Päikesepoisid: Bostonian and Estonian

- How did you find yesterday?
- Well, mostly, it just was there after the day before. It wasn't that difficult, I didn't really have to look for it at all.
- Hmmm. Hmmmmm. How did you experience it? Did you like it?

***

Umbes kilomeetri kaugusel Brandenburgi väravaist möödusin õhtul kell pool kymme naisterahvast ja pillasin yle õla: "Jube palju eestlasi." - "Tõesti, õudsalt palju," vastas ta vähimagi yllatuseta hääles.

Ehkki, jah, vene keelt kuuleb siin kõige rohkem.

Ilmapimedus

Kas teadmised ja kogemused võivad inimest pimestada? Kas võib ehk juhtuda nii, et see, kes on kõndinud kõikjal Siberist Somaaliani, ei tee enam vahet Võru- ja Põlvamaal? See ehk ei huvitagi teda enam? Kas maailma kirevus võis muuta ta silmad tuhmiks, nii et ta väikesi asju enam ei näegi? Kas see peabki nii juhtuma?

Maeve Collins with a pinch of SALT

Käisingi ära sel iiri kunsti näitusel nimega "SALT", mida eelmises postituses reklaamisin. Meeldis. Soovitan kõigile.

Pisike räämas näitusesaal, mugavad diivanid, pimedas nurgas tyhja baarileti ymber paar näitsikut omaette askeldamas. Nurgas lauake reklaampaberitega.

Esimene eksponaat oli pisike puust karp, kylje peal auk ja kyljes kõrvaklapid. Augu taga oli nupp, millest sai pleieri mängima panna. Sees jutustas vana naine mingitest muistsetest syndmustest võluvalt iiripärases inglise keeles, millest mul pool kõrvu mööda maha jooksis. Mis sest, niisama oli kena kuulata.

Järgmine pleier oli karbist välja tõstetud, juures silt: "The Quiet Voice". Panin klapid pähe. Ei midagi. Vaatasin, kas CD pöörleb. Pöörles. Ikka ei midagi. Siis ilmus ukseauku pisike kena naisterahvas, kes midagi rääkis. Võtsin klapid peast.

"Kas te kuulsite midagi?" kysis ta häbelikult naeratades. "Ei, mitte yks piuks." - "See on vist katki," arvas ta vabandaval toonil. "Võimalik," möönsin mina. "Ehkki tänapäeva kunstinäitustel ei tea iial, kas miski on viltu või toimib kõik nii, nagu mõeldud oligi." - "Sedapsi ta on jah," jäi tema nõusse, muutudes veel pisemaks ja häbelikumaks. "Ma viin ta nyyd siis ära, kuulake toda teist," sirutas ta käe pleieri järele. "Ei ole hullu," lohutasin. "Igatahes vastas see pealkirjale. Oli ju ysna vaikne." - "Mitte nii vaikne ei pidanud see olema," vabandas kunstnikuneiu veel kord.

Järgmisena seisis seinal ekraan, samuti klapid kyljes. Seal liikusid ylima aeglusega naisterahva jalad. Sellised head tugevad maanaise jalad, varbad paljad, säärte ja puusade ymber lehvimas pikk seelik. Tasane hääl leelutas midagi umbes niisugust: "I'm sitting on my chair, Susans sitting on her chair." Laiskloomade tants võiks umbes samasugune välja näha. Õigupoolest mõjus see hypnotiseerivalt. Seisin ja vaatasin seda... ma ei tea, kui kaua. Vahepeal käidi mind yle ukse piilumas. Piilusin korraks vastu ja vahtisin edasi.

Yks silt oli seinal ka ilma eksponaadita. Ehk pidi see nõnda olemagi, ehk oli eksponaat remonti viidud - kes seda kontseptualismi ikka teab.

Pildid jagunesid kahte sorti. Yhed oli pisikesed ja värvikirevad, samas ysna abstraktsed ja lihtsa joonega. Teised olid suured fotod mererannast. Seeria nimega "Folly" kujutas mingit suurt puust torni, mille tõus ymber lykkas. Yhel sõitis naine veepiiril jalgrattaga - ainult et mere pool pildist oli yleval ning taeva pool all, just nagu maailm oleks tagurpidi. Vaimukas ja vahva.

Nännilaua kõige huvitavam asi oli viltuse lõikega raamat. See kirjeldas Clare'i maakonnas korraldatud maakunsti projekti "Ground up". Jutt on maakunstist ses mõttes, et kunstnikud tegid ysna iselaadi kunsti tavalises kylakolkas, tõlgendades sealset elu ja olemist.

Yks illustratsioon - ma ei saanudki aru, kelle oma, ehk oli Fiona Woods? - kujutas pabernukkude raamatut. Teate kyll: lõikad välja ja paned pysti seisma, juures on vahetatavad rõivad, mytsid ja pead. Pealkiri: "Create Your Very Own Rural Population" ehk vabas tõlkes "Tee omaenda maainimesed".

Aine Philipsi töö nimega "Shelters" ehk "Varjupaigad" koosnes kolmest varjupaigast kohtades, kuhu inimesed olid sajandite vältel matnud surnult syndinud ja ristimata lapsi - katoliku kirik ei luba selliseid ju kirikaeda matta. Need olid pisikesed kuuritaolised sarad, kust sai otsida varju halva ilma eest ning avanes ilus vaade matmispaigale. Yks neist oli kaunistatud rea pisikeste pabernukkudega. Nagu kunstnik ise ytles, tahtis ta meenutada inimeste naiste ajalugu, millest tavaliselt ei räägita. Kylarahvas oli sarad kiiresti omaks võtnud, sinna toodi nukke ja pandi kyynlaid. Väidetavalt on need matmispaigad tänini kasutusel.

Raamatus oli palju huvitavaid ideid, aga kahjuks polnud mul aega seda läbi lugeda. Pealegi tuli seesama kena naisterahvas minuga juttu ajama. Rääkisin talle lyhidalt, et mulle meeldib raamat ja meeldisid ka pildid. Tema kutsus mind õhtul avamisele ja mina kahjatsesin, et mul olid teatripiletid juba ammu ära ostetud. Muidu poleks ma mingil juhul tulemata jäänud. Tema uuris, et ega ma ise kunstnik ole. Vastasin, et kriipsujukutki ei oska joonistada, aga selle kuu lõpus või järgmise alguses tuleb mu luulekogu trykist. Kahjuks kyll eesti keeles, mu iiri keel on endiselt kaunis kidur.

Ukse juures pistis ta mulle infolehe pihku. Tänasin ja kurtsin, et otsisin esinejate kohta eile netist infot, aga ei leidnud. Lootsin eesti Vikipeediasse mõnest neist artikli teha, ent tulemuseks oli ainult yks Maeve Collins - "That's me!" hyyatas tema -, kes on Iiri saadik Vietnamis - "That's not me!" No seda ma miskipärast kahtlustasin jah. Nad pidavat omavahel Google'is võistlema: kord on peal Vestmann, kord Piibeleht. Lohutasin, et ehk on too saadik ka kena inimene ja võib-olla isegi meie Maeve'ile kade - ehk tahaks tema kunstnik olla. Võib-olla tõesti, noogutas Maeve ja muutus reipamaks.

Ytlesin talle ka, et reklaamisin nende näitust oma blogis. Nii et panin praegusele postitusele ingliskeelse pealkirja, ehk satub lugema.

Näitus on EAST Galeriis Pikal tänaval, majas number 36. Minge ja vaadake, homme kella kaheksani on veel lahti. Täna kell 19 on avamine laulu, tantsu ja filmiga. Maeve laulab. Öelge mulle siis pärast, kuidas meeldis ja kas oli tore.

Kes tahab lisainfot, siis siin on näituse blog ja siin artikkel "Clare artists take European City of Culture by storm".


P.S. Hi, Maeve. If you are reading this, I'm the guy who almost left you his computer and hat in Friday afternoon. It was good to see you. Sorry I can't hear you sing tonight. Should you ever come back, please let me know.

Kuidas tähistada Pyha Patricku päeva?

Organisatsioonilistel, tehnilistel, töökorralduslikel, meditsiinilistel ja finantsilistel põhjustel jääb kõrtsiskäik täna ära. Mitte just minu eelistus, aga noh, ega see mind ei pidurda.

Öösel kirjutasin Vikipeediasse artikli Pyha Patricku päev. Lõpetasin umbes kell 4.19. Päeval kirjutasin artikli Guinness.

Nyyd teen köögis syya. Kartulid keevad. Hakkisin hunniku sibulat ja kyslat ning avasin purgi seeni. Kui kartulid valmis, sulatan panni peal või. Just nimelt või, mitte margariini. Siis laotan sinna yhtlase õhukese kihi jahu ja lasen selle pruuniks. Järgmiseks lähevad pannile sibulad ja seened, kõige lõpuks aga hapukoor, pisut vett lahjenduseks ning peotäis kappareid. Soola ja pipart muidugi ka.

Kuni soust podiseb, hakin kotitäie tomateid ja potitäie salatit. Basiilikut vist tervet potitäit ei taha, panen ainult pool. Ning jälle, sool ja pipar. Mõni tilk sidrunimahla ja teine tilk korralikku oliiviõli.

Seenesoust ja tomatisalat ei ole muidugi eriti iiripärased (erinevalt kartulitest). Aga mul on kapi tagumises nurgas headest aegadest yks pudel, mille põhjas peitub kaks või kolm supilusikatäit viskit, nime poolest Kilbeggan. Sellest piisab, et iga õhtusöök iiripäraseks muuta.

Ja õhtut ootab igati mõnus film nimega "Burke and Hare" kahest võluvast iiri sulist, kes omal ajal Edinburghis 17 inimest sõna otseses mõttes surnuks istusid, et nende jäänused kirurgidele lahkamismaterjaliks myya.

Ah et rohelist peab kandma? Nojah, aga mul pole muid rohelisi rõivaid peale yhe pesu ootava T-särgi. Torkasin endale salatilehe kõrva taha ja olen ilusam kui kunagi varem.


P.S. Kes minna saab, mingu homme (ehk reedel) kell 19 EAST Galeriisse aadressil Pikk 36. Seal "avatakse" iiri kunstnike näitus "SALT", laulab Maeve Collins ning Fergus Tighes näitab oma filmi "Seaside Stories" kell 20.15 ja 22.15. "Avatakse" seepärast, et pool näitust on juba läbi, see on lahti ainult 16. märtsist 20. märtsil kella 20ni. Nii et kes näha tahab, peab kähku tegema.

Barbi ministriks?

Elo Odrese eilse EPLi-artikli "3:2 naiste kahjuks" võttis Facebookis jutuks anonyymne algatus nimega Naised Riigikokku. Arutati, kas ja kes praegu poliitikas figureerivatest naistest ministriks sobiks - Elo on ses suhtes ysna skeptiline. Pakuti, et paremad tegijad olla opositsiooni poolel.

Kuidas võtta - ega Marju Lauristin ka enam peibutuspardi staatusest kõrgemale tiku. Kes SDE-st siis veel jääb? Katrin Saks, Marianne Mikko, Barbi Pilvre... Nojah, iseenesest võiks ju ka. Andra Veidemann? Khm. Keskerakond? Kadri Simson või Evelyn Sepp? Yana Toom? Olga Sõtnik? Too Lasnamäe ninjatydruk, kelle nimi praegu ei meenu? Ohjah. Teisalt - kui nyyd Jänese, Maripuu ja Paloga võrrelda, hullemaks ikka ei lähe.

See häda mõnevõrra tõesti kimbutab, et praegu poliitikas pildile jäänud naistest enamik ei jäta väga tugevalt professionaalset mulljet, erinevalt näiteks Tõnissonist ja Kirsipuust. Et järgmistele uks lahti teha ja avalikku kuvandit muuta, peaks naisministrid olema tugevamad kui keskmised meesministrid. Aga viimasel ajal on olnud hoopis nõrgemad.

Valiku parandamiseks on kaks teed: lasta senistel naispoliitikutel veidi madalamates ametites karastuda ja uusi tulijaid rohkem esile tõsta, sh ka veenda ise rohkem sõna võtma. Eks oleks abi sellestki, kui õnnestuks erasektorist või kõrgematest riigiametitest poliitikasse värsket verd saada. Ebakompetentseid poliitikuid on niigi kyll.

Muuseas, SDE aktiivseim blogijanna on Tiia Tiik. Kellele ta poliitikuna silma on jäänud, tõstku käsi. Eks nii vist kipubki olema - kes tahab poliitikas midagi tõsist teha, blogimiseks eriti aega ei leia. Eiki Nestor ja Evelyn Sepp on vähesed erandid, viimane muidugi nyyd enam Riigikogust rääkida ei saagi. Savisaar ostab teenust sisse, teised niisugusteks kuludeks raha ei leia. Nii jäävadki sotsvõrgustikud valdavalt marginaalidele nagu Facebooki kuninganna Andra Veidemann, rändtuulelipu võitja. Hiiglaslikku populaarsust see ei too, ent meelde nad igal juhul jäävad. Asi seegi naistevaesel ajal.

Aga esialgu, kuni suuremaid staare pole, võiks tõesti Barbi ministriks panna, näiteks kultuuri või sotsiaali peale. Ken meil pealegi juba oli.


P.S. Endistel ja praegustel rohelistel soovitan lugeda Tiia Tiigi kirjeldust Eesti Pimedate Liidu koosolekust. Yhelt poolt tuleb tuttav ette, teiselt poolt tekitab kergendustunde: kuskil on veel hädisem asjakorraldus. Tõsi, on ka, kellega võrrelda.

Eetilise välimusega emakeelenädal

Eile kuulutas THI välja kirjatalgud pealkirjaga "Eesti ustest – sisse, välja". Ma saan aru, et emakeelepäev ja puha, aga minu jaoks on see interpunktuatsioon ikkagi imelik. Mina oleks asetanud kirjavahemärgid teisiti: "Eesti ustest sisse-välja". Praegune pealkiri tundub viitavat pigem Eesti uksetööstusele, mitte Eestist sisse ja välja käimisele. Kumb meist stilistiliselt pime on, mina või Ilves?

Täna leidsin Bioneeri ja EMSLi kaudu Tartu Ylikooli Tervishoiu Instituudi vana pressiteate. Selgus, et meditsiinilinnaku rahvas on kesklinnas elavatest filoloogidest liiga kaugele jäänud - enam ei osata otsekõne ymber jutumärke ja komasid panna. "Niimoodi kasutatakse kirjavahemärke," ytles vana indiaanlane õpetlikult. "Mitte niimoodi", kinnitas noor indiaanlane võtlikult.

See-eest komistasin ka yhe ilusa fraasi otsa: "...turvatarvik ei tohi rikkuda pakendi eetilist välimust..." Yhtaegu luuleline ja filosoofiline, kas pole?

Eks seda näeb, mis homne toob: eetilise välimuse või eestilised uksed.

Poliitilise kergemeelsuse põhialused

Yks tuttav kurtis just, et tahaks yhineda mingi pisikese seltskonnaga, mis on tylis kõigiga peale iseenda. Jutt kiskus kohe poliitika peale, ilmselt valimiste järelmõjuna - nii, nagu maavärinal on järeltõuked, kaldutakse pärast valimiskampaaniat kõike poliitiliselt tõlgendama.

Nenditi, et võiks talle soovitada Musti Pantreid - aga ta ei ole neeger. Soovitaks põlissoomlasi - aga ta ei ole soomlane. Häda ja viletsus kohe, Eestis sellist päris õiget pisikest ja tigedat erakonda polegi.

Jäin mõtlema: kas kõigisse sellistesse parteidesse astutaksegi samal põhjusel? Meel on mõru, hammas valutab, hommikul oli kohvipiim myrri läinud - liituks õige mõne erakonnaga ja elaks ennast välja. Pahatujuparteid?

Miks ei võiks oma meelsuse avaldamine kodanike jaoks lihtsam olla? Nii, nagu teed internetis pangaylekandeid või asutad MTY-sid - suts ja valmis -, vahetad ka parteisid? Ytleb ju vanasõnagi, et kust tuul, sealt meel. Ehk siis tuulsus, meelsus ja tuulemeelsus.

See tooks poliitikasse täiesti uue mõtteviisi ja hulga värsket verd: areenile ilmuks parteid iga meeleolu jaoks. Tahad protestida - liitud sotsidega. Tahad viriseda ja vinguda - astud Keskerakonda. Said just palka ja tunned end rikkana, nägu läigib õlisest naeratusest - yhined Reformierakonnaga. Said vihma käes märjaks ning soovid riigilt halvailmatoetust - valid Rahvaliidu või koguni Põllumeeste Kogu. Peas kumiseb Alo Mattiiseni lauluke - otsid kapist välja sinimustvalge kampsuni ja IRLi.

Nii muutuks poliitilised valikud sedavõrd triviaalseteks ja igapäevasteks, et poliitiline diskrimineerimine kaoks. Ei ole ju mõtet lasta töölt lahti kedagi, kel on sinust erinev tuju - läheb pool päeva ja kõik on hoopis teistpidi.

Säherdused eelistused saaks kohe ja kiiresti avalikustada. Inimesed kirjutaksid Twitteris, Facebookis ja oma MSNi staatuses, millist muusikapala parasjagu kuulavad ja millist parteid toetavad. Seda omakorda oleks ysna lihtne jälgida.

Yhelt poolt kergendaks see uuringufirmade elu: pole tarvis kulukaid telefonikysitlusi, ehita ainult bott, mis ukerdab mööda Twitterit, jälgib märgendeid (#sotsid, #IRL, #Reform) või kasutab Google'i reaalajapäringuid. Teisalt võiks meelsuse avalikustamist rakendada ka riigivalitsemisel: teha näiteks kord nädalas või kuus kokkuvõtted ja vahetada riigikogu saadikud nende järgi välja.

Kui suvel paduvihm põldudel vilja maha peksab, näevad seda möödasõitvad linnavurledki, kel rikutud rannapuhkuse pärast meel paha - põllumeeste populaarsus tõuseb järsult. Ekspress avaldab rikaste edetabeli ja ajab rahva kadedaks - Keskerakond saab absoluutse enamuse. Jaapanis väriseb maa - rohelised haaravad rooli. Lõpuks ometi reageeriks Eesti poliitika inimeste arvamusele.

Populism? Nojaa, aga mis vahet seal siis praeguse korraga oleks? Sisuliselt jääks ju kõik samaks, isegi valitsuse majanduspoliitika.

Ega ykski võimuhaaraja niisuguses olukorras suuri muudatusi ette võtta saa, yhe nädala või kuuga lihtsalt ei tee midagi vapustavat ning kuu aja pärast valitseb parlamenti juba hoopis teine partei. Pikaajalisi protsesse suunaks ikka needsamad ministeeriumid ammu kinnitatud arengukavade alusel.

Poliitilistest otsustest jõustuks ainult need, mille taga on enam-vähem kõik suuremad erakonnad - just nii nagu seni. Kas keegi oli tõesti jõuliselt ja selgelt Euroopa Liitu astumise või euroga liitumise vastu? Ei mäleta justkui sellist, Savisaargi vaid mõmises ebamääraselt. Kas keegi on siiani ka tegudega astmelist tulumaksu või kaitsetollidega suletud majandust toetanud? Mis teha, põle old.

Pealegi on Eesti valitsuse ja riigikogu tegutsemisruum ysna kitsuke. Kõik olulisemad asjad on rahvusvaheliste lepingute ja Euroopa Liidu seadustikuga paika pandud, et liikmesriigid ei saaks pöördumatuid lollusi teha. No ja õige on. Nii et kes ka valitsuses parasjagu ei istuks, jätkuks kõik ikka samamoodi: peaminister istuks, jalad laual, vilistaks ja loobiks nutsakaid põiki yle toa paberikorvi, Eesti majandust kujundataks aga Berliinis, Stockholmis ja Helsingis.

Ainult lõbusam oleks. Ja ei peaks kogu aeg Igavese Peaministri enesega rahulolust punsunud palet vahtima. Las käib rohkem suusatamas.

Pärsia kirjad 5: Hobuste ja lammaste võrdõiguslikkus

Rändasin hiljuti risti yle meie kauni Pärsiamaa, et jõuda Isfahanist Täbrizi. Umbes poolel teel heitsin põlluservas puu alla puhkama, et vaikselt pruukosti võtta ja palava päikese eest varju leida. Seal lamaskledes sattusin nägema kahe kylamehe vestlust.

- Salam aleikum, Ibrahim!
- Aleikum as-salam, Ali!
- Eks paista Allahi kaunis päevakene kenasti meie kiilas peakuplitele, Ibrahim?
- Jah, Ibrahim, ilma yle ei saa täna kohe kuidagi kurta! Alles jõudis lõuna kätte, aga mulle tundub juba, et Kõigevägevama armust on päike mytsi mulle pähe kinni sulatanud.
- Vaatan sind, Ibrahim, ega suuda aru saada - oled mees nagu mõistatus. Ytle mulle, mispärast on sul adra ette rakendatud kõrvuti hobune ja lammas?
- Armas Ali, rõõmuga kuulan ma sinu kysimust, sest selle vastus on mulle teada. Rõõmuga ma ka vastan sellele, sest asi on lihtsamast lihtsam. Kas sa siis ei näe, et nad mõlemad on isased?
- Kui ma nyyd natukene kummardun, kulla Ibrahim, ja neile kõhu alla vaatan, siis pean ma su jutu tõepoolest tõeks tunnistama. Aga aru ei saa ma ometi. Mis siis sellest, et nad on mõlemad isased, kui sul on ometigi majapidamises kaks hobust ja kaks lammast?
- Aga, Ali, seegi on ju imelihtne! Eks ole adravedamine ju juhtiv töö - loom läheb ees ja ader sõnakuulelikult tema kannul, mina aga juhatan looma omakorda, nii nagu Prohveti sõnad juhatavad inimeseloomi?
- Sulatõtt räägid sa, Ibrahim. No ja edasi?
- Edasi saab sedasi, armas Ali, et juhtima kõlbavad ikkagi ainult mehed. Naiste asi on koju jääda, seal on nende koht ja saatus, mille Kõigevägevam oma otsatus tarkuses neile on määranud. Seepärast rakendasingi ma täku ja oina adra ette, kui aga õhtul koju jõuan, võtan ute ja mära ette ning hakkan neid pygama.
- Sinu jutt tundub mõistlik ja loogiline, kallis naabrimees. Kas sind see aga ei sega, et sa sedaviisi vähem tööd tehtud saad ja lõpuks ka vähem raha oma perekonna toitmiseks teenid? Ei jaksa ju oinas atra vedada ega anna mära kuigivõrd villa?
- Ei sugugi, kulla Ali. Mõtle nyyd ise: kui ma teen kõik oma tööd ja tegemised nii, nagu mulle Allahist seatud seaduse järgi tegema pean, kuidas saan ma siis omadega kahjumisse jääda?
- Kindlasti peab sul õigus olema, oo tark ja valgustatud Ibrahim. Tõttan ja lendan kohe mesilasetiivul koju, et ka ise seal oinas adra ette seada! Jään igavesti sinu tänuvõlglaseks selle aruka õpetuse eest, oo naabrimees, paistku päike kõigile su päevadele ja kastku vihmad öösiti su põlde!

Nii jätsid kaks kylameest sõbralikult hyvasti ning läksid kumbki oma asjatoimetuste juurde, mina aga tõusin pysti, hiivasin kompsu õlale ning jätkasin teekonda Täbrizi poole, mõtiskledes kummalise ilmaelu yle.

***

Täbrizi saabudes kohtasin kohvimajas yht õpetatud meest, kes väitis mulle, just nagu oleks see Pärsiamaa majandusele kahjulik, et meil kõigil tähtsatel kohtadel mehed on ja teps mitte naised. Sõitlesin teda sõgeduse eest ning jutustasin talle eksemplumi, mida olin teel oma silmaga pealt näinud. Ta haaras kahe käega peast kinni ja tormas uksest välja - kahtlemata teistele edasi jutustama, mõistes oma eksitust.

Ka kohvikurahvas pahvatas naerma; tänasin neid toetuse eest, kuid noomisin siiski, et igayks meist võib eksida, seepärast oldagu rumalaid kohates alandlikud - eks ole iga inimene Prohvetiga võrreldes rumal, tark aga yksipäini Kõigevägevam? Sellega jäid kõik kiiresti nõusse.

Puuduliku keeltealase haridusega

Eneseirooniat nautiv Päevaleht pakub täna toredat komplekti: lõbus uudis Siberi asutusest, mille kunstnik ei saanud aru "s nemetskimi bukvami" kirjutatud tekstist, on yhtlasi ka kodune ylesanne õigekirjahuvilistele.

Mitu viga leiad sina?

Siberis kasutati rahvusvahelise vastuvõtu dekoratsioonideks natsisaksamaa ajalehti

Kahevõistluse maailmameistrivõistluste organiseerijad kasutasid Venemaal pressivastuvõttu korraldades kogemata dekoratsioonideks ajalehti, kus terendasid pealkirjad: "Reichi valitseja Hitler!" ja "Invasioon on alanud."

Korraldajad on äpardunud dekorastsioonide kasutamise pärast vabandanud, öeldes, et natside ajalehed sattusid dekoratsioonide sekka kogemata. Nimelt kasutati vastuvõtu laudadel välismaiseid vanu ajalehti erinevates keeltes, vahendab Spiegel.

Kasutatud lehtede hulka oli sattunud ajalehed "Der Angriff" ja "Deutsche Allgemeine Zeitung". "Der Angriff" oli natside poolt 1927. aastal rajatud ajaleht, mida andis välja propagandaminister Joseph Goebbels.

"Meil ei olnud poliitilist tagamõtet," vabandas Ugra Klassikalise Tearikeskuse pradirektor Irina Tashenko. Ajalehed valis välja kunstnik, kes oli puuduliku keeltealase haridusega ja ei suutnud ladina tähestikust aru saada.

Ugra keskus on kahevõistluse üritusi korraldanud juba viis aastat.

Kas Eesti võitis? ehk Eile nägin ma Eestimaad

"Eesti võitis!" kilkas Ainar Ruussaar eilses Päevalehes vaimustunult. Lugesin ja jäin mõttesse. On see ikka sedavõrd kindel? Mina temaga yheselt nõustuma ei kipu. Vastu vaidlema ka mitte. Elu ongi segasem ja keerulisem kui loosungid.

Mida ma siis neil valimistel nägin?

* Inimest, kes oli Reformierakonna võidust sedavõrd vaimustunud, et kukkus kohe esmaspäeva hommikul viina jooma, kuni Trubetsky ja Villu Tamme segi ajas. Tõepoolest, inimestele meeldib populism.

* Teist, sedapuhku minu jaoks olulist ja igati intelligentset inimest, kes langetas oma valiku viimasel hetkel kandidaadi väljanägemise järgi. Mida kuradit te siis tahate? Iga rahvas väärib oma valitsejaid.

* Valijat, kes kutsus yles protestima millegi ysna ebamäärase vastu, rikkudes valimissedeli. Ega temaga eriti kaasa ei mindud. Kas keegi pakub ehk veel mõne toreda viisi, kuidas protestida nii, et keegi ei märka?

* Poliitikut, kes teatas, et tema ei tea, mis ta erakonnal valesti läks. Olen kuulnud ysna paljusid kommenteerimas, et oleks muidu ju poolt hääletanud, aga vat see tema sahkerdav kamraad, kellel ta ise pukis pysida aitas...

* Enam kui yht erakonda, kes ei uskunud endasse ka ise, nii et valimiskampaaniat tehti pooletoobiselt ja haigutades. Tulemused olid muidugi vastavad.

* Enam kui yht erakonda, kes kaotasid hääli peamiselt oma juhi tõttu. Yldse oli ysna suure poliitikute seltskonna jaoks oluline vastanduda oma erakonnaliikmetele, nii et need vastasid samaga ja hääletasid mõne teise erakonna poolt. Tsirkus.

* Parlamendi vaesumist. On mis on, aga poliitikas on oluline konkurents. Nelja erakonnaga parlament on igal juhul halvem kui kuuega, seal on jõujooned tugevalt paigas ning nihkuvad yksnes ulatuslike ylekargamistega. Mida vähem hääli poliitikas kostab, seda rohkem on ka valijaid, kes esindatud polegi.

* Loosungeid ja analyysi. Ruussaar tahab näha peamiselt ajakirjanduses levinud analyytilisust ning see muidugi ongi seal olemas, kohati isegi asjalik. Aga ta unustab erakondade loosungid, mis olid seekord nii sisutyhjad, et nad ei osanud neid ka ise põhjendada. Mis kuradi võit on see, kui IRL Reformi sabas jookseb, nii et täidetakse vaid need lubadused, mille enda tähtsusest aina enam puhevile paisuv peaminister heaks kiidab? Või millise uue alguse toovad vanad olijad Riigikogu opositsioonis? Kes võidab? Mis on kindel? Millest aitab?

* Sotside tõusu, mis on tõepoolest yks väheseid positiivseid faktoreid. Yks mu sõber kirjeldas just, kuidas kylarahva seas on sotside populaarsus järsult kasvanud. Varem ei hääletatud nende poolt kahel põhjusel: sotse peeti liiga nõrgukesteks ning nad hoidsid liialt Reformierakonna kylje alla. Nyyd on sotsid aga hakanud kaela kandma ja kui nad suudavad opositsioonis mitte Keskerakonda sulanduda, vaid asjalikkusega silma paista, võivad nad tõesti järgmistel valimistel saada mitte yksnes roheliste ja Rahvaliidu, vaid ka osa Keskerakonna hääled.

Ehk oleks Mikseril mõistlik võtta eeskuju briti traditsioonist ja moodustada varivalitsus. Mitte selline, mis kogu aeg lahmib, vaid konstruktiivne ja arukas: kord vaidleb vastu, kord tunnistab õigeks, kord ytleb, et veidi teistmoodi tehes saanuks parem. Kui ajakirjanikud harjuvad kysima valitsuse iga suurema sammu korral ka varivalitsuse kommentaari, on yks oluline võit juba käes.

Varivalitsus saaks ka kasutada ära Reformi enesekindlust ja ylbust, mis on tegelikult oluline nõrkus. Kui Mikser kaasaks sellesse ka Keskerakonna opositsiooni liikmeid ja mõne parteitu või võib-olla isegi valimised kaotanud erakondade esindajaid, oleks sel märksa laiem tagapõhi. Loomulikult oleks ka Ansipist kaval võtta valitsusse mõni minister, kes ei kuulu Reformierakonda ega IRLi, aga vaevalt usub keegi, et ta sedaviisi mõelda suudaks.

* Valimisaktiivsuse tõusu, mis on samuti igal juhul hea. Ma tahaks tegelikult näha korralikku analyysi, mis rehkendaks, kelle poolt hääletasid need inimesed, kes eelmine kord valima ei tulnud.


***

On nii, on naa. Hea kyll, aga paha ka.

Vara veel otsustada, nagu hiinlased olla Prantsuse revolutsiooni kohta ytelnud.

P.S. Kogu aeg on nii kiire, et Tikrile lubatud "Estonian Politics for Dummies" ei jõudnudki enne valimisi valmis. Ehk siis nyyd millalgi. No vaatame. Võib-olla peaks hoopis vastavateemalise teatmeteose kirjutama.

Valik kirjandusklassikat

Lihtsalt niisama.

J. D. Salinger "Ohutusnõudeid eirav maastikuvorm agrotööstuskompleksis"
W. Golding "Entomofauna religioosse kultuse objekt"
A. H. Tammsaare "Tippjuhti häirib mikrokliima"
L. Tolstoi "Symmeetriline konflikt ja pingelõdvendus"
G. Orwell "Autonoomne põllumajanduslik käitis"
A. Dumas "Turvameeste trio"
G. G. Marquez "Intiimsed emotsioonid epidemioloogilises keskkonnas"
W. M. Thackeray "Persoonibrändide presentatsiooniyritus"
F. Kreutzwald "Luterma tytarfirma"
C. S. Lewis "Kaslane, esoteerikateenuste osutaja ja furnituur"
M. Mitchell "Aerodynaamikast teisaldatud"
E. Vilde "Mäekyla lypsendiprodutsent"
J. Kross "Suverääni vaimupuudega patsient"
A. Kivikas "Onomastika skulpturaalsel pinnal"
F. Tuglas "Transmetroseksuaali Maa rotatsiooniperiood"
H. Lee "Eksekuteerida aviofauna esindaja"
A. Valton "Stabiliseeritud baasiga kommunikatsiooniliin infiniitsuse kontraarpunkti"
R. Kaugver "Nelikymmend tuleohtlikku valgusallikat"
K. Ristikivi "Spirituaalne alavalgustatud periood"
A. Gailit "Oksydeeruv myogennne muskulaarorgan"
J. Austen "Enese väärtustamine ja negatiivne eelhoiak"
W. Shakespeare "Võrdpäevsushetke oneiroloogium"

Aeglane ajakirjandus

Päevalehe vestlusringis nurisevad suured ajakirjandusninad, et rahvas loeb mitte häid paberlehti, vaid viletsast veebi. Nenditakse, et lugeja on loll, loeb kollast kõntsa.

Lugesin ja jõudsin arusaamisele, et kyllap olen minagi loll. Mitte ei mõista, miks nad nurisevad. Tehku siis sama head veebi kui nende imetoredad paberlehed on? Oskavad ju kyll. Olgu teistega, mis on, aga Luigel on suisa oma leht, isegi mitu. Ekspressi veeb on kah kollasem kui paber, Delfist rääkimata. Ise toodab ja ikka viriseb.

Kui lugeja maitse on kehv, annab seda ometi arendada. See võiks siis olla aeglane ajakirjandus, nii nagu on viimastel aastatel moes slow food - ma pean silmas mitte yliaeglast hautamist, vaid hea toidu rahulikku valmistamist ja nautimist.

Eks sedalaadi ideid liigub ka. Yks Lääne ajakirjanik pakkus just välja ajalehe Vanad Uudised, mis kirjutaks teenimatult tähelepanuta jäänud asjadest ja inimestest. Mõnus mõte.

Hää Hille: Praxise-jutu jätkuks

Hää Hille!

Hirmuleevendamisest saan ma aru. Aga see eesmärk ei tulnud tollest jutust eriti hästi välja.

Samas huvitab inimest, kes valima läheb, eelkõige see, et valituks osutuksid need, keda tema valida tahtis. Ja kui ta ei oska ennast paremini väljendada kui öeldes, et tema hääl kaotsi läheb, siis ei ole tarvis sõnadele keskenduda, oluline on mõte: hirm, et minu isiklik valik kaob kuhugi mutiurgu ning tegelikult kogunevad järgmiseks neljaks aastaks mäe otsa need, keda ma sinna hoopiski saata ei tahtnud.

Ja see kartus on ju teatud mõttes põhjendatud. Nagu yteldud ja näidatud, katkeb Eesti valimissysteemis teatud valikute korral seos antud häälte ja valituks osutunute vahel mitte yksnes yksikisiku, vaid ka parteide või valimisnimekirjade tasandil. (Panen torru sinise kuuli, ent välja tuleb punane.) On loomulik, et see tekitab valijas kartuse tummaks jääda.

Muidugi, otseselt ei mõjuta see tehniline efekt kuigi suurt osa valijaskonnast - enamik, nagu teada, hääletab ju rahumeeli KeRe poolt. Ent säherduse efekti kaudne mõju on märksa laiem. Just sedalaadi hirmud panevadki lõpuks kodanikuyhiskonna vaikima.

Milline valimissysteemi kohendus seda efekti vähendaks, on kahtlemata ypris tehniline kysimus. Aga ma tahan mitte promoda oma isiklikku pisikest seadusemuudatust, vaid osutada probleemile. Kui selle olemasolu tunnistatakse, on seda võimalik ka lahendada.

***

Kahtlemata on teatud mõttes õigus ka neil, kes soovitavad ikkagi just nimelt oma lemmiku poolt hääletada, olgu ta nii väike ja jõuetu kui tahes. Neil on õigus selliste valijate seisukohast, kelle arvates on selliselgi valikul mõju: see annab nende valitule tuge, suunab talle meedia tähelepanu, sunnib suurparteisid teistmoodi käituma ja teiste ideedega arvestama...

Mina, vabandage, olen selleks liiga kyyniline. Ma ei usu, et inimesed, kes on Toompeal veetnud kaheksa või kaksteist aastat ning parteiaparaadis veel mõne, muudaksid oma suhtumist millegi nii ebamäärase mõjus. Inimloomusele on omasem eitada isegi ilmseid tõsiasju, nii nagu 1939. aasta lõpul eitati Eestis peatset Vene okupatsiooni. Miks peaks siis pidama endale ohtlikuks yksikkandidaate ja parteisid, kes võidujooksu võitjate seisukohalt läbi kukuvad?

Teadusfilosoofias mööndakse aina sagedamini, et vana mõtteviis sureb alles koos selle kandjatega, teisiti paradigmad ei muutu. Ma kahtlustan, et yhiskond toimib laias laastus samamoodi kui teaduskogukond. Poliitika muutub, kui vahetuvad poliitikud - ja kui uued poliitikud mõtlevad teistmoodi kui senised.

Aastapäev

Sain oma paraadi juba eile õhtul kätte, kui lippasin töölt kiiruga peatusse eelviimast bussi ootama. Pärast pikemat passimist läksin silti uurima ja leidsin lipiku, mis teatas: vabariigi aastapäeva eelõhtul kella kymnest käib kodubuss kurat-teab-kustkaudu. Selleks kellaajaks oli igatahes ka viimane läinud. Õnneks sain kolmandast firmast takso.

Eks ma olen juba varem kahtlustanud, et Tallinna kaardi sõiduplaneerija tegelikkusega alati täielikult ei seostu. Kes seda teab, millal või kas yldse mingid muudatused või ajutised ymberkorraldused seal kajastuvad. Teisalt ei ole ka bussipeatuste sildid usaldusväärsed; hiljuti seletas yhe marsafirma asjapulk mu hilisõhtusele ärritusele vastuseks, et linna tegelinskid pole juba mitu nädalat viitsinud silte vahetada, aga veebis on õnneks õiged kellaajad, veebi võib uskuda. Marsa ise väljus kaks minutit enne õiget aega. Arva siis nyyd midagi.

Täna tähistasin aastapäeva paari pakisupiga (palju enamat riigiametniku palk ei võimalda) ja valimisega. Minu valik oli juba mõnd aega selge: teistest parteidest on siiber, väljajääjaid ma toetada ei taha, olgu siis peale sotsid. On suhteliselt kahjutud (riigi poliitikat nad nii või teisiti dikteerima ei hakka) ja kuigi konkreetne seltskond oma juskede ja pihladega yleni just liiga sympaatne ei tundu, meeldib mulle sotsiaaldemokraatlik ideoloogia. Kui erakonda järjekindlalt toetada, ehk jõuab see kah millalgi Eestisse. Meie riik ja yhiskond on sedavõrd paremale kaldu, et natuke vastukaalu kuluks hädasti ära.

Natuke softi installimisega mässanud (serdikeskus mu ID-kaarti ära ei tundnudki, aga mis mul neist, kui kaart ise töötab), põrnitsesin yllatunult nimekirja. Sotside kodulehel seisva Jõgeva- ja Tartumaa kandidaatide loendiga see kyll kokku ei läinud. Ehk vaatasin mingit valet asja?

Mõtlesin, et võtaks mõne naisterahva. Heljo Pikhof ja Marjustin olid ainsad, kes tuttavad tundusid. Pikhof on vana ametiyhingutegelane, aga ei ole suutnud mulle millegagi meelde jääda. Marjustin on kyll, aga tema on ka selgelt peibutis, nimekirjas viimasel kohal. Mis siis teha? Valisin lõpuks Tartu Ylikooli aula administraatori, kellest varem kunagi kuulnud polnud. Töötasin ise ka viisteist aastat tagasi natuke aega Ylikooli peahoone valvurina, teatud hingesugulus ikkagi.

Valimine tuletab meelde, et lubasin Tikrile ammugi kirjutada "Estonian Politics for Dummies" ehk pisikese valimiskooli. Tekst on ka suuremalt jaolt valmis, vaja yle vaadata ja võrku kleepida. Eks ta hilja peale jääb, valimised juba käivad. Aga blogide kohta reklaamikeeld ei kehti ja yleyldse, ega ma suurt reklaami ka.

Mis nyyd siis edasi? Ah et puhkepäev? Lõbutsetud kyll, tagumine aeg tööle hakata.


P.S. Jajah, muidugi, ma uurisin Tartumaa kandidaate. Linna omad on eraldi, seal oli Rita Hade kyll. Huvitav, mitu häält ta veel saab?

Mis nad mu isikukoodiga teevad?

Miskipärast tahab juba iga teine firma minu käest isikukoodi. See on neil vist mingi eriline haigus. Viimasena nõudis seda Rahva Raamat, kes algselt palus kirjas andmeid uuendada, vastaval lehel aga kisas, et olen teinud vea ja unustanud neile isikukoodi anda. Ei unustanud, ma lihtsalt ei näe mingit põhjust seda igayhele jagada.

Kirjutasin RRile vastu ja kysisin, mida paganat nad sellega peale hakkavad. Kuniks vastust ootan, lugesin ka nende kodulehelt privaatsuse kohta käivat juttu. No ei leia ma sealt mõistlikku põhjendust, tee või tina.

Töödeldavate kliendiandmete koosseis
AS Rahva Raamat kogub kliendiandmeid järgmises koosseisus:

ees- ja perekonnanimi /äriühingu nimi;
isikukood / registrikood;
elukoht / asukoht;
arveldusarve;
kontaktandmed.

Nime järgi teatakse, kellega suheldakse. Elukohta saadetakse mulle kliendilehte ning kui ma netipoest tellin, ka pakke. Arveldusarvet neil otseselt vaja pole, netist tellides pean ju nagunii ise panka sisse logima ja seal maksma, aga no olgu. Telefonis hakataks mind arvatavasti spämmima, kui ma selle neile annaksin. Ent isikukood?

Milline on kliendiandmete töötlemise eesmärk?
AS Rahva Raamat tööteb kliendiandmeid selleks, et:

täita kliendiga sõlmitud lepingut;
kaitsta oma rikutud või vaidlustatud õigusi (nt andmete edastamine kohtule);
paremini mõista klientide ootusi ning seeläbi pakkuda kliendile sobivaid, kvaliteetseid teenuseid;
täita oma kohustusi, mis tulenevad õigusnormidest (nt andmete edastamine uurimisasutusele).

* Mul pole RRiga lepinguid või kui mõni peakski olema (nojah, kliendilehe saatmise aluseks võib kah juriidiliselt võttes lepingut lugeda), ei ole selle täitmiseks mu isikukoodi tarvis.
* Kui ma kellegi kohtusse kaeban, saab ta mu isikukoodi vajaduse korral kohtupaberitest. Kui keegi mind kaevata tahab, saab ta seda teha ka koodita.
* Minu ootusi RR isikukoodi abil kyll paremini ei mõista. Ma ootan, et igayks ei nuhiks minu isikuandmetes.
* Õigusnormid iga poodnikku isikukoode korjama ei kohusta, uurimisasutusele andku aadress ja nimi.

Ma kahtlustan, et kõiges on syydi ajulaiskus. Yhelt poolt ettevõtte asjapulkade oma: lihtsam on kysida yhekorraga kõike, mis pähe tuleb, kuni vanaema kinganumbrini välja. "Ähk lähäb taris," nagu öeldakse. Teiselt poolt klientide oma: kes see viitsib vaielda, lihtsam on anda kõik, mida tahetakse.

Ainult et ikkagi milleks?


P.S. Uudiskirjas endas polnud muud aadressi kui rahvaraamat@rahvaraamat.ee; sellele saadetud vastuse peale tuli veateade. Ainus alternatiiv on link "ei soovi uudiskirja". Ma soovin uudiskirja kyll, tahan ilmuvatel raamatutel silma peal hoida. Aga ma tahan ka oma kysimusele vastust. Kust ma seda nyyd siis kysin? Jube imelik viis neil klientidega suhelda.

Numismaatikute rõõm

Nägin eile midagi, mille peale numismaatikud ogaraks läheksid: Assyyria eurosid.

Kaheeurosel olid Ištari väravad, yheeurosel lamassu või šeedu - teate kyll, see tiibade ja habemiku inimpeaga härg. Kahekymnesendisel ja pisematel seisis Assyyria riigivapp: tiivuline päike, riigijumal Aššur turjal.

Loomulikult oli see unes.

Lamassu.

Allikas: Wikipedia/Trjames

Ištari värav Pergamoni muuseumis.

Allikas: Wikipedia/Ricton Norton

Aššur kui "sulisryys vibukytt".

Allikas: Wikipedia

Kadunud mandaatide saladus: Kakumetsa lugu

Kuna selgus, et mõni blogilugeja ei saanud mu hiljutisest valimisjutust hästi aru, seletan veel kord, sedapuhku lihtsas keeles mõistujutu abil.


***

Kakumetsa vald, kus elab 101 hääleõiguslikku kodanikku, kuulutas end Kakumetsa Vabariigiks ja võttis enam-vähem yksyheselt yle Eesti valimisreeglid.

Kakukylas elab 40 inimest. Nemad hääletavad nagu yks mees Kõduerakonna poolt. Teist eelistust neil ei ole, sest seda pole kunagi vaja läinud. Kyll aga yhendab neid veel yks asi: veendumus, et konkureeriv Koduerakond on kõige kurja juur ning vaba Kakumetsa hukatus.

Kukukylas elab 30 inimest. Nemad hääletavad kõik koos Koduerakonna poolt. Teist eelistust pole neilgi, sest Koduerakond on parlamendi kylge naelaga kinni löödud. Ning, oh yllatust, nende arvates elutseb Yrgkurjus hoopis Kõduerakonnas.

Kikukylas elab 15 inimest. Nende yhine lemmik on Nunnuerakond. See on muidu ysna samasugune kui Kodu- ja Kõduerakond, ainult natuke pisem. Kui Nunnuerakonda mingil põhjusel valida ei saaks, meeldiks neile ka Koduerakond täitsa kenasti.

Kok-kok-kokukylas elab 10 inimest. Nemad toetavad Tupsuerakonda, mis on Nunnuerakonnast veelgi väiksem. Kui Tupsuerakonnal peaks kunagi pahasti minema, eelistaksid nad häda sunnil Kõduerakonda.

Kakluskylas elab 6 inimest, kes kõik armastavad hirmsasti vaielda. Nendest toetab yks Rahuerakonda, yks Rohuerakonda, yks Rõhuerakonda, yks Mahuerakonda, yks Kõhuerakonda ja yks Nohuerakonda. Yhine on neil vaid põlgus Kodu- ja Kõduerakonna vastu, millel nad erilist vahet ei näe; Nunnu- ja Tupsuerakond neile ka ei meeldi, ent päris nii jäledad siiski ei tundu.

Valimistel juhtub nii, et kõigepealt mõõdetakse neljale suuremale erakonnale ports kohtasid kätte: Kõduerakonnale 40, Koduerakonnale 30, Nunnuerakonnale 15, Tupsuerakonnale 10. Seega on 95 kohta 101-st jagatud ning viimased 6 võiks jagada pisierakondadele.

Aga ei jagata. Selle asemele tehakse väike mõnus diil ning needki 6 kohta jaotatakse nelja suurerakonna vahel. Yksikasjadesse laskumata võib pakkuda näiteks 2 lisakohta nii Kodu- kui ka Kõduerakonnale (kokku vastavalt 42 ja 32) ja 1 lisakoht Nunnu- ja Tupsuerakonnale (kokku 16 ja 11). Ylejäänud lakkugu panni.

Kakluskyla rahvas koguneb kõrtsi aru pidama. Kui nad oleksid hääletanud kõik koos Nohuerakonna poolt, oleks sel parlamendis 6 kohta. Mitte just palju, ent vaesel ajal siiski asjaks. Kui nad oleks toetanud Tupsuerakonda, oleks see pälvinud 11 asemel 16 kohta ning muutnud vihatud Kodu- ja Kõduerakonna elu ehk natukenegi keerulisemaks. Selle asemel said aga suurema jao nii-ytelda nende kyla kohtadest endale just need, kellele neid mingil juhul anda poleks tahetud.

Mis me valesti tegime? kysivad yhed. Maailm on ebaõiglane, leiavad teised. Poliitikud on sead, õpetavad kolmandad. Seepeale teevad kõik kaluskylalased koos veel yhe õlle.

Revolutsiooniturism

Kena inimene kaebas, et nii kui kuskil huvitavaks läheb, soovitab välisministeerium sinna mitte reisida. Tema tahaks aga tunda masside joovastust ja revolutsiooni tervendavat hingust.

Kuuldavasti on Vene turistid revolutsiooni rõõmud juba avastanud. Miks ei võiks siis mõni firma võikski hakata mässuturismi pakkuma? Minu arust on siin täiesti vaba turunišš.

Päevakava

8 äratus
9 hommikusöök
10 buss
12 meeleavaldus (arusaamatu loosungi kandmine 100 EUR)
13 lõuna
14 miiting (politseinike pihta kivide loopimine 200 EUR)
15 ekskursioon vanalinnas
16 buss
18 õhtusöök
19 vaba aeg, rannapuhkus (paadilaenutus 50 EUR)

Järgmine kysimus on muidugi, mida teevad edukad turismifirmad siis, kui saabub mõõnahooaeg ja kuskil parasjagu ei mässata. Jätame selle koduseks ylesandeks.

Valimiskool: Praxis ja bullshit

Pean Praxise-nimelisest analyysikeskusest yldiselt lugu, kuid täna ma nende jutuga ei nõustu. Nimelt kirjutab sealne projektijuht Hille Hinsberg ysna pyhalikus ja vagalt demokraatiat ylistavas toonis jutu sekka nii:

Mis juhtub häältega, mis on antud erakondadele ja üksikkandidaatidele, kes ei ületa valimiskünnist ja jäävad Riigikogust välja? Need hääled tulevad arvesse lihtkvoodi arvestamisel. See tähendab, et nende tõttu läheb isikumandaadi ja ringkonnamandaadi jaoks nõutav häältearv suuremaks. Neidki hääli ei anta kellelegi teisele. Inimene, kes saab oma ringkonnast isikumandaadi, kuid kandideerib nimekirjas, mis ei ületa valimiskünnist, pääseb siiski Riigikokku. Üksikkandidaat, kes vajalikku häältearvu ei kogu, Riigikokku ei pääse, kuid talle antud hääli ei saa ka keegi teine.

Jah, hääli kui niisugusi yle ei kanta. Kuid mandaate kyll. Selles mõttes on Hinsbergi retoorika siiski bullshit; pelk sõnamäng, virvendus tegelikkuse pinnal.

Mandaadid, mille oleks võinud saada väikeste erakonnad, kes jäid alla valimiskynnise, jagatakse Eesti systeemis ymber suurte erakondade vahel, kes valimiskynnise yletasid. Seejuures pälvivad lõppkokkuvõttes rohkem lisamandaate need erakonnad, kelle toetus oli suurem. Ehk siis: kui ma annan hääle nimekirja poolt, mis ise yhtki mandaati ei saa, tugevdab see lõppkokkuvõttes nende ylekaalu, kes on kõige populaarsemad ja kes mulle tõenäoliselt kõige vähem meeldivad (kuna pisierakondadele antud hääled on sageli protestihääled poliitilise establishment'i vastu tervikuna).

Ning just see paljudele Eesti praeguses systeemis ei meeldigi: kui ma ei taha Savisaart ega Ansipit ja hääletan niivõrd nende vastu, kui vähegi oskan, siis saavad nende erakonnad minusuguste arvelt parlamendis mandaate juurde. On seda siis nii raske mõista?


P.S. Retoorikast kõneldes pean ma silmas seda, et tihti, kui kellelegi ei meeldi olemasoleva systeemi kriitika, kasutatakse ratsionaalsete argumentide kõrval või asemel ka emotsionaalseid, kõneldes pyhalikult toonil demokraatiast kui ainsast ja asendamatust ilmakorrast ning unustades, et: 1) tavaliselt kritiseeritakse konkreetset demokraatlikku systeemi, mitte demokraatiat kui põhimõtet või ideaali; 2) ei ole mingit ratsionaalset tõestust, et esindusdemokraatia oma praegusel läänemaisel kujul peaks jääma igavesest ajast igavesti muutumatuks poliitiliseks systeemiks, millest paremat pole põhimõtteliselt võimalik leiutada.

Fraasid nagu "valimised on demokraatia pidupäev" toimivad just nimelt sellise emotsionaalse argumendina: kes õõnsale kujundile vastu vaielda julgeb, on paha inimene, kõige hea ja pyha vaenlane (näiteks mina). Enamasti jäävad vastased seepeale vait, sest kes ennast ikka niisugusse positsiooni tahaks seada.

Tegelikult saab demokraatiat pooldada ka ilma demagoogiata. Ma tean, et on raske, aga no proovige vähemalt.

Eesti elanike keskmine vanus

Kui kedagi miskipärast huvitama peaks, siis see on meestel 37,1 ja naistel 42,0 aastat.

Sattusin täna töö käigus silmitsi kummalise tõigaga, et sellist näitajat Statistikaameti kodulehel ei ripu ja ka mujalt oli seda raske leida. Näiteks Maardu elanike keskmine vanus on Vikipeediaski mainitud, aga Eesti kohta sellist numbrit lihtsalt pole. Nii et arvutasin välja.

Aluseks on 2010. aasta 1. jaanuari seis Statistikaameti andmebaasi tabelis koodiga RV023. Jätsin kõrvale alla 1-aastased ning 85+, kuna esimesi oli vilets valemisse lisada (jajah, ma võinuks liita igale vanusele 1 ja pärast 1 maha arvata), teised on esitatud grupina ja kolmandaks on mõlemaid õnneks liiga vähe, et tulemust oluliselt mõjutada. Ega mul nii ylitäpset vastust tarvis olnudki.


***

Muude tegemiste vahel jõudsin arusaamisele, et statistilised keskmised ei ole sugugi triviaalsed, vaid võivad - ja isegi peaksid - panema järele mõtlema.

Näiteks on Eesti keskmine mees nimega Vladimir Ivanov ja keskmine naine Olga Ivanova, aga nad mõlemad on eestlased, samuti on eesti keel nende emakeel. Neil on 1,43 last, ehk siis yks kahe peale (ilmselt poeg, poisse on natuke rohkem) ning yks võiks olla mehe laps eelmisest kooselust, kes elab ema juures (tasakaalu huvides siis tydruk). Ja ehkki ma pole selle kohta statistikat näinud, võin empiirilise materjali põhjal oletada, et alimente Vladimir tytre emale ei maksa või vähemalt yritab kõrvale vingerdada.

Järeldagu igayks sellest siis, mida tahab.