Sead pärlite eest ei maksa

Memokraadis kirjutab Ville Jehe nii:

Kas te aga ei arva, et üks suur muutus paremuse poole on juba toimunud - online meedia mõõdab juba mõnda aega KASUTAJAID mitte KLIKKE. Isegi kui avalikkuses mõni kogemata inertsist ikka klikke nimetab, pole see juba terve 2009 enam teema... Ja see muudab palju, sest Kasutajale peab meeldima, Klikile piisab vaid meelitamisest...

Sõber kysis kommentaari:

oled sa midagi sellist tähele pand? kui minu lugude tagant adminiliideses klikiarvu mõõtja ära kaotataks, oleks elu märksa lihtsam. aga samas jääks puudu oluline tagasisidemehhanism, mille alusel ma muidu igapäevaseid otsuseid teen. millest ylemused omavahel räägivad, ma _ausalt_ ei tea.

Tõsi, meiegi portaalis mõõdetakse unikaalseid kasutajaid, mitte klikke. Teoreetiliselt on seal suur vahe, eelkõige reklaamiostjate jaoks - kasutajate arvu korrelatsioon reaalsete ostjatega on pisut tugevam, ehkki mitte kuigi kindel. Kontekst on sihtgrupiga kontakti saavutamisel olulisem kui miski muu.

Samas on Jehe ylistatud meelitamise-meeldimise vahe minu arvates kas enesepett või propaganda. Tulemus on ikkagi yks: pealkirjad, mis vaikivad maha igavad teemad ja lõhnavad võimalikult kollaselt. Mõõda ykskõik kuidas, kvaliteetajakirjandus (põhjalikud analyysid, uurivad lood, mitme allikaga ning taustu avavad uudised) ei too nii palju lugejaid kui nilbetooniline vihje, et võib-olla näidatakse seekord poolpaljast Anu Saagimit (ehkki võib-olla ei näidata ka). Kas uus joonlaud muudaks sellise sisu paremaks?

Meil on ysna palju ajakirjanikke, kes teeksid meelsasti head ajakirjandust: põhjalikke, korralikult läbitöötatud, võimalikult veatuid ning syvitsi minevaid pikki lugusid. Isegi päevauudisele annab tausta avamine ning konkureerivate allikate kysitlemine kõvasti juurde. Kurb tõde on aga, et selliste artiklite kirjutamine on kallis ning toorest lugejamassi meelitavad need vähem.

Suurem osa reklaamist on suunatud mitte Akadeemia lugejatele, vaid praktiliselt kõigile. Nii et kuigi palju kvaliteetset ajakirjandust ei kannataks Eesti turg välja. Võib-olla saaks lugejate harjumusi pisut muuta, kui kvaliteedile yleminekuks sõlmitaks lehekontsernide vahel kartellilepe. See rõõm ei kestaks siiski kaua, sest ysna ruttu tormaks mõni rahvusvaheline meediamagnaat Eesti turule nišši täitma. Pealegi on suur osa žurnalistide järelkasvu uue turuga kohanenud ega suudagi enam midagi peale kiirplärakate toota. Selge näide turumajanduse progressiivsest mõjust.

Mina omalt poolt elaksin kõige parema meelega luulest ja filosoofiast. Paraku on see leib mitte yksnes õhuke, vaid ka lyhike.