Pensionirulett

"Pensioniplaan on tervik!" kiunub pank. "Ära hinda poole pealt!"


Tõsi. On jah tervik. Kõigele lisaks on see yhekordne katse. Põhimõtteliselt tõsisem kui isegi vene rulett: kui sul hästi läheb, saad vene ruletti uuesti mängida. Pensionile aga minnakse ainult yks kord. Kui vahepeal on keegi su säästude eest auto ostnud ja sellega vastu puud sõitnud (või harrastanud sellega võrdväärseid finantsoperatsioone), ei ole teha enam midagi.

No ja mille järgi peaks inimene, kes pole just investeerimisspetsialist, otsustama, milline pensionifond valida? Senine lyhike ajalugu ei näita midagi. Kui sa just selles eas pole, kus pensioni kogumisest enam praktilist kasu olla ei saagi, jõuab terve su pank enne su pensioniiga mitu korda omanikke vahetada, rääkimata strateegiast, osakonnajuhatajast või fondijuhist. Tegu on nii pikaajaliste protsessidega, et nende eest ei vastuta sisuliselt keegi - ammugi tänapäeva panganduses, kus tegevjuhtkond muretseb põhiliselt järgmise aktsionäride koosoleku, mitte panga saatuse pärast seitsmekymne aasta perspektiivis. Aktuaarid yritavad juhtide lyhiajalist mõtlemist vähehaaval tasakaalustada, ent lõplikke otsuseid nende teha ei anta. Pealegi on Eestis tegutsevate pankade omanikud enamjaolt mere taga, siinsete pensionäride saatus huvitab neid ysna vähe.

Ka Eesti riik, mis loob pensionifondide tegutsemiseks tingimused, ei ole pikas perspektiivis eriti usaldusväärne. Juba paarikymneaastane praktika on tõestanud, et kui häda käes, minnakse häbenemata kõigi sotsiaalprogrammide kallale. Ei ole pensionid, lastetoetused ega õppelaenud ykski see pyha lehm, millel vajaduse korral natuke verd lasta ei võiks. Pole oluline, kas mativõtmine on õigustatud või ei; kui mu pension on minust sõltumatul põhjusel väiksem kui ma arvestanud olin, ei aita ykskõik kui hea õigustus mul elektriarveid maksta.

Tunnen ysna mitut inimest, kelle pensioniplaan on täiesti teadlikult ja otsesõnu säherdune: töötan, kuni ära suren. Ja nende seas pole sugugi ainult teismelised või varases keskeas tehnofriigid. On isegi neid, kes võiks juba praegu pensionil olla. Kui su pension ei võimalda eluaset ylal pidada, mida muud sa siis teha saad kui töötada? Kui su palgast ei ole lihtsalt võimalik midagi koguda, mida sa siis plaanitsed?

Ega siin polegi eriti midagi teha. Kui, siis võiks ainult pangad oma krokodillipisarad ära pyhkida. Eesti ettevõtted ei ole yldiselt eriti vastutustundlikud ning usinale teesklusele vaatamata pole seda ka pangad. Kui selle asemel, et laenubuumi ajal yksteise võidu laenutingimusi leevendada ja igale uksest sisse astujale poolvägisi laene toppida, oleks Eesti pangad jätkanud lihtsalt tavapärase ratsionaalsusega, oleks paljudel inimestel probleemid märksa väiksemad ning pankadel endil rahulolevamad kliendid.

Ning enne, kui keegi hakkab jälle pihta hädakisaga, et ma teen ilmsyyta pankadele liiga, kuna igayks vastutab oma laenude eest ise, tuletan meelde, et pangad myyvad teadupärast usaldust. Selle hulka kuulub ka usaldus, mis inimestel on pankade ratsionaalsuse suhtes: on loomulik eeldada, et pangal on parem oskus hinnata eraisiku laenuvõimet kui tal endal, ning sama loomulik on eeldada, et pank eelistab pikaajalist kliendisuhet kliendi kiirele tyhjakslypsmisele ja pankrotistamisele, et siis tema kinnisvara otsas istuda. Praktikas pangad kahjuks klientide usaldust ei õigusta - ei Eestis, Iirimaal ega USA-s.

Loomulikult on ka pankur täiesti tavaline inimene. Enamasti ei viitsi temagi mõelda, otsib lihtsaid lahendusi ja läheb teiste omasugustega pikalt arutlemata kaasa. Kui kõik ymberringi räägivad majanduse igikestvast edust, pyyavad ka fondijuht ja analyytik oma töökohti säilitada ning ei hakka iga võlakirja pärast lõputult ohkima. Kyll pärast selgub, kas oli rämps või polnud. Muidu võetakse tööle keegi entusiastlikum, kelle silmad rohkem säravad ja suu laiemalt naeratab.

See kõik on äärmiselt inimlik ja igati mõistetav. Aga oma õnnetu hala, teate, lõpetage ikkagi ära. Neid, kelle põhiline lootus on töö juures surra, see niikuinii ei veena. Ainult sydame ajab pahaks.

Aed

Taastusravihaigla aknast paistavad õunapuud. Seegi oli kunagi kellegi aed. Aga kelle, ei tea enam keegi.
Nii nagu väljas, nõnda ka sees.

Teine sugupool

Avastasin täna hommikul, et statilises leibkonnauuringus peavad inimesed valima oma leibkonnale pea. Selge on see, et perekonnas saab olla ainult yks pea: yks rahvas, yks perekond, yks Juht. Mõni võiks siinkohal pikalt jutustada, kuidas statistika abil yhiskondlikke võimustruktuure kinnistatakse, aga mina praegu ei viitsi.

Artise kino reklaamib oma Euroopa filmide festivali plakatitega, kus kenad noored pyksata naisterahvad ungari, rootsi ja kyllap mõnes muuski keeles meelitavad: ykskõik mis keeles ma räägin, ikka olen ilus vaadata.

Ausõna, mulle meeldivad ilusad paljad naisterahvad. Botticelli "Venuse syndi" vaataks või söömata - eriti Monty Pythoni Münchhauseni-filmis, kus Venust kehastab Uma Thurman. Mõnikord tekib siiski tunne, et neid on, vabandage, kuidagi liiga palju. No mis pagana loogika ses kinoreklaamis on? "Mis sest, et aru ei saa, tule ikka vaatama!" Kas Artis kavatseb subtiitrite pealt kokku hoida või näitab Ungari pornot?

Millaski reklaamiti mu töökoha vastas bussipeatuses mingit spordiklubi - jälle yhe vaese tydrukuga, kel polnud raha pykse osta. Ei saanudki aru, kas see oli siis nudistide klubi või milles asi. Naabermaja ees kipub parkima auto, kus napis rõivas neiuke kutsub pabereid paberihunti toppima. Mis seos seal olema peaks? Vagina dentata ja kastratsioon?

Miks yleyldse peaks kõike siin ilmas paljaste naistega reklaamima? Kas on tõesti kindel ja kontrollitud, et naistel kunagi raha ei ole, välja arvatud lesbidel? Need viimased on muidugi pururikkad, mhmh.

Kuuldavasti tahavad toredad inimesed teha Uut Rohelist Erakonda, kus kõik oleks Teisiti: keegi ei petaks, keegi ei varastaks, keegi ei teeks teisele liiga. Muuhulgas mõeldakse ka sugulisele ebavõrdsusele: "Erakonna 10 esimese Riigikogu saadikukandidaadi seas on vähemalt 4 teisest soost kandidaati ja nende järjestus on üle ühe."

Huvitav, milline see vähemusse jääv "teine sugu" siis on? Ma pakun, et mehed.

Kuidas teha mitteuudist: juhend algajale ajakirjanikule

Võta aluseks tõik, et midagi ei juhtunud. Pane see pealkirja. Jätka sellest kirjutamist kogu uudise vältel.

Kui sa midagi mainid, ära lisa yhtki yksikasja. Kui sul on paari fakti jagu taustainfot, võid teha igast sellisest omaette artikli. Mis sellest, et igayks võib leida need faktikesed Google'ist või Wikipediast kiiremini ja mugavamalt, sinu päevatöö saab nõnda tehtud.

Pole vaja midagi uurida, pole vaja midagi seostada, pole vaja isegi kelleltki kommentaari kysida. No olgem ausad, kuidas sa ikka kysid kelleltki, miks midagi pole juhtunud ja ei juhtu veel tykk aega? Piinlik on ju.

Nii pole vaja leiutada isegi põhjust, miks teema jutuks võtta. Suurem jagu asju siin ilmas synnib igasuguse põhjuseta, miks mitte siis ka leheartiklid?

Ja tulemus on siin: "Michelini tärne niipea Eesti restoranidele ei tule".


P.S. Ohjah, Martin-poiss, ma tean kyll, et sa oskad paremini ka, aga see käkk on tõesti Eesti rahvusringhäälingu vääriline.

(Vaata ka: "ERR Liibanonis: oodata on arenguid". Algversioon oli nii loll, et isegi ERRi paadunud toimetajatel hakkas häbi ja see pyhiti vaikselt vaiba alla. Nagu elu hiljem näitas, oli uuendatud versioon "ERR Liibanonis: tundub, et röövijad teevad viimaseid tõmblusi" muidugi samuti totter.)

Ajalugu jätkub

Nagu võib näha Google Street View'st, ei ole Colosseum mitte lagunenud, vaid seda alles ehitatakse usinasti:


Ma ise tegin hiljuti mõned öised fotod Berliini myyri ehituselt:





Säh sulle, Fukuyama!

Yks rahvas, yks Andrus

Kui see Andruse-usk juba nii tugev on, ehk võiks Ansipi-usu ja Veerpalu-usu kuidagi yhendada? Või yhendaks Ansipi ja Veerpalu enda? Suusatada armastavad mõlemalt, poliitikas pole pealegi dopingukontrolli.

T-särgitootjad on meil kuidagi uimased. Särgid kirjaga "Mina usun Andrust!" läheksid praegu nagu soojad saiad. Isegi keskerakondlased ostaksid.

Kahju, et meil yhtki palavalt armastatud Edgari-nimelist sportlast pole. Või kas see oleks yldse võimalik?

Mul on ausalt yteldes spordist sygavalt ykskõik, nii et kogu praegusest jamast ei arva ma yldse mitte midagi. Pikas perspektiivis ei usu ma kyll, et Eesti sportlased oleks kuidagi oluliselt õilsamad kui nende ametivennad mujal. Aga vaevalt nad hullemadki on.

Täpselt nagu poliitikud: ka neid on igal pool igasuguseid. Nii et ses mõttes on põhjust mõlema Andruse uskumiseks umbes sama palju. Mõlemad on oma ala tipus ja see ei ytle nende isiksuse kohta kuigi palju peale selle, et ju neil mingil määral sihikindlust jätkub.

Mis vahet seal siis.

Ilma turvavööta

Elus ei ole turvavööd. Ei ole kiivrit, ei ole kyynarnuki- ega põlvekaitseid, ei ole midagi, mille taha varjuda. Ei ole isegi lenkstangi, rooli või käepidet, millest kinni hoida.

Sul pole valikut ujumise ja uppumise vahel, mis võimaldab pikka aega ringi pladistada, harjuda ja kohaneda, otsustamist edasi lykata. Sa lendad - või kukud.

Rahvuslus: mul on sydamest kahju

Reedeses Postimehes jutustas Eva Piirimäe moraalsest ja ideoloogilisest rahvuslusest. Mõistlik jutt ja kenasti kirjutatud, ilma teksti tähtsate nimedega yle kylvamata. Ainult praktilisi näiteid jäi minu jaoks väheks.

Minu arvates on ideoloogilise lähenemise suurim miinus selle emotsionaalsus: mõistus lylitatakse välja, maailm võõbatakse mustvalgeks, reaktsioonid muutuvad kiireteks ja arututeks. Samas lehes kirjutab lugeja: "Mul on südamest kahju, et praeguses Eestis soovitakse järjekindlalt hävitada meie rahvuslust ja ajalugu." Seda vastuseks kellegi kirjale Eesti hymni vahetamise teemal. Mitte ettepanekule Eesti riik laiali saata.

Normaalne ideoloogiapõhine reaktsioon on paanika, hysteeria ning vaenulikkus. Lubatav on ainult yks, õige seisukoht; kõiki teisi peetakse vaenulikeks ja neile vastatakse (vastu)rynnakuga. Oluliste teemade lahendused on kivisse raiutud, mingit arutelu ei tohi tekkidagi. Mul on sydamest kahju inimestest, kelle maailmanägemine on sedavõrd kitsas, et nende silmaring kahaneb vaatepunktiks.

Emotsionaalsusest yksi poleks ju hädagi, isegi kui mõistus seda ei piira ega tasakaalusta. Paraku ei piirdu kõik hysteerilised inimesed kõigis olukordades sõnalise vägivallaga. Ideoloogiline maailmavaade, milles puudub enesekriitilisus, viib vägivallani, olgu selle põhjenduseks siis rahvus, usk, riik või yhiskonnaklass.

Eesti ajalugu näitab selgelt, et isamaa ja omariikluse eest ei pea alati keegi surema: vastasseise saab ka teisiti lahendada. Paraku ei suuda me sellest õppida. Ideoloogiliselt on parem, kui iga konflikti käigus keegi sureb. Ideoloogia vajab märtreid ning puhtemotsionaalsed inimesed usuvad, et neistki oleks õilis isamaa eest surra.

Tõsi, ideoloogide ja ideoloogia tavatarbijate seisukohad erinevad mõnevõrra. Tavaliselt kipub siiski olema nii, et ideaalide eest sureb mitte see, kes neist tribyynil kõnet peab, vaid keegi teine, vähem tähtis ja asendatav. Pätsil ja Tõnissonil ei olnud vähimatki kavatsust enda elu tegelikku ohtu seada; Vilms oli noor vihane mees, kellega juhtus tööõnnetus. Enamik Eesti omariikluse algatajatest Vabadussõjas rindele ei kippunud ning mis juhtus pärast 1940. aastat, oli planeerimatu. Savisaar end teletorni ei barrikadeeerinud ning relva ei hoidnud. Ja Pronksiööl ei surnud mitte Maksim Reva ega Dmitri Linter.

Kõned on ilusad kuulata, retoorika toob hinge ylevuse ja yhtsustunde. Ka Aaviksoo silmis helgib säde ja suust voolab sulamett, kui ta järjekordsel aastapäeval või suursyndmusel esineb. Miks mitte talle plaksutada? Ent enne, kui kellegi kauneid sõnu kordama või nende alusel tegutsema hakkad, tasub aru taas sisse lylitada ning oma peaga järele mõelda, mis on ilukõne tagajärjed sinu enda, su pere ja naabrite jaoks. Terviklik inimene vajab nii tundeid kui ka mõistust.