Pensionirulett

"Pensioniplaan on tervik!" kiunub pank. "Ära hinda poole pealt!"


Tõsi. On jah tervik. Kõigele lisaks on see yhekordne katse. Põhimõtteliselt tõsisem kui isegi vene rulett: kui sul hästi läheb, saad vene ruletti uuesti mängida. Pensionile aga minnakse ainult yks kord. Kui vahepeal on keegi su säästude eest auto ostnud ja sellega vastu puud sõitnud (või harrastanud sellega võrdväärseid finantsoperatsioone), ei ole teha enam midagi.

No ja mille järgi peaks inimene, kes pole just investeerimisspetsialist, otsustama, milline pensionifond valida? Senine lyhike ajalugu ei näita midagi. Kui sa just selles eas pole, kus pensioni kogumisest enam praktilist kasu olla ei saagi, jõuab terve su pank enne su pensioniiga mitu korda omanikke vahetada, rääkimata strateegiast, osakonnajuhatajast või fondijuhist. Tegu on nii pikaajaliste protsessidega, et nende eest ei vastuta sisuliselt keegi - ammugi tänapäeva panganduses, kus tegevjuhtkond muretseb põhiliselt järgmise aktsionäride koosoleku, mitte panga saatuse pärast seitsmekymne aasta perspektiivis. Aktuaarid yritavad juhtide lyhiajalist mõtlemist vähehaaval tasakaalustada, ent lõplikke otsuseid nende teha ei anta. Pealegi on Eestis tegutsevate pankade omanikud enamjaolt mere taga, siinsete pensionäride saatus huvitab neid ysna vähe.

Ka Eesti riik, mis loob pensionifondide tegutsemiseks tingimused, ei ole pikas perspektiivis eriti usaldusväärne. Juba paarikymneaastane praktika on tõestanud, et kui häda käes, minnakse häbenemata kõigi sotsiaalprogrammide kallale. Ei ole pensionid, lastetoetused ega õppelaenud ykski see pyha lehm, millel vajaduse korral natuke verd lasta ei võiks. Pole oluline, kas mativõtmine on õigustatud või ei; kui mu pension on minust sõltumatul põhjusel väiksem kui ma arvestanud olin, ei aita ykskõik kui hea õigustus mul elektriarveid maksta.

Tunnen ysna mitut inimest, kelle pensioniplaan on täiesti teadlikult ja otsesõnu säherdune: töötan, kuni ära suren. Ja nende seas pole sugugi ainult teismelised või varases keskeas tehnofriigid. On isegi neid, kes võiks juba praegu pensionil olla. Kui su pension ei võimalda eluaset ylal pidada, mida muud sa siis teha saad kui töötada? Kui su palgast ei ole lihtsalt võimalik midagi koguda, mida sa siis plaanitsed?

Ega siin polegi eriti midagi teha. Kui, siis võiks ainult pangad oma krokodillipisarad ära pyhkida. Eesti ettevõtted ei ole yldiselt eriti vastutustundlikud ning usinale teesklusele vaatamata pole seda ka pangad. Kui selle asemel, et laenubuumi ajal yksteise võidu laenutingimusi leevendada ja igale uksest sisse astujale poolvägisi laene toppida, oleks Eesti pangad jätkanud lihtsalt tavapärase ratsionaalsusega, oleks paljudel inimestel probleemid märksa väiksemad ning pankadel endil rahulolevamad kliendid.

Ning enne, kui keegi hakkab jälle pihta hädakisaga, et ma teen ilmsyyta pankadele liiga, kuna igayks vastutab oma laenude eest ise, tuletan meelde, et pangad myyvad teadupärast usaldust. Selle hulka kuulub ka usaldus, mis inimestel on pankade ratsionaalsuse suhtes: on loomulik eeldada, et pangal on parem oskus hinnata eraisiku laenuvõimet kui tal endal, ning sama loomulik on eeldada, et pank eelistab pikaajalist kliendisuhet kliendi kiirele tyhjakslypsmisele ja pankrotistamisele, et siis tema kinnisvara otsas istuda. Praktikas pangad kahjuks klientide usaldust ei õigusta - ei Eestis, Iirimaal ega USA-s.

Loomulikult on ka pankur täiesti tavaline inimene. Enamasti ei viitsi temagi mõelda, otsib lihtsaid lahendusi ja läheb teiste omasugustega pikalt arutlemata kaasa. Kui kõik ymberringi räägivad majanduse igikestvast edust, pyyavad ka fondijuht ja analyytik oma töökohti säilitada ning ei hakka iga võlakirja pärast lõputult ohkima. Kyll pärast selgub, kas oli rämps või polnud. Muidu võetakse tööle keegi entusiastlikum, kelle silmad rohkem säravad ja suu laiemalt naeratab.

See kõik on äärmiselt inimlik ja igati mõistetav. Aga oma õnnetu hala, teate, lõpetage ikkagi ära. Neid, kelle põhiline lootus on töö juures surra, see niikuinii ei veena. Ainult sydame ajab pahaks.