Sõnasõnumine

Koostasin kord ajakirjanikele abivahendiks paar loendit ja näpunäidet. Tundub, et neid läheb inimestel endiselt vaja, sestap riputan siia avalikult yles.

Hämmastavalt paljude inimeste sõnavara kipub piirduma sõnadega "sõnab" ja "sõnul". See võib näida kyll yllatav, ent tegelikult on eesti keeles ka teisi sõnu. Muidugi on nimekiri esialgne ja hädapärane. Kes siiski abi leiab, tarvitagu.

Nimekirja pruukimise käigus palun kasutada pead. Kõlab uskumatult, kuid ma olen kuulnud virinat, et need pole ju synonyymid. Lase loll palvetama, peksab pea vastu põrandat puruks.

sõnab

analüüsib
arutleb
arvab
ennustab
hindab
hoiatab
juhatab
juhendab
julgustab
jutustab
kahtleb
kiidab
kinnitab
kirjeldab
kirub
kommenteerib
konstateerib
kostab
kurjustab
kuulutab
kõhkleb
kõneleb
laidab
lausub
leiab
lisab
loetleb
loodab
lubab
mainib
meenutab
muheleb
mõtiskleb
märgib
möönab
neab
nendib
nimetab
noomib
nõuab
nõustub
näitab
ohkab
oletab
oponeerib
osundab (muuseas, see sõna tähendab "tsiteerib", mitte "näitab")
osutab
pahandab
pakub
pelgab
poetab
põhjendab
reageerib (avaldusele, eelnevale, kommentaarile...)
resümeerib
rõhutab
rõõmustab
räägib
sedastab
seletab
selgitab
soostub
sõnab
teatab
teavitab
toonitab
tsiteerib
tunnistab
tunnustab
tutvustab
täheldab
tähendab
täiendab
täpsustab
unistab
usub
vaidleb (vastu)
veenab
vihjab
viitab
väidab
õpetab
ütleb

annab nõu
on kindel (ebalev, nukker jne)
suhtub umbusuga
toob näite
võtab (jutu, eelneva, ...) kokku

"Avab" ei kõlba "sõnab" jms asendusena kuhugi. Sel juhul tuleks ka lisada, mida avatakse - enamasti millegi (kontserdi, ettevõtmise, streigi, teadaande) tagamaid või tausta.

sõnul

andmeil
arvamuse kohaselt
arvates
arvutuste kohaselt
hinnangul
jutu järgi
kartust mööda
kinnitusel
kirjeldust mööda
meelest
meenutusel
mäletamist mööda
oletuste põhjal
sõnul
sõnutsi
teada
teatel
tunnistuse järgi
tunnistust mööda
väitel
X-ile teadaolevalt

aga

Aga asemel saab edukalt kirjutada ka ent ja kuid. Kui neid vaheldumisi pruukides ikka liiga palju agasid kõrvu satub, on nad ylearu ja tuleb kiiresti välja visata. Proovitagu, saab parem.

Tere tulemast Vikipeediasse!

Pärast tänast Postimehe lugu olen hakanud saama kirju inimestelt, kelle artikkel Vikipeedias vajaks kohendamist. Siiani on kõik kenas viisakas toonis ja asjaliku jutuga, kohe meeldiv lugeda. Eks ma vastan neile samamoodi.

Õigupoolest ei ole Vikipeedia rahval selle vastu midagi, kui keegi ennast puudutavas artiklis tõesti faktivigu parandab või puudulikku materjali täiendab. Probleemid tekivad siis, kui keegi tahab, et artikkel kajastaks tema isiklikku suhtumist. Täna hommikul käis yhe pisipartei poliitik oma vastaseid sõimamas: "kättemaks", "libajuhatus" ja "usurbeerimine" (kirjaviis muutmata). Tyhistasime muudatused, kutsusime kodaniku korrale ning kui ta samas vaimus käitumist jätkab, saab bänni. Mõni ei õpi teiste vigadest, mis teha.

Aga kui keegi tahab asja paremaks teha, olgu ainult lahke. Töökäsi läheb alati tarvis, mis meil selle vastu olla saab? Ei kõige vähematki.

Rahvaajakirjandus: ikka sedasama, ainult odavamalt?

Yle-eelmise jutu kommentaarides tehti mulle ettepanek asuda kaastööliseks tuttuues veebiportaalis Tekster. Ee... hm... jah... aitäh osutatud au eest, aga ma pole kardetavasti selle vääriline.

Esiteks kirjutan ma juba aeg-ajalt Delfisse ja ei suuda sellekski korralikult aega leida, rääkimata systeemsemast blogimisest. Mitte, et Delfi mulle eriliselt meeldiks; loen seda harva ja kommentaare mitte kunagi. Aga kui ma tahan, et mu mõte mingilgi määral leviks, tuleb see avaldada kohas, mida loetakse. Ja praegu on see paraku Delfi.

Teiseks kõlab "Kirjutamine massimeediale mitte omasel moel on meie eesmärk omaette! Mida originaalsem ja algupärasem keelekäsitlus ja stiil – seda parem! Mida üllatavamad teemad – seda parem! Mida subjektiivsem suhtumine – seda parem!" kuidagi tuttavalt. Põhimõtteliselt ongi see ikka seesama Delfi. Muljet toetab uue saidi rubriigiliigitus. Mind huvitaks tõsiselt võimalus teha midagi uut, midagi, mis oleks parem kui praegune Eesti klikiajakirjandus. Seda antud juhul kahjuks ei pakuta.

Kolmandaks võib Teksteri "Korduma kippuvatest kysimustest" lugeda:
"Kõikide tekstide lugemine maksab alati 0,05 eurot.
Kõikide lugude hindamine maksab alati 0,01 eurot.
Iga teksti lugemine toob kirjutajale sisse 0,024 eurot. Kes senti ei korja..."
Kui pooltyhja portaali ainus tuttava nimega autor on Hillar Kohv, ei kõla see just väga perspektiivikalt. Ma ise selle eest ei maksaks ja ei soovita ka teistel.

Kui need isiklikud vastuargumendid kõrvale jätta, siis minugi poolest, tehku aga. Ainult et ma ise teen parema meelega midagi muud. Midagi huvitavat.

Kirikud ja kinnisvara

Delfi kirjutas, et riik jagab kristlikele kirikutele järgmisel aastal 700 000 eurot, toetades muuhulgas otsesõnu misjonitegevust. Martin Vällik avaldas seepeale Skeptik.ee-s oma kirja õiguskantslerile, milles kysis, mis kiriku ja riigi lahususest sai ning miks toetatakse just nimelt neid usuorganisatsioone, mitte näiteks judaismi, budismi või islamit. Õigustatud kysimus.

Kommentaarides arutati muuhulgas ka kiriku kinnisvara teemat. See võetakse masendava järjekindlusega jutuks iga kord, kui keegi nuriseb Eesti Kirikute Nõukogu riikliku rahastamise pärast. Just nagu oleks luterlikul kirikul, millele kuulub enamik Eesti ajaloolisi kirikuhooneid, nendega mingi olemuslik seos, mis põhjendab riigi raha kyhveldamist riigi yhe suurema kinnisvaraomaniku aukliku põhjaga taskutesse - EELK pole neid hooneid isegi mitte ehitanud.

Kinnisvaraga on asi ju tegelikult ysna lihtne. Kui inimesele kuulub ajaloolise väärtusega rajatis, mille vastu on yhiskondlik huvi, on tal kohustus see korras hoida. Kui see tal yle jõu käib, läheb rajatis pärast korduvaid ettekirjutusi sundvõõrandamisele. Nii, nagu mõne mõisahoone arhitektuuri säilitamiseks ei ole ylimalt tähtis, et selles elaks mõisnik, ei pea ka kirikut kui hoonet tingimata yhe konkreetse usuorganisatsiooni kaudu ylal pidama, makstes möödaminnes maksumaksjate (sh moslemite, juutide ja paganate) rahast kinni organisatsiooni muud kulud.

Kui kirikutel on tõepoolest jaksu ja huvi kogu oma kinnisvaralahmakat ylal pidada, lasku aga käia, keegi ei keela. Ainult et miskipärast kipub see kõik pigem lagunema. Loogiline ka: kõik need myrakad pystitati ajal, mil kirik oli kõrtsi kõrval iga kogukonna põhiline kultuurikeskus, selle kylastamine ja kirikumaksud igayhele kohustuslikud. Tänapäeval ostavad inimesed selle raha eest raamatuid ja käivad kinos, majanduslik baas on kadunud.

Kui koolis käib kymme last, pannakse see tuima näoga kinni, kuna niisugune asi ei tasu end majanduslikult ära. Miks peaks siis riik doteerima kymnest mutikesest koosnevate koguduste majutamist mõttetult suurtesse hoonetesse, kus vaesed vanurid peavad kõvadel pinkidel kylmetama, sest keegi ei jaksa neid õnnetusi kytta? Käigu koos kirikuõpetaja soojas kodus, nii nagu iga teine MTY. Ja kirikuid majandagu, tõepoolest, Riigi Kinnisvara AS. Las remondib, hooldab ja yyrib välja - olgu siis kinoks, ballisaaliks või mošeeks.

Kuidas poliitikut Vikipeedias ilustada?

Erinevalt inglise Wikipediast ei ole eestikeelses Vikipeedias väga sageli probleeme poliitikutega, kes omaenese artiklit ilustama kipuvad. Tavaliselt teevad seda teisejärgulised kujud ja meil on nemadki ysna viisakad, vaid Max Kaur lisab vahel enda artiklisse mõne lause oma kuulsusrikkast eluloost või otsib laiema naeratusega pilti. Tõsi, Edgarit kiputakse vahel ikka kiitma, näiteks lisas keegi kord naljaka ylistuslause: "Oma mahukas teoses kirjeldabki autor endale iseloomuliku otsekohesuse ja poliitilise aususega sündmusi Eesti iseseisvuse saavutamisel." Pikka iga batjuškale, isamaa isale ja vabastajale!

Täna hommikul võttis keegi mitte ylearu intelligentne, kuid see-eest usin ja parteiliselt ustav inimene ette artikli Marek Strandbergist ning hakkas, noh, kui just mitte iluoperatsioone tegema, siis igatahes paksult kosmeetikat tarvitama. Toon mõned näited.


***

Enne: "2004. aastal osales Marek Strandberg Euroopa Parlamendi valimistel ja kogus üksikkandidaadina 5372 häält. Ta ei osutunud valituks."

Pärast: "2004. aastal osales Marek Strandberg Euroopa Parlamendi valimistel ja kogus üksikkandidaadina 5372 häält. Ta ei osutunud valituks. Heast tulemusest innustust saanuna asus ta koos mõttekaaslastega ette valmistama rohelise partei asutamist."

"Hea tulemus", "innustumine", "ta koos mõttekaaslastega"... Kõlab kenasti. Nii nagu järgmiseski paranduses: ikka MS "ja teised".

Enne: "2006. aasta detsembris avaldati, et Eesti teadlased eesotsas professori Mati Karelsoniga, nende seas ka Marek Strandberg, leiutasid elektroonikaseadmeid elektromagnetimpulsside eest kaitsva kanga, mille ajakirjandus ristis "imekangaks"."

Pärast: "2000-2006 aastatel töötasid Eesti teadlased Marek Strandberg, Katrin Idla ja professor Mati Karelson välja elektroonikaseadmeid elektromagnetimpulsside eest kaitsva kanga, mille ajakirjandus ristis "imekangaks"."

Meie lemmik on tõstetud esikohale, põhitegija kõige viimaseks ning aastanumbrite tagant on kadunud punktid. Vaene eesti õigekiri.

Enne: "Mitmesuguste sõjaliste rakenduste tõttu rahastas projekti algul 4,4 miljoni ning hiljem 5,3 miljoni krooniga[Nils Niitra "Eestis toodetud militaarimed osutuvad sageli kasutuks" Postimees, 01.11.2010] 2005-2007 kaitseministeerium, kus sellal töötas teadus- ja arendustegevuse nõunikuna Strandbergi elukaaslane Katrin Idla.[Nils Niitra "Sõdurid ootavad pikisilmi Strandbergi imekangast" Postimees, 01.11.2010]"

Pärast: "Mitmesuguste sõjaliste rakenduste tõttu rahastas projekti aastatel 2000-2010 kaitseministeerium."

Katrin kadus kaitseministeeriumist, nii et isegi sinist suitsu ei jäänud. Rahastuse suurus haihtus, samuti ka viited.

Enne: "Enne kaitseministeeriumi rahastust taotles Strandberg kanga arendamiseks korduvalt raha Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt, kes aga ei pidanud projekti perspektiivikaks. [Peeter Kuimet "Eesti teadlased leiutasid imekanga" Postimees, 22.12.2006]"

Pärast: "2001 aastal küsiti toetust Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt (EAS) koos Kreenholmi Manufaktuuriga, et alustada staatilist elektrit hajutavate kangaste tootmist, EAS ei pidanud projekti tollal perspektiivikaks. [Peeter Kuimet "Eesti teadlased leiutasid imekanga" Postimees, 22.12.2006] Arendustegevuse mittetoetamine Eesti riigi poolt viis hiljem suurettevõtte sulgemiseni omanike poolt ning jättis töötuks paljud inimesed. Täna on elektrit juhtivate kangaste arendamine ja tootmine maailmas jätkuvalt kasvava trendi ja turuga tegevus."

Meie kangelane ihuyksi oleks päästnud tuhanded inimesed töötusest, nurjatu Eesti riik ent hylgas kodumaise geeniuse ja saatis õnnetud narvakad näljapajukile. Oo, kui kaunis ja kurb! Mis asi on aga "jätkuvalt kasvav trend"? Trend on eesti keeles suundumus või tendents. Mis siis õigupoolest kasvab, seejuures jätkudes?

Igatahes pole väidete tõenduseks leitud yhtki viitamiskõlbulikku allikat.

Enne: -

Pärast: "Vaatamata 2010 aastal poliitilistel põhjustel üleskeeratud skandaalidele ning väidetele justnagu polekski kangast olemas, kulges arendustöö ülikooli laborites edasi ning 2011 aastal toimuvad kangast loodud toodete esmased katsetused Kaitseväes."

Arendustöö jätkub ja katsetused toimuvad? Tore. Kas selle kohta mõni viide ka on või on tegu pigem unelmaga? Ning jälle ei ole anonyym osanud järgarvude lõppu punkte panna. "Just nagu" kirjutatakse lahku, selle eest puudub ka koma.

Enne: "Enne 2011. aasta parlamendivalimisi toimus Tartus Tasku keskuses tema karikatuuride näitus."

Pärast: "2011. aasta 23. veebruaril, vahetult enne Eesti vabariigi aastapäeva, toimus Tartus Tasku keskuses tema esimene isikunäitus."

Esimene? Kas on ka teine või me räägime ainukesest? Ja kui meil on valida kahe fakti vahel, siis kumb avab Eesti kunsti tähtsyndmuse konteksti paremini: kas see, et (kahtlemata ylimalt isamaalised ja spetsiaalselt vabariigi aastapäevaks joonistatud) karikatuurid toodi rahva ette Nõukogude armee aastapäeval, päev enne 24. veebruari, või see, et Riigikokku kandideeriv poliitik korraldas veidi enne valimisi enda näituse?

Enne: "Tema elukaaslane on Tallinna Tehnikaülikooli Molekulaartehnoloogia õppetooli teadlane, loodusteaduste magister Katrin Idla. Idla töötas Kliima- ja energiaagentuuri arendusnõunikuna ajal, mil Strandberg oli agentuuri nõukoja esimees. ["Strandbergi elukaaslane teenis agentuuris nädalaga 27 000 krooni" Äripäev, 20.09.2010]"

Pärast: "Tema elukaaslane on AS GeneCode juhataja ning Tallinna Tehnikaülikooli Molekulaartehnoloogia õppetooli teadlane, loodusteaduste magister Katrin Idla."

Vaene Katrin kaotati ka Kliimaagentuurist (koos Äripäeva artikliga), just nagu kaitseministeeriumist poleks kyllalt olnud. Õnneks anti asemele vähetuntud AS Genecode (selle tuntum nimekaim on Briti tervisetoodete firma), mida Vikipeedia anonyymne kaastööline kahjuks käänata ei oska. (Õige on kas "AS-i Genecode", "ASi Genecode" või "AS Genecode'i".)


***

Kokkuvõttes kustutati artiklist ysna systeemselt kriitilised või kriitilistena tõlgendatavad väited, asemele kleebiti ent viideteta ilukõne. Ei ole ilus, härrased. Ei ole isegi mitte arukas. Miks arvatakse, et Vikipeedias keegi midagi sellist tähele ei pane?

Pean lähiajal Tartu Ülikoolis Vikipeedia-teemalise kursuse raames noortele ajakirjanikele ja suhtekorraldajatele loengu Vikipeedia ja meedia suhetest. Tänan siiralt tänast anonyymi loengus käsitlemiseks väärtuslikku värsket materjali andmast, toon selle kindlasti negatiivse näitena. Kallutatud artikkel torkab kogenud vikipedistidele kiiresti silma, ei maksa loota, et sellega vahele ei jääda. Säherdusi muudatusi tyhistada ei ole aga kuigi raske.

Hoiatuseks teistele, kes kavatsevad Vikipeediasse suunduda, taskud kreeme ja puudreid täis, meenutan aga eesti vanasõna: loll saab kirikus ka peksa.

Filosoofia on targutamine

Stuudiumi seekordse etapi motoks said järgnevad sõnad, öeldud siiralt ja lähedase inimese poolt:

"Mis see filosoofia muud on kui targutamine, onju, äh-häh-hää! No ega see ei ole ju halvasti öeldud!"

Filosoofia magistrantuuri alustuseks väga sobilik. Muidu tekib veel liigseid ootusi või ohtlikke illusioone.

Tegelikult teeb mind murelikuks hoopis muu. Mis siis, kui see on pärilik? Kas ma olen ka aeg-ajalt sama delikaatne? Siis on kyll jama.

Kunstiline progress

Sattusin Artishoki (Artišoki?) blogist lugema sissekannet Teretulemast Taunolinna!. Hunt selle Kangroga, mõnesaja aasta pärast ei mäleta teda keegi, mind võlus hoopis järgnev lause:

Enne üleüldise maitse paranemist pole mõtet korrutada, et pronksist Korstnapühkijaid püstitati 19. sajandil, et avalikku arvamust eiravaid otsuseid langetati Nõukogude Liidus, et madala iluvalulävega ärimeeste valitsetud Eesti jääb üheksakümnendatesse, et Korstnapühkija on kõiki esteetilisi kategooriaid arvesse võttes masendavalt ebaõnnestunud teos, 2011. issanda aastal.

Hämmastav. Imeline. Kust tekib inimestel kujutlus, et kunstis toimub progress, mis sajandite vältel kogu yhiskonna kunstilist maitset parandab? Kuidas nad millegi sellise peale tulevad?

Arvatavasti on selles syydi yleyldine progressikultus, mis Lääne yhiskonnas viimastel sajanditel vohab. Kui teadus ja tehnika muutuvad järjest paremaks (või noh, nii me kujutleme), siis kindlasti liigub samamoodi võidult võidule ka kõik muu: yhiskond, kunst, luule ning ajalugu tervikuna. Kas liigutakse just võiduka lõpu poole (nagu uskusid Hegel ja Fukuyama) või lihtsalt igavesti edasi (nagu usuvad turumajanduse ideoloogid ja enamik transhumaniste), on vaieldav. Aga "igatahes, seltsimehed, põhja!", nagu yteldi yhes Eesti kultusfilmis.

Ma ei näe mingit põhjust midagi sellist väita. Kunst on kunst. Maitsed, moed ja voolud muutuvad, leiutatakse uusi võtteid ja tehnoloogiaid ning avastatakse vanu. Aga progress...? Kas keegi tõepoolest on suuteline väitma, et - kui võtta neid mitte yksikute "geniaalsete" teostena, vaid oma ajastu esindajatena - "Mona Lisa" on objektiivselt parem kui Aphrodite Kallipygos ning "Guernica" parem kui "Mona Lisa"?

Tuleb nii välja.

Hämmastav ja imetlusväärne.

Eesti filosoofia tõeline pale

Paar juhuslikult valitud pilti sel nädalal Tartus peetud Eesti filosoofia aastakonverentsi esinejatest.







Ja nyyd, noored mehed (ja miks mitte ka naised), vutt-vutt-vutt Tartusse filosoofiat õppima!

Mida ma teadusest otsin?

Vestlesin mõne aja eest sõbraga teaduse teemal. Täpsemalt tahtis ta teada, mida ma sealt otsin, kui kipun magistratuuri selge kavatsusega selle järel kohe ka doktori kallale minna. Veelgi täpsemalt oli tal oma teooria olemas: tema arvates on selle taga puhas edevus, soov enda nime teadusajakirjades näha.

Kui ta seda jura aina edasi ajas, sai mul kõrini ja panin poole lause pealt toru ära. Ei ole mul neil päevil huumorimeelt. Sorry.

Mis ma sealt tegelikult tahan? Avaldamisest tulenevat egolaksu kyll mitte. Olen kirjutanud ajakirjanikuna tekste, mida luges yle 40 000 inimese; selle kõrvale pole yhelgi teadusväljaandel midagi panna. Põhiline, mis ma sest sain, oli iiveldustunne. Delfi kommentaariumile mõeldes läheb syda tänini pahaks. (Täiesti ausalt, fysioloogiline reaktsioon, mitte tundeline kõnekujund. See on yks ilge urgas, mis lehkab juba kaugelt nyrimeelsuse, õeluse ja meeleheite järele. Iiiik.)

Järele mõteldes tundub, et tahan eelkõige huvitavate inimestega suhelda. Jajah, filosoofiast võiksin ma ka iseendale sahtlisse kirjutada, ent mind ei huvita monoloog. Ma tahan dialoogi: rääkida minu jaoks põnevatest teemadest - eelkõige filosoofiast - inimestega, kes minu arvates huvitavalt mõtlevad. Osa sellest arutelust toimub muidugi ajakirjades, aga osa ka konverentsidel, listides ja kõikvõimalikes kuluaarides.

Mulle meeldib vahetada mõtteid kellegagi, kes minust aru saab, mõtte lennult haarab ja sellele vastata suudab, olgu siis edasi seda arendades või vastu vaieldes. Nyride inimestega koos on kurb ja nyri olla, seepärast ma inimeste suhtes niisugune snoob olengi. Ja noh, kui heas seltskonnas vestlemiseks peab doktorikraadi omandama, olgu siis pealegi.

Tahaks, et oleks huvitav.

Oop otsib onni

Pärast mõningast rehkendamist selgus, et praeguse palgaga ei jaksa ma oma yhetoalist yyrikat pidada. (See seletab ka, kuhu kadus raha mu pangaarvelt.) Riigiamet on paraku nõnda kulukas hobi, et kahju kyll, aga sellest tuleb loobuda.

Teisalt pean ma poolest septembrist alates niikuinii igal nädalal kolm tööpäeva Tartus veetma. Kujutlege nyyd riigiametnikku, kes käib kontoris ainult kaks päeva nädalas. Kujutlete? Ammet ei kujutle, fantaasiat ei jätku.

Nii et nyyd tuleks leida Tartus kiiresti yks odav korter ja yks kuni mitu tööd, mida magistrantuuri kõrvalt teha kannataks. Kui kellelgi yle jääb, andke teada. Kolimisabi kuluks põhimõtteliselt ka ära, kui leian paiga, kuhu kolida.

Praktilise mõistuse kriitika

A istub palavas ja umbses päiksepoolses toas, uks kinni, aken vaevu praokil ja selle ees tihe jäik kardin.
Siseneb B.

B: Lõunast. Sul siin palav ei ole või?
A: On kyll.
B: Aga miks sa akent lahti ei tee?
A: Ee...
B: Ma jätan ukse lahti.
A: Ee...
B: Ja tõmba see õnnetu palakas yles ja lykka selle asemele ribikardin, sealt vahelt puhub tuul läbi.

A teeb kõike kirjeldatut. Palavus annab tasapisi järele.

B (mõttes): Kretiin.
A (mõttes): Kuradi pioneerijuht.

Muudkui aga näitavad

Komistan viimasel ajal ootamatult näituste otsa.

Alles nädal tagasi või nii sai Kiek in de Kökis käidud.





Reedel leidsin Admiraliteedi basseini äärest näituse Tallinna kaartidest.



Laupäeval sattusin Rotermanni kvartalis näitusele nõukogude ajast. Soovitan soojalt, minge ise ja võtke põnnid ka kaasa. Seal saab asju nuuskida ja näppida. Jube palju nostalgiat ja retrot muidugi.





Ja yks päev näidati Arukylas vikerkaart.

Kes tunneb Tallinna torne?

Mõtlesin, et oleks tore endale kõik Tallinna tornid selgeks teha. Kättevõtmise asi ju. Tegin vanalinnale tiiru peale ja pildistasin tornid yles. Noh, peaaegu kõik, mõnd teadsin juba varem.

Viimastega sest pildiseeriast on ikkagi segadus. Seisavad nad seal Rannamäe tee ja Tornide väljaku veeres kõik kenasti rivis ja näevad minu jaoks ysna yhesugused välja. Aga milline on milline? Välistartlane jääb sellega jänni. Aidake ometi!


***

Siin on kõik lihtne: vasakult paremale seisavad Grusbeke-tagune, Eppingi, Plate ja Köismäe torn. Viimane jääb juba teisele poole Suurtyki uulitsat, aga seda siit vaadates ei arvakski.



***

Segaseks läheb siis, kui tornid on yhekaupa. Milline see nyyd on? Eppingi? Plate? Vist mitte Grusbeke, too oli justkui myyrist eemal. See siin aga on otse tänava ääres.



***

Kas see võiks olla Köismäe? Või on see Plate? Epping? Igatahes jääb ta maja kylge.



***

No ja see on hoopis majade taga peidus. Aga mis ta nimi on?



***

Kas see on sama mis eelmine? Vist mitte. Korsten on kyll kuidagi tuttav, ega see keraamikakoda majutav Loewenschede ei ole?



***

No ja kes nyyd yle katuste piilub? Grusbeke? Või jääb too veel vasemale, kaadrist välja?



***

Kes elab metsa sees? Kes elab paksu metsa sees?



***

Tornide väljak, endine Stalingradi väljak. No kas see on nyyd siis Loewenschede? Või ikkagi Köismäe? Oeh.

Ja kuhu nad väljakule joonistatud tornide kaardi panid? Ukraadena!



Ega ma Stoltingi ja Hattorpe-taguse vahel ka päris kindlalt vahet tee, aga seal hakkab yht-teist juba selguma. Ylejäänud on juba enam-vähem paigas.


Vaata ka:
Tallinna linnamüür
Köismäe torn
Plate torn
Eppingi torn

Kes minevikku ei mäleta?

Jaak Juske imestab oma blogis, et ei mäletanud kõiki 15 Nõukogude liiduvabariiki, pidi yhe isa käest yle kysima.

Tegelikult väga hea kysimus. Kas tulevad kõik jorus silme ette vähimagi pingutuseta? Ometi loeti neid meile iga jumala päev riburada yles, nad kõik olid isegi igal rahatähel - praegu euro peal näiteks ei ole.

Mida me oma minevikust mäletame? Või need, kelle jaoks see isiklik minevik ei ole, oma maa ja rahva minevikust? Kas ongi nii, et kõik, millest napp kakskymmend aastat möödas, tundub kui uni, aga see, millest vanaisagi isiklikke mälestusi ei jutusta, enam-vähem yheaegne keskaja ja Antiik-Kreekaga?

Meil, inimestel, on halb ajalooline kujutlusvõime. Me ei suuda korralikult tajuda aegu, kus meid ei ole. Neil, kelle jaoks möödunud aastatuhanded elavalt silme ette kerkivad, on mingi tajuhäire; tavaline see igatahes pole. Ylejäänute jaoks võisid aga yrginimesed ja dinosaurused vabalt yhel ajal tegutseda.

Kes mäletab, kui vana on maakera? Aga universum?

Mina, muuseas, sain kõik 15 yles loetud. Ainult Moldaaviaga pidin pingutama. Imelik, olen seal ju isegi käinud.

Uneaeg tulevikus

Selle artikli kirjutamisel on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Henry Oldenburg, saksakeelset artiklit de:Henry Oldenburg, venekeelset artiklit ru:Ольденбург, Генри, prantsuskeelset artiklit fr:Henry Oldenburg, hollandikeelset artiklit nl:Henry Oldenburg, portugalikeelset artiklit pt:Henry Oldenburg ning jaapanikeelset artiklit ja:ヘンリー・オルデンバーグ seisuga 20. juuni 2011.

Hoiatus: oma töö alla sellist märkust kirjutades võib autorit tabada äkiline syrrealismihetk, mis koosneb magamatusest, adrenaliinist ja kyberpunklikust taipamisest, et mingi absoluutselt arusaamatu tulevik on juba käes.

Kui ma pea kakskymmend aastat tagasi ylikooli astusin, olid sellised asjad ulme.

Kellegi jaoks on ikka veel.

Kas Syyria lesbi on Vene turist?

Mõne aja eest lõi väikestviisi laineid yks Syyria lesbiblogija, kes kirjeldas kohalikku poliitilist möllu. Siis läks ta väidetavalt kaotsi, syydistati julgeolekut.

Rahvusvaheliste palvekirjadega tegelev portaal Avaaz.org korraldas petitsiooni kadunud blogija toetuseks. Meedia möllas. Inimesed käisid blogis kommenteerimas, et julgeolek on siga.

Järgmiseks selgus, et blogijat polnud olemaski, blogi kirjutas hoopis Šotimaal elav ameeriklane, kes on kunagi Syyrias käinud ja kelle kaasa on ekspert Syyria majanduse alal. Tehniliselt oli ettevõtmine muidugi äbarik, seetõttu harrastusnäitleja vahele jäigi. Kui Syyria julgeolekul oleks aega temasugustega tegelda, oleks nad ammu kuulutanud, et tegu on väljamõeldisega. Inimesed käisid blogis kommenteerimas, et blogija on siga.

Nyyd kirjutas sest juhtumist ka yks mu sõber pealkirja all "Puhas kallis pettus".

Eks siin ole mitu teemat.

Yks see, et tugitoolis on jube mõnus totalitaarriiki mängida. Tyyp hädaldas, et ta ei teinud ju kellelegi liiga. Syyrlased arvasid teisiti. Ehkki, jah, arvasid need, kelle endaga ka midagi ei juhtunud.

"Ma oleks võinud peaaegu blogija saatuse kohta pärida ja siis oleks minuga pahasti läinud!" lärmas yks. Ilmselt hea eluga ära harjunud. Kui ma oleks julgeolekutöötaja, kutsuksin ta kontorisse, vaataksin talle leebelt otsa ja kysiksin: "No öelge nyyd ise, mis teie elul siin, meie kallil sotsialistlikul kodumaal viga on, kui te võite kogu maailma ees pasundada, et kõige tavalisema pärimise peale juhtub teiega midagi ebamääraselt väga-väga paha, ja ehkki see on sulaselge laim, ei tehta teiega ometi midagi? Ameerikas oleks te juba ammu kohtusse kaevatud ja kodust ilma jäänud."

Teiseks on see kena näide, kuidas tarbijast, kes on meediaga kohandunud, saab väikeettevõtja, kes varustab turgu nišitootega. Iseenesest ju kiiduväärne, algatusvõime ja puha. Teised tarbijad peaks tänulikud olema, mitte sõimama. Ökoloogiliselt puhas väiketootja kauni loodusega Šotimaa nõlvadelt, ei ekspluateeri vaeseid syyrlasi ega midagi.

Kolmandaks näitab juhtum, et permanentne petitsioonihullus on väljunud mõistuse kontrolli alt. Faktidest huvitumata algatatakse ylemaailmne emotsionaalne ahelreaktsioon ykskõik millisel tundeliselt sobilikul ajendil. Eks ka petitsioon on muidugi toode.

Seda enam, et internetis antud hääled ei maksa midagi, nagu tegelikult teab igayks, kes sedasorti hääletuste toimemehhanismi pisutki tunnevad. Kumu viienda korruse näitusel "gateways" on isegi yks selleteemaline eksponaat: arvuti, milles saab koostada petitsioon ykskõik mille toetuseks, tellides sellele sada, tuhat või miljon toetajat vastavalt soovile.

Kuidas, muuseas, kirjeldada Avaazi pysitarbijat? Kas see on inimene, kellel on kõrge sotsiaalne teadlikkus, madal valulävi ja suur syda, või inimene, kellele meeldib mugavalt ja millegagi riskimata protestida? Kas ta sarnaneb rohkem vene turistidele, kes osalesid Egiptuses demonstratsioonidel ykskõik mille poolt, et ainult kodus uhkeid fotosid näidata, või väidetavalt Leninilt kiitust pälvinud "kasulikele idiootidele"?

Huvitav, kui paljud tõelised Syyria lesbid Avaazi teenuseid kasutavad?

Kunstilainel

Ma pole elus joonistada osanud, aga nyyd tehti Google Chrome'ile Deviantarti lisa.

Puu.

Valik tyypilisi riigiametnikke.

Paul Gauguin - Kukk palmide all (1879).

Liiga palav on, et midagi mõistlikku teha.

Kuidas tutvustada ilusat Eestimaad

Anonyymseks jääda soovivale asulale anti võimalus tutvustada end lugejatele portaalis, mis räägib Eesti omavalitsustest. Seal ei ole reklaami, ainult lyhike tekst ja fotod informatiivsete allkirjadega - ideaalis just see, mis iga piirkonda kõige paremini iseloomustab.

Anonyymseks jääda soovivas asulas yht-teist tõepoolest leidub: Baltimaade suurim puithoone - 19. sajandi II poolel valminud kurttummade kool, 1928 ehitatud raudteejaam, kaks vana ja korralikku parki, tunnustatud helilooja mälestustahvel, rahvusliku ärkamisaja suurkuju haud, rahvuspoetessi synnikoht, 15.-18. sajandi kalmistu, varemeis mõisahoone, linnamägi...

Mida meie sõbrad kohalikust omavalitsusest siis läkitasid? Kaks pilti kohaliku Konsumi luitunud majakarbist, yhe riigilipu ja postipangaga postkontorist, yhe loetamatu sildiga ettevõtte sarast, kaks tyypilistest korrusmajadest, mida võib pildistada ykskõik kus. Paar pisut paremat fotot ka: kirikust, vallamajast, soisevõitu jõekäärust ja yhest kujust uue koolimaja ees.

Tõepoolest, kyllap on omavalitsejatel õigus: ju teatud mõttes sobibki nende asulat kõige paremini iseloomustama foto, mille keskel ilutseb larakas Konsumi logo, selle all aga kirjad "Brand outlet", "Lilled" ning "Apotheka". Raske oleks leida kaadrit, mis kohalikus kultuuriloolises kontekstis ytleks selgemini: "Ära tule, absoluutselt mõttetu koht!"

"There's only one good use for a small town: you know that you wanna get out," laulsid Lou Reed ja J. J. Cale. Ma pole seda vaadet kuigi tihti nii avalikult propageeritavat näinud. Värskendav avameelsus.

Miskipärast hakkas ikkagi kurb.


P.S. Ikka parem kui foto Savisaarest Valli baari ees. Yks anonyymseks jääda sooviv linnavalitsus pakkus seda ka.

Kirjutajate võim ja voli ehk Kuidas päästeti Päts

Üks esmesi katseid roppust piirata oli selleteemaline Briti seadus 1857. aastal, mida tuntakse ka Lord Campbelli seaduse nime all. See lubas pidada kinni ja hävitada iga trykitoote, mis tavaseaduse alusel ropuks mõisteti.

Täpsemaks määratluseks pruugiti kohtulahendit nimega Hicklin Rule, mis sai nime Londoni magistraadi Benjamin Hicklini järgi. Kõne all oli syydistus Henry Scotti vastu, kes avaldas katoliiklusevastase pamfleti "The Confessional Unmasked". Magistraadid mõistsid Scotti syydi, aga Quarter Sessionsi kirjutaja muutis otsuse ära, väites, et kavatsus oli syyta. Kysimus lahendati kõrgemas instantsis.

Ameeriklased venitasid 1873. aastal roppusevastast reeglit omakorda, kuni selle alusel sai ära keelata ka jutud rasestumisvastastest vahenditest ja abordist. Tolle seaduse nimi oli Comstock Law, postiteenistuse eriagendi Anthony Comstocki järgi.


***

Hunt selle seadusega (mis oli syydi heas hulgas jamas, mida James Joyce'i õnnetu "Ulysses" hiljem kannatama pidi), ent kohtukirjutaja mõtteviis mulle meeldib.

Praeguseks ma enam ei mäleta, kust, ent kusagilt ma lugesin järgnevat lugu, mis peaks pakkuma rõõmu kõigile Eesti omariikluse sõpradele.

Nimelt sai kunagisest Eestimaa kubernerist Bellegarde'ist hiljem Vene tsaaririigi trykiasjade peavalitsuse ylemus. Sellena valitses ta hea hulga kummaliste asjade yle.

Kui 1905. aasta mässu järel mõisteti Konstantin Pätsile surmaotsus, läks Päts maapakku. Tõsi, otsuse tegi välikohus, millel, nagu hiljem apellatsioonikohtus otsustati, polnud õigust inimeste elu ja surma yle otsuseid langetada. Aga Päts, tollaseks ajaks juba vana ja Poska käe all kogenud jurist, teadis, et elusal kaamlil on märksa parem võimalus oma mittekaamellust tõestada kui surnul. Nii et ta pysis Soomes ysna vagusi ja ootas.

Ära ootas. Meie armsa kuberneriherra Bellegarde'i hoole all andis trykiasjade peavalitsus nimelt siseministeeriumi vastava ukaasi välja ilma Pätsu puudutava kohtuotsuseta. Mul pole õrna aimugi, mis aastal see ilmus, millaks ja kuidas pidanuks viga parandatama, mis see kõik maksma läks, mis olnuks (või olidki ehk?) distsiplinaarkaristused või mida Bellegarde kui vana ja kogenud byrokraat ise asjast arvas.

Aga yks kelmikas ajaloolõik on see igatahes ning paneb mõtlema ysna mitmes suunas. Näiteks, kui palju elusid võiks byrokraatia säästnud olla, mitte yksnes hukutada. See kõik on mõnes mõttes ysna oluline. Maailm on yks, meie tahtmine teine, tulemus kolmas ning lõpp neljas. Eks hoia kinni, kust sa saad... ning lykka teine sisse.

Kuidas kalduda teemast kõrvale

Kui hakkad yht teemat uurima, leiad selle kohta märkusi igalt poolt. Avastasin just midagi lõbusat prantsuse "Entsyklopeediast". Noh, teate kyll, Sellest "Entsyklopeediast". Just-just.

Nimelt on seal artikkel Woolsthorpe'i nimelisest kylakesest Inglismaal. Algab see nii:

WOLSTROPE, ( Géog. mod. ) bourg d'Angleterre, dans le comté de Lincoln, où naquit Isaac Newton, le jour de noël, vs de l'an 1642

Ehk siis "WOOLSTHORPE (kohanimi) linnake Inglismaal Lincolni krahvkonnas, kus jõuluööl vastu 1642. aastat syndis Isaac Newton".

Ning edasi läheb terve artikkel Newtonist, "suurimast ja haruldasimast geeniusest, mi8s eales on kaunistanud inimsugu" jne. Woolsthorpe'ist rohkem mitte sõnakestki.

"Entsyklopeedia" ideoloogide arvates olnud nimelt (nii räägivad kõlakad) raisatud juba kyllalt tinti pyhakute elulugudele ja kuningate tegudele, tähtis olnud rääkida hoopis tavalisest ilmaelust. Ega keegi otse vastu vaielnud, ent mõned elulood smugeldati siiski teksti. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

"Balzac on prantsuse kirjanduse Eiffeli torn. Aga Eiffeli torn rajati..." Mäletate?