosa) ja Lili Taylori (peaosa) pildiga, režissöör Abel Ferrara peideti tagakyljele. Film oli vana kyll, 1995 tehtud, ent seda ma mäletan selgelt, et toona olid värvifilmid juba leiutatud. Järelikult tegi Ferrara ta nimme mustvalge.

Ja hea ongi. Kogu see ketšup oleks muidu domineerima hakanud ning loonud ehk mingi tarantinoliku õhustiku. Samas olid vampiirid ja ohjeldamatu verega lödistamine puhas allegooria. Sest tegelikult oligi film sestsamast, mis pealkirjas seisab: sõltuvusest. Võõrutusest. Tagasilangusest. Valikuvabadusest ja vabast tahtest. Kurjuse ja kurjade vahekorrast. Minu silmale oli see piisavalt filosoofiline, et võiks veel korra või paar vaadata ning analyysida. Polnud filosoofiadoktorandist peategelanna nii butafooriline midagi, et mõtteainet ei jaguks. Minu nähtud vampiirilugudest ehk filosoofilisimgi.

Kena yllatus oli Lili Taylor. Ma teadsin teda nägupidi kyll, kuid mitte nimega. Ja nagu selgus, meenutab ta ypris selgelt yht mu sõpra. Kes tunneb, teab, keda ma mõtlen.




***

Vestlesin täna kylma ja selge taevaga. Ta jutustas mulle aaretest, mis peituvad mu riidekapis ja seisavad kylm... vabandust, pesumasinal. Mustad mõnusad nahkkkindad, esimesed yle aastate, mille vooder ei pudene paari kuuga. Karune halliruuduline sall, pärit... väga vanast ajast ja, tõepoolest, päritud. Minu jaoks yks väga oluline asi. Ning kaabu, mis ootab kyll juba ammu vormimist, sest keegi on seal otsas istunud või maganud.

Tavaliselt käin ma sygiseti kaua särgiväel, kevadeti mantlis ja kaabus, kuni ilm aegamisi minuni jõuab. Tänavu hakkasin isegi varakult kohanema. Ja nyyd on siis selline aeg.

Word War II

Tunaeile hakkas EPL saatma laiali kummalisi kirju. Pikalt refereerida nad ei luba, aga lyhike kokkuvõte on sihuke, et EPLikud poovad yles kõik, kes neid tsiteerivad või refereerivad, enda blogi või lehe päist nende omaga ei asenda ning kogu raha neile ei anna. Reeglistik mõeldi välja kyll mullu septembris, aga pärale jõudis alles nyyd.

Konspiratsiooniteoreetikud arvasid, et ju nad Kruudat (ja Delfit) togivad. Samad konspiratsiooniteoreetikud saatsid EPLile ka kirja, milles kuuldavasti ytlesid, et aitäh, me siis ei tsiteeri ega refereeri, ning laenake teie meilt ikka edaspidigi.

Mõtlesin kah korraks, et kutsuks blogijaid yles seaduskuulekad olema ning EPLile rohkem mitte viitama, aga igasugu yleskutseid ja boikotte on viimasel ajal isegi kyllalt olnud. Mul on neist ausalt yteldes kõrini.

Põhimõtteliselt oleks sest isegi kasu, kui EPLiga yhineks kogu Luige grupp (nt EE ja Maaleht) ning teiselt poolt ka Postimees koos talle kuuluvate maakonaalehtedega. Praegu käib Eesti suuremate lehtede vahel usin verepilastus. Iga lehe lood laenatakse kõigisse teistesse, tulemusena näevad kõik ysna yhtmoodi välja. Erandiks on ehk arvamuslood ja neidki kiputakse refereerima, kui keegi vähegi mahlasemalt väljendub. Eriti hull on pilt muidugi veebiversioonides. Kui see orgia nyyd lõpeks, ehk sunniks see veebiajakirjanikke rohkem originaaluudiseid tegema või isegi võõrkeeli õppima. Praegu on välisallikate uudiseid sama palju kui õigesti kirjutatud võõrsõnu esimese klassi kirjandeis, algtekstiga võrrelda aga ei maksa. Ja vanad kipuvad nad kah olema.

Samas olen ma liialt pessimist, et olukorra paranemist uskuda. Tõenäolisemalt hysteeria ei eskaleeru, sõda jääb huvipuuduse tõttu ära ning aasta pärast ei viitsi keegi seda väikest suurushulluse puhangut meenutada. Loota ju võib, ent tehku seda keegi teine.

Kirjatsura kirjutab sest jamast siin. Tema teatel olevat ka Postimehel samalaadne manifest tagataskus, nad lihtsalt ei pruugi seda.

EPL ise jutustab siin ja siin.

Peotäis värvilisi kive

Kui te peaksite miskipärast tahtma, et teie Google oleks just nimelt inglise ja mitte mingis muus keeles, siis rõõmustab teid Google English.


***

Jaapani muda on raiskamine. Levib ka meil.


***

Hiina keele hääldusest tulenevalt ei ole ilus kinkida inimesele kella. Kui ta just raha vastu ei anna.


***

Mõni arvuti näeb välja nagu... ee... ma ei tea.
Puust pool, mis teeskleb kella?

Kuidas vabaneda neegritest

Tänasesse lehte on tõlgitud Project Syndicate'ist California Ylikooli majandusteaduskonna ylemuse Gregory Clarki jutt sellest, kuidas vaestest riikidest rikastesse liikuv migratsioon ringi pöörata ehk kuidas vabaneda tyrklastest, neegritest ja muudest pudulojustest. (Pikem algtekst pealkirjaga "Rikkus ja rahvaste kultuur".) Iseenesest ysna vaimuvaene jorin, aga omas žanris kyllaltki symptomaatiline.

Tänane majanduskasv ei tulene paremaist stiimuleist, vaid uue majanduskultuuri loomisest. Vaeste ühiskondade kasvama panemiseks peame muutma nende kultuuri, mitte lihtsalt institutsioone ja stiimuleid. See nõuab arenenud majandusega riikide elu näitamist suuremale hulgale inimestele. Hoolimata majandusteadlaste peaaegu universaalsest usust stiimulite primaarsusse, näitab maailmaajalugu kultuuri domineerimist.

Kulturträgerlus.

Kipling uskus ka, et valge mehe koorem on levitada metslaste seas kõrgemat kultuuri - ka siis, kui rumalad ise ei tea, mis neile hea on, ja õilsatele kavatsustele vastu hakkavad. Nagu näha, tema pärand elab ja õilmitseb.

Migratsioon toimub alati vaestest majandustest rikastesse. Seega on probleem piisava vastupidise migratsioonivoo loomine vaestesse ühiskondadesse nende poolt, kes on näinud edukate ühiskondade sotsiaalseid tingimusi.

Paneme aga jõe tagurpidi käima ja ongi lahendus olemas!

Ainult et kui kõik probleemid lahendab vaestele võsaneegritele valge - vabandust, rikka - mehe kultuuri näitamine, mis neist laiskuse välja ajab ning palmi all aeleda ei lase, mis pagana nipiga nad siis pannakse koju minema ja kodumaad yles ehitama, kui nad ise sinna minna ei taha? Ajame kaikaga?


***

Mis ma siin ikka tyhja lingin. Täies mahus tsiteerimiseks on "White Man's Burden" liiga pikk, aga esimesest salmist peaks piisama.

Take up the White Man's burden--
Send forth the best ye breed--
Go bind your sons to exile
To serve your captives' need;
To wait in heavy harness,
On fluttered folk and wild--
Your new-caught, sullen peoples,
Half-devil and half-child.

Poolkurat ja poollaps.
Inimene vaid mööndustega.


***

Punane Hanrahan heietas kunagi teemal, kas terminil "geograafiline klassivõitlus" on mingi sisu või mitte. Nagu ma ta refereeringust aru sain, esindas ta koduses diskussioonis naesterahvas taas tervet mõistust - nagu neil yldiselt kombeks.

Eufemismid ei muuda millegi olemust. Kolonialism on kolonialism, pandagu selle ette siis neo- või mitte.

Neegrid võivad meie heaks rabada kyll, aga parem, kui nad on silma alt ära.

Synnipäev ilma tordita

Nagu õhtuks selgus, on täna Karl Ristikivi 95. synniaastapäev. Senise yldpildi põhjal otsustades tähistati seda põhiliselt laiaulatuslike virtuaalpidustustega internetis. (Yks tuttav saatis oHpuule kirja.) Ja kuna eile sai juba õlut joomas käidud, ei viitsi mina ka täna uuesti minna.

Eesti lehtedest yhtki artiklit leida ei õnnestunud, väljamaa omadest veel vähem. Eesti Kirjanduse Seltsi listis huikab vaid Rooste oma kadunud mobla numbreid taga. Kui Ristikivi Selts midagi tegi, pole ta sellest igatahes teistele rääkinud. Vaikimine on kuld - kui ainult kärbsed ta ymber nii valjult ei sumiseks...

Pidagem ikka oma klassikuid meeles, siis peavad nemad kord ka meid.

Nagu mul viimasel ajal kombeks on saanud: linke huvilistele.

Mitu maad Merko vahetas?

Etv24 kirjutab:

Merko suuromanik Toomas Annus ütles ETV uudistesaatele Aktuaalne kaamera antud intervjuus, et tema firma on riigiga kokku teinud neli-viis maadevahetust.

Tema sõnul on Merko kokku riigiga vahetanud ligi 30 looduskaitsealust kinnistut. Annus märkis, et selguse saabumine nende tehingute seaduslikkuses peaks tulema võimalikult kiiresti.

Minu arust on kaks esimest lauset omavahel vastuolus. Neli-viis ei ole ju "ligi 30". Või pole looduskaitsealuste kinnistute vahetamine maadevahetus? Või pole Merko Annuse firma?

Ei saa aru.

Saadet ma ka ei näinud. Sestap kysin nii uudishimust kui ka töistel põhjustel: kas keegi nägi ja oskab selgitada? Või mõistab uudise autor oma jutu arusaadavamaks sõnastada? Kust need numbrid ikkagi tulid?

ETV väärtused hiilivad meisse öösiti

Ilmar Raag hädaldab Postimehes:

Postimehe 4. oktoobri juhtkiri rahvusringhäälingu probleemidest juhib avalikkuse tähelepanu ohtlikult valedele teemadele. Ma vaid loodan, et seda on tehtud juhuslikust ignorantsusest ja mitte pahatahtlikkusest. Nimelt on selles artiklis lause: "Väike vaatajate arv viitab vajakajäämistele rahvustelevisioonis."

See väide tugineb eeldusele, et rahvusringhäälingu töö peamiseks kriteeriumiks on vaatajate arv. Mina arvan, et nii see ei ole. Veel enam, Postimehe väide välistab võimaluse, et väike vaatajate arv võib olla teadliku valiku tulemus.

Jutu sisu ma kommenteerida ei viitsi, sest telekat mul pole ja yldse olen ma tyytult laisk inimene. Kyll aga tänitan Rao loogikavea kallal.

Vajakajäämistele võib nimelt viidata mitte yksnes peamine, vaid ka kõrvaline kriteerium. Näiteks: kui ETV kanalilt kostab yhel kaunis päeval yksnes heli, pildi asemel on aga hall udukogu või sile must ekraan, ei pruugi midagi lahti olla. Pildi olemasolu pole nimelt sugugi ETV töö peamine kriteerium. Saated on ikka sama head, ainult keegi ei näe neid.

Tegelikult on siin sihilikult kahandatud publikuga teatud analoog. Yhel juhul on inimesed telerite ees, aga ei näe seda. Teisel juhul võiks saadet näha, aga teleri ees pole kedagi. Kõik on läinud kööki võileibu tegema, kuni ETV programm lõpeb. Mõlemal juhul toimub telestuudiotes vilgas tegevus... iseendale. Kui tähtis on asju omavahel arutada, telerahvale filme näidata, palka maksta ning ennast hästi tunda, pole tõepoolest oluline, kas keegi telekanalit vaatab ka.

Ainus aga on rahaline. Jah, ma tean, et see on labane teema. Ent mõelge vaid: kui lõpetada ETV saadete mõttetult kulukas levitamine, kui palju rohkem saateid siis teha saaks! Muidugi, kogu selle raha saab ka palgaks maksta. Kokkuhoid nii või teisiti.

Ehk nagu lausus Raag helisevas kantseliidis: "Vaatajate arv ehk eksklusiivne kvantitatiivne kriteerium ei ole määrava tähtsusega avaliku ringhäälingu töö hindamisel."



P.S. Lugesin ta jutu siiski lõpuni. Sain teada kaht asja.

1. "Kui me tahame kasvatada eestikeelse inforuumi kodanikke, tuleb tegeleda juba spetsiaalselt lastega, hoolimata sellest, et laste sihtgrupp ei ole nii suur kui täiskasvanute sihtgrupp."

ETVs on massiliselt lastesaateid. Tähtsuse rõhutamise järgi otsustades yle 50% programmist.

2. "Rahvusringhäälingu tegevuse funktsiooniks kogu ühiskonna jaoks on parema vaimse elukeskkonna kujundamisele kaasaaitamine. See tähendab selliste väärtuste levitamist, mis peaksid kaasa aitama kohaliku identiteedi tugevnemisele ja sotsiaalsele sidususele. Seega tegemist on mõjuga avalikule teadvusele."

Niisiis levitab meie rahvusringhääling väärtusi muul moel, mitte saadete vaatamise kaudu. Siin on kaks võimalust.

Esiteks: väärtused imbuvad meisse hetkel, mil ETV saated elektromagnetlainete kujul meie aju läbivad, muutes meid paremaks, õilsamaks, patriootlikumaks ja integreerunumaks.

Teiseks: väärtusi vahendatakse inimesteni yldse mitte saadete, vaid hoopis trykimeedia ning teiste raadio- ja telekanalite kaudu, kus arutletakse ETV saadete yle, mida keegi kyll näinud pole. Laiapõhjaline kajastus, meeletu kontaktide arv, tähelepanu iseeneslik koondumine soovitud teemadele ja seda kõik pealegi konkurentide raha eest! Tuleb anda au meie meediastrateegide geniaalsusele: mina poleks millegi nii kavala peale tulnud. Kas teie oleksite?

Tõsi, soovitus saadete edastamine lõpetada jääb sel juhul kehtima.

Elämä oo laiffi

Kui viimased nädalad on su tyhjaks lypsnud, ööd ja päevad vahelduvad nagu telefonipostid rongi akende taga (segasevõitu logiseva rytmiga, kiirelt ning yhetaoliselt) ja parastise tööpäeva lõpuks on tööd laual ikka kuhilas, ent sa ise väsimusest koolmas ning omast arust poolenisti tõbine kah, pole midagi paremat kui Apocalyptica kontsert.



Praeguseks on lõpust möödas yle kahe ja poole tunni.
Mu luudes ja veresoontes on muusika ning hambad helisevad.

Egas ma yksi, vedasin põnnidki kaasa. Kõige pisem teatas: "Äge oli." Ylejäänud nahistasid veel pikalt samal lainel, kuni uni nad maha murdis.

Lähen magama ja vaatan unes edasi, kuidas tšellot mängides yles-alla hypatakse, juukseid loobitakse ning pilli väljasirutatud käes pea kohal lehvitatakse. Kontrabassimängijad, tehke järgi. Seda muusikakoolis ei õpetata.

Samasugust rokkimist olen viimasel ajal näinud vaid Kreatiivmootori ja Hortus Musicuse kontserdil.

Investeeringud India moodi

Jeebus, millised reklaamid.
Kahjuks ei anna Flashi klippe näpata, nii et tsiteerin vaid tekste.

1. Moneybhai Investor: Let computer select the stock for you! BUY/SELL
random stock!

2. The Sensex Challenge: Bullish/bearish/stable: Guess the Sensex
closing point and win!

Ja kujutleme neid nyyd Tallinna börsil.

Osta või myy juhuslikke Tallinna börsil noteeritud aktsiaid!

Ennusta, kas Kalevi aktsia päeva lõpuks tõuseb või langeb!

Kuradi geniaalne rahamasin. Online-kasiino ja börsi ristand.
Ilmselge börsimulli tunnus, aga ikkagi geniaalne.