Päikesepoisid: Bostonian and Estonian

- How did you find yesterday?
- Well, mostly, it just was there after the day before. It wasn't that difficult, I didn't really have to look for it at all.
- Hmmm. Hmmmmm. How did you experience it? Did you like it?

***

Umbes kilomeetri kaugusel Brandenburgi väravaist möödusin õhtul kell pool kymme naisterahvast ja pillasin yle õla: "Jube palju eestlasi." - "Tõesti, õudsalt palju," vastas ta vähimagi yllatuseta hääles.

Ehkki, jah, vene keelt kuuleb siin kõige rohkem.

Ilmapimedus

Kas teadmised ja kogemused võivad inimest pimestada? Kas võib ehk juhtuda nii, et see, kes on kõndinud kõikjal Siberist Somaaliani, ei tee enam vahet Võru- ja Põlvamaal? See ehk ei huvitagi teda enam? Kas maailma kirevus võis muuta ta silmad tuhmiks, nii et ta väikesi asju enam ei näegi? Kas see peabki nii juhtuma?

Maeve Collins with a pinch of SALT

Käisingi ära sel iiri kunsti näitusel nimega "SALT", mida eelmises postituses reklaamisin. Meeldis. Soovitan kõigile.

Pisike räämas näitusesaal, mugavad diivanid, pimedas nurgas tyhja baarileti ymber paar näitsikut omaette askeldamas. Nurgas lauake reklaampaberitega.

Esimene eksponaat oli pisike puust karp, kylje peal auk ja kyljes kõrvaklapid. Augu taga oli nupp, millest sai pleieri mängima panna. Sees jutustas vana naine mingitest muistsetest syndmustest võluvalt iiripärases inglise keeles, millest mul pool kõrvu mööda maha jooksis. Mis sest, niisama oli kena kuulata.

Järgmine pleier oli karbist välja tõstetud, juures silt: "The Quiet Voice". Panin klapid pähe. Ei midagi. Vaatasin, kas CD pöörleb. Pöörles. Ikka ei midagi. Siis ilmus ukseauku pisike kena naisterahvas, kes midagi rääkis. Võtsin klapid peast.

"Kas te kuulsite midagi?" kysis ta häbelikult naeratades. "Ei, mitte yks piuks." - "See on vist katki," arvas ta vabandaval toonil. "Võimalik," möönsin mina. "Ehkki tänapäeva kunstinäitustel ei tea iial, kas miski on viltu või toimib kõik nii, nagu mõeldud oligi." - "Sedapsi ta on jah," jäi tema nõusse, muutudes veel pisemaks ja häbelikumaks. "Ma viin ta nyyd siis ära, kuulake toda teist," sirutas ta käe pleieri järele. "Ei ole hullu," lohutasin. "Igatahes vastas see pealkirjale. Oli ju ysna vaikne." - "Mitte nii vaikne ei pidanud see olema," vabandas kunstnikuneiu veel kord.

Järgmisena seisis seinal ekraan, samuti klapid kyljes. Seal liikusid ylima aeglusega naisterahva jalad. Sellised head tugevad maanaise jalad, varbad paljad, säärte ja puusade ymber lehvimas pikk seelik. Tasane hääl leelutas midagi umbes niisugust: "I'm sitting on my chair, Susans sitting on her chair." Laiskloomade tants võiks umbes samasugune välja näha. Õigupoolest mõjus see hypnotiseerivalt. Seisin ja vaatasin seda... ma ei tea, kui kaua. Vahepeal käidi mind yle ukse piilumas. Piilusin korraks vastu ja vahtisin edasi.

Yks silt oli seinal ka ilma eksponaadita. Ehk pidi see nõnda olemagi, ehk oli eksponaat remonti viidud - kes seda kontseptualismi ikka teab.

Pildid jagunesid kahte sorti. Yhed oli pisikesed ja värvikirevad, samas ysna abstraktsed ja lihtsa joonega. Teised olid suured fotod mererannast. Seeria nimega "Folly" kujutas mingit suurt puust torni, mille tõus ymber lykkas. Yhel sõitis naine veepiiril jalgrattaga - ainult et mere pool pildist oli yleval ning taeva pool all, just nagu maailm oleks tagurpidi. Vaimukas ja vahva.

Nännilaua kõige huvitavam asi oli viltuse lõikega raamat. See kirjeldas Clare'i maakonnas korraldatud maakunsti projekti "Ground up". Jutt on maakunstist ses mõttes, et kunstnikud tegid ysna iselaadi kunsti tavalises kylakolkas, tõlgendades sealset elu ja olemist.

Yks illustratsioon - ma ei saanudki aru, kelle oma, ehk oli Fiona Woods? - kujutas pabernukkude raamatut. Teate kyll: lõikad välja ja paned pysti seisma, juures on vahetatavad rõivad, mytsid ja pead. Pealkiri: "Create Your Very Own Rural Population" ehk vabas tõlkes "Tee omaenda maainimesed".

Aine Philipsi töö nimega "Shelters" ehk "Varjupaigad" koosnes kolmest varjupaigast kohtades, kuhu inimesed olid sajandite vältel matnud surnult syndinud ja ristimata lapsi - katoliku kirik ei luba selliseid ju kirikaeda matta. Need olid pisikesed kuuritaolised sarad, kust sai otsida varju halva ilma eest ning avanes ilus vaade matmispaigale. Yks neist oli kaunistatud rea pisikeste pabernukkudega. Nagu kunstnik ise ytles, tahtis ta meenutada inimeste naiste ajalugu, millest tavaliselt ei räägita. Kylarahvas oli sarad kiiresti omaks võtnud, sinna toodi nukke ja pandi kyynlaid. Väidetavalt on need matmispaigad tänini kasutusel.

Raamatus oli palju huvitavaid ideid, aga kahjuks polnud mul aega seda läbi lugeda. Pealegi tuli seesama kena naisterahvas minuga juttu ajama. Rääkisin talle lyhidalt, et mulle meeldib raamat ja meeldisid ka pildid. Tema kutsus mind õhtul avamisele ja mina kahjatsesin, et mul olid teatripiletid juba ammu ära ostetud. Muidu poleks ma mingil juhul tulemata jäänud. Tema uuris, et ega ma ise kunstnik ole. Vastasin, et kriipsujukutki ei oska joonistada, aga selle kuu lõpus või järgmise alguses tuleb mu luulekogu trykist. Kahjuks kyll eesti keeles, mu iiri keel on endiselt kaunis kidur.

Ukse juures pistis ta mulle infolehe pihku. Tänasin ja kurtsin, et otsisin esinejate kohta eile netist infot, aga ei leidnud. Lootsin eesti Vikipeediasse mõnest neist artikli teha, ent tulemuseks oli ainult yks Maeve Collins - "That's me!" hyyatas tema -, kes on Iiri saadik Vietnamis - "That's not me!" No seda ma miskipärast kahtlustasin jah. Nad pidavat omavahel Google'is võistlema: kord on peal Vestmann, kord Piibeleht. Lohutasin, et ehk on too saadik ka kena inimene ja võib-olla isegi meie Maeve'ile kade - ehk tahaks tema kunstnik olla. Võib-olla tõesti, noogutas Maeve ja muutus reipamaks.

Ytlesin talle ka, et reklaamisin nende näitust oma blogis. Nii et panin praegusele postitusele ingliskeelse pealkirja, ehk satub lugema.

Näitus on EAST Galeriis Pikal tänaval, majas number 36. Minge ja vaadake, homme kella kaheksani on veel lahti. Täna kell 19 on avamine laulu, tantsu ja filmiga. Maeve laulab. Öelge mulle siis pärast, kuidas meeldis ja kas oli tore.

Kes tahab lisainfot, siis siin on näituse blog ja siin artikkel "Clare artists take European City of Culture by storm".


P.S. Hi, Maeve. If you are reading this, I'm the guy who almost left you his computer and hat in Friday afternoon. It was good to see you. Sorry I can't hear you sing tonight. Should you ever come back, please let me know.

Kuidas tähistada Pyha Patricku päeva?

Organisatsioonilistel, tehnilistel, töökorralduslikel, meditsiinilistel ja finantsilistel põhjustel jääb kõrtsiskäik täna ära. Mitte just minu eelistus, aga noh, ega see mind ei pidurda.

Öösel kirjutasin Vikipeediasse artikli Pyha Patricku päev. Lõpetasin umbes kell 4.19. Päeval kirjutasin artikli Guinness.

Nyyd teen köögis syya. Kartulid keevad. Hakkisin hunniku sibulat ja kyslat ning avasin purgi seeni. Kui kartulid valmis, sulatan panni peal või. Just nimelt või, mitte margariini. Siis laotan sinna yhtlase õhukese kihi jahu ja lasen selle pruuniks. Järgmiseks lähevad pannile sibulad ja seened, kõige lõpuks aga hapukoor, pisut vett lahjenduseks ning peotäis kappareid. Soola ja pipart muidugi ka.

Kuni soust podiseb, hakin kotitäie tomateid ja potitäie salatit. Basiilikut vist tervet potitäit ei taha, panen ainult pool. Ning jälle, sool ja pipar. Mõni tilk sidrunimahla ja teine tilk korralikku oliiviõli.

Seenesoust ja tomatisalat ei ole muidugi eriti iiripärased (erinevalt kartulitest). Aga mul on kapi tagumises nurgas headest aegadest yks pudel, mille põhjas peitub kaks või kolm supilusikatäit viskit, nime poolest Kilbeggan. Sellest piisab, et iga õhtusöök iiripäraseks muuta.

Ja õhtut ootab igati mõnus film nimega "Burke and Hare" kahest võluvast iiri sulist, kes omal ajal Edinburghis 17 inimest sõna otseses mõttes surnuks istusid, et nende jäänused kirurgidele lahkamismaterjaliks myya.

Ah et rohelist peab kandma? Nojah, aga mul pole muid rohelisi rõivaid peale yhe pesu ootava T-särgi. Torkasin endale salatilehe kõrva taha ja olen ilusam kui kunagi varem.


P.S. Kes minna saab, mingu homme (ehk reedel) kell 19 EAST Galeriisse aadressil Pikk 36. Seal "avatakse" iiri kunstnike näitus "SALT", laulab Maeve Collins ning Fergus Tighes näitab oma filmi "Seaside Stories" kell 20.15 ja 22.15. "Avatakse" seepärast, et pool näitust on juba läbi, see on lahti ainult 16. märtsist 20. märtsil kella 20ni. Nii et kes näha tahab, peab kähku tegema.

Barbi ministriks?

Elo Odrese eilse EPLi-artikli "3:2 naiste kahjuks" võttis Facebookis jutuks anonyymne algatus nimega Naised Riigikokku. Arutati, kas ja kes praegu poliitikas figureerivatest naistest ministriks sobiks - Elo on ses suhtes ysna skeptiline. Pakuti, et paremad tegijad olla opositsiooni poolel.

Kuidas võtta - ega Marju Lauristin ka enam peibutuspardi staatusest kõrgemale tiku. Kes SDE-st siis veel jääb? Katrin Saks, Marianne Mikko, Barbi Pilvre... Nojah, iseenesest võiks ju ka. Andra Veidemann? Khm. Keskerakond? Kadri Simson või Evelyn Sepp? Yana Toom? Olga Sõtnik? Too Lasnamäe ninjatydruk, kelle nimi praegu ei meenu? Ohjah. Teisalt - kui nyyd Jänese, Maripuu ja Paloga võrrelda, hullemaks ikka ei lähe.

See häda mõnevõrra tõesti kimbutab, et praegu poliitikas pildile jäänud naistest enamik ei jäta väga tugevalt professionaalset mulljet, erinevalt näiteks Tõnissonist ja Kirsipuust. Et järgmistele uks lahti teha ja avalikku kuvandit muuta, peaks naisministrid olema tugevamad kui keskmised meesministrid. Aga viimasel ajal on olnud hoopis nõrgemad.

Valiku parandamiseks on kaks teed: lasta senistel naispoliitikutel veidi madalamates ametites karastuda ja uusi tulijaid rohkem esile tõsta, sh ka veenda ise rohkem sõna võtma. Eks oleks abi sellestki, kui õnnestuks erasektorist või kõrgematest riigiametitest poliitikasse värsket verd saada. Ebakompetentseid poliitikuid on niigi kyll.

Muuseas, SDE aktiivseim blogijanna on Tiia Tiik. Kellele ta poliitikuna silma on jäänud, tõstku käsi. Eks nii vist kipubki olema - kes tahab poliitikas midagi tõsist teha, blogimiseks eriti aega ei leia. Eiki Nestor ja Evelyn Sepp on vähesed erandid, viimane muidugi nyyd enam Riigikogust rääkida ei saagi. Savisaar ostab teenust sisse, teised niisugusteks kuludeks raha ei leia. Nii jäävadki sotsvõrgustikud valdavalt marginaalidele nagu Facebooki kuninganna Andra Veidemann, rändtuulelipu võitja. Hiiglaslikku populaarsust see ei too, ent meelde nad igal juhul jäävad. Asi seegi naistevaesel ajal.

Aga esialgu, kuni suuremaid staare pole, võiks tõesti Barbi ministriks panna, näiteks kultuuri või sotsiaali peale. Ken meil pealegi juba oli.


P.S. Endistel ja praegustel rohelistel soovitan lugeda Tiia Tiigi kirjeldust Eesti Pimedate Liidu koosolekust. Yhelt poolt tuleb tuttav ette, teiselt poolt tekitab kergendustunde: kuskil on veel hädisem asjakorraldus. Tõsi, on ka, kellega võrrelda.

Eetilise välimusega emakeelenädal

Eile kuulutas THI välja kirjatalgud pealkirjaga "Eesti ustest – sisse, välja". Ma saan aru, et emakeelepäev ja puha, aga minu jaoks on see interpunktuatsioon ikkagi imelik. Mina oleks asetanud kirjavahemärgid teisiti: "Eesti ustest sisse-välja". Praegune pealkiri tundub viitavat pigem Eesti uksetööstusele, mitte Eestist sisse ja välja käimisele. Kumb meist stilistiliselt pime on, mina või Ilves?

Täna leidsin Bioneeri ja EMSLi kaudu Tartu Ylikooli Tervishoiu Instituudi vana pressiteate. Selgus, et meditsiinilinnaku rahvas on kesklinnas elavatest filoloogidest liiga kaugele jäänud - enam ei osata otsekõne ymber jutumärke ja komasid panna. "Niimoodi kasutatakse kirjavahemärke," ytles vana indiaanlane õpetlikult. "Mitte niimoodi", kinnitas noor indiaanlane võtlikult.

See-eest komistasin ka yhe ilusa fraasi otsa: "...turvatarvik ei tohi rikkuda pakendi eetilist välimust..." Yhtaegu luuleline ja filosoofiline, kas pole?

Eks seda näeb, mis homne toob: eetilise välimuse või eestilised uksed.

Poliitilise kergemeelsuse põhialused

Yks tuttav kurtis just, et tahaks yhineda mingi pisikese seltskonnaga, mis on tylis kõigiga peale iseenda. Jutt kiskus kohe poliitika peale, ilmselt valimiste järelmõjuna - nii, nagu maavärinal on järeltõuked, kaldutakse pärast valimiskampaaniat kõike poliitiliselt tõlgendama.

Nenditi, et võiks talle soovitada Musti Pantreid - aga ta ei ole neeger. Soovitaks põlissoomlasi - aga ta ei ole soomlane. Häda ja viletsus kohe, Eestis sellist päris õiget pisikest ja tigedat erakonda polegi.

Jäin mõtlema: kas kõigisse sellistesse parteidesse astutaksegi samal põhjusel? Meel on mõru, hammas valutab, hommikul oli kohvipiim myrri läinud - liituks õige mõne erakonnaga ja elaks ennast välja. Pahatujuparteid?

Miks ei võiks oma meelsuse avaldamine kodanike jaoks lihtsam olla? Nii, nagu teed internetis pangaylekandeid või asutad MTY-sid - suts ja valmis -, vahetad ka parteisid? Ytleb ju vanasõnagi, et kust tuul, sealt meel. Ehk siis tuulsus, meelsus ja tuulemeelsus.

See tooks poliitikasse täiesti uue mõtteviisi ja hulga värsket verd: areenile ilmuks parteid iga meeleolu jaoks. Tahad protestida - liitud sotsidega. Tahad viriseda ja vinguda - astud Keskerakonda. Said just palka ja tunned end rikkana, nägu läigib õlisest naeratusest - yhined Reformierakonnaga. Said vihma käes märjaks ning soovid riigilt halvailmatoetust - valid Rahvaliidu või koguni Põllumeeste Kogu. Peas kumiseb Alo Mattiiseni lauluke - otsid kapist välja sinimustvalge kampsuni ja IRLi.

Nii muutuks poliitilised valikud sedavõrd triviaalseteks ja igapäevasteks, et poliitiline diskrimineerimine kaoks. Ei ole ju mõtet lasta töölt lahti kedagi, kel on sinust erinev tuju - läheb pool päeva ja kõik on hoopis teistpidi.

Säherdused eelistused saaks kohe ja kiiresti avalikustada. Inimesed kirjutaksid Twitteris, Facebookis ja oma MSNi staatuses, millist muusikapala parasjagu kuulavad ja millist parteid toetavad. Seda omakorda oleks ysna lihtne jälgida.

Yhelt poolt kergendaks see uuringufirmade elu: pole tarvis kulukaid telefonikysitlusi, ehita ainult bott, mis ukerdab mööda Twitterit, jälgib märgendeid (#sotsid, #IRL, #Reform) või kasutab Google'i reaalajapäringuid. Teisalt võiks meelsuse avalikustamist rakendada ka riigivalitsemisel: teha näiteks kord nädalas või kuus kokkuvõtted ja vahetada riigikogu saadikud nende järgi välja.

Kui suvel paduvihm põldudel vilja maha peksab, näevad seda möödasõitvad linnavurledki, kel rikutud rannapuhkuse pärast meel paha - põllumeeste populaarsus tõuseb järsult. Ekspress avaldab rikaste edetabeli ja ajab rahva kadedaks - Keskerakond saab absoluutse enamuse. Jaapanis väriseb maa - rohelised haaravad rooli. Lõpuks ometi reageeriks Eesti poliitika inimeste arvamusele.

Populism? Nojaa, aga mis vahet seal siis praeguse korraga oleks? Sisuliselt jääks ju kõik samaks, isegi valitsuse majanduspoliitika.

Ega ykski võimuhaaraja niisuguses olukorras suuri muudatusi ette võtta saa, yhe nädala või kuuga lihtsalt ei tee midagi vapustavat ning kuu aja pärast valitseb parlamenti juba hoopis teine partei. Pikaajalisi protsesse suunaks ikka needsamad ministeeriumid ammu kinnitatud arengukavade alusel.

Poliitilistest otsustest jõustuks ainult need, mille taga on enam-vähem kõik suuremad erakonnad - just nii nagu seni. Kas keegi oli tõesti jõuliselt ja selgelt Euroopa Liitu astumise või euroga liitumise vastu? Ei mäleta justkui sellist, Savisaargi vaid mõmises ebamääraselt. Kas keegi on siiani ka tegudega astmelist tulumaksu või kaitsetollidega suletud majandust toetanud? Mis teha, põle old.

Pealegi on Eesti valitsuse ja riigikogu tegutsemisruum ysna kitsuke. Kõik olulisemad asjad on rahvusvaheliste lepingute ja Euroopa Liidu seadustikuga paika pandud, et liikmesriigid ei saaks pöördumatuid lollusi teha. No ja õige on. Nii et kes ka valitsuses parasjagu ei istuks, jätkuks kõik ikka samamoodi: peaminister istuks, jalad laual, vilistaks ja loobiks nutsakaid põiki yle toa paberikorvi, Eesti majandust kujundataks aga Berliinis, Stockholmis ja Helsingis.

Ainult lõbusam oleks. Ja ei peaks kogu aeg Igavese Peaministri enesega rahulolust punsunud palet vahtima. Las käib rohkem suusatamas.

Pärsia kirjad 5: Hobuste ja lammaste võrdõiguslikkus

Rändasin hiljuti risti yle meie kauni Pärsiamaa, et jõuda Isfahanist Täbrizi. Umbes poolel teel heitsin põlluservas puu alla puhkama, et vaikselt pruukosti võtta ja palava päikese eest varju leida. Seal lamaskledes sattusin nägema kahe kylamehe vestlust.

- Salam aleikum, Ibrahim!
- Aleikum as-salam, Ali!
- Eks paista Allahi kaunis päevakene kenasti meie kiilas peakuplitele, Ibrahim?
- Jah, Ibrahim, ilma yle ei saa täna kohe kuidagi kurta! Alles jõudis lõuna kätte, aga mulle tundub juba, et Kõigevägevama armust on päike mytsi mulle pähe kinni sulatanud.
- Vaatan sind, Ibrahim, ega suuda aru saada - oled mees nagu mõistatus. Ytle mulle, mispärast on sul adra ette rakendatud kõrvuti hobune ja lammas?
- Armas Ali, rõõmuga kuulan ma sinu kysimust, sest selle vastus on mulle teada. Rõõmuga ma ka vastan sellele, sest asi on lihtsamast lihtsam. Kas sa siis ei näe, et nad mõlemad on isased?
- Kui ma nyyd natukene kummardun, kulla Ibrahim, ja neile kõhu alla vaatan, siis pean ma su jutu tõepoolest tõeks tunnistama. Aga aru ei saa ma ometi. Mis siis sellest, et nad on mõlemad isased, kui sul on ometigi majapidamises kaks hobust ja kaks lammast?
- Aga, Ali, seegi on ju imelihtne! Eks ole adravedamine ju juhtiv töö - loom läheb ees ja ader sõnakuulelikult tema kannul, mina aga juhatan looma omakorda, nii nagu Prohveti sõnad juhatavad inimeseloomi?
- Sulatõtt räägid sa, Ibrahim. No ja edasi?
- Edasi saab sedasi, armas Ali, et juhtima kõlbavad ikkagi ainult mehed. Naiste asi on koju jääda, seal on nende koht ja saatus, mille Kõigevägevam oma otsatus tarkuses neile on määranud. Seepärast rakendasingi ma täku ja oina adra ette, kui aga õhtul koju jõuan, võtan ute ja mära ette ning hakkan neid pygama.
- Sinu jutt tundub mõistlik ja loogiline, kallis naabrimees. Kas sind see aga ei sega, et sa sedaviisi vähem tööd tehtud saad ja lõpuks ka vähem raha oma perekonna toitmiseks teenid? Ei jaksa ju oinas atra vedada ega anna mära kuigivõrd villa?
- Ei sugugi, kulla Ali. Mõtle nyyd ise: kui ma teen kõik oma tööd ja tegemised nii, nagu mulle Allahist seatud seaduse järgi tegema pean, kuidas saan ma siis omadega kahjumisse jääda?
- Kindlasti peab sul õigus olema, oo tark ja valgustatud Ibrahim. Tõttan ja lendan kohe mesilasetiivul koju, et ka ise seal oinas adra ette seada! Jään igavesti sinu tänuvõlglaseks selle aruka õpetuse eest, oo naabrimees, paistku päike kõigile su päevadele ja kastku vihmad öösiti su põlde!

Nii jätsid kaks kylameest sõbralikult hyvasti ning läksid kumbki oma asjatoimetuste juurde, mina aga tõusin pysti, hiivasin kompsu õlale ning jätkasin teekonda Täbrizi poole, mõtiskledes kummalise ilmaelu yle.

***

Täbrizi saabudes kohtasin kohvimajas yht õpetatud meest, kes väitis mulle, just nagu oleks see Pärsiamaa majandusele kahjulik, et meil kõigil tähtsatel kohtadel mehed on ja teps mitte naised. Sõitlesin teda sõgeduse eest ning jutustasin talle eksemplumi, mida olin teel oma silmaga pealt näinud. Ta haaras kahe käega peast kinni ja tormas uksest välja - kahtlemata teistele edasi jutustama, mõistes oma eksitust.

Ka kohvikurahvas pahvatas naerma; tänasin neid toetuse eest, kuid noomisin siiski, et igayks meist võib eksida, seepärast oldagu rumalaid kohates alandlikud - eks ole iga inimene Prohvetiga võrreldes rumal, tark aga yksipäini Kõigevägevam? Sellega jäid kõik kiiresti nõusse.

Puuduliku keeltealase haridusega

Eneseirooniat nautiv Päevaleht pakub täna toredat komplekti: lõbus uudis Siberi asutusest, mille kunstnik ei saanud aru "s nemetskimi bukvami" kirjutatud tekstist, on yhtlasi ka kodune ylesanne õigekirjahuvilistele.

Mitu viga leiad sina?

Siberis kasutati rahvusvahelise vastuvõtu dekoratsioonideks natsisaksamaa ajalehti

Kahevõistluse maailmameistrivõistluste organiseerijad kasutasid Venemaal pressivastuvõttu korraldades kogemata dekoratsioonideks ajalehti, kus terendasid pealkirjad: "Reichi valitseja Hitler!" ja "Invasioon on alanud."

Korraldajad on äpardunud dekorastsioonide kasutamise pärast vabandanud, öeldes, et natside ajalehed sattusid dekoratsioonide sekka kogemata. Nimelt kasutati vastuvõtu laudadel välismaiseid vanu ajalehti erinevates keeltes, vahendab Spiegel.

Kasutatud lehtede hulka oli sattunud ajalehed "Der Angriff" ja "Deutsche Allgemeine Zeitung". "Der Angriff" oli natside poolt 1927. aastal rajatud ajaleht, mida andis välja propagandaminister Joseph Goebbels.

"Meil ei olnud poliitilist tagamõtet," vabandas Ugra Klassikalise Tearikeskuse pradirektor Irina Tashenko. Ajalehed valis välja kunstnik, kes oli puuduliku keeltealase haridusega ja ei suutnud ladina tähestikust aru saada.

Ugra keskus on kahevõistluse üritusi korraldanud juba viis aastat.

Kas Eesti võitis? ehk Eile nägin ma Eestimaad

"Eesti võitis!" kilkas Ainar Ruussaar eilses Päevalehes vaimustunult. Lugesin ja jäin mõttesse. On see ikka sedavõrd kindel? Mina temaga yheselt nõustuma ei kipu. Vastu vaidlema ka mitte. Elu ongi segasem ja keerulisem kui loosungid.

Mida ma siis neil valimistel nägin?

* Inimest, kes oli Reformierakonna võidust sedavõrd vaimustunud, et kukkus kohe esmaspäeva hommikul viina jooma, kuni Trubetsky ja Villu Tamme segi ajas. Tõepoolest, inimestele meeldib populism.

* Teist, sedapuhku minu jaoks olulist ja igati intelligentset inimest, kes langetas oma valiku viimasel hetkel kandidaadi väljanägemise järgi. Mida kuradit te siis tahate? Iga rahvas väärib oma valitsejaid.

* Valijat, kes kutsus yles protestima millegi ysna ebamäärase vastu, rikkudes valimissedeli. Ega temaga eriti kaasa ei mindud. Kas keegi pakub ehk veel mõne toreda viisi, kuidas protestida nii, et keegi ei märka?

* Poliitikut, kes teatas, et tema ei tea, mis ta erakonnal valesti läks. Olen kuulnud ysna paljusid kommenteerimas, et oleks muidu ju poolt hääletanud, aga vat see tema sahkerdav kamraad, kellel ta ise pukis pysida aitas...

* Enam kui yht erakonda, kes ei uskunud endasse ka ise, nii et valimiskampaaniat tehti pooletoobiselt ja haigutades. Tulemused olid muidugi vastavad.

* Enam kui yht erakonda, kes kaotasid hääli peamiselt oma juhi tõttu. Yldse oli ysna suure poliitikute seltskonna jaoks oluline vastanduda oma erakonnaliikmetele, nii et need vastasid samaga ja hääletasid mõne teise erakonna poolt. Tsirkus.

* Parlamendi vaesumist. On mis on, aga poliitikas on oluline konkurents. Nelja erakonnaga parlament on igal juhul halvem kui kuuega, seal on jõujooned tugevalt paigas ning nihkuvad yksnes ulatuslike ylekargamistega. Mida vähem hääli poliitikas kostab, seda rohkem on ka valijaid, kes esindatud polegi.

* Loosungeid ja analyysi. Ruussaar tahab näha peamiselt ajakirjanduses levinud analyytilisust ning see muidugi ongi seal olemas, kohati isegi asjalik. Aga ta unustab erakondade loosungid, mis olid seekord nii sisutyhjad, et nad ei osanud neid ka ise põhjendada. Mis kuradi võit on see, kui IRL Reformi sabas jookseb, nii et täidetakse vaid need lubadused, mille enda tähtsusest aina enam puhevile paisuv peaminister heaks kiidab? Või millise uue alguse toovad vanad olijad Riigikogu opositsioonis? Kes võidab? Mis on kindel? Millest aitab?

* Sotside tõusu, mis on tõepoolest yks väheseid positiivseid faktoreid. Yks mu sõber kirjeldas just, kuidas kylarahva seas on sotside populaarsus järsult kasvanud. Varem ei hääletatud nende poolt kahel põhjusel: sotse peeti liiga nõrgukesteks ning nad hoidsid liialt Reformierakonna kylje alla. Nyyd on sotsid aga hakanud kaela kandma ja kui nad suudavad opositsioonis mitte Keskerakonda sulanduda, vaid asjalikkusega silma paista, võivad nad tõesti järgmistel valimistel saada mitte yksnes roheliste ja Rahvaliidu, vaid ka osa Keskerakonna hääled.

Ehk oleks Mikseril mõistlik võtta eeskuju briti traditsioonist ja moodustada varivalitsus. Mitte selline, mis kogu aeg lahmib, vaid konstruktiivne ja arukas: kord vaidleb vastu, kord tunnistab õigeks, kord ytleb, et veidi teistmoodi tehes saanuks parem. Kui ajakirjanikud harjuvad kysima valitsuse iga suurema sammu korral ka varivalitsuse kommentaari, on yks oluline võit juba käes.

Varivalitsus saaks ka kasutada ära Reformi enesekindlust ja ylbust, mis on tegelikult oluline nõrkus. Kui Mikser kaasaks sellesse ka Keskerakonna opositsiooni liikmeid ja mõne parteitu või võib-olla isegi valimised kaotanud erakondade esindajaid, oleks sel märksa laiem tagapõhi. Loomulikult oleks ka Ansipist kaval võtta valitsusse mõni minister, kes ei kuulu Reformierakonda ega IRLi, aga vaevalt usub keegi, et ta sedaviisi mõelda suudaks.

* Valimisaktiivsuse tõusu, mis on samuti igal juhul hea. Ma tahaks tegelikult näha korralikku analyysi, mis rehkendaks, kelle poolt hääletasid need inimesed, kes eelmine kord valima ei tulnud.


***

On nii, on naa. Hea kyll, aga paha ka.

Vara veel otsustada, nagu hiinlased olla Prantsuse revolutsiooni kohta ytelnud.

P.S. Kogu aeg on nii kiire, et Tikrile lubatud "Estonian Politics for Dummies" ei jõudnudki enne valimisi valmis. Ehk siis nyyd millalgi. No vaatame. Võib-olla peaks hoopis vastavateemalise teatmeteose kirjutama.

Valik kirjandusklassikat

Lihtsalt niisama.

J. D. Salinger "Ohutusnõudeid eirav maastikuvorm agrotööstuskompleksis"
W. Golding "Entomofauna religioosse kultuse objekt"
A. H. Tammsaare "Tippjuhti häirib mikrokliima"
L. Tolstoi "Symmeetriline konflikt ja pingelõdvendus"
G. Orwell "Autonoomne põllumajanduslik käitis"
A. Dumas "Turvameeste trio"
G. G. Marquez "Intiimsed emotsioonid epidemioloogilises keskkonnas"
W. M. Thackeray "Persoonibrändide presentatsiooniyritus"
F. Kreutzwald "Luterma tytarfirma"
C. S. Lewis "Kaslane, esoteerikateenuste osutaja ja furnituur"
M. Mitchell "Aerodynaamikast teisaldatud"
E. Vilde "Mäekyla lypsendiprodutsent"
J. Kross "Suverääni vaimupuudega patsient"
A. Kivikas "Onomastika skulpturaalsel pinnal"
F. Tuglas "Transmetroseksuaali Maa rotatsiooniperiood"
H. Lee "Eksekuteerida aviofauna esindaja"
A. Valton "Stabiliseeritud baasiga kommunikatsiooniliin infiniitsuse kontraarpunkti"
R. Kaugver "Nelikymmend tuleohtlikku valgusallikat"
K. Ristikivi "Spirituaalne alavalgustatud periood"
A. Gailit "Oksydeeruv myogennne muskulaarorgan"
J. Austen "Enese väärtustamine ja negatiivne eelhoiak"
W. Shakespeare "Võrdpäevsushetke oneiroloogium"

Aeglane ajakirjandus

Päevalehe vestlusringis nurisevad suured ajakirjandusninad, et rahvas loeb mitte häid paberlehti, vaid viletsast veebi. Nenditakse, et lugeja on loll, loeb kollast kõntsa.

Lugesin ja jõudsin arusaamisele, et kyllap olen minagi loll. Mitte ei mõista, miks nad nurisevad. Tehku siis sama head veebi kui nende imetoredad paberlehed on? Oskavad ju kyll. Olgu teistega, mis on, aga Luigel on suisa oma leht, isegi mitu. Ekspressi veeb on kah kollasem kui paber, Delfist rääkimata. Ise toodab ja ikka viriseb.

Kui lugeja maitse on kehv, annab seda ometi arendada. See võiks siis olla aeglane ajakirjandus, nii nagu on viimastel aastatel moes slow food - ma pean silmas mitte yliaeglast hautamist, vaid hea toidu rahulikku valmistamist ja nautimist.

Eks sedalaadi ideid liigub ka. Yks Lääne ajakirjanik pakkus just välja ajalehe Vanad Uudised, mis kirjutaks teenimatult tähelepanuta jäänud asjadest ja inimestest. Mõnus mõte.