Matsutajad

Minu arvutist kotsab valju matsutamist, nohinat ja aeg-ajalt ka ruigeid.
Õigupoolest tuleb hääl kyll siit.

Nõme rott ja lahe rott

See on nõme rott.


Kahtlustasin juba ostes, et ega kõik nii lilleline ei ole kui pakendi peal paistab, aga mul oli kiiresti rotti vaja. Nii oligi: Labteci geniaalseimad ajud on välja nuputanud lahtikeritava kaabliga hiire. Mõte ju vahva, ainult et see on lahtikeritav. Mitte kokkukeritav. Rotimeistrid võinuks panna kuhugi ka nupu, mis juhtme poolile tagasi kerib. Käsitsi võib ka pusserdada, ent tulemus on nässaka välimusega pundar.

Muidu pole viga, töötab kyll, ehkki on minu sepakäte jaoks kole tilluke.


***

See on lahe rott.


Kui põrandale jalutama lasta, kappab mööda tuba. Muidu ronib mööda sind või mässab tekialustes urgudes. Yhel õhtul leidsin kyll padja alt peotäie väikesi vahvaid pabulaid. Kui midagi maitsvat anda, veab selle oma puuri teise serva, enne kui hambad sisse lööb. Kurki eriti ei armasta, see-eest meeldivad rotile sihvkad. Jäätis ka.

Ei mina tea, mis ta nimi on. Pole jutuks tulnud. Arvatavasti Rott.

Miks on kasutajavaenulikkus popp?

Aeg-ajalt levib ysna erinevaid netipaiku mööda katkupisik, mis väänab inimeste mõtted yhes suunas: oi kui hea oleks, kui igayks meie raamatupidamisse oma elukoha, konto- ja kinganumbri, isikukoe ja ämma neiupõlvenime annaks! Vanasti pandi selle jaoks ukseauku kuri valvelauatädi, kes nõudis žurnaali sissekandmist ning passi äraandmist. Nyyd muudetakse lihtsalt saidi funktsionaalsust nii, et seda registreerumata võimalikult vastik (või sootuks võimatu) kasutada oleks.

See on yks põhjus, miks ma uuendatud blog.tr.ee-d ei salli. (Ja ei lingi neile kah, vot.) Sõltuvalt asukohast ja millest igas kasutan ma umbes nelja arvutit, varsti viin oma arvuti ravikuuri ning saan veel viienda asenduseks. Mul ei ole meeleski, mis urrima kohti pidi ma kõik käinud olen, saati siis kõiki salasõnu. Miks pagana pärast pean ma kellelegi oma isikuandmed andma, keda ma usaldan umbes sama palju kui purjus kana? "Pähh ja pöhh," ytles admiral Õllekõht.

Nyyd tuli siis samasuguse vahva mõttega välja Päevaleht. Nende paberlehe veebiversioon koliti eriliselt seksika Flash-monstrumi peale ning seda ei saa suurendatult näha, kuni sa pole ennast sisse loginud. Mul ei ole Päevalehes kasutajat. Miks peaks olema? Ma ei viitsi nende kommentaariumides aega raiskamas käia. Mul on nende leht maale tellitud ja aitab. Milleks nyyd niisugune lollus?

Paraku käib mu tööylesannete hulka aeg-ajalt kohustus kolmest suuremast lehest vaimukaid (ja vaesematel päevadel mitte nii vaimukaid) lauseid otsida. Paberversiooni põhjal. Lehe enda puhul on juba piisavalt nõme, et seal pool ekraani mingite vilkuvate ja hyplevate mardustega on kaetud, hullem aga, et paberlehele pysilinki panna ei saa. Millegipärast ei suuda Lehe veeb normaalselt kypsiseid majandada, nii et iga kord peab paberlehe linki online'i kaudu otsima, kus see yhte veidrasse kohta on tsuratud. Marduseid peletan ma ysna edukalt Adblockiga, lingiga pole paraku midagi teha.

Postimees on neist kolmest ainus, millega on enam-vähem mugav asju ajada. Eks ta vilgub ja ulub ka ning aeg-ajalt uuendab lehte ysna nõmedalt jõulisel kombel (pikka artiklit lugedes kaotab tõber mitu korda järje ära ning viskab lehe taas algusse), aga sellega saab siiski hakkama. EPLi paberlehte ma aga nyyd enam ei näegi. Põhimõtteliselt võiksin ju lehenurgas fyysilist koopiat lapata ja Ctrl-C/Ctrl-V asemel tsitaate käsitsi sisse toksida, ent arukas ajakasutus see kyll pole. Umbes sama tobe kui Aavo Koka kujutlus, et keegi yksnes tema imetabaste kolumnide ning surmakuulutuste pärast lehte tellima hakkab. Muud põhjust kolumni veebis poolikuks jätta ju pole.

Huvitav, kas keegi märkab ka, kui ma Päevalehe tsitaadikobaratest lihtsalt välja jätan?


P.S. Katsusin meenutada mõnd kasutajasõbralikku eestikeelset meediaportaali. Ei oska yhtki nimetada. On mul vilets mälu või ei saa ma mäletada seda, mida pole?

Tonti polnud kodus

Värske Wiredi artikkel räägib jälle Eestist. Sedapuhku kyll vaid pisike nups pealkirja all "We Traced the Cyberwar -- It's Coming From Inside the Country!".

Kui Eesti kevadel Venemaad DDoS-rynnakutes syydistas, tegi Wired sest kõigest ilusa pika loo ning saatis isegi reporteri Venemaale Putini kyberbrigaadi jahtima. Need, kurinahad, ei tahtnud ennast aga kuidagi näole anda.

Nyyd avastas Wired, et Eesti sai röövelliku hordi yhe esindaja siiski kätte, ainult et see polnud yldse Venemaalt. Dmitri Galuškevitš olla hoopis Eestis elav venelane, kes sai kohtuotsusega 17 500 krooni trahvi ja lasti siis minema.

Sama juttu (ja muudki sarnast) refereerib ka tänane Päevaleht.

Nojah, kuidas võtta. Yhest kyljest on paanika muidugi alati hea mõte, teisest kyljest olid rynnakud siiski reaalsed. Kolmandast kyljest on alati hea olla valitsus: lärma ja näita näpuga, palju soovid, ega keegi sind kohtusse ei kaeba.

Ja ikkagi. Välismaalasi võib asjadest valesti aru saamises syydistada, kuni hääl kähe, ent kogu selle lärmi peale on yks trahvi saanud tudeng kyll niruvõitu kokkuvõte.

Börsimytoloogia

Mida või keda selline pilt meenutab?


Wikipedia väitel näevad Hollandi börsilõngused selles igatahes Batmanit.
Tõepoolest, teatud sarnasus siin on.

Rahva hääl on rumala hääl

Nõiakese juures vaidlevad Nõiake, Oudekki ja Nirti (peamiselt), kas rahvas on rumal või mitte. Ei viitsi seal kommenteerida, tahaks hoopis tänase blogipostituse ära saada ja magama minna. Nii et tsiteerin ja täiendan siin:

pealegi, nii loll ei ole rahvas ometigi, et mitte aru saada, et teda lollitatakse. jälle. korduvalt.

Praktika tõestab vastupidist.

Aga mis puutub "sada krooni kohe või tuhat hiljem"-juttu, siis olen ma loomulikult unustanud, mis oli selle toreda psyhholoogi nimi, kes tegi julmi inimkatseid väikelaste ja kommidega. Yldiselt oli ysna pysiv protsent neid, kes said aru, et kui pool tundi kommi mitte ära syya, siis pärast antakse teine komm juurde. Ja ylejäänud arvasid, et komm on parem kui jutt kahest kommist.

Kui see kõik nyyd poliitikale rakendada, siis ma ei tea ka, kumma otsus õigem on. Lubavad ju kõik ja kõike.


***

Aga yldiselt olen ma näinud suhteliselt lähedalt rohkem poliitikuid (või enda arvates poliitikuid) kui oleksin näha tahtnud. Ja väga vähe selliseid, kes valedetektori all lauset "Rahvas on loll ja närigu muru" tõeseks ei peaks tunnistama. Levib nagu mingi veider tõbi.

Teisest kyljest - ajalugu on hiiglaslik andmemassiiv tõestuseks seisukohale, et inimesed ei ole eriti arukad.
Arva siis midagi, eks ole.

Väikesed jaburad kingitused

Kes ei igatseks endale väikest punase kikkhabemega nuku-Leninit?

Ah et armastad hoopis teatrit? Võta siis Shakespeare!
Teadmishimulistele sobib Einstein, kunstisõpradele Warhol, Dali või Frida Kahlo.
Kirjandushuvilist rõõmustab kindlasti Joyce, feministi aga Virginia Woolf.



Kõik toredast veebipoest Jailbreak Toys.

Jõuluaeg on kyll möödas, aga eks tähtpäevi ole igasuguseid.

Tulevad inimesed ikka veidrate asjade peale.

See on metafoor, eks ole

Et eelmine, võib-olla mõne jaoks liig valuline sissekanne maha matta, pakun leevendust muusikalise vahepalaga.

Eestis on ka poliitilist muusikat tehtud, aga see on enamasti ysna hambutu ja tatine. Olgu siin yks parem näide: Roy Zimmerman, "It's a metaphor, OK?" plaadilt "Homeland".



Leitud Pharyngula juurest. Aitäh.

Lahendagem ajakirjanduseetika kitsaskohad!

Yhes anonyymseks jääda soovivas veebifoorumis kisuvad toimetajad ja reklaamimyyjad teineteistel kõrvu ja karvu peast. Kuidas jõuda selleni, et reklaamiosakonnast ei helistataks iial yhelegi toimetajale soovitusega "kirjuta sellest firmast, see on põnev" (ja myyb reklaami) ega yhelegi firmajuhile soovitusega "reklaami meil, näed, kui ilus lugu meil sust ilmus"?

Kõik tahaksid ju olla puhtad, eetilised ning ryvetamata. Aga siis juhtuvad igasugused inetud lood. Kuidagi ebamugav.

Mulle tuli kyll paar mõtet pähe, mis aitaks astuda pika sammu lahenduse poole.

1. Varjestada sisutootjad reklaamiosakonna eest. Mitte reeta neile toimetajate ja autorite nimesid, telefone, meiliaadresse.
2. Saata järgmiste väljaannete teemad anonyymseis, sõrmejälgedeta ymbrikes.
3. Ehitada reklaamimyyjatele sööklasse eraldi sissepääs ja tõmmata neile ettenähtud laudade ymber politseilint.
4. Teha reklaamirahvale silmatorkav vormirõivas, näiteks erekollane ja triipudega. Või vähemalt kohustada neid kandma selgeid eraldusmärke. Kollane viisnurk sobiks hästi, see on kaugelt nähtav ja äratuntav.

Ei mingeid ebamugavusi. Just business.
Õpime ajaloost.


P.S. Ma tunnen ysna mitut ajakirjanikku, kes blogivad. Tean ka blogivaid reklamiste, aga ei tunne yhtki isiklikult. Miks? Kastisysteem meid ei lahuta, ma pole ju (veel) päris ajakirjanik. Rohkem mulatt kui neeger. Kas nad ei julge? Või ehk siiski blogivad, ainult ei ytle?

Kui oled reklaamirahva seast ja tunned mind isiklikult, ole hea ja ytle. Tahan lihtsalt teada. Pealegi on anonyymsus garanteeritud: olen mitte yksnes uudishimulik, vaid ka hajameelne.

Metsalise kindlustus

"If maksis eelmisel aastal 666 miljoni eest hüvitisi."

Ökoloogilisest realismist

Hanrahan jagab inimesed neljaks nende vaate järgi kliimamuutustele: eufoorikud, hüsteerikud, naiivikud ning realistid.

Lisan sellele jaotusele metodoloogilise täpsustuse: olen ysna mitmekesistes kontekstides märganud, et inimesed nimetavad realistideks tavaliselt neid, kes mõtlevad nii, nagu nad ise.

Nõuab ysna suurt julgust ytelda: ei, mina ei ole realist.
Ei mõtlegi.
Phäh.

Rahvusvaheline ökoterror

Eelmise aasta viimases Vikerkaares räägib Maurice Bloch oma intervjuus muuhulgas nii:

Madagaskari-taolistes kohtades on nüüd arenguekspertide asemele asunud looduskaitsjad, kellel on tohutu võim. Neid motiveerivad üldised ideoloogiad vihmametsade ja ohustatud liikide kaitsmisest, mis näib ju üldiselt hea idee. Tegelikult tähendab see aga, et Madagaskari-taolised paigad muudetakse hiigelsuurteks looduskaitsealadeks. Kogu riik tahetakse muuta rahvuspargiks. Ja looduskaitsjatel on selleks piisavalt võimu, sest riigid nagu Madagaskar on Euroopa ja Põhja-Ameerika maadele väga palju võlgu. Niisiis tegeldakse loodungi all "loodus võlgade vastu" omalaadse väljapressimisega: kui te rajate rohkem looduskaitsealasid, siis teie võlg kustutatakse. Madagaskari valitsus ei saa sellisest pakkumisest keelduda. Valitsusametnikud ja linnaeliit rajavad rõõmuga nii palju looduskaitsealasid, kui võõramaalased tahavad, sest looduskaitsealad toovad riiki eksperte ja eksperdid toovad raha jne.

Kuid kohalikele maainimestele, kes sellest rahast osa ei saa, tähendavad looduspargid seda, et nende maa võetakse neilt ära. Nad ei tohi enam oma maad harida. Kohalikud ütlevad kaunis täpselt, et "maa on läinud ameeriklastele". Külaelanikud näevad oma põldu teispool tara ja oma põllule minnes saavad nad trahvi või pannakse nad vangi, samal ajal kui Ameerika või Euroopa loodusteadlased jalutavad seal nende nähes ringi. See on kohutav olukord.

Madagaskaril töötavad antropoloogid on väga selgelt hukka mõistnud selle, mida seal ökoloogia nimel tehakse. Aga väljaspool antropoloogide kogukonda ei võeta neid kuulda selle pärast, et ökodiskursuse propageerijatel on võimu ja nad on oma õiguses väga kindlad.

Tahaks mõne ökoloogi kommentaari kuulda.

Mõnd meedialahingut ei saagi võita

Raamatuga "No Logo" tuntuks saanud Naomi Kleinil on Päevalehes huvitav jutt. Tema arvates ei piisa kliimamuutuste vastu võitlemiseks isereguleeruvale turumehhanismile lootmisest.

Üks võimalus on edendada poliitikaid ja tehnoloogiaid, mis päästaksid meid sellest katastroofikursist. Ja teine võimalus on arendada hoopis poliitikaid ja tehnoloogiaid, et kaitsta end nende eest, kelle oleme ressursisõdade ja kliimamuutustega raevu ajanud, kaitstes end seega kilbiga nii sõja kui ka kliimamuutuste mõjude eest.

Minu arust jääb tema seletus aga poolikuks selle koha pealt, miks mõni turuosaline panustab kliimamuutuste vastu võitlemisele, mõni hoopis relvadele ja turvasysteemidele.

Loogika on lihtne. Kliimamuutuste vastu võitlejad (kes investeerivad rohelisse energiasse jms) usuvad, et me suudame muutusi pidurdada, kui mitte isegi peatada. Teise seltskonna meelst on aga lahing kaotatud. Tulevik on paratamatult tume ning kyberpungimaailm oma suletud ja valvatud eeslinnadega kesk megalinnade getorajoone ja laatatud maad tuleb sõltumatult meie ponnistustest. Seepärast panustavad nad ellujäämisele selles maailmas. Nii nagu tsivilisatsiooni huku ja feodalismi või anarhia ennustajad koguvad kulda, soola ja seepi, kaevavad varjendeid ning harjutavad ratsutamist ja kaikavõitlust (sest kauaks neid padruneid ikka jätkub, kui uusi teha ei osata).

Kõigil oma loogika. Ja eks Ragnarökiks valmistujate aina kasvavas hulgas on teatud mõttes syydi ka kliimamuutustest rääkijad ning nende juttu levitav meedia. Yhest kyljest on inimeste teadvusse murdmiseks tihti tõepoolest vaja kasutada apokalyptilist retoorikat, teisalt aga veenab see paljusid tõesti vältimatus hukus ning kogu tegutsemise mõttetuses. Äärmuslikumad vastavalt meelelaadile joovad ja söövad nii hästi kui oskavad või hakkavad, valge lina ymber, surnuaia poole roomama.

Kolmandast kyljest vaadates on kliimamuutuste võitlusse juba sisse kirjutatud, et kõige suurema tõenäosusega rabelevad yhed end selle nimel siniseks, teised aga jäävadki neid rõemsasti mõnitama. Kui muutust ei tule, saavad kliimamuutuste eitajad igal juhul ytelda, et neil oli õigus - sõltumata sellest, kas seda ei pidanudki tulema või see hoiti ära ränkade jõupingutustega. Kui tuleb, pole millegi yle arutlejaid niikuinii eriti palju. Ja siis hakatakse ikkagi ytlema, et rabelemisel polnud mõtet, sest näete, ei aidanud ju. Mine võta pärast kinni, kas pingutati vähe või oleks selleta veel hullemini läinud. Kes seda ikka teab.

Kust Super Mario oma nime sai?

Suurem jagu netiga kokku puutunud rahvast teab arvutimängudest pärit mehikest nimega Mario. Nokamyts ja punased tunked, nina all vuntsid - oletatavasti tyypiline itaalia torumees. Aga miks ikkagi Mario?

Kurjad keeled räägivad, et kord aegade alguses istunud Nintendo Ameerika haru yhel koosolekul ja arutlenud, mis nimi panna ootamatult popiks osutunud mängu Donkey Kong kangelasele. Järsku kargas sisse majaperemees ja hakkas hilinenud yyri nõudma. Yyrist vaikib ajalugu, ent pärast olla keegi avastanud ootamatu sarnasuse mängus ringi hyppava itaalia päritolu torumehe ning majaomaniku Mario Segali vahel. Mõeldud-tehtud ning miljonite lemmik ristitigi Marioks.

Vähem klatšimaiguline ylevaade on Wikipedias.

Tase me, bro!

Irve juba kiitis, aga ma kiidan ka: Sinfest.

Kui keegi ei tea, millest jutt, siis selgitus on Wikipedias.

Kymmet sorti pappi

Loen Ragn-Sellsi kodulehelt leitud Exceli-tabelit, mis õpetab sortima koduseid jäätmeid.

Papist munarest on biojääde.
Papist taldrik on olmejääde.
Papist piima- või veinipakk on pakend.

Mingil juhul ei tohi neid aga segi ajada ega panna paberi- ja papikonteinerisse, kuhu kuuluvad näiteks papist tordikarp ning papptoru kempsupaberi rulli seest.

Jõulukuuske ei tohi aga panna mitte kuhugi mujale kui kompostrisse. Ilma kompostrita ärge parem yldse kuuske majja tooge.

Kellelegi tegi selle tabeli koostamine palju nalja - või on ta lootusetult juhm ja huumorimeeleta inimene, keda yhelgi juhul ei tohiks teiste elu korraldama lasta.

Minge te, mehed, ka õige...

Päevapudemed

Vahel rikub pisike ja totter asi märksa rohkem tuju kui miski suur ja oluline. Lähed sööma ja poetad toidusappa minnes ajalehe kohvikulauale, märgiks: see on sinu koht. Tagasi tulles avastad, et keegi on juba selle kõrvale istunud. Tahad siis oma lehte võtta, kodanik mölakas pistab aga pröökama, et see on tema oma, ise tõi kaasa. Tore. Ja kuhu siis minu leht jäi? Laual vedelev on veel täpselt samast kohast lahti ka, kust ise jätsid. Peksa sellistele, jorrr.


***

Tiritamm kapituleerus tolkinistide ees ja muutis Bilbo Paunaste tagasi Bagginsiks. Ei tea, kust neil vahepeal see loll mõte tuli; Eragonist ju Arteid või Hamletist Kylakest ei tehta. Jääb ainult oodata, millal Maire Aunastest saab Maire Aggins.

***

Lootsin loo eile ära lõpetada, aga koju jõudes olin surnud. Võhma ei ole enam.

Yhes listis kiidetakse mahetootmist ja unistatakse ajast, mil kogu Eesti põllundus sellele yle läheb. Ainult et yks räägib, kuidas mahedaks saab ka nii hakata, et hind ei tõuse. Teine, et mahedalt toodad kyll vähem, ent see-eest saab kogu toodangu palju kallimalt Euroopasse maha myya. Vahva ja tore, kuid kõike seda ju korraga ei saa!

Maheduse vastu pole mul midagi, igati kena asi. Aga kui minu rahakott hinnatõusule ka vastu peab, siis nii palju ma ikka ymberringi toimuvast tean, et kõik seda sugugi samahästi ei talu. Kui kampaaniaga suudetaksegi põllumajandus myrinaga ära mahestada, kas Eesti tootjad myyvad siis oma kauba põhiliselt väljamaale ja eestlane hakkab rohkem riisi sööma?

Arvestades inflatsiooni, tarbijahinnaindeksi tõusu ning toidu ja biokytuste konkureerimisega samale põllumaale (millest ajakirjanduses juba väike paanika on tõusnud), see plaan kyll populaarseks ei saa. Kui keegi selle mingi imega läbi surubki, hakatakse mahestajaid tõenäoliselt "mahejätisteks" kutsuma.

Oleks armas, kui roheliste tehnokraatlik tiib vahel ka tarbija peale mõtleks. Eriti selle tarbija peale, kes saab vähem palka kui nemad. Samas - tehnokraatidelt empaatiat oodata on ka kuidagi... totter.

Mõis jagab laskmata Karu nahka

Kes ei teadnud, et Jyri Mõis on loll, tõstku käsi.

Aitäh. Ei olnud eriti palju jäsemeid. Teie kaks tagumises nurgas, võite käed alla lasta.

Rääkis ta Tallinna linnapeana või ka hiljem mida tahes, täna Mõis igatahes yletas ennast.

Armin Karu tytre röövimiskatset kommenteerides kuulutas kivipallur Jyrka: kes ise seiklusi ei otsi, sellega midagi säärast nagu tytre röövimine ei juhtu ka.

Ehk siis: paras! Said nyyd! Istu parem kodus koti peal nagu mina.

Kui keegi peaks kunagi Mõisa auto varastama, rahakoti näppama või talle pimedas peksa andma, kas ta ka siis leiab, et on ise syydi?

Tõeline empaatiapärl.

Tap-tap-tap, härra Hani, nagu kirjutati kunagi Miki-Hiire koomiksis. Ootame nyyd, millal toob Mõis Eestisse esimese Darwini auhinna. Praeguse järgi hinnates ei lähegi kaua, kuni lollus talle endale letaalseks muutub.


P.S. Nende äraneetud kaakide pärast pidin ma täna uue juhtkirja kirjutama ja jäin rongist maha. Mõisaga yhte kongi tuleks nad panna, et kurat neid kõiki võtaks. Ja enne mitte välja lasta, kui Mõisa nõmedus nad mõlemad enesetapule ajab. Kyll nad siis kahetsevad. Grrrrrr. Raisk.

Kaardid metroos ja poliitikas

"When he had first arrived, he had found London huge, odd, fundamentally incomprehensible, with only the Tube map, that elegant multicoloured topographical display of Underground railway lines and stations, giving it any semblance of order. Gradually he realized that the Tube map was a handy fiction that made life easier, but bore no resemblance to the reality of the shape of the city above: like belonging to a political party, he thought once, proudly, and then, having tried to explain the resemblance between the Tube map and politics, at a party, to a cluster of bewildered strangers, he had decided in the future to leave political comment to others."

Neil Gaiman, "Neverwhere"

Minu arust suurepärane võrdlus.

Avalik ja õiguslik

Yhe tundmatuks jääda sooviva MTY listis tekkis hiljuti arutelu: kas mingid dokumendid tuleks avalikustada või piisab sellest, et organisatsioonis on revisjonitoimkond? Kui kõiki pabereid uurivad niigi asjakohased isikud, kas ei võikski seda nende hooleks jätta? Igasugused jamad on ju asjapulkade vastutada ning lihtinimesed ei pea millegi pärast muretsema.

Paraku pole asi nii lihtne - just nagu enamik maailma asju. Et ma ei peaks kõike mitu korda selgitama, kirjutan parem siia.


***

Inimesed arvavad vahel, et kui on revisjonitoimkond, siis pole avalikustamist vaja. Aga revisjonil on omad eripärad.

Esiteks, revisjon tegeleb kontrollimisega, kas kõik vastab seadusele, põhikirjale, eeskirjale ja muule säärasele.

Iga juhtkond töötab teatud määral blankoveksliga. Kõike ei saa ette näha ja reguleerida. Mis pole aga keelatud, on lubatud.

Näide.
Oletame, et hypoteetiline juhatuseliige Albert Kägu ostab 16 000 krooni eest 10 kuldsulepead. Kui kellelgi tekib kysimusi, vastab ta, et need läksid tänuks MTY sponsoritele.

Kas revisjonil on sellega midagi peale hakata? Ei ole - sõltumata sellest, kas niisugune kulutus mõnele revisjonistile isiklikult meeldib või ei. Kui juhatuse liikmel on õigus niisugusi väljaminekuid teha ning puudub kohustus neid kuidagi dokumenteerida, ei pea kuskil olema isegi nimekirja, kes olid need kymme tänatud sponsorit või kuidas nad välja valiti. Kui sulepäid ei ole, järelikult on nad ära kingitud. Ja kõik.

Teiseks, revisjon tegeleb dokumentidega.

Ta saab tugineda ainult dokumenteeritud tõendusmaterjalile, mis tagab, et probleemile tähelepanu juhtimise korral ei ohverdata hoopis revidenti. Suulisest infost ja õigeaegselt kadunud dokumentidest pole abi.

Näide.
Kujutleme, et väljamõeldud juhatuseliige Joosep Siga kuulutab, et organisatsiooni arvele laekunud raha on antud talle isiklikult. Seepärast võib ta seda kulutada oma äranägemise järgi. Kui ta pole kohtulikult karistatud või muul viisil ise oma usaldusväärsust kahtluse alla seadnud, pole teistel juhatuse liikmetel loomulikult alust teda mitte uskuda. Kujutleme ka, et hiljem vestleb keegi annetuse tegijaga ning too ytleb, et ei tea Joosep Sea väitest midagi - raha on antud kogu yhise ettevõtmise tarbeks.

Kas see puudutab kuidagi revisjoni? Ei puuduta. Yhest kyljest on tegemist pelga folklooriga - vestlus ei ole dokument ning kui kysimus ka avalikkuse ette jõuab, võib alati väita, et see on laim. Pealegi ei ole sponsor tõenäoliselt huvitatud aja raiskamisest kellegi jagelustele ning ei kommenteeri asja kuidagi. Teisest kyljest ei keela seadus ega põhikiri valetamist. Juriidiliselt on kõik korrektne.


***

Aeg-ajalt ei asenda revideerimine avalikustamist, nii nagu kohtusysteem ei asenda ajakirjandust. Jah, mõnikord tullakse virisema, et ajakirjandus mõistab syytuid inimesi syydi. Alles hiljuti vingus Savisaar pressikonverentsil, et ei taha yldse ajakirjandusega suhelda. Igati mõistetav - hoolimata ähvardustest laimu eest kohtusse kaevata julgeb enamik lehti aeg-ajalt hylge möla mitte kuulata ning ytelda, et pätt on pätt ja kaabakas on kaabakas sõltumata sellest, kas nad tehnilistel põhjustel kohtust pääsesid või ei.

Kõikvõimalikud revisjonid, auditid ja kontrollid saavad vaid kontrollida dokumenteeritud tegude vastavust fikseeritud reeglitele. Avalikustamine annab aga inimestele võimaluse väljendada valimistel oma arvamust nende suhtes, kes on piisavalt kavalad, et seaduste vahelt läbi pugedes karistamatult sigatseda.

Kui piisavalt paljudel on ka siis ykskõik - nagu näiteks enamikul tallinlastest -, on nad oma valitsejaid väärt.


P.S. Tegelikult askeldasin terve päeva hoopis suviste reisipiltide kallal. Kui mõne õhtu veel neile kulutan, saan ehk kunagi oma reisikirja valmis. Ehkki kuhu ma selle siis panen, ei tea.