Kes tahab syya misjonäri?

On vana kena komme, et uusaastaöösel olgu laud lookas. Eri kommete järgi peab toite olema seitse või kaksteist, igatahes palju - siis jätkub uuel aastal majas söögipoolist. Aga keda me lauale paneme?

Ahto Lobjakas jutustas eilses Postimehes Eesti köögi ajaloost:

"Kannibalism on traditsioon, millele kristlus Eestis kiire lõpu tegi. Tervitatava uuendusena tõrjus ristiusk samal ajal eestlase toidusedelist välja hobuse. See on üle Euroopa tuntud seaduspära, mille ohvriks langesid esmajoones paganlike germaanlaste kulinaarsed kombed. Hobusesöömine püsib siiski tänaseni au sees muidu katoliiklikes Belgias ja Prantsusmaal."

Tegelikult on see lõik ju naljakas. Miks oli hobuselihast loobumine tingimata "tervitatav uuendus"? 13. sajand ei olnud aeg, mil hobustest oleks eriline puudus valitsenud - kindlasti mitte praeguse ajaga võrreldes. Mis on siis hobustes nii erilist?

Sõber, keda Saksamaal mõne aasta eest kuldselt võõrustati, kiitis seal pakutud hobuselihavorsti. Teada ja tuntud asi, saksa köögi uhkus. Meil räägitakse rohkem vanade hobuste rebastele söötmisest. Ja siiski - kui hiljuti Kaubamaja toidupoes hobuselihakonservi nägin, ei tõusnud käsi seda ostukorvi tõstma. Ei tea isegi, miks.

Niisamuti reageerivad eestlased tänini valulikult luikede tapmisele. Mis sellest, et neid mõnelgi pool suure isuga syyakse. Õigupoolest ei taha me isegi väikesi laululinde puutuda, ehkki luiged tunduvad vist kuidagi pyhamad.

Samas ei saa asi olla yksnes pyhaduses. Karu on ugrimugrilaste jaoks alati pyha loom olnud, inimsarnane kujult ja toidusedelilt. Ometi on teda samavõrd alati söödud, olgu siis andeks paludes või mitte.

Tootemloomadest pidajad rahvad ei puutu tihti oma tootemeid, ehkki mitmel pool neid siiski syyakse, nii nagu meil karusid. Pyhadust on mitut sorti ning vahel on neil raske vahet teha. Miks kellegagi just sel kindlal moel ringi käiakse, kurat seda teab. Vähemalt pyhamehi ei ole ykski rahvas ära põlanud, praetagu neid siis vardal või restil või keedetagu katlas.

Võib-olla annaks mind siiski kunagi veenda hobuseliha proovima. Koeraliha söömist kujutaksin tegelikult täitsa hästi ette, kassi siiski mitte. Madu? Igatahes. Ritsikat või ämblikku? Veidi kahtlasem. Konna? Kindlasti. Lõppeks söön ma suure isuga tigusid ja kalmaare, mille enamik eestlasi ära põlgab. Misjonäri?

Kes on kes Poola ärimaailmas?

Warsaw Business Journal - Who's who?


Kes kurtis Eesti veebiajakirjanduse yle?

Kanal 2 - Teise Eesti telekanal

Meil maal näitab telekas ainult yht kanalit. Mida sealt siis pakutakse?

21.00 Võsareporter
23.00 Anne Veski
01.10 Meie Mees

Ei, ega ma tegelikult protesti. Mul on halb kalduvus teleka ette kinni jääda ning jälgida hypnotiseeritult enam-vähem kõike, mis silme ees liigub. Seepärast mul linnas telerit polegi.

Noh, praegu vähemalt seda ohtu ei ole. Kui keegi ka hajameeli pildimasina käima paneb, hakkab mul kohe okserefleks tööle.

Kanal 2 orienteerub selgelt inimestele, kes armastavad Elmari raadio saatel säästuõlut nautida. Tore, neil on vähemalt mingi plaan - erinevalt näiteks ETVst, mis toimib lihtsalt inertsist. Ega yks inimene saagi kõigi meediakanalite sihtgruppi kuuluda.

Mul on see-eest terve virn vaatamata filme ja lugemata raamatuid. Ning kyllap võib Ilvese kõnet juba hommikul Youtube'istki näha.

Tõlked on abitud

Lauren Hoffman - Out of the Sky, Into the Sea

Don't wanna go where they are cruel and cold
Turning me into stone, making me dry
Give me this warmth, a sunbeam to live in, a window to look out of

Misery blooms on the stem of suppression
The world that you see is the one you believe
Sleeping in poppies, lost in the forest

Out of the sky, into the sea,
Disappear under here pulled by the tide
Give me an island
I am an island

Don't wanna go where they pull out the mold,
Casting me out of clay, making me dry
Give me this warmth, a sunbeam to live in, a window to look out of

Shut out the sights, pull tight the sheets,
They live in the dark and their faces you see
By the sliver of light through a cracked open door

Castles and kings await you my sweet
Dragons will fly you far, far from here
Where the concrete enfolds you
And they mould you of steel

Out of the sky, into the sea,
Disappear under here pulled by the tide
Give me an island
I am an island



Taevast merre

Ma ei taha minna sinna, kus ollakse julmad ja kylmad,
Muutes mind kiviks, muutes mind kuivaks.
Andke mulle soojus, päikesekiir, milles elada, aken, millest välja vaadata!

Viletsus õitseb surutuse varrel.
Sa näed seda maailma, millesse usud,
Uinudes moonide seas, eksides metsa.

Söösta taevast merre,
Kaduda siin all, tõusust kantult.
Andke mulle saar!
Ma olen saar.

Ma ei taha minna sinna, kus võetakse välja valamisvorm,
Vormitakse mind savist, pannakse kuivama.
Andke mulle see soojus, päikesekiir, milles elada, aken, millest välja vaadata!

Varjake vaated, tõmmake ette kardinad!
Nad elavad pimedas ja sa näed nende nägusid
Valguskiires, mis paistab uksepraost.

Lossid ja kuningad ootavad sind, mu armas.
Lohed viivad su kaugele, ära siit,
Kus sind piirab betoon
Ja sind valatakse terasesse.

Söösta taevast merre,
Kaduda siin all, tõusust kantult.
Andke mulle saar!
Ma olen saar.


P.S. See ei ole kõige parem video, aga paremat ei ole.

Ökofilm ja kesksuve mõrvad

Kinoga on ikka nii, et tykk aega vaatad plakateid, nädalad vuhisevad mööda, filmid õrritavad isu ja ununevad. Siis helistavad sõbrad: "Kas kahe tunni pärast kinno lähme?" Ja leiadki end järsku saalist.

Täna siis "The Day the Earth Stood Still" ja Keanu Reeves, väidetavalt parim kivinägu pärast Buster Keatonit. Kriitikud tegid filmi suuresti maha ja kyllap neil oli õigus. Sõber ytles, et võinuks hullemgi olla, ning kyllap oli temalgi õigus.

Kuuldavasti promovad ökonaiivikud seda juba kultusfilmina. Ilmselt sisukokkuvõtete põhjal, arvan ma. Algversioon 1951. aastast oli sõjavastane, keskkonnamured suruti vanale kondikavale jõuga peale ning seda on ka näha. Ei kõla eriti usutavalt, et terve kamp supertsivilisatsioone tuleks Maale ökoloogia eest hoolitsema - või vähemalt ei suudetud seda usutavalt esitada.

Yldine tonaalsus on ikkagi militarismivastane. Parimas "Hollywoodi vasakpoolsuse" stiilis (mille olemasolu ja propagandaväärtuse yle võib kahtlemata vaielda) näidatakse poliitikuid ja sõjaväelasi yhe kahtlase mõtlemisvõimetu kambana, kes teeb geniaalseid otsustusi nagu "Kui meie juurde tuleb diplomaatiline saadik, laseme ta igaks juhuks maha", "Kui mahalaskmine ei õnnestu, siis ega ta ju ometi väikest piinamist pahaks pane" ja "Kui hiidrobot raketid ja lennukid all kukutas, ehk meeldib talle siis teemantotsikuga puur". Pidevalt kurdetakse inimeste agressiivsuse, vägivalla ja sõdade yle. Kena keik, ent kuidas see ökoloogiaga seostub? Või see, kui inimesed on tassinud kõiksugu kahtlasi aineid laiali yle planeedi ning filmi õnnelikus lõpus muuhulgas ka nende vaoshoidmise tehnika vastu taevast saadetakse?

Nojah, eks jura võib leida igalt poolt. Aga ega ta nyyd nii halb ka olnud. Keanu Reeves oli tõepoolest päris kivist näoga (graniit, pakuks ma) ja teine peategelane oli kena tytarlaps. Nanobottideks joonistati vahvad väikesed satikad ja Suure Võõramaise Kera aluseks võeti Jupiter. Pealegi antud kostyymid väidetavalt korduvkasutusse, paberi säästmiseks vahetasid filmitegijad infot veebilehe kaudu ning võtteplatsil sõideti ringi hybriidautodega. Kindlasti leidub inimesi, kelle filmielamust sellised teadmised parandavad.

Ootasin huviga, kas Lenini lemmikpill on filmimuusikasse ikka alles jäetud - 1951. aasta versioon oli selle poolest kuulus. Oli kyll. Kes kinno ei viitsi minna, mäletab Nõukogude elektronmuusika tippsaavutust ehk ka seriaali "Midsomeri mõrvad" tunnusmeloodiast. Mina ei osanud varem tähelepanu pöörata, aga tegelikult kõlab täitsa huvitavalt.



Kas "Klaatu barada nikto" võiks tõlkida "Klaatu habe pole keegi"? Iseenesest ju õige väide.

Kolm klaasi veini ehk Klassika synd

1968: Neil Diamond kirjutas oma äia pudupoes laulu, et ostjateta aega surnuks lyya. "Arvasin, et see on kantriballaad, kuni kuulsin UB40 versiooni."


1969: Tony Tribe tegi sellest loost reggae.


1983: UB40. Neil Diamond kaebles kyll hiljem, et briti reggae olevat liiga rõõmus, aga siis oli juba liiga hilja.

Päikesepyha

Tegelikult ei ole mingit vahet, kas inimesed päikesesse usuvad. Kuni nad talle kingitusi toovad, turgutuseks pidutoite kypsetavad, puid ehivad ja päikese toetuseks pimedaimal ajal tulesid põletavad, tuleb ta ikka jälle allilmast, kummaliste elukate lõugade vahelt välja. Et inimesed need kingid pärast ise ära söövad, ei ole yldse tähtis - ka jumalakujude eest on alati keegi teine pidanud ohvriannid nahka pistma, olgu siis inimesed või loomad. Oluline on ajastus. Oluline on usk, et päike yha uuesti välja ilmub, vaatamata kylmale ja pimedusele, vaatamata kõigele. Ykskõik, kui vähe usutav see ka hetkel paistaks.

Kui ykskord enam mitte keegi seda ei usu, siis pole muidugi ka kindel, mis saab. Võib ju oletada, et kõik läheb vanamoodi edasi. Aga päris täpselt ei tea. Keegi ei ole proovinud.

Päikesepoisid: metsatukalmistu, kalmutumetsastu

A says: "laskelaager" ja "lastelaager" kõlavad väga yhtemoodi. laste- ja laskelaager
A says: muide
A says: Haapsalu metsakalmistust olla mets maha võetud
A says: (kuigi kalmistu käib väliskohakäänete pealt)
B says: nyyd on metsata metsakalmistu
A says: tavaline kalmistu
B says: metsatukalmistu
A says: see on juba ilusam sõna
B says: jep
B says: koledate asjade ilusasti nimetamine on kah kunst

Jõulumõtisklus

Memokraat Daniel Vaarik kirjutas mõne aja eest boikottidest ja vastutustundlikust tarbimisest. See kõik on ylimalt tore, ent paraku ei paku reaalne maailm meile kuigi palju eetiliselt selgeid ja lihtsaid valikuid.

Mis siis, kui maailma tööstus või vähemalt selle mingi konkreetne sektor jaguneb:
a) ökoloogiliseks ja lapstööjõul põhinevaks;
b) saastavaks ja sotsiaalselt vastutustundlikuks;
c) muidu ontlikuks, ent poliitiliselt korrumpeerunuks?

Mida eelistad sina?

Stroom ilma metsata

Vanu pressiteateid lapates leidsin, et detsembri alguses kuulutas Tallinn: "Merimetsa asumisse rajatakse Merelahe tee."

Tallinna linnavalitsus kavatseb nimetada Põhja-Tallinna Merimetsa asumisse rajatava, Paldiski maanteelt Stroomi randa kulgeva tee Merelahe teeks.

Uue tänava rajamise näeb ette Paldiski mnt 62, 68, 68a ja 68c kinnistute detailplaneering, uue tänava algus on osaliselt juba välja ehitatud. Uue tänava alal on väga hea ja tihedas kasutuses olev tervisespordirada, mis kulgeb mööda metsasihti mereni.

Linnavalitsuse nimekomisjon lähtus nime valikul Merimetsa lähedusest ja tänava kulgemisest otse Kopli lahe suunas. Tänava mere poole jääv ning läbi Merimetsa kulgev lõpuosa on planeeritud kergliiklusteeks.

Seewald ehk Merimets

Õnnetut Stroomi metsa on juba sada korda edasi-tagasi solgutatud: kord tahetakse sinna mingisugust Põhjaväila ehitada, kord jälle väidetavalt loobutakse plaanist. Nyyd on siis järsku hirrrmus oluline teha otse läbi metsa "kergliiklustee", et tõbised meremehed ja kutsehaiged mugavalt randa jalutama pääseksid.

Ei mina usu, et linnavalitsusel niisugune jaburõilis plaan on. Olen kuri ja kahtlustav. Sõltuvalt sellest, kust täpselt tee ehitatakse, võib selle trass osalt tulevase väilaga kattuda. Igal juhul ei muutu mets sellest tihedamaks, kui temast teed läbi tehakse.

Põhjaväila lääneots läbi Stroomi metsa

Ja yldse, miks peab seda metsa kogu aeg surkima? Kes pagan sealt läbi viivaid teid nii kohutavalt vajab? Praegu ei paista kyll kuskilt otsast, et ymber Stroomi viivatel teedel kogu aeg tihe liiklus ja hirmsad ummikud oleksid. Isegi kui Siff ja kõik teised soovijad oma pilvelõhkujad Sitsimäele rajavad, saavad inimesed tõenäoliselt seniste tänavatega hakkama. Probleem on ainult sadamal - kus, tõsi kyll, transiit otsa lõppes ning pole ka tosina aasta jooksul ette näha.

Eks siis võib muidugi kysida, kas linnas on elanikud tööstuse jaoks või vastupidi. Niikuinii põhineb kogu Põhjaväila projekt printsiibil "viime liikluse kesklinnast Kalamajja ja Koplisse, seal niikuinii kedagi ei ela". Aga kui linnavalitsus kord vahetub, ehk võiks siis mõelda hoopis suurema kaubaveo Tallinnast välja kolimisele?

Fairytale of New York

It was Christmas Eve babe
In the drunk tank
An old man said to me, won't see another one
And then he sang a song
The Rare Old Mountain Dew
I turned my face away
And dreamed about you

Got on a lucky one
Came in eighteen to one
I've got a feeling
This year's for me and you
So happy Christmas
I love you baby
I can see a better time
When all our dreams come true

They've got cars big as bars
They've got rivers of gold
But the wind goes right through you
It's no place for the old
When you first took my hand
On a cold Christmas Eve
You promised me
Broadway was waiting for me

You were handsome
You were pretty
Queen of New York City
When the band finished playing
They howled out for more
Sinatra was swinging,
All the drunks they were singing
We kissed on a corner
Then danced through the night

The boys of the NYPD choir
Were singing "Galway Bay"
And the bells were ringing out
For Christmas day

You're a bum
You're a punk
You're an old slut on junk
Lying there almost dead on a drip in that bed
You scumbag, you maggot
You cheap lousy faggot
Happy Christmas your arse
I pray God it's our last

I could have been someone
Well so could anyone
You took my dreams from me
When I first found you
I kept them with me babe
I put them with my own
Can't make it all alone
I've built my dreams around you

(copyright 1988 Shane MacGowan & Jem Finer)

Miks ma kaks päeva bloginud pole

Unine olen, vaat' mispärast.

Isikukultus(t)est

Ei viitsi juttu eesti keelde tõlkida, seepärast kopeerin oma kaks kommentaari Giustino suurepärasele kirjatykile "Hõberebane" siia ingliskeelsetena. Võtke hääks või pange pahaks.

***

Once upon a time, a friend of mine visited Sweden. It was a long, long time ago, indeed.

One evening, his local friends were watching TV. "You know," they said, "Some young boy called Mart has become your prime minister!"

"Oh yes," he answered, looking for a beer in the fridge, "It's probably Laar, I know him. Last summer, we went fishing. He never got a fish, but he's a pretty good storyteller." And he tried to find a bite, too.

"No way," his friends answered, disappointed in his rotten ethics and downtrodden character. "You probably made it all up. No one goes fishing with the prime minister!"

You'd never imagine the bloody nerves some people have, eh?


***

Well, kids still have that enjoyable sense of wonder. As I walked along the Viru Center with my teenage daughter, she suddenly clasped my arm and whispered: "Did-you-see-did-you-see-did-you-see?" - "See what?" - "Urmas Paet! The foreign minister!" - "Hmm. Yeah, I noticed. Bad hair, I wonder if he slept well tonight. Not much of a politician." She made a frustrated, unarticulated noise at me.

I guess it's our children who get to design the future, though. Should I be worried? Dunno.

Minu viis minutit kuulsust

Lontsisin tööle, kui yks noormees tänaval mind peatas ja hõlma alt mikrofoni haaras. Teine tõstis õlale videokaamera.

"Tere, Eesti Päevaleht. Mida te arvate uuest töölepinguseadusest?"

Katsusin mitte liiga tyhm välja näha, muidu lastakse mind lahti. Ametikohustuste järgi peaks ju asja tundma, ehkki oma arvamus pole vist kyll kohustuslik. Või kes seda töölepingut nii täpselt mäletab.

Rääkisin siis, et noh, alati saab muidugi paremini ja kumbki pool ei jäänud päriselt rahule, aga samas olid läbirääkimised niigi pikad ja vaevalised. Eks ta yks kompromiss ole: keegi ei saa kõike, mida tahab, ent kuskil peab ju kokku leppima.


Ja nyyd ongi siis käes: minu kaunis pale hiilgab keset EPLi kodulehte. Pole viga, kyll ta sealt peagi ajaloo prygikasti koristatakse.

Kuidas ma uue punase salli sain

Kogu lugu sai alguse sellest, et eile kukkus mu kingal kontsaplekk alt ära. Õnneks juhtus see kohvikus, nii et korjasin lagunud jupi yles ja torkasin kotti. Yldiselt on Vagabondi kingad mind ustavalt teeninud, ei tea, mis sellel nyyd siis paar kuud pärast ostmist hakkas.

Loomulikult olen ma liiga laisk, et enda raamatusortimise käigus segipööratud majapidamisest kingatšekki otsima hakata. Pealegi tuleks selleks Kristiinesse minna, mis lähemal ajal mu päevakavva kohe kuidagi ei mahu. Selle asemel tundus mõistlik astuda tööle minnes läbi Kaubamaja kyljealuse kingsepa mant.

Kingsepp võttis kinga vastu, pobises midagi arusaamatut ja torkas mulle pihku kviitungi kirjaga "16.0". Kella neljaks ma siiski tagasi ei jõudnud, jõudsin töölt tulles poole kaheksa paiku. Siis ilutses aga kingsepa uksel papist kell, osutid kaheksa peal.

Mõtlesin just endale läheduses tegevust otsida, kui maa alt kargas välja lõbus mehike. Hõredad hambad naerul, läkiläki peas ja kaelas punane sall, uuris ta, ega mul ei juhtu tšervoonetsit olema. (Ajalooline märkus nooremale publikuale: tšervoonets on maakeeli kymnerublane. Antud kontekstis siis kymnekroonine.)

Ega ma seda kohe andma kippunud. Olen yldse sellistel puhkudel kaunis ebalev, ehkki otse sõimama kah ei kuku. Sõltub meeleolust ja muust. Täna olin aga kaunikesti leplik.

Tegelane seletas, et tema on tänaval elav Tšernobõli veteran Valeri, näitas ID-kaarti ja veteranitõendit. Oli kyll. Mina ohkasin ja andsin kymneka vastu. Tema leidis, et ma olen "klassnõi paren", surus kätt, patsutas, kaisutas ja kiitis taevani. Yldse oli tegelikult täitsa muhe mees, selline tyypiliselt kirjeldatav "lahke vene hing".

Yhel hetkel lõid tyybil silmad särama ja ta kysis, kas ma õlut joon. Eeeee, mõtlesin mina. Ei kipuks nagu keset õhtut kuskil koos kodutuga maha istuma, raha tal ju ka muud pole kui minu kymnekas... Mõmisesin ebamääraselt, et noh, tuleb ette, aga praegu kohe kyll väga justkui ei ole mõneti nagu selle peale mõelnud... Selle aja peale koukis mees taskust kinnise ja igati puhta väljanägemisega Viru õlle ning pistis mulle helgelt naeratades pihku. Khm. Keset õhtust tänavat, Kaubamaja kylje all - aga hakka nyyd siis head inimest solvama, kingseppa ka kuskil ei paista - nojah, tegin õlle sõrmusega lahti. Võtsin moepärast lonksu ja torkasin pudeli omaniku pihku tagasi.

Tema jutustas aga edasi, kui tore on ikka rahvaste sõprus ja kui tähtis on hästi läbi saada ja et iga rahva seas on nihukesi ja nahukesi ja päris mõistlikke inimesi kah. No ei saa ju vastu vaielda, kui inime õigust räägib. Jutu sekka palus minu uus sõber möödujalt sujuva elegantsiga sigareti ning syytas selle lauset katkestamata.

Niimoodi sigaretiga vehkides sõlmiski ta yhel hetkel enda kaela ymbert salli lahti ja sidus minu kaela. Ise kiitis veel, et ma nägevat välja nagu jõuluvana. Siis kysis viiskasti, et ega ma juhtumisi juut ole - noh, et pikad juuksed ja must kaabu. Ei teadnud kyll kuskilt otsast olevat. Pärisin vastu, et on mu vestluskaaslane ikka päris kindel, et tal salli vaja ei lähe - kylmad ilmad ja... Ei ole midagi, naeris tema, haaras pudeli ja kappas minema. Lubas kuskilt veel kolmkymmend krooni otsida, siis võib rahulikult öömajale kobida. Kuhu, jäigi kysimata.

Tatsasin vaikselt kodu poole. Nina ytles, et sall tahab kiiresti pessu pääseda, aga kaelast ära kiskuda ei tundunud kah kuidagi õige - heas usus antud kingitust pahaks panna oleks igatahes ebaviisakas, isegi kui me halvast õnnest rääkima ei hakka. Tegelikult nägi see riideese ysna viisakas välja, ainult pisut pruugitud.

Palju yhe kontoriroti elus ikka seiklusi ette tuleb? Mägironimist ma ei harrasta, tsikliga ei sõida. Olgu siis vähemalt niigi palju. Naljakas võisin sellega olla kyll: pisike must ymmargune kuju laia musta kaabuga, erepunane sall ymber kaela mu enda sallile peale seotud.

Myh-myh-myh-pup-pup-pup.

Reaalharidus käib alla

Märkasin eile töölepinguseadusest uudist treides huvitavat asja: Päevalehe arvates hääletas seaduse vastu 24, Postimehe arvates 27 riigikogulast. Nuta või naera. Mis siin sajani loendamisest, oskaks siis vähemalt 27 piires arvutada.

Euroopast pole midagi rääkida

Selgituseks kehvema nägemisega inimestele: Euroopa Parlamendi Infobyroo Eestis on pannud pysti toreda kodulehe, kus on ka lehekylg pealkirjaga "Viidad".

Sellele leheküljele on koondatud kõikvõimalikke viitasid Euroopa Liidu teemaliste veebilehekülgede juurde. Võimalusel juhatab viit teid eestikeelsele kodulehele, selle puudumisel oleme valinud lehekülgede inglisekeelsed versioonid.

Ju pole millelegi viidata.

Aga Dublinis sajab vihma

Kust tulid jõuluvanad?

Laste jõulupidu jälgides taipasin, kust on tulnud jõuluvanad.

Mõtleme pisut. Vanem meesterahvas tuleb tuppa, kutsub kõik lapsed ja vanurid kokku - teised teevad tööd, ei nendel pole selle jama jaoks aega -, kuulab laule ja lugusid ning on õnnelik iga jupikese yle, mis talle jutustatakse. Vähe sellest, ta jagab selle eest ka nänni: peenemaid linnamaiustusi ja pisiesemeid.

Täie aruga inimene niimoodi ei käitu. Õigupoolest tean ma vaid yht seltskonda, kelle seas see normaalne oleks: folkloristid. (Yks sõber pakkus ka luurajaid, aga nende huvid on pisut maisemad.)

Kogu moodne jõuluvanandus syndiski ju ligikaudu samal ajal või veidike pärast seda, kui Elias Lönnrot ja teised temasugused untsantsakad mööda Soomemaad käisid ning rahvaluulet korjasid. Ja kus elab jõuluvana nyyd? Õige, Soomes.

Kujutame ette kylakest, kuhu yhel hetkel ilmub imposantne sõbralik härrasmees, kogub rahva kokku, kuulab kõik rivis ära ja kingib igayhele tykikese nänni. Keegi ei tea, kust ta õigupoolest tuli (rongilt? Helsingist? taevast?), ent kingitused meeldivad kõigile.

Aastakese pärast ilmub sama mees uuesti, kott leludest ja maiustustest pungil. Kylarahvas teab juba, mida oodata.

Kolmandal aastal valitseb suur elevus. Igayks paneb paremad rõivad selga, lapsed kasitakse suuremast räpast puhtaks, õhtuti õpitakse kolde ees kooris luuletusi ja laule. Ning näe, sealt ta tulebki, suur märss selgas, habe ees orvis ning nägu laial naerul!

Mööduvad aastad. Yhel kaunil päeval, kui kõik on valmis seatud, folkloristi ei tule. Vaikus. Elevus hakkab kaduma, juttu ilmuvad pettumusenoodid, esimene põnn pistab tönnima. Keegi ei pane tähelegi, kuidas paar mureliku ilmega pereisa taganurgas nõu peavad ning yks nende seast ära kaob. Ja siis koputab keegi uksele...

Olemuselt on jõuluvana kummardamine kargokultus. Lõunamere saartele visati lennukist vanu saapaid ja vändaga grammofone, kuni kohalikud kaupa ehk kargot ja selle mystilisi toojaid kummardama hakkasid. Põhjamaa kyladesse veeti träni saaniga kohale, muu jääb samaks: kui võõrad enam ei tulnud, pidi muutunud elukorralduse tingimustes oma vahenditega hakkama saama.

Kust tulid asjad, ei tea keegi. Kyllap veeti kaugelt maalt lendavate põhjapõtradega. Tähtis on pidada muistseid syndmusi meeles, korraldada rituaale, õppida salmid usinasti pähe. Siis on kõikidel tore, vili kasvab hästi, loomad sigivad ja võib-olla, kui me eriti tublid oleme, tuleb meie kylakesse kord yle pikkade aastate jälle ka Folklorist.

Toredat uut töönädalat!

Nädal algas hästi.

Hommikul tõustes oli enesetunne sant. Kyllap andis oma panuse luuvalu, mis ei lubanud öösel magada. Vanas eas hakkab selline asi kiiresti töövõimes välja lööma. Kunagi polnud nagu asigi, kui paar ööd vahele jäi, aga nyyd annab juba rinnus tunda.

Järgmiseks seisin seebisena duši all, kui vesi ära läks. Veega on hommikuti pidevalt mingi jama. Kyllap ei taha ta pärast viimaseid hinnatõuse lihtsalt torust välja tulla, syndsustunne ei luba.

Nyhkisin kõrvad niiske lapiga puhtaks ja mõtlesin, et teen esimese tyki tööd juba kodus ära. Panin arvuti käima ja hakkasin sokke jalga sikutama. Sokkidega yhel pool, pöördusin ymber, et sõrmejäljelugejale näppu näidata. Arvuti ei tahtnud sõrme. Arvuti ei tahtnud yldse midagi. Arvuti kysis, kas ma tahan ehk Windowsi installida.

Restart. Teine restart. Restart safe mode'is. Restart käsureaga. Ei midagi. Windowsi boot disk? Ikka ei midagi.

Arvatavasti lykkas kõvaketas varbad sirgu, need ongi mõnel Delli mudelil nõrgad. Teen praegu oma töö õnnetu asenduspanni peal ära ning lõunasöögi asemel lippan garantiiremonti.

Algus on hea. Mida toredat järgmiseks pakutakse?