Kõlberyyste ja ajumädanik

Vaatan imestusega lehtedes pidevalt ilmuvaid reklaame, kus pakutakse kastide kaupa koopiapaberi ostjaile pealekauba pudelit Vana Tallinnat ja klaase või, nagu täna, rannapalli ja -tekki. Millist asutust peaksid sellised argumendid mõjutama?

Ega peagi. Seesugune reklaam on mõeldud mitte asutusele, vaid otsustajale. Vahel harva on selleks ehk ka väikeettevõtte ainuomanik, sagedamini jäetakse kontoripaberi valik siiski sekretäri hooleks. Kes - vähemasti usinate paberimyyjate lootustes - ei huvitu vähimalgi määral paberi hinnast või tarbeomadustest ning valib selle, millega kõige rohkem nänni kaasa antakse. Või tuleb keegi väitma, et rannapall jagatakse näiteks võrdselt kõigi pangatöötajate vahel?

Kui riigiasutus ostab viiesaja miljoni eest ehitustöid ning yks osaleja pakub konkursil otsustajale autot ja suvilat, nimetatakse seda juba isegi Eestis korruptsiooniks. Aga tegelikult on siin ju vaid mastaabivahe.

Kysimus on mõtteviisis. Mis imelisel moel töötab selliste reklaamide väljamõtlejate mõistus? Helju Vals meenutas, et ennemuiste nimetati korruptsiooni kõlberyysteks. Mina pakuksin, et kõigepealt mõjutab see pigem aju.