Rambling years of lousy luck

Drank away the rest of the day
Wonder what my liver'd say
Drink, that's all you can

Blackened days with their bigger gales
Blow in your parlor to discuss the day
Listen, that's all you can

Ah, but don't, no don't sink the boat
That you built, you built to keep afloat
Ah no don't, no don't sink the boat
That you built

Sick and tired of what to say
No one listens anyway
Sing, that's all you can

Rambling years of lousy luck
You miss the smell of burning turf
Dream, that's all you can

Ah, but don't, no don't sink the boat
That you built, you built to keep afloat
Ah no don't, no don't sink the boat
That you built, that you built to keep afloat

Singled out for who you are
Takes all types to judge a man
Feel, that's all you can

Filthy suits with bigot ears
Hide behind their own worst fears
Live, that's all you can

It's all you can
It's all you can do

No matter where I put my head
I wake up feeling sound again
Dream, it's all you can

Tomorrow smells of less decay
The flowers quick just bloom and fray
Be thankful, that's all you can

Ah, but don't, don't sink the boat
That you built, you built to keep afloat
Ah no, don't, no don't sink the boat
That you built, you built to keep afloat

Ah no, don't, oh no, don't sink the boat
Oh, that you built, that you built to keep afloat

A ripe old age, a ripe old age
I'm a ripe old age, that's what I am
I'm ripe old age, a ripe old age
A ripe old age, just do the best I can, hey

A ripe old age, a ripe old age
I'm a ripe old age, that's what I am
I'm ripe old age, a ripe old age
A ripe old age, just do the best I can, hey
The best I can

Vikipeedia kui reklaamikanal

Aeg-ajalt tuleb ikka ette, et keegi avastab võrgus ringi kapates Vikipeedia. Vaatab seda kui vasikas uut aiaväravat ja imestab: "Oo! Kui hea raamat!" Lappab veel natuke... ja satub vaimustusse võimalusest sinna ka ise midagi sisse kirjutada.

Kõige silmapaistvamad noored autorid jagunevad kolme kategooria vahel: poliitikud, ärirahvas ja kylahullud. Kylahullu mõistet kasutan ma siinkohal pisut laialt, pidades silmas kõiki neid, kes enda autobiograafia või suvalise muu artikli all tulevad selgitama oma imetabast maailmavaadet - näiteks, et kuu on juustust ja USA president on inimese maskiga kosmosesisalik. Või et nad leiutasid just läinud kolmapäeval igiliikuri.

Kõik see on kyll tore ja huvitav, ent ei kuulu teatmeteosesse. Tänapäeval on palju õnnetuid, kel pole kodus nähtavasti yhtki teatmikku ning kes seepärast ei kujuta hästi ette, misasi on entsyklopeedia. Kui kylahullud on lihtsalt tyytud ning vahel ka veidi naljakad, siis poliitikud ja ärilised ajavad vahel suisa vihale. Suurem jagu justkui kõrgharidusega ja puha, aga no kussa.

Ei tule praegu meeldegi, kes oli see USA poliitik, kelle kontorist hiljutiste presidendivalimiste aegu Wikipediat mudimas käidi. Põhimõte on lihtne: maalin endale pyhapaiste pea kohale, konkurentidele aga saba, sarved ja kikkhabeme. Siis loeb igayks, et mina olen hea ja teised pahad. Eesti poliitikud sellega õnneks väga tegelda pole viitsinud. Inglisvikis täiendas enda artiklit vist kunagi Toomas Hendrik Ilves, kuid minu mäletamist mööda mitte kuritahtlikult. Ja Max Kaur pyyab eestikeelses Vikipeedias enda profiili paremasse valgusse sättida, siiski mitte väga robustselt.

Tegelikult jääb Vikipeedias sigadustega praktiliselt alati vahele. Nii inglise kui eesti Vikil on hea hulk usinaid kasutajaid ja adminne, kes kõigel sellisel pilgu peal hoiavad. Viimati tõi ennast vabatahtlikult hoiatavaks näiteks nõmeda nimega asutus IIZI Kindlustusmaakler AS, kelle töötaja või muidu fänn IP-aadressilt 88.196.182.100 tekitas täna sydaöö paiku firma kohta reklaamartikli.

Tekst kubiseb fraasidest nagu "Tänu kliendikesksele ja kaasaegsele tehnoloogiale põhinevale ärimudelile oleme...", "Rahvusvahelise laienemisega alustasime..." ja "Meie visioon IIZI on ümber kujundanud inimeste mõtteviisi ja suhtumise kindlustamisse..." Ennast kiitmast ma ei väsi. Ning ennäe: tund hiljem saigi artikkel märke: "See artikkel on kirjutatud kui reklaam. Palun aita see artikkel neutraalseks ümber kirjutada. Reklaamartiklid, mida ei parandata, kustutatakse." Nii see asi käibki.

Enamik firmasid ei pea enda palgal siiski sedavõrd rumalaid inimesi. Kes on näinud mõnd paberentsyklopeediat, teab yht-teist internetist ja Vikipeedia kohast selles, saab ka ysna kiiresti aru, et firmale võib olla kasulik, kui tema kohta on võimalik saada selget ja objektiivset infot. Olen ka ise mõnele soovitanud enda kohta käivad andmed yle vaadata.

Põhimõtteliselt on Viki nagu telefonikataloog, ainult tasuta. Vikipeedia kyll ei jaga huvilistele ettevõtte telefoninumbrit, kuid ta annab võimalikult neutraalse taustainfo, mida tänu sellelesamale neutraalsusele ka usaldatakse. See pole koht, kus jutustada imelisest visioonist ja missioonist - ent kui sealt võib lugeda, et firma asutati kymme aastat tagasi, tegutseb seal ja seal, tytarfirmad on niisugused, juhid ja omanikud naasugused, on lugeja lõppmulje märksa soodsam kui veidra nimega OYst, mille kodulehel on kontaktiks antud aegunudaadress@hot.ee ning täpsemat taustainfot peab otsima äriregistrist.

Turundus seegi. Ja on igayhe enda asi, kui aruka või rumala mulje ta endast jätab. It's IIZI to be stupid.

Kumu ja tema misantroop

Rahuldasin enda madalat kirge - armastust värssnäidendite vastu - ja käisin Kumus Molière'i "Misantroopi" vaatamas. VAT Teater tegi.

Takkajärele pole ma ise ka päris kindel, miks see lavastus mulle meeldis. Võib-olla seepärast, et mulle meeldib Molière. Mäletan "Misantroopi" televersioonis, ehkki enam ei tea, kes seda mängis.

VAT Teatri tõlgendus oli klassikalisest parukatega Moliére'i-lavastusest sama kaugel kui nokkloom kormoranist: sarnasusi on, aga mitte liiga palju. Dekoratsioone polnud. Oli must taust ja must längus põrand (kuidas nad seal pysti pysisid?), millele joonistati kriidiga asjad. Maas oli näiteks nelinurk, peale kirjutatud "LAUD". Selle taga teine kirjaga "TOOL". Tuli näitleja ning tegi näo, nagu istuks toolil laua taga. Võttis laualt ringi kirjaga "KLAAS", koukis taskust kriidi ja kriipsutas klaasi maha. Kybaravarn nurgas oli etenduse lõpuks igatahes mahatõmmatud mantlitest pungil.

Näitlejaid oli samuti vähe. Kava lugedes imestasin, kuidas Katariina Lauk kõigi oma viie osaga hakkama saab. Väga hästi sai. Et segadust ei tekiks, oli iga tegelase nimi kostyymi selja peale tikitud, mõnel rippus see ka sildiga rinna peal.

Aeg-ajalt läks tekst natuke sassi. Seda oli pisut kurb kuulata. Ja minu maitse jaoks oli jalaga tagumikku andmise nalju liiga palju. Tagumikke oli yldse palju: Elina Pähklimäe kahtlemata kunstiväärtuslikku postamenti demonstreeriti (ja suudeldi) igast võimalikust asendist ning publik aplodeeris ennastunustavalt, kui Katariina Lauk enda oma näitavat teeskles. Hmm. Ah et sedasorti rahvas koguneb meil kunstimuuseumi klassikat vaatama. Nunuh.

Kogu lavastus oli väga fyysiline: hypeldi, kareldi, peaaegu et tantsiti. Tegelastevahetust markeeriti näomoonutustega ning Philinte järas kogu aeg imaginaarseid pähkleid. Aeti yksteist taga ja sekka vehiti tulise ahjuroobiga.

Ega ma teatriloos nii tugev ei ole, kui olla tahaks, aga minu arust Moliére'i ajal nii usinasti commedia dell'arte võttestikku ei pruugitud. Teisalt - komöödia see ju olema pidigi. Ju siis võib ka sedaviisi. Ning tõesti, kokkuvõttes jäi etendusest päris tore mulje.

Kas ma näitlejaid juba kiitsin? Ei? Suurepärased näitlejad olid muidugi.

Raamatukogud või sõbrad?

Oliver ei viitsi raamatukokku minna ja igatseb selle asemel eraraamatukogude võrgustikku. Oleks ju tore naabritädilt raamatuid laenata?

Mina ka ei viitsi. Tallinna raamatukogud on yldiselt ebamugavad, harukogud ka õnnetult pisikesed. Kui ma ei soovi lihtsalt "midagi lugeda" (aitäh, mul on endal paarkymmend tuhat raamatut pluss karjakaupa e-raamatuid), siis midagi konkreetset tuleb tavaliselt suurtest keskkogudest otsida. Need ei jää mulle eriti tee peale, lisaks veel igal omad halvad kyljed.

Linnaraamatukogu nõudis viimati Tallinna sissekirjutuseta inimestelt tagatisraha, mis on tyytu, pealegi on kõik huvitav neil enamasti otsas. (On neil yldse õigust mu isikuandmetes sonkida?) Rahvusraamatukogu varem yldse välja ei laenanud, nyyd on aga lahti peamiselt tööajal. Järele jääb Teaduste Akadeemia kogu, mille Rauakool kyll mõne aja eest okupeeris, ent selle kanti ma tõesti naljalt ei satu.

Erakogudega on jälle see häda, et mul pole erilist kindlust, kes ymberkaudsetest linnakodanikest raamatutega viisakalt ymber käib. Vanamoodsate inimeste jaoks (nagu mina) on raamat siiski ysna isiklik asi. Pealegi tuleb siis kõige yle arvestust pidada. Viimasel ajal olen oma kogu kyll usinalt korrastanud, kuid katalogiseerimine ja arvutisse toksimine võtaks vähemalt tubli nädala.

Lisaks vajaks kõigi selliste harukogude haldamine systeemi, mis oleks märksa jõudsam kui praegune suurte raamatukogude kataloog Ester (Tartus merihobu.utlib.ee, Tallinnas ester.nlib.ee). Kindlasti on linnarahval rohkem raamatuid kui raamatukogudel, haldus on aga märksa segasem. Ja selle halduse usaldusväärsus on omakorda probleem.

Nii et esialgu tuleb vist ikka sõprade juurde jääda. Ah et sõbrad ei loe ega osta piisavalt raamatuid? Otsi intelligentsemad sõbrad. Teoreetiliselt võiks neid leida näiteks raamatupoodide kohvikutest.

Kust tuleb hylge möla?

Olen siin aeg-ajalt kasutanud väljendit "hylge möla" ja kyllap kasutan edaspidigi. Et folkloorset viidet ei peetaks aga tyhjaks lahmimiseks, panen kirja loo, kust see fraas pärineb - nii, nagu mina seda kuulnud olen ja mäletan. Rahvaluule ju.

Läinud kolm meest paadiga hylgejahile. Ei tea, mida nad seal sahmerdasid või milles asi, yks meestest kukkus igatahes vette - ja veel nii õnnetult, et teised kohe ei märganud.

Sulberdas õnnetuke siis ringi, kuni teised tema poole vaatasid. Hämar ka ja sant ilm, ei olnud õieti nähagi, mis tume kuju seal myttab. Yks sirutas käe juba harpuuni järele.

Ujuja karjuma: "Ära löö, ära löö, see olen ju mina, Juhan!" Mispeale kolmas mees õpetanud: "Ära usu hylge möla, äsa talle aeruga!"

Sihuke õpetlik lugu. Nõuanne, mõistagi, on tihtipeale tululik. Ei tea, kas Meerikamaal sõna bullshit kohta kah samasugune jutuke liigub?

Katkuaeg pidudeta

Vestlesime sõbraga praegusest majanduskriisist. Arvasin, et ega sellele lähemal ajal leevendust tule.

Panganduseski pole sugugi kindel, et põhi tõepoolest käes on. Ja kui raha on majanduse vereringe, siis see tähendab, et rahanduses toimuvad samad protsessid kiiremini. Muu majandus liigub selle suhtes veel 6-12kuuse lõtkuga.

Eestis hakkab aga asi paremaks minema alles siis, kui muu maailm juba natuke maad ylespoole on liikunud. Ning ega tööturg ja muu säärane veel siiski mõnda aega parane. Need mõjud tulevad alles pärast ettevõtete edenemist.

See kõik tähendab, et vusserdagu valitsus eelarve ja arengukavadega kuidas oskab, maandumise pehmendamiseks on juba hilja ning tõusu kiirendada kah eriti ei õnnestu. Nyyd saab asja ainult hullemaks ajada.

Aga inimestel tuleb tööst kõvasti kinni hoida ja laenudest kauge kaarega mööda käia. Kes mõne juba kylge sai, sel on tõenäoliselt mõistlikum ta välja ravida - näiteks maja maha myya ja yyrikorterisse kolida. Mida see teeb, kes Viljandis või Valgas tööta jääb, ma tõesti ei tea. Arvatavasti ahastab.

Kel varud pangaarvel, olgu õnnelik. Investeerida pole niikuinii kuhugi. Börsigraafikuid lapates leidsin vaid yhe ettevõtte, kel viimasel aastal hästi on läinud. See toodab USA valitsusele lennujaamadesse läbivalgustusseadmeid ning sai just uue suure tellimuse. Nime unustasin ära, niikuinii selle firma aktsiatega Eestis ei kaubelda.


***

Täna lugesin Sorosi intervjuud EPList ja põhimõttelised järeldused on samad. Nii kena. Kui nyyd eksima juhtume, eksime yhtmoodi.

György Soros meeldib mulle muidu ka - ja mitte yksnes sellepärast, et ta on yks väheseid inimesi, kelle emakeel on esperanto.

Suur osa rikast rahvast sahmib lihtsalt siia-sinna ning ei mõtle eriti selle yle järele, kuidas neil on õnnestunud oma rikkust säilitada ja kasvatada - või ajab selle kohta ymaraid mullikesi, mis ei seleta, miks teine samasugune kõrval pankrotti läheb. Majandusteadlased kalduvad jällegi kabinetiteadusse, mida on hea ohutu teha, kuni sa ilusaid teooriaid omaenese raha peal ei katseta.

Soros oskab kenasti selgitada, mis loogika alusel ta oma raha liigutab. Ning vahel ka hoiatab, kui systeemis augu leiab: "Nägite, mis ma inglise naelaga tegin? Tahate, et keegi teine sama teeks? Ei? No vat, siis parandage see jama ära." Efektiivne lähenemisviis.

Kui vaba hetke leian, võtan ta viimase raamatu ette. Fictionwise myyb seda vähem kui kymne taalaga, häbi oleks ostmata jätta. Ehkki keegi võiks ka ära tõlkida.


P.S. Norra majandusanalyytik Harald Magnus Andreassen kiidab Ärilehes, et Balti riikide majandus on kyll nadis seisus, kuid õnneks pole meil finantssektori osakaal nii suur kui Islandil.

Kas need vahvad poliitikud, kes tahtsid paari aasta eest teha Tallinnast Balti panganduspealinna ja rahvusvahelisi finantsasutusi madalate maksudega siia meelitada, tõstaksid palun käe?

Pyhaku-, mardi- ja isasandid

Kõigi pyhakute ehk hingeõhtul ilmusid ukse taha väikesed halloween'uskid. Kuni šokolaadi otsisin ja tuhvleid lohistades ukse manu jõudsin, olid nad kahjuks juba kannatuse kaotanud ning edasi lipanud. Tänapäeva lastel on kiire elu.

Maal olla millaski mardisanti joostud, suure eduga. Ja keegi olla Tartus näinud põngerjaid, kes lohistasid järel endasuurust kotti, ääreni komme täis. Hambaarstide rõõm.

Igal oma pidupäevad. Mina ukselt uksele käia ei viitsi, kuid isadepäeva õhtaks yht-teist ikka kogunes: tähtpäevakaart kirjaga "IZZI" ja pidulik võtmehoidja, mis meenutab Pikachud. Aitäääh.

Turunduslik teadaanne ulmesõpradele

Avastasin oma postkastist teate, et Apollo raamatupoe ja Pegasuse kirjastuse yhistööna on mõned raamatud 10.-23. novembrini alla hinnatud, teiste seas ka Susanna Clarke'i triloogia "Jonathan Strange ja härra Norrell". Kui varem maksis yks osa 125 krooni, siis nyyd saab kõik kokku 100 eest. Minu arust on see yks pagana hea teos ja seda raha igatahes väärt.


Tõsi, igayhele ei meeldi. Ta on kirjutatud mõnuga maneerlikult ja irooniliselt, kerge muigega ka Jane Austenile vihjates. Minule sedalaadne inglise kirjandus meeldib - Thackeray ja Galsworthy näiteks - ning head stiili mõistan ma kah nautida. Kes tahab ulmeraamatuist peamiselt kosmoselaevu ja lasereid või vaprate võlurpoiste seiklusi lohetaltsutajatena, peab muidugi muud lugemisvara otsima.

Ma ei loobu oma keelest

Aitab! Sammukestki maad ei loovuta ma enam okupantidele! Olen tydinenud loovutamast sõnu yksteise järel spetsialistidele, kes ytlevad mulle, mida miski tähendab. Nad kisuvad sõnad ykshaaval mu suust ja võtavad need endale. Ei ainsatki sõna enam!

Keel on elav organism. Selle reegleid võib ju raamatutesse kirja panna, ent suurema osa ajast kõnelevad inimesed siiski paindlikku ja muutlikku tavakeelt, mitte sõnaraamatutes jäigastunud kirjakeelt. Vähe sellest, ka suur osa kirjutatust on tegelikult tavakeelne. Kirjakeel põhineb ikkagi tava- ja kõnekeelel, mitte vastupidi.

Eesti keel on yks reguleeritumaid keeli - väidetavasti norra keele kõrval. Selle põhjused on ajaloos - Johannes Aavikus ja nõukogude okupatsioonis. Noor-Eesti päevil oli kirjarahval kombeks keelega mängida. Erni Hiir ja teised futuristid polnud usgugi ainsad, kes kõikvõimalikke keeletrikke teha võtsid. Samas vaimus algas ka Aaviku katse eesti keelt reformida, oma maitse järele rikkamaks ja kaunikõlalisemaks muuta. Sellele yritusele reageerisid teised, enamjaolt konservatiivsemad keelehuvilised ja -teadlased.

Ent veel Pätsu ajalgi polnud eesti keelereeglid päris jäigad. Selle töö tegi ära nõukogude kord. Yhelt poolt soosis toonane mentaliteet kõige reeglistamist ja normeerimist - enamik riike poleks niisuguses koguses filolooge ja sõnaraamatutreialeid yleval pidanudki, normaalsetes oludes on see erasektori lõbu. Teisalt oli võitlus eesti keele puhtuse ja hääduse eest yks kaudse vastupanu liike, sest ylepolitiseeritud režiimis muutus apoliitiline kultuur poliitiliseks ning hool emakeele eest isamaaliseks. Kaheksakymnendateks olid keelesaated ja -raamatud nii populaarsed, et mõni keeleinimene ei suuda oma popstaaristaatuse kadumisega siiamaani leppida.

Uuel Eesti ajal hakkas keel aga reeglitest välja murdma. Sõnavara muutus tohutu kiirusega, iga noorkirjanik kirjutas nii, nagu pähe tuli. Korraldajad ja keelajad ei jõudnud enam igale poole. Aasale pääsenud vasika pyydmatust mõningal määral mõistes kirjutatigi eelmise õssu kaanele, et see on kirjeldav, mitte normeeriv raamat.

Viimase õssutrykiga tuli aga tagasilöök: emakeeleõpetajate ja Eesti Keele Instituudi vandlitorni asukate kättemaks. Nyyd vehitakse selles valitsuse määrusega, mille järgi õss on kirjakeele alus. Aitab! Ei mingit omapäist lahmerdamist enam! Meie teame, kuidas peab!

Tavakeele ja erialaterminoloogiate vastasseisu on õssutegijad ikka spetsialistide poolel seisnud. Kõnekeelt sinna näpuotsaga kyll satub, kuid selle ylestähendamist pole sihiks võetud. Ent kui mingi argoo või terminoloogia on otsustanud mõne sõna kinni pyyda, puuri pista ja omistada sellele enda arvates täpse tähenduse, pannakse see raamatusse kirja. Häda inimesele, kes sõna edaspidi vanal või, hullem veel, uuel viisil kasutada julgeb! Kusjuures kedagi ei huvita, kas uuel, pyhal ja terminoloogiliselt sisseõnnistatud sõnakasutusel ka sõna senise tähenduse valguses mingi mõte on.

Viimasel ajal kuulen aina sagedamini keelde ja õpetusi, kuidas ma kõnelema-kirjutama pean.

- Mugulsibul tähendab mingit asja, millega sa iial kokku ei puutu, sa ei tohi seda sõna sibulamugula kohta kasutada!
- Sul ei ole kunagi depressiooni! Depressioon on meditsiinitermin, mida võhikud suhu võtta ei tohi!
- Pistis ei ole altkäemaks! Kuidas sa julgesid need segi ajada?!
- Ettevõtja ei tähenda inimest, kes midagi ette võtab, see on juriidiline isik. Sinust ei saa mitte kunagi ettevõtjat!

Pähh. Tahan ja olen depressioonis ettevõtja, vot. Võtan altkäemaksu ja söön mugulsibulat. Minu keel, ma ei anna seda ära.

Nii nagu ma ei pea valitsuse määruse alusel kõnelema, ei pea ma ka kirjutades kellegi käskudest lähtuma. Olen eraisik ning võin teha, mida tahan. Ent mul on aina enam kahtlusi sellegi suhtes, kas näiteks ajakirjandus sama rangetest reeglitest lähtuma peaks. Jah, eriaalaväljaanded ei saa muidugi argoodest mööda minna. Ent laiatarbeajakirjandus kyll. Miks ei võiks leht kirjutada altkäemaksudest ja pististest nii, nagu inimesed neist sõnadest aru saavad, ajamata iga kord õssus näpuga järge, sest seal on otsustatud synonyymid ilma igasuguse loogilise põhjuseta yksteisest lahutada?

Jajah, loomulikult ei meeldi mullegi päris iga asi, mis keelega ette võetakse. Aga teate, on olemas selline asi nagu stiil. Hea stiil ja halb stiil. Praegu on see mõiste ära unustatud isegi ilukirjanduses, ajakirjandusest rääkimata. On aeg ta endale meelde tuletada. Ning ei, selle kõiki reegleid ei saa näpuga järge ajades kirja panna. Miks peakski?

Eesti lauluvaramu ja iiri rahva needus

Eestlaste seas ringleb juba ligi veerand sajandit kaunis lauluke väidetava pealkirjaga "Sombune pärastlõuna Brüsselis". Kahjuks ei mäleta ma enam, kes oli see teine mees lisaks Lauri Vahtrele, kellega kahe peale nad olla selle kirjutanud. Igatahes teavad laulu praktiliselt kõik, või siis vähemasti refrääni:

EYE ja euromais on yhtne NATO pere,
kel Reagan, Thatcher, Pinochet teeb pai ja ytleb tere.
I love Thatcher!

Kes toona ikka nii väga täpselt teadis, mida Thatcher või Pinochet õigupoolest tegid ja kas nende poliitikail miski vahe ka oli. Vanal hallil nõukogude ajal oli lihtsalt sula rõõm jõurata kõike, mis vähegi riigivastaline tundus. Ja eriti seda, mis tundus just nimelt väheke riigivastaline - kes siis ikka GULAGi igatses, vabaduses on palju mõnusam. Aga Mustamäe köögis või karjamaal laagrilõkke ymber laulda oli tore, kohe kuidagi õilis tunne tuli.

Iirlastel on sellesinase sydamedaami kohta oma laul. Igal oma vaatenurk, eks ole.



Kusjuures huvitaval kombel on selle struktuur pisut sarnane laauluga, ansambel Suveniir laulis nime all "Suur lilleaed" - mõlemad põhinevad riimimängul ja kuulaja ootuste petmisel. See on yks peenike trikk, ehkki tavaliselt meeldib mulle roppustele vihjamine veel vähem kui roppused ise.

Olen vahel ikka mõtelnud, kas Mart Laar mõnikord Thatcherile rääkis ka, et tal ja ta sõpradel kunagi selline idolaatriline laul oli. Mu ema luges mulle just hiljuti Kaalepiga seoses sõnu peale, et vanainimestele tuleb ikka kõik kiitus edasi anda, oodata pole seal midagi. Maggie Thatcheri kohta räägitaksegi, et nyyd olevat juba hilja - aastatega kipuvad inimesed vahel ikka ära väsima, mälu ja tähelepanuvõime pole enam see.

Eks ta kindlasti olnud teatud mõttes kiitust väärt. Laias laastus kippus Lääne poliitikas tõesti nii olema, et vasakpoolsed katsusid ka Nõukogude Venemaaga hästi läbi saada ning parempoolsed ajasid okkad sinnapoole turri. Kui NSV Liidu majandust poleks välja kurnatud, võib-olla hingitseks kadunuke tänini. Mine hullu tea.

Aga maailm on keeruline ja kui mõni kangelane tõesti yksnes kangelane on, pole mina temast veel kuulnud.


P.S. Sõnad ka - suuresti mulle enesele juhuks, kui need mujalt netist ära peaks kaduma. Tykk aega otsisin taga, enne kui täna leidsin. Selle veidi ebakindla teksti leidsin siit.

The Thatcher Song

Words & Trad arr Music Copyright Sean Brady (Bradys Music Publishing 1983)

Maggie Thatcher you can't match her she's the darling of us all
She's the curse of the Irish Nation Fine Gael and Fianna Fail
She's destroyed me hire purchase and she's put me on the dole
If I could only get my hands on her I'd kick her up the-----

Good onya Mrs Thatcher you're the cutest girl of all
such a biddy fine and buxom sure the likes you'll not recall
when she holds negotiations things they always reach a hitch
she's the world in ruination such a schemer the old--------

Good onya Mrs Thatcher no one in this world can match her
but she's trying to take the vote away from the paddies once again**
we're not worried 'bout your English vote nor your politicians gas
you can keep them Mrs Thatcher you can shove them up your----

Help us Mrs Thatcher with the prices rising high
and the work is getting awful scarce paddy's losing that's no lie
now you say that you don't want us that we've stayed here long enough
(now you say that you don't want us that we're really out of luck
but if I were a taxidermist I would tell you to get -------

Fair play Mrs Thatcher sure you know a trick or two
and each time you come to Dublin well we know just what you'll do
you'll dress up in your finery and preach with all your might
but all of your fancy promises are just a load of-----

We love you Mrs Thatcher like your old man loves his brew
such a lad your husband Denis when he's had a sup or two
sure he'll take a pint of porter and a glass of Irish mist
and because he faces you each night no wonder he gets------

Thatcher you can't match her she's the darling of us all
She's the curse of the Irish Nation Fine Gael and Fianna Fail

Isamaine rumalus

Kodanik Delfidebiilik kirus IRLi poliitikut Margus Jaagot, sest too olla kirjutanud silmapaistvalt rumala artikli. Lugesin igaks juhuks yle. On jah rumal jutt, asja eest sõimatakse. Lyhidalt yteldes: "P...sse see keskkond! Ettevõtted peavad saama harjunud viisil tasuta saastata, muidu tuleb kylm ja nälg."

Yks lõik tundus sedalaadi tegelinskite kohta eriti tyypiline.

Kasumi teenimine ettevõtluses on normaalne ning mida paremini läheb majandusel ja ettevõtjatel, seda paremini läheb meil kõigil, sest ettevõtjatelt tuleb lisaks töökohtadele ka suurem osa annetustest ja sponsorrahast, mis lähevad eri valdkondadesse ja üritustesse, millest saame osa me kõik.

Kasumi teenimine keskkonna kulul tähendab, et yks mees kallab oma virtsa kyla kaevu ning keeldub kylarahvale kaevu puhastamise kulusid maksmast. Muidugi on selline "kasum" normaalne. Normaalne on ka see, kui mõni firma saab oma "kasumi" riigi või ELi toetustest. Kurt Vonnegut kirjeldas "Tšempionide eines" "põllumeest", kes sai rikkaks riigi tasudega selle eest, et ta vilja ei kasvatanud. Ajapikku sai temast osariigi suurim vilja mittekasvataja.

Kysimus on selles, kuidas niisugused "ärid" ja "kasumid" ebanormaalseks muuta. Et normaalseks jääks vaid selline kasum, mis on saadud partneriga võrdsetel alustel äri tehes, mitte tema makse oma taskusse ahmides või isiklikku prygi naabri aeda kallates.


***

Teistpidi võttes on IRLis teisigi mitte eriti arukaid inimesi. Alles hiljuti hyples yks hampelmann vaimustunult yles-alla ja lärmas, et eestlased on puhas rahvus, kes pole iial võõramaalastega segunenud. Tasuks välja uurida, kes oli geniaalse eugeeniku ajalooõpetaja - ja kui too ikka veel koolis töötab, kiiresti lahti lasta.

IRLi lohutuseks võib ytelda, et seal on ka täitsa taibukaid ajaloolasi. Las korraldavad noortele kiirkursuse, et nood erakonna mainet rohkem ei rikuks.


***

Muuseas on Jaago Delfile tynga teinud, IRLi kodulehe viitel ilmus sisuliselt sama lugu teise pealkirja all juba 23. oktoobri Põhjarannikus. Tavaliselt ei peeta sama jutu mitmesse lehte saatmist heaks tooniks, ehkki Delfi võib muidugi Põhjarannikusse piisavalt põlglikult suhtuda ning seda mitte konkurendiks pidada.

Kogu Tallinn yhte patta

Palju on lärmatud Tallinna yheks ringkonnaks muutmise teemal. Kord hõisatakse, et selle abil saab Keskerakonna kukutada; siis jälle, et see on Keskerakonna katse langeva populaarsuse kiuste olukorda päästa. Kumb siis tõsi on? Mõlemat ju korraga ei saa.

Suurepärase näitematerjali andis Postimehe artikkel, kus riigikogu kantselei valimiste osakonna juhataja Mihkel Pilving tutvustas konkreetset analyysi.

Nii näiteks kogus Keskerakond 2005. aasta valimistel Lasnamäel 58 protsenti häältest, kuid 77 protsenti mandaatidest. Põhja-Tallinnas aga 55 protsenti häältest, kuid 75 protsenti mandaatidest.

Riigikogu kantselei tehtud arvutus ühe ringkonna puhul oleks andnud Keskerakonnale volikogus 30 kohta, Reformierakonnale 14 kohta, Isamaaliidule 7 kohta, Sotsiaaldemokraatidele 7 kohta ning Res Publicale 5 kohta. Keskparteil poleks sellega olnud võimalust üksi pealinnas võim võtta.

Toonase seisu järgi poleks ka kolm suurimat - või praegu, arvestades Isamaa ja RP liitumist, kaks suurimat - suutnud saada rohkem hääli kui Keskerakond. Seega oleks Keskerakonnale alternatiivi pakkumiseks pidanud kokku leppima kõik teised, selle katse läbikukutamiseks aga piisanuks ykskõik millisest nõrgast lylist. Praktika on tõestanud, et kokkuleppijatest pole meil kunagi puudust.

Nii et nagu korduvalt nenditud, on "valgete parteide" probleem mitte Keskerakond, vaid nende endi koostöövõimetus.

Kollaste lehtede aeg

Liisu viitas mõne aja eest Areenis ilmunud Marek Tamme loole klikiajastust. Ega seal midagi uut ja valgustavat olnudki, tavaline jutt sellest, kuidas klikikultus kipub juba paberlehtigi valitsema.

Ajaloolasena võib MT ju rusikaid raputada ning tendentsi tahtlikku pidurdamist nõuda, aga kuidas või miks peaks seda tegema ajaleht kui äriettevõte? Paberlehtede reklaamimyyk kukub kolinaga ja tõmbab mahud endaga kaasa, sest lugejad võtavad oma seitse asja ning marsivad internetti. Seal ei piira valikuid tellimisraha, nii et uuringutes on aina enam inimesi praktiliselt kõigi suuremate lehtede lugejad. Nii et veebireklaam võib ju kasvada, aga mitte meeletult. Kui lugejad määrduvad ajakirjandusele laiali nagu kosmonaut musta augu syndmushorisondile, on aina raskem reklaamitellijale selgitada, mispoolest just sinu leht ainulaadne on.

Kogu see ilu ja toredus meenutas eelmise nädala Postimehest loetud artiklikest, milles Pullerits pyydlikult Juhi kõnet refereeris. Kyllap ma olen, jah, skeptilisem kui enamik moodsa aja inimesi, ent mulle meenutas teksti toon miskipoolest vanu häid aegu. Sellised refereeringud on toredad, sest neis tuuakse välja kõige olulisemad kohad, mis edaspidi käsulaudadeks lõigatakse. Kaks lõiku jäid eriti teravalt silma.

Ühtlasi pidas Kopli oluliseks Postimehe ajakirjanike ja toimetajate püüdu serveerida ajalehes materjale nii kirjutamisstiililt kui kujunduslikult üha atraktiivsemalt. "Aga selles osas on veel pikk tee käia."
/---/
Hoolimata rõõmustavatest näitajatest ütles Kopli: "Peame kirjutama sellest, millest inimesed räägivad, mitte arvama, et oleme nii elitaarsed ja mõnel teemal ei kõlba kirjutada."

Paranoiline lugeja võiks nyyd mõistatama hakata, milliste atraktiivsete teemade jaoks on Eesti ajakirjandus ennast varem liiga heaks pidanud. Põhiliselt meenuvad Liis Lassi aluspesu, mida mõne lehe esikaanel tõesti veel ei kohta, ja Vesti Dnja reklaam "Bez tsensurõ" Tallinna trammides. Nii et kas hakkab Postimees rohkem VD moodi kirjutama või...

Kas aktsial on hing?

On kyll, väidab LHV oma tänases börsiylevaates:

Taani õlletootja Carlsberg aktsiahing odavnes 3.37%.

Ning tõepoolest, eks ole Carlsbergki Issanda loodud loomake. Miks ei peaks temal siis hinge olema? Kui hing, nagu väidavad mitmesugused usundid ja usulahud, eksisteerib nii enne syndi kui ka pärast surma, ei vaja ta järelikult keha. Seega võib hing olla ka puhtelektroonilisel nähtusel nagu tänapäevased aktsiad.

Et hingi aga, nagu ammust ajast teada, osta ja myya saab, on järgmine täiesti loogiline samm nad börsil noteerida. Kui ikka suur patuepideemia levib, kukuvad hingehinnad suure kolinaga ning on hea aeg endale väike tagavara soetada. Majanduskriisi ajal myyakse jällegi kõik hinge tagant ära ja eks siis lõpuks käiakse ka hing letti.

Niisiis: on hing Carlsbergil, on hing tema aktsial ja kyllap on hing ka hinnal, millega seda ostetakse ja myyakse. Aga kas börsimaakleril, kes selle kõigega hangeldab, samuti hing on - see kysimus jäägu juba börsiteoloogidele.

President Obama

...ja nyyd on hea hetk tsiteerida yhe mu lemmikirjaniku Holly Blacki samanimelist blogipostitust:

As Gavin just said, "it's like living in the future that I want to be in."

I don't want to breathe, lest it shatter.

Temast võib täitsa aru saada. Tõin ise kunagi Ilvese puhul toimetusse tordi.

Elu raamatukogus

Kasutan vaba aega ära ning korrastan oma raamatukogu. Esialgu tähendab see, et raamatukogu pysib vahestaadiumis täieliku segaduse ja korra vahel ning selles vahes jääb mulle endale ruumi vaid ysna pisut.

Kyll nad ajapikku korda saavad ning võib-olla tekib mul isegi ettekujutus, mida ja kui palju mu majapidamises leidub. Aga seniks lubasin näidata paarile sõbrale, milline näeb välja eluase, mille on vallutanud raamatud.











Jube jah. See-eest tulemus võiks olla vaeva väärt.

Fionn mac Cumhaill

Nagu öeldud, teste ma eriti ei armasta. Aga Larko mant leidsin täna yhe, millest ei kannatanud mööda minna. No ja siin on siis tulemus.

Your result for The Ultimate TRUE IRISH Test...

Finn MacCool

You scored 100 Common Sense, 96 Irish Facts, and 97 Irish Soul!

I am honored to be in your presence. You know your stuff. You are Irish in your heart. You probably talk like an Irish person after a few pints. You sing the rebel songs. You drink, and probably bleed Guinness. You may have even been interned in British Prisions. You impress (or annoy) all your friends with your vast Irish knowledge. If you are a female, I am in love. If you are a male, we are brothers. We should have a pint.

Please don't forget to rate my test...

Take The Ultimate TRUE IRISH Test at HelloQuizzy

Huvitav, kas sellest võiks kunagi kauges tulevikus naturaliseerumisel kasu olla?

Lähen korgin järgmise Guinnessi lahti ja loen oma paksu "Irish mythology" nimelist raamatut edasi.

Panegyyrika Ain Kaalepile

Sellest on nyyd pea kaks nädalat, kui Eesti Kirjanduse Seltsi listi laekus teade, et kohe-kohe tuleb Ain Kaalepi uue ja uhke luulekogu "Muusad ja maastikud" esitlus. Läksin igaks juhuks samal päeval poodi. Ei veel, arvati seal. Nädal hiljem vantsisin uuesti raamatupoodi. Ikka ei midagi.

Saabus esitluspäev. Kaalusin isegi espetsjaalselt Tartusse minekut, aga nagu tavaliselt, tuli miski ette. Leppisin siis kolmanda poeskäiguga - ja sedapuhku läks õnneks. Kui palju selline pidev poe vahet saalimine mulle maksma läks, ei mõistagi kokku arvata. Pakun, et tuhandetes. Peaks Kaalepile arve esitama.

Igatahes on ta luulekogu mul nyyd käes, suures osas ka loetud ning ma ise raamatu yle õnnelik, nagu oleks Pegasus pihku s...unud. Jõudsin juba sõpradelegi kiita.


Umbes sada aastat tagasi avastasin Päevalehest Kaalepi intervjuu. Märkisin selle endale toona yles, sest kirjanikuherra vestis seal põnevat ja asjalikku juttu - nagu tal kurisageli kombeks on - ning mul oli hirmus himu seda paaris blogisissekandes kommenteerida. Olen ise kah luule kui niisuguse teemadel kyllalt teoretiseerinud, õpetanud ja manitsenud noori suleproovijaid nii kysimise peale kui ka kutsumata. Oleks hea ettekääne need jutud uuesti kokku võtta, systematiseerida ja siia riputada.

Ei ole ma selleni jõudnud, võib-olla mõni päev jõuan. Aga nyyd on Kaalepil uus usutlus Päevalehes. Mõnus ja huvitav lugemine, veereb muhedalt ja jätab pärastiseks mõtteainet.

Võimalik, et mul lööb miski fännikompleks välja. Olen ise Ain Kaalepi luuletusi ja muid kirjatykke ysna noorest east saati nautinud, kyllap on tema kirjutatu mu mõttelaadi ja kirjastiili rohkem mõjutanud kui isegi arvata oskan. Kipun hindama nii tehnilist meisterlikkust kui ka oskust ainega vabalt ymber käia, muigan muietele kaasa, otsin alatasa tekstidest vihjeid ja seoseid ning hõiskan midagi põnevat leides nagu seeneline, kel väits pihus ja kuhi korvis. Ses suhtes on populaarne kirjandus tihtipeale paraku vaene, või siis jällegi liiglabane.

Ju mulle Kaalep seepärast niivõrd meeldibki - ta vastab maitsele, mille ise kujundas. Oleks imelik kah, kui ei vastaks. Otse vastupidi, ta läheb aina paremaks nagu hea vein. Hakka või luulekogusid keldris hoidma.

Podernism

Hommikul lugesin oktoobrikuisest Akadeemiast, kuidas Peeter Saari kahtlustab, et postmodernismi laiutasid endile kattevarjuks inimesed, kes koolis reaalteadustest aru ei saanud. Ehkki ma kahtlustan omakorda, et ta ei pidanud silmas kirjandusteadust ja sellelähedasi alasid, kus sel sõnal on tõepoolest ka tähendus.

Täitsa tore artikkel oli. Kasulik lugemisvara neile, kelle arvates maksab igasugust pläma valimatult uskuda, sest "tänapäeva teadus ei saa veel kaugeltki kõigest aru". Termini "teaduslik meetod" kohta soovitas lugeda Vikipeediast.

Õhtul leiutasin juba termini "podernism". Tähendab oletatavasti postmodernismi või midagi sellesarnast. Diskursust või paradigmat.


P.S. Ehh, podernismiga jõudis Krahv must mitumitu aastat ette. Kahju, et Krahvi ja Tari blogi enam kuskil ei seisa - ei saa noortele näidatagi, milline õige blogi olema peab. Mälestuseks on jäänud vaid postkaart.

Kuidas tervitada suitsetajat?

Kriminaalasi Viljandi Ühendatud Kutsekeskkool direktori Tarmo Looduse suhtes lõpetati, kuna tema süü ei leidnud tõendamist.

/---/

Täisealine õpilane väitis, et direktor Loodus oli tal käskinud sigaretti kätte võtta ning pärast seda noormehe käe kokku pigistanud.

Uurimise käigus ilmnes, et Loodus siiski ei käskinud õpilasel sigaretti kätte võtta. Loodus surus küll noormehe kätt, kuid direktor ei teadnud, et tal on suits peos.

Oktoobri alguses läks Loodus kooliterritooriumil suitsetavaid noormehi korrale kutsuma. Direktor tegi ettepaneku tervitada noormehi käepigistusega ning nooruk ulatas oma käe, milles oli ka põlev sigarett.

Olen yksvahe aastaid suitsetanud, olen pidanud ka seda varjama. Kogemus synnitab kahtlusi.

Oletame, et ma teen sellise eksperimendi: palun suitsetajast sõbral põleva suitsu pihku peita ning surun siis ta kätt. Mis te arvate, kumb saab kõrvetada? Kui pihku peidetud sigaret on - nagu tavaliselt - sõrmedega risti, satub hõõguv ots vastu minu, mitte suitsetaja sõrmi. Kui sigaret on millegipärast omaniku käega enam-vähem paralleelselt, jääb suitsuots kenasti kahe käe vahele ja kostab kahehäälne röögatus.

Eeldusel, et täiearuline koolidirektor peab yldse tarvilikuks suitsetavaid õpilasi käepigistusega tunnustada.


Millegipärast jääb mulle mulje, et Viljandi uurijad ja prokurörid ei suitseta. Või ei mõtle. Või mõtleb ja suitsetab nende eest IRL?


***

Ja nyyd kysimus EPLi ajakirjanikele: mitme t-ga kirjutatakse sõna sigaret?